Ettevõtlusfinantseerimise OÜ hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
5853,37 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 5. juuni 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), esindaja vandeadvokaat Rauno Ligi
esindajad
RESOLUTSIOON
(Justiitsministeeriumi
kaudu)
Vastustaja (hageja): Ettevõtlusfinantseerimise OÜ (registrikood 11761759), esindaja vandeadvokaat Mart Angerjärv
1.Jätta Viru Maakohtu 5. juuni 2014 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtu Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ettevõtlusfinantseerimise OÜ (hageja) esitas hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt on kostja tekitanud kahju Festra Ehitus OÜ-le, kes on nõude loovutanud hagejale. Festra Ehitus OÜ teostas Sõmeru noortekeskuses ehitustöid. Festra Ehitus OÜ juhatuse liige Argo Liiv tõi 26.07.2010 ehitusobjektile Festra Ehitus OÜ-le kuuluva sõidukiga BMW 520 materjale ning parkis sõiduauto materjalide maha laadimiseks Sõmeru noortekeskuse sissepääsu juures. Ehitusobjektilt tagasi sõiduauto juurde tulles ilmnes, et sõiduauto lähedal asuv vahtrapuu oli murdunud ning kukkunud sõiduauto peale. Eksperthinnangu kohaselt oli vahtra tüvel ulatuslik mädanik, mis soodustas tüve murdumist. Festra Ehitus OÜ teavitas 28.07.2010 kahjust Sõmeru Vallavalitsust ja soovis tekitatud kahju hüvitamist, kuid Sõmeru Vallavalitsus tagastas kahjunõude ja keeldus kahju hüvitamist, kuna sõiduautot kahjustanud puu ei kasvanud Sõmeru valla, vaid reformimata riigi maal, mille valitsejaks on maavanem. 29.08.2010 teavitas Festra Ehitus OÜ tekkinud kahjust Lääne-Viru maavanemat ja palus kahju hüvitada. Maavanem keeldus kahju hüvitamisest. Arvestades, et sõiduauto turuväärtuseks enne kahju tekitamist oli 8157,50 eurot ja pärast kahju tekitamist 4260,78 eurot, siis vähenes sõiduauto väärtus 3896,72 eurot (ilma käibemaksuta). Kahjustatud sõiduauto äravedamise eest tasus Festra Ehitus OÜ 103,54 eurot. Kuna perioodil 26.07.2010 – 24.09.2010 ei olnud Festra Ehitus OÜ-l võimalik ettevõtte sõiduautot kasutada, tasus Festra Ehitus OÜ rendiauto eest 360,78 eurot. Kahjunõude esitamiseks vajaliku sõiduauto väärtuse hindamiseks tellitud ekspertiisihinnangu eest tasus hageja 100 eurot. Kogu tekkinud kahju on 4461,04 eurot (ilma käibemaksuta). Kahju nõude aluseks on VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1058 lg 1. Arvestades, et hagi aluseks olevast kahjunõudest on kostjat 28.09.2010 teavitatud Lääne-Viru maavanema kui Eesti Vabariigi esindaja kaudu, on hageja õigustatud nõudma viivist VÕS § 113 lg 2 alusel alates 28.09.2010.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on hagi ebaõigesti menetlusse võetud, kuna tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva asjaga. Senine kostja tuleks asendada Keskkonnaministeeriumi või Maa-ametiga. Kostja hinnangul ei ole võimalik tugineda hageja poolt esitatud ekspertiisile. Hageja kahjuks võiks olla maksimaalselt 2072,55 eurot. Puu ei ole suurema ohu allikas. Riigile ei saa ette heita hooletut käitumist. Kostja taotles viivise vähendamist VÕS
§ 113 lg 8 ja § 162 alusel. Hagi rahuldamise korral saaks arvestada viiviseid üksnes ajahetkest, mil hagi esitati kostjale vastamiseks.
3.Hageja tugines 16.12.2013 menetlusdokumendis alternatiivselt delikti üldkoosseisule (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5).
