Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.01.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-39612
Tsiviilasi
AZ hagi UJ vastu võla saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
38 346.98 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.05.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AZ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja AZ (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX X-XX XXXXX XXXXXXX), esindaja Vassili Kosteitšuk Vastustaja/kostja UJ (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX XX, XXXXXXX XXXXX XXXXX, XXXXX XXXXXXXX), esindaja v/adv Andrus Lillo
Menetlus
kirjalik
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 08.05.2014 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt muuta otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi
saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.27.08.2013 esitas AZ (hageja) Harju Maakohtule UJ (kostja) vastu hagi, milles palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 19 173.49 eurot ja viivise samas summas. Menetluskulud palus jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 29.01.2009 laenulepingu, mille alusel hageja laenas kostjale 300 000 krooni intressiga 5% kuus ja tähtajaga 28.02.2009. 07.10.2011 kirjaga (meeldetuletus) andis hageja kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks ühe kuu jooksul, arvates hoiatuse kättesaamisest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 176 lõige 2). Kostja võlgnevust ei tasunud. Hageja on arvestanud viivist määraga 0,5% päevas perioodi 29.02.2009–29.02.2010 (365 päeva) eest summas 34 988.90 eurot, millist hageja vähendas põhinõude summani 19 173.49 eurot.
3.Hageja nõue ei ole aegunud. Nõude aegumine oli peatunud tulenevalt TsÜS § 167 lõigetest 1 ja 2 läbirääkimiste ajaks. Aegumine peatus 07.10.2011 kirjaga (meeldetuletus), millega hageja andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Lisaks on pooled 07.10.2011–03.07.2012 mitmel korral suhelnud telefoni teel ja pidanud läbirääkimisi võla kustutamise teemal, mistõttu oli aegumine nimetatud ajal peatunud.
4.Kostja on telefonivestlustes tunnistanud võlgnevust ja lubanud tasuda, seega aegumine katkes juhindudes TsÜS § 158 lõikest 2 kostjapoolse võlgnevuse tunnistamisega, mida kinnitab ka kostja poolt hagejale 01.06.2012 saadetud sms. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Nõue on aegunud TsÜS § 146 ja § 147 lõigete 1 ja 2 alusel. Hageja oleks pidanud esitama hagi hiljemalt 29.02.2012. Hagi on esitatud 27.08.2013. Kostja ei ole hagejalt saanud meeldetuletusi ega nõudeid võla tasumiseks. Isegi, kui kostja oleks saanud 07.10.2011 dateeritud meeldetuletuse kätte, oleks aegumine pikenenud ühe kuu võrra ehk hageja nõue aegus hiljemalt 29.03.2012.
6.Kostja ei ole hagejalt mistahes sõnumeid saanud ega neid ka saatnud. Hageja esitatud dokumentides viidatud telefoninumber ei kuulu kostjale, vaid kostja endisele elukaaslasele ning numbrit kasutasid erineval ajahetkel erinevad inimesed. Samuti ei luba sõnumid teha ühest järeldust, et teemaks on vaidlusaluse laenu tagasimaksmine. Väljavõtted sõnumitest ei ole tõendina lubatavad, kuna neist ei ilmne, millisest andmebaasist on väljatrükk tehtud ja kuidas see peegeldab konkreetse sõnumi saatmist. Tõend ei kinnita, et sõnum oleks saadetud. Kõnede väljavõte ei tõenda kõnede sisu. Hageja esitatud tõendid ei kinnita hageja väiteid aegumise peatumise ega katkemise kohta.
7.Kostja palus TsÜS § 146 lõike 1 alusel kohaldada hageja nõudele aegumist ja teha vaheotsus. Esimese astme kohtu otsus
8.08.05.2014 otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, kuulanud vande all üle tunnistajad NZ (t I kd lk 183-185) ja NR (t I kd lk 186-188) ning hinnanud nii dokumentaalseid tõendeid kui tunnistajate ütlusi kogumis, leidis, et hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
10.Puudub vaidlus ning on tõendatud, et hageja ja kostja sõlmisid 29.01.2009 laenulepingu, mille alusel hageja laenas kostjale 300 000 krooni (19 173.49 eurot) intressiga 5% kuus ja tähtajaga 28.02.2009 ning laenusumma kantakse kostja pangakontodele nr XXXXXXXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXXXXXX SV nimele (t I kd lk 4-6). Puudub vaidlus, et kostja laenu tagastanud ei ole.
