Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom, Ulvi Loonurm, Reet Allikvere 10.03.2015 Tallinnas 2-12-28264 BIGBANK AS hagi TM vastu võla ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2493, 24 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.02.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
BIGBANK AS apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja BIGBANK AS (RK 10183757), lepinguline esindaja Triin Marran Kostja TM (IK XXXXXXXXXXX, elukoht
XXX
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 20.02.2013 otsus tsiviilasjas nr. 2-12-28264 tühistada kõrvalnõuete rahuldamata jätmise osas ja saata selles osas asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Jätta maakohtu otsus muutmata TM-lt 2 774,16 euro väljamõistmise osas. Menetlusklude jotuse otsustab maakohus uuesti asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks
ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Hageja esitas 20.07.2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse TM vastu 5032, 78 euro nõudes. Võlgnikule tehti 07.08.2012 makseettepanek, millele võlgnik esitas tähtaegselt vastuväite. Sellega seoses lõpetati tema suhtes maksekäsu kiirmenetlus ning 29.10.2012 määrusega anti avaldus maksekäsu kiirmenetluses üle Harju Maakohtule asja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses ja hageja esitas 6.11.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 06.02.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0600208/46st, mille raames on pooled sõlminud 4 kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 4 suurendati kostja kasutuses olevat krediidisummat 108,48 euro võrra. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist oli kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 2824,65 eurot. Kokkuleppega nr 4 muudeti lepingus kokkulepitud intressimäära. Uueks intressimääraks loeti alates 26.08.2009 28,32% tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Kostjal oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15.09.2009, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Hageja hoiatas 11.07.2011 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokkulepitud tingimustel. Hageja ütles 11.08.2011 ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt 4292,34 euro tasumist, millest 2774,16 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 1455,10 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 38,34 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 1,98 eurot viivis ja 22,76 eurot tasumata lepingu sõlmimise tasu. Kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud ühtegi makset, seega on kostja poolt kokkuleppe nr 4 järgi tagastamata krediidisummaks 2774,16 eurot, mis tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 6.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista. Kokkuleppe nr 4 alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 28, 33% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 6.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 1455,10 eurot. Kostja on jätnud kokkuleppe nr 4 ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 38,34 eurot kostjale 11.07.2011 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ja 11.08.2011 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest. Seega palus hageja üldtingimuste p-de 7.5 ja 6.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 38,34 eurot.
14.01.2011 sõlmitud võla tasumise kokkuleppe kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 31,96 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kuna kostja ei ole hagejale lepingu sõlmimise tasu täies ulatuses tasunud, tuleb see võla tasumise kokkuleppe p 6.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista summas 22,76 eurot (31, 96 - 9, 20). Lepingu ülesütlemisel 11.08.2011 oli kokkuleppe nr 4 alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 1, 98 eurot. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 2774, 16 eurot, seega arvutas hageja viivist krediidisumma tasumisega viivitamiselt määraga 28, 32% võlgnetavalt summalt aastas. 06.11.2012 seisuga tuleb kokkuleppe nr 4 ja seaduse alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 977,04 eurot ning TsMS § 367 alusel alates 07.11.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 28, 32% tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja vastuväited Kostja võttis hagi osaliselt õigeks ja tunnistas tagastamata krediidisumma võlgnevust 2774, 16 euro ulatuses. Muude nõuete osas vaidles kostja hagile vastu ja palus vähendada viiviseid mõistliku suuruseni VÕS § 113 lg 8 alusel. Kostja arvates tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2774,16 eurot. Ka enne 01.05.2009 kehtinud TsÜS § 86 nägi ette, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. 01.05.2009 muudatused täpsustasid regulatsiooni sisu, mitte ei muutnud seda põhimõtteliselt. Seega on võimalik kehtiva TsÜS § 86 järgi hinnata ka enne 01.05.2009 sõlmitud tehingute vastavust headele kommetele. Lisaks sellele nõuab hageja kokkuleppest 4 tulenevate kohustuste täitmist. Kokkulepe 4 on sõlmitud 26.08.2009. Ainuüksi ebamõistlikult suur viivisemäär, mis jääb siiski alla TsÜS § 86 lg 3 teises lauses sätestatud kriteeriumile, ei saa olla tarbijakrediidilepingu tühisuse aluseks. Poolte vastastikuste kohustuste väärtus võib olla aga tasakaalust väljas ka muudel põhjustel. TsMS § 436 lg-st 7 tulenevalt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Laenulepingu alusel tekkivaks laenuandja põhikohustuseks on laenu väljamaksmise kohustus. Kokkulepete 3 ja 4 alusel kostja hagejalt raha ei saanud, kogu täiendav krediidisumma tasaarvestati varasemate nõuetega. Hageja sisuliselt uusi kohustusi ei võtnud, samas kui kostja kohustused suurenesid pidevalt. Üksteisele järgnevate kokkulepete sõlmimisega omandas kostja uued kohustused, mis võimaldasid hagejal teenida intressitulu ja arvestada viivist ka varasematelt intressi- ja viivisenõuetelt. Samuti pidi kostja kandma lepingu muutmise tasud. Vähemalt kokkulepetest 3 ja 4 tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 järgi kui TsÜS § 86 lg 2 p-s 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.