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 5. juuni 2014 otsusega hagi ning mõistis välja Eesti Vabariigilt (Justiitsministeeriumi kaudu) Ettevõtlusfinantseerimise OÜ kasuks 4461,04 eurot põhinõude katteks, viivise seisuga 14.05.2014 summas 1101,57 eurot ning viivise põhinõudelt alates 15.05.2014 kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt kuulub erastamata maa, millel kasvas autole kukkunud puu, riigi omandisse MaaRS § 31 lg 2 järgi. Teeseadus eristab läbivalt tee omanikku ja tee kaitsevööndi omanikku, pannes neile ka erinevad kohustused. Kuna puu asus tee kaitsevööndis, siis saab ohtliku puu kõrvaldamise kohustus kehtida vaid riigi kui reformimata maa omaniku suhtes, kellele tee kaitsevööndi alune maa kuulub. TeeS § 37, mis sätestab tee omaniku kohustused, ei näegi ette, et tee omanik peaks võtma tarvitusele meetmeid tee kaitsevööndi korras hoidmiseks ja kaitsevööndis kasvavatelt puudelt lähtuva ohu ärahoidmiseks. Maakohtu seisukohta ei muutnud ka kostja esindaja 14.05.2014 kohtuistungil tehtud viited teeseaduse alusel kehtestatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2002 määrusele nr 45 „Tee seisundinõuded“ (edaspidi määrus nr 45) ja Teede- ja Sideministri 28.09.1999 määrusele nr 59 „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“ (edaspidi määrus nr 59). Määrus nr 45 kehtestab tee seisundinõuded, kuid ei määra nõudeid täitma kohustatud isikut, mistõttu saaks kohustatud subjekti tuletada kas teeseadusest või muust teeseaduse alusel antud õigusaktist. Määruse nr 59 p-s 29 sisaldub aga TeeS § 36 lg-ga 2 sarnane regulatsioon, mille kohaselt tee kaitsevööndi maa omanik peab korras hoidma kaitsevööndi maa-ala ja kõrvaldama puu või muu liiklusele ohtliku rajatise. Maakohtu hinnangul pole nõude rahuldamise eeldused riskivastutuse alusel täidetud. Maakohus leidis, et kahjustatud puud ei saa käesoleval juhul kvalifitseerida suurema ohu allikana, sest pehkinud puud hooldades asjatundjalt oodatava hoolsusega ja kasutades ettevaatusabinõusid (nt puu tüve tugevdades või oksi toestades) oleks kinnistu omanikul võimalik vältida pehkinud puust lähtuvat ohtu. Maakohus leidis, et hageja nõue kuulub rahuldamisele delikti üldkoosseisu alusel. Hageja on tõendanud, et temal on tekkinud kahju sõiduautole pehkinud puu kukkumise tagajärjel. Asjaolu, et tegemist oli kahjustatud puuga, tõendab puuhoolduse spetsialisti eksperthinnang. Kahju on tekkinud kostja tegevusetuse tõttu, mis väljendus selles, et kostja ei kõrvaldanud tema kinnistul kasvavast kahjustatud puust tulenevat ohtu. Kostja tegevusetuse ning hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos – kui kostja oleks võtnud tarvitusele meetmeid kahjustatud puu nõuetekohaseks hooldamiseks, ei oleks hagejal kahju tekkinud. Teo õigusvastasust eeldatakse VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi, kuna kahju tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Oluline on ka see, et riik ei olnud teadmatuses, et reformimata riigimaadel on maade hooldamine jäetud korraldamata. Kohus nõustus hageja põhjendustega, et tugevat tuult, mis aitas kaasa pehkinud puu murdumisele, ei saa pidada vääramatuks jõuks. Arvestades eeltoodut kuulub hageja nõue rahuldamisele VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. Hageja ei nõudnud kostjalt hüvitist, et osta sarnane sõiduauto, vaid hageja eesmärgiks on saada hüvitis auto väärtuse enne kahju tekkimist ja müügihinna vahe ulatuses. Arvestades asjaolusid on kohtu hinnangul põhjendatud kohalda analoogia korras VÕS § 132 lg-t 2 ja võtta hüvitise suuruse
