Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
AS-i Nordea Finance Estonia hagi Osaühingu SVS Services vastu 19 231 euro 49 sendi saamiseks ja Osaühingu SVS Services vastuhagi AS-i Nordea Finance Estonia vastu 16 440 euro 26 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-21662
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu SVS Services kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
12 059 eurot 90 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS Nordea Finance Estonia (registrikood 10237140), esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kostja Osaühing SVS Services (registrikood 10519281), esindaja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski
Asja läbivaatamise kuupäev
20. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-21662 osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 17. oktoobri 2013. a otsuse samas tsiviilasjas AS Nordea Finance Estonia ja Osaühingu SVS Services vahel 19. aprillil 2004 sõlmitud liisingulepingust nr 20041156 tuleneva AS-i Nordea Finance Estonia nõude rahuldamise osas ning menetluskulude jaotuse osas.
2.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
3.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu sama otsus muutmata samade poolte 10. augustil 2006 sõlmitud liisingulepingust nr 20063527 tuleneva AS-i Nordea Finance Estonia nõude rahuldamise osas.
4.Samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 17. oktoobri 2013. a otsus on jõustunud samade poolte 19. aprillil 2004 sõlmitud liisingulepingust nr 20041157 tuleneva AS-i Nordea Finance Estonia hagi ja Osaühingu SVS Services vastuhagi rahuldamata jätmise osas.
5.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Tagastada kassatsioonkaebuselt 13. mail 2014 tasutud kautsjon 120 (ükssada kakskümmend) eurot 60 senti OÜ Companion pangakontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Nordea Finance Estonia (hageja) esitas 7. mail 2010 Harju Maakohtule hagi Osaühingu SVS Services (kostja) vastu 19 231 euro 49 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19. aprillil 2004 liisingulepingu nr 20041156 (liisinguleping I), 10. augustil 2006 liisingulepingu nr 20063527 (liisinguleping II) ja 19. aprillil 2004 liisingulepingu nr 20041157 (liisinguleping III). Liisingulepingute järgi omandas hageja kostja soovil erinevad mootorsõidukid (sõidukid) ja andis need liisingulepingutes sätestatud tingimustel kostja valdusesse ja kasutusse. Kostja kohustus tasuma liisingulepingute ja nende lisaks olnud maksegraafikute järgi iga kuu liisingumakseid. Hageja täitis liisinguandja kohustused, kostja jättis aga täitmata liisinguvõtja kohustuse tasuda liisingumakseid. Kuna kostja rikkus liisingulepinguid, jättes liisingumaksed tähtajaks tasumata, ütles hageja lepingud
19.oktoobril 2009 üles ning teavitas sellest kostjat, kohustades teda tasuma lepingu ülesütlemise hetkeks tekkinud võla. Kostja ei täitnud hageja nõudeid. Kuna kostja ei tagastanud liisingulepingu I esemeks olevat sõidukit, tekkis hagejale selle lepingu ülesütlemise seisuga kahju kokku 14 404 eurot 24 senti, sh vara jääkmaksumus 10 956 eurot 18 senti, tasumata lepingumaksed 404 eurot 67 senti ja leppetrahv 3043 eurot 39 senti. Liisingulepingust II tulenev nõue on kokku 2551 eurot 63 senti, sh sõiduki jääkmaksumuse 7389 euro 17 sendi ja müügihinna 6391 euro 17 sendi vahe 998 eurot, tasumata maksed 994 eurot 16 senti, saamata jäänud intress ajavahemikus 1. november 2009 kuni 15. detsember 2009, kokku 26 eurot 53 senti, kaskokindlustuse kulud kuni sõiduki müügini ajavahemikus 8. novembrist 2009 kuni
16.detsembrini 2009, kokku 53 eurot 60 senti ning müügikulu 319 eurot 56 senti ja väljanõudmiskulu 159 eurot 78 senti. Liisingulepingust III tulenev nõue on kokku 3856 eurot 97 senti, sh sõiduki jääkmaksumuse 10 425 euro 27 sendi ja müügihinna 7935 euro 70 sendi vahe 2489 eurot 57 senti, tasumata maksed 548 eurot 28 senti, saamata jäänud intress ajavahemikus 1. maist 2009 kuni 17. detsembrini 2009, kokku 133 eurot 21 senti, müügikulu 524 eurot 55 senti ja väljanõudmiskulu 159 eurot 78 senti.
