Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 25.10.2012 esitas AS Espak (hageja) hagi AA (kostja I) ja AE (kostja II) vastu solidaarselt võlgnevuse 228 142, 91 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ning Hansaco OÜ 10.04.2001 lepingu nr HL21699, mille kohaselt müüs hageja Hansaco OÜ-le ehitus-, viimistlus- ning sisustusmaterjale. 28.01.2008 allkirjastasid hageja ja Hansaco OÜ lepingu nr HL21699 lisa nr 6, millega suurendati Hansaco OÜ krediidilimiiti 4 500 000 kroonini (287 602, 42 eurot). 28.01.2008 sõlmisid hageja ning Hansaco OÜ juhatuse liikmed kostja I ja kostja II käenduslepingud, mille kohaselt kohustusid kostjad solidaarselt Hansaco OÜ-ga vastutama lepingust nr HL21699 ja selle võimalikest lisadest tulenevate kohustuste eest. Käenduslepingute kohaselt lõppes kostjate vastutus lepingu nr HL21699 järgsete kohustuste täitmise eest lepingu ja selle lisadest tulenevate nõuete täieliku täitmisega. Perioodil 12.11.2008 - 16.02.2010 (arved esitati 12.11.2008 - 26.01.2010, põhilises osas 2009) müüdud kaupade eest on Hansaco OÜ jätnud tasumata arved 228 142, 91 euro väärtuses. 14.04.2011 allkirjastasid kostjad Hansaco OÜ esindajatena saldokinnituse, milles kinnitasid, et 31.12.2010 seisuga võlgnes Hansaco OÜ hagejale 3 600 524, 77 krooni (230 115, 46 eurot). 14.04.2011 esitas hageja Hansaco OÜ-le pankrotihoiatuse, milles palus tasuda võlgnevuse hiljemalt 10 päeva jooksul alates pankrotihoiatuse kättesaamisest ning hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmise korral esitab hageja Hansaco OÜ vastu pankrotiavalduse. Pankrotihoiatuse kättesaamist kinnitasid 19.04.2011 mõlemad kostjad allkirjadega. 10.08.2012 esitas hageja Harju Maakohtule avalduse Hansaco OÜ pankroti väljakuulutamiseks. 12.09.2012 määrusega nimetas kohus ajutiseks pankrotihalduriks Kalle Mõtsniku. Vastuses kostjate vastuväidetele märkis hageja, et ta on oma nõude tõendamiseks esitanud kohtule väljatrüki hageja raamatupidamisprogrammist, millest nähtub, et arved on Hansaco OÜle esitatud ajavahemikus 12.11.2008 – 16.02.2010 (26.01.2010) ning et Hansaco OÜ võlgnevus on kokku 228 142, 91 eurot. Hageja oma nõuet tõendanud ka 14.04.2011 saldokinnitusega. Oma nõude tõendamiseks lisas hageja vastusele ka 824 Hansaco OÜ poolt tasumata arvet. Hansaco OÜ poolt kaupade ja seadmete eest tasutud müügisummasid tasaarveldati vanemate arvetega 2008. aastast. Hageja nõue kostja vastu enne kaupade osalist tagastamist ja seadmete müüki oli märkimisväärselt suurem, kuid tehingutega tasaarveldati varasemalt tasumata jäänud arveid. Kaupade tagastamisel tehti kreeditarved osaliselt või kogu ulatuses nendele arvetele, millega kaupasid Hansaco OÜ-le algselt müüdi ning neid arveid ei ole kajastatud hagiavalduse aluseks olevas tasumata arvete nimekirjas. Kostjad ei ole kordagi väitnud, et Hansaco OÜ ei ole hageja poolt esitatud arvetel märgitud kaupasid saanud. Kuna käenduslepingu sõlmimise päeval suurendati ka Hansaco OÜ krediidilimiiti, siis ei ole vähimalgi määral usutav ega põhjendatud

