Võlaõigus › Kommunaalteenuste osutamise lepingud (sh soojusenergia, elektrienergia ja veevarustuse lepingud)

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik XXXesitas 20. oktoobril 2010 Harju Maakohtule hagi XXXOÜ vastu kostja tüüpintingimuste punkt 4.7 tühisuse tuvastamise ja ebaseaduslikult võetud raha tarbitud maagaasi eest 2008.a. septembrist kuni 2012. novembrini summas 26,17 eurot tagastamiseks. Harju Maakohus jättis oma 22. veebruari 2013 otsusega hagi täielikult rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et kostja on sõlminud hagejaga võrguteenuse osutamise lepingu. Kuna võrguteenuse tüüptingimused on olnud avalikustatud kostja veebilehel ja on olnud hagejale kättesaadav, on hagejal olnud võimalus selle sisust teada saada. Seega on tüüptingimused saanud hagejaga sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks. Konkurentsiamet kooskõlastas kostja tüüptingimused 20. veebruari 2008. a, 27. märtsi 2008. a ja 12. märtsi 2009. a otsustega. Viimasest otsusest nähtub, et MTT p 4.7 kooskõlastamisel asus konkurentsiamet seisukohale, et selles esitatud valem on põhjendatud. Konkurentsiamet leidis, et MTT p 4.7 ei piira tarbijate lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et küsitav oleks lepingu eesmärgi saavutamine ning, et võrguettevõtja ja tarbija õigused ja kohustused on tasakaalus ning võimaldavad mõlemal poolel realiseerida nii seadusest kui ka lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Maakohus järeldas, et tüüptingimuste p 4.7 ei ole vastuolus heade kommete ega seadusega ega kahjusta hagejat ebamõistlikult. Maakohus leidis, et kuna ainult arvutusliku korrektsiooni kasutamine tagab õige tulemuse saamise selle kohta, kui suures koguses maagaasi on tarbijale vahendatud, tuleneb sellise korrektsiooni teostamise nõue lisaks lepingule ka seadusest. XXX esitas Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 20. septembri 2013 otsusega maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. XXX esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2013 otsuse peale. Riigikohtu 07. aprilli 2014 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14 tühistati tsiviilasjas nr 2-1051874 tehtud Harju Maakohtu 22.veebruari 2013.a. otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 20.septembri 2013.a. otsus osas, millega jäeti rahuldamata XXX haginõuded ja saadeti asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Riigikohus ei nõustunud alama astme kohtutega selles, et hagejale edastatava maagaasi mõõtmiseks mõõturi andmete korrektsiooni nõue oleks tulenenud seadusest. Riigikohus leidis, et andmete korrektsiooni aluseks saab olla ainult poolte kokkulepe. Riigikohus leidis, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas kostja ja hageja vahel 15. novembril 2007 sõlmitud gaasimüügileping on lõppenud või kehtib endiselt; kuidas suhestub sellesse 9. juulil 2008 sõlmitud võrguleping ning millise lepingu osaks ja millal sai võrgulepingu tüüptingimuste punkt 4.7. Samuti leidis Riigikohus, et maakohus peab välja selgitama kas lepingut on tüüptingimuste osas muudetud. Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt hageja sõlmis 15.11.2007 kostjaga aadressil XXX, Tallinn maagaasi ostu-müügi lepingu nr XXX, mille lahutamatu osana on tüüptingimused. Hageja sai nende tüüptingimustega enne lepingu allakirjutamist tutvuda, mida tõestab lepingu iga lehekülje all allkiri. Antud lepingu p 6 määrab lepingu esemeks müüja (kostja) gaasijaotusvõrgu kaudu ostjale (hageja) tarnitav maagaas, mis tähendab, et kostja antud lepingu järgi täitis nii maagaasi müüja- kui ka maagaasi tarnimiseks võrguteenuseid. Antud lepingu p 8.1 näeb ette, et müüdudostetud gaasikoguseid mõõdetakse p 5.3 toodud gaasiarvestiga. Antud leping on kehtiv, ega ei ole muutunud kuna lepingu p 15.3 näeb ette, et lepingut muudetakse poolte kirjaliku kokkuleppega. Pooled ei ole lepingu muutmise kokkulepet sõlminud. Hageja leiab, et antud leping kehtib kostja suhtes võrguteenuse osutamise osas. Alates augusti 2008 hakkas kostja kasutama hageja poolt esitatud maagaasi tarbitud koguse korrigeerimise valemit. Hageja leiab, et valemi kasutamine on õigusvastane hageja suhtes kuna hageja ei ole kunagi sõlminud kostjaga kirjalikku kokkulepet Tüüptingimuste punktis 4.7 sätestatud maagaasi koguste korrigeerimise valemi rakendamiseks. Seega ei ole Tüüptingimuste punkt 4.7. muutunud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks. Kuna Tüüptingimuste punkt 4.7. ei ole hageja ja kostja vahelise lepingu osa, ei saa kostja hageja poolt, vastavalt gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi koguste korrigeerimisel Tüüptingimuste punktile 4.7. tugineda. 