Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue.

Faktilised asjaolud

Lisa 1 -laenuleping nr 09320147645

Lisa 2- tagatisleping

Lisa 3- 14.09.2011 ülesütlemise teade

Lisa 4- 30.06.2011 müügileping

Lisa 5- 04.10.2012 müügileping

2 (10)

2-14-1774 1) Vaba tagasimaksega krediitkaardi katteks summas 988,92 eurot; 2) Konto nr 17001912407 miinuse katteks summas 0,11 eurot; 3) Konto nr 17001162846 miinuse katteks 6,50 eurot; 4) Kindlustusvõlgnevuse katteks summas 141,12 eurot; 5) Bilansivälise nõude katteks summas 2797,98 eurot 6) Laenulepingu põhiosa võlgnevuse katteks 84 065,37 eurot

Saadud summad ei olnud piisavad, et katta Kostjate võlgnevust Hageja ees. Sellest tulenevalt on Hageja nõue seisuga 15.01.2014: 1) põhivõlg summas 80 049,62 eurot; 2) intressid summas 11 262,74 eurot; 3) viivised summas 21 954,69 eurot.

Õiguslik põhjendus Kostja kohustus Laenulepingu punkti 4.1 alusel maksma laenu põhisumma Hagejale tagasi 28.02.2017.

Laenulepingu punkti 5.6. alusel kuulus iga kalendrikuu viimasel päeval ja lepingu lõppemisel tasumisele laenuintress, mida arvestatakse Laenulepingu punkti 5.5. alusel 360-päevase aasta baasil ja määra alusel, mis on toodud välja Laenulepingu punktides 5.1-5.3. Enne kui Hageja otsustas Laenulepingu üles öelda, ei täitnud Kostja enda intressi maksmise kohustust Laenulepingust tulenevalt kokku summas 11 262,74 eurot.

Sellest tulenevalt on Kostja Laenulepingust tuleneva kohustuse jätnud täitmata ja seega kohustust rikkunud Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 100 alusel.

Laenulepingu punkti 14.2. alusel on Hagejal õigus Kostjalt makseviivituse tõttu Laenuleping üles öelda ja nõuda laenu ennetähtaegset tagastamist, kui Kostja on täielikult või osaliselt viivituses rohkem kui 45 päeva.

3 (10)

2-14-1774

Kostjale saadeti nõuetekohaselt ka teade Laenulepingu ülesütlemise kohta, andes Kostjale aega kaks nädalat võlgnevuse tasumiseks.

Üldtingimuste § 13 lõike 2 alusel loetakse Hageja poolt Kostjale posti teel saadetud teade üleantuks hiljemalt seitsmendal päeval pärast postitamist aadressil, mille Kostja on Hagejale viimasena teatanud. Hageja informeerimiskohustus oli täidetud.

Järelikult on Laenuleping lõppenud erakorraliselt ning VÕS § 82 lg 7 kohaselt on kohustus muutunud Laenulepingust tulenevalt sissenõutavaks summas 80 049,62 EUR ning nõuded ei ole aegunud.

Kostja vastuväited hageja nõudele.

