Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu
Määruse tegemise aeg ja koht
02.02.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-21284
Tsiviilasi
Kose Koolituskeskuse Osaühingu hagi JGPS ja RSS vastu kaasomandi lõpetamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.09.2014 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kose Koolituskeskuse Osaühingu määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Kose Koolituskeskuse Osaühing (registrikood 10505244, asukoht Rävala pst 2, 10145 Tallinn), tehingulised esindajad vandeadvokaat Eerik Entsik ja vandeadvokaadi vanemabi Kelli Ristal Kostja I JGPS (sünniaeg XX XX XXXX, elukoht XXXX
XXXXXXXXXX
XXXXXXXX
XXXXXXXX
XXXXXXX XXX XXX XXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso Kostja II RSS (sünniaeg XX XX XXXX , elukoht XX
XXXX XXXXXX XXXX XXXXXXX XX XXX XXX
XXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Harju Maakohtu 29.09.2014 määruse resolutsioon jätta muutmata, muutes osaliselt maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta hageja kanda. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-21284 vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja menetluse käik
1.07.05.2013 esitas Kose Koolituskeskuse Osaühing (hageja) hagiavalduse JGPS (kostja I) ja RSS (kostja II) vastu kaasomandi lõpetamiseks. 27.05.2013 täpsustatud hagiavalduse kohaselt palus hageja - Lõpetada kaasomand Tallinnas Kose tee 9 ja Kose tee 9a asuvate ehitiste (garaažspordisaal, ehitisregistri kood 101044208; jääkamber/ladu, rk 101044210; katlamaja pesukoda, rk 101044211; ladu/köögiviljahoidla, rk 101044212; elamu, rk 101033213; kasvuhoone, rk 101044214; sanatoorium/lasteaed, rk 101044215; elamu, rk 101044216; elamu, rk 101044217; hoonetekompleks, rk 120242206) suhtes ning anda kostja I 1/10 suurune mõtteline osa ja kostja II 1/10 suurune mõtteline osa hagejale. - Lõpetada kaasomand Tallinnas endisel Kose tee 33 (endine kinnistu nr 479 suurusega 194 036,96 m2) asuva maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse suhtes ning anda kostja I 1/10 suurune mõtteline osa ja kostja II 1/10 suurune mõtteline osa hagejale.
Hagiavalduse kohaselt otsustati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni 30.08.1993 otsuse nr 985 p-ga 1 lugeda Tallinnas Kose tee 33, endisel kinnistul nr 479, asuvad hooned ja krunt suurusega 194 036,96 m2 omandireformi objektiks. Sama otsuse p-ga 3 tunnistati nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks DS 1/5 mõttelises osas, JS 1/5 mõttelises osas, PS 1/5 mõttelises osas, KS1/5 mõttelises osas, RTDF 1/20 mõttelises osas, SS 1/20 mõttelises osas, KF 1/20 mõttelises osas ning JF1/20 mõttelises osas. Sama komisjoni 12.05.1997 otsusega nr 8864 muudeti õigusvastaselt võõrandatud vara aadressiks Kose tee 9. Vaidlusaluse maaüksuse ja sellel asuvate ehitiste suhtes on kasutatud muuhulgas postiaadressi Kose tee 11/13. Tallinna Linnavalitsuse 20.05.1994. aasta korralduse nr 950-k „Kose tee 9 asuvate hoonete tagastamine” p-ga 1 otsustati tagastada Kose tee 9 asuvad hooned vastavalt õigustatud subjektide mõtteliste osade suurustele.
