Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Müügilepingu esemeks oli lisaks uksekaartidele ka printer ja värvilindid. Hagejal ei ole pretensioone printeri ja värvilintide lepingutingimustele vastavuse ega kvaliteedi osas. Hageja oli printeri ja värvilintide ostust huvitatud üksnes seetõttu, et soovis kaartidele printida hotelli logo või muu graafika. Hageja ei saa printerit ega värvilinte otstarbeliselt kasutada ilma uksekaartideta. Seega on hageja õigustatult taganenud müügilepingust kõigi kohustuste osas. Kostjal tuleb tasuda intressi 49 päeva eest (22.10.2013-09.12.2013) 1,96 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal kohustus tasuda viivist 17,39 eurot ning hagi esitamise seisuga veel sissenõutavaks mitte muutunud viivist kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 2683,20 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Hageja väidab eksitavalt ja alusetult, et poolte vahel sõlmitud müügilepingu esemeks olid VingCard hotellilukkude avamiseks mõeldud Mifare kiipkaardid ning kostja jättis hagejale selgitamata nende soovitud eesmärgil kasutamise võimatuse. Hageja ei maininud müügilepingu sõlmimisele eelnenud e-kirjades (hinnapäringutes jms) ega ka telefonivestluses kordagi, et Mifare kiipkaarte soovitakse kasutada Eestis VingCard hotellilukkudel. Kuivõrd VingCard hotellilukud ei ole ainsad RFID põhimõttel töötavad hotellides kasutatavad lukud (RFID põhimõttel töötavad näiteks ka TESA SmartAir lukud), siis ei saanud ega pidanud kostja ka mõistlikust arvestades eeldama, et hageja sooviks on kasutada Mifare kiipkaarte just VingCard hotellilukkudel. Samuti ei maininud hageja kordagi seda kas ostetavaid Mifare kiipkaarte soovitakse kasutada Eestis või kuskil mujal. Tõsiseltvõetavad ei ole hageja väited, et kostja oleks pidanud professionaalina tundma huvi, millisel täpsel otstarbel hageja Mifare kiipkaarte vajab. Kuivõrd hageja on lukkude müügi ja paigaldusele spetsialiseerunud ettevõte ning hageja ei avaldanud kostjale Mifare kiipkaartide kasutamise täpsemat otstarvet (sh ei küsinud Mifare kiipkaartide kasutatavuse kohta mingit lisainfot), puudus kostjal mistahes mõistlik põhjendus asuda hagejale selgitama Mifare kiipkaartide kasutamise erinevaid võimalusi. Hageja on jätnud kohtule esitamata enne müügilepingu sõlmimist, so 03.06.2013 peetud ekirjavahetuse olulise osa. Nimelt soovis hageja teada pakutavate Mifare kiipkaartide täpset tüüpi ja sai selle kohta ka kostja vastuse (mis kinnitab, et hageja soovis just sellist tüüpi kaarte ning ostuotsus oli hageja kui professionaali poolt põhjalikult läbi kaalutud). Hageja ostusoov oli äärmiselt põhjalikult läbikaalutud (hageja kaalus ostuvõimalust üle nelja kuu). ASSA ABLOY Baltic AS-i projektijuht T.K. kinnitab 24.01.2014. a e-kirjas, et hageja on VingCard hotellilukkude ametlik edasimüüja ja paigaldaja (kelle töötajad on mh läbinud VingCard teemalise koolituse Norras) ning pidi seega teadma, et VingCard hotellilukud vajavad Mifare kiipkaarte, mis on VingCard lukkude tootja poolt identifitseeritud ja seda selleks, et välistada VingCard süsteemis kasutamiseks mõeldud kiipkaartide kloonimist (paljundamist). VingCard hotellilukkude, sh nende avamiseks vajalike võtmete (kiipkaartide) osas oli asjatundjaks hageja, mitte kostja. Hageja teadis või vähemalt pidi teadma, et VingCard hotellilukkudes töötavad kiipkaardid tuleb kas tellida ASSA ABLOY tehasest või saavutada lukutootjaga kokkulepe mujalt ostetud kiipkaartide lukutootja ID-ga varustamiseks. Kostjal puudub nii tehnilistel kui ainuõigustega seotud põhjustel võimalus varustada müüdavaid kiipkaarte ASSA ABLOY ID-ga ning mistahes taolist teenust ei ole hageja kostjalt