2-14-1774 laenu võtjana. Hageja väitel ei vabasta tagatise väärtuse vähenemine laenu saajat kohustusest tagastada saadud laen sest on üldteada asjaolu, et kinnisvara rahaliselt hinnatav väärtus on muutuv. See seisukoht on väär ja põhjendamatu. Laenutehingu – nagu iga tsiviilõigusliku tehingu puhul – peaks olema õiglane kui lähtutakse lepingu poolte võrdsuse põhimõttest. Seda eriti laenusuhte korral kui laenu andjaks on pank, milline oma materiaalse ja intellektuaalse võimekuse osas on laenu saajast oluliselt tugevam. Juhul kui pank aktsepteerib (nimetab üldteadaolevaks) asjaolu, et tagatise väärtus võib muutuda ning see ei sõltu laenu saajast, põhjuseks on makromajanduslikud protsessid mille tõttu panga poolt läbi viidud tagatise hindamine (mille maksab faktiliselt kinni laenu saaja) osutub ajas ebaõigeks ja põhjendamatuks - sellisel juhul ka laenu saaja, lähtudes lepingu poolte võrdsuse põhimõttest, peaks olema õigustatud enda kohustuste täitmise osas omama reservatsiooni, lähtudes õigustusena (force majeure asjaolud) samadest makromajanduslikest protsessidest, mis õigustavad pangal muuta oma (laenu saaja poolt kinni makstud) hinnangut tagatisvarale ning selle alusel laenu väljastamise otsustele. Mistahes laenulepingu pooltest sõltumatute asjaolude (force majeure) korral peab õigluse tagamiseks MÕLEMAL poolel olema võrdne võimalus vabandada oma kohustuste mittetäitmist või mittenõuetekohast täitmist. Ei saa lähtuda põhjendusest, et tagatisvara hindamine võib osutuda ekslikuks kuid laenu tagastamine on vaieldamatu konstant. Poolte võrdusest ei saa sellisel juhul mitte kuidagi rääkida. Force majeure asjaolude korral on õiglane riskide jagamine mõlema tehingupoole vahel. Üldteada on asjaolu, et ei ole ühtegi maailmamajandusest kui tervikust isoleeritud majandusharu ja ettevõtjat ning kõik, eriti väikeettevõtlus, on otseselt seotud maailmamajanduses toimuvaga – mis samas ei ole väikeettevõtja või laenu võtjast üksikindiviidi kontrolli all või tema poolt mõjutatav.

5 (10)

2-14-1774 Muidu kaotaks ju tagatisvara kui selline ning selle hindamine (eriti laenu saaja kulul) täielikult oma mõtte. Seega on pank jätnud täitmata oma kohustused või neid mittenõuetekohaselt täitnud ning selle tõttu peab kandma ka riski ning osalema ka võimalike kahjude jaotuses. Paljasõnaline on hageja väide, et kostja ei ole – sõltumata üleüldisest kriisist, mis ei ole kostja kontrolli ega mõju all – püüdnud leida alternatiivseid lahendusi. Kostja on oma võimaluste piirides seda kogu aeg teinud ning loobumine kogu isiklikust ja lähedaste varast panga kasuks (tagatisvara müügist) näitab maksimaalset kostja poolt võimalikku vastutulekut hagejale ning maksimaalset püüdlust täita oma kohustused panga ees. Erinevalt pangast, kes emotsioonitult tegutseb omal tegevusalal ka laenude sissenõudmisel, on isiklikust kodust ja lähedaste kodudest loobumine väga ränk emotsionaalne ja materiaalne katsumus igale laenu võtjale. Kostja ei ole vähimalgi määral takistanud tagatisvara müüki – näidates maksimaalset heausksust hageja ees oma kohustuste täitmise osas. Rõhutan – koduks olevast tagatisvarast loobumine on MAKSIMAALNE võimalik alternatiiv, mida laenu võtja pangale pakkuda saab.

6 (10)

