Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostjate II ja III vastuväited Kostjad II ja III tunnistasid, et 01.02.2005 sõlmiti hageja ja nende vahel tarbijakäenduslepingud. Nimetatud lepingute alusel kohustusid kostjad II ja III vastutama solidaarselt laenusaajaga 01.02.2005 hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate maksekohustuse täitmise eest. Laenulepingu punkti 6 kohaselt laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks oli 03.02.2007. 25.04.2006 allkirjastatud laenulepingu lisaga nr 1 määrati laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks 20.04.2009 ja 02.09.2008 sõlmitud laenulepingu lisaga nr 2 pikendati laenusumma tagastamise lõpptähtpäeva kuni 20.09.2013. Hageja ja kostjate II ja III vahel sõlmitud tarbijakäenduslepingu punkti 1.2. alusel pooled leppisid kokku, et lepinguks loetakse ka lepingu muudatusi, täiendusi, tähtaegade pikendamisi, uuendamist teise lepinguga (novatsioon) jt, kuid ainult tingimusel, et käendaja on selle kohta andnud igakordse kirjaliku avalduse võlausaldajale. Kostjad II ja III väitsid, et nad ei ole teinud hagejale kirjalikku avaldust laenulepingu tingimuste muutmiseks ja laenulepingu tähtaja pikendamiseks. Seega, kostjate II ja III suhtes kehtivad laenulepingu tingimused, mis poolte vahel olid aktsepteeritud laenulepingu sõlmimise päeval, s.o. 01.02.2005. Arvestades, et laenulepingu punkti 6 alusel laenusumma tagastamise lõpptähtpaev oli 03.02.2007, siis kostjad II ja III kui käendajad garanteerisid laenusaaja maksekohutuste täitmise ainult kuni 03.02.2007. Kostjad olid seisukohal, et nende suhtes algas aegumistähtaeg sissenõutavaks muutumisega alates 04.02.2007 ja lõppes 04.02.2010. Hagi on esitatud 10.01.2013. s.o. 2 aastat ja 11 kuud pärast nõude aegumist. Eeltoodu alusel palusid kostjad II ja III võtta arvesse nõude aegumist. Juhul, kui kohus otsustab, et kostjad peavad siiski vastutama hageja ees, palusid kostjad vähendada hageja nõuet viivise osas. Kostjatel puudub kinnis- või vallasvara, pangakontod on arestitud seoses täitemenetlustega. Kostjal II on võlakohustused üldsummas 3233,32 eurot ja tema sissetulekuks on lapseraha summas 19 eurot kuus. Kostja II ülalpidamisel on 1 alaealine laps, keda kostja II kasvatab üksinda. Kostjal III on võlakohustused üldsummas 63 545,43 eurot, kostja on töötu, sissetulek puudub. Kostja III ülalpidamisel on 1 alaealine laps. Samuti väitsid kostjad, et neile pole kunagi hageja poolt saadetud käenduslepingute täitmisega seotud pretensioone. Eeltoodu alusel olid kostjad seisukohal, et kostjate poolt maksekohustuse mittetäitmist ei saa lugeda kohustuse tahtlikuks rikkumiseks, mis annaks hagejale õiguse nõuda kostjatelt viiviseid põhinõude ulatuses. Tulenevalt eeltoodust palusid kostjad II ja III vähendada viiviste suurust kuni mõistliku suuruseni, s.o. kuni 200 euroni. Kostja IV vastuväited Kostja IV leidis, et ei vastuta käendajana hageja ees. Hagile lisatud käenduslepingu nr 81-05JKL D punkti 1.1.1 kohaselt loetakse lepinguks käenduslepingu mõttes põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelist laenulepingut nr 81-05-J ja selle 24.04.2006 sõlmitud lisa nr 1. Laenulepingu lisa nr 1 on aga põhivõlgnikuga allkirjastatud 25.04.2006. Kuna põhivõlgnik sõlmis lisa nr 1 hiljem kui 25.04.2006 käenduslepingus nr 81-05-JKL D p 1.1.1 nimetatud 24.04.2006 sõlmitud lisa nr 1 laenulepingule, siis kostja IV ei vastuta käendajana. 25.04.2006 käenduslepingus nr 81-05-JKL D p 1.1.1 nimetatud 24.04.2006 sõlmitud lisa nr 1 laenulepingule tegelikult olemas ei olegi. Järelikult ei saa ka kostja IV sellise olematu dokumendi alusel käendajana ka hageja ees vastutada. Põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu nr 81-05-J Üldtingimuste p. 11.2. sätestab, et lepingu täitmine tagatakse Panga ja Laenusaaja vahel või Panga ja Kolmanda isiku vahel sõlmitud notariaalselt vormistatud pandi-, hüpoteegi, käendusvõi garantiilepingu(te)ga. Sama Üldtingimuste p. 11.2. kehtib ka kõigi 01.02.2005 sõlmitud laenulepingu nr 81-05-J lisade kohta. 25.04.2006 sõlmitud käendusleping nr 81-05-JKL D (ka

