Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja avalduse alusel viiakse kohtutäitur Veiko Kaasiku poolt läbi täitemenetlust laenu tagatiseks oleva vara realiseerimiseks. Vara on tänaseni müümata. 03.09.2012.a saatis hageja kostjatele nõude võla tasumiseks, teatas, et vara on veel müümata ja hoiatas hagiavalduse esitamise eest. Kostjad võlgnevust ei tasunud. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt palub AS Reverta (hageja) kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse summas 1 426,79 eurot (algselt summas 5 707,14 eurot (peale hagiavalduse esitamist maksis Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus KREDEX hagejale välja laenulepingu üheks tagatiseks olnud käenduse summas 4 280,35 eurot)), intressivõlgnevuse summas 58,98 eurot, viivis seisuga 10.01.2013.a summas 5 707,14 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras päevas tasumata põhiosa summalt alates 11.01.2013.a kuni põhiosa täieliku tasumiseni, seejuures igalt kostjalt eraldi mitte suuremas summas kui 20 451,73 eurot. Menetluskulud ja viivised menetluskuludelt palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostja II ja III vastuväited Kostjad II ja III tunnistavad, et 01.02.2005.a sõlmiti hageja ja nende vahel tarbijakäenduslepingud. Nimetatud lepingute alusel kohustusid kostjad II ja III vastutama solidaarselt laenusaajaga 01.02.2005.a hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate maksekohustuse täitmise eest. Laenulepingu punkti 6 kohaselt laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks oli 03.02.2007.a. 25.04.2006.a allkirjastatud laenulepingu lisaga nr 1 määrati laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks 20.04.2009.a ja 02.09.2008.a sõlmitud laenulepingu lisaga nr 2 pikendati laenusumma tagastamise lõpptähtpäeva kuni 20.09.2013.a. Hageja ja kostja II ja III vahel sõlmitud tarbijakäenduslepingu punkti 1.2. alusel pooled leppisid kokku, et lepinguks loetakse ka lepingu muudatusi, täiendusi, tähtaegade pikendamisi, uuendamist teise lepinguga (novatsioon) jt, kuid ainult tingimusel, et käendaja on selle kohta andnud igakordse kirjaliku avalduse võlausaldajale. Kostjad II ja III väidavad, et nad ei ole teinud hagejale kirjalikku avaldust laenulepingu tingimuste muutmiseks ja laenulepingu tähtaja pikendamiseks. Seega, kostja II ja III suhtes kehtivad laenulepingu tingimused, mis poolte vahel olid aktsepteeritud laenulepingu sõlmimise päeval, s.o. 01.02.2005.a. Arvestades seda, et laenulepingu punkti 6 alusel laenusumma tagastamise lõpptähtpaev oli 03.02.2007.a, siis kostjad II ja III, kui käendajad, garanteerisid laenusaaja maksekohutuste täitmise ainult kuni 03.02.2007.a. Kostjad on seisukohal, et nende suhtes aegumistähtaeg algas sissenõutavaks muutumisega alates 04.02.2007.a ja lõppes 04.02.2010.a. Hagi on esitatud 10.01.2013.a, s.o. 2 aastat ja 11 kuud pärast nõude aegumist. Eeltoodu alusel paluvad kostjad II ja III võtta arvesse nõude aegumist. Juhul, kui kohus otsustab, et kostjad peavad siiski vastutama hageja ees, siis sellisel juhul kostjad paluvad vähendada hageja nõuet viivise osas. Kostjatel puudub kinnis- või vallasvara, pangakontod on arestitud seoses täitemenetlustega. Kostjal II on võlakohustused üldsummas 3 233,32 eurot ja tema sissetulekuks on lapseraha summas 19 eurot kuus. Kostja II ülalpidamisel on 1 alaealine laps, keda kostja II kasvatab üksinda. Kostjal III on võlakohustused üldsummas 63 545,43 eurot, kostja on töötu, sissetulek puudub. Kostja III ülalpidamisel on 1 alaealine laps. Samuti kostjad väidavad, et neile pole kunagi hageja poolt saadetud käenduslepingute täitmisega seotud pretensioone. Eeltoodu alusel kostjad arvavad, et kostjate poolt maksekohustuse mittetäitmist ei saa lugeda kohustuse tahtlikuks rikkumiseks, mis annaks hagejale õiguse nõuda kostjatelt viiviseid põhinõude suuruse ulatuses. Tulenevalt eeltoodust paluvad kostjad II ja III vähendada viiviste suurust kuni mõistliku suuruseni, s.o. kuni 200 euroni. Kostja IV vastuväited

