Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
AS Nordea Finance Estonia hagi Osaühingu SVS Services vastu kahju hüvitamiseks ja Osaühingu SVS Services vastuhagi kahju hüvitamiseks
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.01.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.10.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu SVS Services apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
12 059,90 eurot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Nordea Finance Estonia (rk 10237140), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kostja Osaühing SVS Services (rk 10519281), lepinguline esindaja Aleksei Smelov
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 17.10.2013 otsus lõppjäreldustes muutmata, arvestades ringkonnakohtu põhjendustega.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maakohtus jätta 80 % osas hageja kanda ja 20 % osas kostja kanda. Poolte menetluskulud apellatsioonikohtus ja Riigikohtus jäävad Osaühing SVS Services kanda. Edasikaebe kord ja selgitused Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või
kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lõikele 2. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja taotles 07.05.2010 Harju Maakohtule esitatud hagis kostjalt 20 812,84 euro väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19.04.2004 liisingulepingu nr 20041156 (edaspidi: liisinguleping I), 10.08.2006 liisingulepingu nr 20063527 (edaspidi: liisinguleping II) ja 19.04.2004 liisingulepingu nr 20041157 (edaspidi: liisinguleping III). Liisingulepingute kohaselt omandas hageja kostja soovil erinevad sõidukid ja andis need lepingutes sätestatud tingimustel kostja valdusesse ja kasutusse. Kostja kohustus tasuma igakuiseid liisingumakseid. Kuna jättis tähtaegselt tasumata lepingust tulenevad maksed, ütles hageja liisingulepingud üles, teavitas sellest kostjat ja kohustas kostjat tasuma lepingu ülesütlemise hetkeks tekkinud võlgnevus. Kostja vabatahtlikult hageja nõudeid ei täitnud. Liisingulepingu I vara on tagastamata. Kuna kostja vara üle andnud ei ole, on hagejale tekkinud kahju liisingulepingu I ülesütlemise seisuga 19.10.2009 summas 10 956,18 eurot, millele lisandub tasumata lepingumaksete osa 404.67 eurot ja leppetrahv 3 043.39 eurot, kokku 14 404.24 eurot. Liisingulepingust II tulenev nõue on kokku 2 551.63 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumuse 7389.17 eurot ja vara müügihinna 6391.17 eurot vahest 998 eurot, tasumata maksetest 994,16 eurot, saamata jäänud intressidest perioodil 01.11.2009–15.12.2009 summas 26.53 eurot, kaskokindlustuse kulust kuni vara müügini perioodil 08.11.2009–16.12.2009 summas 53.60 eurot, müügikulust 319.56 eurot ja väljanõudmiskuludest 159.78 eurot. Liisingulepingust III tulenev nõue on kokku 3 856.97 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumuse 10 425.27 eurot ja vara müügihinna 7935.70 eurot vahest 2489.57 eurot, tasumata maksetest 548.28 eurot, saamata jäänud intressidest perioodil 01.05.2009–17.12.2009 summas 133.21 eurot, müügikulust 524.55 eurot ja väljanõudmiskuludest 159.78 eurot. Kostja vastuväited ja vastuhagi
2.Hageja nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kostja on liisingulepingute osamaksed tasunud, tasumata on viivised 5,98 eurot. Hageja on arvestanud viiviseid valesti. Liisingulepingu I vara ei asu kostja valduses. Hageja ise kinnitab, et tegi volituse vara kasutamiseks IZ (V) ja VV nimele, kelle valduses on vara tänaseni. Volikiri oli antud üheks aastaks kuni jaanuarini 2010 ning liisingulepingu lõppedes 01.05.2009 kasutas kolmas isik vara volikirja alusel edasi ning kostjal ei olnud võimalik vara kätte saada. Järelikult on hageja põhinõue liisingulepingu I järgi summas 10 956.18 eurot põhjendamata. Kostja ei tunnista leppetrahvi nõuet liisingulepingu I järgi 3 043.39 eurot, kuna nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Hageja esitas nõude pea kolm aastat pärast lepingu lõppemist. Liisingulepingu II osamaksed on kostja tasunud, tasumata on üksnes viivised 547.17 eurot. Liisingulepingu ülesütlemiseks puudus hagejal alus, mistõttu on põhjendamata ka tasu 383.47 eurot. Põhjendamata on võlgnevus saamata jäänud intresside osas 26.53 eurot, kaskokindlustuse kulu 53,60 eurot, müügikulu 319.56 eurot, väljanõudmiskulud summas 159.78 eurot ja krediidikahju 998 eurot.