soovinud ega kostja hagejale ka pakkunud. Hageja lootis ilmselt ise ja omavoliliselt kohandada kostjalt ostetud Mifare kiipkaarte VingCard süsteemis toimivateks (sest tootja ASSA ABLOY ID-ga kaardid on oluliselt kallimad). Kuivõrd kostja müügilepingut ei rikkunud (veel vähem oluliselt), puudus hagejal seaduslik õigus ja võimalus 28.11.2013. a õiguskaitsevahendina müügilepingust taganeda. Õigusliku aluseta esitatud taganemisavaldus on vastavalt TsÜS §-le 87 tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei pea tühist tehingut täitma ja sellel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega ei ole poolte vahel tekkinud kehtivalt müügilepingu tagasitäitmise kohustust (VÕS § 189 lg 1) ja haginõue summas 2 683,20 eurot koos lisanduva intressi ja viivise nõuetega on esitatud õigusliku aluseta ning tuleb jätta täielikult rahuldamata. Hagi rahuldamiseks ei anna mingit alust ka fakt, et hageja saatis kulleriga kaubad kostjale tagasi. Nimelt oli kostja avaldanud eelnevas telefonivestluses põhimõttelist valmisolekut Mifare kiipkaardid kompromissi korras tagasi võtta (osta) kui printer ja värvilindid jäävad hagejale ning edaspidi mistahes pretensioone vastastikku ei esitata. Hagejal puudus õigus taganeda müügilepingust printeri Evolis Zenius Classic ja 3 printeris kasutatava värvilindi osas. Kõnealust printerit ja värvilinte ei saa mingil tingimusel seostada üksnes konkreetsete, müügilepinguga ostetud 2000 Mifare kiipkaardiga. Hagejal on võimalus kasutada printerit ja värvilinte ka ASSA ABLOY pakutavatele valgetele Mifare kiipkaartidele sobiliku info, nt hotelli logode vms andmete trükkimiseks. Ebaõiged ja tõendamata on hageja väited, et tal puudub õigustatud huvi kohustuse osalise täitmise vastu. Hageja ei ole taganenud müügilepingust üksnes hädavajalikus osas. Täiendavalt märkis kostja, et pelgalt faktist, et hageja on muuhulgas VingCard hotellilukkude ametlik edasimüüja ja paigaldaja (milline asjaolu selgus kostjale alles pärast hagiavalduse kättesaamist ja sellele järgnenud hageja tegevusvaldkonna täpsemat uurimist) ei saa tuletada, et hageja soovis osta ja kostja pidi müüma just VingCard hotellilukkudes kasutatavaid Mifare kiipkaarte. Kostja on tõendanud, et Mifare kiipkaardid on vabalt kasutatavad näiteks TESA SmartAir hotellilukkudes (hageja ei selgitanud, et vajab lukke Eestis asuvatele hotellidele ega ole ka tõendanud, et ainsateks Eestis kasutatavateks hotellilukkudeks on VingCard hotellilukud). Samuti on kostja tõendanud, et hageja soovis 03.06.2014 e-kirjaga teada Mifare kiipkaardi täpset tüüpi, mis viitab ühemõtteliselt, et hageja oli teinud endale väga täpselt selgeks, millist tüüpi kaarte ta osta soovib. Otseselt ebaõiged ja eksitavad on hageja süüdistused justkui oleks kostja pidanud professionaalse müüjana hagejat igal juhul teavitama, et