15.07.1994 sõlmiti Tallinna linna (Pirita Linnaosa Valitsuse kaudu) ning õigustatud subjektide vahel vara üleandmise akt nr 10, millega Tallinna linn andis õigustatud subjektidele üle ehitised (elamu/lasteaed, garaaž/spordisaal, jääkamber/ladu, saun, katlamaja/pesukoda, ladu/köögiviljahoidla, elamu, kasvuhoone ning sanatoorne lasteaed). Lisaks sõlmisid samad pooled 12.06.1996 täiendava vara üleandmise akti, millega anti üle elamu Kose tee 9 ning elamu Kose tee 9a. Ehitised registreeriti hooneregistris (praeguses ehitisregistris) õigustatud subjektide nimele. 19.05.1997 sõlmisid ühelt poolt RTDF, JF, SS ja KF ning teiselt poolt Bonose Investeeringute AS (praegune hageja) ehitiste müügilepingu ning nõudeõiguse loovutamise lepingu, millega hageja omandas kokku 8/120 suuruse mõttelise osa ehitiste omandiõigusest ning maa tagastamise nõudeõigusest. Lisaks sõlmiti 04.06.1997 sarnase sisuga leping 40/120 suuruse mõttelise osa omandamiseks. Peale neid tehinguid olid ehitiste ning maa tagastamise nõudeõiguse omanikeks DS 1/5 mõttelises osas, PS 1/5 mõttelises osas, KS 1/5 mõttelises osas ning hageja 2/5 mõttelises osas. DS suri ning tema pärijateks on kostjad, kes 10.07.2007 välja antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt pärisid kumbki 1/10 mõttelist osa ehitistest ja maa tagastamise nõudeõigusest. PS suri 17.10.2008 ja tema
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-21284 pärandvara hooldaja korraldatud enampakkumisel omandas hageja 17.07.2012 veel 1/5 suuruse mõttelise osa ehitistest ja maa tagastamise nõudeõigusest. Hageja omandas ka KS kuulunud 1/5 suuruse mõttelise osa ehitistest, s.t hagejale kuulub 4/5 ja kostjatele kummalegi 1/10 suurune mõtteline osa ehitistest ja maa tagastamise nõudeõigusest.
Ehitised on vallasvara ja omandireform on maa tagastamise osas lõpule viimata.
Hageja soov saada kostjate ehitiste ja nõudeõiguse mõttelised osad endale ning hüvitada kostjatele nende osa rahas on põhjendatud, sest kostjad ei suhtu tagastatud varasse heaperemehelikult ega kooskõlas hea usu põhimõttega ning kaasomand takistab hagejal vara korrastamist ja kasutamist. Kostjad ei ela Eestis ega ole volitanud kedagi nende vara korrashoiu eest siin hoolitsema. Hageja nõue on lubatav asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 6 viimase lause järgi, sellise nõude välistamine oleks vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 esimese lausega. Riigikohtu praktika järgi peab kaasomanikul olema igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist ja selleks ei pea olema erilist põhjust.
Kostjad ei vaielnud vastu hageja esitatud asjaoludele, kuid leidsid, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata. Ehitiste kui vallasasjade tsiviilkäibe piiratuse tõttu ei saa kostjad esitada vastuhagi ehitiste kaasomandi lõpetamiseks asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 järgi lubatud viisil oma äranägemisel, eelkõige nõuda vastuhagis asja müümist avalikul enampakkumisel või selle jagamist reaalosadeks kaasomanike vahel. Selle tulemusel ei ole pooled asja lahendamisel enam võrdsed. Hagi läbivaatamine rikub seega PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõtet. AÕSRS § 13 lg 6 viimase lause kohaldamise eeldused ei ole täidetud, sest kostjad ei ole takistanud omandireformi menetlust ja ei esine kostjatest tulenevaid kinnistamist takistavaid asjaolusid. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 4 kohaselt on omandireformi õigustatud subjektid isikud, kellel on seaduse järgi õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist või õigus nõuda või taotleda vara tasu eest või tasuta üleandmist. Kui vara tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, siis ORAS § 12 lg 2 alusel tagastatakse vara nende kaasomandisse vastavalt nende osadele. Seega muutub nõudeõigus jagatavaks ja kaasomandit lõpetatavaks omandiks alles pärast vara tagastamist, s.t pärast omandireformi lõppu. Hetkel on omandireform pooleli ja endise kinnistu nr 479 maa on reformimata riigimaa. Seega ei ole pooltel kaasomandit maa tagastamise nõudeõiguse osas. Omand saab tekkida alles maa tagastamise või kompenseerimise menetluse lõpetamisel. Eelnevast tuleneb, hagis taotletud viisil ei ole põhimõtteliselt võimalik kaasomandit lõpetada, kuna endise kinnistu nr 479 maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigus ei ole omand ning hoonete puhul kaasomandi lõpetamisel tekiks õiguslikult väga keeruline ning ebaselge olukord, kus hooned on ühe või mõne omaniku käes ning maa võiks tulevikus kuuluda teistele isikutele. Selline olukord ei ole kõigi kaasomanike huvides ning see kahjustaks oluliselt kaasomanike ja õigustatud subjektide huve ning omandireformi eesmärgipärast läbiviimist.
