Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetlusosalistel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg 1 sätestatud korras. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.AS Nordea Finance Estonia ja OÜ Xxx sõlmisid 19.04.2004 liisingulepingu nr xxx (edaspidi: liisinguleping I), 10.08.2006 liisingulepingu nr xxx (edaspidi: liisinguleping II), 19.04.2004 liisingulepingu nr xxx (edaspidi: liisinguleping III). Liisingulepingute kohaselt omandas hageja kostja soovil erinevad sõidukid ja andis need liisingulepingutes sätestatud tingimustel kostja valdusesse ja kasutusse. Kostja kohustus tasuma liisingulepingute ja nende lisaks olnud maksegraafikute järgseid igakuiseid liisingumakseid. Hageja täitis kõik liisingulepingutest I, II ja III tulenevad liisinguandja kohustused, kostja jättis aga täitmata liisinguvõtja kohustuse tasuda liisingulepingutest tulenevad maksed. Kuna liisinguvõtja rikkus liisingulepingutes sätestatut, jättes tähtaegselt tasumata lepingust tulenevad maksed, siis ütles hageja liisingulepingud üles, teavitas sellest kostjat ja kohustas kostjal tasuda lepingu ülesütlemise hetkeks tekkinud võlgnevus. Kostja vabatahtlikult hageja nõudeid ei täitnud, mistõttu pöördus hageja nõudega kohtusse. Liisinguleping I vara on tänaseni tagastamata, kostja ebaseaduslik valdus on kestnud 1622 päeva. Kuna kostja vara üle andnud ei ole, on hagejale tekkinud kahju liisingulepingu I ülesütlemise seisuga 19.10.2009 summas 10 956,18 eurot, millele lisandub tasumata lepingumaksete osa summas 404,67 eurot ja leppetrahv 3 043,39 eurot, kokku 14 404,24 eurot.
2.Liisingulepingust II tulenev nõue on kokku 2 551,63 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumuse 7 389,17 eurot ja vara müügihinna 6 391,17 eurot vahest 998 eurot, tasumata maksetest 994,16 eurot, saamata jäänud intressidest perioodil 01.11.2009 – 15.12.2009 summas 26,53 eurot, kaskokindlustuse kulust kuni vara müügini perioodil 08.11.2009 – 16.12.2009 summas 53,60 eurot, müügikulust 319,56 eurot ja väljanõudmiskuludest 159,78 eurot. Liisingulepingust III tulenev nõue on kokku 3 856,97 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumuse 10 425,27 eurot ja vara müügihinna 7 935,70 eurot vahest 2 489,57 eurot, tasumata maksetest 548,28 eurot, saamata jäänud intressidest perioodil 01.05.2009 – 17.12.2009 summas 133,21 eurot, müügikulust 524,55 eurot ja väljanõudmiskuludest 159,78 eurot. Kostja vastuväited ja vastuhagi
3.Kostja leiab, et hageja nõue esitatud kujul ei ole põhjendatud ja tõendatud. Kostja on liisingulepingute osamaksed tasunud, tasumata on viivised summas 5,98 eurot. Hageja on arvestanud viiviseid valesti. Liisingulepingu I vara ei asu kostja valduses. Hageja ise kinnitab, et tegi volituse vara kasutamiseks Xxx (xxx) ja Xxx nimele, kelle valduses on vara tänaseni. Volikiri oli antud üheks aastaks kuni jaanuar 2010 ning liisingulepingu lõppedes 01.05.2009 kasutas kolmas isik vara volikirja alusel edasi ning kostjal ei olnud võimalik vara kätte saada. Järelikult on hageja põhinõue liisingulepingu I järgi summas 10 956,18 eurot põhjendamata. Kostja ei tunnista leppetrahvi nõuet liisingulepingu I järgi summas 3 043,39 eurot, kuna leppetrahvi nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Hageja esitas leppetrahvi nõude peaaegu kolm aastat hiljem pärast liisingulepingu I lõppemist.