12.07.2008 hageja sõlmis kostjaga eraldi maagaasi võrguteenuse osutamise lepingu nr 120708, leping oli sõlmitud hageja kodus. Peale lepingu sõlmimist, mis on kahel leheküljel, pole hagejale esitanud muid täpsustavaid ega seletavaid materjale sh. pole esitatud ka mingeid tüüptingimusi ei enne lepingu sõlmimist ega ka lepingu sõlmimise momendil. Lepingu sõlmimise ajal ei andnud kostja hagejale võimalust lepingus viidatud tüüptingimustega tutvumiseks. Võrguteenuse osutamise Lepingus, mis oli esitatud kahel leheküljel, ei ole sõnagagi mainitud eelneva lepingu nr XXX lõppemisest ega tingimuste muutmistest. Hageja on arvamusel, et sellisel juhul, kui ei juhita tähelepanu lepingutingimuste muutmisele, jäävad kehtima automaatselt need tüüptingimused, mis said tema poolt allkirjastatud eelnevas lepingus, sõlmitud 15.11.2007 ja mis olid igati lahtiseletatud, arusaadavad ja mõistlikud ja mis nägid ette tarbitud maagaasi koguste mõõtmist paigaldatud ja taadeldud gaasiarvestiga. Juhul kui arvestada, et 12.07.2008 sõlmitud võrguteenuse osutamise lepinguga muudeti 15.11.2007 sõlmitud lepingut (millega hageja ei ole nõus), ja hageja suhtes kehtivad tüüptingimused, millega tal ei ole võimalus enne lepingu allkirjastamist tutvuda tuleb arvesse võtta, et antud tüüptingimuste p 4.7 määrab “Mõõtesüsteemi näite ning muid mõõtmisega seotud andmeid sisaldavad võrguettevõtja koostatud kirjalikud dokumendid on pooltele järgimiseks kohustuslikud ning arvete esitamise aluseks.“ Nagu iga mõistlik inimene sellest punktist saab aru, et tema mõõtesüsteemi näit on alus arve esitamiseks tarbitud maagaasi eest. Mingi maagaasi koguse korrigeerimine selle punktiga lepingu 12.07.2008 allakirjutamisel ette nähtud pole. Hageja on arvamusel, et kostja rikub hageja õigusi kasutades tema suhtes omapoolselt välja töötatud tüüptingimusi, millest ei olnud hagejat enne kasutamist teavitatud läbipaistvalt, selget ja arusaadavalt. Samuti leiab hageja, et kostja ei saa hageja poolt vastavalt gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi koguseid korrigeerida Konkurentsiametiga kooskõlastamata Tüüptingimustele viidates. Konkurentsiametiga kooskõlastamata tüüptingimused ei muutunud ega saanudki muutuda hagejaga sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks. Seega, isegi juhul, kui asuda seisukohale, et Tüüptingimuste punkt 4.7 võis hagejaga sõlmitud lepingu osaks muutuda ka hageja kirjaliku nõusolekuta, ei saanud Tüüptingimuste punkt 4.7. võrguteenuse lepingu osaks muutuda enne 17.03.2009.a. Kostja kasutas ajavahemikus 2008.a august kuni 17.03.2009.a

korrektsioonitegurit võrguteenuse lepingust tuleneva seadusliku aluseta. Selle perioodi eest oli ületasutud ilma õigusliku aluseta kostjale 4 eurot. Kostja kinnitas uued tüüptingimused 17.03.2009, kus p 4.7 nägi ette mõõteseadme näitude korrigeerimist. Hageja arvates antud tüüptingimuste p 4.7 ei saa rakendada tema suhtes kuna: Tüüptingimuste punkti 4.7. esimene lause sätestab, et mõõtesüsteemi näite ning muid mõõtmisega seotud andmeid sisaldavad võrguettevõtja (kostja) koostatud ja ostjaga (hageja) kooskõlastatud kirjalikud dokumendid on pooltele järgimiseks kohustuslikud ning arvete esitamise aluseks. Seega tuleneb Tüüptingimuste punkti 4.7. enda sõnastusest otsesõnu, et Tüüptingimuste punktis 4.7. sätestatud matemaatilist valemit rakendatakse gaasiarvestiga mõõdetud maagaasi koguste korrigeerimiseks üksnes juhul, kui valemi kasutamine on tarbijaga eelnevalt kirjalikult kooskõlastatud. Konkurentsiameti 12.03.2009.a otsuses nr 7.113/09-0003 märkis Konkurentsiamet Tüüptingimuste punkti 4.7. kooskõlastades samuti, et mõõdetud maagaasi koguste korrigeerimine eeldab iga tarbija eraldi kirjalikku nõusolekut. Hagejal pole kunagi olnud kostjaga kirjalikku kokkulepet Tüüptingimuste punktis 4.7 sätestatud maagaasi koguste korrigeerimise valemi rakendamiseks. Seega ei ole Tüüptingimuste punkt 4.7. muutunud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks. Tüüptingimuste punkti 4.7. sätestab korrektsiooniteguri arvutamise valemi. Nimetatud valemi alusel arvutatud korrektsiooni teguriga korrutab kostja läbi tarbijate poolt vastavalt gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi kogused. Valemis kasutatakse sisenditena nii temperatuuri- kui ka rõhunäitajaid. Seega saab valemi alusel arvutatud korrektsioonitegurid teoreetiliselt kasutada üksnes selliste gaasarvestite näitude korrigeerimiseks, millel puudub nii temperatuuri- kui ka rõhukorrektor. Hageja poolt tarbitud maagaasi koguseid mõõdetakse alates 30.09.2009.a temperatuurikorrektoriga gaasiarvestiga. Seega ei saa Tüüptingimuste punkt 4.7. alusel arvutatud korrektsioonitegurit hageja suhtes rakendada. Tüüptingimused ei sätesta ainult rõhunäitajaid sisendina kasutavate valemite korrektsiooniteguri arvutamiseks. Sellele vaatamata korrigeerib kostja hageja poolt tarbitud maagaasikoguseid korrektsiooniteguriga ka pärast gaasiarvesti vahetust. Kostja väidab seejuures, et korrigeerimine toimub üksnes rõhunäitajate osas. Hageja leiab, et kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse leping ei sisalda regulatsiooni üksnes rõhunäitajaid arvestava korrektsiooniteguri arvutamiseks, korrigeerib kostja hageja poolt tarbitud maagaasikoguseid alates 30.09.2009.a võrguteenuse lepingust tuleneva aluseta sõltumata sellest, kas Tüüptingimuste punkt 4.7. on muutnud hageja sõlmitud lepingu osaks või mitte. Hageja leiab, et isegi juhul, kui Tüüptingimuste punkt 4.7. oleks muutnud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks (hageja seda eitab), ei saaks kostja Tüüptingimuste punkti 4.7. alusel hageja poolt tarbitud maagaasi koguseid korrigeerida, kuna Tüüptingimuste punkt 4.7. on TsÜS § 87 ja VÕS § 42 lg 1 tulenevalt tühine. Tüüptingimuste punkt 4.7. oleks tühine ka juhul, kui asuda seisukohale, et Tüüptingimuste punkt 4.7. ei ole seadusest tuleneva keeluga vastuolus TsÜS § 87 tähenduses. Sellisel juhul oleks Tüüptingimuste punkt 4.7. tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 2 tulenevalt, kuna Tüüptingimuste punktis 4.7. sätestatu kahjustab hagejat kui tarbijat ebamõistlikult. Hageja palub tuvastada OÜ XXX maagaasi võrguteenuse osutamise lepingu tüüptingimuste p 4.7 tühisus ja välja mõista kostjalt ajavahemikus 2008.a septembrist (2008.a augusti eest) kuni 2014.a septembrini (2014.a augusti eest) alusetult saadud võrguteenuse tasu summas 39,71 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta rahuldamata. Kostja on MGS § 4 mõttes võrguettevõtja, kes tegeleb maagaasi jaotamisega Kakumäe piirkonnas, osutades hagejale võrguteenust. Enne 2009. aastat osutas kostja samas piirkonnas

nii gaasi võrgu- kui ka müügiteenust. Käesoleval ajal osutab kostja ainult maagaasi võrguteenust ning gaasi müüjaks tarbijatele on aktsiaselts XXX(EG). Kostja müüs hagejale viimati gaasi 2008. aasta mais (arve gaasi müügi esitati juunis 2008). Ajal, kui kostja osutas veel nii gaasi müügi- kui ka võrguteenust, kehtis hageja ja kostja vahel 15. novembril 2007 sõlmitud maagaasi müügileping. Hageja ja kostja vahel kehtib 9. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse osutamise leping. Hageja ja kostja vahel 15. novembril 2007 sõlmitud gaasi müügileping lõppes gaasi müümise lõpetamisega kostja poolt, hageja ning EG vahel gaasi müügilepingu sõlmimisega ning hageja ja kostja vahel võrguteenuse lepingu sõlmimisega. 15. novembri 2007 hageja ja kostja vaheline leping koosnes gaasi müügi ja võrguteenuse osutamise osadest. Kostja on seisukohal, et 15. novembril 2007 sõlmitud lepingu gaasi müügi osa lõppes ajast, mil hagejale hakkas gaasi müüma EG (s.o 2008.a. juunikuust) ning lepingu võrguteenuse osutamise osa lõppes uue võrguteenuse lepingu sõlmimisega hageja ja kostja vahel 9. juulil 2008. 9. juuli 2008 võrguteenuse lepingu punkt 2 sätestab: „Lepingu lahutamatuks osaks on maagaasi müügi ja võrguteenuse osutamise tüüptingimused (edaspidi tüüptingimused) ning vastavalt õigusaktidele kehtestatud hinnakirjad. Tüüptingimustes ja hinnakirjades sätestatu on pooltele täitmiseks kohustuslik“. Lepingu lõpus märkega „Märkused“ on sätestatud veel järgmist: „Lepingu lahutamatuks lisaks on Võrguettevõtja poolt „29“ jaanuar 2008.a kinnitatud tüüptingimused.“ Seega hõlmas 9. juuli 2008 võrguteenuse leping ka maagaasi müügi ja võrguteenuse osutamise tüüptingimusi. Kostja leiab, et tüüptingimused said hageja ja kostja vahel 9. juulil 2008 sõlmitud võrgulepingu osaks. Esiteks on tüüptingimuste kehtivusele otseselt ning kahel korral viidatud 9. juulil 2008 sõlmitud võrgulepingu tekstis. Teiseks viitas kostja tüüptingimustele kõigil enda poolt hagejale väljastatud arvetel. Kolmandaks on tüüptingimused olnud kogu vaidlusaluse perioodi vältel kostja kodulehel kättesaadavad. Neljandaks on kostja tüüptingimused ning nende kooskõlastamise otsused kättesaadavad Konkurentsiameti kodulehel. Neljandaks on võrguteenuse leping ka oma olemuselt sedasorti leping, mille puhul võib eeldada, et selle osaks on tüüptingimused ning samuti viitas sellele asjaolu, et 9. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse lepingu eritingimuste tekst ei reguleeri sisuliselt võrguteenuse osutamist ning selle eest tasumist üldse. Lepingu eritingimused koosnevad põhiliselt hageja andmetest. Seega said tüüptingimused 9. juulil 2008 võrguteenuse lepingu sõlmimisel hageja ja kostja vahel selle lepingu osaks nii VÕS § 37 lg 1 kui ka lg 3 kohaselt. Lepingu sõlmimise hetkel hakkasid poolte vahel kehtima vanad tüüptingimused muudetud punktiga 3.3, kuid kostja leiab, et lepingu punktis 2 sätestatu viitab sellele, et lepingu osaks saavad ka järgnevad XXXOÜ maagaasi müügi ja võrguteenuse osutamise tüüptingimused ja/või nende muudatused. MGS-ist tuleneb kostjale kohustus kooskõlastada oma võrgulepingu tüüptingimused Konkurentsiametiga. Konkurentsiamet on kooskõlastanud kostja võrgulepingu tüüptingimused 20. veebruaril 2008 otsusega nr 5.1-20/08-0028-003 (edaspidi kui „vanad tüüptingimused“), 27. märtsil 2008 otsusega nr 5.1-20/08-0028-008 kooskõlastanud vanade tüüptingimuste muudatuse punkti 3.3 osas ning 12. märtsil 2009 otsusega nr 7.1- 13/09-0003 kooskõlastanud uued tüüptingimused. Tüüptingimused on kostja koduleheküljel tarbijatele pidevalt kättesaadavad ning samuti viitab kostja tüüptingimustele ning vastavale veebileheküljele igal oma arvel. Kostja leiab, et uued tüüptingimused ning sealhulgas tüüptingimuste punkt 4.7 said VÕS § 37 lõikest 1 tulenevalt hageja ja kostja vahelise lepingu osaks ning hakkasid hageja suhtes kehtima 17. märtsist 2009, kui tüüptingimused kinnitati ning kostja koduleheküljele üles pandi.

Kui kohus peaks leidma, et uute tüüptingimuste punkt 4.7 ei ole saanud hageja ja kostja vahelise lepingu osaks (millega kostja ei nõustu), puudub hagejal tuvastushuvi tüüptingimuse punkti 4.7 tühisuse tuvastamiseks ning hagi tuleb selles osas jätta läbi vaatamata. Kostja leiab, et tüüptingimuste punkt ei ole tühine. Tüüptingimuste punktis 4.7 sisalduva valemi kasutamine on poolte kohustuste ja õiguste tasakaalu tagamiseks vältimatult vajalik. Võrguettevõtja osutab tarbijatele teenust, mille eest tal on õigus saada tasu vastavalt tarbijale vahendatud gaasi kogusele. Maagaasi kogus (maht kuupmeetrites) ja kütteväärtus sõltuvad maagaasi temperatuurist ja rõhust. Maagaasi temperatuur ja rõhk on selle tarbijatele vahendamisel muutuv, mistõttu on tarbijateni jõudev maagaasi maht üldjuhul erinev sellest maagaasi mahust kuupmeetritest, mis maagaasi müüja poolt võrguettevõtja võrku sisenes. Gaasi kütteväärtus sõltub gaasi temperatuurist ja rõhust. Kokkusurutud ning mahult väiksem gaas omab suuremat kütteväärtust ning seetõttu ei saa tarbijale edastatud gaasi väärtust hinnata ainult mahu järgi kuupmeetrites. Seega, ilma tarbijale vahendatud gaasi kogust rõhu ja temperatuuri leppesuurustele arvutamata, ei ole võimalik teada saada, kui suures väärtuses tarbija tegelikult maagaasi sai ning seetõttu ei saa ka tarbijalt võrguteenuse eest nõutav tasu vastata tarbija poolt tegelikult tarbitud gaasi kogusele. Ainus alternatiiv arvutuslikule korrektsioonile tegeliku tarbitud gaasikoguste kindlaksmääramisel oleks rõhu- ja temperatuurikorrektoriga mõõturite paigaldamine kõigile tarbijatele. Kuna sellised mõõturid maksavad ca 2200 eurot tükk, siis oleks nende paigaldamine kõigile tavatarbijatele äärmiselt ebaökonoomne ning see tõstaks vältimatult võrguteenuse hinda. Sisuliselt ei muudaks selline investeering tarbijate jaoks aga midagi soodsamaks, kuna uus mõõtur jõuaks lihtsalt iseseisvalt samale tulemusele, millele jõutakse praegu arvutustehte tulemusel. Hagejale on tarbijate hulgas pigem erandina tema soovil 30. septembril 2009 paigaldatud temperatuurikorrektoriga gaasimõõtur. Sellest ajast saadik korrigeeritakse hageja mõõturi poolt mõõdetud gaasikogust arvutuslikult ainult rõhu osas ning mitte temperatuuri osas. Temperatuuri- ja rõhukorrektoriga mõõtureid kasutavad ettevõtted, mis tarbivad suurtes kogustes gaasi. Sellised mõõturid on disainitud mõõtma väga suuri gaasikoguseid ning kui nendega püüda mõõta väikseid gaasikoguseid (kodutarbija poolt tarbitava gaasi