Kohtulahend

Tsiviilasi nr: 2-12-50861

§ 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Käesoleva kohtumääruse peale osas, millega lahendati menetluskulude kindlaksmääramise avalduse läbi vaatamata jätmise määruskaebus (käesoleva kohtumääruse resolutsiooni punkt 2) võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Käesoleva kohtumääruse resolutsiooni punktide 1, 3 ja 4 osas ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust Riigikohtule esitada.

Asjaolud ja menetluse käik

17.01.2014. a otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi kostja vastu 03.09.2012. a üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus märkis otsuses, et hagejal on seadusest tulenevalt õigus taotleda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest kohtukulude rahalist kindlaksmääramist. Otsus jõustus 20.02.2014 ning seega oli menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtpäev 24.03.2014.

Hageja digiallkirjastas ning väidetavalt ka esitas Harju Maakohtule 12.03.2014 infosüsteemi www.e-toimik.ee kaudu menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koos lisadega. Eelnimetatud avalduse kohaselt olid hageja menetluskulud kokku 3849,86 eurot.

11.07.2014 küsis hageja esindaja e-posti teel kohtult, kui kaugel on 12.03.2014 esitatud menetluskulude avalduse lahendamine tsiviilasjas nr 2-12-50861, lisades avalduse elektroonilise koopia uuesti. 15.07.2014 vastas Harju Maakohtu referent, et esitatud avaldus ei ole nähtav kohtu infosüsteemis ning palus täpsustada avalduse esitamise viisi, kuupäeva ning ka kellaaega. Sellele vastas hageja esindaja 18.08.2014 e-kirjaga, et „Peaks olema esitatud kusagil 15-17 vahel, tavapäraselt esitan e-toimiku kaudu“. Nimetatud e-kirjavestluse tulemusena registreeriti kohtute infosüsteemis 12.03.2014. a allkirjastatud avaldus saabunuks 18.08.2014 ning 19.08.2014 jagati avaldus kohtunikule menetlemiseks.

22.08.2014 edastas Harju Maakohus hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks kostjale ning kohustas kostjat sellele vastama. Kostja leidis, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse peaks jätma läbi vaatamata, kuna see oli esitatud hilinemisega. Vaatamata sellele, et hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramise kohta on allkirjastatud digitaalselt hageja esindaja poolt 12.03.2014. a, on see kohtu dokumentide infosüsteemis registreeritud 18.08.2014 s.o tunduvalt tähtpäevast hiljem, mida tõendab kirjavahetus hageja esindaja ja kohtu vahel ning e-toimiku väljavõte. Lisaks leidis kostja, et avalduses märgitud menetluskulud on osaliselt põhjendamatud ning tuleks kindlaks määrata oluliselt väiksemas ulatuses, mida on ka põhjendanud.

29.09.2014 vastas hageja kostja vastuväitele ning leidis, et hageja menetluskulude avaldus on esitatud tähtaegselt kohtule 12.03.2014 läbi e-toimiku ja menetluskulude suurus on õige ja põhjendatud. Hageja esindaja laadis e-toimikusse 12.03.2014 menetluskulude avalduse ja lisad ning esitas kohtule. E-toimiku süsteemis on jätkuvalt aeg-ajalt probleeme, teated ei jõua kohale või kõik pole alati nähtav. Menetluskulude

2(13)

Tsiviilasi nr: 2-12-50861 avaldus on esindaja poolt allkirjastatud 12.03.2014 kell 15.30. E-toimikust on kinnitus, et dokumendid on üles laetud 12.03.2014 kell 15.36 ning kliendile on saadetud e-kiri kinnitusega 12.03.2014 kell 15.44, et menetluskulude avaldus on kohtule esitatud. Avaldus oli kohtule esitatud tähtaegselt (otsus jõustus 20.02.2014). Tavapäraselt võtab menetluskulude avalduse menetlemine aega paar kuud. Kohtu kirjavahetusest on näha, et hageja esindaja tegi kohtule järelepärimise 11.07.2014 avalduse menetlusstaadiumi kohta, kus oli ka avaldus näha. See, et dokumendid e-toimikus on nähtavaks tehtud alles augustis, ei tähenda, et avaldus oleks olnud esitatud augustis 2014. Esimese astme kohtu määrus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osas

