Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 07.03.2014 esitas TM (hageja) hagi JV (kostja) vastu laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 31 955, 82 euro, viivise ajavahemiku 01.04.2011 – 06.03.3014 eest 22 497, 53 eurot ning viivise 0, 066 % päevas põhivõlalt (31955, 82 eurot) saamiseks alates 07.03.2014 kuni kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 22.09.2008 laenuleping, mille alusel andis hageja kostjale laenu 500 000 krooni (31 955, 82 eurot). Vastavalt laenulepingu punktile 1 kohustus kostja tasuma laenu kasutamise eest intressi 10 000 krooni (639, 12 eurot) kuus. Laenulepingu punkti 2 kohaselt kohustus kostja laenu tagastama hiljemalt 22.09.2008 ehk lepingu sõlmimise päeval, mille puhul on tegemist ilmselt eksliku ja poolte tahtele mittevastava kokkuleppega. Pealegi andis hageja laenusumma kostjale üle 23.09.2008, mida tõendab makse-korralduse koopia. Pooled tõlgendasid laenulepingut ühiselt tähtajatu lepinguna. Kostja täitis lepingust tulenevat igakuist intressi tasumise kohustust kuni veebruarini 2010. Kostja ettevõtlus äriühingus W, mis tegeles kasutatud sõiduautode Eestisse importimisega, ebaõnnestus majanduskriisi saabumisel, mis raskendas kostjal laenulepingu täitmist. Hageja oli neist raskustest teadlik ega kiirustanud hagi esitamisega, lootes, et kostja majandusseis paraneb. Hageja oli nõus sõlmima kohustuse täitmiseks kokkuleppe, kuid kostja vältis hagejat. Kuna kostja rikkus laenulepingust tulenevat kohustust tasuda laenu kasutamise eest intressi, siis ütles hageja 05.01.2011 avaldusega laenulepingu üles alates 15.03.2011 ning palus kostjal lepingust tulenev kohustus täita hiljemalt 31.03.2011. Kostja sai ülesütlemisavalduse kätte 10.02.2011, kuid kohustust ei täitnud. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks pärast laenu tagastamiseks määratud tähtaja 31.03.2011 möödumist (võlaõigusseadus (VÕS) § 82 lg 7). Hageja palus kostjalt välja mõista laenusumma 31 955, 82 eurot. Hageja loobus laenulepingust tulenevatest kõrvalnõuetest, mis olid muutunud sissenõutavaks 31.03.2011 seisuga. Lepingu punkti 1 järgi oli igakuine intress 10 000 krooni, s.o 2% laenusummast kuus ehk 24% aastas (0,067% päevas). Hageja palus kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel vastavalt lepinguga kokku lepitud intressimäärale. Viivis ajavahemiku 01.04.2011 – 06.03.2014 eest moodustab 22 497, 53 eurot. Ühtlasi palus hageja kostjalt välja mõista viivise ka etteulatuvalt 24% aastas põhivõlalt 31 955, 82 eurolt alates 07.03.2014 kuni põhivõla tasumiseni. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kuna laenu tagastamise tähtpäev oli lepingus fikseeritud poolte ühisele tahtele mittevastavalt, siis tuleb käsitleda laenulepingut tähtajatu lepinguna. Laenu tagastamise tähtpäevaks ei saanud olla 22.09.2008, kuna hageja kandis kostjale laenusumma üle alles 23.09.2008. Sellele, et pooled soovisid sõlmida pikaajalist või tähtajatut lepingut, viitab ka lepingu punkt 3, mis andis laenuandjale õiguse leping korraliselt üles öelda, teatades sellest laenusaajale ette üks kuu (tähtajalisi lepinguid ei saa korraliselt üles öelda). Ühepäevane laenutähtaeg ei oleks ka kooskõlas lepingus sisalduva intressikokkuleppega, mille kohaselt kohustus laenusaaja tasuma laenu kasutamise eest intressi 10 000 krooni kuus. Intressi tasumise kohustus viitab ka sellele, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud poolte tahe suunatud laenu kohesele tagastamisele. Samuti viitab tähtajatule lepingule see, et kostja tasus intressimakseid 10 000 krooni kuus kuni 01.02.2010. Vastuseks kostja aegumise vastuväitele märkis hageja, et nõue ei ole aegunud. Laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks pärast tähtajatu laenulepingu korralist ülesütlemist ja lepingu täitmiseks määratud tähtaja 31.03.2011 möödumist (VÕS § 82 lg 7). Aegumistähtaega tuleb arvestada alates 01.04.2014 (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on aegumistähtaeg kolm aastat). Nõue ei ole aegunud ka seetõttu, et kostja rikkus lepingut tahtlikult.