2(7)
Kostja tagastas liisingulepingu II järgse vara hageja nõudmisel ning seetõttu ei pea viimast kulu hüvitama. Liisingulepingu III osamaksed on kostja tasunud, tasumata on üksnes viivised 24.79 eurot, hageja on arvestanud viivised valesti. Põhjendamata on võlgnevus saamata jäänud intresside osas 133.21 eurot, müügikulu 524.55 eurot, väljanõudmiskulud summas 159.78 eurot ja müügikahju 2 489.57 eurot. Kostja tagastas liisingulepingu II järgse vara hageja nõudmisel ning seetõttu ei pea viimast kulu hüvitama.
3.Kostja esitas vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista kahju 16 440,26 eurot. Poolte vahel oli sõlmitud 25.07.2003 liisinguleping 20032062, mille kohaselt andis hageja kostja valdusesse ja kasutusse Toyota Land Cruiser 100. 19.11.2010 teatas hageja kostjale, et liisingulepingu 20032062 vara müügikasumi 28 277.09 EEK, s.o 1807,24 euro arvelt on vähendatud liisingulepingu 20063527 nõuet. Liisingulepingu ülesütlemise päeva seisuga ei olnud kostjal tasumata lepingumakseid ning alusetud olid ka ülejäänud nõuded kokku 1 797.43 eurot. Hageja on kostja rahast ebaseaduslikult võtnud maha 1 797.43 eurot, millega on tekitanud kostjale kahju. Vara müüdi turuhinnast madalama hinnaga ja selle eest ei pea kostja vastutama (VÕS § 367 lg-le 3). Kuivõrd vara turuhind oli tagastamise hetkel mitte vähem kui 400 000 krooni, siis oleks pidanud kasum olema 257 234.32 EEK ehk 16 440.26 eurot. Selle summa arvelt oleks liisingulepingute I, II ja III nõuet vähendatud või lihtsalt kostjale tagastatud. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 12 059 eurot 90 senti, jättis vastuhagi rahuldamata ning jättis 80% menetluskuludest kostja kanda ja 20% hageja kanda. Liisingulepingute üldtingimuste p 9.2.10-iii järgi on liisinguandjal õigus leping üles öelda, kui liisinguvõtja ei täida oma kohustusi, kui ta jätab 20 päeva jooksul maksetähtpäevast tasumata või ei tasu täielikult lepingumakseid või muid lepingust tulenevaid makseid. Liisinglepingute laekumiste väljavõtetest nähtub, et kostja ei täitnud oma kohustusi vastavalt lepingutes kokkulepitule. Arvete tasumisega on pidevalt viivitatud, osa arvetest ja viivisearvetest on tasutud osaliselt, mistõttu oli hagejal õigus liisingulepingud üles öelda. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Liisinguleping I öeldi üles 19.10.2009 ning selleks ajaks oli kostjal tasumata liisingumakseid 404,67 eurot, mis nähtub lisatud arvetest ja laekumiste väljavõttest. Nõudele on lisatud leppetrahv 3043,39 eurot, millele on kostja esitanud vastuväite. Hageja esitas leppetrahvi nõude täpsustatud hagiavalduses 07.12.2010, s.o rohkem kui aasta möödudes ajast, mil liisingulepingu üldtingimuste p 9.4 alusel tekkis hagejal õigus nõuda leppetrahvi. See on ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi sissenõudmiseks ning on vastuolus hea usu põhimõtetega (VÕS § 159 lg 2). Kuna kostja lepingu I ülesütlemisel tema kasutuses olevat vara liisinguandjale ei tagastanud, on hagejal õigus nõuda kahju vara väärtuse suuruses summas (üldtingimuste p 9.6.). Kostja vastuväide, et hageja väljastas volikirja sõiduki kasutamiseks kolmandatele isikutele, ei välista liisingulepingu lõppemisel kostja vara tagastamise kohustust. Volikiri väljastati kostja taotluse alusel. Vara väärtuse tõendamiseks hageja tõendeid kohtule ei ole esitanud. Mõistlik on arvata vara väärtuseks lepingus I kokkulepitud
3(7)