2-14-1774 Kuivõrd tagatisvara müüki tehti hageja nõudel ja survel siis ei saa rääkida sõnast „vaba“_müük. Mingit vabamüüki siinkohal ei toimunud – nii nagu ilmselt peaaegu 100% tagatisvara müükide korral „de facto“. Ostjad valiti Hageja poolt, müügitehingu aeg ja müügihind valiti hageja poolt ning kostja ei omanud siinkohal mingit reaalset sõnaõigust, vaatamata „de jure“ vormistatud dokumentidele. Tegemist on klassikalise, esmasel pilgul JOKK tehinguga. Juriidiliselt oleks nagu kõik korras – rõhutan „oleks“! Kas kohus peaks normaalseks müüa endale ja ka oma emale kuuluv kinnisvara „vabatahtlikult“ - tulenevalt hageja s.t. Panga, laenu andja nõudest ja tingimustest, s.h. ka müügi hinna suhtes, mis ei kata laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist? Leian, et hageja väited on pahatahtlikud ning eksitavad. Samuti ka hageja tegevus tagatisvara müügi osas ning sellele järgnevate nõuete esitamine. Loodan, et kaalutlev ja õiglust tagama seatud kohus jätab need hageja väited tähelepanuta ning annab hinnangu hageja tegevusele lähtuvalt mitte ainult kirjutatud õiguse, vaid eelkõige õigluse seisukohalt. Oluline on fakt – mida eeltoodult on kostja korduvalt väitnud – kostja, täites heauskselt oma kohustusi panga (hageja) ees ei takistanud hagejal tagatisvara müüa. Kostja lähtus õiguspärasest eeldusest, et hageja, olles laenu väljastades oma hoolsuskohustust täites hinnanud tagatisvara piisavaks, mis katab laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise, ka müüb selle tagatisvara õigel ajal ning hinnaga, mis tagab laenulepingust tulenevate kostja kohustuste täieliku täitmise, peale mida ei oma kostja pangaga enam mingeid sidemeid ega kohustusi.

7 (10)

2-14-1774 Hageja tegi kaalutletud otsuse laenu väljastamise kohta Kostja poolt esitatud andmete alusel. Selles osas puudub poolte vahel vaidlus. Kostja andmete kohaselt oli tema igakuine sissetulek 50 000-60 000 krooni. Kostja on käitunud heade kommete ja hea usu põhimõtte vastaselt, kui ta laenulepingu sõlmimisel varjas Hageja eest olulisi andmeid, eelkõige esitas tahtlikult valed andmed sissetuleku kohta ning oli tegelikkuses maksejõuetu. Hageja hinnangul tuleks tähelepanu pöörata asjaolule, et Kostja väited peavad olema selgelt põhjendatud ning tõendatavad. Kostja seisukoht: Kostja TAOTLES laenu, pakkudes selle laenu tagamiseks piisavalt – ning seda mitte enda, vaid Panga hinnangul - tagatisi. Pank, hageja, andis laenu, olles seadusega kohustatud järgima Krediidiasutuse seadusest jt. õigusaktidest tulenevat ranget põhimõtet hoiuste tagamiseks, et tagatis tagab laenu tagastamise võimaluse. Kui pank – hageja, koos enda poolt aktsepteeritud hindajate hinnanguga (kulud, mis reaalselt pidi kandma laenu saaja e. kostja!!!) – hindas laenu tagatise piisavaks (või aktsepteeris Hageja tunnustatud hindaja hinnangut – mis on reaalselt makstud kostja poolt - ning KOSTJA poolt selle hinnangu saamiseks