01.01.2007 jõustunud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 alusel on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Hageja vastusest kostja vastusele nähtub, et hageja sai aru, et kostja soovib üha uusi kokkuleppeid sõlmida seoses sellega, et varasemate kokkulepete täitmine ei olnud talle jõukohane. Hageja eeldas, et kostja majanduslikud raskused on ajutised, kuna väga olulistest makseraskustest oleks kostja pidanud temale tulenevalt üldtingimuste p 9.1 ja hea usu põhimõttest teatama. Kostja mõistliku laenukoormuse arvutamine ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine oli hageja seadusest tulenev kohustus. Kohustuse olemasolu ega sisu ei mõjuta kostja käitumine. Vaatamata sellele, et kostja ei suutnud võetud lepingulisi kohustusi täita, jätkas hageja talle laenude andmist. Intressimäära alandamist 0,09% ja 2, 98% ei saa algse intressimäära suuruse juures pidada oluliseks, eriti võttes arvesse, et uute kokkulepete sõlmimisega sai hageja teenida intressi ka varasematelt intressi- ja viivisenõuetelt. Kokkulepetega 3 ja 4 lepiti kokku kokkuleppest 2 suuremas intressimääras 28, 3% aastas. Makseraskustes kostjaga üha uute kokkulepete sõlmimine ei olnud kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. TsÜS § 86 lg 2 ei sisalda ammendavat loetelu asjaoludest, mille esinemisel loetakse tehing heade kommetega vastuolus olevaks. Kokkulepe 4 on heade kommetega vastuolus ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ja seetõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Hageja väited selle kohta, et lepingute sõlmimise ajal puudusid eeldused lepingute tühistamiseks, on asjakohatud, sest kostja ei ole väitnud, et ta on kokkuleppeid tühistanud, samuti ei tulene selliseid asjaolusid tsiviilasja materjalidest. Kohus jättis hageja vastavasisulised väited tähelepanuta. TsÜS § 84 lg 1 alusel ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd kokkuleppe 4 alusel kohustusi ei ole tekkinud, puudub alus kohustuste täitmise nõudmiseks. Kuivõrd kostja on hagi tasumata krediidisumma nõude 2774, 16 euro osas õigeks võtnud, tuleb hagi vastavas ulatuses TsMS § 440 lg 1 alusel rahuldada. Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus BIGBANK AS esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, millega kohus jättis hageja kasuks välja mõistmata kõrvalnõuded kokku summas 2493, 24 eurot ja lisanduva viivise 28, 32% tagastamata krediidisummalt aastas ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 2493, 24 eurot, millest 1455, 10 eurot moodustab sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 38, 34 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 22, 76 eurot lepingu sõlmimise tasu, 977, 04 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ning lisanduv viivis alates 07.11.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 28, 32% tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt on võimalik kehtiva TsÜS § 86 järgi hinnata ka enne 01.05.2009 sõlmitud tehingute vastavust headele kommetele. Kohus ei ole põhjendanud, millisele normile tuginedes saab 01.05.2009 jõustunud TsÜS § 86 kohaldada tagasiulatuvalt enne 01.05.2009 sõlmitud tehingutele.
