XXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Danil Lipatov ja Oksana Smirnova Kostja: EU (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXX-XXXXX XXX XX, XXXXXX XXXX,
XXXXX XXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Arina Liskmann-Getsu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 29.09.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud EU kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult
menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.05.11.2013 esitas AS (hageja) Harju Maakohtule hagi EU (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista alusetu rikastumise teel saadud tulu summas 37 100 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras summalt 37 100 eurot alates otsuse jõustumisest kuni nõuete rahuldamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 14.11.2013 täiendas hageja hagiavaldust ja selgitas, et hagi hind on arvestades tulevikus sissenõutavaks muutuvaid viiviseid 39 808,30 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sai hageja 03.03.2004 korteriomandi asukohaga XXXXXX XXX, Tallinn ainuomanikuks. Vastav kanne oli tehtud Harju Maakohtu kinnistu registriosakonnas 27.04.2004. Seoses töö otsimise ja perekondlike suhetega viibib hageja rohkem Venemaal, ema ja õe pere juures. 16.05.2011 sai hageja oma tuttavatelt teada, et temale kuuluvas korteris elavad võõrad isikud. See oli hageja jaoks taielik üllatus. Hageja võttis viivitamatult telefoni teel ühendust isikutega, kes viibisid tema korteris. Nendeks isikuteks olid ZA (isikukood XXXXXXXXXXX) ja ZA (isikukood XXXXXXXXXX), kes selgitasid hagejale, et ostsid korteri maaklerina tegutsenud kostjalt. Hageja võttis ühendust kostjaga. Kostja selgitas hagejale, et tema poole pöördus korteri müügiks telefoni teel inimene, kelle nime keeldus kostja avaldamast. See inimene esitas kostjale notariaalselt tõestatud volikirja, mille kohaselt on hageja palunud kostjal müüa hageja omandis oleva korteri. Maakleri sõnul oli volitus koostatud Moskvas, tõlgitud eesti keelde ja tõlge oli kinnitatud notariaalselt Eestis. Hageja võttis ühendust notariga Moskvas, kelleks oli GS, aadressil XXXXX, XXXXXXXX XXXX XX/X, kontor nr XXXX. Notar ütles hagejale, et ta ei ole sel päeval sellist volitust koostanud ega tõestanud.
3.Hagejale kuuluv korteriomand aadressil XXXXXX XX-X müüdi 33 900 euro eest ja vastav ostu-müügileping oli tõestatud notariaalselt 20.04.2011. 23.05.2011 oli sama võltsitud volikirja abil kostja vahendusel müüdud 3200 euro eest hagejale kuuluv liikmelisus hooneühistus, mille reaalosaks oli garaažiboks nr XXXX aadressil XXXXXXX X. Tegelikult hageja ei müünud antud korteriomandit ega liikmelisust, ei koostanud maaklerilepingut kostjaga kinnisvara müümiseks ega teinud mingit volitust Moskvas ega mujal. Hageja ei kavatsenud oma korteriomandit ega garaaži müüa.
4.2011. aasta juunis pöördus hageja avaldusega Politsei- ja Piirivalveametisse kriminaalasja algatamiseks kelmuse koosseisu järgi. Antud avalduse alusel alustati kriminaalasi nr XXXXXXXXXXXX KarS §-de 344, 345 ja 209 tunnustel.
5.Hagiavalduses viitas hageja VÕS §-le 1027 ja § 1037 lg-le 1, mille mõtte kohaselt peab rikkuja omastama vara kannatanu arvel, st saama vara, mida õiguse kohaselt oleks pidanud saama kannatanu. Arvestades eelöeldut moodustab kostja poolt hageja arvelt alusetult saadud summa 33900 eurot + 3200 eurot = 37 100 eurot.
