5.Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb AS-l Räpina Paberivabrik tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest 06. märtsil 2015.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. I Hageja nõue ja selle põhjendused
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid EuroAbi OÜ (hageja) ja AS Räpina Paberivabrik (kostja) 11.09.2012 lepingu, mille alusel kohustus EuroAbi OÜ koostama Keskkonnainvesteeringute Keskusele (KIK) esitatava meetme „Jäätmete kogumise, sortimise ja taaskasutusse suunamise arendamine“ investeeringutoetuse taotluse. Kostja kohustus maksma hagejale tehtud töö eest põhitasu summas 1 000 eurot, millele lisandus käibemaks ning taotluse rahuldamisel tulemustasu 2% KIK-i poolt määratud toetuse summast. Hageja on kokkulepitud ülesande täitnud ning kostja on tasunud hagejale põhitasu 1200 eurot.
2.Seoses asjaoluga, et KIK rahuldas kostja taotluse toetuse saamiseks, tekkis hagejal lepingu punkti 5.3 alusel õigus nõuda kostjalt tulemustasu maksmist. 24.04.2013 esitas hageja kostjale arve nr 369-1202 summas 17 580 eurot tasumise tähtajaga 01.05.2013.a. Kostja tasus hagejale tulemustasu nelja osamaksena: 5 000 eurot 22. mail 2013.a, 5 000 eurot 15. augustil 2013.a, 4 000 eurot 24. septembril 2013.a ja 3 580 eurot 25. oktoobril 2013.a. Tulemustasu maksmisega viivitamise eest on hagejal tulenevalt lepingu punktist 5.5 õigus nõuda viivitusintressi 0,3% tasumata summast päevas. Kostja poolt tähtaegselt tasumata tulemustasu alusel arvestatud viivised on kokku summas 5 557.98 eurot.
3.Kostja ei ole viivist tasunud. Neil asjaoludel ja toetudes VÕS §-dele 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 on hageja esitanud kohtusse nõude kostjalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks. II Kostja vastuväited
4.Kostja ei ole vastuses hagile (tl. 22-24) nõuet tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli maksete tegemiseks graafiku alusel kostja juhatuse liikme ning hageja volitatud esindaja Indrek Parise vahel sõlmitud suuline kokkulepe, hageja esindaja oli andnud suuliselt kostjale nõusoleku tasuda makseid eelnimetatud viisil hiljemalt oktoobri lõpuks 2013.a. Kuivõrd kostja oli hagejaga ka varem teinud koostööd, usaldasid pooled teineteist ning ei pidanud vajalikuks maksegraafikut kirjalikult fikseerida. Seega on hageja pikendanud arve tasumise tähtaega ning viivise nõue on alusetu ja pahatahtlik.
5.Kostja tasus viimase osamakse vastavalt kokkulepitule 25.10.2013.a. ning hageja on pöördunud viiviste nõudega kohtusse 30.06.2014.a. ehk umbes kaheksa kuud peale arve
lõplikku tasumist, sellest kostjat eelnevalt mitte hoiatades või kostjale viivise arvet väljastades. Kostja eeldas, et kuivõrd tema kohustused hageja ees olid kokkulepitud maksegraafiku alusel tasumisega täidetud ning hageja ei esitanud mõistliku aja jooksul peale kostja poolt kohustuse lõplikku täitmist mingit pretensiooni ega nõudekirja viiviste tasumiseks, siis ei ole hagejal täiendavaid nõudeid.
6.Alternatiivselt taotleb kostja VÕS §-de 113 lg 8 ja 162 lg 1 alusel viiviste vähendamist juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud. Kostja on kogu temale teadaoleva kohustuse hageja ees täitnud vastavalt suulisele kokkuleppele hageja esindajaga ning ei olnud kuni hagiavalduse kättesaamiseni teadlik viivisenõudest. Hageja on arvestanud viivist tulemustasult, seega ei ole hagejal saanud tekkida mingit kahju seoses kostjapoolse väidetava arve tasumise viivitamisega. Töö teostamise ehk hageja reaalsete kulude eest oli hagejale juba tasutud, tulemustasu ei ole kuidagi seotud hageja enda otseste kulutuste tegemisega, millelt hageja oleks pidanud omakorda viivist tasuma.