11.Kohus käsitles esmalt kostja esitatud aegumise vastuväidet ja aegumise kohaldamise taotlust, sest kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata ning nõude olemasolu tuvastamine ei ole üldjuhul vajalik (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-92-02, punkt 19).
12.Kohus viitas TsÜS § 142 lõikele 1, §-le 143, § 146 lõikele 1, § 147 lõigetele 1 ja 3, §-le 144, § 135 lõigetele 1 ja 2 ning § 137 lõikele 1. Eelnevat arvestades muutus hageja 29.01.2009 laenulepingu järgne nõue sissenõutavaks 01.03.2009. Samast kuupäevast tuleb vastavalt TsÜS § 147 lõigetele 1 ja 2 arvestada ka TsÜS § 146 lõike 1 kohase 3-aastase aegumistähtaja algust. Nõude aegumistähtaeg lõppes 29.02.2012 kell 24.00. Hageja on esitanud nõude rahuldamiseks hagi 27.08.2013.
13.Kuna hageja on esitanud väite, et nõude aegumine oli katkenud ja peatunud hageja poolt 07.10.2011 kirjaga (meeldetuletus) kostjale antud täiendava tähtajaga võlgnevuse tasumiseks ning perioodil 07.10.2011–03.07.2012 on pooled mitmel korral suhelnud telefoni teel ja pidanud läbirääkimisi võla kustutamise teemal (TsÜS § 167 lõiked 1 ja 2), siis andis kohus hinnangu, kas aegumine oli katkenud kostja poolt võla tunnistamisega ja peatunud pooltevaheliste läbirääkimiste ajaks.
14.Kostja vastuväite kohaselt ei ole ta hageja 07.10.2011 kirja saanud, hagejaga läbirääkimisi pidanud ning aegumine ei olnud katkenud ega peatunud.
15.Hageja esitas dokumentaalse tõendina väljavõtte 01.06.2012 saadetud lühisõnumist telefoninumbrilt +XXXXXXXXXX, mille sisuks on lause „Ma teen selle mis lubasin“ (t I kd lk 73), mille kostja väidetavalt saatis vastuseks hageja 29.05.2012 edastatud sõnumile numbrile +XXXXXXXXXX „U, kogda poluchu dengi? Nichego net!“ (t I kd lk 72). Hageja leidis, et kostja on sellega nõuet tunnustanud ja nõude aegumine on vastavalt TsÜS § 158 lõikele 1 katkenud. Kohtu hinnangul esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole aru saada, et kostja oleks hagi aluseks olevat võlgnevust tunnistanud. Lisaks on tõendatud, et number +XXXXXXXXXX (t I kd lk 109, 140) ei kuulu kostjale, vaid alates 20.01.2010 kostja endisele elukaaslasele. Hageja ei ole esitanud veenvaid tõendeid, et just kostja kasutas nimetatud numbrit ja et just kostja on saatnud hagejale nimetatud numbrilt sõnumi ning seda veel olukorras, kus hageja on sama laenulepingu alusel püüdnud võlgnevust sisse nõuda ka hageja endiselt elukaaslaselt SV (t I kd lk 59-60). Isegi, kui 01.06.2012 sõnumi oleks saatnud kostja, siis kohtu hinnangul sõnum „Ma teen selle mis lubasin“ ei viita kuidagi
asjaolule, et kostja tunnistab mingit võlgnevust. Sõnum sisuga „ma teen selle mis lubasin“ võib tähendada ka mingi muu teo tegemise lubadust.