kostjate väide selle kohta, et käenduslepinguga käendati ainult lepingu päeval olemasolevat võlgnevust. Kostjate käenduskohustus laienes 4 500 000 kroonini. Kostjate vastus Kostjad hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Hageja ei lisanud hagiavaldusele arveid, mis tõendaksid nõude olemasolu Hansaco OÜ vastu. Tõendamata on kaupade tellimine ja nende üleandmine. 20.02.2013 menetlusdokumendis palusid kostjad kohustada hagejat esitama kõik Hansaco OÜ-le alates aastast 2008 esitatud arved (sh viivis- ja kreeditarved), Hansaco OÜ kauplusetehnika müüki puudutavad dokumendid ja pangaväljavõtted Hansaco OÜ poolsetest ülekannetest hagejale alates aastast 2008. Kostjad palusid jätta hageja poolt esitatud 824 dokumenti (arvet) tähelepanuta ja kohtutoimikusse võtmata, kuna hageja ei ole põhjendanud tõendite esitamist. 16.08.2013 menetlusdokumendis leidsid kostjad, et hageja esitatud tõendid võivad kinnitada üksnes hageja raamatupidamislikku arvestust, kuid ei tõenda võlgniku kohustust hageja ees. Hansaco OÜ on oma võlgnevused hageja ees likvideerinud nii rahasummade tasumisega kui ka kaupade tagastamisega. Lisaks on Hansaco OÜ andnud võlgnevuse katteks hagejale üle kogu oma kauplusetehnika. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg-st 5 tulenevalt tuleb kostjate vastutust vähendada hagejale tagastatud kaupade väärtuse võrra summas 160 000 eurot nii juhul, kui hagejale on kaubad tagastatud, kui ka juhul, kui hageja ei ole soovinud kaupade tagastamist. Tsiviilasjas nr 2-12-31230 (Hansaco OÜ pankrotiavalduse menetlus) selgitas Hansaco OÜ, et tema enda nõuete suuruseks kolmandate isikute vastu on 127 000 eurot. Hageja ei ole nende nõuete edasise saatuse kohta huvi tundnud. Sellest tulenevalt tuleb kostjate vastutust VÕS § 145 lg 5 alusel vähendada 127 000 euro võrra. Hageja ja Hansaco OÜ vahel sõlmitud müügilepingu kohaselt läks omand kaupade suhtes üle pärast raha tasumist. Juhuks, kui algatatakse pankrotimenetlus, kohustus Hansaco OÜ kauba, mille eest on tasumata, tagastama. Selgusetu on, kas hageja on nõudnud Hansaco OÜ valduses olevate kaupade tagastamist. Kostjate hinnangul ei ole esitatud nõue käendusega tagatud. Käenduslepingu kohaselt oli käendatavateks kohustusteks üksnes käenduslepingu sõlmimise hetkeks sissenõutavaks muutud põhivõlgniku kohustused. Tulevasi kohustusi ei saa käendatavate kohustuste hulka lugeda. Kostjad esitasid taotluse aegumise kohaldamiseks väidetavate nõuete osas, mis muutusid sissenõutavaks 2008. aastal (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3, § 143). Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 26.11.2013 otsusega hagi rahuldati ning mõisteti kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevus 228 142, 91 eurot ja jäeti menetluskulud solidaarselt kostjate kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1). Kostjad ei ole tõendanud, et hagis nõutud võlgnevus on tasutud. Maakohus leidis, et 14.04.2011 saldokinnitust saab pidada Hansaco OÜ poolt antud deklaratiivseks võlatunnistuseks. Võlgnik peab tõendama, et võlga ei ole. Kuna Hansaco OÜ on väljastanud võlatunnistuse, siis peavad kostjad tõendama, et Hansaco OÜ ei tellinud ega saanud kaupu. Ei ole usutav, et ilma kaupade tellimise ja saamiseta oleks Hansaco OÜ saldokinnituse väljastanud. Kostjad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hagis nõutud võlg oleks tasutud. Kuna kauba tagastamine ja kauplusetehnika üleandmine toimus aastatel 2009-2010, siis ei vähendatud sellega seda võlga, mis fikseeriti 31.12.2010 seisuga. Ei ole usutav, et Hansaco OÜ oleks saldokinnituse allkirjastanud, kui ta oleks leidnud, et võlgnevus on tasutud.

