Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 31.01.2014 esitas NL (hageja) hagi T-PH (kostja) vastu (koos 04.02.2014 hagi täpsustusega), milles palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 282 600 eurot ning viivise põhinõudelt (282 600 eurot) seadusjärgses määras vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-le 1 alates 01.03.2014, kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni (ühe aasta viivis, arvestatuna 8,25% aastas, 23 314,50 eurot). Hagiavalduse kohaselt elab hageja Hollandis ning kasutas elamiseks koos oma alaealise lapsega üürikorterit. Kuna hageja soovis soetada enda omandisse Hollandis kinnisvara ning pärandada selle pärast oma surma kostjale, kes on hageja vanem poeg ja elab koos isaga Tallinnas. Kuna Hollandis on pärandi vastuvõtmine seotud oluliste kulutustega, siis pidas hageja majanduslikult otstarbekamaks soetada kinnisasi kohe selle lähedase inimese nimele, kellele soovitakse see pärandada. Seetõttu leppisidki pooled kokku, et hageja kingib kostjale raha ning kostja ostab Hollandis hageja poolt välja valitud kinnisasja ning vormistab hagejale üldvolikirja. Kinkega seotud tingimuseks oli hagejale antava ning kinnistuga seotud üldise esindusõiguse kehtima jäämine kuni hageja surmani. Hageja valis välja sobiva korteri ning tegeles ostu-müügitehingu ettevalmistamisega. Koos kõikide tasude ja maksudega osutus korteri müügihinnaks 282 132, 82 eurot. 29.12.2011 kandis hageja kostja arveldusarvele 282 100 eurot selgitusega „kingitus“ ning 500 eurot tehingu tõestamisega seotud lisakulude tasumiseks selgitusega „ülekanne“. 03.01.2012 tõestas Hollandi notar tehingu, millega kostja ostis korteriomandi asukohaga XXXXXXXXXXXXX XXX, XXXXXX, XXX XXXX, XXXXXXX. Ühtlasi tõestas notar kostja volikirja hagejale üldise esindusõiguse andmiseks kinnisasjaga seotud toimingute ja tehingute tegemiseks. 2012. aasta lõpus tekkis hageja ja kostja isa AH vahel varaline vaidlus. Nimelt nõudis hageja oma nooremale pojale lapse isalt elatist, misjärel asus AH kostjat hageja vastu meelestama. Veebruaris 2013 tühistaski kostja hagejale antud üldvolikirja ning palkas Hollandis advokaadi hagejalt volikirja originaali tagastamise nõudmiseks. Hageja üritas jõuda kostjaga kokkuleppele, tuletades meelde, et hagejale üldise esindusõiguse andmine oli kinkega lahutamatult seotud tingimuseks, mistõttu tuleb kostjal väljastada hagejale uus volikiri või tagastada kingitud raha. Kohtuvälist kokkulepet ei õnnestunud saavutada. Kostja nõudis hagejalt AH vastu esitatud varaliste nõuete tagasivõtmist ning lubas eelnimetatud tingimuse mittetäitmise korral hageja korterist välja tõsta. Kostja keeldus hagejaga suhtlemast. Kostja näitas sellega üles hageja vastu jämedat tänamatust. Eeltoodust tulenevalt teatas hageja kostjale, et taganeb kinkelepingust ja nõuab kingitud raha tagasi. Hageja tugines oma nõudes VÕS § 268 lg-le 1 ja VÕS § 267 p-dele 1 ja 3. Kostja tühistas volikirja, mis tõendas hageja üldist esindusõigust hageja raha eest ostetud korteriga tehingute ja toimingute tegemiseks. Sellega jättis kostja õigustamatult täitmata kinkega seotud tingimuse, milleks oli kostja kohustus tagada hagejale võimalus korterit vallata, kasutada ja käsutada kuni hageja surmani. Seega taganes hageja kinkelepingust VÕS § 267 p-s 3 toodud alusel õigustatult. Samuti seadis kostja hagejale põhjendamatu tingimuse loobuda AH vastu esitatud varalistest nõuetest ja ähvardas hagejat korterist välja tõsta. Eeltooduga näitas kostja hageja suhtes üles jämedat tänamatust. Hageja taganes kinkelepingust ka VÕS § 267 p 1 toodud alusel õigustatult. Alates kinkelepingust taganemisest puudub kostjal alus kingitud raha kasutada. Vastuseks kostja seisukohtadele märkis hageja, et ta on esitanud kostjale taganemisavalduse 20.03.2013 ja 30.01.2014 e-kirjades ning hagiavalduse punktis 13. Asja lahendamisel ei saa kohaldada asjaõigusseaduse (AÕS) § 641, kuna kinke esemeks on raha, mitte kinnisomand. Samuti reguleerib see säte Eestis asuva kinnisomandi üleandmist.