määramisel aluseks auto avariieelne väärtus, mitte aga lähtuda uue samaväärse sõiduauto soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Hüvitise suuruse määramine auto väärtuse osas kehtivast turuhinnast lähtudes asetaks hageja halvemasse olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud ja see oleks vastuolus VÕS § 127 lg-ga 1. Hageja esitatud auto ekspertiisiaktiga on tõendatud, et auto väärtus seisuga 26.07.2010 oli 9789 eurot ilma käibemaksuta. Festra Ehitus OÜ võõrandas sõiduauto hinnaga 4260,78 eurot ilma käibemaksuta. Seega vähenes auto väärtus 3896,72 euro võrra, mille summa hüvitamist saab hageja nõuda kostjalt VÕS § 127 lg-te 1 ja 4 ning § 132 lg 2 alusel. Kohus leidis, et kahjustatud auto äravedamise kulu summas 103,54 eurot ning sõiduauto väärtuse kindlakstegemisega kantud kulu summas 100 eurot on tõendatud ja põhjendatud ning kuuluvad väljamõistmisele VÕS § 128 lg 3 alusel. On tõendatud, et Festra Ehitus OÜ on kasutanud perioodil 28.07.2010 – 31.09.2010 asendusautot ja kandnud asendusauto kasutamisega kulud summas 360,78 eurot, milline summa tuleb kostjalt välja mõista VÕS § 132 lg 4 esimese lause alusel. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kahjuhüvitis summas kokku 4461,04 eurot (auto väärtuse vähenemine 3896,72 eurot + sõiduauto väärtuse ekspertiisi kulu 100 eurot + kahjustatud auto äravedamise kulu 103,54 eurot + rendiauto kasutamise kulu 360,78 eurot). Maakohus leidis, et puuduvad alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Kuna auto ei olnud pargitud vahetult puu alla, ei saa eeldada, et keskmine mõistlik autojuht parkides autot puust eemale, vaataks puu täiendavalt üle, tuvastamaks selle kukkumise võimalust või oleks eriteadmisi omamata märganud puul pehkimise tunnuseid. Tõendamata on kostja seisukoht, et ehituskauba maha laadimiseks noortekeskuse ette parkides rikkus autojuht liikluseeskirju, kuna poolte esitatud piltidelt on näha, et tee ei ole tähistatud kõnniteena või sissesõidukeelu alana või et see oli muude vahenditega eraldatud tee tänavast. Maakohus leidis, et puudub alus sissenõutavaks muutunud viivise vähendamiseks. Kostja ei ole välja toonud VÕS § 162 lg-s 1 märgitud asjaolud, mis annaksid alust viivist vähendada. Asjaolu, et hageja seaduslik esindaja pidi kahju tekkimisest teadlik olema juba 26.07.2010 ja hagi esitamisega viivitati kuni 26.07.2013, ei saa pidada selliseks erandlikuks asjaoluks, mis õigustaks viivise vähendamist. Käesolevas vaidluses on tegemist eripärase kostjaga selles mõttes, et arvestades kaasuse asjaolusid on raske tuvastada, kes peab riiki ehk kostjat menetluses esindama. Kohtu hinnangul saab viivise arvestamise aja alguseks pidada 28.09.2010 ehk päeva, millal hageja teavitas riiki maavanema kaudu oma nõudest, ja mitte Justiitsministeeriumile hagiavalduse kättetoimetamise päeva.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Viru Maakohtu 5. juuni 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud teeseadust ja selle alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määrust nr 45. On ebaõige maakohtu järeldus, et määrus nr 45 ei määra tee seisundinõudeid täitma kohustatud isikut. TeeS § 10 lg 4 ning määruse nr 45 § 2 lg 1 ls-s 1 ja § 5 p-s 3 on sätestatud avalikult kasutatava tee omaniku kohustus teelt ja tee kaitsevööndist kõrvaldada liiklusele ohtlikuks osutada võivad langemisohtlikud puud. Hagejale tekkinud kahju eest vastutab Sõmeru vald. Maakohtu otsusest ei selgu, kas riik vastutab hagejale tekkinud kahju eest VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel seetõttu, et ta on rikkunud käibekohustust või VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel seetõttu, et ta on rikkunud seadusest tulenevat kohustust; 2) on maakohus ebaõigesti tõlgendanud teeseadust ja selle alusel kehtestatud teede- ja siseministri määrust nr 59. TeeS § 26 lg 2 ei räägi langemisohtlike puude kõrvaldamise kohustusest, vaid