16.Tulenevalt Riigikohtu seisukohast saab katkeda aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnistamise ajaks möödunud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-146-13, punkt 24; lahend nr 3-21-122-02, punkt 11). Vastavalt pooltevahelisele laenulepingule tuli laenusumma tagastada ja intressid tasuda hiljemalt 28.02.2009. Nõue muutus seega sissenõutavaks ja aegumistähtaeg algas 01.03.2009 ning lõppes 29.02.2012. Kuivõrd kõnealune 01.06.2012 saadetud lühisõnum telefoninumbrilt +XXXXXXXXXX on saadetud pärast aegumistähtaja lõppemist, ei mõjuta see enam tähtaja kulgemist.
17.Kohus viitas TsÜS § 167 lõigetele 1 ja 2. Hageja leidis, et nõude aegumine oli peatunud tulenevalt viidatud sätetest läbirääkimiste ajal, mil hageja andis 07.10.2011 kirjaga (meeldetuletus, t I kd lk 9) kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ning poolte väidetavate läbirääkimiste ajal 07.10.2011–03.07.2012, mida tõendavad kõnede väljavõte ja tunnistajate ütlused. Kostja eitas läbirääkimiste pidamist. Kostja ei ole hagejalt saanud meeldetuletusi ega nõudeid võla tasumiseks.
18.Aegumise peatumise aluseks ei ole ainuüksi võlgnikule korduvate kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1178-10, punkt 28; nr 3-2-1-162-13, punkt 32). Hageja ei ole tõendanud, et kostja sai kätte hageja 07.10.2011 kirja (meeldetuletus) või et kostja on meeldetuletusele vastanud tahtega pidada läbirääkimisi. Seega ei olnud aegumine peatunud hageja poolt kostjale 07.10.2011 edastatud kirjaga.
19.Kohtupraktika põhjal saaks TsÜS § 167 lõike 1 tähenduses läbirääkimisteks pidada poolte arvamuste vahetamist nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Seega ei saa läbirääkimisteks pidada olukorda, kus üks pooltest võtab teisega ühendust, kuid teine pool ei vasta ega ilmuta soovi läbirääkimisteks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-10-11, punkt 10). Kohtu hinnangul ei võimalda tuvastatud asjaolud käesoleval juhul järeldada sisuliste läbirääkimiste toimumist.
20.Kohus toetas kostja seisukohta, et kõnede väljavõtetega ei saa tõendada pooltevahelisi läbirääkimisi. Kõnede väljavõttest (t I kd lk 70-71) ei ole nähtav kõnede sisu ning asjaolu, kes on omavahel rääkinud. Riigikohus on leidnud, et kõneeristus, millest nähtuvalt üks isik helistas teatud kuupäevadel teisele isikule, ei saa ilmselgelt vahetult kinnitada talle etteheidetud tegu. Kohus on tõdenud, et esitatud dokumentidega (sh kõneeristusega) ei ole asjas õnnestunud koguda mingeid tõendeid kõneeristuse objektiks olnud isikute omavahelise telefonivestluse sisu kohta (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-10-11, punkt 23). Lisaks, kuna on tõendatud, et kõneeristustel olev number ei kuulu kostjale, siis ei ole kohtule ka teada, kas hageja üldse rääkis kostjaga. Seega ei ole kohtu hinnangul kõnede väljavõttega tõendatud pooltevahelised läbirääkimised vaidlusaluse laenu tagastamiseks, mistõttu ei ole kõnede väljavõttega tõendatud ka aegumise peatumine.
21.Ka tunnistajate ütlustega ei ole tõendamist leidnud poolte vahel läbirääkimiste pidamine vaidlusaluse laenu tagastamiseks. Tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vasturääkivad. Lisaks on tunnistajate näol tegemist hageja endise abikaasaga (NZ) ja vana tuttavaga (NR), kes on asjast huvitatud isikud.
22.Kohtu küsimustele vastates märkis tunnistaja NZ (t I kd lk 183-185), et viibis juures, kui hageja kandis kostjale oma arvelduskontolt raha jaanuaris 2010, kuid summat ei mäleta.