6.Hageja esitas kohtule Moskva linna notari GS seletuskirja võltsitud volikirja kohta. Alustatud kriminaalmenetluse raames andis Moskva linna notar GS tunnistajana ütlusi, mis olid kirjalikult fikseeritud ja lisatud kriminaalasja toimiku materjalide juurde. Notar GS kinnitas, et 04.04.2011 volikiri registrinumbriga 1д-424 ei olnud antud notari poolt tõestatud. Notar GS kinnitas samuti, et kostjal oli temaga kirjavahetus volikirja koostamise küsimustes. Seega kostja oli teadlik notariaalse volikirja koostamise detailidest Moskvas. Kostja poolt või kostja vahendusel võltsiti volikiri ja sellega müüdi hagejale kuuluv vara. Kostja vastuväited
7.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Hagiavalduse esitamise ajaks olid hagejale teada kriminaalmenetluse materjalid ning järelikult olid hagejale teada ka kostja ütlused. Enne kostja kutsumist Põhja Prefektuuri kriminaalbüroosse tunnistuste andmiseks ei olnud kostjale teada, et 04.04.2011 hageja poolt kostjale antud volikiri võib olla kehtetu. Volikiri saadeti kostjale Moskvast rongi vagunisaatjaga ning sellest teatas kostjale hageja isa GS. Umbes 15.-16. juunil 2011 andis kostja abikaasa SU hageja isale GS-ile üle kostja poolt korteriomandi ja hooneühistu liikmelisuse müügist saadud sularaha. Hageja isa GS on kostja abikaasa SU-i onu. Hageja isa GS valdas koos oma abikaasa NS-ga korterit asukohaga XXXXXX XX-X enne maa erastamist. Maa erastamise perioodil otsustasid hageja vanemad kolida alaliselt elama Venemaale ja kirjutasid avalduse korteri erastamiseks hagejale. Mõne aja pärast kolis hageja samuti Venemaale elama. Hageja isa GS käis mitu korda Tallinnas ja külastas kostja perekonda. GS avaldas, et hageja soovib müüa korterit ja garaaži.
9.Volituse teksti näidiseks andis kostja GS ühe koopia volitusest, mis oli kostjale varem antud ED poolt. Volikirja tekst oli kooskõlastatud Venemaa notariga ja oli sobilik tehingute teostamiseks Eestis. Antud asjaolu selgitab ED ja hageja poolt välja antud volikirjade sarnasust. Hageja isa GS poolt Moskva-Tallinn rongi vagunisaatjaga saadetud volikirja ja NS poolt saadetud hageja abielulahutuse tunnistuse andis kostja notar ER-le. Kostjal ja notaril puudus alus seada kahtluse alla hageja poolt 04.04.2011 välja antud volikirja. Korteriomandi ja garaaži müügitehingute teostamise hetkel ja nende tehingute alusel GS-ile raha üleandmisel ei teadnud kostja ega pidanud teadma oma õigustatuse puudumisest. Kostjal ei ole VÕS § 1038 alusel kohustust hüvitada hagejale müüdud vara väärtust. Maakohtu otsus
10.29.09.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 37 100 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude summalt 37 100 eurot alates otsuse jõustumisest kuni nõude täieliku täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Samuti mõistis maakohus kostjalt TsMS § 190 lg 3 alusel riigituludesse välja 850 eurot, mille tasumisest riigilõivuna oli hageja hagiavalduse esitamisel menetlusabi korras 20.11.2013 määrusega vabastatud.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejale hüvitama summad, millised ta sai enda valdusesse seoses korteriomandi ja hooneühistu liikmelisuse võõrandamisega.
