Eesistuja Kaija Kaijanen, liikmed Tiit Kollom, Ulvi Loonurm ASC Motors OÜ hagi OÜ Parme Trans vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Kohtuasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
20 947.12 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. veebruari 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Parme Trans apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
29. november 2014. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja ASC Motors OÜ (registrikood 12290351, asukoht Väike-Vägeva 12-1, Peetri alevik, Rae vald, Harjumaa), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur Ambos ja seaduslik esindaja Andero Sõnitsar Kostja OÜ Parme Trans (registrikood 10193856, asukoht Madara 31, Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaat Alar Eiche ja vandeadvokaadi abi Indrek Eiche
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 17. veebruari 2014. a otsus ASC Motors OÜ hagis OÜ Parme Trans vastu võla 19 918.18 euro ja ja viivise väljamõistmiseks hagi osaliselt rahuldamist ja intressinõude rahuldamata jätmist puudutavas osas muutmata.
2.Tühistada Harju Maakohtu 17. veebruari 2014. a otsus menetluskulude jaotust puudutavas osas ning teha tühistatud osas uus otsus. Jätta maakohtus kantud
1(15)
menetluskulud 98% ulatuses kostja OÜ Parme Trans kanda ja 2% ulatuses hageja ASC Motors OÜ kanda.
3.Lugeda Harju Maakohtu 17. veebruari 2014. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: 3.1 Hagi rahuldada osaliselt. 3.2 OÜ-lt Parme Trans (registrikood 10193856) välja mõista ASC Motors OÜ kasuks 19 918.18 eurot (üheksateist tuhat üheksasada kaheksateist eurot ja kaheksateist senti). 3.3 Välja mõista OÜ-lt Parme Trans ASC Motors OÜ (registrikood 12290351) kasuks 17. veebruariks 2014. a sissenõutavaks muutunud viivis 1028.94 ( üks tuhat kakskümmend kaheksa eurot ja üheksakümmend neli senti) eurot ja edasi protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. 3.4 ASC Motors OÜ nõue OÜ Parme Trans vastu intressi saamiseks jätta rahuldamata. 3.5 Menetluskulud jätta 98% ulatuses kostja OÜ ParmeTrans kanda ja 2% ulatuses hageja ASC Motors OÜ kanda.
4.Jätta rahuldamata kostja poolt 25. novembril 2014. a esitatud taotlus 21. novembri 2014. a kohtuistungi protokolli parandamiseks.
5.Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta 98% ulatuses kostja OÜ Parme Trans ja 2% ulatuses hageja ASC Motors OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kohtu selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
2(15)
Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.ASC Motors OÜ esitas 22.07.2013. a Harju Maakohtule hagi OÜ Parme Trans vastu 22 310,36 euro saamiseks, millest 22 000 eurot on tagastamisele kuuluv ostuhind, 202,52 eurot sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis ja 107,84 eurot intress. Menetluse käigus hageja vähendas nõuet, palus kostjalt välja mõista põhivõla 19 918,18 eurot, ja täpsustas viivisenõuet.
2.Pooled sõlmisid 30.05.2013. a ostu-müügilepingud, mille alusel hageja ostis kostjalt kaks veoautot Mercedes-Benz Actros 1844. Kummagi veoauto ostuhinnaks lepiti kokku 22 000 eurot. Kostja esitas hagejale tasumiseks kaks 22 000 euro suurust arvet, hageja tasus arved 30.05.2013. a. Kostja andis hagejale üle ühe veoauto. Teist ostetud veoautot (registreerimismärk 096AZN, VIN-kood WDB9340321L165112) ei ole kostja kuni käesoleva ajani hagejale üle andnud. Kostja viitas vaidlusaluse veoauto üleandmisest keeldumise alusena varasematele veoautode ostu-müügitehingutele, mille käigus kostjale kuuluvad kütusekaardid sattusid väidetavalt veoautode lõppostja valdusse, kes kasutas kütusekaarte kütuse ostmiseks, tekitades sellega kostjale varalist kahju. Kostja asus seisukohale, et väidetava tekitatud kahju eest on vastutav hageja. Hageja leidis, et kuivõrd kostja oli ostu-müügi tehingute tegemisel vahendajaks, võisid kütusekaardid sattuda kolmanda isiku kätte hooletuse tagajärjel. Juhul, kui kostja väited tema kütusekaartide lubamatu kasutamise kohta on üldse õiged, on kostjal õigus esitada oma nõuded kütusekaartide kasutaja Afganistani äriühingu Ahank Wais S.Quasim vastu või oma töötajate vastu, kes on süüdi kütusekaartide kadumises. Kuna kostja ei ole pikema aja vältel vaidlusalust veoautot üle andnud, seades veoauto üleandmiseks tingimusi, mis ei tulene poolte vahel sõlmitud lepingust, siis taganes hageja selles osas lepingust. Kostja on kohustatud tagastama hagejale veoauto eest tasutud ostuhinna, samuti tasuma seadusjärgset viivist ja intressi hageja raha kasutamise eest.