Esimese astme kohtu määrus
7.Harju Maakohus jättis 29.09.2014 määrusega hagi läbi vaatamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, välja arvatud kostjate rahuldamata jäänud taotluste (menetluse peatamine, vastuväide kohtu tegevusele) koostamise ja esitamise menetluskulu, mis jäid kostjate endi kanda.
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-21284
Kui hagi kostja vastu on perspektiivitu ja selle rahuldamine esitatud kujul on välistatud, siis võib kohus hagi menetlemisest keelduda (Riigikohtu 01.06.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 28 kolmas lõik). Perspektiivitu nõude võib kohus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 nii p 1 kui ka p 2 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu 17.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 15 esimene lõik, 03.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 28 teine lõik).
AÕS § 77 lg 2 loetelust osade kaasomandi lõpetamise viiside realiseerimise võimatus ei ole hagi läbi vaatamata jätmise alus ega riku PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõtet. Nii näiteks on paljude asjade puhul võimatu nende jagamine reaalosadeks, mis aga ei peaks takistama nende kaasomandi lõpetamisele suunatud hagide menetlemist. Seetõttu tuleneb PS § 12 lg-st 1 kaasomandi lõpetamise puhul, et pooltel peavad olema võrdsed võimalused kaasomandi lõpetamisviiside valikul, mis on kostjatele vastuhagi esitamise õigusega tagatud.
10.Siiski takistab hagi rahuldamist ehitiste kaasomandi lõpetamise osas AÕSRS § 13 lg 6 eesmärk ja selle sätte kohaldamise võimatus hageja märgitud asjaoludel. Kõnealuse sätte viimane lause lisati seadusesse 15.05.2006 jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega, mida Riigikogu menetles eelnõuna nr 823 SE. Seaduse eesmärgiks oli ehitistealuse maa kinnistamist takistavate probleemide lahendamine. Seadusandja soovis luua ehitiste kaasomanikele lihtsustatud korra selleks, et kaasomanikud saaksid lahendada kinnistamist takistavad vaidlused. AÕSRS § 13 lg 6 kohta märgitakse seletuskirjas, et seda täiendatakse lausega, mille kohaselt on pärast 2006. aasta 1. märtsi võimalik teha siiski selliseid tehinguid, mis on vajalikud kinnistamist takistavate asjaolude kõrvaldamiseks, samuti kaasomandi lõpetamiseks. Käsitletud täiendus on vajalik selleks, et kaasomanikud saaksid kokkuleppega kinnistamist takistavaid probleeme ka pärast 2006. aasta 1. märtsi lahendada. Lähtudes eelnõu eesmärgist ja seletuskirja sõnastusest, tuleb kõnealuse lause lõpuosa („mis on vajalikud kinnistamist takistavate asjaolude kõrvaldamiseks“) vähemalt kohtus kaasomandi lõpetamise vaidluse puhul tõlgendada sel viisil, et see hõlmab ka lause esimeses pooles nimetatud kaasomandi lõpetamist. Sellise tõlgenduse korral saab hageja hagi ehitiste kaasomandi lõpetamiseks olla edukas üksnes juhul, kui hageja tugineb sellele, et ehitiste ja maa tagastamise nõudeõiguse kaasomand takistab maa kinnistamist. Hageja ei ole sellele asjaolule tuginenud. Pooled on suures osas üksmeelselt leidnud, et maa tagastamist ja kinnistamist takistavad neist sõltumatud haldusmenetlused.