VingCard hotellilukkudes saab kasutada üksnes lukutootja ID-ga varustatud kiipkaarte ning kostja pakutavatel kiipkaartidel vastav ID puudub. Kostja ei teadnud hagejale Mifare kiipkaarte müües, et VingCard hotellilukkudes töötavad üksnes lukutootja (ASSA ABLOY) ID-ga varustatud kiipkaardid, mistõttu puudus kostjal ka võimalus vastava informatsiooni avaldamiseks hagejale. Kostjale sai kõnealune spetsiifiline informatsioon teatavaks alles pärast hagiavalduse saamist toimunud infovahetuses ASSA ABLOY Baltic AS-i esindajaga. Kostja ei ole ekspert konkreetsete lukutootjate poolt kiipkaartide kopeerimisele seatud võimalike piirangute osas. Kuna hageja näol on tegemist VingCard hotellilukkude ametliku edasimüüja, esindaja ja paigaldajaga, pidi just hageja olema teadlik, et VingCard hotellilukkudes kasutatavad kiipkaardid peavad olema varustatud lukutootja (ASSA ABLOY) ID-ga. Tõendamata on hageja väited, et VingCard koolitusel räägiti RFID tehnoloogia põhimõtetest väga pealiskaudselt. Olenemata konkreetsel koolitusel räägitust ei ole eluliselt usutav, et VingCard hotellilukkude ametlikul edasimüüjal,

esindajal ja paigaldajal (kes omab vastavate hotellilukkude paigaldamisel ka arvestatavat praktilist kogemust) puudub lukutootjapoolne informatsioon kiipkaartide kasutamisega seotud oluliste piirangute kohta (kes siis muu kui ametlik edasimüüja, esindaja ja paigaldaja peaks olema kursis tootjapoolsete kitsendustega). Hageja on sisuliselt omaks võtnud, et ASSA-ABLOY tehasest vajaliku koguse ehk 2000 kiipkaardi soetamine oleks tulnud oluliselt kallim (iga tehase kiipkaart maksis 0,25 eurot rohkem kui kostja poolt pakutu). Kostja ei nõustu vastuväidetega, et hagejal puudub õigustatud huvi müügilepingu osalise täitmise vastu. ASSA ABLOY Baltic AS-i projektijuht T.K. 12.02.2014 e-kiri kinnitab, et Mifare kiipkaarte on lukutootjalt võimalik tellida ka valgetena. Kostja on tõendanud, et hageja majandustegevuseks on mh VingCard RFID hotellilukkude paigaldamine, mistõttu võib eeldada, et analoogilisi tellimusi esitatakse hagejale ka tulevikus ning hagejal on võimalik nende täitmiseks kasutada nii printerit kui ka värvilinte. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja poolt hagejale müüdud 2000 uksekaarti vastavad müügilepingu tingimustele ning kas kostja on rikkunud lepingust tulevat kohustust anda hagejale üle lepingutingimustele vastav asi. Kuivõrd hageja esitas kostjale tellimuse, mille kostja aktsepteeris ning esitas hagejale arve kaupade ostuhinna tasumiseks ja tarnis hagejale tellitud kauba, saab järeldada, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping VÕS § 208 tähenduses. Hageja ei tellinud kostjalt VingCard hotellilukkudes kasutatavaid RFID uksekaarte, vaid tellis 2000 hotellilukkudes kasutatavat RFID uksekaarti. Kuivõrd VingCard hotellilukud ei ole ainsad RFID põhimõttel töötavad hotellides kasutatavad lukud, siis ei saanud ega pidanud kostja mõistlikult arvestades eeldama, et hageja sooviks on kasutada Mifare kiipkaarte just VingCard hotellilukkudes. Nimetatud asjaolud on tõendatud OÜ Lukupood töötaja R.O. 31.05.2013 e-kirjaga Kaardiekspert OÜ töötajale R.T., milles R.O. küsib, kui palju maksab 2000 kaarti RFID hotellilukkudele (Mifare kaardid). Samuti R.T. ja