Harju Maakohus jättis 15.10.2014. a kohtumäärusega hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks läbi vaatamata. Maakohus leidis, et see esitati hilinenult. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 3 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka muul seaduses nimetatud juhul. 17.10.2014. a kohtuotsus, millega jäeti menetluskulud kostja kanda, jõustus 20.02.2014. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg-st 8 tuli hagejal menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitada hiljemalt 24.03.2014. Hageja väitel esitas ta avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks 12.03.2014, mida tõendasid järgmised asjaolud: a) hageja esindaja allkirjastas avalduse 12.03.2014 kell 15.30, b) e-toimiku haldur kinnitas, et hageja esindaja alustas e-toimikusse 12.03.2014 kell 15.36 dokumentide laadimist ja laadis e-toimikusse avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja c) hageja esindaja saatis esindatavale e-kirja 12.03.2014 kell 15.44, et on avalduse kohtule edastanud. Kostja leidis, et hageja ei tõendanud, et avaldus esitati kohtule tähtaegselt. TsMS § 336 lg 2 I ja II lause kohaselt loetakse elektrooniline dokument kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi ning dokumendi saatjale edastatakse selle kohta elektrooniline kinnitus. TsMS § 336 lg 3 alusel on justiitsminister kehtestanud 28.12.2005 määrusega nr 59 kohtule dokumentide esitamise korra, mille § 203 lg 5 järgi e-toimiku süsteemi kaudu menetlusdokumendi esitamisel saab esitaja automaatse vastuvõtukinnituse dokumendi laekumise kohta kohtute infosüsteemi. Automaatne vastuvõtukinnitus ei ole esitatud dokumendi tehnilise ja õigusliku korrektsuse tunnustamise alus. Riigikohus on 10.12.2008 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-08 p-s 9 selgitanud, et dokumendi salvestamine kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi on seotud saatjale sellekohase automaatse elektroonilise kinnituse saatmisega ja saatja ei saa eeldada e-kirja jõudmist saajani kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse. Hageja ei tõendanud, et ta sai dokumentide e-toimiku süsteemi jõudmise kohta vastuvõtukinnituse. Harju Maakohtu tsiviilkantselei kinnitas järelepärimisele saadetud vastuses, et Kohtute Infosüsteemist (KIS) ei nähtu, et hageja oleks esitanud 12.03.2014 avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Seega hageja ei tõendanud, et avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks jõudis tähtaegselt maakohtuni, sest hageja ei ole saanud e-toimikust dokumentide süsteemi jõudmise kohta vastuvõtukinnitust. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamist 12.03.2014 ei tõenda asjaolud, et hageja esindaja on avalduse allkirjastanud 12.03.2014 või et hageja esindaja on alustanud 12.03.2014 dokumentide laadimist e-toimikusse või et hageja esindaja on teavitanud klienti 12.03.2014 avalduse esitamisest kohtusse. Menetluskulude kindlaksmääramise

3(13)

Tsiviilasi nr: 2-12-50861 avalduse esitamist 12.03.2014 tõendaks tõend, mis kinnitaks avalduse automaatset vastuvõtmist korra § 203 lg 5 järgi, mida hageja aga kohtule esitanud ei ole. Hageja 30.10.2014. a määruskaebus

Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu 15.10.2014. a kohtumääruse tühistada ning võtta hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks menetlusse. Hageja palus ka hageja esindaja suuliselt isiklikult ärakuulamist (TsMS § 477 lg 4). Maakohus jättis tähelepanuta avaliku e-toimiku kaudu esitatavate dokumentide menetluse eripärad, tuvastamata olulised faktilised asjaolud ja hindamata tõendid kogumis. Maakohus on kaevatavas määruses lähtunud dokumentide esitamisel e-kirjaga saadavast kinnitusest, mis on aluseks ja saadetav, kui kohtule esitatakse dokumendid e-kirjaga menetluse e-postile (Justiitsministri 28.12.2005 määruse nr 59 “Kohtule dokumentide esitamise kord” § 7 lg 1). Kohtu viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-115-08 räägib samuti e-kirja teel dokumentide saatmisest kohtule ja e-kirjale automaatse vastuse saamisest, mitte e-toimiku kaudu dokumentide edastamisest. Seega ei ole need rakendatavad etoimiku puhul. Kohtule dokumentide esitamise korra § 203 lg 5 kohaselt saab e-toimiku kaudu menetlusdokumendi esitamisel esitaja automaatse vastuvõtukinnituse dokumendi laekumise kohta kohtute infosüsteemi. E-toimiku puhul kuvatakse kinnitus ekraanil. See on kirjeldatud ka e-toimiku juhendis - dokumendi edukast esitamisest kuvatakse vastav teade ekraanil (juhendi joonis 16). Sellega loetakse dokument esitatuks. Hageja esindaja kinnitab, et esitas dokumendid ja sai vastava ekraanikinnituse 12.03.2014 ja teatas seejärel dokumentide esitamisest kliendile. Selline kinnitus oli põhjendatud lugeda piisavaks dokumentide esitamisel. Täiendava kinnituse nõuet pole seaduses, muudes aktides ega juhendites sätestatud. Juhul kui, hoolimata ekraani teatest, kohtusüsteemis endas midagi ei toiminud, siis ei saa seda riski kanda hageja. Teadaolevalt on mitmeid probleeme e-toimiku ja selle toimimisega, selle kohustuslikkust on mitmeid kordi edasi lükatud. Kuid neid riske ei saa jätta avaldajate kanda, kui nad omalt poolt on kõik korrektselt täitnud ja ekraanil on kinnitus. Mitmete süsteemide raames (kohtu töötajatel KIS, advokaatidel e-toimik) on ilmselt kohtukantselei raskustes dokumentide haldamisel, aegade tuvastamisel ja märkimisel. Ka ei nähtu kõik dokumendid advokaatidele e-toimikust või laekuvad sinna nähtavaks hiljem. Maakohtu väide, et hageja esitas avalduse alles 18.08.2014, ei vasta tõele. Ka 11.07.2014 küsis hageja kohtult, kui kaugel on asja lahendamine (kirjas oli avaldus). Kantselei ei fikseerinud 11.07.2014 kuupäeva, kuigi hageja saatis e-kirja menetlusposti aadressile ja 11.07.2014 osas on ka kohtu vastuvõtu e-kiri olemas. Kohtunik A. Pärsimägi märkis samuti advokaatide koolitusel 23.10.2014, et KIS süsteem ei näita paranemise märke, kuigi seda pidevalt täiendatakse. Kohus oleks pidanud uurima asjaolusid, kuna kohtunikul on hagita menetluses suurem roll ning võimaliku hilinemise puhul pakkuma välja ja kaaluma ennistamist, kuna siinjuures on mõjuv põhjus süsteemide töös, mis ei ole ainuüksi hageja risk. Põhjendamatu on hageja kulud väljamõistmata jätta, kuna avalduse esitamine toimus vastavalt e-toimiku juhendile. Juhul kui kohus leiab, et avaldus ei ole tähtaegne, siis arvestades kohtu kantselei tegevust, oleks vajalik ja põhjendatud tähtaeg ennistada.