12.TsÜS § 129 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Antud sätte kohaselt on esindusõiguseta isikuks selline isik, kes teeb tehingu teise isiku nimel ega oma üldse esindusõigust. TsÜS § 114 lg 1 sätestab, et kui õigustamata isik on eset käsutanud, on käsutus kehtiv, kui selleks oli õigustatud isiku eelnev nõusolek. Pooled ei vaidle selle üle, et notariaalselt tõestatud vara võõrandamise tehingute tegemiseks hageja eelnevat nõusolekut ei olnud. VÕS § 1037 lg 1 näeb ette, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Antud nõude esitamise eelduseks on, et üks isik on pannud toime teisele isikule kuuluva õiguse rikkumise vastava õiguse käsutamise teel ilma õigustatud isiku nõusolekuta ning on selle tulemusena on ta rikastunud ehk on midagi omandanud. Omandi puhul saab juttu olla teise isiku omandiõiguse rikkumisest. VÕS § 1037 lg-s 1 toodud nõude esitamiseks ei ole rikkuja süü olemasolu vajalik ehk rikkuja
ei pea teadma, et ta rikub omapoolse toiminguga teisele isikule kuuluvat õigust. VÕS § 1037 lg 2 näeb erinormina ette, et kui õigustatud isiku omandi või muu õiguse rikkumine seisneb selle käsutamises rikkuja poolt, võib õigustatud isik käsutustehingu kehtetuse korral nõuda rikkujalt saadu hariliku väärtuse hüvitamist juhul, kui ta kiidab käsutustehingu vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 114 lg-s 2 sätestatule heaks. Antud juhul ei vaidle pooled selle üle, et hageja ei ole vaidlustanud ilma tema nõusolekuta teostatud notariaalselt tõestatud tehinguid ning sisuliselt on hageja käsutustehingud heaks kiitnud. Tehingu heakskiitmisel kaotab õigustatud isik oma omandiõiguse võõrandatud esemele, omandab aga nõude alusetu rikastumise osas rikkuja vastu. Antud juhul on hageja kaotanud oma omandiõiguse korteriomandile ja hooneühistu liikmelisusele ega ole esitanud tehingute teistele pooltele nõudeid oma omandi tagasisaamiseks.
13.Kostja väitis 23.04.2014 eelistungil (toimiku lk 140, pöördel), et ta sai oma kontole korteriomandi müügist saadud summa ning andis selle üle hageja isale 2011 mais või juunis. Varasemalt oli kostja menetluse käigus väitnud, et andis raha üle oma abikaasale, kes omakorda andis saadud summad üle hageja isale. Seega väitis kostja, et ta ei olnud enam alusetult rikastunud ajal, mil ta hageja nõudest teada sai.
14.Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja nimel on 04.04.2011 Moskva notari GS juures allkirjastatud volikiri (toimiku lk 11, tõlge eesti keelde, lk 12-13), millega hageja on väidetavalt volitanud kostjat müüma omal äranägemisel määratud hinnaga ja tingimustel XXXXXX XX-X, Tallinnas asuva korteri ning garaažiboksi number XXX, neljandal korrusel aadressil XXXXXXX X, Tallinn.
15.Põhja Prefektuuri Kriminaalbüroo 23.08.2011 teatise kohaselt (toimiku lk 26, tõlge eesti keelde, lk 76) alustati 09.06.2011 hageja avalduse alusel kriminaalmenetlus põhjusel, et hagejale kuulunud korter ja garaažiboks olid müüdud võltsitud volikirja alusel. Tunnistajana üle kuulatud notar GS andis kriminaalmenetluses ütlusi ning avaldas (toimiku lk 74, tõlge eesti keelde, lk 75), et ta ei ole tõestanud 04.04.2011 hageja volikirja kostjale. Sama registrinumbri all ehk numbriga 1d-424 oli tehtud teine notariaalne toiming ning mitte 04.04.2011, vaid 16.02.2011. Hagejat ja kostjat notar isiklikult ei tundnud, kuid väitis, et kostja pidas temaga kirjavahetust 2010 novembris, kooskõlastades volikirja teksti ja oma isikuandmed ühe teise isiku esindajana. Jutt käis volikirja väljastamisest korteri ostmiseks Eestis. Võltsitud volikirja tekst ühtib notari poolt varem koostatud volikirja tekstiga. Varasem volikiri oli koostatud ED poolt. Seega ei ole hageja andnud kostjale volitust oma vara võõrandamiseks ning sisuliselt pooled ka selle üle ei vaidle.