7.Kostja on viidanud Riigikohtu praktikale (lahendid nr.3-2-1-132-12, 3-2-1-87-10 jt) mille kohaselt leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Samuti on Riigikohus öelnud, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-66-05 märkinud, et leppetrahvi suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. III Hageja arvamus kostja vastuse kohta ning menetlusosaliste poolt kirjalikus menetluses esitatud seisukohad
8.Hageja ei tunnista oma 05.01.2015 esitatud vastuses kostja vastuväidetele (tl 32) poolte vahel võlgnevuse ajatamise kokkuleppe olemasolu. Arve nr 369-1202 tuli tasuda sellel märgitud tähtpäeval ehk 01. mail 2013.a , lepingu punktist 5.3 tuleneb samuti, et tasu tuli maksta ühe osamaksena seitsme päeva jooksul alates arve esitamisest. Hageja esitas kostjale 19. augustil 2013.a pretensiooni, milles juhtis kostja tähelepanu võlgnevusele ning palus see koheselt tasuda. Kui kostja väited võlgnevuse ajatamise kokkuleppe olemasolu kohta vastaksid tõele, puudunuks hagejal põhjus kostjale võlgnevust meelde tuletada ning selle tasumist nõuda. Lisaks kinnitab kostja vastuväite alusetust asjaolu, et pretensioonis on märgitud viivituse pikkus – 110 päeva. Pretensiooni esitamise hetkel oli kostja põhivõla suurus 7 580 eurot ning selle tasumist nõuti ühe maksena. Kostja tasus jäägi kahes osas -24. septembril 2013.a ja 25. oktoobril 2013.a omaalgatuslikult.
9.Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Viivisenõue, mis on esitatud kaheksa kuu jooksul pärast põhivõla tasumist ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks vaid erandlikel asjaoludel. Seesuguseid erandlikke asjaolusid kostja esile toonud ei ole. Viivisenõuet ei muuda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks see, kui kostjale vastavat arvet ei ole esitatud. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas võlgnikku viivisenõudest eelnevalt teavitatakse või mitte. Riigikohtu praktika toetab nimetatud seisukohta. Hageja ei ole käitunud viisil, millest võinuks jääda mulje, et hageja on viivisenõudest loobunud.
10.Hageja ei nõustu kostja taotlusega viivise vähendamiseks, kuna üldjuhul ei alandata viivist põhivõlast madalamaks. Antud juhul moodustab nõutav viivis vähem kui 32% põhivõlast, mis ei ole ebamõistlikult suur, nõutav viivis ei ole minetanud oma kompensatsioonilist iseloomu. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole kohtu õigused viivise vähendamisel piiramatud. Arvestada tuleb üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul on tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel saab kahju tekkida muuhulgas saamata jäänud tuluna, mida hageja oleks võinud teenida seda raha kasutades. Hagejal on õigus nõuda põhivõla täitmisega viivitamise eest viivist. Leping on sõlmitud poolte majandus- ja kutsetegevuse raames. Kostja pidi ette nägema, et lepingu täitmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda viivist.