Kostja palus jätta menetluse tähtaja ennistamise avaldus ja määruskaebus rahuldamata ning määruskaebuse menetlemisega seotud kulud hageja kanda.

4(13)

Tsiviilasi nr: 2-12-50861

Harju Maakohus võttis hageja määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohus tagastas tsiviilasja toimikud maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaja ennistamise avalduse lahendamiseks, kuna hageja esitas 30.10.2014. a menetlusdokumendis nii määruskaebuse kui ka tähtaja ennistamise avalduse. Ringkonnakohus selgitas, et alles siis, kui maakohus leiab, et ennistamise avaldus ei ole põhjendatud, saab ringkonnakohus hinnata hageja määruskaebust. Edasine menetluse käik

5(13)

Tsiviilasi nr: 2-12-50861 lahend asjas nr 3-2-1-44-12, p 7). Kuna kohus jättis 30.10.2014. a tähtaja ennistamise avalduse rahuldamata, siis edastati 30.10.2014. a määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule lahendamiseks. Hageja 18.02.2015. a määruskaebus

6(13)

Tsiviilasi nr: 2-12-50861 tähtaja avalduse või nõude täpsustamiseks, muu hulgas juhul, kui ei ole esitatud piisavalt andmeid, et nõuet kvalifitseerida (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-90-13, p 12). Kuigi avaldus oli mitu korda varem kohtule esitatud, võttis kohus asja menetlusse alles 22.08.2014 ja alles 15.10.2014 teatas, et jätab läbi vaatamata, kuna see on esitatud hilinenult. Kohus oleks pidanud kohe menetlusse võtmisest keelduma ja teatama, et avaldus on esitatud hilinenult. Kohus jättis selle tegemata ja käitus vastuoluliselt ning menetluses hagejaga asjaolusid arutamata. Kui kohus oleks koheselt reageerinud ka 11.07.2014, siis poleks ajaliselt olnud probleem käsitleda ennistamise küsimusi. Riigikohus on möönnud, et erandjuhtudel võib ka TsMS § 67 lg-s 1 sätestatud kuue kuu tähtaja kohaldamine olla välistatud, kui teise menetlusosalise pahatahtliku käitumisega on tekitatud möödalaskmine (Riigikohtu lahend 3-2-1-34-12 p 12). Antud juhul oli tegemist kohtu poolt tegemata jätmistega ja pahauskse käitumisega (sh ei menetletud kohus ka 11.07.0214 avaldust) ning eksitava tegevusega ning seetõttu tekitati üldse probleem ennistamise aja kulgemise osas. Kohus on ise jätnud vajalikud tegevused tegemata ning kohtusüsteemi toimimise risk on pandud kohtusse pöörduja kanda ning seega on tegemist selgelt põhiõiguste rikkumisega (PS § 15 ja § 24, mis hõlmavad õiglast kohtumenetlust, kaasatust ja kaebeõigust) ning inimõiguste rikkumisega. Kohtu poolt tegemata jätmised on võtnud isikult ära kaebeõiguse. Hagita menetluses menetlusosalisega asja arutamata teha tõlgendused hageja kahjuks ei ole põhiseaduspärane. Hageja taotles ka hageja esindaja menetluses ärakuulamist (TsMS § 477 lg 4). Ringkonnakohtu seisukoht

Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab et Harju Maakohtu 05.02.2015. a ja 15.10.2014. a kohtumäärused on seaduslikud ja põhjendatud ning 30.10.2014. a ja 18.02.2015. a määruskaebuste väited ei anna alust eelnimetatud kohtumääruste tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määrustes toodud põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks korrata. Vastuseks määruskaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.