R.O. vaheline 03.06.2014 e-kirjavahetus, milles R.O. küsib R.T. Mifare kaartide tüüpi, millele R.T. vastab, et Mifare kaartide tüübiks on Mifare 1k Philips. Kaardiekspert OÜ 22.10.2013 väljastatud arvelt nr. 130680 nähtub, et arve saaja Lukupood OÜ pidi tasuma 2000 Mifare 1Kb Philips kaartide eest 1100 eurot, printeri Evolis Zenius Classic eest 950 eurot ja kolme Zenius YMCKO (200 print) ribbon printeri värvilindi eest 186 eurot, seega kogu tellitud kauba eest koos käibemaksuga kokku 2683,20 eurot. Samuti nähtub 28.11.2013 ja 02.12.2013 R.O. ja R.T. ning kostja seadusliku esindaja A.T. vahelisest e-kirjavahetusest, et R.O. on vaidlusaluseid uksekaarte kirjeldanud järjekindlalt kui RFID kaarte, mis töötaksid hotellilukkudega, mainimata kordagi, et soov oli osta just VindCard hotellide ukselukkudes kasutatavaid uksekaarte). ASSA ABLOY Baltic AS projektijuhi T.K.24.01.2014 e-kirjaga on tõendatud, et VingCard hotellilukud vajavad tootja ID-ga Mifare kaarte, ilma VingCard ID-ta kaardid ei tööta; suvalised Mifare kaardid töötavad näiteks TESA SmartAir lukkudega, mida samuti võib kasutada hotellides.

Eeltoodud tõenditega haakuvad tunnistaja R.T. ütlused selle kohta, et 2013 mais pöördus tema poole Lukupood OÜ-st R.O. küsimusega, mis maksab 2000 kaardi ostmine RFID hotellilukkudele. Tunnistaja R.O. selgitas kohtuistungil, et Mifare tähendab raadiolainel infot edastava kaardi tüüpi, 1 Kb tähendav kiibi andmemahu suurust ja Philips on tootja. Hotellides on erinevaid uksesüsteeme, hageja ei täpsustanud kostjale, millistes uksesüsteemides ta soovis ostetavaid kaarte kasutada. Tema Kaardiekspert OÜ töötajana on müünud ka teistele isikutele RFID hotellilukkude jaoks kaarte, nt hotellidele Meriton, Värska Sanatoorium. Lühend RFID tähendab, et kaardi sees on kiip ning edastab raadiolainel edasi kiibil olevat infot. Üldiselt toimivad RFID kaardid kõikides uksesüsteemides, kuid ei toimi näiteks siis, kui uksesüsteemile on antud kindel spetsifikatsioon, mida ta kaardilt otsib ja kaardil seda ei ole. Hageja ei täpsustanud talle, kas ta soovib neid kaarte kasutada Eestis või väljaspool Eestit. Hinnates eeltoodud tõendeid kogumis leiab kohus, et pole leidnud tõendamist, et hageja oleks huvi tundnud või kostjalt tellinud just VingCard hotellilukkudes kasutatavaid RFID uksekaarte, vaid R.O. poolt on korduvalt ja järjekindlalt kasutatud uksekaartide kirjeldamisel terminit hotellilukkudes kasutatavad RFID Mifare uksekaardid. Kui tunnistaja R.T. ütlused haakuvad ülalpool loetletud teiste kirjalike tõenditega, siis tunnistaja R.O. ütlused selles osas, et R.T. kinnitas R.O. le, et tellitavad ja ostetavad uksekaardid sobivad VingCard hotellilukkudega, on paljasõnalised ja tõendamata ning teised asjas esitatud tõendid R.O. ütlusi ei kinnita. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja oleks pidanud professionaalina tundma huvi, millisel otstarbel hageja Mifare kiipkaarte vajab. Tunnistaja R. T. andis ütlusi selle kohta, et kuna hageja soovis just konkreetse nimetusega toodet, eeldas kostja, et hageja näol on tegemist pädeva organisatsiooniga. Hageja soovis 03.06.2013 e-kirjas teada kostja pakutava kiipkaartide täpset tüüpi. Kuivõrd hageja tellis kostjalt suure koguse kindlat tüüpi Mifare kiipkaarte (2000 kiipkaarti) ja ei küsinud Mifare kiipkaartide kasutatavuse kohta mingit lisainfot, puudus kostjal mistahes mõistlik põhjendus asuda hagejale selgitama Mifare kiipkaartide kasutamise erinevaid võimalusi. Hageja näol on tegemist lukkude müügile ja paigaldusele spetsialiseerunud ettevõttega. ASSA ABLOY Baltic AS projektijuht T.K.24.01.2014 e-kirjast tulenevalt on hageja VingCard hotellilukkude ametlik edasimüüja, esindaja ja paigaldaja, kelle töötajad on läbinud VingCard teemalise koolituse. Seega pidi hageja teadma, et VingCard hotellilukud vajavad Mifare kiipkaarte, mis on VingCard lukkude tootja poolt identifitseeritud. Hagejat (kes kasutab nimena ka LukuCentrum) on ASSA ABLOY Baltic AS veebilehel tunnustatud kui hea väljaõppe ja professionaalse teenindusega ASSA lukkude, mille hulka kuuluvad ka VingCard hotellilukud, edasimüüjat. Tunnistaja R.O. andis ütlusi selle kohta, et hageja tegeles nii lukkude paigaldamise kui tarkvara installeerimisega ning eelnevalt oli hageja ostnud kõik vajaminevad kaardid, kokku umbes 500 tk, ASSA ABLOY-st. Seega hageja teadis või mõistlikult vähemalt pidi teadma, et VingCard hotellilukkudes töötavad kiipkaardid tuleb kas tellida ASSA ABLOY tehasest või saavutada lukutootjaga kokkulepe mujalt ostetud kiipkaartide lukutootja ID-ga varustamiseks. Eeltoodust tulenevalt leidis tõendamist, et VingCard hotellilukkude paigaldamisega seoses omab hageja vastavas valdkonnas nii teoreetilist kui ka praktilise töö kogemust. Seetõttu pole põhjendatud asuda VÕS § 217 lg. 2 p. 2 alusel seisukohale, et kostja kui müüja teadis või pidi teadma, et ostetud asi (2000 uksekaarti) ei sobi teatud eriliseks otstarbeks, milleks hageja seda vajab, kui hageja võis mõistlikult tugineda kostja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Kostja ei ole rikkunud oma kohustust välja selgitada hageja täpseid soove seoses uksekaartide ostmisega.

Seega kostja ei ole müügilepingut rikkunud ning kostja poolt hagejale müügilepingu alusel üleantud asi (2000 uksekaarti) vastas lepingutingimustele. Hagejale üleantud asi vastab lepingutingimustele VÕS § 217 lg. 1 alusel. Kuna kostja ei ole müügilepingut rikkunud, siis puudus hagejal seaduslik õigus õiguskaitsevahendina müügilepingust taganeda. Seega on hageja müügilepingust taganenud õigusliku aluseta ning see on TsÜS § 87 alusel tühine. Eeltoodust tulenevalt ei ole poolte vahel tekkinud kehtivat müügilepingu tagasitäitmise kohustust VÕS § 189 lg. 1 alusel ning hageja nõue 2683,20 eurot koos lisanduva intressi ja viiviste nõuetega on esitatud õigusliku aluseta. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejale müüdud kaartidel ei olnud kokkulepitud omadusi. Hageja tõendas oma väidet poolte kokkuleppe ning lepingu tingimuste kohta tunnistaja R. O. ütlusega, mille kohaselt viimane hageja esindajana täpsustas, et ostetavaid kaarte soovitakse kasutada VingCard lukkudes ning et ta sai kinnituse, et kaardid VingCard lukkudes töötavad. Kohus asus seisukohale, et R. O. ütlused on paljasõnalised ja tõendamata. Kohtu vastav käsitlus on vastuolus tsiviilkohtumenetluses kehtivate tõendite hindamise normidega. Kohtu seisukohast tuleneb, et tõendit, milleks tunnistaja ütlused on, tuleks justkui omakorda muu tõendiga tõendada. Kohtu vastav