koguseid) võib mõõtur olla ka ebatäpne. Tüüptingimuste punkt 4.7 ei ole vastuolus seadusega. Vaidlusalusel perioodil on maagaasiseadus kehtinud kahes erinevas sõnastuses (redaktsioon kuni 8. juulini 2012 ning alates 8. juulist 2012 kehtiv redaktsioon). Kostja leiab, et kumbki maagaasiseaduse redaktsioon ei välista tüüptingimuste punktis 4.7 sätestatud kokkulepet võrguettevõtte ja tarbija vahel. Kuni 8. juulini 2012 kehtinud MGS redaktsiooni § 24 lg 1 sätestas: „Võrguettevõtja peab tagama kõigi tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate gaasikoguste kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise“. Alates 8. juulist 2012 kehtima hakanud MGS redaktsiooni § 24 lg 1 sätestab: „Võrguettevõtja tagab võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning peab sellekohast arvestust.“ Kostja leiab, et mitte kumbki sõnastus ei välista kokkulepet selle kohta, et mõõturiga saadud mõõtetulemused korrigeeritakse leppetingimustele vastavaks. Mõlemad redaktsioonid lubavad võrguettevõtjal muu hulgas mõõtetulemusi töödelda. Seega ei ole tüüptingimuste punkt 4.7 seadusega vastuolus. Kostjal on õigus kasutada tüüptingimuste punktis 4.7 sätestatud valemit hageja poolt tarbitud maagaasi koguste kindlakstegemisel, hoolimata sellest, et hageja poolt tarbitud gaasi mõõdab temperatuurikorrektoriga gaasimõõtur, kuna tüüptingimuste punkt 4.7 on saanud hageja ja kostja vahelise võrguteenuse lepingu osaks, see kehtib ning on algsel kujulrakendatav ka temperatuurikorrektoriga gaasimõõturi andmete korrigeerimiseks.

Kostja vaidleb hageja alusetu rikastumise nõudele vastu, kuna kohustus tasuda kostjale võrguteenuse eest tasu tüüptingimuste punktis 4.7 sätestatud valemi alusel arvutatud tarbitud gaasi koguse eest oli hagejal olemas ega langenud hiljem ära. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Riigikohus tuvastas oma 07.04.2014 otsuses järgmised faktilised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle: • kostja osutab võrguettevõtjana hagejale maagaasi edastamise võrguteenust, maagaasi müüb hagejale AS XXX; • hageja sõlmis kostjaga lepingu maagaasi müügiks 15. novembril 2007, võrguteenuse osutamise lepingu sõlmisid pooled 9. juulil 2008; • kostja võrgu kaudu edastatavat maagaasi mõõdab kostja võrgu ja tarbijapaigaldise liitumispunkti paigaldatud mõõturiga kuupmeetrites, 30. septembril 2009 on hageja tarbijapaigaldisele paigutatud temperatuurikorrektoriga (kuid rõhukorrektorita) mõõtur; • tasu võrguteenuse eest arvestab kostja hageja esitatud mõõturi näitude alusel, mida kostja korrigeerib alates 2008.a augustist gaasi temperatuuri ja rõhku leppetingimustele korrigeeriva valemi alusel, mis on ette nähtud võrguteenuse lepingu tüüptingimuste punktis 4.7; • konkurentsiamet on võrguteenuse tüüptingimuse punkti 4.7 kooskõlastanud 12. märtsil 2009; • võrguteenuse tüüptingimused on avalikustatud kostja veebilehel ja on olnud hagejale kättesaadavad. Vaidluse lahendamiseks tuleb vastavalt Riigikohtu 07.04.2014 otsuses antud juhistele kindlaks teha, kas, millal ja mil viisil hakkas hageja suhtes kehtima MTT p. 47 gaasimõõturi andmete korrigeerimise kohta valemi alusel. Kohtud olid lähtunud sellest, et korrektsioonivalem kohaldub hageja suhtes sõltumata poolte kokkuleppest. Riigikohus ei nõustunud selle järeldusega. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja vahel on võrguteenuse osutamiseks lepinguline suhe. Pooled on sõlminud 15. novembril 2007 lepingu maagaasi müügiks ja 9. juulil 2008 võrguteenuse osutamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja milline leping nendevahelistes suhetes kohaldub ning kas ja millised tüüptingimused sellele kohalduvad. Hageja on seisukohal, et tema ja kostja vahelise võrguteenuse osutamise suhtes reguleerib 15. novembri 2007 leping, mille toimeala ei piirdu hageja arvates üksnes maagaasi müügiga. See leping ei viidanud täiendavatele tüüptingimustele. Kostja arvates on nimetatud leping lõppenud pärast seda, kui kostja lõpetas maagaasi müügi. Riigikohtu suuniste kohaselt tuleb tuvastada 15. novembril 2007 sõlmitud lepingu kehtivus, selle seotus 9. juuli 2008 lepinguga ja MTT p 4.7 kohaldatavus. Samuti tuleb kindlaks teha, millistel tingimustel sõlmiti 9. juuli 2008 leping, mh millises redaktsioonis ja sisuga tüüptingimusi hõlmas selles olev viide

