4.Mõista AM-lt välja riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 1500 eurot, mille tasumisest oli ta kaebuse menetlusse võtmisel vabastatud. Makseinfo on käesolevale otsusele lisatud. Apellant peab riigilõivu tasuma otsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist kuni täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus kindlaks vastavalt TsMS § 177 lõikele 2. Asjaolud ja hageja nõue
1.Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal (hageja) palub AM-lt (kostja) välja mõista 80 049.62 eurot põhivõlga, 11 262.74 eurot intresse ja 21 954.69 eurot hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist, samuti viivise kuni kohtuotsuse tegemiseni võlaõigusseaduses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 29.12.2008 laenulepingu, mille kohaselt nõustus hageja laenama kostjale 247 658 eurot. Laenulepingu punkti 7 ja notariaalselt sõlmitud tagatislepingute alusel seati hageja kasuks laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks hüpoteegid korteriomanditele Pärnu linnas XXXXXX XXX XXX-X ja XXXXX XX-XX. Kostja teenindas laenulepingut kuni 14.07.2009, kuid edasi lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud ja hageja ütles 03.10.2011 lepingu üles. 30.06.2010 müüdi hageja kasuks seatud hüpoteegiga tagatud üks korteriomand hinnaga 102 258.64 eurot, millest hagejale laekus 98 340.36 eurot, ning 04.10.2012 teine korteriomand hinnaga 88 000 eurot, millest hagejale laekus 88 000 eurot. Saadud summad ei olnud piisavad, et katta kostja kogu võlgnevust. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja on nõude esitamisel tegutsenud hea usu vastaselt. Kohustuse mittetäitmine on lubatav, kui esinevad force majeure asjaolud ning kuivõrd käesoleva kohtuvaidluse sisuks oleva laenusuhte aeg langes kokku ülemaailmse majanduskriisiga, mis mõjutas tugevalt kõiki majandustegevuses osalevaid isikuid, siis esines ka laenusaajast kostja suhtes force majeure asjaolu.
4.Kuna hageja ei suutnud tagatisvara müügiga katta kõiki kostja kohustusi, siis oli hageja laenu väljastades hinnanud valesti tagatisvara väärtust ning seega käitunud hooletult ja sellest tulenevalt on tagatisvara väärtuse langemine hagejapoolne risk. Mitmed riigid on käesolevas vaidluses käsitletava olukorra reguleerinud selliselt, et kui laenusaaja on
laenuandja poolt aktsepteeritud tagatisvara laenuandjale üle andnud või kui tagatisvara on müüdud laenuandja kasuks, siis on laenukohustused täidetud ning täiendavaid nõudeid laenuandja esitada ei saa. Esimese astme kohtu otsus
5.29.10.2014 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.
6.Poolte vahel puudub vaidlus nõude üle, küll ei ole kostja rahul hageja käitumisega tagatisvara realiseerimisel, leides, et vara müüdi liiga odavalt, kuid tõendeid vara tegeliku väärtuse kohta müügihetkel ei ole kostja esitanud. Väär on kostja ettekujutus vääramatust jõust õiguslikus tähenduses. Õige on kostja väide, et lepingupooled peavad olema võrdsed, samuti peaks pooli kohtlema võrdselt lepinguriski jaotamisel. Kogumis kostja vastuväited hagile ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
7.Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või jätta hagi uue otsusega rahuldamata. Apellant jääb kõikide maakohtus avaldatud seisukohtade juurde ja leiab, et otsus tervikuna on põhjendamata, sest kohus on kopeerinud poolte väited ning vastuväited, kuid ei olnud ühelegi neist andnud omapoolset hinnangut. Vastustaja seisukoht
8.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
9.Kolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega resolutsiooni muutmiseks, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi TsMS § 657 lõike 1 punkti 21 mõttes. Kolleegium nõustub osaliselt apellandiga, et maakohus ei järginud otsuse vormistamisel täies ulatuses TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud põhjendamiskohustust, kuid tulenevalt kostja vastuväidete sisust on ringkonnakohtul võimalik kirjeldatud menetluslik puudus ise kõrvaldada. TsMS § 656 lõike 2 kohaselt ei pea ringkonnakohus ka olulises ulatuses põhjendamata jäänud lahendi korral saatma asja maakohtusse tagasi uueks arutamiseks, kui rikkumine on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Käesolevas asjas on võimalik maakohtu otsust täiendavalt põhjendada. Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
10.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja esitas maakohtus hagile järgmised vastuväited: tal puudus võimalus sekkuda hageja poolt tagatisvara müüki, laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, laenuandja kallutas teda tehingut tegema, ka oli tema rikkumine vabandatav, kuna tekkis ülemaailmne majanduskriis. Eeltoodu alusel asus kostja seisukohale, et hagejal puudub õigus esitada täiendavaid nõudeid, mis ületavad tagatisvara realiseerimisest saadud summa, kuna see on hea usuga vastuolus. Seega ei vaidle pooled laenu andmise/saamise faktiliste asjaolude üle, samuti ei vaidlusta kostja laenulepingu kehtivust ega selle ülesütlemise seaduslikkust, vaid leiab, et kogu ülemaailmsest majanduskriisist tulenev risk on pandud hea usu vastaselt ühe lepingupoole kanda.