Kohtu hinnangul käendasid kostjad ka hagis nõutud võlga. Maakohus ei nõustunud kostjate tõlgendusega, et kostjad käendasid üksnes käenduslepingute sõlmimise seisuga sissenõutavaks muutnud võlga. Käenduslepingute sõnastuses olev viide müügilepingu võimalikele lisadele kinnitab seda, et pooled pidasid silmas ka tulevasi kohustusi. Kui oleks käendatud üksnes sissenõutavaks muutunud kohustust, siis oleks olnud loogiline märkida ka sissenõutavaks muutnud summa suurus. Kohtu hinnangul oli kostjate taotlus käendajate vastutuse vähendamiseks põhjendamatu. Kostjad ei ole tõendanud, et Hansaco OÜ pakkus kaupade tagastamist. Samuti on tõendamata, et ajutise pankrotihalduri määramise ajal olid Hansaco OÜ-l need kaubad üldse alles. Ebaõige on kostjate etteheide hagejale, et hageja ei ole tundnud huvi nende nõuete sissenõudmise suhtes, mis Hansaco OÜ-l kolmandate isikute vastu oli. Hansaco OÜ pankrotiavalduse menetlus lõppes pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Jääb selgusetuks, kuidas oleks hagejal olnud võimalik tegeleda Hansaco OÜ nõuete sissenõudmisega. Samuti puudus hagejal kohustus finantseerida pankrotimenetlust. Hagi ei ole osaliselt aegunud. Kuna Hansaco OÜ tunnistas võlga 14.04.2011 ja hagi esitati 25.10.2012, siis tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 158 lg-st 1 on hagi esitatud õigeaegselt. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Kostjad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Maakohus on jätnud analüüsimata kostjate väited faktiliste asjaolude kohta. Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust ja põhjendamiskohustust ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Hansaco OÜ on oma võlgnevuse hageja ees likvideerinud nii rahasummade tasumisega kui ka kaupade tagastamisega. Hageja on selgitanud, et kaupade tagastamise ja kauplustehnika üleandmisega tasaarvestati varasemaid võlgnevusi, mitte hagis nõutud võlga. Seega on hageja omaks võtnud, et kaupade tagastamine ning kauplustehnika üleandmine toimus ning kostjatel puudus kohustus seda asjaolu tõendada. Kohus oleks pidanud juhtima tähelepanu sellele, et kostjad oleksid pidanud esitama täiendavaid tõendeid. Kostjate valduses ei ole dokumente, mis tõendavad, et kaupade tagastamine ning kauplusetehnika üleandmine toimus. Kuna kohus ei rahuldanud kostjate taotlust hagejalt nende dokumentide väljanõudmiseks, siis oleks kohus pidanud kostjad vande all üle kuulama, sest muid võimalusi kostjatel oma väidete tõendamiseks ei olnud. Kohus on jätnud kostjad ilma võimalusest oma väited tõendada. Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust sellega, et ei ole kostjatele selgitanud tõendamiskoormuse jagunemist. Kohus ei ole andnud hinnangut kostjate selgitustele ja väidetele selle kohta, et kostjatel puudus saldokinnitust andes võimalus võla suurust kontrollida. Kostjad andsid saldokinnitusele allkirja hageja kontoris ning neil puudus võimalus hinnata, kas hageja on arvestanud võlast maha tagastatud kaupade maksumuse. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kaupade tagastamisega hagis nõutav võlg ei vähenenud. Maakohus oleks pidanud andma oma seisukoha ja õigusliku hinnangu selle kohta, kas tegemist võis olla tarbijakäenduslepinguga. Ei ole õige, et füüsilisest isikust käendaja võtab endale vastutuse tagada äriühingu kohustusi piiramatus ulatuses, teadmata kui suureks võib tema kohustus kasvada. Kostjad mõistsid käendaja vastutuse ulatust selliselt, et nad vastutavad üksnes käenduslepingu sõlmimise hetkeks tekkinud kohustuse täitmise eest. Ebaõige on maakohtu