11.Kirjeldatud tõlgendust toetab AÕSRS § 12 lg 5 sõnastus, mis sätestab eeldused kaasomandi lõpetamise nõudeks kaasomandis olevate ehitiste puhul. AÕSRS § 12 lg 5 lisati seadusesse sama seadusmuudatusega nagu § 13 lg 6. Lähtudes vastava eelnõu seletuskirja põhjendustest, tuleb järeldada, et seadusandja tahe oli luua erinormid AÕS § 76 lg-st 1, s.t lubada vallasasjadest ehitiste puhul kaasomandi lõpetamist kohtus ainult täiendavate eelduste täidetuse korral. Sellise eeldusena on seadusandja selgelt nimetanud kinnistamisel esinevad sellised takistused, mida saab kõrvaldada tehingu või kaasomandi lõpetamise teel.
12.Kuna AÕSRS § 13 lg 6 alusel ehitiste kaasomandi kohtus lõpetamine eeldab täiendavalt maa kinnistamisel takistuste olemasolu ja selle kõrvaldamist kaasomandi lõpetamise kaudu, siis esineb alus jätta hagi ehitiste kaasomandi lõpetamise nõudes läbi vaatamata, sest kumbki pool ei väida sellise takistuse esinemist. Tulemus ei ole vastuolus PS § 15
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-21284 lg 1 esimeses lauses ette nähtud õigusega kohtulikule kaitsele. Õiguskäibe piiramine on kooskõlas PS-ga, sh omandireformi ja õiguskäibe kindluse eesmärkidega.
13.Sarnastel alustel tuleb hinnata ka maa tagastamise nõudeõiguse kaasomandi lõpetamise nõude perspektiivi. Lähtuvalt eelnõu 823 SE seletuskirjast oli seadusandja tahe võimaldada kaasomanike omandisuhete korrigeerimist maa tagastamise ja erastamise menetluse lihtsustamiseks. Sellise eesmärgi saavutamisega oleks vastuolus kaasomandisuhte muutmine viisil, et kaob ehitiste ja maa tagastamise nõudeõiguse praegune teatav tasakaal. Kohus nõustub kostjatega, et maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse õiguskäive, sh kaasomandi lõpetamise võimalused, on piiratumad, võrreldes mitmete muude õigustega. Pigem tuleneb ORAS § 7 lg 1 loetelust ja §-st 161, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust ei saa omandada kaasomandi lõpetamise teel. Järelikult esineb alus ka hageja teise nõude läbi vaatamata jätmiseks.
14.Menetluse jätkumine on kulukas tulenevalt hageja taotlusest asja kohtuistungil lahendamiseks ja kostjate ekspertiisitaotlusest. TsMS §-s 2 sätestatud eesmärkidega on praegusel juhul paremini kooskõlas õigusküsimuse lahendamine, kas hagi rahuldamine on üldse põhimõtteliselt võimalik. Kuna kohus asus eespool seisukohale, et hagi rahuldamine on hageja esile toodud asjaoludele välistatud, siis on põhjendatud jätta hagi läbi vaatamata.
15.Kostjate vastuväide kohtu tegevusele jääb rahuldamata. Poolte ülejäänud taotlused jäävad hagi läbi vaatamata jätmise tõttu sisulise tähelepanuta.