Tunnistaja väitel on kostja küsinud mitu korda laenu nii tunnistajalt kui hagejalt, kuid laenu andis ainult hageja. Esimest korda küsis kostja laenu jaanuaris 2010 tähtajaga veebruar 2010. Kostja võttis laenu ka märtsis 2010 tähtajaga suvi 2010, summat tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta kostjat viimast korda hageja korteris 2011. aasta lõpus, kui tunnistaja ka ise viibis hagejal külas, ning kuulis köögist vestlust, kuidas hageja ja kostja rääkisid laenu 300 000 krooni tagastamisest. Peale 2011. aastat nägi tunnistaja kostjat harva. Hageja küsimustele vastates tunnistaja ütluste kohaselt kostja lubas korduvalt raha tagastada: 2010 märtsis, suvel, siis 2011. Kostja küsimustele vastates tunnistaja ütluste kohaselt kuulis ta korduvalt laenust summas 300 000 krooni, kuid ei tea, millal see laen kostjale anti. Tunnistaja ütluste kohaselt, hilisemalt ta kuulis, kuidas kostja küsis hagejalt mitmel korral „Anna palun mulle raha laenuks ning“ ning kuulis ka korduvalt, kuidas kostja lubas tagastada 300 000 krooni hagejale. Tunnistaja ütluste kohaselt soovis kostja arendada hagejaga ärilisi suhteid kinnisvara valdkonnas, kuid hageja ei nõustunud kostja ettepanekutega.
23.Tunnistaja NR (t I kd lk 186-188) oma ütlustega kinnitab, et viibis hageja ja kostja jutuajamise juures jaanuaris 2010, kus kuulis laenust summas 300 000 krooni. Jutuajamine toimus hageja ja NZ korteris ajal, kui N elas veel seal. Jutt oli kinnisvara ostmisest, kostja pakkus mingit kinnisvara müüki. Hageja teatas, et andis juba kostjale 300 000 krooni laenuks ja soovis teada, millal kostja selle tagastab. Laenu andmist tunnistaja ise ei näinud. NR ütluste kohaselt, ilmselt 2011 sügisel oktoobris hageja ja NZ korteris, kuulis ta hageja ja kostja jutuajamist laenu tagastamise osas. Tunnistaja saabus korterisse, kui kostja hakkas lahkuma. Rohkem tunnistaja kostjat näinud ei ole. Tunnistaja ütluste kohaselt, nii 2010 kui ka 2011 kostja lubas hagejale tagastada 300 000 krooni. 2011 mais või juunis viibis tunnistaja juures hageja ja kostja vahelisel telefonivestlusel, kui tunnistaja nägi hageja telefonil, et helistajaks on U ja kuulis, kuidas U küsis laenu 300 dollarit, misjärel saab hagejale tagastada 300 000 krooni.
24.Kohtule veenvad ja usutavad ei ole tunnistajate ütlused hageja ja kostja vestlusest üksnes raha tagasimaksmise kohta ja kostja lubadusest raha tagastada, kuid ülejäänud vestlust kumbki tunnistaja ei mäleta, ning asjaolu, et hageja ja kostja rääkisid just sel hetkel 300 000 krooni tagastamisest, kui tunnistajad hetkeks nende vestlust pealt kuulsid. Samuti annavad mõlemad tunnistajad ütlusi kostjale laenu andmisest 2010. aastal, mis ilmselgelt ei ole seotud vaidlusaluse 29.01.2009 laenulepingu alusel kostjale antud laenuga. Lisaks märgib tunnistaja NZ, et viibis küll maksekorralduse tegemise juures, kuid samas ei mäleta, millises summas laenu anti, kuid kinnitab, et hageja on andnud kostjale laenu nii jaanuaris kui ka märtsis 2010. Tunnistaja ütluste kohaselt küsis kostja laenu ka temalt, kuid laenu andis ainult hageja. Seega, kuna tunnistaja ütluste kohaselt on hageja kostjale andnud korduvalt laenu, siis ei ole tunnistajate ütlustega tõendatud, et pooled pidasid väidetavaid läbirääkimisi just vaidlusaluse laenu tagastamise osas. Kuidagi usutav ei ole ka, et kui hageja andis kostjale korduvalt laenu, siis just tunnistajate juuresolekul räägiti üksnes ja ainult vaidlusaluse laenu tagastamisest. Seega leidis kohus, et tõendamata on poolte läbirääkimised vaidlusaluse laenu tagastamiseks, mistõttu ei ole aegumine peatunud.