4.Liisingulepingu II osamaksed on kostja tasunud, tasumata on üksnes viivised 547,17 eurot, kuid hageja on arvestanud viivised valesti. Kostja leiab, et liisingulepingu ülesütlemiseks puudus hagejal alus, mistõttu on põhjendamata ka tasu 383,47 eurot. Põhjendamata on võlgnevus saamata jäänud intresside osas 26,53 eurot, kaskokindlustuse kulu 53,60 eurot, müügikulu 319,56 eurot, väljanõudmiskulud summas 159,78 eurot ja krediidikahju 998 eurot. Kostja tagastas liisingulepingu II järgse vara hageja nõudmisel ning ilma kolmandate isikute kaasamiseta ning seetõttu ei pea ta seda kulu hüvitama. Liisingulepingu III osamaksed on kostja tasunud, tasumata on üksnes viivised 24,79 eurot, kuid hageja on arvestanud viivised valesti. Põhjendamata on võlgnevus saamata jäänud intresside osas 133,21 eurot, müügikulu 524,55 eurot, väljanõudmiskulud summas 159,78 eurot ja müügikahju 2 489,57 eurot. Kostja tagastas liisingulepingu II järgse vara hageja nõudmisel ning ilma kolmandate isikute kaasamiseta ning seetõttu ei pea ta seda kulu hüvitama.
5.Kostja esitas vastuhagi, milles palub hagejalt välja mõista kahju summas 16 440,26 eurot. Poolte vahel oli sõlmitud 25.07.2003 liisinguleping xxx (edaspidi leping IV), mille kohaselt andis hageja kostja valdusesse ja kasutusse Toyota land Cruiser 100, registrimärk xxx. 19.11.2010 teatas AS Nordea Finance Estonia kostjale, et liisingulepingu xxx vara müügikasumi 28 277,09 EEK, so 1 807,24 euro arvelt on vähendatud liisingulepingu xxx nõuet. Liisingulepingu ülesütlemise päeva seisuga ei olnud kostjal tasumata lepingumakseid ning alusetud olid ka ülejäänud nõuded kokku summas 1 797,43 eurot. Hageja on kostja rahast ebaseaduslikult võtnud maha 1 797,43 eurot, millega on tekitanud kostjale kahju. Samas oli vara müüdud turuhinnast madalama hinnaga ja selle eest ei pea kostja vastutama. Vastavalt VÕS § 367 lg 3 tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostja on seisukohal, kuivõrd vara turuhind oli tagastamise hetkel mitte vähem kui 400 000 krooni, siis oleks pidanud kasum olema 257 234,32 EEK, ehk 16 440,26 eurot. Selle summa arvelt oleks liisingulepingute I, II ja III nõuet vähendatud või lihtsalt kostjale tagastatud. Eelnevast tulenevalt palub kostja hagejalt välja mõista 16 440,26 eurot.
6.Hageja vastuhagiga ei nõustu. Hageja nõustus liisingulepingu xxx müügikasumi summas 1 807,24 euro arvelt vähendama liisingulepingu xxx nõuet, kuigi viimasel selline kohustus puudus. Liisinguleping xxx on hageja poolt kostja võlgnevuse tõttu üles öeldud, siis ei teki kostjal nõudeõigust hageja omanduses oleva vara müügikasumile. Kostja väide, et temal ei olnud liisingulepingu xxx ülesütlemise päeva seisuga tasumata liisingumakseid summas 827,30 eurot, on paljasõnaline ning tõendamata. Hageja ei ole kostja eest müügiga seotud informatsiooni varjanud. Kostja ei ole ka avaldanud soovi enne liisingulepingute ülesütlemist liisinguesemeid ise müüa, mis oleks andnus talle võimaluse müügiprotsessi ja müügieelsete kulude kandmist vahetult kontrollida. Kohtuotsuse põhjendused
7.Kohus, võtnud arvesse asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 alusel tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga
maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
8.Liisingulepingute üldtingimuste punkt 9.2.10-iii järgi on liisinguandjal õigus leping üles öelda, kui liisinguvõtja ei täida oma kohustusi, kui ta jätab 20 päeva jooksul maksetähtpäevast tasumata või ei tasu täielikult lepingumakseid või muid lepingust tulenevaid makseid. Hageja väite kohaselt ütles ta liisingulepingud üles põhjusel, et kostja jäi võlgnevusse liisingu maksete maksmisel. Liisinglepingute laekumiste väljavõtetest nähtub, et kostja ei täitnud oma kohustusi vastavalt lepingutes kokkulepitule. Lepingutest I, II ja III arvete tasumisega on pidevalt viivitatud, osa arvetest ja viivisearvetest on tasutud osaliselt, mistõttu oli hagejal õigus liisingulepingud üles öelda. Lepingute ülesütlemist ei ole kostja ka vaidlustanud. Ka liisingulepingu IV täitmine ei olnud kohane, kostja on tasunud arved viivitusega.