vara jääkväärtus tähtaja lõpuks 9 130.13 eurot. Seega on põhjendatud hageja nõue liisinguleping I järgi 9 534.80 eurot. Liisinguleping II öeldi üles 19.10.2009 ning selleks ajaks oli kostjal tasumata liisingumakseid 2 418.33 eurot, mis nähtub lisatud arvetest ja laekumiste väljavõttest. Pärast lepingu ülesütlemist on kostja tasunud 242.92 eurot ning hageja on arvestanud liisingulepingu nr 20032062 saadud müügikasumi 1181.25 eurot liisingulepingu võlgnevuse katteks. Seega on kostja maksete võlgnevus 994.16 eurot. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hindamisakti kohaselt on liisingueseme Honda CR-V väärtus liisinguandjale üleandmise hetkel 120 000 EEK, s.o 7 669.40 eurot. Sama nähtub ka Veho Eesti hindamisaktist. Liisingu ese müüdi hinnaga 100 000 EEK ehk 6 391.16 eurot (ilma käibemaksuta). Müügikahjum on 998 eurot. VÕS § 367 lg 2 sätestab, et lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Hageja intressinõue ei kuulu rahuldamisele. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisingulepingu ülesütlemisega seonduvaks kuluks tuleb lugeda kaskokindlustuse kulu aja eest, mil liisinguese oli hageja valduses kuni selle müügini. Lepingu II puhul oli see 53.60 eurot. Sõiduki müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Hageja ise ei tegele sõidukite müügiga, vaid peab tegema selleks lisakulusid (sõiduki korrastus müügiks, hoiukulu jm). Leping II müügikuluks on 319.56 eurot. Lepingu eseme väljanõudmiskulu on 159.78 eurot. Kostja küll väidab, et ta toimetas sõiduki ise kohale, kuid tõendeid selle kohta esitatud ei ole. Seega on põhjendatud lepingu II ülesütlemisest tingitud kahju 2 525.10 eurot. Liisinguleping III öeldi üles 19.10.2009 ning selleks ajaks oli kostjal tasumata liisingumakseid 548.28 eurot, mis nähtub lisatud arvetest ja laekumiste väljavõttest. Kostjale tehti ettepanek vara väljaostuks, mille tasumise tähtaeg oli 01.05.2009, mis oli liisingulepingu lõppemise tähtaeg. Kostja teatises olevat summat ei tasunud ning tagastas vara alles 04.12.2009. Sõiduki väärtus on 11.12.2009 seisuga 125 000 EEK ehk 7 988.96 eurot (koos käibemaksuga). Hageja müüs nimetatud sõiduki 9 522.84 euroga (koos käibemaksuga). Kohus tuvastas, et hageja müüs lepingu III eseme 9 522.84 euroga, mis katab nimetatud sõidukiga seonduvad kostja kohustused ning hageja nõue lepingu III järgi ei kuulu rahuldamisele. Seega on põhjendatud ja tõendatud kostjalt välja mõista hageja kasuks 12 059,90 eurot (9534,80 + 2525,10). Hagejal oli õigus lõpetada liisinguleping 20032062 (leping IV), kuna kostja oli pidevas viivituses maksete tasumisega. Lepingu IV ese müüdi hinnaga 199 166.67 EEK ehk 12 729.07 eurot. Hageja on liisingulepingu IV müügikasumi arvelt vähendanud liisingulepingust II tulenevat kostja võlgnevust, millist kohustust tal lepingu üldtingimuste p 9.3 järgi ei olnud. Apellatsioonkaebus
5.Kostja palus otsuse hagi rahuldamise osas täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4(7)
Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata, maakohus on hinnanud valesti tõendeid ning ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud vaidluse asjaolud. Võttes arvesse maakohtu seisukohta, et AUDI A6 (571 MEB) jääkväärtus liisingulepingu lõppemisel on 9 130.13 eurot ja auto jäi hageja omandisse, siis selle summa ulatuses ei ole hageja nõue põhjendatud (VÕS § 367 lg 3), kuna kostja ei ole hagejale selle summa ulatuses kahju tekitanud. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostja vastuväidetele võlgnevuse puudumise osas. Nimelt väitis kostja, et arveid on osaliselt tasutud ja seega võlgnevuseks jäi viivis 93.56 krooni ehk 5.98 eurot. Viivis on arvestatud ebaõigesti. Need arvestused ja kostja poolt esitatud maksekorraldused tõendavad, et kostja tasus kõik hageja nimetatud arved. Järelikult ei ole hageja nõue selles osas (404.67 eurot) põhjendatud. Ka Honda CRV osas on maakohus hinnanud esitatud tõendeid valesti ning ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud vaidluse asjaolud. Maakohus on jätnud tähelepanuta ja analüüsimata kostja vastuväited arvete osalise tasumise kohta. Võlgnevuseks jäi viivis 8561.35 krooni ehk 547.17 eurot. Lisaks on viivis arvestatud ebaõigesti. Need arvestused ja kostja poolt esitatud maksekorraldused tõendavad, et kostja tasus kõik hageja nimetatud arved. Järelikult ei ole hageja nõue selles osas põhjendatud. Arve Nr 10914259 383,47 eurot on tasu liisingulepingu ülesütlemise eest. Lepingu ülesütlemiseks ei olnud alust, järelikult ei ole ka see tasu põhjendatud. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendatud ka nn väljanõudmiskulu vajadust. Järelikult ka nõue 159.78 eurot on põhjendamatu. Vaatamata sellele, et maakohus on jätnud hageja nõude AUDI A6 (529 MEB) osas rahuldamata, on maakohus jätnud tähelepanuta ja analüüsimata kostja vastuväited arvete tasumise kohta. Võlgnevuseks jäi viivis summas 387.88 krooni ehk 24.79 EUR, mis on arvestatud ebaõigesti. Kostja tasus kõik hageja nimetatud arved. Järelikult ei ole hageja nõue selles osas (960.85 eurot) põhjendatud. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendatud nn väljanõudmiskulu vajadust. Järelikult nõue 159.78 eurot on põhjendamata. Vastus apellatsioonkaebustele
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. I
8.Käesoleva vaidluse lahendamisel tehtud Riigikohtu 12.11.2014 otsuse kohaselt (kohtuasi nr 3-2-1104-14) on maakohtu otsus jõustunud 19.04.2004 liisingulepingust nr 20041157 (III) tuleneva hageja nõude rahuldamata jätmise ja kostja vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2014 otsus 10.08.2006 liisingulepingust nr 20063527 (II) tuleneva hageja nõude rahuldamise osas. Et käesolevas asjas pidas Riigikohus võimalikuks määratleda, millistest lepingutest tulenevate nõuete kohta tehtud osas on kohtuotsused jõustunud, asub kolleegium seisukohale, et edasikaebamiseta on jõustunud ka maakohtu otsus liisingulepingust I tuleneva nõude rahuldamata jätmise osas. Kolleegium lahendab apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale 19.04.2004 liisingulepingust nr 20041156 (I) tuleneva hageja nõude rahuldamise osas. Liisingulepingust I tuleneva rahuldatud nõude suurus on 9 534.80 eurot.
9.Riigikohus märkis, et maakohus on tõendeid hinnates tuvastanud kostja võla suuruse liisingulepingu I ülesütlemise ajal ja ringkonnakohus on kostja vastuväidet analüüsides maakohtu otsuse põhjendatust
5(7)
kontrollinud. Riigikohus leidis, et kohtud ei ole kõnealuste asjaolude tuvastamisel ega tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse normi. II
10.Riigikohus märkis, et ringkonnakohus peab võtma põhjendatud seisukoha, kas hagejal on õigus arvestada VÕS § 367 lg-s 1 ettenähtud hüvitise suuruse määramisel mh liisingueseme väärtust VÕS § 367 lg 3 järgi. Otsuse kohaselt saab üldjuhul liisinguandja arvata liisingueseme väärtuse oma nõudest maha üksnes eeldusel, et liisinguvõtja tagastab eseme liisinguandjale. Kuid olukorras, kus liisinguandjal on liisingueseme väljaandmise nõudeõigus kolmanda isiku vastu, ei tule VÕS § 367 lgs 1 sätestatud hüvitise suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme väärtust arvestada, s.t liisingueseme jääkväärtus tuleb sellisel juhul liisinguandjale hüvitatavatest kuludest maha arvata.