25.Eeltoodust lähtuvalt leidis kohus, et kostja taotlus hagi aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele ning kohus jättis hageja nõuded nende aegumise tõttu rahuldamata. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda otsuses kostja muude vastuväidete õiguslikku põhjendatust. TsÜS §-st 144 lähtuvalt on koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegunud ka viivitusintressi tasumise kohustus.
Apellatsioonkaebus
26.11.06.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt, saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta kostja kanda. Kaebuses esitas hageja ka taotluse tunnistajate NZ ja NR ülekuulamiseks. Taotlus on tingitud sellest, et maakohus seadis nende ütlused kahtluse alla, leides, et tegemist on vasturääkivate ja ebausaldusväärsete ütlustega. Hageja on veendunud, et selline väärarusaam on tekkinud tunnistajatele oluliste küsimuste esitamata jätmise tõttu, millist puudust on võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada.
27.Kohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis. Pärast nõude sissenõutavaks muutumist peetud läbirääkimiste pidamise ja nõude tunnustamise kohta on kogutud järgmised tõendid: tunnistajate NZ ja NR ütlused, kõnede eristused ja sms-väljatrükid, milliste kogumis hindamisel tuleb jõuda järelduseni, et vähemalt 21 kuu jooksul (märtsist 2010 kuni 2011. aasta lõpuni) pidasid pooled läbirääkimisi nii tunnistajate juuresolekul kui ka telefoni teel. Seoses läbirääkimiste pidamisega peatus aegumine. Seetõttu nõude aegumistähtaeg (29.02.2012) pikenes 21 kuu võrra ja lõppes 29.11.2013.
28.Kõnede eristustest nähtub, et oktoobrist 2011 kuni juulini 2012 helistas hageja kostja kasutuses olnud mobiilinumbrile 5130628. Kõnede toimumise fakt ei kinnita küll otseselt läbirääkimiste pidamist ega nõude tunnustamist kostja poolt, kuid tõendeid kogumis hinnates kinnitab see nt tunnistaja NR ütlusi selle kohta, et tema oli mh ka tunnistajaks hageja ja kostja vahelisele jutuajamisele, siis kui hageja suhtles kostjaga autos telefoni teel ja kasutades nn käed vaba süsteemi. Samuti on kõnede eristused väga olulised smsväljatrükkide hindamisel.
29.Selles osas, et number +XXXXXXXXXX ei kuulu kostjale, märkis hageja järgmist. Vastavalt AS-i EMT tõendile kuulus nimetatud number SV-le. Kostja tunnistas, et SV oli tema elukaaslane. Samas (lepingu kohaselt) oli laenusumma kostja avalduse alusel kantud SV-i pangakontole. AS-i EMT tõendi kohaselt kuulusid SV-ile samaaegselt veel kolm mobiilinumbrit. Seega kokku oli SV-i üheaegselt kasutuses neli numbrit. See ei ole tavalisele mõislikule isikule kohane. Sellest võib järeldada, et SV ei ole kõiki nelja numbrit ise kasutanud, millest tuleneb, et üks nimetatud numbritest võis olla kostja kasutuses. Kostja on oma vastuses teatanud, et number +XXXXXXXXXX oli tema perekonnaliikme kasutuses. Täpselt kelle kasutuses nimetatud number oli ja kas ning mis teemal võis kõnealune perekonnaliige hagejaga telefoni teel suhelda ning sõnumile „U, kogda poluchu dengi? Nichego net!“ vastata, ei ole kostja selgitanud. Arvestades asjaolusid ja hinnates tõendeid kogumis, leiab hageja, et just kostja väited antud osas ei ole usutavad, põhistatud ega tõendatud.