Kohus sai kostja vastuväidet selle kohta, et leping ja kokkulepped on sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, hinnata eelkõige TsÜS § 97 kontekstis, mille kohaselt saab isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Tõendamist ei ole leidnud, et pooltevahelised kokkulepped oleksid sõlmitud kostjale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kostja on ise teinud hagejale ettepaneku lepingulise suhte muutmiseks. Pärast seda, kui hageja oli kaalunud lepingu muutmise võimalikke tingimusi ning oli need kostjaga läbi rääkinud, fikseeriti muudatused kokkulepete sõlmimisega. Seega tuleb asuda seisukohale, et antud vaidluses puudub alus TsÜS § 97 kohaldamiseks, kuivõrd tõendamist pole leidnud asjaolu, et lepingulises suhtes oleks kostja erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet vms ära kasutatud. TsÜS § 97 näeb ette, et sättes nimetatud asjaolude esinemisel on tehingu poolel õigus tehing tühistada. TsÜS § 99 lg-s 2 on sätestatud, et tehingut ei või tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Seega isegi kui tehingu tühistamise alused oleksid antud juhul eksisteerinud, on kostja lepingu tühistamise õiguse seoses seaduses sätestatud tähtaja möödumisega minetanud. Kohtu seisukoht selles osas, et ka enne 01.05.2009 kehtinud § 86 nägi ette, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine, on õige. Samas on oluline märkida, et nimetatud redaktsioonis (st. enne 01.05.2009 kehtinud sõnastuses) ei saanud TsÜS § 86 sisustada erakorralistest vajadustest, sõltuvussuhtest jms tingitud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sõlmitud lepingule, kuivõrd sellele kehtis erisättena TsÜS § 97, mille rakendamine vaidlusaluse lepingu asjaoludest tulenevalt on ülaltoodud põhjendustel välistatud. Tulenevalt eeltoodust rikkus kohus TsMS § 436 lg 1, kuna ei ole otsuses kuidagi põhjendanud, miks ning millistel alustel saab 01.05.2009 jõustunud TsÜS § 86 kohaldada tagasiulatuvalt enne 01.05.2009 sõlmitud tehingutele, ning samuti ei ole põhjendatud, kuidas võiks enne 01.05.2009 kehtinud regulatsiooni kohaselt tehingule olla rakendatav TsÜS § 86 ja § 97. Kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata põhjendusel, et poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0600208/46st raames sõlmitud kokkulepe nr 4 on heade kommetega vastuolus ja seetõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Kohus ei põhjendanud, milles seisnes kostja erakorraline vajadus, sõltuvussuhe või muu asjaolu, millest tulenevalt võiks jõuda järeldusele, et tehingud sõlmiti kostjale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kohus ei ole tuvastanud, et kokkulepete sõlmimine oleks toimunud seadust rikkudes või et hageja ei pakkunud kostjale muid alternatiive võlgnevuse ümberkujundamiseks. Seega ei ole kokkuleppele 4 TsÜS § 86 01.05.2009 redaktsioon kohaldatav. Lihtsustamaks tehingu tühisuse hindamist, on seadusandja TsÜS § 86 lg 3 teise lausesse seadnud tarbijakrediidilepingute hindamisel eelduse, millal on leping heade kommetega vastuolus. Nimelt saab sellisele järeldusele jõuda juhul, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Võib asuda seisukohale, et nimetatud eeldust on seadusandja pidanud kõige olulisemaks
lepingu kehtivuse hindamise kriteeriumiks. Kokkuleppe nr 4 sõlmimise ajal oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 27,75%. Kolmekordne tarbimislaenude kulukuse määr oli seega 83,25% (27, 75%*3). Tarbijakrediidilepingu nr 0600208/46st raames sõlmitud kokkuleppe nr 4 krediidi kulukuse määr on 45,75% ehk üle pooleteise korra väiksem sellel ajal kolmekordsest keskmisest krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määrast. Kohus on ka ise otsuses tõdenud, et kokkuleppe nr 4 vastastikuste kohustuste väärtus ei ole TsÜS § 86 lg 3 teisest lausest tulenevate kriteeriumite alusel tasakaalust väljas. Kohtul ei olnud alust eeldada, et kokkuleppe nr 4 tühisuse korral ei eksisteeri hagejal nõuet kostja vastu. Juhul kui poolte vahel sõlmitud lepingu nr 0600208/46st raames sõlmitud kokkulepe nr 4 oleks tühine, siis peaks kohus lähtuma hagiavalduse rahuldamisel poolte vahel sõlmitud viimasest kehtivast kokkuleppest ehk antud juhul 25.08.2008 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0600208/46st raames sõlmitud kokkuleppest nr 3. Kohus ei ole seda teinud, samuti ei ole ta andnud hagejale võimalust oma nõuet käimasoleva kohtuvaidluse raames ümber formuleerida. Kohus rikkus TsMS § 436 lg 1, kuna jättis kokkuleppe nr 4 tühisuse tuvastamisel põhjendamata, miks ei kuulu nõue rahuldamisele poolte vahel sõlmitud kokkuleppe nr 3 alusel. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus on seisukohal, et makseraskustes kostjaga üha uute kokkulepete sõlmimine ei olnud kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Kohus leidis, et kokkulepe nr 4 on heade kommetega vastuolus ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ja seetõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et asjas oleks esitatud väiteid või seisukohti seoses KAS § 83 lg 3 kohaldamisega. Kui kohus soovib kohaldada seaduse sätet, millele pooled ei ole viidanud, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. Pooltele sellist võimalust ei antud. Sellega rikkus kohus TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus viitas VÕS § 113 lg-le 6, mille kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Kohus leidis, et kokkulepete 3 ja 4 alusel kostja hagejalt raha ei saanud ning kogu täiendav krediidisumma tasaarvestati varasemate nõuetega. Üksteisele järgnevate kokkulepete sõlmimisega omandas kostja uued kohustused, mis võimaldasid hagejal teenida intressitulu ja arvestada viivist ka varasematelt intressi- ja viivisenõuetelt. 25.08.2008 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0600208/46st raames sõlmitud kokkulepe nr 3 ja 26.08.2009 sõlmitud kokkulepe nr 4 on võlgnevuse ümberkujundamise lepingud, mistõttu nende alusel reaalset laenusaajale raha ülekandmist ei pidanudki toimuma. Vastustaja täitmata kohustused koosnesid erineval alusel tekkinud rahalistest kohustustest (krediidisumma, intress, viivis). Uues krediidilepingu kokkuleppes lepiti kokku, et kõik erinevat liiki vastustaja rahalised kohustused kujundatakse ümber nn uueks krediidisummaks. Selliste kokkulepete sõlmimine on VÕS § 396 lg 2 kohaselt lubatud. Antud juhul olid pooled uue krediidilepingu kokkuleppe nr 4 eritingimustes sõnaselgelt kokku leppinud, et uueks laenuks ümbervormistamise tulemusena loetakse vastustaja varasemad kohustused tasaarvelduse tulemusena täidetuks. Selle tulemusena eelmisel krediidilepingul põhinev õigussuhe lõppes. Tarbijakrediidilepingu nr 0600208/46st raames sõlmitud kokkuleppe nr 4 alusel kokku lepitud (kasutus)intressi arvestamine on olnud seaduslik ja lubatud.
Otsuses väljendatud kohtu seisukoht, justkui hageja sõlmiks makseraskustes oleva kostjaga üha uusi ja uusi kokkuleppeid, ei ole lepingu faktiliste andmetega põhjendatud ega tõendatud. Otsus on selles osas eelarvamuslik ning ebaobjektiivne. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too endaga kaasa tehingu tühisust TsÜS § 86 alusel. Vastutustundliku laenamise all tuleb mõista nii vastutustundlikku laenuandmist kui samavõrd ka vastutustundlikku laenu võtmist. Teoreetiliselt oleks kostjal olnud võimalik hagejaga kokkulepete sõlmimise asemel otsida ka alternatiivseid lahendusi (näiteks laenu võtmine teisest krediidiasutusest soodsamatel tingimustel). Kostja vastusest ei nähtu, et ta oleks selliseid võimalusi kasutanud. Hagejal oli kogutud andmete põhjal alust arvata, et kostja suudab lepinguga võetud kohustusi täita Kostja ei teavitanud hagejat püsivatest ja olulistest makseraskustest, milline kohustus tuleneb üldtingimuste punktist 9.1. Hageja toetas lepingulise koostöö jätkumist muuhulgas ka sellega, et võimaldas kostjal jätkata kohustuste täitmist senisest soodsamatel tingimustel. Isegi kui kostja oleks olnud suurtes makseraskustes, ei ole makseraskused käsitletavad asjaoludena, mis vabandaksid kostjapoolset maksekohustuse rikkumist. Kohustuse täitmise nõude esitamise eeldused on kohustuse rikkumine ning rikkumise mittevabandatavus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei saa olla krediidisaajalt täielikult vastutuse äravõtmine. Krediidisaaja peab siiski ise aru saama, kas tal on võimalik leping sõlmida või mitte. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus märgib, et osas, milles maakohus hagi rahuldas, s.o. põhivõla 2774,16 euro väljamõistmises, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud ja selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Põhjendused, mille järgi maakohus jättis hageja kõrvalnõuded rahuldamata, ei ole õiged. Otsus tuleb selles osas tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus on leidnud, et „vähemalt“ kokkulepetest 3 ja 4 tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, sest nende kokkulepete alusel kostja hagejalt raha ei saanud ja kogu täiendav krediidisumma tasaarvestati varasemate nõuetega. Hageja sisuliselt uusi kohustusi ei võtnud, samas kui kostja kohustused suurenesid pidevalt: üksteisele järgnevate kokkulepet sõlmisega omandas kostja uued kohustused, mis võimaldasid hagejal teenida intressitulu ja arvestada viivist varasematelt intressi- ja viivisenõuetelt, samuti pidi kostja kandma lepingu muutmise tasud. Antud juhul on nimetud kokkulepete nr. 3 ja 4 näol tegemist refinantseerimiskokkulepetega, kus refinantseeriti 06.02.2006 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr. 0600208/46st ja selle hilisematest muudatustest (kokkulepped nr. 1 ja 2) tulenevad kostja kohustused, andes kostjale uued täitmise tähtajad, ehk siis pikendades laenu tagastamise kohustuse tähtaega. Kokkuleppeid seniste kohustuste kohustuse täitmiseks täiendavate tähtaegade andmiseks, seejuures varasemat intressimäära vähendades, ei saa iseenesest hinnata tehinguna, kus vastastikuste kohustuste väärtuste suhe on hea usu põhimõttest lähtuvalt tasakaalust väljas. Kuna nende kokkulepetega (nr.3 ja 4) täiendavat laenu ei antud, siis ka ei ka rääkida nende puhul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest. Nagu maakohus ise tuvastas, ei ületanud krediidikulukuse
määr ühegi kokkuleppe puhul tarbijakrediidilepingu sõlmimisest alates 01.05.2009 kehtiva TsÜS §-is 86 lg. 3 teises lauses sätestatud kriteeriumi, mille puhul eeldatakse, et vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Samas maakohtu osundus, et üksteisele järgnevate kokkulepete sõlmimisega omandas kostja uued kohustused, mis võimaldasid hagejal teenida intressitulu ja arvestada viivist ka varasematelt intressi- ja viivisenõuetelt, on iseenesest asjassepuutuv. Tegemist võib olla VÕS § 113 lg. 6 imperatiivse sätte rikkumisega sõlmitud kokkuleppega. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-169-13 selgitanud, et VÕS § 113 lg. 3 esimest lauset ei saa tõlgendada selliselt, et see hõlmaks üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta. See säte keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutmist. Tulenevalt intressilt viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises, lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingujärgselt põhivõlalt. Samas on Riigikohus selgitanud, et sellise kokkulepet (antud juhul mitmete kokkulepete) tühisus ei saa vähemalt eelduslikult kaasa tuua refifinantseeritava laenulepingu tühisust tervikuna. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejale anda võimalus esitada oma nõuete arvestus vastavalt Riigikohtu selgitustele. Kolleegium märgib, et siis võib osutuda, et kostja tunnistas põhivõlga (ja maakohus põhivõla kostja õigeksvõtust tulenevalt ) suuremas ulatuses, kui tuleb põhinõue arvestatuna Riigikohtu selgituste järgi. Sellisel juhul on maakohtul võimalus kaaluda viivise nõude vastavat vähendamist, pidades silmas, et kostja on taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg. 8 alusel mõistliku suuruseni, milline kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi ei saa ületada põhinõude suurust. Menetluskulude jaotuse peab maakohus otsustama uuesti asja uuel läbivaatamisel ja sõltuvalt selle tulemustest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
Reet Allikvere
Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.