tüüptingimustele. Samuti tuleb tuvastada kas, millal ja kuidas on seda lepingut või selle kohalduvaid tüüptingimusi muudetud. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud 15.11.20007 aadressil XXX, Tallinn maagaasi ostu-müügi leping nr XXX. Antud lepingu punkt 6 kohaselt on lepingu esemeks Müüja gaasijaotusvõrgu kaudu ostjale tarnitav maagaas. Antud lepingu punkt 8.1 näeb ette, et müüdud-ostetud gaasikoguseid mõõdetakse p 5.3 toodud gaasiarvestiga (I kd tlk 11-13). 12.07.2008 kehtinud Maagaasiseaduse (MGS) § 231 lõige 1 sätestab, et võrguteenuse osutamiseks sõlmib võrguettevõtja võrgu kasutamist taotleva turuosalisega võrguteenuse osutamise lepingu. Kohus on tuvastanud, et 12.07.2008 on hageja ja kostja vahel sõlmitud maagaasi võrguteenuse osutamise leping nr 120708. Antud lepingu kohaselt kostja osutab võrguettevõtjana maagaasi võrguteenust ning ostja tasub talle osutatud võrguteenuse eest (I kd tlk 92-93). Kohus nõustub kostjaga, et hageja ja kostja vahel kehtib 9. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse osutamise leping. 15. novembri 2007 hageja ja kostja vaheline leping koosnes gaasi müügi ja võrguteenuse osutamise osadest. Vaidlust ei ole, et alates 2008 aasta augustist müüb hagejatele maagaasi AS XXX ning kostja osutab sellest ajast hagejale üksnes maagaasi võrguteenust. Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel 15. november 2007 sõlmitud gaasi müügileping lõppes ajast, mil hagejale hakkas gaasi müüma AS XXX(s.o. 2008.a. juunikuust) ning leping võrguteenuse osutamise osas lõppes uue võrguteenuse lepingu sõlmimisega hageja ja kostja vahel 9. juulil 2008. VÕS § 13 kohaselt võib lepingu lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Lepingut ei pea lõpetama samas vormis, milles see sõlmiti, kui leping ise ei näe vastupidist ette. Kui lepingus oli ette nähtud, et leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest §-i 13 kommentaarist ning Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-29-06 nähtub, et leping võidakse lõppenuks lugeda ka kaudse tahteavaldusega. Muu hulgas võib lepingu lõpetamise tahet järeldada asjaoludest, mis kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata. Selle hindamisel, kas lepingupool võis aru saada teise poole käitumisest kui nõusolekust lepingu lõpetamiseks, tuleb hinnata poolte subjektiivset võimet aru saada teise poole käitumisest1. Kohus leiab, et käesoleval juhul on hageja ja kostja vaheline 15. novembri 2007 gaasi müügileping lõppenud poolte kokkuleppe alusel kaudsete tahteavalduste vahetamise teel. Kostja lõpetas gaasi müümise ning hageja sõlmis gaasi müügilepingu AS-ga XXXning uue gaasi võrguteenuse osutamise lepingu kostjaga. Seeläbi väljendasid mõlemad osapooled tahet 15. novembril 2007 sõlmitud leping lõpetada, kuna kumbki pool seda lepingut enam ei täitnud. Hageja ja kostja vahel 9. juuli 2008 sõlmitud võrguteenuse lepingu punkt 2 sätestab: „Lepingu lahutamatuks osaks on maagaasi müügi ja võrguteenuse osutamise tüüptingimused (edaspidi tüüptingimused) ning vastavalt õigusaktidele kehtestatud hinnakirjad. Tüüptingimustes ja hinnakirjades sätestatu on pooltele täitmiseks kohustuslik“. Lepingu lõpus märkega „Märkused“ on sätestatud veel järgmist: „Lepingu lahutamatuks lisaks on Võrguettevõtja poolt „29“ jaanuar 2008.a kinnitatud tüüptingimused.“ Leping on sõlmitud kahel leheküljel (I kd tlk 92-93). Kostja on kohtule esitanud Konkurentsiameti 20.08.2008 otsusega nr 5.120/08-0028-003 kinnitatud XXXOÜ maagaasi müügi- ja võrguteenuse osutamise tüüptingimused (V kd tlk 34-40). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et leping sõlmiti hageja kodus ja ei enne lepingu sõlmimist ega lepingu sõlmimise ajal ei ole kostja esitanud hagejale tüüptingimusi tutvumiseks. Hageja ei nõustu nende tüüptingimustega, millele viitas kostja 9. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingus nr 120708 kuna ta ei saanud nendega