30.Selles osas, et kohtu arvates ei ole hageja kõnede eristuste ja sms-väljatrükkidega tõendanud seda, et tema on suhelnud just kostjaga, leiab hageja, et ükski mõistlik inimene ei hakka suhtlema telefoni teel temale tundmatu isikuga järgnevalt: 28.10.2011 kestvus 16 sek; 15.11.2011 kestvus 1min 6sek; 06.12.2011 kestvus 2min 49sek; 29.12.2011 kestvus 2min 5sek; 01.02.2012 kestvus 1min 24sek ning pärast seda veel vastata sms-ile „U, kogda poluchu dengi? Nichego net!“ sms-iga „Ma teen selle mis lubasin“. Eeltoodust tuleneb selgelt, et nimetatud number oli kostja kasutuses ning kostja on suhelnud hagejaga selle numbri kaudu. Hageja ei ole kunagi suhelnud kostja perekonnaliikmetega.
31.Tunnistajate ütluste hindamise osas leiab hageja järgmist. Kohus märkis (otsuse punktis 30), et kuna tunnistajate ütluste kohaselt on hageja kostjale korduvalt laenu andnud, siis ei ole tunnistajate ütlustega tõendatud, et pooled pidasid läbirääkimisi just vaidlusaluse laenu tagastamise osas. Hageja kohtu seisukohaga ei nõustu. Isegi, kui lugeda tõendatuks, et poolte vahel oli mitu laenulepingut, siis just kostja peab tõendama seda, et tunnistajate
juureseolekul rääkis ta mitte 29.01.2009 lepingust, vaid mingist muust lepingust. Hageja väide oli, et tema pidas läbirääkimisi just 29.01.2009 lepingu alusel antud 300 000 kroonise laenu tagastamisest. Hageja ei pidanud läbirääkimisi mingite teiste laenude tagastamise osas. Tegemist on hageja jaoks negatiivse asjaoluga, mida ei saa tõendada ning tõendamiskoormus lasub antud juhul kostjal.
32.Tunnistaja NZ kinnitas kohtule, et viibis 2010. aastal hageja poolt maksekorralduse tegemise juures, kuid ei mäletanud, mis summas laenu anti. Eeltoodust tuleneb, et 2010. aastal andis hageja kostjale veel mingi laenu, mille summa ja tingimused ei ole kohtule teada. Nimetatud leping ei ole kohtule esitatud ning sellest tulenevad võimalikud nõuded ei ole antud asjas arutatavad. Seetõttu tuli tunnistaja ütlusi nimetatud osas lihtsalt ebaolulisteks ja asjasse mittepuutuvateks pidada. Kohus aga tegi sellest üllatusliku järelduse, et tunnistaja ütlused olevat vasturääkivad.
33.Hageja ei nõustu ka kohtu seisukohaga, mille kohaselt ei olnud kohtule veenvad ja usutavad tunnistajate ütlused hageja ja kostja vestlusest üksnes raha tagastamise kohta ja kostja lubadustest raha tagastada ning asjaolu, et hageja ja kostja rääkisid just sel hetkel 300 000 krooni tagastamisest, kui tunnistajad hetkeks nende vestlust pealt kuulsid. Tunnistajad vastasid kohtu, hageja ja kostja küsimustele. Loomulikult rääkisid nad ainult sellest hetkest, mil pooled rääkisid omavahel laenu tagastamisest. Põhjuseks oli see, et tunnistajatele esitati küsimusi just nende asjaolude kohta. Kohus jättis arvestamata asjaolu, et hageja võis tahtlikult hakata rääkima kostjaga raha tagastamisest just tunnistajate ilmumisel, kuna hageja oli tõsises mures seoses sellega, et kostja pidevalt ainult lubab raha tagastada, kuid ei tee selleks midagi.