16.Kostja on hageja esindajana sõlminud ZA ja ZA-ga 20.04.2011 notariaalselt tõestatud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu (toimiku lk 14-22), millega võõrandati hagejale kuulunud korteriomand XXXXXX XX-X. Lepingu punkti 2.1. järgi oli korteri müügihind 33 900 eurot, mis sama lepingu punkti 2.2. järgi pidi ostjate poolt olema kantud kostja pangakontole.
17.23.05.2011 sõlmis kostja hageja esindajaga notariaalselt tõestatud hooneühistu liikmelisuse müügilepingu (toimiku lk 23-25), millega ta võõrandas SI-le XXXXXXX X Garaažiühistu liikmelisuse, mis andis liikmelisuse omanikule õiguse kasutada garaažiboksi nr XXXX suurusega 19 m2. Garaažiboks müüdi 3200 euro eest, milline summa tasuti kostjale sularahas. Summa kättesaamist kinnitas kostja lepingu punktis
2.1.Kostja konto väljavõttest (toimiku lk 145) nähtub, et 20.04.2011 laekus kostjale notarilt 33 900 eurot selgitusega „XXXXXX XX XX/XXXXXXX XX X – korter nr X hoones nr X (AS) vastavalt 20.04.2011 sõlmitud tehingutele ATR 1107 ja 1109“. 21.04.2011 võeti kostja kontolt 500 euro suuruste väljavõtetena kokku 2000 eurot ning 26.04.2011 31 900 eurot. Seega nähtub konto väljavõttest, et kostja võttis sularahana
2011 aprillis välja summa, mis oli talle korteriomandi müügi eest laekunud. Mida kostja välja võetud summaga tegi, konto väljavõttest järeldada ei saa. Samuti ei nähtu konto väljavõttest, mida tegi hageja hooneühistu liikmelisuse müügist saadud summaga.
18.Tunnistajana üle kuulatud kostja abikaasa SU (kohtu 08.09.2014 istung, toimiku lk 153) avaldas, et hageja on tema onupoeg ning hageja isa GS on tema onu. Tunnistaja väitis, et temale teadaolevalt kuulus vaidlusalune korter GS-ile, kes oli selle ostnud äri ajamiseks ning kellel oli seal kontor. GS käis kostjal ja tema abikaasal külas ning küsis, millised on võimalused korteri müümiseks. See jutuajamine toimus 2011. Tunnistaja tegi talle ettepaneku võtta ühendust oma abikaasa ehk kostjaga, kes pidas GS-iga ise ühendust. Tunnistaja kinnitas kohtu korduvatele küsimustele vastates, et rohkem ta vaidlusalustest tehingutest midagi ei tea. Tunnistaja ei avaldanud kohtule, et ta oleks viibinud GS-ile raha üleandmise juures või et ta ise oleks andnud hagejale või hageja isale üle tehingutest saadud summasid.
19.Tunnistajana üle kuulatud GS (kohtu 08.09.2014 istung, toimiku lk 153 pöördel) kinnitas, et hageja on tema poeg ning korter XXXXXX XX-X kuulus algusest peale tema pojale. Tunnistaja eitas kostja poole pöördumist korteri müümiseks. Tunnistaja eitas kostjale volikirja või muude dokumentide saatmist. Tunnistaja eitas korteri müügi eest raha saamist ning väitis, et ta ei olnud asjaga üldse kursis ning sai korteri müügi asjaoludest teada alles Venemaa politseilt. Notar GS oli tunnistajale tundmatu isik.
