Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Krista Kirspuu, Tiit Kollom, Ande Tänav 09.01.2015, Tallinnas 2-14-54313 TK hagi EL vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
19 747,73 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.10.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
EL apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja TK (sündinud XX.XX.XXXXX, elukoht
XXXXXXX XXXXXX XX-XXX, XXXXXX,
XXXX XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv. Vahur Ambos Kostja EL (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXX XX-XX XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja Tamara Vologžanina
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 14.10.2014 otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kõik apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta kostja EL kanda. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused:
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja
kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluskulude nimekiri tuleb esitada 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
TK esitas 11.07.2014 Harju Maakohtule hagi EL põhivõlgnevuse 23 000 euro, intressi 233,20 euro ning sissenõutavaks muutunud viivise 35 319 euro väljamõistmiseks. Pooled sõlmisid 11.02.2013 laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 38 000 eurot. Kostja on kirjalikult kinnitanud laenusumma kättesaamist. Kostja on tagastanud laenust 10 000 eurot 04.04.2013 ja 5000 eurot 06.10.2013. Hageja on korduvalt pöördunud kostja poole palvega tasuda võlgnevus. Täiendavalt leidis hageja, et andis kostjale laenu eraviisiliselt, mitte majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuna. Kostjat ei saa pidada tarbijaks, kuna ta kasutas raha endale kuuluva äriühingu võla tasumiseks. Kostja ei tegutsenud OOO Inpak Sistems käendajana, kuna OOO Inpak Sistems ei ole laenusaaja. Asja lahendamisel ei oma tähtsust OOO Inpak Sistems ja OOO Terminal-A vahel sõlmitud leping nr 07-2011. Ei oma tähtsust, kuidas kostja kasutas laenuks saadud raha.
Kostja vastus hagile
Kostja tunnistas hagi osaliselt põhivõla 23 000 euro ulatuses ning palus viivisemääraks määrata 8% aastas või seadusest tulenev viivis. Muus osas vaidles kostja hagile vastu. Laenuleping on seotud kahe äriühingu vahel tarnelepingust tulenevate arveldustega. Kostja on Venemaal paikneva äriühingu OOO Inpak Sistems asutaja ja omanik ja hageja on Venemaal registreeritud äriühingu OOO Terminal-A peadirektor. Nimetatud firmade vahel sõlmiti 12.12.2011 seadmete müügi- ja tarneleping nr. 07-2011. Tarnelepingu täitmise käigus kostja äriühingul tekkisid tõrked ja kauba ostjale Venemaale vormistamiseks ja veoks oli lisaks tasutud ettemaksule vaja tasuda veel ligi 40 000 eurot. Kuna kauba OOO Terminal-А poolt kätte saamine oli hageja huvides, siis hageja OOO Terminal-A peadirektorina pakkus selle täiendava summa vormistamise kostja ja hageja vahelise laenulepinguna. Laenu võtmisega tegutses kostja enda äriühingu käendajana. Viivis ületab põhivõla. Viivisemäär on ülemäära suur ja on käsitletav liigkasuvõtuna ega vasta hea usu põhimõttele. Viivisemäära tuleb vähendada 8%-ni aastas või seaduses ettenähtud määrani. Alternatiivselt vähendada viivisesummat mõistliku suuruseni. Kostja majanduslik seisund ei võimalda tal täiendavalt põhivõlgnevusele tasuda ka põhivõlgnevust ületavat viivist ebamõistlikus suuruses. Kostja on tarbija kuna hageja andis laenu, lähtudes tema ettevõtte OOO Terminal-A huvidest ja majandustegevusest.
Maakohtu otsuse põhjendused Kohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevuse 23 000 eurot, viivise 23 000 eurot ning intressivõlgnevuse 233,20 eurot. Menetluskulud jäid 80% ulatuses kostja ja 20% ulatuses hageja kanda.
8.Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 11.02.2013 laenulepingu, mille alusel kostja sai laenu 38 000 eurot ja ka kinnitas selle summa kättesaamist kirjalikult. Kostja ei vaidlustanud seda, et hageja pöördus tema poole võla tasumise palvega. Kohus luges need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
9.11.02.2013 lepingust nähtub, et hageja andis kostjale laenu 38 000 eurot tagastamise tähtajaga 1 kuu (p. 1.1), intressiga 8% aastas (p. 3.1) ja viivisega 0,3% päevas (p. 4.2).
10.Asjassepuutumatu on kostja väide, et laenuleping on seotud kahe äriühingu vahel tarnelepingust tulenevate arveldustega ning laenuleping on sõlmitud hageja äriühingu huvides. Laenuandja motiivid laenu andmisel ega see, kas laenusaaja kasutas saadud summat enda või oma äriühingu huvides, ei muuda pooltevahelist laenusuhet mingiks muuks võlasuhteks või võlasuhteks teiste poolte vahel. Kostja on laenusaaja ning laenusumma kasutamine äriühingu huvides ei muuda laenusuhet käendussuhteks. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on laenusaajal õigus otsustada, kellelt ning millistel tingimustel ta laenu võtab või kas üldse võtab. Kostja otsustas võtta laenu füüsilise isikuna teiselt füüsiliselt isikult, mitte aga äriühingu nimel teiselt äriühingult.