2.Kostja leidis, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud. Ta väitis, et on liisingulepingute osamaksed tasunud, tasumata on üksnes osa viivisest. Liisingulepingu I alusel esitatud põhinõue 10 956 euro 18 sendi saamiseks on põhjendamata, sest selle lepingu ese ei asu kostja valduses. Hageja ise kinnitab, et tegi volituse sõiduki kasutamiseks kolmandate isikute nimele, kelle valduses on sõiduk. Volikiri anti üheks aastaks kuni jaanuarini 2010. Liisingulepingu I lõppedes 1. mail 2009 kasutas kolmas isik sõidukit volikirja alusel edasi ning kostjal ei olnud võimalik sõidukit kolmanda isiku valdusest kätte saada. Leppetrahvi nõude 3043 euro 39 sendi saamiseks esitas hageja peaaegu kolm aastat pärast liisingulepingu I lõppemist, mistõttu ei
ole see esitatud mõistliku aja jooksul. Liisingulepingut II ei olnud hagejal õigus üles öelda, mistõttu ei ole 383 euro 47 sendi saamise nõue põhjendatud. Põhjendamata on ka saamata jäänud intressi nõue 26 eurot 53 senti, kaskokindlustuse kulu 53 eurot 60 senti, müügikulu 319 eurot 56 senti, väljanõudmiskulu 159 eurot 78 senti ja krediidikahju 998 eurot. Kostja tagastas liisingulepingu II esemeks oleva sõiduki hageja nõudmisel ja ilma kolmandate isikute kaasamiseta, mistõttu ei pea ta seda kulu hüvitama. Liisingulepingu III saamata jäänud intressi nõue 133 eurot 21 senti, müügikulu 524 eurot 55 senti, väljanõudmiskulu 159 eurot 78 senti ja müügikahju 2489 eurot 57 senti on samuti põhjendamata. Kostja tagastas liisingulepingu II esemeks oleva sõiduki hageja nõudmisel ja ilma kolmandate isikute kaasamiseta, mistõttu ei pea ta seda kulu hüvitama.
3.Kostja esitas 20. veebruaril 2013 maakohtule hageja vastu vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista kahjuhüvitise 16 440 eurot 26 senti. Vastuhagi kohaselt olid pooled 25. juulil 2003 sõlminud liisingulepingu nr 20032062 (liisinguleping IV), mille kohaselt andis hageja kostja valdusesse ja kasutusse sõiduki Toyota Land Cruiser 100. Hageja teatas 19. novembril 2010 kostjale, et vähendab liisingulepingu IV eseme müügikasumi (1807 eurot 24 senti) arvel liisingulepingu II nõuet. Liisingulepingu IV esemeks olev sõiduk müüdi turuhinnast madalama hinnaga. Kuna turuhind oli tagastamise hetkel mitte vähem kui 25 564 eurot 66 senti, oleks kasum pidanud olema 16 440 eurot 26 senti. Selle summa arvel oleks pidanud hageja liisingulepingute I, II ja III nõudeid vähendama või kostjale tagastama.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja ei ole kostjale kahju tekitanud. Kostja ei ole tõendanud liisingulepingu IV esemeks oleva sõiduki turuhinda selle tagastamise ajal ega seda, et tal ei olnud selle lepingu ülesütlemise ajal tasumata lepingumakseid. Kostja nõustus, et hageja müüb liisingulepingu IV sõiduki ise. Kostja ei ole tõendanud, et ta püüdis saada teavet eseme müügi ja selle kulude kohta ja hageja keeldus selle teabe andmisest või et kostja soovis enne liisingulepingute ülesütlemist liisinguesemeid ise müüa.