Juhul, kui kohus leiab, et kostja poolt ei esinenud jämeda tänamatuse üles näitamist, toob hageja välja, et 14.02.2014, olles teel Amsterdami lennujaama, et lennata Tallinna ja kohtuda kostjaga, kukkus hageja raskelt. Hageja läks siiski lennukile, kuid juba lennu ajal muutus hageja seisund oluliselt raskemaks ning ta viidi pärast lennuki Tallinnas maandumist otse haiglasse. Kostja ei tulnud hageja juurde haiglasse, kuigi hageja helistas kostjale 6 korda, saatis kostjale vastavasisulisi SMS-e ja palus tulla appi hätta sattunud emale. Eelpool kirjeldatud juhtumi näol on tegemist kostjapoolse jämeda tänamatuse ülesnäitamisega ning eeltoodust tulenevalt teeb hageja kostjale veel ühe taganemisavalduse. Juhul, kui kohus rahuldab hagi selle taganemisavalduse alusel, palub hageja viivist arvestada alates 01.04.2014. Asjaolu, et hageja võis kasutada kostja kontot, ei tähenda seda, et hagi rahuldamiseks vajalikud eeldused ei oleks täidetud. Tõendamata ja põhjendamata on kostja väide, nagu oleks kostjal seoses konto kasutamisega tekkinud tulumaksu maksmise kohustus ning et see kohustus oleks täitmata. Lisaks on alusetu kostja väide nagu oleks hageja kontot kasutanud notariaalse üldvolikirja alusel. Hageja kasutas kostja nimele avatud pangakontot teise, lihtkirjaliku volikirja alusel, mille kostja vormistas hageja nimele Hollandi pangas konto avamisel. Kui kostja oleks leidnud, et hageja ei tohi kostja kontot teatud viisil kasutada, pidanuks ta teavitama sellest panka ja nõudma hagejalt konto kasutusõiguse äravõtmist. Kui kostja ei olnud rahul oma konto kasutamisega, tulnuks muuta esindusõiguse mahtu, jättes korteri käsutamise, kasutamise ja valdamise õiguse alles, kuid lõpetades konto kasutamise õiguse. Volikirja tühistamine täies mahus on ebaproportsionaalne ja kinkelepingu tingimusi eirav abinõu. Pealegi ei ole kostja põhjendanud ega tõendanud, et notariaalse volikirja punktis 11a sätestatud „kirjalik märge“ tulnuks talle viivitamata esitada. Lisaks on tõendamata ka see, et märke esitamata jätmine oleks kostjale negatiivseid tagajärgi toonud. Ka ei lükka kostja esitatud tõendid poolte normaalsete suhete jätkumise kohta (04.04.2013 ja 12.04.2013 e-kirjad) ümber hagi aluseks olevaid hageja väiteid, sest hageja üritas hoida kostjaga normaalset suhet, leidmaks rahumeelset lahendust kinkelepingu tagasitäitmisele. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei vaielnud vastu, et hageja kinkis talle 29.12.2011 kokku 282 600 eurot, kuid kostja hinnangul on hageja nõude eeldused täitmata. Esiteks ei ole hageja kinkelepingust taganenud. Hageja ei ole teinud taganemisavaldust ja seda kostjale esitanud. Teiseks puudus hagejal õiguslik alus kinkelepingust taganemiseks. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe selles, et kostjale tehtud kingitus oli seotud kostja kohustusega omandada korter Hollandis, anda see hageja kasutusse ning anda hagejale volikiri. Kostja ei ole kunagi sõlminud hagejaga kokkulepet temale korteri ostmise ja temale volikirja andmise kohta. Kostja märkis, et kõik kinnisasja koormamisega seotud tehingud peavad olema notariaalselt tõestatud, vastasel juhul on need tühised (AÕS § 641). Pooled ei ole käesolevas asjas sõlminud notariaalset kinkelepingut, mille esemeks oleks kingitud raha eest kinnisasja omandamine ja selle koormamine hageja kasuks eluaegse isikliku kasutusõigusega. Hageja poolt esitatud kinnisasja müügilepingus ei ole ühtegi märget asja koormamise kohta hageja kasutusõigusega või kostja mistahes kohustustega hageja ees. Hageja vastupidised väited on paljasõnalised ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 nõuete kohaselt tõendamata. Hageja võõrandas aastal 2011 oma Eestis asunud vara, mis oli omandatud kooselu ajal kostja isaga ning kolis Hollandisse elama. Pärast vara võõrandamist kinkis ta kostjale raha ning väitis, et see on kingitus selleks, et kostja saaks omandada endale eluaseme. Kuivõrd kostja oli kooliõpilane ja elas isa juures ega omanud püsivaid sissetulekuid, millest omandatavat korterit ülal pidada, siis tegi hageja kostjale ettepaneku omandada korter Hollandis. Hageja sõnul olevat