teised käenduslepingud) on lihtkirjalikud ja mitte notariaalselt vormistatud lepingud. Kostja leidis, et kohaldub märgitud Üldtingimuste punkt, aga mitte hageja poolt viidatud Üldtingimuste p 15.4, mille kohaselt kehtib laenulepingu põhitingimuste ja üldtingimuste vastuolu korral vastav lepingu põhitingimuste säte. Seega ei saa lugeda käenduslepingut sõlmituks ja kostjal IV ei ole käenduslepingust tulenevaid kohustusi hageja ees. Järelikult tuleb hagi kostja IV suhtes jätta rahuldamata. Lisaks on 25.04.2006 käenduslepingu nr 81-05JKL D käendaja seadusliku esindaja SK allkirjad kirjutatud ebakindlalt ning on ilmsete võltsimistunnustega. Maakohtu otsus 17.12.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1426,79 eurot, intressi 58,98 eurot, seisuga 10.01.2013 sissenõutavaks muutunud viivise summas 5707,14 eurot ja alates 11.01.2013 viivise protsendina tasumata põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus määras, et igalt kostjalt otsusega sissenõutava summa suurus ei tohi ületada käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat 20 451,73 eurot. Hageja menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ja jättis kostjate menetluskulud nende endi kanda. Kohus, tuginedes laenulepingu lisas nr 1 (tl 16-19) ja kostjaga IV sõlmitud käenduslepingus sisalduvale (tl 28-30), leidis, et hageja ja kostja IV tegelikuks ühiseks tahteks oli sõlmida käendusleping, mille alusel tagati hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast nr 1 tulenevaid kohustusi. Vastupidist ei ole kostja IV tõendanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-167-12 p 12). Seoses kostja IV esitatud vastuväitega käenduslepingu vormi osas asus kohus seisukohale, et kõnesolev kostja IV vastuväide on otsitud iseloomuga, et vabaneda vastutusest endale käenduslepinguga võetud kohustuste eest. Kohtu arvamusel tuleb lähtuda lepingupoolte tegelikust tahtest (VÕS § 29), arvestades seejuures asjaoluga, et seaduses ei ole sätestatud käenduslepingule kohustuslikku notariaalset vormi. TsÜs § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Seejuures tugines maakohus ka VÕS § 11 lg-tele 1-4, § 29 lg-tele 1 ja 3 ning lg 5 p-dele 1-6. Kohtule esitatud asjaolude pinnalt järeldub kohtu hinnangul, et kostja IV seaduslik esindaja allkirjastades käenduslepingut lähtus konkreetsest soovist ja tahtest käendada hageja ja põhivõlgniku vahelist lepingut. Vastupidist ei ole kostja IV tõendanud. Kohtule esitatust ei nähtu, et kostja IV tolleaegne seaduslik esindaja SK käenduslepingut sõlmides/allkirjastades oleks nõudnud notariaalset vormi, samuti on lihtkirjalikus vormis ka põhileping (hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenuleping). Seega saab asuda seisukohale, et kostja IV seaduslik esindaja sõlmides hagejaga käenduslepingu teadis, millise kohustuse ta juriidilisele isikule, s.o kostjale IV võtab. Hageja ja kostja IV ühiseks tahteks oli sõlmida käendusleping, mille alusel tagati hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest tulenevaid kohustusi. Kohus leidis, et kostja IV viited käenduslepingu sõlmimise aegse seadusliku esindaja SK käenduslepingul olevate allkirjade võltsimisele on paljasõnalised ja tõendamata.

VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Käenduslepingute p 2.1 ja VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kostjate II ja III väidete osas leidis kohus, et kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et laenusaaja ja kostjad II ja III olid omavahel seotud. Kohtu hinnangul kostjad II ja III kui laenusaaja juhatuse liikmed olid teadlikud ning seega nõustusid laenulepingute lisade sõlmimisega. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et kui füüsiline isik on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt füüsilise isiku kohustuse kohta, on isik teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole teda lepingupoolena märgitud. Füüsilise isiku allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-8-06, p 11). Seega üksnes asjaolust, et kostjad II ja III kui füüsilised isikud ei ole enda sõnutsi andnud kirjalikku avaldust hagejale laenulepingu lisade sõlmimiseks, ei saa järeldada, et kostjatel II ja III puudus lepingu lisade ja käenduslepingute sõlmimisel tahe vastutada käendajana ja tahe laenulepingut muuta/täiendada. Samas, laenulepingu lisade sõlmimine ei suurendanud kuidagi kostjate rahalist vastustust, kuna lisadega pikendati vaid laenu tagastamise kuupäeva ja anti täiendavaid tagatisi. Kohus oli seisukohal, et kostjad II ja III on olnud teadlikud endale võetud kohustustest ja laenusaaja olukorrast ning hageja ei ole kostjaid kuidagi ära kasutanud ega halvendanud nende olukorda laenulepingu lisade sõlmimisega. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Kostjad II ja III oma vastuväites kohtule on palunud arvesse võtta aegumist. Tehingust tuleneva nõude tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. Kohus nõustus hagejaga, et nõue ei saa muutuda käendajate suhtes sissenõutavaks enne, kui põhivõlgniku suhtes. Ka Riigikohus on nimetatud seisukohta avaldanud tsiviilasjas nr 3-2-133-09 tehtud lahendi p-s 10, milles on leidnud, et nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Vaidlus puudub asjaolus, et hageja nõue põhivõlgniku vastu ei ole aegunud. Seega ei ole nõue käendajate vastu aegunud. Samuti tugines kohus otsuses VÕS § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-le 1 ning märkis, et kohtu ette toodud asjaoludel on põhivõlgniku kohustus muutunud sissenõutavaks. VÕS §-le 100 ja § 76 lg-le 1 viidates märkis kohus, et puudub vaidlus, et laenusaaja tasumata põhivõlgnevus hagejale on 1426,79 eurot. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, et on võlgnevuse tasunud. Hageja intressinõude osas viitas kohus VÕS § 397 lg-le 1 ja märkis, et kostjad ei ole esitanud tõendeid, et on võlgnevuse tasunud. Hageja viivisenõude osas tugines kohus VÕS § 108 lg-le 1, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 6 ja § 113 lg-le 1. Kostjate II ja III palve osas väljamõistetava viivise vähendamiseks leidis kohus, et arvestades laenusaaja ning kostjate II ja III vahelisi suhteid, ei ole usutav, et kostjad II ja III ei olnud teadlikud laenusaaja majanduslikust olukorrast ja tagastamisele kuuluva laenusumma võlgnevusest hageja ees. Kohus oli seisukohal, et kostjad ei käitu hea usu põhimõttega kooskõlas, püüdes oma vastutusest vabaneda põhjendusel, et neid ei ole teavitatud laenusaaja kohustuste täitmata jätmisest, millest kostjad kohtu hinnangul pidid olema teadlikud. Kostjad II ja III, võttes endale kohustused laenu tagamiseks, mida nad ise füüsiliste isikutena ei ole saanud, on kostjate enda otsustus ja risk. Kostjad pidid teadma ja aru saama, millised on käenduslepingutest tulenevad kohustused, s.h ka viivise maksmise osas. Kohus leidis, et hageja nõue on esitatud kujul põhjendatud ja täidetav. Iga käendaja vastutus on piiratud tema käenduse piirmääraga.

