Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue XXX esitas 07.03.2014 Harju Maakohtule hagi XXX vastu laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 31 955,82 eurot; sissenõutavaks muutunud viivise ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22.09.2008 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 500 000 krooni (31955,82 eurot). Laenusaaja kohustus vastavalt lepingu p-le 1 tasuma laenu kasutamise eest intressi 10 000 krooni (639,12 eurot) kuus. Vastavalt laenulepingu punktile 2 kohustus kostja laenu tagastama hiljemalt 22.09.2008 ehk lepingu sõlmimise päeval. Hageja selgitab, et tegelik tahe oli pooltel sõlmida laenuleping kolmeks aastaks, s.t tähtajaga 22.09.2011. Vastava kokkuleppe – et laenusaaja kohustub laenu tagastama 22.09.2008, ühisele tahtele mittevastavusele viitab ka asjaolu, et hageja andis kostjale laenusumma üle 23.09.2008, see on päev pärast laenu tagastamise tähtaega ja kostja ei tagastanud seda ülekannet ebaõigsuse või laenuvajaduse möödumise või puudumise tõttu. Et laenu tagastamise tähtaeg 22.09.2008 ei olnud kooskõlas poolte ühise tahtega, viitavad ka selle vastuolud lepingu teiste tingimustega (VÕS § 29 lg 6). Näiteks annab lepingu punkt 3 laenuandjale õiguse leping korraliselt üles öelda, teatades sellest laenusaajale ette 1 kuu. Ühepäevane laenutähtaeg ei ole kooskõlas ka lepingu punktis 1 sisalduva intressikokkuleppega, mille kohaselt kohustus laenusaaja tasuma laenu kasutamise eest intressi 10 000 krooni ehk 2% laenusummast ühes kuus. Hageja on seisukohal, et hagi nõue ei ole aegunud ka põhjusel, et kostja on lepingut rikkunud tahtlikult. Pärast 05.01.2011 lepingu ülesütlemist ei tasunud kostja võlga ega intresse ega vaielnud ka intressinõudele vastu, vaid jätkas lepingu rikkumist ilmse kavatsusega tugineda pärast 22.09.2011 möödumist nõude aegumisele. Kostja täitis lepingust tulenevat intresside igakuise tasumise kohustust kuni 2010 aasta veebruarini, alates 01.02.2010 ei ole kostja tasunud intresse ega avaldanud soovi laen tagastada. Hageja ütles 05.01.2011 ülesütlemisavaldusega laenulepingu üles alates 15.03.2011 ja kohustas kostjat tagastama saadud laen 31 955,82 eurot ja tasuma intressivõla 01.01.2011 seisuga 7030,32 eurot ning jaanuari-, veebruari ja märtsikuu eest tasumisele kuuluva intressi 1917,36 eurot hiljemalt 31.03.2011. Kostja sai ülesütlemisavalduse ja kohustuse täitmise nõude kätte 10.01.2011. XXX ei tagastanud laenu ega tasunud sissenõutavaks muutunud intressi- ega viiviste nõudeid tähtajaks 31.03.2011 ega ole neid tänaseni tasunud. Hageja loobub neist laenulepingust tulenevatest kõrvalnõuetest, mis olid muutunud sissenõutavaks 31.03.2011 seisuga. Hageja nõuab kostjalt viivist laenu tagastamise kohustuse rikkumise aja eest alates 01.04.2011 vastavalt laenulepingu punktiga 1 kokku lepitud intressi määrale, 639,12 eurot ehk 24% aastas kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hageja on seisukohal, et kostja taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud ega kooskõlas seadusega. Kokku lepitud intress 24% aastas ei ole heade kommete vastaselt suur. Hageja möönab, et sissenõutavaks muutunud viiviste summaline väljendus on juba suhteliselt suur, arvestades põhinõude summat, kuid rõhutab ja peab oluliseks, et selle põhjuseks ei ole mitte liiga kõrge viivisemäär, vaid kostja rikkumise pikaajalisus. 2 (5)

Kostja seisukohad Kostja ei võta hagi õigeks. Kostja on seisukohal, et laenulepingu tähtajaks oli lepingust tulenevalt 22.09.2008 ja laen muutus sissenõutavaks tähtajaga 23.09.2008, mistõttu hageja nõue on aegunud. Kostja lootis laenulepingust saadud rahaga teha kiirtehingu, millega soovis laenu saamise päeval teha auto(de) ostu ja müügi tehingu ja laenu samal päeval hagejale tagastada. Kostjal ei õnnestunud raha laekumise ühe päevase hilinemise tõttu tehingut teha, mistõttu sattus kostja halba positsiooni. Kostja ei tagastanud laenu koheselt, vaid tegi selle asemel teisi tehinguid ja pidi raha muul viisil osamaksetena tagastama. Kostja leiab, et ta ei maksnud hagejale mitte intresse, vaid on tagastanud hagejale laenu põhivõlga. Kostja on seisukohal, et hagejal puudub intresside nõudmiseks alus, sest laenuleping lõppes 22.09.2008 Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Pooled ei vaidle selles, et hageja ja kostja sõlmisid 22.09.2008 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale 31955,82 eurot (500 000 krooni). Hageja andis kostjale laenusumma üle 23.09.2008. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tasuma laenu kasutamise eest intressi 639,12 eurot (10 000 krooni) kuus. Kostja tasus hagejale igakuiselt 10 000 krooni kuni 2010 aasta veebruarini, pärast seda ei ole kostja hagejale midagi tasunud. Hageja ütles 05.01.2011 ülesütlemisavaldusega laenulepingu üles alates 15.03.2011. Kostja sai ülesütlemisavalduse kätte 10.01.2011. 07.03.2014 esitatud hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista põhivõla 31955,82 eurot ning viivise alates 01.04.2011 määras 0,066% päevas. Kostja vastuväite kohaselt oli laenu tagastamise tähtajaks 22.09.2008, mistõttu on laenulepingust tulenev nõue aegunud 2011 aastal. Kohus peab aegumise vastuväite lahendamiseks hindama, milline oli laenu tagastamise tähtpäev. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 esimene lause sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 5 annab juhised lepingu tõlgendamiseks, mille kohaselt tuleb eelkõige arvestada: lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 näeb ette, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS §-st 29 tuleneb seega, et kui kohus tuvastab tõendite alusel, et lepingudokumendis on eksituse tõttu ebaõige tähistus, siis peab kohus VÕS § 29lg 4, 5 ja 6 reeglite alusel kindlaks tegema poolte tegeliku tahte ning lähtuma sellest. Vastavalt laenulepingu punktile 2 kohustus kostja laenu tagastama hiljemalt 22.09.2008 ehk lepingu sõlmimise päeval. Hageja väitel oli laenulepingusse märgitud lepingu tähtaeg trükivea tõttu ekslik ja tegelik tahe oli laenuleping sõlmida kolmeks aastaks, tähtpäevaga 22.09.2011. Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et laenu tagastamise tähtpäeva tähistus laenulepingus on ekslik ega vasta poolte tegelikule tahtele. 3 (5)

Kui laenuleping oleks sõlmitud üheks päevaks, oleks ebaloogiline kokku leppida igakuises intressis (lepingu p 1). Samuti oleks ebaloogiline kokkulepe, et laenusaaja võib laenu tagasi maksta mistahes hetkel (p 2). Ebaloogiline oleks ka lepingu p 3, mille kohaselt on laenuandjal ühekuulise etteteatamisega õigus laen tagasi küsida. Asjaolule, et poolte tegelikule tahtele viitab lepingu punkt 1 ja mitte lepingus märgitud tähtpäev, viitab see, et kostja asus igakuist intressi tasuma ja tasus seda oktoobrist 2009 kuni veebruarini 2010. Seega on kohtu arvates ilmne, et laenu tagastamise tähtpäeva tähistus laenulepingus on ekslik. Usutav ei ole kostja selgitus, et ta soovis raha laenata vaid üheks päevaks selliselt, et laenab raha hommikul, teeb päeva jooksul nii ostu kui edasimüügi tehingu ning tagastab raha samal päeval. Kohus leiab, et poolte tegeliku tahte kohaselt pidi kostja laenu tagastama hiljemalt 3 aasta pärast, s o 22.09.2011. Hageja seletuse kohaselt olid hageja ja kostja varasemast tuttavad, kostja tegeles autode vahendamisega Skandinaaviast Eestisse ja vajas raha autode soetamiseks soodsalt oksjonilt. Raha pidi kostja hagejale tagastama vastavalt autode müügile, kuid et lepingusse tuli panna mingi maksimaalne tähtaeg, kirjutasid pooled selleks 3 aastat. Hageja selgitas, et hagiavalduses nimetas ta lepingut tähtajatuks põhjusel, et uskus, et ei suuda tegelikku tähtpäeva tõendada. Kohus märgib, et hageja mõttekäik ei vasta siiski VÕS § 29 tõlgendusele, mida kohus eespool selgitas. Kui kohus tuvastab tähistuse ekslikkuse, siis lähtub kohus poolte tegelikust tahtest ning tuvastab selle olemasolevate tõendite alusel, mitte ei järelda, et lepingus tähtpäev puudus ja laenusuhe oli seetõttu tähtajatu. Laenuleping tekstist nähtub selgelt, et pooled ei soovinud kokku leppida tähtajatus laenusuhtes vaid soovisid paindlikule laenusuhtele seada maksimaalse tähtaja, eksimus peitus seega üksnes lõpptähtaja aastaarvus. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ettemääratud jõudu. Kuigi poolte tegeliku tahte kohta ei ole tõendeid palju, siis on kohtu arvates laenulepingu alusel koosmõjus hageja seletusega (mis ei ole küll tõendiks TsMS § 229 mõttes) võimalik järeldada, et laenu tagastamise tähtpäev oli 22.09.2011. Arvestades kostja vajadusi – sõidukite vahendamise finantseerimine – ja seda, et laen võidi nii ennetähtaegselt tagastada kui ka sisse nõuda, on laenuperiood 3 aastat kohtu arvates usutav ja realistlik. 3 aastat on periood, mil sellist äritegevust nagu sõidukite vahendamine, on võimalik ette planeerida. Kostja ei ole omalt poolt pakkunud mingit muud tähtaega. Kohus loeb tõendatuks, et laenu tagastamise tähtpäev oli 22.09.2011. Vastavalt VÕS § 186 p 6 võlasuhe lõpeb lepingu ülesütlemisega. Laenulepingu p 3 kohaselt oli hagejal õigus igal ajahetkel laen täies ulatuses tagasi küsida enne lepingus sätestatud aja möödumist, kusjuures etteteatamisaeg on üks kuu. Hageja ütles 05.01.2011 ülesütlemisavaldusega laenulepingu üles alates 15.03.2011 ning nõudis laenusumma ja intressi tasumist 31. märtsiks 2011. Kostja sai ülesütlemisavalduse kätte 10.01.2011. Seega lõppes leping ülesütlemisega ning laenu tagastamise tähtpäev saabus 31.03.2011. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 3 esimese lause kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Hageja nõude aegumistähtaeg oleks seega saabunud 31.12.2014. Hageja esitas hagi 07.03.2014, seega ei ole nõuded aegunud. Kohtul puudub käesolevalt vajadus hinnata, kas käesolevalt kohaldub 10 aastane nõude aegumise aeg tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 4 ja jätab vastavad hageja väited kostja tahtliku lepingu rikkumise kohta tähelepanuta. Järgnevalt hindab kohus laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumise kohustust ja suurust. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama 4 (5)

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaidlust ei ole selles, et hageja andis kostjale üle laenusumma 31955,82 eurot. Kohus leiab, et tõendamata on kostja vastuväide, et kostja on laenusummat osade kaupa tagastanud. Kuigi kostja on oktoobrist 2009 kuni veebruarini 2010 tasunud igakuiselt 10 000 krooni, siis on kohus seisukohal, et kostja tasus viidatud maksetega intressi, mille tasumise kohustus oli ette nähtud lepingu p-s 1. Intressi tasumine vastab lepingus sätestatule ning kostja vastupidine väide on kohtu arvates tõendamata. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et laenu tagastamise tähtpäev saabus 31.03.2011, seega ei vasta tõele kostja väide, et lepingu järgi ei olnud kostjal intressi tasumise kohustust. Kuivõrd kostja ei ole hagejale laenulepinguga saadud raha tagastanud, kuulub laenusumma 31 955,82 eurot kostjalt hagejale VÕS § 108 lg 1 alusel väljamõistmisele. Lisaks laenu põhivõlgnevusele nõuab hageja kostjalt alates 01.04.2011 sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lepingust nähtuvalt on pooled kokku leppinud intressi määraks 10 000 krooni kuus, mis moodustab 2% kuus põhivõlast (500 000 kroonilt). Seega on poolte kokku lepitud intressimääraks 24% aastas ehk 0,066% päevas põhivõlgnevuselt. Kostja ei ole hageja viivisearvestust vaidlustanud, mistõttu sissenõutavaks muutunud viivis kohtuotsuse seisuga 24 703,79 eurot ja viivis alates 20.06.2014 kuni põhinõude (31 955,82 eurot) täitmiseni tasumata võlasummalt 0,066% päevas kuulub VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel väljamõistmisele. Kohus leiab, et kostja taotlus viivise vähendamiseks ei kuulu rahuldamisele, sest kostja ei ole välja toonud ega tõendanud VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud eelduste olemasolu viivise vähendamiseks. Kohtu hinnangul ei saa 24% aastas viivist pidada ebamõistlikult suureks. Kuivõrd kohus teeb otsuse kostja kahjuks, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 3 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.