seal saadaval väga hea hinnaga korter, mida saab välja üürida. Kostja ostiski korteriomandi, kuid korteri omandamisel ei seatud hageja kasuks isiklikku kasutusõigust ega muud kostja kohustust anda see korter üksnes hageja kasutusse. Kuna kostja elas Eestis ja hageja Hollandis, siis oli mõistlik, et kostja andis hagejale volikirja korteriga seotud asjade ajamiseks. Volikirja järgi kohustus hageja kirjalikult teavitama kostjat igast volikirja alusel tehtud tehingust. Hageja rikkus seda tingimust ning avas kostja teadmata tema nimel Hollandis asuvas pangas konto ning hakkas seda kasutama, kandes arvele üüri nime all raha, võttes seda erinevates pangaautomaatides välja ja tasudes kaardiga oma ostude eest. Kostja sai sellest teada juhuslikult, misjärel ta sulges oma pangakonto ja tühistas volikirja, sest hageja tegevus tõi kostjale kaasa maksukohustuse. Volitatu peab tegutsema volitaja nimel ja huvides. Kostja poolt volituse tagasivõtmine ei kahjustanud hageja õigusi, vaid vabastas hageja kohustustest. Sellist tegevust ei saa pidada jämedaks tänamatuseks ning hagejal puudus alus kinkelepingust taganemiseks. Kostjale kuuluvat korterit kasutab hageja. Kostja ei ole astunud ühtegi sammu hageja korterist väljatõstmise poole ning ta ei kavatse seda ka teha. Kostja lubab jätkuvalt hagejal kostjale kuuluvat kinnisasja tasuta kasutada. Kostja ei ole keeldunud ühegi kinnisasjaga seotud tehingu tegemisest ega ole avaldanud, et ta kavatseks seda tulevikus teha. Kostja ei ole hagejal palunud korterit vabastada pärast volikirja tühistamist ega ka pärast seda, kui hageja pöördus kostja vastu kohtusse. Seega ei riku kostja oma tegevusega hageja õigusi, mis annaks aluse kinkelepingust taganemiseks ning ei ole hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Hageja ei ole tõendanud väiteid kinkelepinguga seotud kokkuleppe kohta; väidet selle kohta, et kostja isa nõuab kostjalt mingite tegude tegemist; väidet selle kohta, et hageja oleks kostjale meelde tuletanud väidetavat kokkulepet; 2013.a toimunud kohtumisi ning väidet selle kohta, et kostja keeldub hagejaga suhtlemast. Kostja on kogu aeg oma emaga suhelnud. Kostja ei ole kunagi keeldunud hagejaga suhtlemisest ega esitanud temale ebamõistlikke nõudmisi. Kõik hageja ülaltoodud väited on TsMS § 230 kohaselt tõendamata ning paljasõnalised. Kostja esitas tõendina 04.04.2013 ja 12.04.2014 e-kirjavahetuse, millest nähtub, et poolte omavahelised suhted olid väga head ning ei ole usutav, et hageja oleks kinkelepingust taganenud selle tõttu, et kostja on tema suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Kostja palus jätta tõendina arvestamata 19.03.2014 kirja ja selle tõlke, kuna see ei tõenda, et kostja oleks andnud hagejale muu volikirja oma pangakonto kasutamiseks kui see volikiri, mille kostja andis hagejale kinnisasjaga tehingute tegemiseks. Hageja väited selle kohta, et tal oli õigus kostja pangakontot kasutada mingi teise volikirja alusel on paljasõnalised ning tõendamata. Kostja hinnangul ei ole hageja suutnud veenvalt selgitada, miks oli vajalik raha ülekandmine tema Hollandi kontolt kostja kontole Eestis, et tasuda ostetava korteri eest Hollandis. Juhul kui tehingu eesmärk oleks olnud kostjale korteri ostmine, siis oleks võinud hageja tasuda korteri eest otse oma kontolt Hollandis. Hageja haiglasse sattumise kohta märkis kostja, et tegemist oli sündmusega, mis toimus pärast hagiavalduse esitamist. Kohus saab käsitleda jämeda tänamatusena ainult neid sündmusi, mis on toimunud enne hagiavalduse esitamist. Hageja viibis haiglas ainult mõne tunni ning kostja ei saanud tema kõnedele kohe vastata ja haiglasse minna. Kostja läks haiglasse, kuid kohale jõudes selgus, et hageja oli juba lahkunud. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 22.05.2014 otsusega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on käitunud sellisel viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganeda ning kas raha kinkimisega kaasnes kinkega seotud tingimusi ja kas kingisaaja on jätnud selle õigustamatult täitmata.

