Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole hagejaga kunagi ühtegi lepingut sõlminud. Kostja allkiri lepingul on võltsitud ning ka muud andmed on kostja osas ebaõiged (elukoha aadress, telefoninumber). 16.07.2012 varastati kostjalt rahakott koos ID-kaardiga. Kostja teavitas ID-kaardi kadumisest Kodakondsus- ja Migratsiooniametit ning politseid. Kostja ID-kaarti kasutades on ka varasemalt kuritegusid toime pandud – sõlmitud on järelmaksuleping AS-ga Elion Ettevõtted, mille kohta algatati kriminaalasi. Kriminaalmenetluse raames tehti ka käekirjaekspertiis ning tuvastati, et kostja allkirja on võltsitud ning kasutatud kehtetut ID-kaarti, mis eelnevalt kostjalt varastati. Ilmselt on samad kuritegelikud isikud sõlminud lepingu nii AS-ga Elion Ettevõtted, kui ka hagejaga, kuna mõlemal lepingul on märgitud kostja kontaktaadressiks XXXXX X-X. Kostjale ei ole teada, kuidas hageja viidatud lepingu sõlmis ja hageja isikut tuvastas, kuid ilmselt on hageja jätnud oma töö korrektselt tegemata ja lepingu sõlminud isiku tuvastamata. 12.09.2014 esitas hageja avalduse hagist loobumiseks ja tasutud riigilõivust poole tagastamiseks. Hageja palus jätta õigusabikulud poolte endi kanda. Avalduse kohaselt sai hagejale teatavaks asjaolu, et kostja on oma ID-kaardiga hooletult ringi käinud ning selle tulemusena on hagejale tekkinud kahju, mida oleks kostja saanud oma aktiivse tegevusega ära hoida. 18.09.2014 esitas kostja taotluse hagejalt menetluskulude väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt on kostja kandnud õigusabikulu 240 eurot (2h x 100 eurot + käibemaks), mis sisaldab hagiavaldusega tutvumist esindaja poolt, konsultatsiooni ja hagiavaldusele vastuse koostamist. Esimese astme kohtu määrus Harju Maakohtu 22.09.2014 määrusega võeti hagist loobumine vastu ja lõpetati asjas menetlus. Maakohus rahuldas hageja taotluse riigilõivu tagastamiseks 100 euro ulatuses ning jättis 50 euro ulatuses rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 240 eurot. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg-st 4, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kuna hageja loobus hagist mitte seetõttu, et kostja on oma nõude rahuldanud pärast hagi esitamist tasudes hagejale võlgnevuse, jäävad menetluskulud hageja enda kanda. Kohus pidas kostja taotletava õigusabikulu väljamõistmist hagejalt põhjendatuks. Määruskaebus Hageja palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning uue lahendiga jätta õigusabikulud poolte endi kanda. Hageja, saades kostja vastuse hagile, analüüsis tekkinud olukorda ja leidis, et menetlust jätkata ei ole mõistlik. Kuna kostja on oma isikutunnistusega hooletult ümber käinud, mille tulemusel on hagejale tekkinud kahju, palus hageja kohtul seda menetluse lõpetamisel arvestada ja jätta menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 162 lg 4 sätestab erandi, kus kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude täielik väljamõistmine pooltelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hageja hinnangul ei ole kohus menetluskulude väljamõistmisel kaalunud kõiki asjaolusid. TsMS § 168 lg 4 ei ole imperatiivne säte. Hagejale on tekkinud kahju seoses kostja hooletu käitumisega (kostja hooletu ümberkäimine ID-kaardiga). Samuti on pahatahtlik kostja esindaja käitumine, asudes süüdistama hagejat vastutustundetus krediidi andmises tundmatule isikule, nähes võimalust praegusest menetlusest kasu teenida.