11.Kohus määras asja lahendamise TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses, kuna pooled olid andnud selleks vastavalt hageja hagiavalduses (tl.4) ja kostja vastuses hagile (tl.24) nõusoleku. Kostja on kirjalikus menetluses oma seisukohad esitanud 05.02.2015 (tl 39-40) ja 13.02.2015 (tl 52-53) ning hageja 06.02.2015 (tl 44-45). Kostja on jäänud oma seisukoha juurde, et hageja volitatud esindaja Indrek Paris ja kostja juhatuse liige leppisid telefoni teel kokku võlgnevuse tasumise ajatamises ning kostja ei olnud tegelikkuses arvete tasumisega viivituses. Hageja poolt esitatud pretensioon ei ole kunagi reaalsuses kostjani jõudnud ning teadmata on, kes on nimetatud pretensioonkirja edastanud. Kõik kostja kokkulepped maksegraafiku osas sõlmiti volitatud esindaja Indrek Parisega, kuid anonüümne väidetava e-kirja saatja ei pruukinud olla kokkuleppest teadlik. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et hagiavaldusele lisatud nõustamise töövõtuleping on ilma poolte allkirjadeta. Seega ei ole lihtsalt arvetel märgitud viivise määr pooltele siduv. Kostja on jäänud kirjalikus menetluses esitatud seisukohtades ka taotluse juurde viivise vähendamiseks juhul, kui kohus leiab, et viivise nõue on põhjendatud, arvestades, et hagejale ei saa olla tekkinud mingit kahju seoses kostja poolt väidetava arvete tasumisega viivitamisega.
12.Kostja on esitanud taotluse menetluse suuliseks läbiviimiseks, et võtta kostja juhatuse liikmelt Mihkel Peedimaalt vande all seletus ning kuulata üle tunnistaja Indrek Paris, tõendamaks kokkuleppe olemasolu arve tasumiseks maksegraafiku alusel ning asjaolu, et hageja volitatud esindaja ei ole kostjalt viiviseid nõudnud. Kostja on vastuses hagile märkinud, et on selles menetlusstaadiumis nõus kirjaliku menetlusega, kuna ei teadnud, et hageja eitab võlgnevuse tasumise ajatamise kokkulepete olemasolu, see selgus alles hageja 05.01.2015.a. seisukohtadest. Peale nimetatud seisukohtadega tutvumist, sai kostja lõplikult teada hageja vastuväited ning otsustada, et on vajalik taotleda juhatuse liikme ja tunnistaja vande all ülekuulamist.
13.Hageja on esitanud kostja taotlustele TsMS § 329 lg 1 esimese lause alusel vastuväite , kuna taotlused on esitatud hilinenult. Kostja peab kõik taotlused ja väited ning tõendid iga esitatud faktilise väite tõendamiseks esitama vastuses hagile esitama. Hagiavalduse menetlusse võtmise määruses on kohus kostjale selgitanud, et kohtu määratud ajaks tõendite esitamata jätmisel või nende kogumise taotlemata jätmisel menetletakse neid hiljem üksnes erandjuhtudel.
Kirjalikus menetluses võib avalduste esitamise tähtajaks esitada üksnes selliseid uusi asja kohta käivaid avaldusi ja taotlusi, mida hagiavalduses või kostja vastuses ei saanud esitada. Kostja ei ole põhistanud, et tegemist oleks objektiivse erandjuhtumiga. TsMS § 331 lg 1 kohaselt saab kohus menetleda hilinenult esitatud taotlusi üksnes juhul, kui see ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kostja taotluste lahendamine ning asja läbivaatamine suulises menetluses põhjustab asja lahendamise olulise viibimise. Seega puudub TsMS § 331 lg 1 tulenev alus kostja hilinenult esitatud taotluste menetlemiseks. Kostja väide, et vajadus taotluste esitamise ja suulise menetluse järele selgus alles pärast hageja poolt kostja vastuse suhtes arvamuse esitamist, ei ole hageja hinnangul asjakohane. Hagis on esitatud selge viivisenõue tuginedes väitele, et kohustus tuli täies ulatuses täita 01. mail 2013.a. Seega lasus kostjal kohustus tõendada oma vastuväidet kokkuleppe kohta kohustuse täitmiseks hilisemal tähtajal. Hageja ei ole esitanud menetluses uusi asjaolusid ega käitunud vastuoluliselt, menetluslik olukord ei ole muutunud. TsMS § 394 lg 2 p 6 koostoimes § 403 lõikes 1 sätestatuga ei näe hageja hinnangul ette võimalust anda nõusolek erinevate menetlusstaadiumite lõikes või tehtud tahteavalduse ilma mõjuva põhjuseta tagasivõtmiseks. TsMS § 403 lg 2 kohaselt võivad pooled kirjalikuks menetluseks antud nõusoleku tagasi võtta üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel.