Maakohus leidis, et lepingust taganemise formaalsed eeldused olid täidetud. Kohtu hinnangul saab kinkelepingust taganemise avalduseks pidada 30.01.2014 e-kirja, hagiavalduse punkti 13 ja 17.03.2014 menetlusdokumendis tehtud täiendavat taganemisavaldust. Taganemisavaldused on esitatud VÕS § 188 lg 1 kohaselt ning järgides VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaega. 20.03.2013 kostjale saadetud e-kirjast ei ole üheselt arusaadav, mis summas, millal, mis eesmärgil ja missugustel tingimustel kostjale antud raha tagastamist hageja soovib. Sellist määratlemata kujul esitatud raha tagastamise nõuet ei saa pidada üheselt kinkelepingust taganemise avalduseks. Hageja ei suutnud kohtuistungil veenvalt selgitada, miks oli vajalik raha ülekandmine hageja Hollandi kontolt kostja kontole Eestis, et tasuda sellega ostetava korteri eest Hollandis. Samuti ei ole hageja tõendanud, et raha kinkimisega kaasnes tingimus kindlustada hagejale eluaegne õigus nimetatud korterit vallata, kasutada ja käsutada. 29.12.2011 maksekorraldustel ei ole märgitud ühtegi tingimust kingisaaja suhtes. Kohus leidis, et maksude maksmisest hoidumine ei ole niisugune eesmärk, mille seadmise tõttu peaks kingisaaja näitama üles erilist tänulikkust ning nõustuma kinkelepingu konkreetselt kindlaksmääramata ja mitmetimõistmist võimaldavate tingimustega. Kohus nõustus hagejaga, et kuivõrd hageja kinkis kostjale raha ja mitte kinnisvara, siis ei pea tehing olema notariaalselt tõestatud. Kohus leidis, et VÕS § 29 lg 4 kohaselt saaks 29.12.2011 maksekorraldusel olevast märkest „kingitus“ mõistlik inimene aru nii, et kuna maksekorraldusel ei ole märgitud üheselt mõistetavalt väljendatud tingimusi kingisaajale ning tingimuste seadmist ei ole võimalik tõendada ka muul viisil, siis ei kaasne kingiga mingeid tingimusi. Kostja poolt korteri ostuga samal päeval tõestatud tähtajatu üldvolikirjaga ei ole tõendatud, et raha kinkimise hagejapoolseks eesmärgiks oli Hollandis hageja tarbeks kinnisvara ostmine ning selle korteri valdamise, kasutamise ja käsutamise õiguse omamine kuni hageja surmani. 03.01.2012 volikiri on üldvolikiri, mis annab volitatud esindajale tunduvalt suuremad volitused, kui on vajalikud kinnisvara valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks. Samuti kehtib volitus lisaks Hollandile ka väljaspool Hollandit, milline esindusõigus ei ole kuidagi seotud käesoleval ajal hageja elukohaks oleva korteri valdamise, kasutamise ja käsutamisega. Hageja ei ole kohtule usutavalt selgitanud, millega oli põhjendatud kostja arvelduskonto kasutamine hageja poolt. Kohus pidas veenvaks kostja väidet, et kuivõrd kostja elas Eestis ja hageja Hollandis, siis korteri omandamisel oli mõistlik, et kostja annab hagejale volikirja korteriga seotud asjade ajamiseks. Ka on arusaadav, et kostja kui täisealine isik ei soovi enam, et tema ema tema eest kõiki asju otsustab ning saab tehinguid vabalt teha, sh kostjale kohustusi võtta. Kohus nõustus kostjaga selles, et volituse tagasivõtmine ei kahjustanud hageja õigusi, vaid puudutas üksnes õigust teha tehinguid kostja nimel. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja poolt hagejale 03.01.2012 antud üldvolikirja tühistamine jäme tänamatus hageja vastu ega tõenda ka, et hageja lepinguga soovitud eesmärgid jäid täitmata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja nõudis hagejalt AH vastu esitatud nõuetest loobumist, et kostja on 2013.a vältel ähvardanud tõsta hageja viimase raha eest ostetud korterist välja ning et kostja on loobunud hagejaga suhtlemast. Hageja vastavasisulised väited on jäänud paljasõnalisteks. Seetõttu ei ole tegemist kostjapoolse jämeda tänamatusega. Asjaolu, et hageja elab käesoleva kohtumenetluse ajal oma pojale kuuluvas korteris Hollandis, näitab et kostja ei ole astunud ühtegi sammu hageja korterist väljatõstmiseks, samuti on kostja kohtumenetluses kinnitanud, et ta ei kavatse seda teha. Kohus ei pidanud õigeks teha ka järeldusi pooltevahelise suhtlemise olemasolu kohta elektroonilises suhtlusvõrgustikus kasutajakonto blokeeringu alusel. Pooltevahelisest 04.04.2013 ja 13.04.2013 e-kirjavahetusest, nähtub, et poolte suhtlemine on igati lähedane, viisakas ja sõbralik. Kohtu hinnangul ei puutu asjasse hageja väide, et kostja isa