7(13)

Tsiviilasi nr: 2-12-50861 2-1-148-06). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja poolt esiletoodud asjaolusid võimalik käsitleda mõjuva põhjusena, mille alusel tuleks hageja menetlustähtaja ennistamise avaldus rahuldada. Kuigi Riigikohus on tõepoolest lahendis asjas nr 3-2-1-40-11 leidnud, et arvutisüsteemi tõrked võivad olla mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamisel, rõhutas Riigikohus ka samas, et arvutisüsteemis esinev tõrge peab tähtaja ennistamiseks olema aga selline, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa, st see peab olema ootamatu ja oodatavat hoolsust järgides ettenähtamatu ning vältimatu ja/või ületamatu. Eelkõige tuleb siin kõne alla ootamatu elektrikatkestus või küberrünnak. Selliseid asjaolusid ei ole hageja kohtu ette toonud. Hageja on vaid väitnud, et teadaolevalt on e-toimiku süsteemis olnud tõrkeid, kuid ei ole tõendanud, et hageja poolt avalduse esitamisel oleks esinenud e-toimiku süsteemis tõrge. Hageja väidet, et üleüldiselt on e-toimiku süsteemis olnud tõrkeid ei saa pidada piisavaks, et selle alusel tuvastada tähtaja ennistamise aluseks olevad asjaolud.

Lisaks eelnevale on käesoleval juhul leidnud maakohus õigesti, et menetlustähtaja ennistamise avaldus on esitatud hilinenult TsMS § 67 lg 2 alusel, kuna tähtaja ennistamist võib selle sätte alusel taotleda kõige hiljemalt kuue kuu jooksul alates möödalastud tähtaja lõppemisest (ehk käesoleval juhul kuus kuud kuupäevast 24.03.2014 ehk kuni 24.09.2014). Hageja esitas tähtaja ennistamise avalduse esmakordselt 30.10.2014 ehk rohkem kui kuu aega hiljem.

Hageja heitis määruskaebuses maakohtule ette, et hageja ei esitanud ennistamise avaldust tähtaegselt nii kohtu tegevuse kui ka tegevusetuse tulemusel. Asja materjalidest nähtub, et hageja uuris 11.07.2014. a e-kirjaga kohtult, kui kaugel on 12.03.2014 esitatud menetluskulude avalduse lahendamine (e-kirjale oli uuesti lisatud ka 12.03.2014. a digiallkirjastatud avaldus). Nimetatud kirjale vastas 15.07.2014 Harju Maakohtu referent Inga Türkkan, et esitatud avaldus ei ole nähtuv kohtu infosüsteemis ning palus täpsustada avalduse esitamise viisi, kuupäeva ning ka kellaaega. Sellest e-kirjast on tuvastatav, et kohtute infosüsteemis ei olnud hageja poolt esitatud avaldus salvestunud andmebaasi ning seega ei loetud avaldust ka esitatuks (vastavalt TsMS § 336 lg-le 1). Nimetatud e-kirjale vastas hageja esindaja kuu aega hiljem ehk 18.08.2014, et „Peaks olema esitatud kusagil 15-17 vahel, tavapäraselt esitan e-toimiku kaudu“, millest võib välja lugeda, et hageja esindaja ei olnud augustikuus kindel, mis avalduse esitamise viisi ta kasutas ning see paneb kahtluse alla ka hageja esindaja hilisemates kaebustes olevad kindlasõnalised, kuid tõendamata väited, et ta esitas need dokumendid e-toimiku kaudu.

Eelnimetatud kirjavahetusest tulenevalt ei olnud maakohtul põhjust registreerida 11.07.2014. a e-kirja uue avaldusena. Sellest e-kirjast nähtub, et hageja tahe ei olnud suunatud mitte menetluskulude kindlaksmääramise avalduse (uuesti) esitamisele, vaid sellele, et uurida avalduse menetluslikku seisu. Hiljem kui hageja esindaja vastas viisi ja aja kohta, sai alles selgeks, et sellisel viisil ja ajal dokumenti ei ole esitatud ning seejärel registreeriti dokument kohtute infosüsteemis ning võeti menetlusse. Eelnevast olenemata ei ole ennistamise avalduse lahendamise puhul ka oluline, kas dokument registreeriti juulikuus või augustikuus, kuna ennistamise avaldust ei sisaldanud kumbki e-kiri ega nende lisad. Ringkonnakohtu arvates ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, kas 12.03.2014. a digiallkirjastatud avaldus registreeriti kohtute infosüsteemis kuupäeval 11.07.2014 või 18.08.2014, kuivõrd mõlemad registreerimised toimusid pärast menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtpäeva ning enne menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtpäeva ennistamise avalduse esitamise tähtpäeva. Seega ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust ka hageja poolt

8(13)

Tsiviilasi nr: 2-12-50861 tõendina esitatud 11.07.2014. a hageja e-kiri kohtule ning kohtu poolt saadetud e-kirja vastuvõtukinnitus.

Maakohus leidis, et vaatamata asjaolule, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid, ei ole TsMS § 477 lg-s 7 sätestatud uurimisprintsiibist lähtudes põhjendatud käsitleda hageja ja kohtu vahel 11.07.18.08.2014 toimunud e-kirjavahetust (II kd, tl 132-133) kui menetluses esitatud protsessuaalset tähtaja ennistamise avaldust. Ringkonnakohus nõustub sellega. Kolleegiumi hinnangul ei saa avalduse taasesitamist pidada ennistamise avalduseks.

