RM hagi MV vastu kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. märtsi 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RM apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
88 997,58 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: RM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kostja: MV (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Annemarie Kunila
Kohtuistungi toimumise aeg
09. detsember 2014, avalik kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 31. märtsi 2014 otsus osas, millega mõisteti RM-elt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 850 eurot ületavas osas (resolutsiooni p 3). Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Maakohtu otsuse tervikresolutsioon sõnastada järgmiselt:
Jätta rahuldamata RM hagi MV vastu kahju 82 025,42 euro hüvitamiseks ja edasiulatuvalt viivise saamiseks kuni kahjuhüvitise tasumiseni. 3.2.Menetluskulud jätta RM kanda. 3.3.Välja mõista RM-elt hagi esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 850 eurot Eesti Vabariigi kasuks.
4.Välja mõista RM-elt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 1000 eurot.
5.Eesti Vabariigi kasuks välja mõistetud summad, kokku 1850 eurot, tuleb riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest (TsMS § 179 lg 5). Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Riigilõivu/ muu kohustuse tasumiseks vajalikud pangarekvisiidid ning viitenumber on kohustatud isikule kättesaadavad makseinfos.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta kõik esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud hageja, RM kanda.
TAOTLUSE LAHENDAMINE
Jätta rahuldamata RM taotlus Tallinna Ringkonnakohtu 09.12.2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.RM esitas 18.06.2013 Harju Maakohtule hagi MV vastu kahju 157 264,20 euro hüvitamiseks, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 27 209,83 euro ja edasiulatuva viivise saamiseks. 17.12.2013 täpsustas hageja nõuet ja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 82 025,42 eurot ja viivise alates 18.12.2013 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude (82 025,42 euro) täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt põles 18.06.2003 XXXXXXX X Tallinnas asuval kinnistul kuur. Leek kandus hageja kinnistul asuvale elumajale, mis hävis tules täielikult. Samuti hävinesid elumajas olnud mööbel ja muud esemed. Hagejal tekkis tulekahju tõttu varaline kahju 2 460 650 krooni ehk 157 264,20 eurot
3.Kinnistusraamatust nähtus kahju tekkimise ajal, et XXXXXXX X kinnistu omanik on OV. 23.07.2005 esitas hageja Tallinna Linnakohtule hagi OV vastu kahju hüvitamiseks
(tsiviilasi nr 2-05-15519). Harju Maakohtu 03.03.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-0515519 hagi rahuldati. OV ei viidanud enne kohtumenetlust ega selle ajal, et XXXXXXX X kinnistu on OV ja kostja ühisvara.
4.06.01.2012 algatas hageja maakohtu 03.03.2010 otsuse täitmiseks täitemenetluse (täiteasi nr 025/2012/135). 05.03.2012 teatas kohtutäitur hagejale, et XXXXXXX X kinnistu arestiti, kuid OV endine abikaasa MV teatas kohtutäiturile 05.03.2012, et ta ei anna nõusolekut ühisvarale (XXXXXXX X kinnistule) sissenõude pööramiseks või annab nõusoleku tingimuslikult ehk täitur peaks korraldama vara jagamise notaris. Seega sai hageja 05.03.2012 teada, et XXXXXXX X kinnistu on OV ja kostja ühisvara.
5.30.04.2012 esitas kostja maakohtule hagi hageja ja OV vastu, paludes tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 025/2012/135 lubamatuks ning jagada tema ja OV ühisvaraks olev XXXXXXX X kinnistu selliselt, et XXXXXXX X kinnistu jääks OV ja kostja kaasomandisse (tsiviilasi nr 2-12-17206). Hagiavalduse kohaselt on XXXXXXX X kinnistu abikaasade ühisvara, kuna see on soetatud OV ja kostja abielu ajal. Seega oli kostja kahju tekkimise ajal XXXXXXX X kinnistu omanik ja ta peab vastutama solidaarselt OV-ga kahju hüvitamise eest. Arvestades OV-lt laekunud summasid, on hagejal kostja vastu kahju hüvitamise nõue 82 025,42 eurot. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja kunagi olnud XXXXXXX X kinnistu omanik, vaid selleks oli ainuisikuliselt OV. Hagejal ei ole alust nõuda kostjalt kahju hüvitamist.