nõuab kostjalt vaenulikku käitumist hageja suhtes. Seega ei ole hageja tõendanud oma väiteid, et kostja oleks käitunud sellisel viisil, mis annaks hagejale õiguse kinkelepingust taganeda. Samuti ei ole jämeda tänamatusega tegemist 14.02.2014 haiglajuhtumi puhul, kuna see toimus pärast hagi kohtusse esitamist ning seega ei ole 14.02.2014 toimunu põhjuseks, miks hageja esitas hagi kohtusse. Kohus leidis samuti, et teisele isikule 282 600 euro kinkimine on tegu, mis on kindlasti korralikult läbi mõeldud ja kinkija enda jaoks põhjendatud otsus ning paarile telefonikõnele vastamata jätmine või esimese kutse peale haiglasse ilmumata jätmine ei ole piisavaks põhjuseks, et muuta niisugust otsust ja taganeda kinkelepingust. Kostjale oli teada, et hageja viibis haiglas arstide hoole all, mistõttu ei vajanud hageja otseselt oma tervislikust seisundist tulenevalt kostja abi. Kohtu hinnangul ei olnud kostja käitumises pahatahtlikkust. Kuivõrd hageja kinkis oma raha kostjale, siis ei ole kostja poolt korteri ostmisel tasutud hageja rahaga, vaid rahaga, mis kuulus pärast kingi saamist kostjale. Kohus ei ole tuvastanud raha kinkimisega kaasnevaid tingimusi, seega ei ole tõendatud, et kostja oli teadlik hageja eesmärgist omada kuni surmani õigust kasutada ja käsutada kostja poolt ostetud eluruumi kostja poolt antud üldvolikirja alusel ning et kostja pidi tagama hageja taolise eesmärgi täitumise. Lähtudes eeltoodust ei ole kostja oma seaduslikku õigust tühistada hagejale antud üldvolikiri kasutades läinud vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega ning kostja käitumist ei saa konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades pidada jämedaks tänamatuseks. Hageja 04.04.2014 esitatud ING Bank N.V. 19.03.2014 kirjast ei selgu, millise volikirja alusel registreeriti hageja kostja ING Bank N.V. pangakonto kasutajaks, seega ei ole tõendatud, et kostja oleks andnud hagejale lisaks üldvolikirjale veel ühe volikirja. Hageja ei ole põhistanud, miks on tema jaoks oluline kasutada kostja pangakontot enda pangakonto asemel ning kohus leidis, et kinkelepingust taganemise õiguspärasuse üle otsustamisel ei ole tähtsust sellel, kas hageja saab kostja pangakontot iseseisvalt kasutada või mitte. Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et kinkelepingust taganemine ei ole kehtiv ning tulenevalt sellest ei esine ka VÕS §-s 1028 lg 1 sätestatud alusetu rikastumise alust ning hagejal ei ole õigust kingitud raha kingisaajalt välja nõuda. Kuivõrd kohus jättis rahuldamata põhinõude, jäi rahuldamata ka viivisenõue. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või - alternatiivselt - saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus jättis ekslikult tuvastamata kinkelepingu olulise tingimuse ning selle täitmata jätmise, samuti kostja käitumise, mis on käsitletav jämeda tänamatusena. Kohus leidis ebaõigesti, et kinkelepingu sõlmimisega ei kaasnenud tingimust, et korteriga seotud üldine esindusõigus peaks jääma kehtima kuni hageja surmani. Samuti on maakohus jätnud ebaõigesti tuvastamata jämeda tänamatusena käsitletavad kostja teod. Eeltoodud asjaolud on tõendatud hageja vande all antud seletusega. Hageja vande all antud ütlused on kooskõlas Hollandi notari poolt tõestatud tähtajatu üldvolikirjaga, mis tõendab vastava tingimuse olemasolu. Hageja hinnangul tuleb kinkega seotud tingimus ja jämeda tänamatusena käsitletavad teod tuvastada lähtuvalt neist ütlustest, kuna kostja ei ole esitanud ühtegi ütlusi ümber lükkavat tõendit. Maakohus ei ole sisuliselt hinnanud hageja vande all antud ütlusi ega põhjendanud, miks ta neist kui tõendist ei lähtu. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 29 lg-t 4, viitega sellele, et maksekorraldusel ei ole kinkega seotud tingimusi kajastatud. Poolte vahel kokku lepitud tingimus ei pea olema maksekorralduses kajastatud, sest tegemist oli suulise kinkelepinguga. Samuti ei ole makse selgituse

