Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaija Kaijanen ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.01.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-12881
Tsiviilasi
Nordea Bank Finland Plc (Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kaudu) hagi AR vastu võla saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
19 793,33 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.10.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Nordea Bank Finland Plc apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Nordea Bank Finland Plc (välismaine registrikood 1680235-8, asukoht Aleksanterinkatu 36, 00020 Nordea, Soome Vabariik), seaduslik esindaja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal (registrikood 10221469, asukoht Liivalaia 45, Tallinn), lepinguline esindaja Taago Pähkel Kostja AR (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XX-XX XXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tagastada hagejale apellatsioonkaebusele lisatud järgmised dokumendid: kostja 30.12.2010 kiri; kostja esindaja 25.01.2011 kiri ja hageja 30.03.2011 kiri.
2.Jätta Harju Maakohtu 15.10.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta Nordea Bank Finland Plc kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi asjaolud
1.Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kaudu esitas 24.03.2014 Harju Maakohtule hagi AR vastu põhivõla 15 589,21 euro ja viivise 4204,12 euro väljamõistmiseks.
2.Hageja ja VH sõlmisid 26.06.2006 laenulepingu nr 0932010269, 01.04.2008 muudatusega muudeti laenulepingu numbrit ning uueks numbriks loeti 0932010269000. Laenulepingu alusel sai laenusaaja hagejalt tarbimislaenu 22 369 eurot. 26.06.2006 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille alusel käendas kostja laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi. Käenduslepingu p 4 kohaselt oli kostja maksimaalne käendussumma 22 369 eurot.
3.15.12.2010 saatis hageja kostjale teate, milles hageja palus tasuda laenulepingust tuleneva võlgnevuse, intressid, leppetrahvid ja muud teenustasud hiljemalt 29.12.2010. Hageja märkis, et ütleb lepingu erakorraliselt üles 30.12.2010 ja nõuab kogu laenusumma ennetähtaegset tagastamist, kui kostja võlgnevust eelpool näidatud kuupäevaks ei tasu. 11.03.2011 saatis hageja laenusaajale ja kostjale veelkord laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate, milles hageja palus laenulepingust tuleneva võlgnevuse ning lisanduvad intressid, leppetrahvid ja muud teenustasud tasuda hiljemalt 30.03.2011. Hageja märkis, et ütleb erakorraliselt laenulepingu üles 31.03.2011, kui võlgnevust eelpool nimetatud kuupäevaks ei tasuta.
4.07.04.2011 sõlmisid hageja ja laenusaaja võlatunnistuse ja kokkuleppe sundtäitmisele allumise kohta, mille alusel laenusaaja tunnistas tema ja hageja vahel sõlmitud laenulepingutest ja lepingutest tulenevaid nõudeid 52 856,41 eurot seisuga 07.04.2011.
5.Hageja leidis, et ütles laenulepingu üles 01.04.2011 ja seega muutus lepingust tulenev nõue sissenõutavaks alates 02.04.2011. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud. Põhivõlgnevus muutus sissenõutavaks alates 31.12.2010 ning hagi on aegunud.
Esimese astme kohtu otsus
7.Harju Maakohus jättis 15.10.2014 otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg-le 3, § 442 lg-le 7, § 444 lgle 1.
8.Poolte vahel oli vaidlus selles, kas hagi on aegunud. Puudus vaidlus, et hageja saatis kostjale 15.12.2010 teate, milles teatas, et ütleb laenulepingu erakorraliselt üles alates 30.12.2010, kui laenulepingust tulenevat võlgnevust hiljemalt 29.12.2010 ei tasuta. Laenulepingust tulenevat võlgnevust 29.12.2010 ei tasutud. Hageja leidis, et ütles laenulepingu üles 11.03.2011 teatise alusel alates 31.03.2011. Nimetatud teatise sisu vastab 15.12.2010 teatise sisule.
9.VÕS § 116 lg 5 kohaselt käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Sellist taganemist saab lugeda tingimuslikuks, kuna see tahteavaldus jõustub, kui kohustust ei ole täidetud täiendava tähtaja lõpuks. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-190-13, et lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause). Toimunud ülesütlemist ei saa ka avalduse teinud pool ühepoolselt olematuks muuta, mh järgneva sarnase avalduse saatmisega. Tahteavaldust ei loeta TsÜS § 72 järgi tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus.