Apellatsioonkaebus 19.01.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja IV tühistada Harju Maakohtu 17.12.2014 otsuse kostja IV osas ja saata asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule või juhul kui ringkonnakohus saab rikkumise kõrvaldada apellatsioonimenetluses, teha uue otsuse. Kostja IV palub võtta tsiviilasja materjalide juurde tema poolt esitatud apellatsioonkaebuse lisa, teostada allkirjaekspertiis ja jätta kohtukulud hageja kanda. Kostja IV leiab, et ei vastuta käendajana hageja ees olenemata asjaolust, et kostja IV ja hageja vahel on 25.04.2006 sõlmitud käendusleping nr 81-05-JKL D. Kostja IV viitab käenduslepingu p-le 1.1.1, mille kohaselt loetakse lepinguks käenduslepingu mõttes põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelist laenulepingut nr 81-05-J ja selle 24.04.2006 sõlmitud lisa nr 1. Laenulepingu lisa nr 1 on aga põhivõlgnikuga allkirjastatud 25.04.2006. 24.04.2006 sõlmitud lisa nr 1 laenulepingule olemas ei ole ning kostja IV olematu dokumendi alusel käendajana ka hageja ees vastutada ei saa. Võlaõigusseaduse § 145 lg 4 kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Hageja 27.11.2012 kirjas sisalduv väide, et käenduslepingu p-s 1.1.1 sisalduva viite näol lisa nr 1 sõlmimise kuupäevale 24.04.2006 on tegemist tehnilise näpuveaga, on tõendamata ja alusetu. Lisaks eeltoodud vastuväitele on kostja IV esitanud vastuväite ka käenduslepingu vormi osas. Nimelt leiab kostja IV, et 25.04.2006 sõlmitud käenduslepingut nr 81-05-JKL D (ja ka teisi käenduslepinguid) ei saa lugeda sõlmituks, kuna märgitud leping on lihtkirjalik, aga mitte notariaalselt vormistatud. Kostja IV viitab põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu nr 81-05-J Üldtingimuste p-le 11.2., mis sätestab, et lepingu täitmine tagatakse Panga ja Laenusaaja vahel või Panga ja Kolmanda isiku vahel sõlmitud notariaalselt vormistatud pandi-, hüpoteegi, käendus- või garantiilepingu(te)ga. Kostja IV viitab TsMS § 656 lg 1 p-le 5, mille kohaselt ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Kostja IV märgib, et on 07.03.2013 vastuses hagiavaldusele kirjutanud, et käendaja seadusliku esindajana 25.04.2006 käenduslepingule nr. 81-05-JKL D alla kirjutanud SK on surnud 26.10.2008 ja et surmatunnistuse koopia on lisatud käesolevale vastusele. Maakohtu otsuse põhistuses ei ole märgitud, kuidas on kohus kindlaks teinud surnud isiku tahte ja jõudnud veendumusele, et kostja IV praeguseks surnud seaduslik esindaja juhatuse liige SK üldse 25.04.2006 käenduslepingule nr. 81-05-JKL D alla kirjutas. Kostja IV praegune juhatuse liige OK ja tema lepinguline esindaja Enn Talp on kohtuistungitel avaldanud, et kostja IV dokumentatsioonis ei ole mingit jälge sellest, et kostja IV on käendaja vastavalt 25.04.2006 käenduslepingule nr 81-05-JKL D. Kostja IV praegune juhatuse liige OK, kes on surnud SK abikaasa, ei ole kunagi teada saanud, et SK oleks endale võtnud käendajana kohustuse hageja ees. Sellest tulenevalt on OK-l tekkinud põhjendatud veendumus, et surnud SK apellandi juhatuse liikmena ei ole mitte kunagi võtnud käendajana kohustusi hageja ees ega 25.04.2006 käenduslepingule nr. 81-05-JKL D alla kirjutanud. Järelikult S on K allkiri 25.04.2006 käenduslepingul võltsitud. Seejuures viitab kostja IV oma vastuseks hageja 04.11.2014 seisukohale esitatud 04.12.2014 täiendavale kirjalikule seisukohale, milles kostja IV on leidnud, et 01.02.2005 sõlmitud laenulepingu nr. 81-05-J Üldtingimuste p 11.2 kehtib ka kõigi 01.02.2005 sõlmitud laenulepingu nr. 81-05-J lisade kohta. Kostja IV leiab, et hageja püüab kohut viia eksitusse 04.11.2014 seisukohas, leides, et antud juhul tuleb kohaldada laenulepingu nr. 81-05-J Üldtingimuste p. 15.4 sättteid, mille kohaselt