„nähtavust piirava puu“ ja „liiklusele ohtliku rajatise“ kõrvaldamisest või kõrvaldamise lubamisest. Kuna käesolevas asjas on hagi aluseks asjaolu, et hageja õiguseellasele tekkis kahju puu sõiduautole peale langemise tagajärjel, siis vastutas kahju eest avalikult kasutatava tee omanik. On majanduslikult otstarbekam, et avalikult kasutatav kohaliku teega piirnevalt maalt tuleneva ohtu kõrvaldamise eest vastutab kohalik omavalitsus. Maakohus on hagi rahuldamise põhjendustena ebaõigesti viidanud riigi väidetavale tegevusetusele reformimata maade õigusliku staatuse määramisel; 3) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 139 lg 1. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et sõiduauto parkimisel kõnniteele ei rikkunud autojuht liikluseeskirju. Kuna kohtutoimikus olevatelt piltidelt on näha, et tegemist on kõnniteega (mille üle ei ole ka pooltel vaidlust) ja puudub liikluskorraldusvahend või teetähis, mis lubas kõnniteele parkida, rikkus autojuht LS § 48 lg 1 ja 3 ning liikluseeskirja § 141 ja 143; 4) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 113 lg 8 ja § 162. Maakohus on ebaõigesti välja toonud, justkui poleks kostja välja toonud asjaolusid, mis annaksid alust viivist vähendada. Mõistliku aja jooksul hagi esitamist ei saanud takistada see, et hageja väidetavalt ei teadnud, milline ministeerium või muu riigiasutus riiki tsiviilvaidlustes esindama hakkab. Viiviseid saaks arvestada üksnes ajahetkest, mil hagi esitati kostjale vastamiseks. Kuna kostjaks on Eesti Vabariik, st hageja viivise nõue tuleb tasuda maksumaksja rahast, on see üks erandlikest asjaoludest, mis annab aluse viivise vähendamiseks.
6.Ettevõtlusfinantseerimise OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige apellandi väide, et asjas puudub vaidlus selles, et vaidlusalune tee kuulus Sõmeru vallale. Kostja ei tuginenud sellele maakohtus. Maa-ameti kodulehel olevalt kaardilt on näha, et nii Tiigi tn kui ka Sõmeru noortekeskuse esine juurdepääsutee ning maa, kus asus murdunud puu, kuuluvad riigile (reformimata riigimaa); 2) ei oma sisulist tähtsust, kas riik vastutab teeomanikuna, teeomanikuna kaitsevööndi tähenduses või vaidlusaluse puu aluse maa omanikuna. Asjaolu, et riik ei ole maareformi lõpule viinud enam kui piisava aja jooksul ei saa olla vastutust kergendav või välistav asjaolu. Kui puu asus tee kaitsevööndis, saavad sellest tulenevad kohustused kehtida vaid riigi kui reformimata maa omaniku suhtes, kellele tee kaitsevööndi alune maa kuulub; 3) oleks maakohus saanud kohaldada ka riskivastutuse sätteid. Antud puu oli suurema ohu allikas. On ilmne, et pehkinud vana puudu hooldades ei saa isegi asjatundja välistada, et see kujutab endast jätkuvat ohtu; 4) on maakohus kõik eeldused tuvastanud. On tõendatud, et puu ei murdunud mitte tormi tõttu, vaid selle halva seisundi tõttu. Ei ole tõendatud, et autojuht oleks rikkunud liikluseeskirju. Juurdepääsutee ei olnud tähistatud jalakäijate teena või sissesõidukeelu alana ning on mõeldud mh hoonesse kauba viimiseks. Hageja ei ole oma tegevusega kahju tekkimist põhjustanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 5. juuni 2014 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus on asja lahendamisel lähtunud järgmistest faktilistest asjaoludest:
1) tee omanik on kohalik omavalitsus; 2) sõiduautole kukkunud puu kasvas erastamata maatükil; 3) sõiduautole kukkunud puu kasvas tee kaitsevööndis. Apellatsioonkaebuses ei ole nimetatud asjaolusid vaidlustatud ning seetõttu lähtub ka ringkonnakohus maakohtu poolt vaidluse lahendamisel aluseks võetud asjaoludest. Samuti ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud kahjuhüvitise suurust ja koosseisus.