lahter õige koht kinkega seotud tingimuste kirjapanemiseks. Maakohus on pidanud ebaõigesti veenvaks kostja väidet, mille järgi anti hagejale tähtajatu üldvolikiri ainult korteriga seotud asjade ajamiseks. Maakohus on leidnud ebaõigesti, et hageja vastu räägib asjaolu, et hageja kandis kingitud raha oma kontolt kostja kontole, mitte ei maksnud raha otse müüjale. Poolte vahel oli kokkulepe, et hageja täidab kostja kohustuse kolmanda isiku ees ja loobub seejärel kostja vastu suunatud regressinõudest. Hageja märgib ka, et ta arvestas korteri ostmisel sellega, et Hollandi pärandimaksu kohustuse maksmine ei lasuks kostjal. Hageja leidis, et oli põhjust arvata, et kohtunik ei olnud erapooletu, kuna sama kohtunik lahendas neli aastat tagasi tsiviilasjas nr 2-08-54607 vaidluse kostja isa ja hageja vahel. Vaidlus puudutas kostja venna elukoha ja temaga suhtlemise korra kindlaksmääramist ning vaidlus lahendati hageja kahjuks. Eeltoodud tsiviilasjas ostus vaieldavaks kohtuniku poolt kinnitatud kompromiss, mis ei vastanud hageja tegelikule tahetele. Maakohus on jätnud ebaõigesti tuvastamata jämeda tänamatusena käsitletavad kostja teod. Nimelt nõudis kostja hagejalt AH vastu esitatud nõuetest loobumist. Samuti lubas kostja ajada hageja tema ostetud korterist välja. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole nende küsimuste lahendamisel arvestanud hageja vande all antud ütlusi. Samuti väldib kostja hagejaga suhtlemist. Kostja ei vasta enamikele hageja telefonikõnedele ning kui vastab, siis teatab, et suhtleb hagejaga ainult advokaadi juuresolekul. Kostja on blokeerinud hageja Skype ́s ning eemaldanud hageja Facebook ́is pere ja sõprade ringist. Maakohus andis ebaõige hinnangu 04.04.2013 ja 13.04.2013 e-kirjadele. Hagejale üksnes ühe e-kirja saatmine 2,5-aastase ajaperioodi vältel näitabki kostja soovimatust hagejaga suhelda. Hageja 13.04.2013 e-kiri kostjale jäi üldse vastuseta. Samuti on kostja keeldunud 14.02.2014 hagejale haiglasse appi tulemast, kuigi hageja seda palus. Maakohtu poolt väljatoodud põhjendused ei ole piisavad hagi rahuldamata jätmiseks. (14.02.2014 sündmus toimus pärast hagi kohtusse esitamist; paarile telefonikõnele vastamata jätmine või esimese kutse peale haiglasse ilmumata jätmine ei ole piisav põhjus kinkelepingust taganemiseks). Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium järgmist. Maakohus leidis õigesti, et hageja poolt kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda hagi rahuldada. Vaidluse all ei olnud see, et lepingust taganemise formaalsed eeldused olid täidetud. Hageja on esitanud kostjale lepingust taganemise avalduse, milleks maakohtu hinnangul saab pidada nii 30.01.2014 e-kirja kui 31.01.2014 hagiavalduse punkti 13, samuti hageja 17.03.2014 menetlusdokumendis sisalduvat avaldust, mis on edastatud kostjale VÕS § 188 lg 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaega (viimane neist seoses asjaoluga, et kostja ei tulnud 14.02.2014 hageja juurde haiglasse). Et kinkelepingust taganemise avaldus kehtiks ja lõpetaks VÕS § 188 lg 2 alusel lepingu, peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused. Seega tuli hagejal tõendada, et tal oli lepingust taganemiseks õigus, s.o et taganemist VÕS § 268 lg 1 järgi õigustab mõni VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud alustest. Antud juhul tugines hageja nimetatud sätte punktidele 1 ja 3, s.o kingisaaja jäme tänamatus kinkija vastu ning kingisaaja poolne kinkega seotud tingimuse täitmata jätmine.