Hageja on 18.02.2015. a määruskaebuses heitnud maakohtule ette ka seda, et maakohus võttis menetluskulude kindlaksmääramise asja menetlusse ning saatis avalduse kostjale vastuväidete esitamiseks. Maakohus leidis õigesti, et kohtu poolt menetlusse võetud avaldus, mis esitati tähtaega ületades, tuleb jätta läbi vaatamata.

Samas märgib kolleegium, et Harju Maakohtu 22.08.2014. a kohtumäärusega, millega edastati menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kostjale ning anti kostjale õigus esitada menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele kirjalikud vastuväited, ei ole lahendatud ennistamise küsimust, kuivõrd sellist avaldust ei olnud hageja selleks hetkeks esitanud. Tegemist oli asja lahendamist ettevalmistava või muu korraldava määrusega, mida võib vastavalt TsMS § 221 lg-le 3 teha ka kohtujurist. Kohtule tuli nimetatud menetlustoimingu kohustus sellel ajal kehtinud TsMS § 176 lg-st 1, mille alusel toimetab kohus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse viivitamata koos menetluskulude nimekirja ja tõenditega kätte vastaspoolele ja määrab talle tähtaja vähemalt seitse päeva avalduse kättetoimetamisest alates sellele vastuväidete esitamiseks. Eelnevast tulenevalt Harju Maakohtu 22.08.2014. a määrusega ei lahendatud ega tuvastatud siduvalt ei menetluskulude kindlaksmääramise avalduse õigeaegsuse ega tähtaja ennistamise fakti.

Kohtu poolt avalduse osas vastaspoolelt seisukoha küsimine ei muuda avalduse esitamist tähtaegseks. Hageja esindaja viivitas ka pärast juulikuist kohtu päringut kohtule vastamisega kuu aega. Menetlusosalisel, käesoleval juhul menetlusosalise vandeadvokaadist esindajal, on kohustus veenduda, et kõik dokumendid oleks kohtule esitatud ning seda oleks tehtud õigeaegselt. Käesoleval juhul ei saa hageja süüdistada ennistamise avalduse mitteesitamises kohut, kuivõrd menetlusosalisel oli endal kohustus nimetatud avaldus esitada.

Maakohus leidis õigesti seda, et TsMS § 67 lg-s 2 nimetatud 6-kuuline tähtaeg ei ole enam ennistatav (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-44-12 p 7). Riigikohtu otsuses asjas nr 3-21-34-12 väljendatud seisukohad, mille kohaselt erandjuhtudel TsMS § 67 lg 2 kuue kuu pikkuse tähtaja kohaldamine võiks olla siiski välistatud, ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Käesoleval juhul ei ole ei vastaspool ega kohus käitunud pahatahtlikult. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tegutsenud vastavalt hageja avaldustele, kuid menetlusnormides sätestatud võimaluste ulatuses. Käesoleval juhul üritab hageja esindaja kohtu väidetavate tegematajätmiste väljatoomisel õigustada enda poolt menetlusõiguste mitteõigeaegset käsutamist. Kohus saab ja peab tegutsema menetlusnormide poolt seatud piirides.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et avalduse mittetähtaegne esitamine oleks hagejale pidanud selguma juba 11.07.-18.08.2014. a kirjavahetusest, millest on mõistlikul isikul (veel enam professionaalsel õigusteenuste osutajal) võimalik välja lugeda, et

9(13)

Tsiviilasi nr: 2-12-50861 dokument ei ole salvestunud kohtute infosüsteemi ehk andmebaasi (TsMS § 336 lg 2) ning seega ei ole seda loetud esitatuks. Pärast selle e-kirja saamist oli hagejal veel kaks kuud aega, et veenduda selles, kas dokument on loetud esitatuks või mitte, ning kas on vajadus esitada ennistamisavaldus. TsMS § 67 lg-s 2 nimetatud tähtaeg hakkas kulgema 25.03.2014 hoolimata sellest, millal hageja sai teada, et avaldus oli esitatud mittetähtaegselt, kuna nimetatud lõikes sätestatud 6-kuuline tähtaeg on seotud ainult objektiivse asjaoluga s.o möödalastud tähtaja lõppemisega. Seega ei ole ka oluline, millal hagejale selgus avalduse mittetähtaegne esitamine.

Maakohus ei ole jätnud täitmata selgitamis- ega uurimiskohustust. TsMS § 66 alusel kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet TsMS § 331 lõikes 1 sätestatud juhul. See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist sellise tagajärje eest enne hoiatati.