16.Tulenevalt TsMS § 168 lg-st 2 jäävad menetluskulud hageja kanda. Siiski jäävad TsMS § 169 lg 3 alusel kostjate kanda selliste taotluste koostamise ja esitamise kulud, mille kohus jättis rahuldamata, s.t menetluse peatamise taotluse ja täna lahendatud vastuväite kulud. Määruskaebus
17.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
18.Maakohus on vääralt tõlgendanud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-t 6. AÕSRS § 12 lg-st 5 ja § 13 lg-st 6 tuleneb, et kui üks kaasomanikest takistab omandireformi käigus maa erastamist või tagastamist, siis toimub kaasomandi lõpetamine hagita menetluses. Samas juhul, kui keegi kaasomanikest otseselt ei takista omandireformi lõpuleviimist maa tagastamise või erastamise osas, kuid esinevad muud probleemid, mis teevad kaasomandi jätkamise võimatuks, siis toimub vallasvaraks olevate ehitiste osas kaasomandi lõpetamine üldalustel (s.o AÕS § 76 ja § 77 alusel) hagimenetluses.
19.Kohtusse pöördumise õiguse piiramine on isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramine, mida ei saa teostada seaduse laiendava tõlgendamise teel ning mille puhul tuleb eelistada seaduse tõlgendust, mis tagab põhiõiguste kaitse. Hageja ehitiste kui vallasasjade kaasomandi lõpetamise nõudega kohtusse pöördumise õiguse piiramine on oluliselt vastuolus põhiseaduse § 15 lg 1 esimesest lausest tuleneva igaühe põhiõiguse ja vabadusega kohtusse pöördumiseks.
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-21284
20.Eelnõu 823 SE seletuskirjast ei saa vastuolus seaduse tekstiga tuletada keeldu lõpetada üldalustel kaasomandit ehitiste kui vallasasjade puhul. Eelnõu 823 SE seletuskirja tekstist ei saa järeldada, et see säte on kehtestatud vaid selle ühe juhtumi jaoks, mille osas on seletuskirjas toodud näide. Kaasomandi lõpetamise võimalus kaasomanike vahelisel kokkuleppel on seadusesse sisse jäetud ning selles osas ei ole mingeid täpsustavaid või keelavaid sätteid lisatud. Maakohtu tõlgenduse korral oleks nimetatud õigusnorm täiesti kasutu maa ostueesõigusega erastamisega seotud probleemide lahendamise korral, mille jaoks on see norm samuti kehtestatud.
21.Jääb arusaamatuks, miks ei ole maakohus menetlenud maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse kaasomandi lõpetamise nõuet. ORAS § 161 lg 2 teine lause sätestab, et maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse loovutamisele kohaldatakse tsiviilseaduste sätteid. Seega sealhulgas AÕS § 76 ja § 77 sätteid. ORAS § 161 lõike 2 lubab otsesõnu teha tehinguid maa tagastamise nõudeõigusega teise sama vara või ehitisealuse maa suhtes õigustatud subjektiga.
22.Määrusest ei ole võimalik üheselt aru saada, millistel seadusest tulenevatel õiguslikel alustel on maakohus jätnud hagiavalduse läbi vaatamata.
23.Kui ringkonnakohus siiski leiab, et asjakohased sätted piiravad isiku kohtusse pöördumise õigust, siis tuleb ringkonnakohtul jätta vastavad sätted kohaldamata ning nad tunnistada vastavas osas põhiseadusega vastuolus olevaks.
24.Kostjad palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
25.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
27.Maakohtu lõppjäreldus, mille kohaselt hagi on õiguslikult perspektiivitu ja selle võis jätta läbi vaatamata, on õige.
28.AÕSRS § 13 lg 6 viienda lause mõtte kohaselt võis ehitist või selle osa vallasasjana käsutada üksnes kuni sätestatud kuupäevani, s.o 01.03.2006. Maakohus on leidnud, et erandina nimetatud reeglist reguleerib kaasomandi lõpetamist kokkuleppel AÕSRS § 13 lg 6 viimane lause ja erandina kaasomandi lõpetamist kaasomaniku nõudel kohtus reguleerib AÕSRS § 12 lg 5. Maakohus on vaidlustatud määruses omistanud keskse tähtsuse AÕSRS § 13 lg 6 viimase lause tõlgendamisele. Ringkonnakohtu hinnangul on hagi õigusliku edulootuse hindamisel olulisem AÕSRS § 12 lg 5 esimese lause sisustamine. Vastavas osas tuleb maakohtu määruse põhjendusi muuta.