8.Iseenesest õige on apellandi väide, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt määrus nr 45 ei määra nõudeid täitma kohustatud isikuid, on ebaõige, kuid samas ei too see asjaolu kaasa maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamist. Määruse nr 45 § 2 lg 1 kohaselt seisundinõuete täitmine on kohustuslik kõigile avalikult kasutatavate teede omanikele. Määruse nr 45 § 5 p 3 järgi on üldiseks seisundinõudeks muuhulgas see, et teelt ja tee kaitsevööndist peavad olema kõrvaldatud liiklusele ohtlikuks osutuda võivad langemisohtlikud puud. Määruse nr 45 § 6 kohaselt tee omanik korraldab tee seisundi kehtestatud seisundinõuete vastavuse üle järelevalvet. Viidatud sätetest tuleneb, et vaidlusaluse tee omanikuna oli Sõmeru vald kohustatud ise täitma tee seisundinõudeid ning korraldama tee seisundi kehtestatud seisundinõuetele vastavuse üle järelevalvet. Samas ei tulene määruse nr 45 sätetest, et tee omaniku kohustuseks oleks kaitsevööndi maa-ala korras hoidmine (juhul, kui ta ei ole ühtlasi ka kaitsevööndi maa-ala omanik).
9.TeeS § 14 lg-s 1 on sätestatud teehoiu mõiste ning selle kohaselt käsitletakse teehoiuna teetööde tegemist, kavandamist, teekasutuse korraldamist, tee kaitsevööndi hooldamist, tee projekteerimist ning tee haldamisega seotud muud tegevust. TeeS § 25 lg 1 järgi teehoidu korraldab tee omanik Euroopa lepingu, riigihangete seaduse ja käesoleva seaduse ning nende alusel antud õigusaktide kohaselt. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt valla- või linnavalitsus korraldab teehoidu kohalikel teedel ja on kohustatud nendel teedel looma tingimused ohutuks liiklemiseks. Kuna teehoiu korraldamine on antud juhul Sõmeru valla seadusest tulenevaks ülesandeks, siis oli vallal antud juhul ka kohustus jälgida, et tee kaitsevöönd oleks hooldatud ning, et seal ei kasvaks liiklusele ohtlikke puid. Tee kaitsevööndi maa omanikule tuleneb kaitsevööndi maa-ala korrashoiu kohustus TeeS § 36 lg-st 2, mille kohaselt tee kaitsevööndi maa omanik on kohustatud kaitsevööndis hoidma korras teemaaga külgneva kaitsevööndi maa-ala ja sellel paikneva rajatise ning kõrvaldama või lubama kõrvaldada nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa või muu liiklusele ohtliku rajatise. Seega tuleneb seadusest Sõmeru vallale kui tee omanikule ja Eesti Vabariigile kui tee kaitsevööndi omanikule (erastamata maa) solidaarne kohustus tagada kaitsevööndi maa-ala korrashoid. VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra. Sama paragrahvi lg 1 järgi kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Antud juhul on hageja esitanud nõude VÕS § 65 lg 1 alusel ühe solidaarvõlgniku (Eesti Vabariik) vastu ning juhul, kui kostja leiab, et mingis osas peaks vastutama kohalik omavalitsus, siis on tal VÕS § 69 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada vastav nõue kohaliku omavalitsuse vastu.
10.Alusetu on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud teeseadust ja selle alusel kehtestatud teede- ja siseministri määrust nr 59. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et nii TeeS § 26 lg-st 2 kui määruse nr 59 punktist 29 tuleneb tagada kaitsevööndi omaniku kohustus kaitsevööndi maa-ala korrashoiuks. Samuti on maakohus õigesti jätnud kohaldamata määruse nr 59 punkti 59 kui asjakohatu sätte.