Hageja heidab maakohtule ka ette, et kohus väidab vääralt, et e-kirjad ja avaldused ei olnud õiges vormis. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et e-kirju ja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse korduvat esitamist ei saa lugeda tähtaja ennistamise avalduseks, kuna tähtaja ennistamise avaldusele on seatud eraldi vormi- ja sisunõuded. Tähtaja ennistamise avaldusele on TsMS-s sätestatud imperatiivne vormining sisunõue (TsMS § 68 lg 1), mida 11.07.-18.08.2014 toimunud e-kirjavahetuses hageja poolt ei järgitud. Antud juhul ei olnud tegemist vaid vormiliste puudustega vaid puudu oli ka hageja sisuline avaldus ennistamiseks ning seega ei ole käesoleval juhul kohaldatav TsMS § 3401 lg 1. Nimetatud sätet kohaldas kohus pärast seda kui hageja enda määruskaebuses ühe lausena viitas, et soovib ennistamist. Alles siis oli sisuline tahteavaldus väljaloetav, kuid see tahteavaldus ei vastanud vorminõuetele ning seetõttu jäeti 21.01.2015. a maakohtu määrusega tähtaja ennistamise avaldus käiguta. Antud juhul ei ole kohaldatav ka hageja viidatud Riigikohtu lahendis asjas nr 3-2-1-90-13 väljendatud seisukohad, kuna seal räägitakse kohtu kohustusest menetleda asja ka juhul, kui kohtusse pöördunud isik eksib menetlusliigi valikul. Käesoleval juhul ei esine sellist juhtumit.

Kolleegium selgitab, et menetlustähtaja ennistamine on menetlustoiming, mida saab teha ainult menetlusnormides seatud piiride raames. Piirid tähtaegade ennistamisele on seatud muuhulgas ka õigusmõistmise võrdõiguslikkuse tagamiseks, kuivõrd pooled on õigusemõistmisel tsiviilasjades seaduse ja kohtu ees võrdsed (TsMS § 6). Samuti on menetlustähtajad kui kaebeõiguse piirangud hädavajalikud õiguskindluse (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 10) saavutamiseks. Vastaspoole jaoks peab olema mingil hetkel tagatud selgus, et kui mingiks hetkeks ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avaldust esitatud, ei saa seda enam hiljem teha.

Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus muutmata Harju Maakohtu 05.02.2015. a kohtumääruse, millega jäeti hageja tähtaja ennistamise avaldus rahuldamata, ning seega rahuldamata hageja 18.02.2015. a määruskaebuse.

Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja 30.10.2014. a määruskaebusega seonduvat. Maakohtu 15.10.2014. a määruse järgi jäeti hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks läbi vaatamata põhjusel, et avalduse esitamise tähtaeg oli 24.03.2014, kuid avaldus esitati pärast selle tähtaja möödumist (e-toimikust nähtuvalt 18.08.2014). Määruskaebuse väidete kohaselt jättis maakohus tähelepanuta avaliku e-

10(13)

Tsiviilasi nr: 2-12-50861 toimiku kaudu esitatavate dokumentide menetluse eripärad ja lähtus dokumentide esitamisel e-kirjaga saadavast kinnitusest. Hageja leiab, et on tõendatud, et hageja esitas avalduse 12.03.2014. Ringkonnakohus hageja käsitlusega ei nõustu.

Dokumendi esitamist kohtule elektrooniliselt reguleerib TsMS § 336, mille lg 2 esimese ja teise lause kohaselt loetakse elektrooniline dokument kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Dokumendi saatjale edastatakse selle kohta elektrooniline kinnitus. TsMS § 336 lg 3 alusel on justiitsminister kehtestanud 28.12.2005 määrusega nr 59 kohtule dokumentide esitamise korra (edaspidi kord), mille § 203 lg 5 järgi saab esitaja e-toimiku süsteemi kaudu menetlusdokumendi esitamisel automaatse vastuvõtukinnituse dokumendi laekumise kohta kohtute infosüsteemi. Viidatud sätetest tulenevalt edastatakse ka e-toimiku kaudu saadetud menetlusdokumendi saatjale sellekohane automaatne vastuvõtukinnitus. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud hageja eeldada avalduse esitamist ja salvestumist e-toimikusse kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse. Kuigi toimikus esitatud digitaalallkirjade kinnituslehe kohaselt allkirjastas hageja esindaja kaebuse 12.03.2014 kell 15.30.34 (II kd, tl 136), tuli hagejal esitada ka tõendid, mis kinnitaksid e-toimiku süsteemi kaudu menetluskulude avalduse esitamist. Selleks oleks piisanud, kui hageja oleks esitanud tõendid, mis kinnitaksid avalduse laekumist korra § 203 lg 5 järgi ning menetlusdokumendi salvestumist andmebaasi. Hageja ei ole tõendanud, et läbi e-toimiku esitatud avaldus laekus maakohtuni tähtaegselt. Määrav ei ole mitte avalduse allkirjastamise aeg, vaid see kas ja millal avaldus kohtule esitatakse.

Ringkonnakohus leiab, et hageja on vääralt märkinud, et maakohus on tuginenud avalduse esitamise fakti tõendatuse kontrollimisel vaid sellele, et hageja ei ole esitanud e-kirja. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et avaldus oleks kohtule esitatud, milleks vaidlusalustel juhtudel oleks süsteemi poolt edastatav vastuvõtukinnitus. Hageja ei ole esitanud vastuvõtukinnitusena e-kirja, kuid ei ole esitanud ka ühtegi teist vastuvõtukinnitust ega ka muud tõendit, mis kinnitaks avalduse esitamist kohtule. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja väide, et ta ekraanil nägi teadet, et avaldus edastati menetlejale ning seda näitlikustav väljavõte e-toimiku juhendist, ei tõenda, et hageja vastava avalduse kohtule e-toimiku kaudu esitas.