14.Vastusena hageja seisukohtadele (tl.52-53) on kostja märkinud et oli nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses „käesolevas menetlusstaadiumis“. Sellel ajahetkel ei olnud kostjale teada, et hageja eitab igasuguste läbirääkimiste olemasolu ja maksegraafiku kokkulepete sõlmimist. Kuivõrd kostja eeldas, et hageja tunnistab läbirääkimiste olemasolu ja maksegraafikute sõlmimist siis ei olnud kostjal esialgu põhjust hakata taotlema tunnistajate ülekuulamist. Kohus ei ole06.01.2015 kirjalikku menetlust määrates kohelnud pooli võrdselt, kuna selleks ajaks oli hageja saanud esitada kohtule kaks menetlusdokumenti - hagiavalduse ja seisukohad kostja vastusele, kuid kostja vaid oma esialgse vastuse hagiavaldusele. Kohus ei küsinud kostjalt seisukohti hageja vastuväidetele, mistõttu on kostja esitanud TsMS § 333 lg 1 alusel vastuväite kohtu tegevuse kohta.
15.Kostja on märkinud, et on esitanud hageja esindajale kompromissettepaneku tasuda hagejale 2000 eurot, kuid hageja ei ole tehtud ettepanekule vastanud. Juhul kui kohus ei rahulda kostja taotlust tunnistajate ülekuulamiseks ja kostja vastuväidet kohtu tegevusele ning teeb lahendi, taotleb kostja menetluskulude kindlaksmääramisel kohaldada TsMS § 163 lg 2 , võttes arvesse kostja poolt tehtud kompromissettepanekut. IV Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused
16.Kohus lahendab tsiviilasja TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses, kuna pooled on andnud selleks nõusoleku. TsMS § 438 esimene lause sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 230 lõikest 2 tulenevalt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
Vastavalt TsMS § 231 lg 2 ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Osundatud paragrahvi 4.lõike järgi eeldatakse omaksvõttu, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
17.Esmalt võtab kohus seisukoha kostja 13.02.2014 menetlusdokumendis esitatud vastuväite kohta kohtu tegevusele seoses sellega, et kohus, määrates 06.01.2015 TsMS § 403 lg 1 alusel asja lahendamise kirjalikus menetluses, on kohelnud pooli ebavõrdselt. Vastavalt TsMS § 333 lg 1 ja 2 võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. Kostja esindaja on 06.01.2015 kohtumääruse e-toimiku vahendusel kätte saanud samal kuupäeval. 05.02.2015 esitas kostja kirjaliku seisukoha hageja 05.01.2015 vastusele. Vastuväite kohtu tegevusele kirjaliku menetluse määramisel esitas kostja esindaja alles 13.02.2015.a., seega mitte väidetavale kohtu rikkumisele järgnenud esimeses menetlusdokumendis. Seetõttu on kohus seisukohal, et kostja vastuväide tuleb jätta tähelepanuta.