10.Kohus leidis, et praegusel juhul oli esimene laenulepingu ülesütlemise avaldus tehtud tingimuslikult 15.12.2010 saadetud teatisega. Pooled ei vaielnud selle üle, et laenulepingu materiaalsed ülesütlemise eeldused olid täidetud, s.t laenulepingust oli tekkinud võlgnevus. Kohus ei nõustunud hagejaga, et 30.12.2010 lepingu ülesütlemine oleks olnud vastuolus VÕS § 416 lg-s 2 sätestatuga. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Lg 2 kohaselt krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. 15.12.2010 teatisega andis hageja kahenädalase tähtaja kohustuste täitmiseks, lisaks pakkus võimalust läbirääkimiseks võlgnevuse tasumiseks. Kohus leidis, et laenulepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused olid täidetud ning laenuleping tuleb lugeda üles öelduks alates 30.12.2010. N-ö teistkordne lepingu ülesütlemine 11.03.2011 teatisega ei teinud olematuks varasemat ülesütlemist. Seega hakkas laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kulgema alates 31.12.2010 ning hagi tuli esitada hiljemalt 31.12.2013. Hagi esitati 24.03.2014, seega nõue on aegunud.
11.Aegumise peatumisel tuleb eristada käendajat ja põhivõlgnikku. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-12-10, et käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg saab peatuda, kui esinevad peatumise alused käenduslepingu subjektide vahel. Hageja ei ole
tõendanud, et hageja ning kostja vahel peeti hilisemalt läbirääkimisi, mis oleks peatanud aegumise või esineksid muud aegumise peatumise alused. Apellatsioonkaebus
12.Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata.
13.Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et laenuleping oleks tulnud üles öelda juba esimese ülesütlemise teate järgselt alates 31.12.2010, sest see läheks vastuollu VÕS § 416 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib apellant lepingu üles öelda üksnes juhul, kui on andnud laenusaajale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Seaduses ei ole kirjas, et laenuandja peab lepingu üles ütlema, kui ta on sellekohase teate saatnud. VÕS § 416 lõige 2 kohustab apellanti pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele võlgnevuse tasumise osas ning vältida laenulepingu ülesütlemist ning tagatisvara sundmüüki. Juhul, kui iga pangapoolne teavitus võlgnevuste kohta loetakse lepingu ülesütlemise tahteavalduseks, muutuks eelnimetatud seadusesäte tühiseks vaatamata läbirääkimiste võimalusele.
14.Kohus märkis, et VÕS § 116 lg 5 kohaselt VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Apellant ei lugenud ennast lepingust taganenuks, muidu ei oleks saadetud teatist 11.03.2011 laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta, vaid oleks lähtutud asjaolust, et leping on juba lõppenud. Samuti ei lugenud ennast vastustaja lepingust taganenuks, vaid lähtus soovist pidada läbirääkimisi, mis väljendusid tema poolt 30.12.2010 saadetud kirjas, milles ta soovis täiendavat informatsiooni ja dokumentide väljastamist, aga samuti vastustaja esindaja pöördumisest apellandi poole 25.01.2011, millest apellant järeldas, et vastustaja ei pea lepingut üles öelduks 30.12.2010. Apellant mõistis sellest pöördumisest, et vastustaja soovib jätkata läbirääkimisi ning ei pea lepingut lõppenuks.
15.Apellant saatis 30.03.2011 vastuse 25.01.2011 vastustaja esindaja pöördumisele, milles on expressis verbis kirjas, et apellant loeb läbirääkimised lõppenuks ning ütleb lepingu erakorraliselt üles 31.03.2011. Seda fakti ei ole vastustaja ega tema esindaja vaidlustanud. Seega oli mõlemale poolele arusaadav, et peetakse läbirääkimisi ning lepingut ei ole lõpetatud. Sellest tulenevalt ei ole nõue aegunud. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, millele tuginedes kohus otsustas, et läbirääkimisi ei ole peetud ning millele tuginedes laenuleping tuli lugeda lõppenuks 31.12.2010. Vastustaja seisukoht
16.Kostja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
17.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
18.Asjas puudub vaidlus selles, et pank saatis 15.12.2010 nii põhivõlgnikule kui käendajale kirja, milles teatas, et ütleb laenulepingu erakorraliselt üles alates 30.12.2010, kui võlgnevus ei ole hiljemalt 29.12.2010 tasutud. Maakohus leidis õigesti, et kuna laenulepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused olid täidetud ja võlga täiendava tähtaja kestel ei tasutud, on ülesütlemine kehtiv ja laenuleping tuleb lugeda ülesöelduks alates 30.12.2010. Ühte ja sama lepingut ei saa üles öelda mitu korda ja seega tuleb lähtuda esimesest ülesütlemisest. Riigikohus on 02.04.2014 otsuse nr 3-2-1- 190-13 p-s 23 selgitanud, et lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni ning toimunud ülesütlemist ei saa avalduse teinud pool ühepoolselt olematuks muuta, mh järgneva sarnase avalduse saatmisega.