tehtud kulutusi!!!!), ei pea kostja – laenu taotleja – enam kahtlema selles, et tagatised katavad kõik laenuga seotud kulud juhul kui kostja ei suuda laenu eelduste päraselt teenindada. Kostja, tasudes hageja nõudel hageja poolt määratud hindajaga seotud kulud, käitus heauskselt, kandes selle heausksuse märgiks isegi kulutusi, mille tulem oli eelkõige hageja huvides. Kostja taotleb siinkohal kostjale laenu väljastamiseks vormistatud kogu laenutoimiku väljanõudmist hagejalt ning tõendina tsiviilasja juurde võtmist kuivõrd laenutoimik peab sisaldama ka laenukomitee dokumente, milles anti hinnang kostja kui laenusaaja võimekusele laenu teenindada ning laenu tagatiste väärtuse hinnangut kui kattevara kogu laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Juhul kui selline hinnang ning analüüs puudub laenutoimikust on hageja jätnud oma hoolsuskohustuse täitmata ning on õiglane, et hageja võtab kanda ka osa tehingu riskist e. käesolevas tsiviilasjas hageja poolt esitatud nõuded peavad jääma rahuldamata. Hageja väited kostja poolt väidetavalt esitatud andmete osas kostja sissetuleku kohta – selles küsimuses taotleme hageja poolt nende väidete tõendamiseks dokumentaalsete tõendite esitamist. Väidame täieliku kindlusega, et sellist ei ole olnud. Laenu väljastamise hetkeseisu majandusinfot analüüsides on tegemist absurdsete numbritega. Kostja ei ole selliseid numbreid välja toonud ning hageja ei ole seda ka tõendanud. Hageja hindas laenu PAKKUMISEL kostjale vaid tagatist, muu ei ole kostjale teadaolevalt Hageja jaoks oluline olnud. Vastupidised tõendid ei ole kostjale selles menetluses esitatud. Menetluslikult hindame hageja selliseid väiteid kui pahatahtlikke ja ebaseaduslikke tõendamata väiteid kohtu mõjutamiseks endale kasulikus suunas. Oluline on siin, et nende väidete tõendamiskohustus lasub väiteid esitanud poolel. Hetkel on väited tõendatud 0%. Leiame, et hageja poolt on selliste väidetega tegemist ebaseadusliku pahatahtlikkusega kohtu mõjutamiseks! Sellised väited tuleb jätta menetluses tähelepanuta kui ebaseaduslikud, põhjendamatud ning asjakohatud. Eraldi küsimuseks on teadvalt valeandmete kohtule esitamise küsimusele antav õiguslik hinnang! Jätame hagejale või hageja esindajale personaalselt võimaluse selle info ümberlükkamiseks enne kui astume vastavad seaduslikud sammud. Informeerime kohut operatiivselt selle küsimuse arengutest. Kostjana saan aru Hageja murest seoses selle kohtuasjaga – kui kohus nõustub minu väidetega siis on probleeme väga palju erinevatel pankadel, erinevate laenu saajatega. Ei ole ju saladuseks, et igasugused piiks-piiks ja raha tuleb organisatsioonide reklaam on laenuorjusse tõmmanud väga palju raskes olukorras olnud inimesi või firmasid – kusjuures nn. laenu andjate ohjeldamiseks on tänaseks menetluses mitmed eelnõud laenu saajate kaitseks (selge suunitlus laenusuhte poolte võrdsuse ja õiguse/õigluse tagamise suunas).