18.Järgnevalt võtab kohus seisukoha kostja 05.02.2015 menetlusdokumendis esitatud taotluse kohta menetluse läbiviimiseks suulises vormis ja kohtuistungil poole seletuse võtmiseks vande all ning tunnistaja ärakuulamiseks. Hageja on esitanud kostja taotlusele 06.02.2015 vastuväite, leides, et taotlused on esitatud hilinenult. TsMS § 394 lg 2 p 6 kohaselt peab kostja teatama vastuses hagile, kas ta on nõus kirjaliku menetlusega või soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. 10.12.2014 kohtule esitatud menetlusdokumendis – vastuses hagile andis kostja nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kuivõrd ka hageja oli vastava nõusoleku andnud, määras kohus 06.01.2015.a. TsMS § 403 lg 1 alusel asja lahendamise seda kohtuistungil arutamata. Tulenevalt TsMS § 403 lg 2 võivad pooled nõusoleku kirjalikuks menetluseks tagasi võtta üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel. Kohtu hinnangul ei ole menetluslik olukord muutunud. Hageja on oma hilisemates menetlusdokumentides (arvamus kostja vastuse kohta) tuginenud väidetele, millised on esitatud juba hagiavalduses. Kostjal ei olnud takistust esitada taotlused tema vastuväiteid tõendavate tõendite uurimiseks vastuses hagile. Kostja väide, et talle ei olnud teada, milliseid vastuväiteid hageja esitab kostja seisukohtadele ning et hageja eitab läbirääkimiste ja maksegraafiku olemasolu, ei ole asjakohane, sest juba esitatud hagiavaldusest nähtub hageja seisukoht, et kostja on olnud maksetega viivituses. Sellest tulenevalt ongi esitatud nõue kostja vastu. Lähtudes TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja on 10.12.2014 menetlusdokumendis ( vastuses hagile), esitanud vastuväite, et poolte vahel oli sõlmitud suuline kokkulepe võlgnevuse ositi tasumiseks. Samas menetlusdokumendis on kostja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Esitatud hagiavaldusest nähtuvalt oli kostjale hagile
vastamise ajal teada asjaolu, et hageja nõuab kostjalt viivist, see tähendab, et hageja hinnangul ei olnud poolte vahel kokkulepet maksegraafiku alusel tasumiseks, seega kuna vastava kokkuleppe olemasolu tõendamise kohustus lasus kostjal, pidi ta tulenevalt TsMS § 394 lg 2 p 3 vastuses hagile esitama ka tõendid oma väidete tõendamiseks (antud juhul taotlused isikuliste tõendite uurimiseks). Kostja seda ei teinud. Kohus nõustub hagejaga, et TsMS § 394 lg 2 p 6 koostoimes TsMS § 403 lõikes 1 sätestatuga ei näe ette võimalust anda nõusolek erinevate menetlusstaadiumite lõikes või tehtud tahteavalduse ilma mõjuva põhjuseta tagasivõtmiseks. TsMS § 403 lg 2 kohaselt võivad pooled kirjalikuks menetluseks antud nõusoleku tagasi võtta üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel. Käesoleval juhul ei ole menetluslik olukord TsMS § 403 lg 2 mõttes võrreldes kostja poolt kirjalikuks menetluseks nõusoleku andmise ajaga muutunud, hageja on jäänud oma hagiavalduses esitatud nõude juurde ja pole oma seisukohti muutnud. Seega tuleb jätta kostja taotlus asja läbivaatamiseks kohtuistungil ning isikuliste tõendite uurimiseks jätta rahuldamata.
19.Kohus on seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Vaidluse all ei ole asjaolu, et 11.09.2012 sõlmisid hageja ja kostja nõustamise töövõtulepingu (tl.7-8), millega hageja kohustus koostama KIK-ile esitatava meetme „Jäätmete kogumise, sortimise ja taaskasutusse suunamise arendamine“ investeeringutoetuse taotluse. Hageja täitis kokkulepitud ülesande ja kostja tasus vastavalt lepingu p.5.1. esitatud arve (tl.9). Kuna kostja taotlus toetuse saamiseks rahuldati, tekkis hagejal lepingu punkti 5.3 alusel õigus nõuda kostjalt tulemustasu maksmist 2 % määratud toetusest (summas 17 580 eurot). Tulemustasu saamise arve esitas hageja kostjale 24.04.2013.a. tasumise tähtajaga 01.05.2013.a.(tl.10). Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on vastava arve kätte saanud. Kostja tasus tulemustasu nelja maksena ajavahemikul 22.05.2013 kuni 25.10.2013 (tl.11).
20.Kostja on küll juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et hagiavaldusele lisatud lepingul puuduvad poolte allkirjad, kuid kohtu hinnangul on kostja oma käitumisega siiski tunnistanud lepingulise suhte olemasolu. Vastuses hagiavaldusele on kostja rõhutanud, et poolte vahel on olnud ka varasem koostöö ning et teenuse osutamise eest on tasutud lähtudes töövõtulepingus kokkulepitust püsitasu. Töövõtulepingu kehtivuse on kostja seadnud kahtluse alla seoses tulemustasu maksmise viivitamisega kaasneva viivise nõudega. Lepingust tulenevate kohustuste valikuline tunnistamine ei ole kohtu hinnangul kooskõlas majandus- ja kutsetegevusese hea tava ja praktikaga. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja kohustust rikkunud võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et viivist võib nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse lepinguga ette nähtud intressimäära. Tulenevalt VÕS § 113 lg 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule.