19.15.12.2010 tinglik ülesütlemine vastab VÕS § 416 lg-tes 1 ja 2 sätestatule. Teatises on antud kahenädalane tähtaeg kohustuste täitmiseks ja pakutud on ka võimalust läbirääkimisteks võlgnevuse tasumiseks.
20.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et aegumise peatumisel tuleb eristada käendajat ja põhivõlgnikku. Riigikohus on 18.03.2010 otsuse nr 3-2-1-12-10 p-s 12 leidnud, et käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg saab peatuda, kui esinevad peatumise alused käenduslepingu subjektide vahel. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest nähtuks, et pank oleks pidanud kostjaga läbirääkimisi nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda, mille alusel saaks otsustada hagi aegumise peatumise üle läbirääkimiste ajaks (TsÜS § 167 lg 1). Kostja esindaja 25.01.2011 kirjalikus pöördumises, millele hageja viitab, ei ole ühtegi vihjet läbirääkimiste soovile.
21.Hageja on apellatsioonkaebusele lisanud kostja 30.12.2010 kirja, kostja esindaja 25.01.2011 kirja ja hageja 30.03.2011 kirja, kuid ei ole taotlenud nende asja materjali juurde võtmist apellatsiooniastmes. 25.01.2011 ja 30.03.2011 kirjad on asja materjali hulgas olemas ning hageja ei ole põhjendanud, miks ta need uuesti esitab. 30.12.2010 kirja ei ole maakohtu menetluses esitatud ning hageja ei ole ka millegagi põhjendanud selle kui uue tõendi esitamise lubatavust apellatsiooniastmes vastavalt TsMS § 652 lgle 4. Eeltoodu tõttu tuleb apellatsioonkaebusele lisatud kirjad (Lisad 1-3) hagejale tagastada. Menetluskulude jaotus
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015 kehtiva protsessiõiguse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu, üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014 lõppu ning lähtudes kehtivast menetlusseadustikust ei küsinud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning märkis kohtuotsusesse, et menetlusosalistel on õigus esitada menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul asjas tehtud lõpplahendi jõustumisest alates. See seadusesäte, mis andis menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsiooni kohaselt peale lõpplahendi jõustumist (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lg 1 lause 1), alates 01.01.2015 enam ei kehti. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. Siinkohal on oluline rõhutada, et nii enne 31.12.2014 kehtinud kui ka peale seda tähtpäeva kehtiva TsMS § 174 lg 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist väljaspool
menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Seega on seadusandja seadust muutes jätnud menetlusosalised ilma õigusest nõuda menetluskulude hüvitamist. Õigus nõuda kahju hüvitamist on aga konstitutsiooniline põhiõigus, mida ei saa seadusandja seadusi muutes isikutelt ära võtta. TsMS-i muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. Oluline on tagada ka see, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi – kas siis selliselt, et kulusid kajastavad dokumendid tuleb esitada igas kohtuastmes ja neid hiljem esitada ei saa või selliselt, et kulude väljamõistmise taotluse saab kõikide menetluskulude osas esitada peale asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.
23.Arvestades seda, et isikutele tuleb tagada põhiõiguste kaitse ja seega tagada ka õigus nõuda enne 01.01.2015 tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamine, leiab ringkonnakohus, et kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 lauset 1 ja TsMS §-i 6 tuleb põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit rakendades tõlgendada selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend tehakse enne 01.01.2015, tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS-i kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul on tagatud menetlusosalisele põhiseadusega kaitstud õigus nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui seadusesätet on võimalik tõlgendada mitmel viisil, millest üks viiks isikute põhiõiguste rikkumiseni, tuleb alati eelistada sellist seaduse tõlgendust, millega isikute põhiõigusi ei kahjustada.
24.Eespool toodust tulenevalt ei määranud ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtuotsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korda selliselt nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsioon. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.