Kostja IV leiab, et ei vastuta käendajana hageja ees. Hagile lisatud käenduslepingu nr XXXKL D punkti 1.1.1 kohaselt loetakse lepinguks käenduslepingu mõttes põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelist laenulepingut nr XXX ja selle 24.04.2006.a sõlmitud lisa nr 1. Laenulepingu lisa nr 1 on aga põhivõlgnikuga allkirjastatud 25.04.2006.a. Kuna põhivõlgnik sõlmis lisa nr 1 hiljem kui 25.04.2006.a käenduslepingus nr XXXKL D p 1.1.1 nimetatud 24.04.2006.a sõlmitud lisa nr 1 laenulepingule, siis kostja IV ei vastuta käendajana. 25.04.2006.a käenduslepingus nr XXXKL D p 1.1.1 nimetatud 24.04.2006.a sõlmitud lisa nr 1 laenulepingule tegelikult olemas ei olegi. Järelikult ei saa ka kostja IV sellise olematu dokumendi alusel käendajana ka hageja ees vastutada. Põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu nr XXX Üldtingimuste p. 11.2. sätestab, et lepingu täitmine tagatakse Panga ja Laenusaaja vahel või Panga ja Kolmanda isiku vahel sõlmitud notariaalselt vormistatud pandi-, hüpoteegi, käendus- või garantiilepingu(te)ga. Sama Üldtingimuste p. 11.2. kehtib ka kõigi 01.02.2005.a sõlmitud laenulepingu nr XXX lisade kohta. 25.04.2006.a sõlmitud käendusleping nr XXXKL D (ka teised käenduslepingud) on lihtkirjalikud ja mitte notariaalselt vormistatud lepingud. Leiab, et kohaldub märgitud Üldtingimuste punkt, aga mitte hageja poolt viidatud Üldtingimuste p 15.4, mille kohaselt kehtib laenulepingu põhitingimuste ja üldtingimuste vastuolu korral vastav lepingu põhitingimuste säte. Seega ei saa lugeda käenduslepingut sõlmituks ja kostjal IV ei ole mingeid käenduslepingust tulenevaid kohustusi hageja ees. Järelikult tuleb hagi kostja IV suhtes jätta rahuldamata. Lisaks on 25.04.2006.a käenduslepingu nr XXXKL D käendaja seadusliku esindaja XXX allkirjad kirjutatud ebakindlalt ning on ilmsete võltsimistunnustega. Hageja seisukoht kostjate II ja III vastusele Hageja on seisukohal, et käenduslepingud kostjatega II ja III sõlmiti tähtajatult (käenduslepingud p 3.1-3.2) ja tähtaegade pikendamise kokkulepped ei laiendanud käendajate kohustusi. Tähtajatut lepingut ei ole võimalik pikendada, kuna kohustuse lõppemise tähtaega ei ole määratud (antud juhul oli kohustuse lõpp seotud põhivõlgniku kohustuste täitmisega, millal iganes see ka ei saabuks). Ka käendatava kohustuse summa ei suurenenud. Käendajad on lisade sõlmimisel väljendanud nõustumist tähtaja pikendamisega ning tahet kokkulepetega muudetud kohustusi käendada. Kostjad allkirjastasid ise põhivõlgniku juhatuse liikmetena vaidlusalused laenulepingu lisad. Mõlema lisa punktis 9 lepiti põhivõlgniku kohustuse tagatistena kokku kostjate käendused. Seega üksnes asjaolust, et praegusel juhul ei ole kostjaid kui füüsilisi isikuid lepingutes lepingupoolena märgitud, ei saa järeldada, et kostjatel puudus lepingute sõlmimisel tahe vastutada käendajatena. Hageja leiab, et juhul, kui kostjatega ei oleks ülal kirjeldatud viisidel käendust kokku lepitud, ei saaks nõue olla aegunud. Nõue ei saa muutuda käendajate suhtes sissenõutavaks enne, kui põhivõlgniku suhtes. Hageja nõue põhivõlgniku vastu ei ole aegunud ning ka käendajate vastu esitas hageja hagi enne põhinõude aegumise tähtaja lõppu. Kostjate vastuväide seisneb hageja arusaama kohaselt selles, et nende antud (kehtiv) käendus oli tegelikult tähtajaline, kuigi käenduslepingus seda kirjas ei ole. Hageja seisukoht kostja IV vastusele Olenemata asjaolust, et käenduslepingu punktis 1.1.1 sisaldub viide laenulepingu lisa allkirjastamise kuupäevale 24.04.2006.a, on nii laenulepingu lisa nr 1 kui ka käendusleping kostjaga IV allkirjastatud tegelikkuses 25.04.2006.a. Käenduslepingu punktis 1.1.1 sisalduva viite näol lisa nr 1 sõlmimise kuupäevale (24.04.2006.a) on tegemist tehnilise näpuveaga. Ühelgi teisel kuupäeval sõlmitud lepingu lisa nr 1 alusel hageja oma nõuet kostjate vastu esitanud ei ole ning sellisel kuupäeval - 24.04.2006.a - sõlmitud lepingu lisa nr 1 ka ei eksisteeri. Hageja ja kostja IV ühiseks tahteks oli sõlmida käendusleping, mille alusel tagati hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast nr 1 tulenevaid kohustusi.