5.Harju Maakohus rahuldas 17. oktoobri 2013. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 12 059 eurot 90 senti. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata ning menetluskuludest 80% kostja ja 20% hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on liisingulepingute üldtingimuste p 9.2.10-iii järgi liisinguandjal õigus leping üles öelda, kui liisinguvõtja ei täida oma kohustusi, kui ta jätab 20 päeva jooksul maksetähtpäevast tasumata või ei tasu täielikult lepingumakseid või muid lepingust tulenevaid makseid. Kuna kostja viivitas liisingulepingute I, II, III ja IV arvete tasumisega, oli hagejal õigus liisingulepingud üles öelda. Liisingulepingud I, II ja III ütles hageja üles 19. oktoobril 2009. Liisingulepingu IV ütles hageja üles 23. oktoobril 2009. Liisingulepingu I ülesütlemise ajaks oli kostjal tasumata liisingumakseid kokku 404 eurot 67 senti. Lisaks sellele nõuab hageja kostjalt leppetrahvi 3043 eurot 39 senti. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg-st 2 on leppetrahvi nõude esitamise mõistlik tähtaeg möödunud, sest hageja esitas leppetrahvi nõude rohkem kui aasta pärast leppetrahvi nõudmise õiguse tekkimist. See on
ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi sissenõudmiseks ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna kostja ei tagastanud hagejale liisingulepingu I ülesütlemisel tema kasutuses olevat selle lepingu esemeks olevat sõidukit, on hagejal õigus nõuda kahjuhüvitist sõiduki väärtuse ulatuses. Kostja vastuväide, et hageja andis volikirja sõiduki kasutamiseks kolmandatele isikutele, ei välista kostja kohustust tagastada liisingulepingu lõppemisel hagejale sõiduk. Volikiri väljastati kostja taotluse alusel. Sõiduki väärtuse kohta ei ole hageja tõendeid esitanud, mistõttu on selleks väärtuseks liisingulepingus kokkulepitud sõiduki jääkväärtus lepingu tähtaja lõpus, s.o 9130 eurot 13 senti. Seega on liisingulepingu I järgi põhjendatud hageja nõue 9534 euro 80 sendi ulatuses. Liisingulepingu II ülesütlemise ajaks oli kostjal tasumata liisingumakseid 2418 eurot 33 senti. Pärast liisingulepingu II ülesütlemist on kostja tasunud 242 eurot 92 senti ning hageja on arvestanud liisingulepingu IV müügikasumi 1181 eurot 25 senti liisingulepingu II võla katteks. Seega on kostja maksete võlg 994 eurot 16 senti. Hindamisaktide kohaselt on liisingulepingu II eseme väärtus hagejale üleandmise hetkel 7669 eurot 40 senti. Liisinguese müüdi hinnaga 6391 eurot 16 senti (ilma käibemaksuta). Müügikahjum on seega 998 eurot. Liisingulepingu II intressinõuet ei ole alust VÕS § 367 lg 2 järgi rahuldada. VÕS § 367 lg 4 järgi on liisingulepingu II ülesütlemise kuluks kaskokindlustuse kulu 53 eurot 60 senti aja eest, mil liisinguese oli hageja valduses kuni selle müügini. Liisingulepingu II eseme müügikulu 319 eurot 56 senti on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on see lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes. Hageja ise ei tegele sõidukite müügiga, vaid peab tegema selleks lisakulusid (sõiduki korrastus müügiks, hoiukulu jm). Liisingulepingu II eseme väljanõudmiskulu on 159 eurot 78 senti. Kostja ei ole tõendanud, et ta viis eseme hagejale. Seega on liisingulepingu II ülesütlemisest tingitud kahju kokku 2525 eurot 10 senti. Liisingulepingu III ülesütlemise ajaks oli kostjal tasumata liisingumakseid 548 eurot 28 senti. Hageja tegi kostjale ettepaneku osta liisingulepingu III ese välja 1. maiks 2009. Kostja ei tasunud väljaostusummat tähtajaks ja tagastas vara alles 4. detsembril 2009. Liisingulepingu III eseme väärtus oli 11. detsembri 2009. a seisuga 7988 eurot 96 senti (sh käibemaks). Hageja müüs selle 9522 euro 84 sendiga (maakohtu otsusest ei selgu, kas käibemaksuga või ilma). Hagejale ei tekkinud müügikahju. Liisingulepingu III intressinõuet ei ole alust rahuldada. Tõendatud on, et hagejal tekkis lisakulu 1232 eurot 61 senti, sh müügikulu 524 eurot 55 senti ja vara väljanõudmise kulu 159 eurot 78 senti. Liisingulepingu III eseme müügihind katab selle varaga seotud kostja kohustused, mistõttu jääb liisingulepingust III tulenev hageja nõue rahuldamata. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista 12 059 eurot 90 senti (9534,80 + 2525,10). Pärast liisingulepingu IV ülesütlemist tasus kostja 30. oktoobril 2009 hagejale 423 eurot 2 senti. Selle lepingu järgi on tasumata 827 eurot 30 senti. Liisingulepingu IV ese müüdi hinnaga 12 729 eurot 7 senti (ilma käibemaksuta). Tõendatud ei ole kostja väited, et ese võõrandati oluliselt alla selle tegeliku väärtuse ja selle väärtus üleandmise hetkel oli 25 564 eurot 66 senti, mistõttu oleks müügikasum olnud 16 440 eurot 26 senti. Hageja esitatud tõendi kohaselt oli eseme turuväärtus detsembris 2009 ligikaudu 15 338 eurot 80 senti (sh käibemaks). Hageja on liisingulepingu IV müügikasumi arvel kostja liisingulepingu II võlga vähendanud.
