Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

vormistamiseks ja veoks oli lisaks tasutud ettemaksule vaja tasuda veel ligi 40 000 euro suurune summa. Kuna kauba XXX poolt kätte saamine oli hageja huvides, siis hageja XXX peadirektorina pakkus selle täiendava summa vormistada kostja ja hageja vahelise laenulepinguna. Laenu võtmisega tegutses kostja enda äriühingu käendajana. Viiviste summa ületab põhivõlga. Viivisemäär on ülemäära suur ja on käsitletav liigkasuvõtuna ega vasta hea usu põhimõttele. Kostja palub viivisemäära vähendada määrani 8% aastas või seaduses ettenähtud viivise intressimäärani. Alternatiivselt palub kostja vähendada viivisesummat mõistliku suuruseni. Kostja majanduslik seisund ei võimalda tal täiendavalt põhivõlgnevusele tasuda ka põhivõlgnevust ületavat viivist ebamõistlikus suuruses. Kostja on tarbija kuna hageja andis laenu, lähtudes tema ettevõtte XXX huvidest ja majandustegevusest. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Hageja andis kostjale laenu eraviisiliselt, mitte majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuna. Kostjat ei saa pidada tarbijaks, kuna ta kasutas raha endale kuuluva äriühingu võla tasumiseks. Kostja ei tegutsenud XXX käendajana, kuna XXX ei ole laenusaaja. Asja lahendamisel ei oma tähtsust XXX ja XXX vahel sõlmitud leping nr XXX. Ei oma tähtsust, kuidas kostja kasutas laenuks saadud raha. Kohtu põhjendused Hageja ja kostja on nõustunud kirjaliku menetlusega. Pooled on oma seisukohad ja vastuväited esitanud kohtule kirjalikult. Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel. Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 11.02.2013 laenulepingu (t lk 7-11), et kostja on selle laenulepingu alusel saanud 38 000 eurot ja ka kinnitanud selle summa kättesaamist kirjalikult (t lk 12-13). Kostja pole vaidlustanud seda, et hageja on pöördunud kostja poole võla tasumise palvega (t lk 14-17). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. 11.02.2013 lepingust nähtub, et hageja andis kostjale laenu 38 000 eurot tagastamise tähtajaga 1 kuu (punkt 1.1), intressiga 8% aastas (punkt 3.1) ja viivisega 0,3% päevas (punkt 4.2). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Lepingust nähtub, et poolte vahel on laenusuhe. Kostja leiab, et laenuleping on seotud kahe äriühingu vahel tarnelepingust tulenevate arveldustega ning laenuleping on sõlmitud hageja äriühingu huvides. Kohtu hinnangul on nimetatud väide asjassepuutumatu. Laenuandja motiivid laenu andmisel ega see, kas laenusaaja kasutas saadud summat enda või oma äriühingu huvides, ei muuda pooltevahelist laenusuhet mingiks muuks võlasuhteks või võlasuhteks teiste poolte vahel. Samuti ei nõustu kohus väitega, et kostja tegutses oma äriühingu käendajana. Antud juhul on kostja ise laenusaaja ning laenusumma kasutamine äriühingu huvides ei muuda laenusuhet käendussuhteks. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on laenusaajal õigus otsustada, kellelt ning millistel tingimustel ta laenu võtab või kas üldse võtab.

Antud juhul on kostja otsustanud võtta laenu füüsilise isikuna teiselt füüsiliselt isikult, mitte aga äriühingu nimel teiselt äriühingult. Kostja hinnangul on viivis liiga suur ja hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja arvates tuleb viivist arvestada kas lepingus märgitud intressimäära järgi või seadusjärgse määra järgi. Laenulepingust nähtuvalt on kokku lepitud intressimääras 8% aastas ja viivisemääras 0,3% päevas. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 113 lg 1 sätestas: „rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Kohus on seisukohal, et tegu on dispositiivse sättega, st pooled saavad kokku leppida ka muus viivisemääras. Erand on tarbijakrediidilepingute puhul, kus VÕS § 113 lg-st 1 märgitust suuremas viivisemääras viivist tarbijalt nõuda ei või (VÕS § 415 lg 1). Antud juhul pole aga tegu tarbijakrediidilepinguga, kuna tarbijakrediidilepingu poolteks on ühelt poolt majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja ning teiselt poolt tarbija. Hageja näol ei ole kohtule teadaolevalt tegu majandus- või kutsetegevuses tegutseva krediidiandjaga, mistõttu tarbijakrediidilepingu kohta käivad sätted antud asjas ei kohaldu. Kohus ei pea laenulepingus kokku lepitud viivisemäära 0,3% päevas ebamõistlikult suureks. Seadusega ei ole piiratud võimalust kokku leppida viivisemäär – laenuandjal on õigus otsustada, millistel tingimustel ta laenu annab, laenuvõtjal seevastu on õigus otsustada, kas ta sellisel tingimusel lepingu laenuandjaga sõlmib. Lisaks, viivise rakendumine sõltub reeglina võlgniku enda käitumisest – laenu tagastamata jätmisest. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et ei ole põhjendatud vähendada viivisemäära lepingus kokkulepitud määrani või seadusjärgse määrani. Kohtu hinnangul tuleb aga vähendada sissenõutavaks muutunud viivise summat. Hageja nõuab viivist 35 319 eurot, samas kui tasumata põhinõue on 23 000 eurot. Kostja hinnangul on viivisesumma ebamõistlik ning kohus selle seisukohaga nõustub. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Antud juhul ületab viivis põhinõuet enam kui 1,5 korda. Viivise eesmärk on hüvitada tagasimaksmisega viivitamisest laenuandjale tekkinud kahju. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-87-10). Hageja ei ole põhjendanud, miks ta on esitanud viivisenõude suuremas ulatuses kui on tasumata põhivõlg. Kohus peab põhjendatuks vähendada viivisenõuet tasumata põhivõlgnevuse summani. Kohus ei vähenda viivist rohkem, sest kohus arvestab ka seda, et laenu tagastamise tähtaeg oli 1 kuu, kuid suures osas on laen tagastamata ka rohkem kui aasta hiljem. Lisaks ei ole viivisemäär ebamõistlikult suur ning laenusaajale pidi olema teada, et viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda viivist, kuid vaatamata sellele ei ole kostja laenu tagastanud. Hageja on esitanud ka intressinõude summas 233,20 eurot VÕS § 397 lg 1 sätestab, et „majandusvõi kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.“ Intressi tasumise kohustus on poolte vahel kokku

lepitud. Intressinõude osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud ning kohtu hinnangul tuleb nimetatud summa kostjalt välja mõista. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi osaliselt rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 23 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 23 000 eurot ning intressivõlgnevuse 233,20 eurot, kokku 46 233,20 eurot. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata. Otsuses viitamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kuna need on asjasse puutumatud. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1. Kohus rahuldas hageja nõude 80% ulatuses. Kohus peab õiglaseks jaotada menetluskulud sama proportsiooni alusel, jättes 80% menetluskuludest kostja kanda ja 20% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.