Hageja ei nõustu kostja IV seisukohaga, et käenduslepingu vorminõuet ei ole täidetud. Laenulepingu põhitingimuste p 9 ei sisaldu kokkulepet käenduslepingu vormi kohta. Laenulepingu üldtingimuste p 15.4 kohaselt kehtib laenulepingu põhitingimuste ja üldtingimuste vastuolu korral vastav lepingu põhitingimuste säte. Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenuleping on sõlmitud lihtkirjalikus vormis ning selle tõttu on ka käenduslepingute vorm lihtkirjalik. Kostja IV ei olnud laenulepingu pooleks ja käendusleping kostja IV ja hageja vahel on sõlmitud lihtkirjalikuna. Hageja ja kõik kostjad on allkirjastanud käenduslepingud lihtkirjalikuna. Kostja IV ei ole lepingu sõlmimisel avaldanud tahet sõlmida käendusleping notariaalselt. Tavade ja üldlevinud praktika kohaselt ei sõlmitud hageja (ega ka teiste krediidiasutuste) poolt käenduslepinguid notariaalses vormis. Seadusest ei tulene nõuet sõlmida käendusleping notariaalses vormis ning ka hageja ja kostja IV ei ole omavahel käenduslepingu muus vormis sõlmimises kokku leppinud. Käendusleping on kehtiv ning ei ole põhjust kahelda nimetatud käendussuhte õiguspärasuses. Kostja IV väidab, justkui on kostja IV esindaja XXX allkirjad käenduslepingul kirjutatud ebakindlalt ning on ilmsete võltsimistunnustega. Hageja leiab, et eeltoodud kostja IV väited on paljasõnalised, tõendamata ning ei ole eluliselt usutavad.

KOHTU PÕHJENDUSED

Pooltel puudub vaidlus, et 01.02.2005.a sõlmiti hageja ja Osaühingu XXX vahel laenuleping nr XXX, millega hageja andis Osaühingule XXX laenu summas 320 000 krooni (20 451,73 eurot). Vaidlus puudub ka faktis, et Osaühinguga XXX sõlmiti eelpool märgitud laenulepingule lisa nr 1 (25.04.2006.a) ja lisa nr 2 (02.09.2008.a). Samuti ei vaidle kostjad II ja III selle üle, et nad allkirjastasid hagejaga tarbijakäenduslepingud vastavalt nr XXXKL A ja nr XXXKL B, millega kostjad II ja III võtsid endale kohustuse vastutada hageja ees solidaarselt laenusaajaga kokku summas kuni 20 451,73 eurot. Kostja IV leiab, et ei vastuta käendajana hageja ees, olenemata asjaolust, et kostja IV ja hageja vahel on 25.04.2006.a sõlmitud käendusleping nr XXXKL D. Kostja IV viitab käenduslepingu punktile 1.1.1, mille kohaselt loetakse lepinguks käenduslepingu mõttes põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelist laenulepingut nr XXX ja selle 24.04.2006.a sõlmitud lisa nr 1. Laenulepingu lisa nr 1 on aga põhivõlgnikuga allkirjastatud 25.04.2006.a. 24.04.2006.a sõlmitud lisa nr 1 laenulepingule olemas ei ole ning kostja IV olematu dokumendi alusel käendajana ka hageja ees vastutada ei saa. Hageja on selgitanud, et käenduslepingus on lisa nr 1 sõlmimise kuupäevaks märgitud 24.04.2006.a näol tegemist näpuveaga. Kohus, tuginedes laenulepingu lisas nr 1 (tl 16-19) ja kostjaga IV sõlmitud käenduslepingus sisalduvale (tl 28-30), leiab, et hageja ja kostja IV tegelikuks ühiseks tahteks oli sõlmida käendusleping, mille alusel tagati hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast nr 1 tulenevaid kohustusi. Kohus leiab, et vastupidist ei ole kostja IV tõendanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis (vt Riigikohus nr 32-1-167-12 p 12). Lisaks eeltoodud kostja IV vastuväitele on kostja IV esitanud vastuväite ka käenduslepingu vormi osas. Nimelt leiab, kostja IV, et 25.04.2006.a sõlmitud käenduslepingut nr XXXKL D (ja ka teisi käenduslepinguid) ei saa lugeda sõlmituks, kuna märgitud leping on lihtkirjalik,