seisukoht on põhjendamata. Juhul, kui kohus oleks õigesti tuvastanud poolte kokkuleppe, oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et kostja andis hagejale üle lepingutingimustele mittevastava asja, mistõttu jäi hageja oluliselt ilma sellest, mida ta õigustatult lootis ning seetõttu on kostja müügilepingut oluliselt rikkunud. Kohus asus seisukohale, et kostja ei ole rikkunud oma kohustust välja selgitada hageja täpseid soove seoses uksekaartide ostmisega. Kokkuvõtlikult leidis kohus, et kostjal oli kohustus välja selgitada hageja soovid, kostja ei selgitanud välja hageja soove ehk ei täitnud oma kohustust ning hoolimata sellest, et kostja ei täitnud oma kohustust välja selgitada hageja soovid, kostja oma kohustust ei rikkunud. Kohtuotsus on käsitletud osas ebaloogiline ja vastuoluline. Maakohtu järelduses, et kostja ei pidanud professionaalina tundma huvi, millisel otstarbel hageja ostetavaid Mifare kiipkaarte vajas, on otseses vastuolus VÕS § 217 lg. 2 punktis 2 sätestatuga ning Riigikohtu otsuses nr. 3-2-1-50-06 väljendatud seisukohaga, et kui müüjal võis tekkida kahtlus ostetava kauba kasutuseesmärgi osas, pidanuks ta professionaalse müüjana tundma huvi, mis eesmärgil temalt ostetavat kaupa kasutada soovitakse ning vajadusel laskma ostjal soove täpsustada. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et kuivõrd hageja tellis kostjalt suure koguse kindlat tüüpi Mifare kiipkaarte ja ei küsinud kaartide kasutatavuse kohta mingit lisainfot, puudus kostjal mistahes mõistlik põhjendus asuda hagejale selgitama Mifare kiipkaartide kasutamise erinevaid võimalusi. Viidatud seisukohale asudes jättis kohus arvestamata järgmiste tõendamist leidnud asjaoludega: hageja soovis osta kaarte RFID hotellilukkudele; kostja müügiesindaja R. T. teadis, et hotellides on erinevaid uksesüsteeme ja hageja väidetavalt ei täpsustanud, millistes uksesüsteemides ta soovis ostetavaid kaarte kasutada; R. T. teadis, et vaidlusalused

kaardid ei toimi kõikide uksesüsteemidega, sh ei toimi siis, kui uksesüsteemile on antud kindel spetsifikatsioon, mida ta kaardilt otsib ja kaardil seda ei ole; R. T. personaalsest kompetentsist teadis, et VingCard lukkudes töötamiseks vajavad kaardid spetsiaalse koodi andmist. Viidatud tõenditega mitte arvestamisel rikkus kohus oluliselt kohustust hinnata tõendeid lahendi tegemisel ning kohustust rajada otsus asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Samuti pole kohus põhjendanud, miks ta mõnda tõendit ei arvesta. Kohus ei ole selgitanud, miks ta ei arvesta esiteks faktiga, et hageja soovis vaidlusaluseid kaarte hotellilukusüsteemide jaoks, ning teiseks faktiga, et kostja teadis, et hotellilukusüsteeme on erinevaid ning et vaidlusalused kaardid kõikides hotellilukusüsteemides, sh VingCard lukkudes ei tööta. Kui kohus oleks nõuetekohaselt hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning tuvastanud loetletud faktid, oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et hageja tellis kostjalt Mifare 1kb Philips kiipkaarte hotellilukkude jaoks. Kostja ütlusega on tõendatud, et Mifare 1kb Philips kaardid kõikides hotellilukusüsteemides ei tööta. Kohus oleks eeltoodu valguses pidanud jõudma järeldusele, et kostjal oli VÕS § 217 lg. 2 p. 