Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMINE

2-12-32679 Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 1 sätestatud lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks. Kui menetlusosaline leiab, et maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit ning seetõttu tuleb otsuse peale esitada apellatsioonkaebus, peab menetlusosaline 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kättetoimetamisest teatama Viru Maakohtule kirjalikult, et soovib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama. Kui menetlusosaline teatab apellatsioonkaebuse esitamise soovist, teeb kohus täiendava otsuse, millega täiendab kohtuotsust kirjeldava ja põhjendava osaga. Kui menetlusosaline ei ole kohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kättetoimetamisest teatanud soovist kirjeldava ja põhjendava osata otsuse peale apellatsioonkaebust esitada, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud. Apellatsioonkaebuse esitamise soovist teatanud menetlusosalisel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse tervikteksti apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.

on

Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

21.04.2014 sõlmisid hageja ja kostja internetikeskkonnas www.credit.ee laenulepingu nr 20140420/12, mille alusel kostja sai laenu 200 eurot. Kostja täitis laenutaotluse ja kinnitas Üldtingimustega nõustumist. Laenulepingu kohaselt oli tagasimaksmisele kuuluv summa 200 eurot ja see tuli tagastada ühe osamaksena hiljemalt 21.05.2014. Hageja rahuldas laenutaotluse ning laenusumma kanti kostjale üle panga maksekorraldusega ning kostjale saadeti e-posti teel ja internetikeskkonna vahendusel laenuleping koos laenu tagasimaksegraafikuga. Laenuleping oli sõlmitud poolte vahel sidevahendite (internet) vahendusel VÕS § 410 lg 1 tähenduses, järgides VÕS § 403 lg1 ja § 404 nõudeid. Kuna kostja ei tasunud võlga kokkulepitud tähtajaks, esitas hageja 05.08.2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu 298,01 euro saamiseks ja menetluskulude hüvitamiseks. Võlgniku õde N S teavitas kohut, et N K põeb vaimuhaigust ning tema suhtes menetletakse eestkoste seadmist. Eeldusel, et võlgnik on kaotanud teovõime,

2-12-32679 kuid eestkostjat pole kohus isikule veel määranud, jättis kohus maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata. Hageja leiab, et kostjaga 21.04. 2014 laenulepingu sõlmimise ajal polnud kostja piiratud teovõimega isikuks ning sai aru oma tegude tähendusest. Avaldus eestkoste määramiseks esitati alles juulis 2014, millest hageja järeldab, et varasemalt ei olnud vajadust eestkostja määramiseks. Hageja palub rahuldada hagi kostja vastu ning mõista välja hageja kasuks põhivõlg 200 eurot, lisanduv intress 11,67 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 25 eurot, viivis hagi esitamise päeva seisuga 76,22 eurot, 0,1944% päevas kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi 0,1944% päevas kuni põhinõude täitmiseni arvestatuna põhinõudest. Kohtukulud kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Kostja hagi ei tunnista, viidates tsiviilasjas nr 2-14-54128 tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiisiga tuvastatule, mille kohaselt hageja põdes vaimuhaigust juba siis, kui laenuleping sõlmiti. Haigusseisundist tulenevalt ei ole kostja tsiviilõigussuhte subjektiks, mistõttu vaidlusalune tehing on tühine ja ei oma õiguslikke tagajärgi. Kostja palub oma õigusabikulud jätta hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud ära poolte seisukohtadega ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja oli hagejaga laenulepingu sõlmimise ajal täielikult teovõimeline, millega omas võimet teha iseseisvalt kehtivat tehingut või on kostjaga tehtud tehing tühine, millel pole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Hagile lisatud lepingust nr 20140420/12 laenulepingu üldtingimustest nähtub, et kostja on lepingupooleks, kellelt on õigus nõuda lepingu täitmist (tl. 13-18). Kohus asub seisukohale, et poolte vahel on sõlmitud sidevahendi abil kehtiv tarbijakrediidileping. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega ja leping loetakse sõlmituks, kui pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu olulistes tingimustes. Seega on oluline tuvastada, kas pooled on teinud tahteavaldusi, mida saab käsitleda pakkumuse ja nõustumusena. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud lepingud ja lepingute juurde kuuluva dokumentatsiooni. Kostja nõustumus ehk tahteavaldused, millega kostja võttis endale lepingust tulenevad kohustused võivad TsÜS § 68 järgi olla nii otsesed, kaudsed kui ka vaikimisi (tegevusetusega) tehtud. Vaidlust ei ole asjaolus, et kostja on ise tarbijakrediidilepingu sidevahendi abil sõlminud. Seega on poolte vahel tekkinud võlasuhe. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) § 8 lg 1 kohaselt füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Kohus tuvastas, et Viru Maakohtu 30.10.2014 määruse alusel on piiratud teovõimega isiku Nikolai Käsnapuu üle on seatud eestkoste ja tema eestkostjaks määratud N S (tl. 37). Kõnealuse kohtumääruse resolutsiooni punktide 3-4 kohaselt on N K tunnistatud osaliselt piiratult teovõimeliseks isikuks rahaliste kohustuste võtmisega seotud õigustoimingute ja