aga mitte notariaalselt vormistatud. Kostja IV viitab põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu nr XXX Üldtingimuste p. 11.2., mis sätestab, et lepingu täitmine tagatakse Panga ja Laenusaaja vahel või Panga ja Kolmanda isiku vahel sõlmitud notariaalselt vormistatud pandi-, hüpoteegi, käendus- või garantiilepingu(te)ga. Kohus asub seisukohale, et kõnesolev kostja IV vastuväide on otsitud iseloomuga, et vabaneda vastutusest endale käenduslepinguga võetud kohustuste eest. Kohtu arvamusel tuleb lähtuda lepingupoolte tegelikust tahtest (VÕS § 29), arvestades seejuures asjaoluga, et seaduses ei ole sätestatud käenduslepingule kohustuslikku notariaalset vormi. TsÜs § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Tulenevalt VÕS § 11 lg 1-4 võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb samas vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. Kohtule esitatud asjaolude pinnalt järeldub kohtu hinnangul, et kostja IV seaduslik esindaja allkirjastades käenduslepingut lähtus konkreetsest soovist ja tahtest käendada hageja ja põhivõlgniku vahelist lepingut. Vastupidist ei ole kostja IV tõendanud. Kohtule esitatust ei nähtu, et kostja IV tolleaegne seaduslik esindaja XXXkäenduslepingut sõlmides/allkirjastades oleks nõudnud notariaalset vormi, samuti on lihtkirjalikus vormis ka põhileping (hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenuleping). Seega saab asuda seisukohale, et kostja IV seaduslik esindaja sõlmides hagejaga käenduslepingu teadis, millise kohustuse ta juriidilisele isikule, s.o kostjale IV võtab. Hageja ja kostja IV ühiseks tahteks oli sõlmida käendusleping, mille alusel tagati hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest tulenevaid kohustusi. Kostja IV viited käenduslepingu sõlmimise aegse seadusliku esindaja XXXkäenduslepingul olevate allkirjade võltsimisele on paljasõnalised ja tõendamata. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Käenduslepingute p 2.1 ja VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kostjad II ja III väidavad, et nad ei ole teinud hagejale kirjalikku avaldust laenulepingu tingimuste muutmiseks ja laenulepingu tähtaja pikendamiseks, s.t. et laenulepingu lisad nr 1 ja 2 on sõlmitud nende nõusolekuta, nendega kooskõlastamata ning nende suhtes kehtivad laenulepingu tingimused, mis poolte vahel olid aktsepteeritud laenulepingu sõlmimise päeval, s.o. 01.02.2005.a. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et laenusaaja ja kostjad II

ja III olid omavahel seotud. Kostjad II ja III olid laenusaaja juhatuse liikmed. Kohtu hinnangul kostjad II ja III kui laenusaaja juhatuse liikmed olid teadlikud ning seega nõustusid laenulepingute lisade sõlmimisega. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et kui füüsiline isik on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt füüsilise isiku kohustuse kohta, on isik teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole teda lepingupoolena märgitud. Füüsilise isiku allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust (vt Riigikohus otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p 11). Seega üksnes asjaolu, et kostjad II ja III kui füüsilised isikud ei ole enda sõnutsi andnud kirjalikku avaldust hagejale laenulepingu lisade sõlmimiseks, ei saa järeldada, et kostjatel II ja III puudus lepingu lisade ja käenduslepingute sõlmimisel tahe vastutada käendajana ja tahe laenulepingut muuta/täiendada. Samas, laenulepingu lisade sõlmimine ei suurendanud kuidagi kostjate rahalist vastustust, kuna lisadega pikendati vaid laenu tagastamise kuupäeva ja anti täiendavaid tagatisi. Kohus on seisukohal, et kostjad II ja III on olnud teadlikud endale võetud kohustustest ja laenusaaja olukorrast ning hageja ei ole kostjaid kuidagi ära kasutanud ega halvendanud nende olukorda laenulepingu lisade sõlmimisega. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Kostjad II ja III oma vastuväites kohtule on palunud arvesse võtta aegumist. Tehingust tuleneva nõude tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. Kohus nõustub hagejaga, et nõue ei saa muutuda käendajate suhtes sissenõutavaks enne, kui põhivõlgniku suhtes. Ka Riigikohus on nimetatud seisukohta avaldanud tsiviilasjas nr 3-2-133-09 tehtud lahendi p-s 10, milles on leidnud, et nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Vaidlus puudub asjaolus, et hageja nõue põhivõlgniku vastu ei ole aegunud. Seega ei ole nõue käendajate vastu aegunud. VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohtu ette toodud asjaoludel on põhivõlgniku kohustus muutunud sissenõutavaks. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise juhuks on sätestatud VÕS §-s 101. Hageja on valinud võimalikest vahenditest kohustuse täitmise ja viivise nõude esitamise (lg 1 p 1, 6). VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Puudub vaidlus, et laenusaaja tasumata põhivõlgnevus hagejale on 1 426,79 eurot. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, et on võlgnevuse tasunud. VÕS § 397 lg 1 majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Puudub vaidlus, et laenusaaja intressivõlgnevus hageja ees on summas 58,98 eurot. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, et on võlgnevuse tasunud. VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist ja tasumisega viivitamise korral nõuda viivist. Viivise väljamõistmise aluseks on VÕS § 113, mille 1. lõike kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingus on laenusaaja ja hageja kokku leppinud viivisemäära 0,25% päevas (tl 9). Hageja on arvestanud viiviseid perioodil lepingu ülesütlemisest 12.01.2010.a kuni hagi esitamiseni 10.01.2013.a summas 9 365,42 eurot. Hageja on kostjatelt välja mõista palutavat viivise summat vähendanud ja hageja palub seega kostjatelt solidaarselt välja mõista viivise seisuga 10.01.2013.a summas 5 707,14 eurot ning alates 11.01.2013.a VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostjad II ja III paluvad vähendada neilt väljamõistetavat viivist kuni 200 euroni, põhjendades seda järgnevalt. Kostjate II ja III majanduslik olukord on raske, hageja ei ole neile pretensiooni varasemalt esitanud ja nad ei olnud teadlikud hageja nõudest nende vastu ning neil puudus seega võimalus täita oma kohustusi vabatahtlikult. Kohus leiab, et arvestades laenusaaja ning kostjate II ja III vahelisi suhteid, ei ole usutav, et kostjad II ja III ei olnud teadlikud laenusaaja majanduslikust olukorrast ja tagastamisele kuuluva laenusumma võlgnevusest hageja ees. Kohus on toodud seisukohta väljendanud juba ka eelnevalt. Kohus on seisukohal, et kostjad ei käitu hea usu põhimõttega kooskõlas, püüdes oma vastutusest vabaneda põhjendusel, et neid ei ole teavitatud laenusaaja kohustuste täitmata jätmisest, millest kostjad kohtu hinnangul pidid olema teadlikud. Kostjad II ja III, võttes endale kohustused laenu tagamiseks, mida nad ise füüsiliste isikutena ei ole saanud, on kostjate enda otsustus ja risk. Kostjad pidid teadma ja aru saama, millised on käenduslepingutest tulenevad kohustused, s.h ka viivise maksmise osas. Kohus leiab, et hageja nõue on esitatud kujul põhjendatud ja täidetav. Iga käendaja vastutus on piiratud tema käenduse piirmääraga. Hagi kuulub rahuldamisele. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad hageja menetluskulud kostjate kanda solidaarselt ja kostjate menetluskulud tuleb jätta nende enda kanda. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Õunpuu Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.