20.Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et kostja ei ole tõendanud korteriomandi ja hooneühistu liikmelisuse müügist saadud summade üleandmist hagejale või hageja isale. Seega oli kostja jätkuvalt alusetult rikastunud ajal, mil ta hageja nõudest teada sai ning kostja oli alusetult rikastunud ka hagiavalduse esitamise ajal. Kostjal tuleb hüvitada hagejale viimase õiguste rikkumise teel saadu väärtus ehk summad, millised kostja sai enda valdusesse notariaalselt tõestatud tehingute alusel, milliste teostamiseks hageja nimel kostjal õigustus puudus. Kostja väidetav süü puudumine hageja õiguste rikkumisel ei oma VÕS § 1037 kohaldamisel õiguslikku tähendust. Eeltoodust lähtudes kuulub hageja nõue rahuldamisele.
21.Tuginedes hageja viivisenõude osas VÕS § 113 lg-le 1 ja §-le 367 märkis kohus, et kuivõrd kohus rahuldas hageja põhinõude, kuulub rahuldamisele ka hageja viivisenõue. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude summalt 37 100 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Apellatsioonkaebus
22.17.11.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 29.09.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt maakohtu otsuse tühistada ja saata asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.
23.Kostja on seisukohal, et kohtu järeldused ei vasta istungil tuvastatud faktilistele asjaoludele. Nimelt märgib kohus otsuse põhjendava osas punktis 13 „käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: .....p.6 kostja poolt hageja esindajana tehtud tehingute volikiri oli võltsitud...”. Kostja kohtu järeldusega ei nõustu, kuna kostja on kogu menetluse kestel väitnud, et temale ei olnud teada et tegemist on võltsitud volikirjaga. Kostja ei ole kunagi omaks võtnud asjaolu, et volikiri on võltsitud. Kostja on saanud sellest teada ainult politseis ning oli kriminaalasjas number XXXXXXXXXXXX üle kuulatud tunnistajana. Hageja esindaja kinnitusel anti kriminaalmenetlus üle edaspidiseks menetlemiseks Venemaale ehk hageja elukoha riigile. Kohus, märkides, et pooled selle asjaolu üle ei vaidle, ei ole viidanud tõenditele, millest kohus võiks sellise järelduse teha. Samuti ei põhjendanud kohus, miks ta ei
nõustu kostja väitega, et tema ei teadnud midagi volikirja võltsitusest. Sellega rikkus kohus TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohustust. Kohus on otsuse ja selles sisalduvate arvutuste tegemisel juhindunud vaid hageja poolt esitatud tõenditest ega ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja faktiliste väidetega, millega rikuti TsMS § 442 lg-t 8.
24.Jõudes põhjendamatult järeldusele, et kostja oli võltsitud volikirjast teadlik, asus kohus ebaõigele seisukohale, et kostja on alusetult rikastunud ajal, mil ta hageja nõudest teada sai, mis on viinud ka materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele. Kohus viitab kostja konto väljavõttele (tl 145), millest nähtub, et kostja võttis sularahana 2011 aprillis välja summa, mis oli temale korteri korteriomandi müügi eest laekunud. Siinjuures pole kohus arvestanud kostja seletusi raha üleandmise osas hageja isale GS-ile ega andnud kostja seletustele omapoolset hinnangut. Kostja on kohtuistungil selgitanud, et kogu rahasumma on üle andnud oma abikaasale SU-le selleks, et tema annaks raha edasi GSile, mida viimane ka tegi.