21.Käesolevas asjas on poolte vahel sõlmitud lepingu p.5.5. lepitud kokku, et p.5.2.-5.4 sätestatud tähtaegade (sealhulgas arvete tasumise tähtajad) ületamisel on tellija kohustatud maksma töövõtjale viivist 0,3 % töövõtjale tasumata summast päevas. Hageja on esitanud kostjale arve nr. 369-1202 17 580 euro tasumiseks tasumise tähtajaga 01.05.2013. Meeldetuletus võlgnevuse koheseks tasumiseks on esitatud 19.08.2013 (tl 34). Kostja tasus arve neljas osas vastavalt 22.05.2013- 5000 eurot, 15.08.2013- 5000 eurot, 24.09.2013 4000 eurot ja 25.10.2013 3580 eurot (tl.11). Kuna kostja oli arve tasumisega viivituses, on hageja on arvestanud viivist summas 5 557,98 eurot alljärgnevalt: -perioodi 01.05.2013 kuni 22.05.2013 eest viivis põhivõlgnevuselt (17 580 eurot) 0,3 % päevas, s.o 52,74 eurot, kokku 1107,54 eurot; - perioodi 23.05.2013 kuni 15.08.2013 eest viivis võlgnevuselt 12 580 eurot,0,3 % päevas, s.o 37,74 eurot, kokku 3207,90 eurot; - perioodi 16.08.2013 kuni 24.09.2013 eest viivis võlgnevuselt 7 580 eurot, 0,3 % päevas, s.o 22,74 eurot, kokku 909,60 eurot; -perioodi 25.09.2013 kuni 25.10.2013 eest viivis võlgnevuselt 3 580 eurot, 0.3 % päevas, s.o 10,74 eurot, kokku 332,94 eurot.
22.Kostja on taotlenud ka viivise vähendamist võimaliku miinimumini arvestades kohustuse täitmise ulatusest, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja hinnangul on viivisenõude esitamine kohtu kaudu kaheksa kuud peale arve lõplikku tasumist, ilma kostjat sellest eelnevalt teavitamata alusetu ja pahatahtlik. Tulemustasu, mille tasumisega viivitamiselt viivist nõutakse, ei ole seotud hageja poolt kulutuste tegemisega, millelt hageja oleks pidanud viivist tasuma. Kostja on taotlenud viivise vähendamist miinimumi s.o 0 euroni, kuid ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks kohtul analüüsida viivise vähendamise põhjendatust. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 230 lõike 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist (nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-12). Nõudes viivise vähendamist, peab võlgnik tooma esile asjaolud, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. Kostja ei ole esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit, mis võimaldaks kohtul kaaluda viivise vähendamist.
23.Kohus on seisukohal, et pika perioodi jooksul võlgnevuse mittetasumisel - antud juhul kulus arve esitamisest selle lõpliku tasumiseni peaaegu pool aastat, on põhjendatud hageja poolt taotletava viivise väljamõistmine. Tellides hagejalt teenust ja leppides kokku tulemustasu pidi kostja aru saama, et tulemustasu eest tasumise viivitamisel võib kaasneda võlausaldaja poolt õiguskaitsevahendite kasutamine, sealhulgas viivise nõudmine. Kostja vastuväide, et tulemustasu maksmisega viivitamine ei toonud kaasa hagejale kahju, on ainetu. Hagejal ei olnud võimalik aja jooksul, kui kostja ei tasunud temale rahasummat, mida hagejal oli õigus saada ka nimetatud rahasummat kasutada. Nõutav viivis, mis moodustab alla poole võlgnetud summast, ei ole ka ebamõistlikult suur arvestades põhivõlgnevuse suurust ja viivituse perioodi. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 5557,98 eurot.
V. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
24.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega käesolevas asjas tuleb jätta menetluskulud seoses hagi rahuldamisega kostja kanda. Kostja on taotlenud menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda TsMS § 163 lõikest 2, arvestades kostja poolt hagejale tehtud kompromissiettepanekut. Osundatud sättest tuleneb, et menetluskulud võib jätta tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Käesolevas asjas ei saa kohus menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lõikele 2 toetuda, kuna nimetatud säte kuulub kohaldamisele juhul, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool. Antud juhul aga rahuldas kohus hagi täielikult.
25.Tulenevalt TsMS § 6 tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Alates 01.01.2015 kehtiv TsMS § 174 lg 1 sätestab, et asja menetlev kohus määrab menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Seetõttu määrab kohus kindlaks ka kostja poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse, võttes aluseks hageja poolt esitatud menetluskulude nimekirja (tl.44-45). Hageja on esitanud taotluse kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena õigusabikulud summas 845 eurot ja hagi esitamisel tasutud riigilõiv summas 350 eurot. Hageja menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud 11.02.2015 (tl 56). Kostja ei ole esitanud vastuväited hageja menetluskulude suurusele.
26.TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukuludeks on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on vastavalt TsMS § 144 p 1 menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hagi esitamise ajal kehtinud RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 alusel tuli tasuda hagilt hinnaga kuni 6000 eurot riigilõivuna 350 eurot, nimetatud summa kuulub kostjalt väljamõistmisele.
27.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 11.11.2014 kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 punktis 12 rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus.
28.Hageja poolt esitatud kuludokumentidest nähtub (tl.47-49) nähtub, et hageja lepingulise esindaja õigusabiteenus on seisnenud materjalide läbitöötamises ja hagiavalduse koostamises, ajakuluga 3 tundi 30 minutit, summas 455 eurot ilma käibemaksuta (arve nr 201407002), kostja vastusega tutvumises ja arvamuse koostamises kostja vastusele, ajakuluga 1 tund 30 minutit, summas 195 eurot ilma käibemaksuta (arve 201501001) ning kostja 05.02.2015 vastuse ja taotlustega tutvumine, hageja seisukoha ja menetluskulu nimekirja koostamine, ajakuluga 1 tund 30 minutit, summas 195 eurot ilma käibemaksuta
(arve 20150212). Hageja lepingulise esindaja õigusabiteenuse tunnitasu on 130 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on kinnitanud, et on käibemaksukohustuslane ja ei taotle menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist.
29.Tsiviilasja toimikus olevatest dokumentidest nähtuvalt on hageja esindaja koostanud ja 30.06.2014 kohtule esitanud hagiavalduse koos lisadega (tl 2-11), koostanud kostja 10.12.2014 seisukohtadele vastuse (tl 32-34) ja koostanud 06.02.2015 seisukoha kostja selgitustele ja taotlustele (tl 44-45). Kohtu hinnangul on nimetatud toimingud põhjendatud ja vajalikud. Hageja on koostatud menetlusdokumentides analüüsinud kohtupraktikat, materiaal- ja menetlusõigust lähtudes esitatud nõudest. Esitatud seisukohad on asjakohased ja põhjendatud, välditud on samade seisukohtade korduvat esitamist. Seega loeb kohus hageja esindaja ajakulu 6 tunni ja 30 minuti ulatuses ning sellest tulenevalt ka lepingulise esindaja kulu summas 845 eurot põhjendatuks. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 1195 eurot (845+350). Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks tulenevalt menetluskulude jaotusest väljamõistmisele. Vastavalt hageja taotlusele, tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lõige 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
30.Kostja on 05.02.2015 esitanud tõendid tema poolt kantud õigusabikulude kohta (tl. 40 pöördel, 42), mille kohaselt tema õigusabikulud moodustavad 522 eurot ilma käibemaksuta. Vastavalt kohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotusele jäävad nimetatud kulud kostja enda kanda.
Epp Tombak /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.