Asja materjalidest nähtuvalt alustas hageja esindaja avalduse lisamist 12.03.2014. a kl 15.36 kohtuasja nr 2-12-50861 ning sinna laeti üles avaldus ja selle lisad (e-toimiku halduri Anna Karro 25.09.2014. a e-kiri; II kd, tl 188). See aga ei tõenda dokumentide kohtule esitamist. Ringkonnakohus märgib, et on oluline eristada dokumentide koostamist, allkirjastamist, üles laadimist, edastamist ning esitamist. Ainult kohtule esitamine (ehk TsMS § 336 lg 2 alusel kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi salvestumine) on tegevus, mis toob kaasa õiguslikke tagajärgi. Dokumendi koostamist, allkirjastamist, üles laadimist ning isegi mitte edastamist ei saa pidada dokumendi esitamiseks. Esitamine eeldab ka seda, et dokumendid jõuavad kohtusse kohale (ehk e-toimiku puhul salvestuvad andmebaasi). Seda tõendaks muuhulgas dokumendi saatjale edastatud automaatne vastuvõtukinnitus või e-toimiku halduri poolt metaandmete väljavõte ning kinnitus selle kohta, et dokumendid ka esitati, mitte ei alustatud pelgalt avalduse lisamist.

Esitatud tõendite alusel ei saa tuvastada, et dokumendid e-toimiku kaudu esitati ehk andmebaasi salvestati, ning et hagejale vastav vastuvõtukinnitus edastati. Ekraanile ilmuval kinnitusel, mille kohta on hageja esitanud e-toimiku juhendis oleva näitlikustava

11(13)

Tsiviilasi nr: 2-12-50861 joonise (II kd, tl 212), on selgelt märgitud vaid teade dokumendi „edastamisest“, mis ei ole võrdsustatav dokumendi esitamisega. Samas ei ole aga hageja esitanud tõendit, et ka 12.03.2014. a avaldus „edastati“ ning hageja esindaja väidet ei saa pidada piisavaks tõendiks. Isegi kui hageja esindaja oleks ekraanil näinud sellist kinnitust, siis ei olnud hageja esindaja kui vandeadvokaadi poolt põhjendatud lugeda selline kinnitus dokumendi „edastamise“ kohta piisavaks kinnituseks dokumentide „esitamisest“. Teade dokumendi edastamise kohta ei ole võrdsustatav kinnitusega vastuvõtmise kohta. Samuti ei saa etoimikusse dokumentide laadimise alustamist ning ka üles laadimist võrdsustada dokumentide esitamisega samamoodi nagu ei saa e-kirjale manuste lisamisega võrdsustada e-kirja saatmist ning kohalejõudmist saajani. Hageja esindaja väide, et ta toimis vastavalt e-toimiku juhendile ei tõenda samuti avalduse esitamist, kuna esiteks ei ole võimalik seda kontrollida, teiseks kui hageja esindaja oleks toiminud vastavalt juhendile, oleks dokument ka kohtule esitatud ja kolmandaks lasub menetlusosalisel endal kohustus teha kindlaks, et tema avaldused jõuavad kohtuni. Kohus saab lugeda dokumendi kohtule esitatuks üksnes siis, kui see on kohtule esitatud ja andmebaasis salvestatud vastavalt kehtestatud korrale. Seega hinnates kohtule esitatud ning kohtu poolt kogutud tõendeid kogumis, viitavad tõendid sellele, et hageja poolt ei esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtule, vaid alustati selle esitamist.

Hageja leiab, et Riigikohtu seisukoht lahendis asjas nr 3-2-1-115-08 ning korra § 7 lg 1 ei ole rakendatav e-toimiku puhul. Samas aga kohtule dokumentide esitamise korra § 203 täiendamisel lg-ga 5 märgiti nimetatud määruse muutmise seletuskirjas (Justiitsministri määruste muutmise seletuskiri seoses e-toimiku menetlemise infosüsteemile üleminekuga tsiviil- ja halduskohtumenetluses, lk 4), et lõikega 5 täiendamisel kehtestatakse esitamise korra §-ga 7 sarnane lahendus – isik saab veenduda dokumendi kohtusse jõudmises alles siis, kui ta on saanud vastuvõtukinnituse. Seletuskirjas viidatakse, et sama põhimõtet on Riigikohus rõhutanud oma lahendis nr 3-2-1-115-08. Ka kostja on enda 10.11.2014. a edastatud vastuses viidanud, et e-toimiku kaudu dokumentide esitamisel pärast teate ilmumist ekraanil edastamise kohta, edastatakse dokumentide esitaja e-posti aadressile ka automaatne kinnitus. Hageja ei ole esitanud ühtegi vastuvõtukinnitust (ei e-kirja teel saadetavat ega e-toimikus ilmuvat) tõendina.