eelnevalt tutvuda, tänu millele jäi selgusetuks, mis tingimustel ja millise meetodiga hakatakse tulevikus tema poolt tarbitavaid maagaasi koguseid muutma. Leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Nii TsÜS § 77 kui ka VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida ükskõik millises vormis. Lepingu sõlmimise üldreeglid kehtivad ka tüüptingimustega lepingu sõlmimisel. Tüüptingimused ise võivad VÕS § 35 lg 3 järgi sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa, sõltumata selle kajastamise viisist. Tüüptingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas või kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Lepingu osaks ei loeta VÕS § 37 lg 3 järgi tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Õiguskirjanduses on leitud, et tüüptingimuse saamine lepingu osaks sõltub kolme kumulatiivse tingimuse täitmisest, milleks on tüüptingimusest teavitamine või nende olemasolu eeldamine (lg 1), tüüptingimusega tutvumise võimalus (lg 1) ja lepingupoole arusaamine tüüptingimuse kuulumisest lepingu juurde (lg 3). Nimetatud tingimused peavad olema täidetud enne lepingu sõlmimist. Hilisemad selgitused või tutvustused ei oma enam õiguslikku tähendust. Tüüptingimused saavad lepingu osaks nendele viite tegemisel või nende olemasolu eeldamisel ainult siis, kui tingimuse kasutaja võimaldab lepingu poolel tüüptingimuste sisuga tutvuda. Tüüptingimust sisuga tutvumine peab olema tagatud reaalselt. Lepingu sõlmimisel kohalviibijate vahel tuleb reeglina tüüptingimused lepingu poolele esitada või pakkuda muul viisil tüüptingimuse tekstiga tutvumise võimalust. Kuna lepingu pool võib ka loobuda tüüptingimustega tutvumisest, siis võivad tüüptingimused muutuda lepingu osaks ka siis, kui neid tegelikult läbi ei loeta. Küll aga peab tingimuse kasutaja suutma tõendada, et ta lepingu teisele poolele sellist võimalust tegelikult pakkus. Kui lepingus või lepingu sõlmimisel viidatakse tüüptingimuste olemasolule ja nendega tutvumise kohale, siis loetakse tegeliku tutvumise tagamise nõue täidetuks ainult siis, kui tutvumise koht ja viite tegemise koht on ruumilises seoses. Seega ei pruugi seaduse nõue olla täidetud ka siis, kui viide tüüptingimust asukohale küll tehakse, kuid selleni jõudmine ei ole lepingu sõlmimise ajal võimalik (nt asuvad tüüptingimused peakontoris, mis asub teises linnas või piisavalt kaugel lepingu sõlmimise kohast, et oleks ebamõistlik eeldada selle võimaluse kasutamist; internetileheküljele viitamine olukorras, kus seda lepingu sõlmise ajal vaadata ei saa jne.) (P.Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käert, lk 134 ja 136 „Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne“). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2011 otsuse nr 3-2-1-2-11 punktis 13 on Riigikohus leidnud, et VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimus lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Seega peab kostja juhul, kui ta tahab tugineda lepingus või selle lisades sisalduvatele tüüptingimustele, tõendama, et need tüüptingimused olid olemas lepingu sõlmimise ajal ning teisel poolel oli võimalus nende sisu teada saada. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et kostja tutvustas hagejale 29. jaanuar 2008 kinnitatud tüüptingimusi kui lepingu osa lepingu sõlmimise ajal või enne lepingu sõlmimist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et leping sõlmiti hageja kodus. Seega on tegemist lepingu sõlmimisega kohalviibijate vahel ning sellisel juhul tuleb tüüptingimused lepingu poolele esitada või pakkuda muul viisil tüüptingimuse tekstiga tutvumise võimalust lepingu sõlmimise ajal või enne lepingu sõlmimist. 09. juuli 2008 hageja ja kostja vahel sõlmitud

võrguteenuse lepingust ei nähtu, et hagejal oli mõistlik võimalus 09. juuli 2008 lepingus viidatud Võrguettevõtja poolt 29. jaanuar 2008.a kinnitatud tüüptingimustega enne lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimise ajal tutvuda. Asjaolu, et kostja hakkas viitama tüüptingimustele alates 05.09.2008 hagejale väljastatud arvetel (mis on väljastatud pärast lepingu sõlmimist) ja tüüptingimused on väidetavalt avaldatud ka kostja koduleheküljel, ei tähenda, et hagejal oli võimalik enne lepingu sõlmimist tüüptingimustega tutvuda. Tüüptingimustega tutvumise võimalus peab olema tagatud lepingu poolele enne lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimise ajal, sest sellest sõltub lepingupoole tahe nimetatud tüüptingimustel leping sõlmida. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja poolt 29. jaanuaril 2008 kinnitatud tüüptingimused ei ole saanud hageja ja kostja vahel 09. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks. VÕS § 41 kohaselt kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei oleks ilma kostja 29. jaanuaril 2008 kinnitatud tüüptingimusteta hagejaga 09. juulil 2008 võrguteenuse lepingut sõlminud. Eeltoodust tulenevalt kohaldatakse hageja ja kostja vahel 09. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse lepingule VÕS § 41 alusel seaduses seda liiki leping lepingule sätestatut st Maagaasiseadust.