Kostja ei vaielnud lepingu ülesütlemisele vastu, kuid võlga ega intressi ei tasunud, vaid jätkas lepingu rikkumist kavatsusega tugineda hiljem aegumise vastuväitele. Lepingus kokku lepitud viivisemäär ei ole liialt suur ega heade kommetega vastuolus. Viivise vähendamiseks ei ole alust. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus kohtul teha vaheotsuse ja kohaldada hageja nõudele aegumist. Juhul kui kohus aegumist ei kohalda, palus kostja vähendada viivist mõistliku suuruseni kohtu äranägemisel. Hageja nõue on aegunud, kuna laenulepingus on laenu tagastamise tähtpäevaks märgitud 22.09.2008. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 23.09.2008 ja aegus TsÜS §-st 146 tulenevalt 23.09.2011. Kostja ei ole hagejale maksnud intressi, vaid tasus laenu põhivõlga. Intressi nõudmiseks puudub hagejal alus, sest laenuleping lõppes 22.09.2008. Isegi kui lähtuda sellest, et kostja tagastas hagejale laenusumma viimase makse 01.02.2010 ja kui seda saaks käsitleda kohustuse tunnustamisena, siis aegus hageja nõue 01.02.2013. Hageja poolt kostjale täiendava tähtaja määramine (31.03.2011) ei pikenda nõude sissenõutavaks muutumise tähtaega ega katkesta aegumist. Kostja lootis hagejalt saadud rahaga teha kiirtehingu, millega soovis laenu saamise päeval teha autode ostu-müügitehingu ja laenu samal päeval hagejale tagastada. Kostjal ei õnnestunud raha laekumise hilinemise tõttu tehingut teha, mistõttu sattus kostja halba positsiooni. Kostja ei tagastanud laenu koheselt, vaid tegi selle asemel teisi tehinguid ja pidi raha osamaksetena tagastama. Hageja poolt nõutav viivis (24% aastas) on ebamõistlikult suur võrreldes seadusjärgse intressimääraga (8,5 % aastas). Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 19.06.2014 otsusega hagi rahuldati ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tulenev põhivõlg 31 955, 82 eurot, viivis 24 703, 79 eurot ja viivis 0,066% päevas põhinõudelt (31 955, 82 eurot) alates 20.06.2014 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kostja aegumise vastuväite lahendamiseks tuleb kohtul hinnata, milline oli laenu tagastamise tähtpäev. VÕS § 29 lg 1 esimene lause sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 5 annab juhiseid lepingu tõlgendamiseks, lg 6 näeb ette, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seega, kui kohus tuvastab tõendite alusel, et lepingudokumendis on eksituse tõttu ebaõige tähistus, siis peab kohus VÕS §-st 29 tulenevate reeglite alusel kindlaks tegema poolte tegeliku tahte ning sellest lähtuma. Maakohtu hinnangul on hageja tõendanud, et laenu tagastamise tähtpäeva tähistus laenulepingus on ekslik ega vasta poolte tegelikule tahtele. Kui laenuleping oleks sõlmitud üheks päevaks, oleks ebaloogiline kokku leppida igakuises intressis (lepingu punkt 1), samuti oleks ebaloogiline kokkulepe, et laenusaaja võib laenu tagasi maksta mistahes hetkel (punkt 2). Ebaloogiline oleks ka lepingu punkt 3, mille kohaselt on laenuandjal ühekuulise etteteatamisega õigus laen tagasi küsida. Asjaolule, et poolte tegelikule tahtele viitab lepingu punkt 1 ja mitte lepingus märgitud tähtpäev, viitab ka see, et kostja asus igakuist intressi tasuma ja tasus seda alates oktoobrist 2009 kui veebruarini 2010. Seega oli laenu tagastamise tähtpäeva tähistus laenulepingus ekslik. Usutav ei ole kostja selgitus, et ta soovis raha laenata vaid üheks päevaks selliselt, et laenab raha hommikul, teeb päeva jooksul nii ostu kui edasimüügi tehingu ning tagastab raha samal päeval.