Maakohus on ka uurinud maakohtu kantseleist, millal hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks kohtusse jõudis. Kentmanni ja Tartu mnt kohtumaja kantselei juhataja kinnitas enda e-kirjaga (II kd, tl 199), et kui avaldus esitatakse läbi e-toimiku, siis on see vastava tsiviilasja juures näha ning kohtute infosüsteemist ei nähtu, et 12.03.2014 oleks avaldust esitatud. Istungisekretär on omakorda hagejale kinnitanud, et avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks registreeriti 18.08.2014 (II kd, tl 213). Samuti selgitas kantselei juhataja, et nii e-toimik kui ka kohtu menetluspost saadavad esitajale vastuvõtmise (mitte edastamise) kohta teavituse. Kantselei juhataja selgitas ka, et kui sellist teavitust ei tulnud, siis ei saa ka menetlusosaline eeldada, et avaldus on kohtusse esitatud. Hageja esindajal oleks olnud lihtsasti võimalik veenduda, kas dokument ka salvestus andmebaasi, kontrollides seda e-toimikust või tehes kohtule sellise päringu. Ekraanile ilmuvas teates dokumendi edastamisest (millest hageja on ka joonise esitanud ning väitnud, et see teade ilmus esindaja ekraanile) on ka lisatud informatsioonina, et „Menetluses olevaid dokumente saate vaadata otsides üles vastava asja ja vaadates leitud asja ja menetluse detailinfot“, millest hageja esindaja vandeadvokaadina ka kindlasti teadlik oli. Hageja esindaja tundis aga avalduse kohta huvi alles neli kuud hiljem pärast avalduse väidetavat esitamist. Käesoleval juhul tuleb ka arvesse võtta, et hageja esindaja kui vandeadvokaat ei kasutanud tõenäoliselt 2014. a

12(13)

Tsiviilasi nr: 2-12-50861 märtsis e-toimikut ka esmakordselt ning juhuslikult, vaid vastavalt enda elukutsele oli tõenäoliselt e-toimiku igapäevane kasutaja, ning tuttav e-toimiku iseärasuste ning teavitustega. Samuti oli esindajal võimalik iga aeg e-toimikust kontrollida, kas dokument oli sinna salvestunud. Hageja ei ole esitanud ka ühtegi väidet ega ka tõendit, et e-toimikust oleks talle nähtunud, et dokument oli sinna salvestunud. See et e-toimiku toimimisega on olnud probleeme, sh viide Andra Pärsimäe arvamusele, on üldine väide ning ei ole tõend käesoleval juhul konkreetse asja lahendamisel. See et e-toimiku toimimise probleemi tõttu jäi dokument esitamata võiks olla ennistamise aluseks olev asjaolu, mis peaks olema tuvastatud. Hageja ei ole ka seda tõendanud ega põhistanud. Samuti on asjakohatu ka hageja väide, et mitmete süsteemide raames on kohtukantselei raskustes dokumentide haldamisel, aegade tuvastamisel ja märkimisel. Käesoleval juhul ei saada vastuvõtukinnitust kohtukantselei töötaja, vaid tegemist on automaatse kinnitusega, mille edastab süsteem. Hageja väidetele seoses 11.07.2014. a saadetud e-kirja ja avalduse registreerimisega ning maakohtupoolse kohustusega pakkuda välja ennistamist, vastas ringkonnakohus eespool.

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et ka muud asjas kogutud ja esitatud tõendid (muuhulgas hageja vandeadvokaadi kiri hageja juhatuse liikmele (II kd, tl 189) ega avalduse digiallkirjastamine 12.03.2014 (II kd, tl 136)) ei tõenda hageja poolt 12.03.2014 kuupäeval avalduse kohtule esitamist. Seega tuleb ka 30.10.2014. a määruskaebus jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu 15.10.2014. a määrus muutmata.

Eespool toodud põhjendustel jäävad mõlemad määruskaebused rahuldamata ning kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud ka hageja taotlused hageja esindaja suuliselt isiklikult ärakuulamiseks. Hageja esindaja on enda seisukohad esitanud juba kirjalikult. Ka väidete õigsuse korral ei saaks määruskaebused rahuldamisele kuuluda.

TsMS § 179 lg 1 alusel tuleb määruskaebuse esitajalt välja mõista riigilõiv määruskaebuse esitamise eest. Asja materjalidest ei nähtu, et määruskaebuse esitaja oleks 05.02.2015. a määruse peale 18.02.2015. a määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasunud. Riigilõivuseaduse § 59 lg 14 alusel tuleb kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 50 eurot, millise summa ringkonnakohus käesoleva määrusega määruskaebuse esitajalt välja mõistab.

TsMS § 178 lg 4 alusel ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid (sama põhimõte kehtis ka enne 01.01.2015 TsMS § 178 lg-s 3).

TsMS § 68 lg 4 II lause alusel maakohtu menetlustähtaja ennistamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. TsMS§ 477 lg 1 ja § 427 II lause alusel võib käesoleval juhul maakohtu määruse, millega avaldus jäeti läbi vaatamata, peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata Riigikohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.