11.Apellandi väitel ei selgu maakohtu vaidlustatud otsusest, kas riik vastutab hagejale tekkinud kahju eest VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel seetõttu, et ta on rikkunud käibekohustust või VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel seetõttu, et ta on rikkunud seadusest tulenevat kohustust. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul võivad vastutuse õiguslikuks aluseks olla nii VÕS § 1045 lg 1 p 5 kui VÕS § 1045 lg 1 p 7. Nagu ringkonnakohus märkis käesoleva otsuse punktis 7, lähtus maakohus vaidluse lahendamisel faktilisest asjaolust, et sõiduautole kukkunud puu kasvas tee kaitsevööndis ning nimetatud asjaolu ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Seega sel juhul on tegemist kostja poolt seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega ning vastutus tuleneb VÕS § 1045 lg 1 p-st 7. Samuti saab olla nõude aluseks VÕS § 1045 lg 1 p 5, sest kostja, tegemata kõike selleks, et vältida riigimaal kasvava puu kukkumist sõiduautole, mille tagajärjel sai kahjustatud hagejale kuulunud sõiduk, rikkus käibekohustust. Samas ei selgu asja materjalidest üheselt, et tegemist oli tee kaitsevööndis kasvava puuga. Hagiavaldusest nähtuvalt oli sõiduauto pargitud noortekeskuse sissepääsu ette, kostja kirjalikust vastuse kohaselt oli sõiduauto pargitud noortekeskusesse viivale kõnniteele ja maakohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et sõiduk oli pargitud kõnniteele (maakohtu otsuse punkt 5). Tee kaitsevöönd on TeeS § 13 kohaselt riigimaanteel, kohalikul maanteel ja tänaval, kõnniteel ei ole iseseisvat kaitsevööndit. Asjas on jäetud välja selgitamata, kas sõiduautole kukkunud puu kasvas tänava kaitsevööndis või mitte. Juhul, kui sõiduautole kukkunud puu ei kasvanud tänava kaitsevööndis, siis on kostja vastutuse aluseks VÕS § 1045 lg 1 p 5, sest ta on rikkunud käibekohustust. Eeltoodud asjaolust sõltub vastutuse õiguslik kvalifikatsioon ning see, kas kostjal on tagasinõude õigus vallavalitsuse vastu, kuid ei muutu lõpplahend, ja ka apellatsioonkaebuses ei ole seda asjaolu vaidlustatud, ning seetõttu ringkonnakohus ei saa käsitleda seda, kas nõude rahuldamine oleks võimalik (õigem) VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel.
12.Apellandi väitel rikkus sõiduki juht sõiduauto parkimisel kõnniteele LS § 48 lg-d 1 ja 3 ning liikluseeskirja § 141 ja § 143 ning seetõttu on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 139 lg 1. VÕS § 139 lg 1 kohaselt kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Asja materjalidest ei selgu, milline oli tee staatus, millel sõiduk pargiti (kas oli tegemist kõnniteega või juurdepääsuteega vms). Kuna kostja ei ole tõendanud, et tegemist oli just kõnniteega, siis on asjakohatu viide liikluseeskirjade rikkumisele ning VÕS § 139 lg-s 1 sätestatud alus kahjuhüvitise vähendamiseks puudub. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid.
13.Apellandi seisukoha kohaselt on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 113 lg 8 ja § 162. Õige on maakohtu seisukoht, et viivise arvestamise algustähtpäevaks võib pidada 28.09.2010, s.o päeva, mil hageja teavitas Eesti Vabariiki maavanema kaudu oma nõudest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega (vaidlustatud otsuse punkt 9) ja ei korda neid. Maakohus on esitanud vastavad põhjendused selle kohta, miks kostja poolt esitatud asjaolud ei anna alust viivist vähendada. Ebaõige on siinkohal apellandi seisukoht, et kuna kostjaks on Eesti Vabariik, st hageja viivise nõue tuleb tasuda maksumaksja rahast, on see üks erandlikest asjaoludest, mis annab aluse viivise vähendamiseks. Eesti Vabariik kostjana ei ole selline erandlik asjaolu, mis juba iseenesest annab aluse viivise vähendamiseks.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS § 176 lg 4 kohaselt esitatakse igas kohtuastmes menetluskulude nimekiri, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, siis ei ole maakohus menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja küsinud ning on märkinud otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam viidatud säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kuni 01.01.2015 kehtinud TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.