2 kohaselt professionaalse müüjana kohustus välja selgitada, milliste hotellilukkude jaoks hageja ostetavaid kaarte vajas. Vaidlust selle üle, et kostja ei nimetatut ei teinud, ei ole. Kuivõrd asjas ei ole leidnud tõendamist, et kostja võis eeldada, et hageja ei soovi kaarte VingCard hotellilukkudes kasutada ehk et kaardid ei pea VingCard lukkudes töötama, on väär maakohtu seisukoht, et olukorras, kus hotelliluku tüüpi ei ole täpsustatud, ei olnud kostjal kohustust hageja soove välja selgitada. Kohtuotsuses toodud arutlused selle üle, mida hageja teadis või pidi mõistlikult teadma, on asjakohatud ning vastuolus materiaalõigusega. Riigikohus selgitas otsuses nr. 3-2-1-50-06, et ka majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi, ning üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja. Teisisõnu müüja ei vabane oma VÕS § 217 lg. 2 punktist 2 tulenevast kohustusest välja selgitada, milleks ostja ostetavat kaupa vajab ka siis, kui ostja tegutseb oma majandustegevuses. Asudes hindama hageja teadmisi ning tegutsemist majandus- ja kutsetegevuses eksis kohus VÕS § 217 lg. 2 p. 2 kohaldamisel. Maakohus eksis oluliselt kostjapoolse lepingurikkumise tuvastamisel ning leidis vääralt, et kostja ei rikkunud lepingut, mistõttu on väär ka maakohtu järeldus, et hagejal puudus õigus lepingust taganeda. Asja õigesti lahendades oleks maakohus pidanud jõudma järeldusele, et kostja on lepingut oluliselt rikkunud ning et hageja jäi olulisel määral ilma sellest, mida õigustatult ootas, mistõttu oli hagejal oli õigus lepingust olulise rikkumise tõttu taganeda ning taganemine on kehtiv. Kohtu käsitlus taganemise tühisuse kohta on ilmses vastuolus materiaalõigusega ja ulatusliku kohtupraktikaga. Nõustuda ei saa kohtu käsitlusega, et juhul, kui taganemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud, on niisugune taganemine TsÜS § 87 alusel tühine. Kohus on oluliselt eksinud nii VÕS § 188 kui ka TsÜS § 87 sisustamisel ja kohaldamisel. Juhul, kui taganemise eeldused ei ole täidetud ning taganemise õigust ei teki, ei ole taganemise avaldusel õiguslikke tagajärgi, kuid see ei ole TsÜS § 87 alusel tühine. Vastuväited kaebusele

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohus on otsust tehes õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja asjaolusid tuvastades ning tõendid hinnates järginud TsMS § 442 lg. 8 nõudeid. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on andnud hinnangu tunnistaja R. O. ütlusetele ja põhjendanud, miks ta tema ütlusi ei arvesta. Vaidlus selle üle, kas müüja oleks pidanud ostjat hoiatama, et tellitud kaardid ei ole otsekasutatavad VingCard ukselukkudes, oleks asjakohane, kui hagi oleks esitatud nn. usalduskahju hüvitamiseks. Antud juhul on hageja nõude aluseks müügilepingust taganemisel tekkiv tagastusvõlasuhe. Kuna maakohus tuvastas, et müüjale üleantud asi vastas lepingutingimusele ja seetõttu puudus ostjal materiaalne alus müügilepingust taganemiseks, siis tagastusvõlasuhet ei tekkinud ja hagi on õigesti jäetud rahuldamata. Kui tahteavalduseks ei ole alust, siis ta ongi tühine, sest ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatisoonimenetlusega seotud menetluskuld apellandi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.