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi ja vastuhagi rahuldamata.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. märtsi 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rahuldas maakohus põhjendatult hageja nõude liisingulepingu I järgi 9534 euro 80 sendi ulatuses. Kostja ei ole tõendanud, et ta on hagejale tasunud liisingulepingu I alusel esitatud arved nr 10721695, nr 10741993 ja nr 10762838. Hageja on laekumiste väljavõttega tõendanud, et kostjal oli liisingulepingu I ülesütlemise ajal, 19. oktoobril 2009 selle lepingu maksete võlg 404 eurot 67 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole tagastanud hagejale liisingulepingu I eset. Ekslik on kostja väide, mille kohaselt ei olnud tal kohustust hagejale liisingulepingu I esemeks olevat sõidukit tagastada, kuna liisingulepingu I ülesütlemise ajal kehtis hageja kolmandatele isikutele antud liisinguvara kasutamise volikiri. Volikirja kehtivus ei ole asja lahendamiseks oluline, sest see ei välista sõiduki tagastamise kohustuse täitmist. Kostja peab hüvitama hagejale sõiduki väärtuse ning kuna sõiduk jäi kostjale, on selle väärtusena mõistlik arvestada liisingulepingus I kokkulepitud jääkväärtust lepingu tähtaja lõpus, s.o 9130 eurot 13 senti. Maakohus rahuldas põhjendatult ka hageja nõude liisingulepingust II tuleneva 2525 euro 10 sendi saamiseks. Tõendatud ei ole kostja väide, et ta võlgnes hagejale selle lepingu makseid üksnes 547 eurot 17 senti. Hageja on selgitanud, et lepingu ülesütlemise ajal oli kostja liisingumaksete võlg 2418 eurot 33 senti, millest ta arvas maha 30. oktoobril 2013 tasutud 2452 eurot 92 senti ja liisingulepingu IV müügikasumi 1181 eurot 25 senti. Kostja peab hüvitama liisingulepingu ülesütlemise kulud, st vara tagastamiskulu 159 eurot 78 senti ja müügikulu 319 eurot 56 senti, lisaks müügikahjumi 998 eurot ja kindlustusmakse 53 eurot 60 senti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Maakohus rahuldas põhjendamatult hageja liisingulepingu I alusel esitatud nõude. Kuna liisingulepingu I eseme jääkväärtus oli lepingu lõppemisel 9130 eurot 13 senti ja ese jäi hageja omandisse, ei ole kostja selles ulatuses hagejale kahju tekitanud. Kohtud ei arvestanud sellega, et kostja oli arved nr 10721695, nr 10741993 ja nr 10762838 tasunud, mistõttu võlgneb kostja hagejale üksnes viivise 5 eurot 98 senti. Kostja on maksnud hagejale ka kõik liisingulepingu II arved, kuid tasumata jäi viivis 547 eurot 17 senti. Kuna hagejal ei olnud õigust liisingulepingut üles öelda, ei ole tal õigust nõuda ka
ülesütlemise tasu. Kostja tagastas liisingulepingu II eseme hagejale, mistõttu ei ole hagejal alust nõuda ka väljanõudmiskulu. Liisingulepingu III järgi võlgnes kostja hagejale üksnes viivise 24 eurot 79 senti, liisingumaksed olid tasutud. Hageja nõudis alusetult väljanõudmiskulu, sest kostja tagastas eseme ise hagejale.
10.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Kohtud ei ole liisingulepingu I alusel 9534 euro 80 sendi väljamõistmisel menetlusõiguse norme rikkunud ega tõendeid valesti hinnanud. Samuti on kohtud liisingulepingu II alusel esitatud nõude rahuldamisel ja kostjalt hageja kasuks 2525 euro 10 sendi väljamõistmisel arvestanud ja hinnanud kõiki tõendeid. Kohtud on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kostja liisingulepingu III kohta esitatud väited tuleb jätta tähelepanuta, sest selle osas on maakohtu otsus jõustunud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 688 lg-s 1 sätestatuga kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse ning kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse üksnes osas, millega hagi rahuldati. Pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega jäeti hagi osaliselt ja vastuhagi täielikult rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud. Seega kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes osas, millega rahuldati hageja nõuded liisingulepingute I ja II alusel.