29.Maakohus on AÕSRS 13 § lg 6 viimast lauset tõlgendanud kaasomandi lõpetamise seisukohalt liiga kitsalt. Lause esimest ja teist poolt tuleks kolleegiumi arvates vaadelda teineteisest eraldiseisvalt. Lause esimene pool puudutab kaasomandi lõpetamisega seotud tehinguid, teine pool muid kaasomanike vahelisi tehinguid, mis ei ole seotud kaasomandi lõpetamisega. Seega ei pea kaasomandi tehingulise lõpetamise eeldusena esinema
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-21284 kinnistamist takistavate asjaolude kõrvaldamise vajadus. AÕSRS 13 § lg 6 viimases lauses sisalduv viide "tehingutele" ei peaks senisest kohtupraktikast lähtuvalt iseenesest kaasomandi kohtus lõpetamist takistama, sest kostja võimalikku puuduvat tahteavaldust kaasomandi lõpetamiseks saaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 järgi hageda. Kohtulahend asendaks sellisel juhul tahteavaldust, mida kostja peaks vabatahtlikult tegema selleks, et kaasomandis olnud ese teise kaasomaniku ainuomandisse üle anda (vt nt Riigikohtu 29.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12).
30.Samas tuleb vallasasjadest ehitiste kaasomandi lõpetamise osas AÕSRS 12 § lg 5 esimest lauset käsitleda erinormina AÕS §-de 76 ja 77 normide suhtes. See tähendab, et ka AÕS § 76 lg 1 vallasasjadest ehitiste puhul ei kohaldu ning kaasomandi lõpetamist saab (kohtulikult) nõuda ainult AÕSRS § 12 lg 5 esimeses lauses sätestatud eeldustel - kui ehitise kaasomanik ei tee maa tagastamiseks või maa erastamiseks vajalikke toiminguid ja kui maa tagastamine või maa erastamine on seetõttu oluliselt raskendatud või kui kinnistamine eeldab ehitise omandiosade muutmist. AÕSRS § 12 lg 5 teist lauset tuleks mõista nii, et AÕS §-de 76 ja 77 normid kuuluvad vallasasjast ehitiste puhul kohaldamisele AÕSRS-ist lähtuvate erisustega (mutatis mutandis). Kui AÕSRS § 12 lg 5 esimest lauset ei saaks ülaltoodud viisil tõlgendada, puuduks sellel sättel AÕS § 76 lg 1 valguses kolleegiumi hinnangul üldse regulatiivne sisu. Kuivõrd AÕSRS § 12 lg 5 esimeses lauses nimetatud asjaolude esinemisele ei ole hagis tuginetud, võis maakohus kolleegiumi hinnangul jätta ehitiste kaasomandi lõpetamise nõude selle perspektiivituse tõttu läbi vaatamata.
31.Ringkonnakohus lisab, et ka määruskaebuses ei ole tuginetud AÕSRS § 12 lg 5 esimeses lauses nimetatud asjaoludele, mis võiksid olla kaasomandi lõpetamise nõude aluseks. Määruskaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu seisukohta, mille kohaselt hageja ei ole tuginenud asjaolule, et kaasomand takistab maa kinnistamist. Samuti ei ole vaidlustatud asja lahendamist hagimenetluses.