34.Hageja tugines ka TsÜS § 158 lõigetele 1 ja 2. Mõlemad tunnistajad kinnitasid seda, et iga kord lubas kostja tagastada hagejale laenu summas 300 000 krooni. Seega tunnistas kostja nõuet vähemalt alates märtsist 2010 kuni 2011. aasta lõpuni. Lisaks sellele tunnistas kostja nõuet 01.06.2012 saadetud sms-ga. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et siis ei saanud kostja nõuet tunnistada, kuna selleks hetkeks oli see juba aegunud. Hageja leiab, et 01.06.2012 ei olnud nõue aegunud seoses peatumisega, mida on eelnevalt põhjalikult selgitatud.
35.Kohus on leidnud, et tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed, sest tunnistajad olevat huvitatud isikud ning nende ütlused olevat vasturääkivad. Samas ei ole kohus märkinud, milles väljendub tunnistajate huvitatus (tunnistajad ei ole hageja perekonnaliikmed ega sugulased ega töösuhtest tulenevalt alluvad). Vastustaja seisukoht
36.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
37.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid osaliselt tuleb muuta lahendi põhjendusi. Kolleegium jätab lahendi põhjendustest välja laused „Tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vasturääkivad. Lisaks on tunnistajate näol tegemist hageja endise abikaasaga (NZ) ja vana tuttavaga (NR), kes on asjast huvitatud isikud.“ (maakohtu otsuse punkti 27 teine ja kolmas lause). Samuti täiendab kolleegium maakohtu põhjendusi seisukohaga TsÜS § 158 võimaliku kohaldamise kohta. Muus osas nõustub kolleegium maakohtuga ega pea esimese astme põhjendusi TsMS § 654 lõike 6 alusel vajalikuks käesolevas lahendis korrata.
38.Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, nagu ei oleks maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1 kogumis. Otsuse põhjendustest nähtub, et maakohus käsitles kõiki hageja tõendeid (kahe tunnistaja ütlused, telefonikõnede eristused, sms-ide väljatrükid), analüüsides neid nii eraldi kui võttes kõigi kogumi alusel seisukoha, et hageja väited eluliste asjaolude kohta, mis annaksid aluse tuvastada aegumistähtaja kulgemise peatumine teatud ajavahemikul ja katkemine, tõendamist ei leidnud. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus ei põhjendanud kooskõlas TsMS § 442 lõikega 8, miks ta leidis, et tunnistajate ütlused ei olnud usaldusväärsed ja milles seisnesid ütluste vasturääkivus ning kuidas on tunnistajad asjast huvitatud isikud. Kui maakohtu jaoks ilmnesid tunnistajaid üle kuulates asjaolud, mis tegid nende ütlused ebausaldusväärseteks (vasturääkivused, vaidluse lõpptulemusest isiklik huvitatus), oli kohtunikul võimalik vastavaid küsimusi esitades asjaolusid täpsustada ja tunnistajatelt selgitusi saada ning sel alusel jätta ütlused tõendina arvestamata. Kohtunik sellist võimalust ei kasutanud. Tegelikkuses maakohus võttis tunnistajate ütlusi asjaolude tuvastamisel arvesse koos muude tõenditega. Eeltoodu alusel ja arvestades asjaolu, et mõlemat tunnistajat oli hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise eest ja mõlemad tunnistajad on kinnitanud, et räägivad asja kogu tõe, midagi varajamata, lisamata või muutmata (t I kd lk 183, 186), jätab kolleegium maakohtu põhjendustest välja paljasõnalised väited tunnistajate ütluste ebausaldusväärsuse, vasturääkivuse ja tunnistajate isikliku asjast huvitatuse kohta. Samas ei anna nimetatud asjaolu alust hinnata tunnistajate ütlusi kogumis teiste tõenditega kokkuvõttes maakohtust erinevalt.