11.Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et kostja vastuväited ei anna õiguslikku alust jätta hagi rahuldamata. TsMS § 4 lõike 2 kohaselt määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste esitamise. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt
menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Maakohus sai asja läbivaatamisel lähtuda vaid nendest asjaoludest, mis olid menetlusosaliste poolt kohtu ette toonud. Ükski kostja vastuväide ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks.
12.Apellandi seisukoht, et tema poolt kohustuse rikkumine on vabandatav VÕS § 103 alusel, ei ole asjakohane, sest vääramatu jõu instituuti ei kuulu apellandi isikuga seotud asjaolud. Apellant on jätnud tähelepanuta, et laenuandja ütles lepingu üles põhjusel, et apellant jättis täitmata tagasimakse kohustuse. Lepingut ei öeldud üles tagatisvara väärtuse vähenemise tõttu. Apellant ei toonud maakohtus esile konkreetseid elulisi asjaolusid, mis põhjusel tema finantsolukord sedavõrd halvenes, et ta laenulepingut enam teenindada ei suutnud. Tema poolt esiletoodud ülemaailmse majanduskriisi tulemusena võis väheneda tagatisvara väärtus, kuid laenu teenindamiseks vajalike rahaliste vahendite hankimine jäi siiski laenusaaja mõjusfääri. Eeltoodu alusel asus maakohus asjakohaselt seisukohale, et VÕS § 103 ei ole käesolevas vaidluses kohaldatav.
13.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või lepingueelsete läbirääkimiste käigus teavitamiskohustuse rikkumine laenuandja poolt ei anna iseenesest alust keelduda saadud laenu tagastamast. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-136-12 (punktis 25) ja nr 3-2-1-16913 (punktis 22) selgitanud, et sellisel juhul võib laenusaajal olla alust nõuda vastavate kohustuste rikkumisega temale tekitatud kahju hüvitamist laenuandjalt VÕS § 14 ja § 115 lõike 1 alusel, kuid selleks tuleb laenusaajal esitada vastav nõue laenuandja vastu. Käesolevas asjas kostja sellist kahju hüvitamise nõuet (vastuhagina või tasaarvestusavaldusena) ei esitanud. Seega puudub kohtutel alus konkreetset vastuväidet pikemalt analüüsida, kuna menetletava hagi seisukohalt tal oluline tähtsus puudub.
14.VÕS § 6 lõike 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lõike 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kolleegium on seisukohal, et apellandi poolt maakohtus esiletoodud asjaolud ei anna alust tuvastada sellist hageja käitumist, mida saaks lugeda hea usu vastaseks ja mis annaks aluse jätta apellandi suhtes pooltevahelisest laenulepingust ja kehtivast seadusandlusest tulenev lepingu täies mahus täitmise kohustus kohaldamata. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-105-08 selgitanud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks vaid erandlikel asjaoludel. Lahendi nr 3-2-1-100-07 kohaselt kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või lepingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Maakohtus esiletoodud asjaolude kohaselt kasutas kostja hageja antud laenuraha, kostjal makseraskuste tekkimisel andis hageja talle võimaluse tagatisvara realiseerida, kuid selle tulemusena ei ole senini tagastatud isegi mitte kogu saadud laenusummat, rääkimata tasust raha kasutamise eest. Esiletoodud asjaoludest ei järeldu kostjalt laenulepingu täitmist nõudes hageja vastuolulist või kostjale kahju tekitava eesmärgiga tegevust.
15.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-14).
16.TsMS § 179 lõike 1 alusel tuleb mõista AM-lt välja riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 1500 eurot, mille tasumisest oli ta kaebuse menetlusse võtmisel vabastatud. Makseinfo on käesolevale otsusele lisatud. TsMS § 179 lõigete 5 ja 9 kohaselt
tuleb riigilõivu tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul ja tasumisega viivitamise korral tuleb maksta viivist nõude kuni täieliku tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Ele Liiv allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.