7.Harju Maakohtu 21.06.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-17206 on tuvastatud, et XXXXXXX X asuv kinnistu on OV lahusvara ja tuleb jätta OV ainuomandisse. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik. XXXXXXX X, Tallinn kohta avatud Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusregistriosa nr XXXXX kanne tõendab, et kuni 20.09.2013 oli kinnistu omanikuks OV ning alates 20.09.2013 on selleks hageja. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
8.Kostja taotluse alusel tegi maakohus nõude põhjendamatuse kohta vaheotsuse lõppotsusena, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Hageja väited selle kohta, et kostja on XXXXXXX X asuva kinnistu omanik, on ümber lükatud Harju Maakohtu 21.06.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-17206, mille resolutsiooni p-s 5 on märgitud, et XXXXXXX X asuv kinnistu on OV lahusvara ja tuleb jätta OV ainuomandisse. Maakohtul ei ole võimalik käesolevas asjas võtta XXXXXXX X asuva kinnistu omanike ringi suhtes teistsugust seisukohta, kuna vastav asjaolu on jõustunud otsusega juba tuvastatud. Olukorras, kus tsiviilasjas nr 2-12-17206 tehtud otsuse resolutsioon oli hageja jaoks ebaselge või ta sellega ei nõustunud, oli tal võimalik otsust vaidlustada, kuid hageja seda ei teinud.
10.Kuna XXXXXXX X kinnistu oli OV lahusvara ning kostja ei ole olnud kinnistu omanik, ei saa hageja nõuda kostjalt sellelt kinnistult alguse saanud tulekahjuga seotud kahju hüvitamist. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
11.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tuvastada, et hageja poolt kostja vastu esitatud nõue on põhjendatud.
12.Kostja vastutab hagejale tulekahju läbi tekitatud kahju eest. Kostja oli XXXXXXX X kinnistu omanik. Hageja nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel on põhjendatud.
Kostja sekkus kohtuotsuse täitmisse täiteasjas nr 025/2012/135, olles veendumusel, et XXXXXXX X kinnistu on tema ja OV ühisvara. Samuti väitis ta hagiavalduses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjas (tsiviilasi nr 2-12-17206), et XXXXXXX X kinnistu oli tulekahju ajal kostja ja OV ühisvara. Kostja on selgitanud ja tõendanud, et abikaasad soetasid XXXXXXX X kinnistu 02.03.1998. Pärast abielu lahutamist kostja ja OV ühisvara ei jaganud.
13.Tsiviilasjas nr 2-12-17206 ei vaielnud pooled selle üle, kas XXXXXXX X kinnistu on ühisvara või mitte. Pooled olid ühel nõul, et kinnistu on ühisvara ning see tuleb kostja ja OV vahel ära jagada. Tsiviilasjas nr 2-12-17206 21.06.2013 tehtud otsusega ei ole ühisvara jagatud, st ei ole tuvastatud, kas kinnistu kuulub kostja ja OV ühisvarasse või mitte. Ühisvara ei saa jagada otsusega, millega on ühisvara jagamiseks esitatud hagid jäetud rahuldamata.
14.Kohtuotsus oli hageja jaoks positiivne, kuna kinnistu jäi OV ainuomandisse ja hagejal oli võimalik pärast otsuse jõustumist jätkata täitemenetlust OV vastu. Seega ei näinud hageja vajadust kohtuotsust vaidlustada, kuna otsuse resolutsioon ühtis suures osas hageja poolt soovitud tulemusega. Kuna hageja, kostja ja OV tunnistasid, et kinnistu on ühisvara, siis ei saa kohus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ja ühisvara jagamise hagi rahuldamata jättes tuvastada, et tegemist on lahusvaraga.
15.Maakohus mõistis hagejalt ebaõigesti välja menetlusabina saadud 1450 eurot. Kohus ei võtnud arvesse, et hageja on oma nõuet menetluse jooksul vähendanud 88 997, 58 euroni. Sellise hagihinna puhul oleks pidanud hageja tasuma riigilõivu 1000 eurot. Maakohus ei võtnud arvesse, et kui hageja oleks riigilõivu tasunud, siis tal oleks pärast nõude vähendamist olnud õigus nõuda riigilõivu tagastamist enamtasutud osas. Maakohus rikkus hagejalt 1450 euro väljamõistmisel TsMS § 190 lg-t 4 ja § 150 lg-t 1. Vastus apellatsioonkaebusele
16.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osas, millega kohus mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja hagi esitamisel tasumata riigilõivu suuremas summas kui 850 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
18.Maakohus leidis õigesti, et kostja ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
19.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole kunagi olnud XXXXXXX X kinnistu omanik. Asjaolu, et ta väitis täiteasjas nr 025/2012/135 ja hagiavalduses sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-12-17206), et kinnistu on tema ja OV ühisvara, ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. AÕS § 68 lg 3 järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhtudel. Subjektiivse arvamuse alusel ei saa isikut lugeda kinnisasja omanikuks.