9.Seoses kostjapoolse liisingulepingute mittekohase täitmisega oli hagejal õigus liisingulepingud lõpetada. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
10.Liisinguleping I öeldi üles 19.10.2009 ning selleks ajaks oli kostjal tasumata liisingumakseid summas 404,67 eurot, mis nähtub lisatud arvetest ja laekumiste väljavõttest. Nõudele on lisatud leppetrahv 3 043,39 eurot, millele on kostja esitanud vastuväite. Kohus nõustub kostjaga, et leppetrahvi nõude esitamise mõistlik tähtaeg on möödunud. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele poolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja esitas leppetrahvi nõude täpsustatud hagiavalduses 07.12.2010, so rohkem kui aasta möödudes ajast, mil liisingulepingu üldtingimuste punkt 9.4 alusel tekkis hagejal õigus nõuda leppetrahvi. Kohus leiab, et see on ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi sissenõudmiseks ning on vastuolus hea usu põhimõtetega.
11.Liisingulepingulepingu üldtingimuste punkt 9.4 järgi kui liisinguandja ütleb Lepingu üldtingimuste punktis 9.2 sätestatud alusel lepingu üles, siis on liisinguvõtja kohustatud tagastama vara liisinguandja poolt määratud tähtaja jooksul liisinguandja poolt määratud kohta Eesti Vabariigi piires. Lepingu punkt 9.7 kohaselt kui liisinguandjal ei õnnestu vara võõrandada 3 kalendrikuu jooksul alates lepingu ülesütlemisest, siis on liisinguandjal õigus nõuda liisinguvõtjalt kahju hüvitamist Lepingu üldtingimuste punktis 9.6 sätestatud summas. Kuna kostja lepingu I ülesütlemisel tema kasutuses olevat vara liisinguandjale ei tagastanud, on hagejal õigus nõuda kahju vara väärtuse suuruses summas. Kostja vastuväide, et hageja väljastas volikirja sõiduki kasutamiseks kolmandatele isikutele, ei välista liisingulepingu lõppemisel kostja vara tagastamise kohustust. Volikiri väljastati kostja taotluse alusel (t. II lk 129). Vara väärtuse tõendamiseks hageja tõendeid kohtule ei ole esitanud. Kohus peab mõistlikuks arvata vara väärtuseks lepingus I kokkulepitud vara jääkväärtus tähtaja lõpuks 9 130,13 eurot. Seega on põhjendatud hageja nõue liisinguleping I järgi summas 9 534,80 eurot.
12.Liisinguleping II öeldi üles 19.10.2009 ning selleks ajaks oli kostjal tasumata liisingumakseid summas 2 418,33 eurot, mis nähtub lisatud arvetest ja laekumiste väljavõttest. Pärast lepin4
gu ülesütlemist on kostja tasunud 242,92 eurot ning hageja on arvestanud liisinguleping nr xxx saadud müügikasumi 1 181,25 eurot liisingulepingu võlgnevuse katteks. Seega on kostja maksete võlgnevus 994,16 eurot. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
13.Hindamisakti kohaselt on liisingu eseme, Honda CR-V väärtus liisinguandjale üleandmise hetkel 120 000 EEK, so 7 669,40 eurot (t. I lk 214). Sama nähtub ka Veho Eesti hindamisaktist (t. II lk 38). Liisingu ese müüdi hinnaga 100 000 EEK, ehk 6 391,16 eurot (ilma käibemaksuta, t. I lk 110). Müügikahjum on 998 eurot. VÕS § 367 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kuluse kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kohus leiab, et hageja intressinõue ei kuulu rahuldamisele. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus loeb liisingulepingu ülesütlemisega seonduvaks kuluks kaskokindlustuse kulu aja eest, mil liisinguese oli hageja valduses kuni selle müügini. Leping II puhul oli see 53,60 eurot.
14.Kohus leiab, et sõiduki müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Hageja ise ei tegele sõidukite müügiga vaid peab tegema selleks lisakulusid (sõiduki korrastus müügiks, hoiukulu jm). Leping II müügikuluks on 319,56 eurot. Lepingu eseme väljanõudmiskulu on 159,78 eurot (t. I lk 141). Kostja küll väidab, et ta toimetas sõiduki ise kohale, kuid tõendeid selle kohta esitatud ei ole. Seega on põhjendatud leping II ülesütlemisest tingitud kahju summas 2 525,10 eurot.