32.Maakohus on õigesti jätnud maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse suhtes kaasomandi lõpetamise nõude perspektiivituse tõttu läbi vaatamata. Määruse põhjendavas osas on maakohus märkinud, et maa tagastamise ja erastamise eesmärgi saavutamisega oleks vastuolus kaasomandisuhte muutmine viisil, et kaob ehitise ja maa tagastamise nõudeõiguse praegune teatav tasakaal. Samuti on maakohus järeldanud ORAS § 7 lg 1 loetelule ja §-le 161 osundades, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust ei saa omandada kaasomandi lõpetamise teel. Kolleegium jagab neid maakohtu seisukohti, kuid peab vajalikuks lisada järgmist. Esiteks ei põhine kolleegiumi hinnangul seadusel hageja käsitlus, mille kohaselt on nõudeõigus hageja ja kostjate kaasomandis. Kolleegium märgib, et kõnealune nõudeõigus ei ole õiguslik võim asja üle, st omand AÕS § 68 lg 1 esimese lause järgi. Samuti ei kuulu nõudeõigus hagejale ja kostjatele ühiselt. Nõudeõigus või selle osa kuulub igale omandireformi õigustatud subjektile eraldiseisvalt. Võlaõiguslikult ei ole seega hageja ja kostjate näol tegemist ühisvõlausaldajatega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 72), vaid osavõlausaldajatega (VÕS § 71). ORAS § 161 lg 3 teise lause järgi võiks kumbki kostja loovutada oma nõudeõiguse osa tervikuna hagejale, kuid kummalgi kostjal puudub selline kohustus. Hagejal puudub aga õiguslik alus nõuda kostjatelt maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse loovutamist endale.
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-21284
33.Muus osas järgib kolleegium maakohtu määruse põhjendusi ega pea TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium täiendavalt järgmist.
34.Juba eelpool märgitud põhjustel ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuse esitaja seisukohaga, nagu tuleneks AÕSRS § 13 lg 6 viimasest lausest õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud sätte järgi küll võivad kaasomanikud kaasomandi lõpetada sõltumata kinnistamist takistavate asjaolude olemasolust, kuid kaasomandi lõpetamise kohustus saab kaasomanikul tekkida üksnes AÕSRS § 12 lg-s 5 sätestatud alusel ja korras. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt seadusandja tahe oli lubada vallasasjadest ehitiste puhul kaasomandi lõpetamist kohtus ainult täiendavate eelduste täidetuse korral.
35.Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatu määruskaebuse väide, mille kohaselt ei ole arusaadav hagi läbi vaatamata jätmise õiguslik alus. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et hagi läbi vaatamata jätmise aluseks võib olla ja on TsMS § 423 lg 2 nii p 1 kui ka p 2. Asjaolu, et kostjad ei ole sõlminud hagejaga lepingut ehitiste kaasomandi lõpetamiseks ja maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse loovutamiseks, ei kujuta endast hageja õiguste rikkumist (p 1). Hagi rahuldamist ei ole kummagi nõude osas võimalik saavutada (p 2).
36.Hageja on palunud määruskaebuses (alternatiivselt) jätta kohaldamata AÕSRS § 12 lg 5 ja AÕSRS § 13 lg 6 ning tunnistada need PS-iga vastuolus olevaks osas, milles need näevad ette kaasomandi lõpetamise vallasvaraks olevate ehitiste puhul üksnes juhul, kui esineb maa kinnistamise takistus. Samuti on hageja palunud jätta (alternatiivselt) kohaldamata ORAS § 161 lg 2 ja maareformi seaduse (MaaRS) § 191 lg 1 p 2 ning tunnistada need PS-iga vastuolus olevaks osas, milles need ei luba maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse osas kaasomandi lõpetamise hagide esitamist. Kolleegium märgib, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause kohaselt on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eeldus kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvas. Kohtupraktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldades otsustama selle põhiseadusele mittevastavuse korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10; 28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15).