25.Vastavalt VÕS §-le 1037 õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Vastavalt VÕS § 1038 rikkujal, kes ei teadnud oma õigustatuse puudumisest ega pidanudki sellest teadma, ei ole käesoleva seaduse § 1037 lg-tes 1 ja 4 sätestatud kohustusi niivõrd, kuivõrd ta ei ole rikkumise teel saadu väärtuse ulatuses enam rikastunud ajal, mil ta enda vastu nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Rikastumise ulatuse kindlaksmääramisel ei võeta arvesse saadu omandamiseks tehtud kulutusi. Isegi kui eeldada, et vaidlusalune Moskvas kinnitatud 04.04.2011 volikiri on võltsitud, et anna see asjaolu automaatselt alust hagi rahuldamiseks. Tsiviilasjas ei ole tuvastatud, et kostja oli tehingute tegemise ajal sellest teadlik. Tehingust saadud raha on tema üle andnud oma abikaasale. Kohus ei ole seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Arvestades tsiviilasjas tuvastatud asjaolusid on kohus põhjendamatult jätnud kohaldamata VÕS §-i 1038 ja ei ole seda ka põhjendanud, mis on tsiviilkohtumenetluse oluliseks rikkumiseks. Vastus apellatsioonkaebusele
26.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
28.Apellatsioonkaebuses on kostja korranud esimese astme kohtus väljendatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud kostja seisukohti ja põhjendanud nõutava selgusega, miks tuleb hageja poolt esitatud nõue kostja vastuväidetele vaatamata rahuldada. Maakohtu poolt aluseks võetud õiguslik käsitlus on paikapidav ning kohtu hinnang vaidluses tähtsust omavatele asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud.
29.Maakohus on vaidluse lahendamisel õigesti lähtunud keskse sättena VÕS § 1037 lg-st 2,
mis sätestab mitteõigustatud isiku käsutusest tuleneval rikumiskontiktsioonil põhineva nõude eeldused. Nimetatud sätte kohaldamine eeldab seda, et mitteõigustatud isik käsutab teise isiku mingit õigust, käsutus on kehtetu ning et käsutus kiidetakse hiljem õigustatud isiku poolt TsÜS § 114 lg 2 alusel heaks. VÕS § 1037 lg 2 järgi tekkinud hüvitamise kohustuse korral peab rikkuja maksma VÕS § 1037 lg 3 järgi hagejale hüvitist, mis vastab võõrandatud vara harilikule väärtusele. Maakohus on kogutud tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et kostja on hageja korteriomandit võõrandades käsutanud õigustamatult hageja omandiõigust, käsutus on olnud volikirja võltsituse tõttu TsÜS § 114 lg 1 ja § 129 lg 1 järgi kehtetu ning hageja on hiljem tehingu TsÜS § 114 lg 2 tähenduses heaks kiitnud. Nimetatud tuvastuste pinnalt on maakohus teinud õige järelduse, et kostjal tuleb maksta hagejale hüvitis, mis vastab korteriomandi harilikule väärtusele. Sellele, et hageja poolt nõutud hüvitise suurus ehk hind, millega kostja vara õigustamatult võõrandas, ei vasta võõrandatud vara harilikule väärtusele, ei ole kostja tuginenud.
30.Sarnaselt maakohtule ei jaga ringkonnakohus kostja seisukohta, mille järgi on alus hüvitise nõudmiseks VÕS § 1038 järgi ära langenud. Maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et kostja väiteid vara võõrandamisest saadud raha hageja isale GS-ile üleandmise kohta on paljasõnalised ja vastuolus GS-i poolt tunnistajana ülekuulamisel antud ütlustega. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kostja hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited. Tõele ei vasta kaebuse väide, et maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja poolt istungil samade asjaolude kohta antud selgitused. TsMS § 268 järgi oleks saanud kostja enda selgitusi tõendi tähenduses arvestada üksnes juhul, kui kostja oleks andnud ütlusi vande all ja hageja oleks sellega nõustund. Seda aga kohtumenetluses toiminud ei ole.
31.Kaebuses tõstatatud küsimus sellest, kas kostja teadis volikirja võltsitusest või mitte, ei oma hageja poolt esitatud nõude lahendamisel tähtsust, kuna VÕS § 1037 lg 2 kohaldamine ei eelda õigustamatu käsutuse tegija pahausksust.
32.Kolleegiumil ei ole eeltoodu põhjal alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Asjaolu, et hageja kohtu poolt tehtud järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et kohus oleks vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel või materiaalõiguse kohaldamisel eksinud.
33.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu, ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt lahendi nr 3-2-1-147-14 p-s 22 antud selgitusest. Riigikohtu sõnul määrab TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. Riigikohtu arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist
(TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.