seisukoht, mille järgi viide müügilepingu võimalikele lisadele kinnitab seda, et pooled pidasid silmas ka tulevasi kohustusi. Maakohus ei ole seda väidet ka piisavalt põhjendanud. Asjaolu, et sissenõutavaks muutnud summat ei olnud käenduslepingus märgitud, ei kinnita kuidagi seda, et kostjad käendaksid kõiki Hansaco OÜ tulevikus tekkivaid kohustusi. Kohus oleks pidanud käenduslepingu ja selle sisu hindamisel lähtuma VÕS § 29 tõlgendamisreeglitest, kuivõrd pooled mõistavad käenduslepingus sätestatut erinevalt. Hageja ei öelnud müügilepingut üles, kuigi Hansaco OÜ kohustused tema ees järjest kasvasid, seega on hageja osaliselt põhjustanud ise olukorra, kus tasumata arvete summa on kasvanud suureks. Vaatamata võla suurenemisele ei teavitanud hageja kordagi Hansaco OÜ-d kohustuse suurusest. Sellega on hageja rikkunud hea usu põhimõtet ja võlausaldaja teavitamiskohustust. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.06.2014 määrusega rahuldamata kostjate taotluse tõendite väljanõudmiseks. Asja menetlev uus kohtukoosseis vaatas taotluse uuesti läbi, sest leidis, et taotlus tuleb osaliselt rahuldada ning kohustada hagejat koostama ja esitama tõendi andmetega selle kohta, millest koosnes Hansaco OÜ võlasumma jääk 2008.a lõpuks (ajani, millest alates on hageja arvutanud vaidlusalust võlasummat), samuti hageja ja Hansaco OÜ vahelise arveldamise ja kaupade liikumise kohta alates aastast 2009 (aastatel 2009-2010). Vastuseks hageja koostatud ja esitatud dokumendile esitasid kostjad uue taotluse, lisades sellele arveid, mille põhjal nad järeldasid võimalust, et müüdud kaupa ei võtnud vastu selleks volitatud isikud (paljudel juhtudel ei vastanud allkiri dokumendil märgitud nimele, mitmel arvel puudus kaubasaaja allkiri, ühel arvel oli kaubasaajaks märgitud isik, kes ei olnud Hansaco OÜ töötaja ega olnud kantud kauba kättesaamiseks volitatud isikute nimekirja (vastavate arvete loetelu kostjate 12.01.2015 menetlusdokumendis). Ringkonnakohus keeldus esitatud dokumente tõenditena toimikusse võtmast, kuna taotlusest ei selgunud, miks ei olnud vastavat taotlust võimalik varem esitada (TsMS § 652 lg 4). Pealgi oli tegemist dokumentidega, mis olid saadud Hansaco OÜ raamatupidamisest, s.o tegemist oli arvete nende eksemplaridega, mis esitati kaubasaajale koos kaubaga ning eelduslikult jõudsid need raamatupidamisse pärast kauba vastuvõtmist. Sellist asjaolu, et Hansaco OÜ oleks võtnud vastu arve, seejuures kaupa saamata, ei ole kostjad varem menetluses esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb osaliselt tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teha uus otsus, millega kohaldada hageja nõude osas, mis ületab 158 008, 73 eurot, aegumist ning jätta hagi summas 70 134, 18 eurot aegumise tõttu rahuldamata. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus ei rikkunud asja läbivaatamisel menetlusnorme, jättes kostjatele selgitamata, et neil tuleks esitada täiendavaid tõendeid kaupade tagastamise ja kauplusetehnika üleandmise kohta. Antud juhul ei vaielnud hageja kaupade ja tehnika tagastamisele vastu, vaid väitis, et on seda võlgnevuse määratlemisel arvestanud. Ka kostjate endi väitel on aastatel 2009-2010 tasutud ostetud kauba eest hagejale rahas, kaupade tagastamise ja kauplusetehnika üleandmise teel orienteeruvalt 160 000 eurot, mis vastab ligilähedaselt ka hageja arvestustele. Ebaõige on aga