8 (10)

2-14-1774 Lisaks eeltoodule tahaks Kostja kohtu tähelepanu juhtida järgnevale. Käesoleva kaasuse olulisem sisu seisneb selles, et hinnata läbi õiguse ja õigluse põhimõtte äririski jaotumist kahe konkreetse ettevõtlusprojekti osalise – laenu andja ja laenu saaja (ehk konkreetse tsiviilõigusliku tehingu poolte) vahel. Kui seadustes ei ole üheselt kirjutatud lahti mingit kaasust siis on kohtu ülesandeks tagada õiglus – mõista õigust lähtudes õiguse üldpõhimõtetest, tõlgendades ja realiseerides seadust ning selle mõtet vastavuses õiguse ja õigluse põhimõtetega. Selles kaasuses on situatsioon, mida mitmed riigid – näiteks Ameerika Ühendriigid jt. – on konkreetselt ja otseselt ka seadustanud: juhul kui laenu saaja (siin kaasuses Kostja) on kogu laenu andja poolt aktsepteeritud tagatisvara üle andnud laenu andjale (siin kaasuses – Hagejale), või see tagatisvara on müüdud laenu andja kasuks, siis on laenukohustused täidetud ning rohkem nõudeid laenu andja – pank, liising või muu finantsasutus - esitada ei saa. See on tehingu poolte võrdsuse tagamiseks oluline, põhjendatud ja õiglane seisukoht. Seega laenulepingutes ja tagatiste suhtes sõlmitud lepingutes on riski jagamine lepingupoolte vahel õiglane põhimõte – vastukaaluks ebaproportsionaalsele põhimõttele, et kogu riski peab kandma pangaga võrreldes ilmses vähemas analüütika ja informatiivsusvõimekuses olev laenu saaja. Pretsendent käesolevas kohtuasjas on väga oluline paljude inimeste ja firmade jaoks. Enamus firmasid ja isikuid Eestis on seotud laenulepingutega või liisinglepingutega erinevate finantsasutustega. Võib suure tõenäosuse ja kindlusega väita, et juhul kui toimuks kasvõi selles konkreetses tsiviilasjas reaalne kohtuistung siis suure tõenäosusega ei oleks kohtusaalis ühtegi inimest, kes ei oleks mõnest pangast läbi laenulepingu või liisingust läbi liisinglepingu sõltuvuses ja sooviks omapoolset kindlust suhetes pangaga või liisingfirmaga. Lähtume eeldusest ja arusaamast, et kohus ei ole pelgalt kirjakontor vaid institutsioon ja võimuorgan, millise eesmärgiks on seadusandja poolt oma kohustuste mittekohase täitmise tõttu tekkinud õiguskindlust eiravas situatsioonis kindla platvormi loomine lähtudes õiguse ja õigluse üldpõhimõtete reaalsest rakendamisest, mis demokraatlikus ühiskonnas peaks olema ülimaks. Seda eriti olukorras kui kohustatud isiku enda poolt on kõik võimalik tehtud – kuni selles kaasuses nähtuvalt nii enda kui ka lähedaste vara kaotamisest laenu andja kasuks - ning vastutust maailma majanduses toimuvate muudatustega ei suuda üksikisik või väikefirma reaalselt muuta või ette näha, erinevalt ja proportsionaalselt väga suure analüütilise ning informatiivse baasiga pankade – laenu andjate – võimekusest. Eeltoodust tulenevalt ja kokkuvõtvalt - Kostja ei nõustu hageja vastuses toodud sisuliselt olematute vastuväidetega kostja varasematele, kirjalikult väljendatud, väidetele ning palub jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Kohtu poolt kohaldatud seadus, kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kohus kohaldab asja lahendamisel järgmisi seadusi.

9 (10)

2-14-1774 Vastavalt VÕS § 76 lg. 1 ja § 82 lg. 1 tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Vastavalt VÕS § 113 lg.1ja § 367 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja-laenuandja nõuda võlgnikult-laenusaajalt viivitusintressi (viivist), Lepingust mittekinnipidamisega ja laenu tagastamata jätmisega on kostja VÕS § 100 mõttes rikkunud lepingust tulenevat kohustust maksta kokkulepitud summa tähtaegselt ning jätnud võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata. Kui võlgnik on kohustus rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on õigustaud isikul õigus VÕS § 101 lg. 1 p. 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ja VÕS § 101 lg. 1 p. 6 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Kohtu poolt on tuvastatud järgmised asjaolud. Poolte vahel puudub vaidlus nõude üle, küll pole kostja rahul hageja käitumisega tagatisvara realiseerimisel, leides, et vara müüdi liiga odavalt, kuid tõendeid vara tegeliku väärtuse kohta müügihetkel pole kostja esitanud. Väär on kostja ettekujutus vääramatust jõust õiguslikus tähenduses. Esimese astme kohus ei loo kohtupraktikat, kohtupraktikat loob Riigikohus. Õige on kostja väide, et lepingupooled peavad olema võrdsed samuti peks pooli kohtlema võrdselt lepinguriski jaotamisel. Kogumis kostja vastuväited hagile ei anna alust hagi mitterahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi täielikult rahuldamisele. Menetluskulude jaotus. Kuna kohus rahuldas hagi täielikult tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Rein Pokk Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.