11.Riigikohus lisas, et kirjeldatud olukorras on liisinguandjal õigus loovutada liisingueseme väljaandmise nõudeõigus liisinguvõtjale (VÕS § 164 lg 1), kel ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt õigust keelduda loovutatud õigust vastu võtmast, ning kui liisinguvõtja saab liisingueseme oma valdusse ja tagastab liisinguandjale pärast nõudeõiguse loovutamist, tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t
12.Hagiavalduse 07.12.2010 täpsustuse kohaselt koosnes liisingulepingu I alusel esitatud nõue kahju hüvitamise nõudest, mille suurus oli liisingueseme jääkmaksumus liisingulepingu I ülesütlemise aja seisuga 10 956.18 eurot (esialgse hagiavalduse kohaselt 9 130.15 eurot), ja tasumata lepingumaksete nõudest. Hagiavalduse 20.03.2013 täpsustuse ja 09.10.2013 lõpliku seisukoha kohaselt on hageja nõue tasumata lepingumaksete osas 404.67 eurot, liisingueseme jääkväärtuse hüvitise osas 10 956.18 eurot ja leppetrahvi osas 3 043.39 eurot. Kooskõlas maakohtu otsusega, Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2014 otsusega ja Riigikohtu otsusega oli kostja võla suurus liisingulepingu I ülesütlemise ajal 404.67 eurot. Maakohus on rahuldanud liisingulepingust I tuleneva nõude 404.67 euro osas ja liisingueseme väärtuse hüvitise 9 130.13 euro osas. Eeltoodust tulenevalt käsitleb kolleegium nõuet jääväärtuse hüvitamise osas suuruses 9 130.13 eurot. III
13.AÕS § 80 lg 1 alusel on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud, et liisinguese on jätkuvalt kolmandate isikute valduses. 13.01.2009 volikirja (kd II tl 130) kohaselt volitas hageja IZ-t ja VV-t kasutama liisingueset kuni 12.01.2010. Pooled ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel võiks asuda seisukohale, et liisinguese on lepingupoolte valduses. Seetõttu tuleb eeldada, et hageja on liisingueseme omanik ja liisinguese on kolmandate isikute valduses. Lähtudes hageja seisukohast, et hagejal puudub ka kaudne valdus, valdavad kolmandad isikud liisingueset õigusliku aluseta (AÕS § 33 lg 2). VÕS § 367 lg-s 1 ettenähtud hüvitise suuruse määramisel ei tule käesolevas asjas arvestada sõiduki jääkväärtusega VÕS § 367 lg 3 järgi. Käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus liisinguvõtja pole liisingueset tagastanud ja see on kolmandate isikute valduses. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et liisinguese ei ole kostja valduses. Hageja 26.11.2014 seisukoha kohaselt ei ole hagejale teada, kelle valduses liisinguese on. Viidatud poolte väidetest tuleneb, et liisinguese ei ole kummagi poole valduses.
14.Liisinguandja on liisingueseme väljaandmise nõudeõiguse kolmanda isiku vastu loovutanud pärast Riigikohtu otsust lähtudes selles toodud juhistest kostjale (26.11.2014 menetlusdokumendis). Riigikohtu seisukoha järgi pole kostjal tulenevalt hea usu põhimõttest õigus loovutuse vastuvõtmisest keelduda. Nimetatud asjaoludel ei ole põhjendatud apellandi 16.01.2015 menetlusdokumendis esitatud väited, et nõude loovutamiseks on vaja kostja nõusolekut ja eelnevalt on vaja leppida kokku nõude
6(7)
loovutamise tingimustes (VÕS § 20 lg-st 1 tulenevalt). Hageja ja kostja ei pea nõude loovutamisel leppima kokku tähtajas nagu apellant ekslikult leiab. Kostja huvi on eelduslikult auto ülesleidmine ja tagastamine hagejale. Sellisel juhul kuulub kohaldamisele VÕS § 367 lg 3 ja hageja peab arvestama auto jääkväärtust selle tagastamise hetkel. Seetõttu on põhjendamatu apellandi seisukoht, et nõude loovutamise lepingu sõlmimine ilma läbirääkimisteta on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane.
15.VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, mille need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Maakohus tuvastas, et sõiduki ostuhinnast on kostjal tasumata 9 130.13 eurot. (maakohtu otsuse p 11). Maakohtu arvestuskäigu ja hinnanguga on kostja apellatsioonkaebuses nõustunud. Seega tuleb maakohtu otsus jätta lõppjärelduses muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.
16.Apellandi 16.01.2015 menetlusdokumendis esitatud väited, mis seonduvad liisingueseme kasutusõiguse kolmandatele isikutele andmise ajalise kestusega, hageja enda tegevuse arvestamisega kahju tekitamisel, jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna tegemist on uute asjaoludega, mille esitamist ei ole apellant põhjendanud (TsMS § 652 lg 4). IV
17.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
18.Kolleegium ei määra käesolevas otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, kuigi alates 01.01.2015 on vastav menetluskord muutunud (TsMS § 173 lg 1). Ringkonnakohus leiab, et uut korda saab rakendada vaid nendes tsiviilasjades, milles maakohus teeb lõpplahendi peale 01.01.2015. Vastasel korral ei saaks menetlusosaline nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. TsMS § 174 lõige 1 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lõike 2 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt /
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt /
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt /
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.