Hageja väitel oli kinkega seotud tingimuseks kostja kohustus tagada hagejale võimalus teha kinnisasjaga kuni oma surmani kõiki võimalikke tehinguid. Hageja väitel tõendab nimetatud tingimuse osas poolte kokkulepet eelkõige hageja vande all antud seletus ja sellega kooskõlas olev tähtajatu üldvolikiri. Hageja heidab kaebuses maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ning seda, et maakohus ei põhjendanud, miks ta ei saanud asjas tähtusust omavate asjaolude tuvastamisel lähtuda hageja vande all antud seletusest. Kolleegium nende etteheidetega ei nõustu. Vaidlust ei olnud poolte vahel selles, et hageja kinkis kostjale kui oma pojale suure summa raha, kandes selle kostja panagakontole selgitusega „kingitus“. Et kinke eesmärgiks oli soetada kingitava raha eest kinnisvara, ei võimalda järeldada, et kostjal oleks lasunud kohustus kingiks saadud raha eest omandatud vara anda sisuliselt üle hagejale. Sellist kokkulepet ei olnud kohtul võimalik tuvastada. Hageja ei ole seda tõendanud. Nõustuda tuleb hagejaga küll selles, et kuigi raha ülekandmiseks koostatud maksekorraldus kui piiratud mahuga pangadokument ei saanudki sisaldada kokkulepet kinke tingimuste kohta, ei olnud hagejal takistusi vormistada kinkelepingut kirjalikult. Hageja konstruktsioon oma väidetavast tegelikust tahtest, mis seisnes tema soovis soetada kinnisasi isiklikku omandisse ja pärast oma surma pärandada see pojale, ei ole hinnatav kinkelepingu tingimusena (pigem võiks sel juhul tegemist olla kinnisasja omandamise tehingu varjamiseks tehtud teise tehinguga). Hageja ei esitanud kohtule ühtegi veenvat tõendit selle kohta, millised kokkulepped poolte vahel eelnevalt sõlmiti. Hageja vande all antud seletusest tema väidetud järeldusi teha ei ole võimalik. Kuna tegemist oli raha kinkimisega, küll teatud otstarbeks, ei oleks kinkelepingu iseloomuga ka kooskõlas kingitud raha eest ostetud kinnisasja suhtes kinkijale asja üle täieliku võimu andmine. Seadusest tulenevalt sisaldab kinkelepingu mõiste endas ühe isiku poolt teise isiku kasuks tehtavat tasuta tehingut (kingisaaja rikastamist). Hageja väidetud tingimused (kingisaaja kohustus lubada kinkijal tegutseda vara suhtes sisuliselt omanikuna) oleksid vastuolus kinkelepingu tasuta tehingu olemusega. Maakohus järeldas õigesti, et hageja ei ole kostjal kui kingisaajal lasuvaid väidetavaid kohustusi usutavaks muutnud ega tõendanud. Pealegi on hageja nii menetlusdokumentides kui seletuses avaldanud mitmeid vastuolulisi seisukohti, seda nii kostja kasuks maksude nn optimeerimisest, väites samas, et kinke tingimuseks oli raha eest omandatud kinnisasja sisuliselt hagejale üleandmine. Väites, et vara suhtes hagejale antud volikiri pidi kehtima hageja surmani, möönis hageja samas, et tal võib tekkida vajadus vara käsutada (sh võõrandada). Ka muus osas on hageja seletuses sisalduvad väited subjektiivselt emotsionaalsed. Nii on hageja andnud ka veebruaris 2014 toimunud intsidendi kohta vastakaid selgitusi. Väites esmalt, et Tallinna saabudes viidi ta kiirabiga haiglasse, kus ta oli kaks päeva, selgitas ta hiljem vastuseks kostja täpsustavale küsimusele, et sõitis lennujaamast ära siiski taksoga ning enne nn traumapunkti pöördumist viis ta oma kohvri sõbranna juurde, samuti seda, et tegelikult ei viibinud ta haiglas kahte päeva, vaid tuli samal päeval sealt ära. Maakohus, lähtudes VÕS §-st 29, hindas kohtu ette toodud asjaolusid ja tõendeid õigesti. Kohus leidis õigesti, et kostja poolt korteriomandi ostmisel hagejale antud volikirjaga ei saa lugeda tõendatuks, et raha kostjale kinkimise eesmärgiks oli Hollandis hageja tarbeks kinnisvara ostmine ja selle valdamise, kasutamise ja käsutamise õiguse hagejale andmine. Pealegi oli 03.01.2012 volikiri üldvolikiri, millest tulenenud volitused olid oluliselt suuremad, kui olid vajalikud kõnealuse korteriomandiga seonduvalt (kehtides ka väljapool Hollandi Kuningriiki). Seetõttu on asjakohane ka maakohtu seisukoht, et volituste tühistamine ei kahjustanud hageja õigusi, vaid puudutas üksnes õigust teha tehinguid kostja nimel, mistõttu ei ole see ka hinnatav jämeda tänamatusena hageja vastu. Kinnisasja valdamise osas ei ole poolte vahel muutusi toimunud, korteriomand on jätkuvalt hageja valduses ja kasutuses.