2-12-32679 tehingute iseseisvalt tegemise osas koos iseseisvalt laenuvõtmise keeluga. Kohus loeb tuvastatuks, et N K eestkoste seadmise menetluse käigus teostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 49 (t.l 42) kohaselt raviti isikul 2013 aastal baktermeningiiti. Ekspertarvamusest nähtus, et isik peale selle põeb HIV tõbe ning talle on määratud 90% töövõimetus ja raske puue. Eksperdi hinnangul kannatab N K meningiidist, entsefaliidist ja HIV viirusest tuleneva orgaanilise aju kahjustuse all, millega kaasneb kognitiivsete võimete alanemine koos isiksusehäiretega. Isik on kergesti mõjutatav, kuna ei saa aru oma tegude tähendusest ega suuda neid juhtida, langetada otsuseid ega teha tehinguid. TsÜS § 8 lg 3 tulenevalt on piiratud teovõimega kostjale määras maakohus 30.10.2014 eestkostja. Eeltoodust järeldab kohus, et kostja võime oma tegude tähendust mõista ja neid juhtida oli tema haigusseisundist tulenevalt mõjutatud juba enne tema teovõime menetluse algatamist ning eestkoste seadmise menetluse algatamine oli ajendatud piiratud teovõimega isiku huvide kaitsmise vajadusest. Seega hageja eksib , leides, et isik loetakse piiratud teovõimega olevaks alates kohtulahendi jõustumisest, millega määratakse eestkoste. Mainitud menetluses kohus üksnes kontrollib perekonnaseaduse § 203 lg 1 alusel isikule eestkoste seadmise eelduste olemasolu, s. t, kui kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Alles seejärel määrab kohus talle eestkostja. TsÜS § 8 lg 2 viimase lause kohaselt täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Maakohtu 30.10.2014 määrusega tuvastatu kohaselt mõjutab kostja piiratud teovõime tema tehingute kehtivust ulatuses, milleks talle on määratud eestkostja. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tuginedes eksperdi arvamusele ja tsiviilasja materjalidele peab kohus tõendatuks, et kostja oli 21.04.2014 tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 13 lg 1 kohaselt otsusevõimetu. Otsusevõimetu isiku tehtud tehing on tühine (TsÜS § 13 lg 1, § 84). Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 4 alusel kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus peab tsiviilasja asjaoludest tulenevalt mõistlikuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja esitatud kohtukulude nimekirjast nähtuvalt on makstud riigilõiv 100 eurot ja kantud õigusabikuludena 50 eurot. Kostja menetluskuludena on õigusabi teenuse eest tasutud 70 eurot.

2-12-32679

(allkirjastatud digitaalselt) Pille Aver Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.