15.Liisinguleping III öeldi üles 19.10.2009 ning selleks ajaks oli kostjal tasumata liisingumakseid summas 548,28 eurot, mis nähtub lisatud arvetest ja laekumiste väljavõttest. Kostjale tehti ettepanek vara väljaostuks, mille tasumise tähtaeg oli 01.05.2009, mis oli liisingulepingu lõppemise tähtaeg. Kostja teatises olevat summat ei tasunud ning vara tagastas alles 04.12.2009. Sõiduki väärtus on 11.12.2009 seisuga 125 000 EEK, ehk 7 988,96 eurot (koos käibemaksuga. Hageja müüs nimetatud sõiduki 9 522,84 euroga (koos käibemaksuga). Üldtingimuste punkt 9.6 sätestab, et kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui liisinglepingu järgne võlgnevus ja vara väljaostumaksete summa arvestatuna liisingulepingu tähtaja lõpuni, siis kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie pangapäeva jooksul arvates liisinguandja poolt arve esitamisest.
16.Kohus leiab, et hageja on arvestanud müügikahjumiks lepingus märgitud jääkväärtuse ja vara tegeliku väärtuse vahe. Kohus leiab, et hagejal puudub müügikahju. Tulenevalt VÕS § 367 lg 3 kui liisinguese jääb pärast ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingu III ese väärtuseks tagastamise hetkel oli 7 935,70 eurot (t. I lk 215), sõiduk võõrandati 9 522,84 euroga (ilma käibemaksuta, t. II lk. 141). Kohus leiab, et intresside nõue ei kuulu rahuldamisele.
17.Müügikulu on tõendatud summas 524,55 eurot (t. I lk. 167) ja sõiduki väljanõudmiskulu summas 159,78 eurot (t. I lk. 168). Seega oli lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud 1 232,61. Nimetatud lisakulule lisada sõiduki jääkväärtus 7 935,70 on 9 168,31 eurot. Hageja poolt oli lepingu III ese müüdud 9 522,84 euroga, mis katab nimetatud sõidukiga seonduvad kostja kohustused ning hageja nõue lepingu III järgi ei kuulu rahuldamisele. Seega loeb kohus põhjendatuks ja tõendatuks kostjalt välja mõista hageja kasuks 12 059,90 eurot (9 534,80 + 2 525,10).
18.Järgnevalt käsitleb kohus vastuhagiga seonduvat. Kohus märkis juba eelnevalt, et hagejal oli õigus lõpetada liisinguleping xxx, kuna kostja oli pidevas viivituses maksete tasumisega. Pärast liisingulepingu ülesütlemist 23.10.2009 tasus kostja 30.10.2009 hagejale 423,02 eurot ning tasumata maksed kokku on 827,30 eurot. Lepingu IV ese müüdi hinnaga 199 166,67 EEK, ehk 12 729,07 eurot. Kostja vastuväide, et sõiduk võõrandati tunduvalt alla oma tegeliku väärtuse, ei ole tõendatud. Kostja leidis, et sõiduki tegelik väärtus üleandmise hetkel oli 400 000 EEK, ehk 25 564,66 eurot, millest tulenevalt oleks pidanud müügikasum olema 257 234,32 EEK, ehk 16 440,26 eurot. Tõendeid vara väärtuse kohta kostja ei ole esitanud.
19.Hageja poolt esitatud Xxx AS-i müügijuhi hinnang Toyota Land Cruiser 100, registreerimisnumber xxx, mille kohaselt võis olla sõiduki turuväärtus 2009 detsembrikuu seisuga orienteeruvalt 240 000 EEK (koos käibemaksuga). Ilma käibemaksuta 196 800 EEK, ehk 12 577,81eurot. Hageja on liisingulepingu IV müügikasumi arvelt vähendanud liisinguleping II tulenevat kostja võlgnevust, millist kohustust tal Lepingu üldtingimuste punkt 9.3 järgi ei olnud. Menetluskulud
20.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning arvestusega, et vastuhagi jäi täielikult rahuldamata, järgmiselt: kostja kanda 80 % ja hageja kanda 20 %.