Menetluse edasine käik Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis kostjalt vastust. Kostja palub vastuses jätta määruskaebuse rahuldamata. Kostja ei ole oma ID-kaardiga hooletult ümber käinud, vaid see varastati. Kostja on teinud kõik endast oleneva, et vastav intsident registreerida ja dokument tunnistada kehtetuks. Kostja arvates on hoopis hageja käitunud hooletult, andes kergekäeliselt krediiti tundmatule isikule. Kuna tsiviilasja toimikus ei ole ühtegi dokumentaalset tõendit ID-kaardi vargusest teatamise ega kaardi kehtetuks tunnistamise kohta, siis saamaks asjas selgust, palus ringkonnakohus kostjal esitada vastava tõendi. Kohtu 31.10.2014 e-kirjale kostja ei vastanud. 17.11.2014 tegi ringkonnakohus uue järelepärimise, millele sai kostja esindajalt 18.11.2014 vastuse, milles viimane selgitas, et kostja avastas ID-kaardi kadumise 16.07.2012 ja teatas samal päeva Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse, kus see registreeriti ja kinnitati, et tunnistatakse kehtetuks (sellele on viidatud ka 03.07.2013 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses). 11.12.2014 kirjas palus kohus kostjal täpsustada, millal ta teatas ID-kaardi kadumisest, sest selle kohta ei ole esitatud tõendit ning see ei nähtu ka kriminaalasja lõpetamise määrusest. 11.12.2014 vastuses lubas kostja pöörduda vastava tõendi saamiseks Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse, milleks palus täiendavalt 30 päeva aega. 04.03.2015 kirjaga pöördus kohus vastavate andme nõudmiseks Politsei- ja Piirivalveameti poole, kellelt saadud vastuse kohaselt tunnistati AA isikutunnistus tema taotluse alusel 18.05.2011 kehtetuks ja väljastati 30.05.2011 uus isikutunnistus nr XXXXXXXXX kehtivusajaga 18.05.2011 kuni 18.05.2016, mis on käesoleva ajani kehtiv. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu kaevatav määrus tuleb kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 2 menetluskulude jaotuse osas tühistada ning teha tühistatud osas uus määrus ja jätta menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 162 lg 4). Määruskaebus kuulub rahuldamisele. Toimiku materjalist nähtuvalt loobus hageja oma nõudest kostja vastu pärast kostja vastuse saamist, milles viimane teatas, et ei ole hagi aluseks olevat lepingut (26.12.2012) sõlminud, vaid seda on teinud teadmata isik, kes on kasutanud kostja ID-kaarti, mis kostjalt eelnevalt varastati (kostja väitel varastati tema isikutunnistus 16.07.2012). Kostja lisas vastusele 03.07.2013 kriminaalasja lõpetamise määruse tema avalduse alusel algatatud asjas selle kohta, et kostja kaotatud dokumendiga oli sõlmitud järelmaksuleping Elioni Ettevõtted AS-ga. Määrusest nähtuvalt on kostja vastava avalduse politseile esitanud 26.04.2013. Asjaolu, et menetlust alustati kostja avalduse alusel, milles ta väitis, et kaotas rahakoti koos isikutunnistusega 16.07.2012, ei võimalda järeldada, et ta selle ka tegelikult kaotas (praeguses menetluses väide, et varastati) ja oli sellest õigeaegselt ja nõuetekohaselt politseid teavitanud. Neid andmeid, millest nähtuks kostja isikutunnistuse kadumine 2012.a, nagu kostja väidab, kohtu käsutuses ei ole. Tõendi kohaselt väljastati kostjale küll uus isikutunnistus, kuid seda 2011.a. Politsei- ja Piirivalveameti 11.03.2015 kirjast nähtuvalt esitas AA 18.05.2011 taotluse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Sõle teenindusele uue isikutunnistuse saamiseks põhjusel, et oli dokumendi kaotanud. Isikutunnistus nr XXXXXXXXX tunnistati tema taotluse alusel 18.05.2011 kehtetuks ning väljastati 30.05.2011 uus isikutunnistus nr XXXXXXXXX kehtivusajaga 18.05.2011 kuni 18.05.2016 ning see kehtib käesoleva ajani. Politsei- ja Piirivalveamet selgitas ühtlasi, et dokumendi kehtetuks tunnistamisel teostatakse dokumendi kasutaja isikusamasuse kontroll ning et telefoni teel saabunud teateid ei registreerita ega tunnistata telefoni teel saabunud teate alusel isikutunnistust kehtetuks.

Eeltoodust nähtuvalt võib järeldada, et kostja esitas vastuses hagile eksitavaid andmeid järelmaksulepingu sõlmimise asjaolude kohta, mistõttu oleks äärmiselt ebamõistlik ja ebaõiglane jätta menetluskulusid hageja kanda. Pealegi nähtub Politsei- ja Piirivalveameti kirjast, et kostjale oli varasematest sündmustest täpselt teada, kuidas toimida isikutunnistuse kaotamisel (kuidas sellekohast taotlust esitada). TsMS § 162 lg 4 näeb ette kohtu diskretsiooniõiguse juhuks, kui asjaoludest nähtuvalt oleks menetluskulude poolelt väljamõistmine äärmiselt ebamõistlik ja ebaõiglane. Ringkonnakohus on seisukohal, et antud juhul tuleb nimetatud sätet kohaldada ja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kuigi ringkonnakohus rahuldab hageja määruskaebuse, jäävad kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud poolte endi kanda, sest TsMS § 178 lg 4 järgi menetluskulude kindlaksmääramise määrusele esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (praegusel juhul on hageja vaidlustanud kohtumääruse vaid menetluskulude väljamõistmise osas).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

M. Klaar

I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.