Hageja seletusest ei ole võimalik ka järeldada, et kostja oleks näidanud oma muude tegudega hageja kui oma ema suhtes üles jämedat tänamatust. Isiku käitumise jämedaks tänamatuseks pidamine on eelkõige eetiline hinnang, mille juures tuleb lähtuda nii kinkelepingu eesmärgist kui arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid. Maakohus on kõiki asjaolusid arvestanud ning üksikasjalikult põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks hagi rahuldada. See, et kostja avaldas hagejale soovi, et viimane lõpetaks kohtuvaidlused kostja isaga, ei ole iseenesest kindlasti käsitletav jämeda tänamatusena. Seda, et poja sooviks oli oma ema ja isa vaheliste vaidluste lõppemine, on igati mõistetav. Ka see, et poeg ei eelistanud vanemate vahelises vaidluses ühte vanemat teisele, on samuti mõistetav. Asjaolu, et üks vanematest on teinud pojale väärtusliku kingituse, ei tohiks eetilises mõõtmes kallutada kingisaajat selle vanema poolele. Ühtegi sellist tegu, mille põhjal võiks väita hageja suhtes kostja poolset jämedat tänamatust, ei olnud võimalik kostja käitumises tuvastada. Kostja on oma menetlusdokumentides korduvalt rõhutanud, et ei ole nõudnud hageja korterist elamast lahkumist ega soovi seda teha ka edaspidi. Samas on ka hageja kohtuistungil kinnitanud, et elab samas eluruumis tänaseni.

Menetluskulude jaotus 01.01.2015 jõustusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatused, mis muutsid olulisel määral menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 uue redaktsiooni esimese lause kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Seejuures nähakse TsMS § 176 lg-s 4 ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetluskuludega seotud kulude kohta. Seega saab menetlusosaline alates 01.01.2015 kehtiva seadustiku kohaselt taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende kulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul oma menetluskulude nimekirja. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, ta menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule. Kehtiv seadus sellist võimalust aga enam ette ei näe. Kuigi seadusandja ei pidanud vajalikuks tekkinud probleemi lahendada rakendussätete kaudu, tekitades sellega olulise õigusliku ebaselguse, vajab olukord lahendamist. Ka Riigikohus on leidnud, et nimetatud rakendusprobleemi ületamiseks tuleb kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid tõlgendada selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-147-14, p 22). Eeltoodust lähtuvalt määrab ringkonnakohus praeguses lahendis vaid menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu riigituludesse mõistmine Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2014 määrusega rahuldati hageja taotlus menetlusabi saamiseks ning vabastati ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 2500 euro tasumisest. Menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastamise korral kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehakse, menetluskulud täies ulatuses (TsMS § 190 lg 2). Nimetatud normile on kohtumääruses ka viidatud. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, mõistab ta hagejalt välja kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 2500 eurot (TsMS § 190 lg 5).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.