kostjate väide selle kohta, et nimetatud summa võrra peaks hagetavat võlgnevust vähendama. Hageja arvestusest nähtuvalt on Hansaco OÜ tagastanud 2009.a kaupu summas 52 573 eurot, tasunud (2009 – 2011) kassasse ja panka kokku 79 294 eurot (vastavalt 73 167 eurot, 4155 eurot ja 1972 eurot) ning andnud üle kaupluse müügitehnikat 12 522 euro väärtuses, seega kokku summas 144 389 eurot. Nimetatud summat on hageja võlgnevuse kustutamise osas ka arvestanud. Antud juhul on hageja arvestanud laekumistega kaetuks varasema võlgnevuse, välja arvatud tagastatud kaubad, millega kaeti 2009.a müüdud kauba eest tekkinud võlgnevust. Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda hageja arvestuses, mille kohaselt moodustas Hansaco OÜ võlgnevus hageja ees 01.01.2009 seisuga 253 344 eurot. 2009.a müüdi Hansaco OÜ-le kaupu kokku 196 158 euro ja 2010.a 14 424 euro eest, seega kokku summas 210 582 eurot. Hageja 16.10.2014 ülevaatlikust menetlusdokumendist nähtuvalt laekus hageja kassasse 2009.a 1237, 90 eurot ja 2010.a - 925, 15 eurot, seega kokku 2163, 05 eurot, panka laekus aastatel 2009 – 2011 kokku 77 042, 68 eurot (vastavalt 71 963, 69 eurot, 3156, 96 eurot ja 1922, 03 eurot); kaupa on 2009.a müüdud Hansaco OÜ-le summas 196 158, 20 eurot, millest tagastati kaupu summas 52 573, 10 eurot, seega vahe (võlgnevus müüdud kaupade eest) 143 585, 13 eurot. 2010.a on Hansaco OÜ-le müüdud kaupu summas 14 423, 60 eurot, millest nähtuvalt moodustab võlgnevus aastatel 2009 – 2010 Hansaco OÜ-le müüdud kaupade eest kokku 158 008, 73 eurot (hageja 16.10.2014 menetlusdokumendi punktid 8 ja 9). Lisaks on hageja ostnud kaupu Hansaco OÜ-lt kokku summas 103 916, 23 eurot (2009.a summas 91 394, 23 eurot, 2010.a 12 522 euro eest), kuid nimetatud summa on tasaarvestatud varasema, s.o 2008.a tekkinud võlgnevusega (tasaarvlemise aktid, mis on loetletud hageja 16.10.2014 menetlusdokumendi punktides 13 – 36). Eeltoodust tulenevalt moodustab Hansaco OÜ võlgnevus hageja ees alates 01.01.2009 ostetud kaupade eest 158 008, 73 eurot, ülejäänud osas on tegemist varasema võlgnevusega. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 3 algas nende kaupade osas Hansaco OÜ nõude aegumistähtaeg 01.01.2010 (osaliselt 01.01.2011), mistõttu on hagi selles osas esitatud kostjate kui käendajate vastu tähtaegselt. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hagi kostjate vastu esitati kohtusse 25.10.2012, seega nimetatud nõude osas tähtaegselt. Kuna praegusel juhul on hagi esitatud kostjate vastu tulenevalt käenduslepingust, siis ei ole võimalik järeldada, et hagi aegumise tähtaeg katkes Hansaco OÜ poolt võla tunnistamisega 14.04.2011 (TsÜS § 158). Asjaolu, et saldokinnituse allkirjastasid äriühingu juhatuse liikmetena kostjad, ei võimalda hinnata nende vastu esitatud nõude aegumist katkenuks. Selles osas tuleb maakohtu otsust muuta. Kuna kostjad taotlesid nõude suhtes aegumise kohaldamist, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta hagi aegumise tõttu 158 008, 73 eurot ületavas osas rahuldamata. Seega tuleb kohaldada aegumist hageja nõudele summas 70 134, 18 eurot (228 142, 91 - 158 008, 73). Kolleegium nõustub kostjatega, et saldokinnistust andes ei pruukinud kostjatel kui Hansaco OÜ juhatuse liikmetel olla kohest võimalust võla suurust kontrollida, mis aga ei võimalda järeldada, et kostjad ei oleks saanud seda teha hiljem, võrreldes võlasummat nende käsutuses olevates dokumentides sisalduvate vastvate andmetega. Kostjad ei ole kohtu ette toonud neid elulisi asjaolusid, millest võiks järeldada, et nad avaldasid hagejale saldokinnituses märgitud summa suhtes kahtlusi või palusid seda hagejal täiendavalt kontrollida. Seetõttu ei ole alust ka järeldada, et hagis väidetud ulatuses ei oleks Hansaco OÜ-l võlgnevust hageja ees olnud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatioonkaebuses sisalduva etteheitega, nagu poleks maakohus käsitlenud käenduslepingute kohta esitatud kostjate väiteid ega arvestanud nende sisu hindamisel VÕS §-st 29 tulenevaid reegleid. Maakohus leidis õigesti, et kostjate käendus laienes ka hagis nõutud võlgnevusele. See, et maakohus ei analüüsinud otsuses erialdi, kas 28.01.2008 sõlmitud käenduslepingute puhul võis olla tegemist tarbijakäendusega, ei ole hinnatav menetlusnormi