11.Hageja näol ei ole tegu majandus- või kutsetegevuses tegutseva krediidiandjaga, mistõttu tarbijakrediidilepingu kohta käivad sätted antud asjas ei kohaldu.
12.Laenulepingus kokku lepitud viivisemäär 0,3% päevas ei ole ebamõistlikult suur. Seadusega ei ole piiratud võimalust kokku leppida viivisemäär – laenuandjal on õigus otsustada, millistel tingimustel ta laenu annab, laenuvõtjal seevastu on õigus otsustada, kas ta sellisel tingimusel lepingu laenuandjaga sõlmib. Lisaks, viivise rakendumine sõltub reeglina võlgniku enda käitumisest – laenu tagastamata jätmisest. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud vähendada viivisemäära lepingus kokkulepitud määrani või seadusjärgse määrani.
13.Hageja nõuab viivist 35 319 eurot, samas kui tasumata põhinõue on 23 000 eurot. Seega on viivisesumma ebamõistlik. VÕS § 162 lg. 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivis ületab põhinõuet enam kui 1,5 korda. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta on esitanud viivisenõude suuremas ulatuses kui on tasumata põhivõlg. Põhjendatud on vähendada viivisenõuet tasumata põhivõlgnevuse summani.
14.Intressi tasumise kohustus on poolte vahel kokku lepitud. Intressinõude osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud ning nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista.
Apellatsioonkaebus
15.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt väljamõistetud viivise osas ning uue otsusega rahuldada hageja viivisenõue kostja vastu lepingust tuleneva intressimäära või seadusest tuleneva viivisemäära järgi ning muuta otsust menetluskulude jaotuse osas.
16.Kostja võttis omaks, et laenulepingu järgi võlgneb ta hagejale põhisumma 23 000 eurot. Kuid laenuleping on seotud kahe äriühingu vahel tarnelepingust tulenevate arveldustega ning laenuleping on sõlmitud hageja äriühingu huvides. Suures osas hagejale laenu tagastamine sõltus kostja äriühingu OOO Inpak Sistems tegevusest ja kostjale hageja poolt
laenatud summa tagastamisest ning muuhulgas hageja äriühingu poolt raha tasumisest kostja äriühingule. Hageja kui OOO Terminal-А peadirektor oli sellest asjaolust teadlik. Hageja juhitav OOO Terminal-А jättis tarnelepingu järgi kauba eest 31 860 eurot tasumata. See, et leping sõlmiti mitte kahe äriühingu vahel, vaid kahe füüsilise isiku vahel, oli hageja tingimuseks. Kostja oli sundseisundis, sest tal oli hageja äriühingu tellimuse täitmiseks vajalik 40 000 eurot, kuid hageja ei olnud nõus raha andma OOO Terminal-А nimel, vaid ainult eraisiku nimel. Seega on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et tegemist ei olnud kostja poolt enda äriühingu kohustuste täitmise käendusega.
17.Lähtudes eeltoodust tuleb kostjat käsitleda laenulepingus tarbijana VÕS § 1 lg. 5 mõttes, sest hageja andis laenu lähtudes OOO Terminal-А huvidest ja majandustegevusest. See on tõendatud kostja esitatud 10.02.2013 e-kirjaga, millest on ilmne, et laenu andmine oli seotud äritegevusega ja kostja poolt autotranspordi organiseerimisega hagejale kauba tarnimiseks. Maakohus jättis need tõendid arvestamata ja hindamata.
18.01.07.2013 Ametlikes Teadaannetes avaldatud teate kohaselt oli enne 01.07.2013 Euroopa Keskpanga intressimäär 0,50%. Seega seadusjärgne viivise intressimäär oli 7,5% aastas. Lähtudes VÕS § 113 lõikest 1 ei saa kostjalt väljamõistetavate viiviste summa ületada 3198,50 eurot järgmise arvutuse alusel: 8% : 365 = 0,0219% päevas perioodil 12.03. 04.04.2013 (23 päeva). 38 000 eurot x 0,0219% x 23 päeva = 191,41 eurot; perioodil 05.04. - 06.10.2013 (184 päeva). 28 000 eurot x 0,0219% x 184 päeva = 1128,29 eurot; perioodil
12.03.- 14.10.2014 (373 päeva). 23 000 eurot x 0,0219% x 373 päeva= 1878,80 eurot.