tüüptingimuste punkti 4.7 tühisuse tuvastamiseks. Kohus on eelnevalt leidnud, et hageja ja kostja vahel 09. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse lepingule kohaldatakse VÕS § 41 alusel Maagaasiseadust (edaspidi MGS). Kuni 8. juulini 2012 kehtinud MGS redaktsiooni § 24 lg 1 sätestas: „Võrguettevõtja peab tagama kõigi tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate gaasikoguste kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise“. Alates 8. juulist 2012 kehtima hakanud MGS redaktsiooni § 24 lg 1 sätestab: „Võrguettevõtja tagab võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning peab sellekohast arvestust.“ Riigikohus on oma otsuse punktides 18-20 märkinud, et MGS paneb võrguettevõtjale kohustuse tagada tarbitud maagaasi koguste mõõtmise. See kohustus tuleneb MGS § 24 lg-st 1 (nii enne 8. juulit 2012 kehtinud kui ka kehtivas redaktsioonis) ning enne 8. juulit 2012 ka MGS § 22 lg-st 4. MGS ei näe aga ette, kuidas tarbitud maagaasi koguseid mõõta ja missuguseid mõõtevahendeid kasutada. MGS § 18 lg 6 p 2 ja § 19 lg 2 p 2 järgi määratakse maagaasi mõõtesüsteemi asukoht ja mõõtevahendite tüüp kindlaks liitumistingimustes ja võrguga liitumise lepingus. Võrguettevõtja paigaldab MGS § 24 lg 3 järgi oma valduses olevas võrgus projektikohase mõõtesüsteemi koos vajalike lisaseadmetega võimalikult tarbimiskoha lähedale omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. Kui tarbija olemasolev mõõtesüsteem ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele, asendab võrguettevõtja selle MGS § 24 lg 4 järgi omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. Küll peab võrguettevõtja MGS § 22 lg 9 järgi võrguteenust osutades järgima turuosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet ning MGS § 22 lg 12 järgi avalikustama tema pakutavad teenused koos nende osutamise tingimuste ja nende eest võetava tasu või selle arvutamise metoodikaga oma veebilehel. Alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv MGS § 24 lg 11 näeb ette, et võrguettevõtja teisendab mõõdetud gaasikogused energiaühikutesse (kilovatt-tundidesse). Metoodika selleks on MGS § 24 lg 12 alusel kehtestaud majandus- ja kommunikatsiooniminister 1. veebruari 2013. a määrusega nr 8. Kohus leiab, et kuni 8. juulini 2012 kehtinud MGS ega alates 8. juulist 2012 kehtima hakanud MGS redaktsiooni ei näe ette, et mõõturiga saadud mõõtetulemusi võiks korrigeerida vastavalt mingile valemile. Riigikohus on oma otsuse punktides 23-25 märkinud, et ka standardist nr 13443:2005 tulenevat metoodikat ei saa kohaldada tarbija suhtes kui kehtivast õigusaktist tulenevat metoodikat. Seaduses tulenevat korrigeerimisnõuet tarbija gaasikoguste mõõtmisel ei saa järeldada ainuüksi sellest, et sarnane korrektsioon on kostjal kokku lepitud EVGT-ga või EG-l ette nähtud gaasi importimisel. Samuti ei saa seadusest tulenevat korrigeerimisnõuet järeldada ainuüksi sellest, kui sama tehakse teistes riikides või teevad teised võrguettevõtjad. Kostja kasutatava metoodika nõuet ei tulene ka Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13. juuli 2009. a direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (direktiiv 2009/73/EÜ), art 3 lg 3 järgi liikmesriigid üksnes võtavad vajalikud meetmed, et kaitsta lõpptarbijaid, ning tagada tuleb tarbijakaitse kõrge tase, mh lepingutingimuste läbipaistvus. Need meetmed, mida tuleb kohaldada vähemasti kodutarbijatele, on loetletud direktiivi lisas 1, mille p 2 järgi tagavad liikmesriigid mh arukate arvestisüsteemide rakendamise, mis aitavad kaasa tarbijate aktiivsele osalemisele gaasitarneturul. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjal puudub õigusaktidest ning hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingust tulenev õigus hageja poolt vastavalt gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi koguseid korrigeerida. Hageja on esitanud alusetu rikastumise nõude 39,71 euro saamiseks, mis kostja on temalt perioodil 2008. a september (arve 2008.a. augusti eest) kuni 2012. a november tarbitud maagaasi koguse kindlakstegemisel lubamatult arvutuslikku korrigeerimist kasutades võrguteenuse tasuna üleliigselt nõudnud ning millise summa on hageja alusetult kostjale

tasunud. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt võib isik üleantu saajalt tagasi nõuda, kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ning kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostja poolt hagejale esitatud arvetest nähtuvalt on hageja tasunud kostjale ajavahemiku 2008.a. augusti kuni 2014 septembri eest lähtudes kostja poolt välja töötatud maagaasi koguse korrigeerimise valemile. (II kd tlk 115-142). Hageja poolt kohtule esitatud kahju arvestuse kohaselt on hageja tasunud kostjale alusetult ajavahemikus 2008.a. septembris kuni 2014.a. septembrini võrguteenuse eest summas 39,71 eurot (V kd tlk 186-187). Kostja ei ole hageja poolt esitatud enamtasutud võrguteenuse tasule vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ajavahemikus 2008.a. september (2008.a. augusti eest) kuni 2014.a. september (2014.a. augustini) alusetult saadud võrguteenuse tasu summas 39,71 eurot. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Hagi hind Hageja on esitanud hagi kostja tüüptingimuste punkt 4.7 tühisuse tuvastamiseks ja kostjalt alusetult saadud 39,71 euro väljamõistmiseks. Vastavalt TsMS § 134 lg 3 kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, siis loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. Sellest tulenevalt on hagihinnaks 39,71 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kada. Kuna kohus on hageja tüüptingimuse tühisuse tuvastamise nõude jätnud rahuldamata ja hageja varalise nõude rahuldanud, siis on põhjendatud jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.