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse liisingulepingust I tuleneva haginõude rahuldamise osas, ning menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 kohaselt uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hageja liisingulepingust II tuleneva nõude osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
13.Kolleegium ei nõustu kostjaga selles, et kohtud ei hinnanud tema vastuväidet liisingulepingust I tuleneva võla puudumise kohta. Maakohus on tõendeid hinnates tuvastanud kostja võla suuruse liisingulepingu I ülesütlemise ajal. Ringkonnakohus on kostja vastuväidet analüüsides maakohtu otsuse põhjendatust kontrollinud. Riigikohus juhindub kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3–5 sätestatuga alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistest asjaoludest ja ise asjaolusid ei tuvasta ega tõendeid ei hinda. Kohtud ei ole kõnealuste asjaolude tuvastamisel ega tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse normi.
14.Pooled ei vaidle selle üle, et liisingulepingu I ülesütlemisel 19. oktoobril 2009 ei tagastanud kostja selle lepingu esemeks olevat sõidukit hagejale. Kostja väitel jäi sõiduk kolmandate isikute valdusesse, kellele hageja oli andnud sõiduki kasutamise volituse. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt liisingulepingu I ülesütlemisel mh selle lepingu eseme väärtust või ta oleks pidanud selle oma nõudest maha arvama.
VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemise korral kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi arvestada liisinguesemega seotud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tulenevalt saab liisinguandja üldjuhul arvata liisingueseme väärtuse oma nõudest maha üksnes juhul, kui liisinguandja jääb liisingueseme omanikuks ja liisinguvõtja tagastab eseme liisinguandjale. Olukorras, kus liisinguandja jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks, kuid liisinguvõtja ei tagasta talle kolmanda isiku valdusesse jäänud liisingueset, on liisinguandjal õigus nõuda liisinguese asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel välja kolmandalt isikult, kelle ebaseaduslikus valduses see on. Selleks, et vältida liisinguandja põhjendamatut rikastumist olukorras, kus tal on liisingueseme väljaandmise nõudeõigus kolmanda isiku vastu, ei tule VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme väärtust arvestada, st liisingueseme jääkväärtus tuleb sellisel juhul liisinguandjale hüvitatavatest kuludest maha arvata. Samas märgib kolleegium, et eelkirjeldatud olukorras on liisinguandjal õigus loovutada liisingueseme väljaandmise nõudeõigus liisinguvõtjale (VÕS § 164 lg 1). Viimasel ei ole hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1 ja § 76 lg 2) tulenevalt õigust keelduda loovutatud õigust vastu võtmast. Kui liisinguandja on loovutanud liisingueseme väljaandmise nõudeõiguse liisinguvõtjale ja viimasele ei ole liisingueset tagastatud, on tal õigus nõuda liisinguese ebaseaduslikult valdajalt AÕS § 80 alusel oma valdusse. Juhul kui liisinguvõtja saab liisingueseme oma valdusse ja tagastab liisingueseme liisinguandjale pärast nõudeõiguse loovutamist, tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma põhjendatud seisukoha, kas hagejal on õigus arvestada VÕS § 367 lg-s 1 ettenähtud hüvitise suuruse määramisel mh liisingueseme väärtust VÕS § 367 lg 3 järgi.
15.Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse ka liisingulepingu II osas. Kohtud on tuvastanud hageja õiguse öelda liisinguleping II üles, kostja võla suuruse ja selle, et kostja ei tagastanud liisingulepingu II alusel sõidukit hagejale vabatahtlikult, mistõttu tegi hageja selle tagasisaamiseks kulutusi. Kohtud ei ole selle nõude rahuldamiseks vajalike asjaolude tuvastamisel ega tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse normi.
16.Liisingulepingu III kohta esitatud kostja väited jätab kolleegium tähelepanuta. Selle lepingu alusel maakohus hageja nõuet ei rahuldanud ja selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud (vt käesoleva otsuse p-d 5–6 ja 11).
17.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.
18.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kostja on kooskõlas TsMS § 149 lg 8 esimeses lauses sätestatuga palunud tagastada kautsjoni isikule, kes selle maksis.
Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.