Maakohus leidis, et poolte tegeliku tahte kohaselt pidi kostja laenu tagastama hiljemalt kolme aasta pärast, s.o 22.09.2011. Hageja selgitas, et hagiavalduses nimetas ta lepingut tähtajatuks põhjusel, et uskus, et ei suuda tegelikku tähtpäeva tõendada. Kohus märkis, et hageja mõttekäik ei vasta siiski VÕS § 29 tõlgendusele, mida kohus eespool selgitas. Kui kohus tuvastab tähistuse ekslikkuse, siis lähtub kohus poolte tegelikust tahtest ning tuvastab selle olemasolevate tõendite alusel, mitte ei järelda, et lepingus tähtpäev puudus ja laenusuhe oli seetõttu tähtajatu. Laenulepingu tekstist nähtub selgelt, et pooled ei soovinud kokku leppida tähtajatus laenusuhtes, vaid soovisid paindlikule laenusuhtele seada maksimaalse tähtaja, eksimus peitus seega üksnes lõpptähtaja aastaarvus. Kuna poolte tegeliku tahte kohta ei ole tõendeid palju, siis oli kohtu arvates laenulepingust ja hageja seletustest (mis ei ole küll tõendiks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 mõttes) võimalik järeldada, et laenu tagastamise tähtpäev oli 22.09.2011. Arvestades kostja vajadusi – sõidukite vahendamise finantseerimine – ja seda, et laen võidi nii ennetähtaegselt tagastada kui ka sisse nõuda, on laenuperiood kolm aastat usutav ja realistlik. Kolm aastat on periood, mil sellist äritegevust nagu sõidukite vahendamine on võimalik ette planeerida. Kostja ei ole omalt poolt pakkunud mingit muud tähtaega. Eeltoodust tulenevalt luges kohus tõendatuks, et laenu tagastamise tähtpäev oli 22.09.2011. Vastavalt VÕS § 186 p-le 6 lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega. Laenulepingu punkti 3 kohaselt oli hagejal õigus igal ajahetkel laen täies ulatuses tagasi küsida enne lepingus sätestatud aja möödumist, kusjuures etteteatamisaeg oli üks kuu. Hageja ütles lepingu üles 05.01.2011 avaldusega. Alates 15.03.2011 ning nõudis laenusumma ja intressi tasumist 31. märtsiks 2011. Kostja sai ülesütlemisavalduse kätte 10.01.2011. Seega lõppes laenuleping ülesütlemisega. Kuna laenu tagastamise tähtpäevaks oli 31.03.2011, siis oleks hageja nõude aegumistähtaeg saabunud 31.12.2014 (TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 3) ning seega ei ole hageja nõue aegunud. Kuna hageja esitas hagi 07.03.2014, puudub kohtul vajadus hinnata, kas antud juhul kohaldub TsÜS § 146 lg-st 4 tulenev kümneaastane nõude aegumise tähtaeg. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenussaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaidlust ei ole selles, et hageja andis kostjale laenusumma üle. Samas on tõendamata kostja vastuväide, et ta on laenusummat osade kaupa tagastanud. Kuna kostja on oktoobrist 2009 kuni veebruarini 2010 tasunud igakuiselt 10 000 krooni, asus kohus seisukohale, et kostja tasus viidatud maksetega intressi, mille tasumise kohustus oli ette nähtud lepingu punktis 1. Intressi tasumine vastab lepingus märgitule ning kostja vastupidine väide on tõendamata. Kuna laenu tagastamise tähtpäev saabus 31.03.2011, siis ei vasta tõele kostja väide, et lepingu järgi ei olnud kostjal intressi tasumise kohustust. Kuivõrd kostja ei ole hagejale laenulepingu alusel saadud raha tagastanud, kuulub laenusumma VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt väljamõistmisele. Hageja viivisearvestust ei ole kostja vaidlustanud, mistõttu kuulub kostjalt väljamõistmisele ka viivis 24 703, 79 eurot. Lisaks mõistis kohus välja ka viivise alates 20.06.2014 kuni põhinõude (31 955, 82 eurot) täitmiseni tasumata võlasummalt 0,066% päevas (VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367). Kohus leidis, et kostja taotlus viivise vähendamiseks ei kuulunud rahuldamisele, sest kostja ei toonud välja ega tõendanud VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud eelduste olemasolu. Kohtu hinnangul ei saanud viivist 24% aastas pidada ebamõistlikult suureks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Apellatsioonkaebus

Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsuses, millega kohaldada aegumist, jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on hinnanud ebaõigesti laenulepingut. Vastavalt laenulepingu punktile 4 kinnitas hageja, et on kostjale laenu üle kandnud ja vastavalt lepingu punktile 2 kohustus kostja tagastama hagejale laenu koos intressidega samal kuupäeval. Hageja ei ole üheski menetlusdokumendis tuginenud asjaolule, et laenulepingu tähtaeg oleks poolte poolt ekslikult lepingusse märgitud või oleks tegemist muu veaga. Kostja vajas laenu kiirtehinguks, kuid hageja tegi ülekande alles järgmisel päeval. Hageja on muuhulgas kohtuistungil väitnud: „Vigase kuupäeva osas jään vastuse võlgu. Igal juhul ei olnud ühe päeva laen. Võis olla kolmeks aastaks see laen“ – seega ei lükanud hageja ka kohtuistungil ümber kostja väidet selle kohta, et laenu tagastamise kuupäevaks oli 22.09.2008, nagu on laenulepingus märgitud. Maakohus on eiranud laenulepingus kokku lepitud laenu tagastamise kuupäeva, asudes tõlgendama poolte tahet tulenevalt hageja paljasõnalistest ja tõendamata ütlustest. Asjaolu, et hageja nimetab laenulepingu lõppemise kuupäeva ekslikuks alles kohtumenetluses, ei muuda lepingus kajastatut. Hagejal oli piisavalt aeg eksimusest teatada juba enne kohtumenetlust, kuid hageja ei ole kostjale sellist avaldust teinud. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 23.09.2008 ning aegus 23.09.2011. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid kohtuotsuse põhjendusi tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 muuta. Maakohus on eksinud pooltevahelise laenulepingu tõlgendamisel. Pooled ei vaielnud selle üle, et 22.09.2008 sõlmitud laenulepingu alusel kandis hageja kostja pangakontole 23.09.2008 üle 500 000 krooni. Kostja peamiseks vastuväiteks hagile oli aegumise vastuväide, põhinedes väitel, et laenulepingu tähtajaks oli 22.09.2008, millest tulenevalt muutus lepingujärgne hageja nõue sissenõutavaks 23.09.2008. Seega oli keskseks küsimuseks, mida ka maakohus õigesti märkis, lepingu tähtaja (laenu tagastamise tähtpäeva) küsimus. Samas, asudes lepingut vastavalt VÕS §-le 29 tõlgendama, leidis maakohus aga ekslikult, et laenu tagastamise tähtpäevaks oli 22.09.2011. Kohtule esitatud tõendid ei võimaldanud teha sellist järeldust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lepingudokumendis märgitud laenulepingu tähtaeg oli ekslik, kuid ei nõustu sellega, et viga oli vaid aastaarvus. Sellekohaseid asjaolusid ei ole kohtu ette toodud ega ole esitatud ka vastavaid tõendeid. Hageja on hagiavalduses tuginenud selles osas eelkõige asjaolule, et eksimus laenu tagastamise tähtaja osas võimaldab järeldada, et poolte ühiseks tahteks oli tähtajatu laenulepingu sõlmimine. Kuigi kostja on sellele vastu vaielnud, ei ole ta toonud esile neid elulisi asjaolusid, mis muudaksid tema käsitluse usutavaks. Kostja käsitluse õigsuse puhul ei oleks põhjust rääkida 22.09.2008 sõlmitud laenulepingus laenu tagastamisest „hiljemalt“ 22.09.2008, pealegi kanti laen laenusaaja pangakontole üle alles 23.09.2008, s.o järgmisel päeval. Eksimusele tähtaja märkimise osas viitab ka lepingus kokkulepitud igakuuline intressi maksmise kohustus. Kuigi lepingudokument on oma sisult mitmeti vastuoluline, ei ole sellest võimalik siiski järeldada, et laenulepingust tulenev hageja nõue muutus sissenõutavaks 23.09.2008, nagu väidab apellant. Kaebuse vastav käsitlus ei ole kooskõlas toimiku materjaliga. Kuna praeguses asjas on tõendatud, et laenu tagastamise tähtpäeva tähistus laenulepingus on ekslik ega vasta poolte tegelikule tahtele, tuli lepingut tõlgenda ka selles osas, kas leping oli tähtajatu või tähtajaline. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii,

nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada lepingu eesmärki ning poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5), kusjuures lepingut tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (lg 6). Neist reeglitest lähtuvalt võib järeldada, et poolte ühiseks tegelikuks tahteks oli tähtajatu lepingu sõlmimine (sellisena võiks vaidlusalust lepingut mõista ka lepingupooltega sarnane mõistlik isik). Lepingust kui tervikust nähtuvalt oli laenuandja huviks saada laenusaajalt raha kasutamise eest intressi (lepingu punkt 1) ning saada soovi korral ühekuulise etteteatamisega kogu laenuks antud raha tagasi (punkt 3). Lepingupoolte pärastisest käitumisest järelduvalt ei kiirustanud laenusaaja oma kohustuse täitmisega, kuigi tema väitel oli tegemist lühiajalise (ühepäevase) laenuga. Eelnevast tulenevalt ei olnud maakohtul alust jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et laenulepingu eeltoodud viisil tõlgendamiseks oleks hageja pidanud tegema kostjale eksimuse kohta avalduse, vastasel juhul muutus hageja nõue sissenõutavaks lepingus märgitud tähtajal ning hagi on aegunud. Kostja enda hilisem käitumine tõendab veenvalt, et ka tema tegelikuks tahteks ei olnud sõlmida lühiajalise tähtajaga (vähem kui üheks päevaks) laenulepingut. Kostja ei tagastanud laenutähtajast päev hiljem saadud raha hagejale laenu tagastamise väidetava tähtpäeva möödumise tõttu, vaid asus seda kasutama, mis tõendab samuti kostja tegelikku tahet sõlmida kas pikema tähtajaga või tähtajatut laenulepingut. Kuna lepingupoolte ühist tahet ei ole võimalik üheselt tuvastada, võib siiski eeldada, et tegemist oli tähtajatu laenulepinguga. Seega lõppes laenuleping ülesütlemisega, kusjuures laenu tagastamise tähtpäevaks oli 31.03.2011. Hageja esitas hagi kostja vastu kohtusse 07.03.2014.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva menetlusõiguse seaduse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, ta menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kehtinud seaduses ettenähtud korras. Seejuures on oluline ka tagada, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, seda sõltumata lahendi tegemise ajast. Eeltoodust tulenevalt võtab ringkonnakohus menetlusosalistelt küll vastu apellatsioonimenetluse kulude nimekirja, kuid määrab otsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu riigituludesse mõistmine Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2014 määrusega rahuldati kostja taotlus menetlusabi saamiseks ning vabastati ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1100 euro tasumisest. Menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastamise korral kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehakse, menetluskulud täies ulatuses (TsMS § 190 lg 2). Nimetatud normile on kohtumääruses ka viidatud. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning hagi rahuldava esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, mõistab ta kostjalt välja kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 1100 eurot (TsMS § 190 lg 5).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

M. Klaar

I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.