20.21.06.2013 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-12-17206 tuvastas Harju Maakohus, et Tallinnas, XXXXXXX X asuv kinnistu on OV lahusvara, kes on selle ainuomanik (resolutsiooni p 5). Sel põhjusel jättis maakohus selles asjas rahuldamata nii MV hagi RM ja OV vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja kinnistu kui abikaasade ühisvara jagamiseks kui ka RM vastuhagi MV vastu kinnistu ja tsiviilasjas nr 2-0515519 (RM hagi OV vastu kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks) tehtud
kohtuotsusest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse tuvastamiseks. Kohtuotsusus tsiviilasjas nr 2-12-17206 jõustus edasi kaebamata 26.07.2013. Kohtuotsuse resolutsiooni p 5 kehtib TsMS § 457 lg 4 järgi kõigi isikute suhtes. Asjaolu, et maakohus jättis ühisvara jagamiseks esitatud hagid rahuldamata, ei tähenda seda, et kohus saaks käesoleva asja lahendamisel lugeda kostjat kinnistu omanikuks.
21.Ringkonnakohus märgib, et nõude muutmise, sh vähendamise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha. Antud juhul vähendas hageja kohtumenetluse ajal nõuet põhjusel, et OV on kahju osaliselt hüvitanud. Kohus oleks pidanuks selgeks tegema, kas hageja loobub 17.12.2013 menetlusdokumendis avaldatud kohaselt osaliselt hagist (TsMS § 429 mõttes) ja tegema ka määruse menetluse osalise lõpetamise kohta. Hagist osalise loobumise korral on hagejal TsMS § 150 lg 2 p 2 järgi õigus saada tasutud riigilõiv osaliselt tagasi.
22.Maakohus eeltoodut ei järginud ja mõistis hagi rahuldamata jätmisel TsMS § 190 lg 4 alusel kohtuotsusega hagejalt välja riigilõivu 1450 eurot riigituludesse, mille tasumisest ta oli hagi esitamisel 11.07.2013 määrusega vabastatud. Ringkonnakohus leiab, et see ei ole õige ja antud juhul tuleb riigilõivu väljamõistmisel arvestada hageja vähendatud nõude järgse hagihinnaga – 88 997, 58 eurot, millelt tasutakse riigilõivu 1000 eurot, sest nõude vähendamise tõttu oleks ta ka riigilõivu tasumise korral saanud nõuda selle tagastamist enamtasutud osas. Kuna hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 150 eurot, oleks maakohus pidanud kohtuotsusega temalt riigituludesse välja mõistma riigilõivu 850 eurot (1000-150).
23.Ringkonnakohus jätkas 12.06.2014 määrusega hagejale menetlusabi andmist ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 190 lg 4 järgi hagejalt välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasumata riigilõiv 1000 eurot riigituludesse.
24.Maakohtus kantud menetluskulud jäävad hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda, nagu määras ka maakohus. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt üksnes riigituludesse välja mõistetud riigilõivu suuruse osas ja jätab kohtuotsuse sisuliselt muutmata, jäävad hageja kanda TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud.
25.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Taotluse lahendamine
26.RM esitas 15.12.2014 ringkonnakohtule 09.12.2014 toimunud kohtuistungi parandamise taotluse, paludes protokolli kanda taotluses märgitud laused.
27.MV vaidles taotlusele vastu.
28.Ringkonnakohus leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. TsMS § 53 lg-te 2 ja 3 mõtte kohaselt saab esitada taotluse protokolli parandamiseks, kui tegemist on sisuliste parandustega ja sellest olenevad õiguslikud tagajärjed edasikaebamise seisukohalt või tõendamise aspektist.
29.Ringkonnakohus leiab, et protokoll sisaldab kohasel määral istungil toimunut ning vastab seaduse nõuetele. Taotlusest ei nähtu, et protokoll oleks mingis osas ebaõige ja vajaks parandamist. Seadus ei näe ette võimalust täiendada protokolli menetlusosalise
soovitud lausetega, millest asja lahendamine või lahendi edasikaebamine ei sõltu. Protokolli parandamise taotlus lisatakse protokolli juurde.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.