Põhitingimuste ja Üldtingimuste vastuolu korral kehtib vastav põhitingimus. Kostja IV leiab, et nii p. 11.2 kui ka p. 15.4 on Üldtingimuste osad ja oma kehtivuselt ja juriidiliselt jõult võrdsed. Järelikult ei saa Üldtingimuste tõlgendamisel lähtuda Üldtingimuste p. 15.4 ja väita, et Üldtingimuste p. 11.2 käesoleval juhul ei kehti. VÕS § 11 lg 3 kohaldamisel tuleb käesoleval juhul lähtuda Üldtingimuste p. 11.2 ja järeldada, et just nimelt lepingust tulenevalt „Lepingu täitmine tagatakse Panga ja Laenusaaja vahel või Panga ja Kolmanda isiku vahel sõlmitud notariaalselt vormistatud pandi-, hüpoteegi, käendus- või garantiilepingu(te)ga.“ Kostja IV märgib, et laenulepingu nr 81-05-J Põhitingimused ei sätesta üldse, millises vormis tuleb sõlmida käenduslepingud. Järelikult ei ole laenulepingu Põhitingimuste ja Üldtingimuste vahel vastuolu ja kohaldada tuleb Üldtingimuste p. 11.2. sätteid. Kostja IV hinnangul ei saanud maakohus sellistel asjaoludel kuidagi kindlaks teha, et kostja IV surnud juhatuse liikme SK tahe oli sõlmida hagejaga hageja kasuks lihtkirjalik käendusleping vaatamata asjaolule, et hageja enda Üldtingimused välistasid antud juhul lihtkirjaliku käenduslepingu sõlmimise. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja IV kanda ja jätta rahuldamata kostja IV taotlus allkirjaekspertiisi teostamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 17.12.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja IV on apellatsioonkaebuses toonud esile asjaolud, mille osas on maakohus vaidlustatud otsuses oma seisukoha juba kujundanud. Kostja IV leiab sarnaselt varasemas menetluses väidetule, et kostja IV ei vastuta hagejana käendaja ees, kuna tema ja hageja vahel 25.04.2006 sõlmitud käenduslepingu nr 81-05-JKL D punkti 1.1.1. kohaselt käendati hageja ja põhivõlgniku vahel 01.02.2005 sõlmitud laenulepingust nr 81-05-J ja selle 24.04.2006 sõlmitud lisast nr 1 tulenevaid kohustusi. Laenulepingu lisa nr 1 on aga põhivõlgnikuga allkirjastatud 25.04.2006. 24.04.2006 sõlmitud lisa nr 1 laenulepingule olemas ei ole ning kostja IV olematu dokumendi alusel hageja ees vastutada ei saa. Hageja on hagile lisatud 27.11.2012 kirjas väitnud, et käenduslepingu punktis 1.1.1. sisalduva viite näol lisa nr 1 sõlmimise kuupäevale 24.04.2006 on tegemist näpuveaga. Ringkonnakohus leiab, et üksnes kostja IV ja hageja vahelise laenulepingu vormistamisel tehtud eksimus laenulepingu lisa 1 sõlmimise kuupäevas ei saa tingida kostja IV vabanemist käenduslepinguga võetud kohustustest. Maakohus on õigesti leidnud, et sellisel juhul tuleb VÕS § 29 lg 1 järgi käenduslepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest käenduslepingu sõlmimisel. Kostja IV ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingust tulenevalt võib asuda seisukohale, et poolte ühiseks tahteks oli sõlmida käendusleping, mille alusel tagati hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast nr 1 tulenevaid kohustusi, kusjuures laenulepingu lisast nr 1 nähtuvalt on lisa sõlmitud 25.04.2006. Kostja IV ei ole apellatsioonkaebuses toonud kohtu ette asjaolusid, mis võimaldaksid jõuda poolte ühise tahte osas käenduslepingu sõlmimisel maakohtust teistsugusele seisukohale. Vaidlustatud maakohtu otsuse seisukohti ei väära ka kostja IV väited käenduslepingu vormi osas. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt välistavad põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu nr 81-05-J Üldtingimused, täpsemalt selle punkt 11.2.,

lihtkirjaliku käenduslepingu sõlmimise hageja ja kostja IV vahel. Üldtingimuste punkt 11.2 sätestab, et Lepingu täitmine tagatakse Panga ja Laenusaaja vahel või Panga ja Kolmanda isiku vahel sõlmitud notariaalselt vormistatud pandi-, hüpoteegi, käendus- või garantiilepingu(te)ga. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja IV põhjendamatult leidnud, et kuivõrd laenulepingu nr. 81-05-J J Põhitingimused ei sätesta, millises vormis tuleb sõlmida käenduslepingud, puudub vastuolu Põhitingimuste ja Üldtingimuste vahel, mistõttu ei saa Üldtingimuste tõlgendamisel lähtuda selle punktist 15.4, mille kohaselt kehtib Põhitingimuste ja Üldtingimuste vastuolu korral vastav põhitingimus. Kostja IV vastuväidetele käenduslepingu vormi osas on maakohus vaidlustatud otsuses samuti hinnangu andnud, leides, et lähtuda tuleb lepingupoolte tehelikust tahtest, arvestades seejuures asjaoluga, et seaduses ei ole sätestatud käenduslepingule kohustuslikku notariaalset vormi. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja kostja IV ei ole apellatsioonimenetluses esitanud asjaolusid, mis annaksid aluse vastavas osas maakohtu otsuse muutmiseks, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Seega ei anna ka ringkonnakohtu hinnangul kostja IV ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingu lihtkirjalik vorm alust kahelda käendussuhte kehtivuses ja sellest tulenevas kostja IV vastutuses hageja ees. Lisaks on kostja IV seisukohal, et kostja IV seadusliku esindaja SK allkiri käenduslepingul on võltsitud. Sarnaselt maakohtule tuleb ringkonnakohtu hinnangul nimetatud väiteid ka apellatsioonimenetluses pidada paljasõnalisteks ja tõendamatuteks. Kostja IV ei ole kohtule esitanud enda väiteid kinnitavaid tõendeid. Apellatsioonkaebuses esile toodud asjaolu, et kostja IV praegune juhatuse liige ja endise juhatuse liikme SK abikaasa OK ei olnud teadlik sellest, et kostja IV endine juhatuse liige SK võttis käendajana kohustusi hageja ees, allkirjastades 25.04.2006 hagejaga käenduslepingu nr 81-05-JKL D, ei võimalda seada kahtluse alla käenduslepingule kantud allkirja ehtsust ega teha järeldusi selle võltsituse osas. Kaebuse väited käenduslepingu sõlmimise aegse kostja IV seadusliku esindaja käenduslepingul oleva allkirja võltsimise kohta on põhjendamatud ning kohus ei pea nimetatud väidetest lähtudes allkirjaekspertiisi korraldamist vajalikuks. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja IV apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kostja IV kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud

kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.