olulise rikkumisena. Neid asjaolusid, millest võiks vastavat järeldust teha, ei ole kohtule esitatud. Käenduslepinguste sõlmise ajal olid mõlemad kostjad Hansaco OÜ juhatuse liikmed ja osanikud, tegutsedes seega majandustegevuses. Kuna kostjad ei olnud VÕS § 34 tähenduses tarbijateks, ei olnud ka alust hinnata neid lepinguid tarbijakäenduslepinguteks (kuni 05.04.2011 kehtinud VÕS § 143 mõttes).

Menetluskulude jaotus 01.01.2015 jõustusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatused, mis muutsid olulisel määral menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 uue redaktsiooni esimese lause kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Seejuures nähakse TsMS § 176 lg-s 4 ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetluskuludega seotud kulude kohta. Seega saab menetlusosaline alates 01.01.2015 kehtiva seaduse kohaselt taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende kulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul oma menetluskulude nimekirja. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, ta menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule. Kehtiv seadus sellist võimalust aga enam ette ei näe. Kuigi seadusandja ei pidanud vajalikuks tekkinud probleemi lahendada rakendussätete kaudu, tekitades sellega olulise õigusliku ebaselguse, vajab olukord lahendamist. Ka Riigikohus on leidnud, et nimetatud rakendusprobleemi ületamiseks tuleb kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid tõlgendada selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel kulusid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-147-14, p 22). Eeltoodust lähtuvalt määrab ringkonnakohus praeguses lahendis vaid menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt kostjate apellatsioonkaebuse ning tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ja jätab hagi aegumise tõttu osaliselt rahuldamata, jätab ta kahes kohtuastmes hageja kantud menetluskulud 70% ulatuses solidaarselt kostjate kanda, kostjate menetluskulud aga tervikuna nende endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Kostjate taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Alates 01.01.2015 kehtivate tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1), kusjuures menetlusosalistel on kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetluskuludega seotud kulude kohta (TsMS § 176

lg 4). Kuigi seadusandja ei pidanud vajalikuks kehtestada asjakohaseid rakendussätteid, tekitades sellega õigusliku ebaselguse, ei ole siiski alust kostjate taotlust rahuldada, sest õigusnorme on võimalik tõlgenduse kaudu viia põhiseadusega kooskõlla. Praeguseks on Riigikohus kõnealuse küsimuse ka lahendanud (otsus nr 3-2-1-147-14, p 22) ning asunud seisukohale, et neis tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja kulude nimekirja ja vajadusel kulusid tõendavate dokumentide esitamiseks (oluline on ka tagada, et ühes ja samas tsiviilasjas toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi). Arvestades, et isikule tuleb tagada põhiõiguste kaitse ja seega tagada ka õigus nõuda enne 01.01.2015 tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamist, on kõnealune tõlgendusviis igati kohane.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

M. Klaar

I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.