39.TsÜS § 167 lõike 1 mõttes saab läbirääkimistena käsitleda olukorda, kus mõlemad pooled vahetavad arvamusi nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, on nõus teineteisega suhtlema ja peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-10-11). Seega ei piisa läbirääkimiste toimumise tuvastamiseks ühe poole arvamisest, et ta peab läbirääkimisi, vaid mõlemal osapoolel peab olema tahe arvamuste vahetamiseks konkreetsel eesmärgil. Ka peab olema võimalik tuvastada, millal läbirääkimised algasid ja lõppesid.
40.Hageja leiab, et pooled pidasid läbirääkimisi nii tunnistajate juuresolekul kui telefoni teel perioodil märtsist 2010 kuni 2011. aasta lõpuni. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei suutnud veenvalt tõendada, et kogu nimetatud perioodi vahetasid pooled konkreetse laenu tagastamise teemal arvamusi selliselt, et seda saaks käsitleda läbirääkimistena TsÜS § 167 lõike 1 mõttes. Ainult suhtlemise tuvastamisest kahe isiku vahel (isegi kui lugeda tõendatuks, et esiletoodud 5 korral (t II kd lk 18) suhtles hageja nimelt kostjaga) telefoni teel ilmselt sellise järelduse tegemiseks ei piisa ja telefonikõnede toimumine nende sisu ilmselgelt ei tõenda. Tunnistaja NZ ütlustest (t I kd lk 184-185) nähtub, et tema suutis enamvähem konkreetselt meenutada vaid ühte hageja ja kostja kohtumist (2011. aasta lõpus hageja korteris), kus ta kuulis 300 000 krooni tagastamise teemal hageja ja kostja kõnelust. Väidetavate kohtumiste asjaolusid 2010. aastal tunnistaja täpsustada ei suutnud (...ei mäleta päevade ulatuses, millal need kohtumised täpselt toimusid...). Tunnistaja NR ütluste (t I kd lk 187-188) kohaselt suutis tema samuti konkretiseerida vaid ühte hageja ja kostja kohtumist (2011. aasta sügisel, „ilmselt oktoobris“, hageja korteris), mille juures ta lühiajaliselt viibis. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et selliste väheinformatiivsete tõendite kogumiga ei ole veenvalt tõendatud hageja väide läbirääkimiste pidamise kohta 21 kuu jooksul.
41.Kolleegium peab vajalikuks täiendada maakohtu põhjendusi, võttes seisukoha, kas uuritud ja analüüsitud tõendite kogum annaks aluse tuvastada hageja nõude aegumise katkemine TsÜS § 158 lõike 1 alusel seoses kostja poolt nõude tunnustamisega. Nimelt tõi hageja
31.10.2013 menetlusdokumendis (t I kd lk 65-67) esile, et tunnistajate poolt tõendatavatel vestlustel tunnistas kostja hageja nõuet. TsÜS § 158 lõike 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega ning lõike 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Seega isegi kui lugeda tunnistajate ütlustega tuvastatuks, et kostja korduvalt „lubas laenu tagastada“, ei ole võimalik tuvastada ühtegi tema sellist tegu või tahteavaldust, millest saaks järeldada tema tegelikku tahet tunnistada konkreetse nõude olemasolu. Viidatud sätte mõttes ei ole nõude tunnustamiseks avaldus, milles üldsõnaliselt lubatakse asjaga tegeleda.
42.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kolleegium ei määra käesolevas otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, kuigi alates 01.01.2015 on vastav menetluskord muutunud. Kuna seadusandja ei näinud ette uue korra rakenduse sätteid ja enne 01.01.2015 lahendites maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, on kolleegium seisukohal, et uut korda saab rakendada vaid nendes tsiviilasjades, milles maakohus teeb lõpplahendi peale 01.01.2015. Vastasel korral ei saaks menetlusosaline nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. TsMS § 174 lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda kulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Samuti on mõistlik tagada, et sama tsiviilasja raames toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi. Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtuotsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse apellatsiooniastmes ning selgitab menetluskulude kindlaksmääramise korda selliselt, nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsioon: TsMS § 174 lõige 1 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lõike 2 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.