19.Kuna kostja ei kasutanud laenu enda tarbeks, vaid kasutas seda hageja ettevõte OOO Terminal-А ees kohustuste täitmiseks, tuleb VÕS § 113 lõikele 8 ja §-le 162 tuginedes arvestada viivist seadusest tuleneva määra järgi: 7,5% : 365 = 0,02% päevas; perioodil
12.03.- 04.04.2013 (23 päeva). 38 000 eurot x 0,02% x 23 päeva = 174,80 eurot; 8,25% : 365 = 0,0226% päevas perioodil 05.04. - 06.10.2013 (184 päeva). 28 000 eurot x 0,0226% x 184 päeva = 1164,35 eurot; 8,15% : 365 = 0,0223% päevas perioodil 12.03. - 14.10.2014 (373 päeva). 23 000 eurot x 0,0219% x 373 päeva= 1913,12 eurot. Kokku 3252,27 eurot.
20.Seega tuleb vähendada kostjalt väljamõistetavate viiviste summat 3252,27 euroni ning ülejäänud summas jätta hageja nõue rahuldamata.
21.Kuna maakohtu otsus on ebaõige viiviste osas, on ekslik ja ebaõige ka otsuses märgitud menetluskulude jaotus. Vastus apellatsioonkaebusele
22.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, so osas, millega kohus mõistis välja viivised 3252,27 eurot ületavas osas ja jaotas menetluskulud.
24.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus rahuldas osaliselt hagi ja mõistis kostjalt välja 26 485,47 eurot e põhivõlgnevuse 23 000 eurot, viivise 3252,27 eurot ja intressivõlgnevuse 233,20 eurot. Kohtuotsus on selles osas jõustunud.
25.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
26.Maakohtu kohtuotsuse kohaselt leidis tõendamist, et poolte e füüsiliste isikute vahel sõlmiti 11.02.2013 laenuleping, mille kohaselt laenas hageja kostjale 38 000 eurot, kostja sai laenusumma kätte. Apellatsioonkaebuses kostja nimetatud asjaolusid ei vaidlusta.
27.Maakohus on hageja viivisenõuet ja kostja vastuväiteid viivisele ning taotlust viivise vähendamiseks käsitlenud piisava põhjalikkusega ning selgitanud nõutava arusaadavusega, miks tuleb vähendada sissenõutavaks muutunud viivise summat kuni põhinõudeni. Kolleegium on seisukohal, et selliseid asjaolusid, mis annaksid alust viivist veelgi vähendada pole kostja maakohtus ega apellatsioonkaebuses kohtu ette toonud. Kolleegium osutab, et nõudes viivise vähendamist, peab võlgnik tooma esile asjaolud, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu
14.juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20).
28.VÕS § 113 lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Tõendamine, et viivis on ebamõistlikult suur ning, et seda tuleks vähendada mõistliku suuruseni, saab seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et laenuandja motiivid laenu andmisel ning laenusaaja poolt laenusumma kasutamine enda või enda äriühingu huvides ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel sellised asjaolud, mis annaksid aluse vähendada viivist alla põhinõude suuruse. Kolleegiumi arvates ei ole põhinõudega samas suuruses viivisenõue ebamõistlikult suur, arvestades poolte kokkulepet laenu tagastamise tähtaja kohta, kostja viivitust laenusumma tagastamisel, hageja kompromissettepanekut (tlk 17) tasuda 15.aprilliks 2014, so enne hagiavalduse esitamist, põhivõlg ja sissenõutavaks muutunud viivis ainult 1/3 ulatuses. Nimetatud kompromissettepanekus teatas hageja, et juhul kui nimetatud tingimustel kompromissi ei saavutata, esitatakse kostja vastu hagi kõigist laenulepingust tulenevate nõuetega. Kostja ei tasunud põhivõlga ega viivist, seega sõltus kohtuotsusega väljamõistetud viivise suurus tema enda käitumisest.
29.Kuna maakohus on otsust piisava selgusega motiveerinud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata ega apellatsioonikaebuses taasesitatud väidetele uuesti vastata. Kaebustes viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda poolte väidete osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
30.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, jäävad kõik apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kostja kanda vastavalt TsMS § 171 lg-le 1. Alates 01.01.2015.a kehtiva TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus
menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Vaidlustatud 14.10.2014.a otsuses, kooskõlas sel ajal kehtinud TsMS sätetega, ei määranud maakohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust ja viitas kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS § 174 lg 1 esimesele lausele, mille kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Seega määrab maakohus käesolevas asjas kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Alates 01.01.2015.a kehtivas TsMS redaktsioonis kehtinud TsMS § 174 lg-a 1 sarnane säte puudub. Kehtiva TsMS § 176 lg 4 kohaselt kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kuna maakohtus kantud menetluskulude nimekiri tuleb esitada 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse jõustumist, võivad menetlusosalised kolleegiumi arvates, juhindudes TsMS § 2 sätestatust, esitada ringkonnakohtus kantud menetluskulude nimekirja koos maakohtu menetluskulude nimekirjaga maakohtule.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.