37.Kolleegiumi hinnangul saab käesoleval juhul asjassepuutuvaks lugeda AÕSRS § 12 lg 5 esimest lauset. Kolleegiumi arvates ei ole see norm siiski põhiseadusvastane. Nimetatud norm riivab PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust osas, milles see välistab omaniku õiguse nõuda kaasomandi lõpetamist, st õigust enda omandit vabalt käsutada. Samas saab seda riivet pidada õigustatuks. Isiku kõnealuse põhiõiguse piiramine on vajalik omandireformi tõhusa läbiviimise ja õiguskäibe kindluse tagamiseks. Sarnaselt maakohtuga leiab kolleegium, et riive on eesmärkide saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Muu hulgas on piirang olemuselt ajutine, st pärast ehitise juurde kuuluva maa kinnistusraamatusse kandmist, on kaasomanikel võimalik kinnisasja vabalt käsutada, sh nõuda asja kaasomandi lõpetamist.
38.Muid hageja poolt välja toodud norme ei saa pidada PSJKS § 14 lg 2 esimese lause mõttes asjassepuutuvateks. AÕSRS § 13 lg 6 iseseisvalt ei välista normile ringkonnakohtu poolt antud tõlgenduse järgi kaasomandi lõpetamist ega selle hagemist. Maa tagastamise või
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-21284 kompenseerimise nõudeõiguse lõpetamise osas ei ole kaasomandi lõpetamise sätted kohaldatavad ülalmärgitud põhjustel, mitte ORAS § 161 lg 2 ega MaaRS § 191 lg 1 p 2 tõttu. Nõustuda ei saa määruskaebuse väidetega, et hageja kaebeõiguse tagamise vajaduse, kohtusse pöördumise õiguse ega menetlusnormide laiendava tõlgendamise kohta. Hageja nõuded jäävad läbi vaatamata lähtuvalt sellest, et materiaalõigus ei võimaldaks hagi hageja esitatud asjaoludel rahuldada. Hageja õigus pöörduda kohtusse ja õigus kohtulahendi peale edasi kaevata on tagatud. Menetluskulude jaotus
39.Alates 01.01.2015 kehtiva protsessiõiguse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (nagu näiteks tehingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Ka käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014.a lõppu ning lähtudes kehtivast menetlusseadustikust ei küsinud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning märkis kohtuotsusesse, et menetlusosalistel on õigus esitada menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul asjas tehtud lõpplahendi jõustumisest alates. See seadusesäte, mis andis menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS-i redaktsiooni kohaselt pärast lõpplahendi jõustumist (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lg 1 lause 1), alates 01.01.2015 enam ei kehti. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. Siinkohal on oluline rõhutada, et nii enne 31.12.2014 kehtinud kui ka pärast seda tähtpäeva kehtiva TsMS § 174 lg 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Seega on seadusandja seadust muutes jätnud menetlusosalised ilma õigusest nõuda menetluskulude hüvitamist. Õigus nõuda kahju hüvitamist on aga konstitutsiooniline põhiõigus, mida ei saa seadusandja seadusi muutes isikutelt ära võtta. TsMS-i muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. Oluline on tagada ka see, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi – kas siis selliselt, et kulusid kajastavad dokumendid tuleb esitada igas kohtuastmes ja neid hiljem esitada ei saa, või selliselt, et kulude väljamõistmise taotluse saab kõikide menetluskulude osas esitada pärast asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.
40.Arvestades seda, et isikutele tuleb tagada põhiõiguste kaitse ja seega tagada ka õigus nõuda enne 01.01.2015 tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamist, leiab ringkonnakohus, et kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 esimest lauset ja TsMS §-i 6 tuleb põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit rakendades tõlgendada selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend (maakohtu otsus või maakohtu poolt menetlust lõpetav määrus) on tehtud enne 01.01.2015, tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS-i kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul on tagatud menetlusosalisele põhiseadusega kaitstud õigus nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui seadusesätet on võimalik tõlgendada mitmel viisil, millest üks viiks isikute põhiõiguste rikkumiseni, tuleb alati eelistada sellist seaduse tõlgendust, millega isikute põhiõigusi ei kahjustada.
41.Eespool toodust tulenevalt ei määranud ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtuotsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-21284 menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korda selliselt nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsioon.
42.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.