4.Vastuseks kostja vastuväitele leidis hageja, et pangalaenude keskmise kaalutud intressimäära aluseks võtmine intressinõuete arvestamisel ja esitamisel on levinud praktika juhtudel, kui konkreetset intressimäära ei ole seaduses või lepingus määratud. Hageja poolt arvestatud keskmine intressimäär on vastavuses VÕS § 397 lg-ga 2. Toimunud tasaarvestust ei maininud hageja hagiavalduses seetõttu, et selle esitamise ajaks ei olnud tasaarvestus sisuliselt lõpule viidud - kostja ei olnud tagastanud enamsaadud summat. Kostja andis sõidukid üle Afganistani äriühingule. Hagejal ei ole kostjaga tehingu kaudu puutumust, kuna kostja sõlmis lepingu Soome ettevõttega.
5.31.07.2013. a tasus kostja hagejale 2081,82 eurot, mille tulemusena hageja põhinõue kostja vastu vähenes. Hageja täpsustas seetõttu viivise arvestust. Vastavalt Ametlikele Teadaannetele viimane avaldatud intressi määr enne lepingu sõlmimist oli 1%, millele lisandub 8% aastas, seega viivisemääraks aastas on 9%. Eeltoodust tulenevalt on ühe päeva intress 0,024657534%. Hageja taganes ostu-müügilepingust 10.07.2013. a. Kostja tasus 31.07.2013. a hagejale 2081,82 eurot. Seega tuleb ajavahemiku 11.07. – 31.07.2013. a eest arvestada viivist summalt 22 000 eurot. Ühe päeva viivis on 22 000 eurot x 0,024657534% = 5,42465748 eurot. Viidatud 21 päeva eest moodustab viivis kokku: 21 päeva x 5,42465748 eurot = 113,92 eurot. 01.08.2013 – 03.02.2014. a eest tuleb arvestada viivist summalt 19 918,18 eurot. Ühe päeva viivis on 19 918,18 eurot x 0,024657534% = 4,911332005 eurot. Viidatud perioodi 187 päeva eest on viivis kokku: 187 päeva x 4,911332005 eurot = 918,42 eurot. Lähtudes eelpooltoodust on sissenõutavaks muutunud viivisenõue kokku 1032,34 eurot.
6.VÕS § 189 lg 1 kohaselt on kostja kohustatud tasuma hagejale intressi alates hagejalt raha saamisest. Intressi arvestuse aluseks on võetud Eesti Panga poolt avaldatud mittefinantsettevõtete lühiajaliste laenude keskmine intressimäär 2013. a mais, mis oli 4,26% 3(15)
aastas. Ühe päeva intress protsentuaalselt on 4,26% : 365 päeva = 0,0116712%. Ajavahemiku
11.07.– 31.07.2013. a eest tuleb arvestada intressi summalt 22 000 eurot. Ühe päeva intress rahas on 22 000 eurot x 0,0116712% = 2,567664 eurot. Viidatud perioodi eest moodustab intress kokku: 21 päeva x 2,567664 eurot = 53,92 eurot. Kostja tasus 31.07.2013. a hagejale 2081,82 eurot, seega tuleb ajavahemiku 01.08.2013 – 03.02.2014. a eest arvestada intressi summalt 19 918,18 eurot. Ühe päeva intress rahas on 19 918,18 eurot x 0,0116712% = 2,324690624 eurot. Viidatud perioodi eest on kokku: 187 päeva x 42,324690624 eurot = 434,72 eurot. Intressinõue on kokku 488,64 eurot. Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja oli ostjaks nii 27.09.2012. a kui 30.05.2013. a müügitehingutes. Mõlemal juhul pidas kõik läbirääkimised ASC Motors OÜ juhatuse liige Andero Sõnitsar, kõik maksed sooritas ASC Motors OÜ, veokite otsene valdus anti üle hagejale ja kõik sõidukite võõrandamisega seotud toimingud liiklusregistris sooritas hageja. Kostja veokite omanikuna ei ole kunagi avaldanud tahet anda veokite omand ja/või valdus üle Afganistani äriühingule Ahank Wais S.Quasim.
8.27.09.2012. a müügitehingute käigus sai hageja lisaks võõrandatud veokitele enda valdusse ka kostjale kuuluvad AS24 Lietuva UAB ja DKV Euroservice GmbH kaardid. Pärast veokite võõrandamist ja hagejale üleandmist kasutati veokite transiidi käigus nimetatud kaarte kokku 19 918,18 euro eest. Osteti kütust ning tasuti teede maksu. Kaardid on OÜ Parme Trans omand ja nende kaartide kasutamine toob endaga kaasa õiguslikud tagajärjed. Eespooltoodust lähtuvalt esitas kostja 30.05.2012. a hagejale tasumiseks arve nr 13-1709, summas 19 918,18 eurot ja kalkulatsiooni. 30.05.2013. a sõlmis kostja hagejaga müügilepingu veel kahe veoki võõrandamiseks ja hageja tasus veokite ostuhinna. 10.07.2013. a esitas hageja kostjale nimetatud veoki müügilepingu osas taganemisavalduse. 12.07.2013. a teavitas kostja hagejat ja hageja lepingulist esindajat tasaarvestuse teostamisest 19 918,18 euro ulatuses ning kandis tasaarvestuse jäägi 2081,82 eurot 31.07.2013. a üle hagejale.
9.Hageja ei ole põhjendanud, miks ta nõuab müügilepingu väidetava rikkumise puhuks laenulepingutes kohaldatavat intressi. Kostja hinnangul ei tulene selline nõue seadusest ja see ei ole põhjendatud. Kostja esitas viivise arvestusele vastuväite selles, et hageja on oma arvestustes kasutanud ebaõiget Euroopa Keskpanga põhirefinatseerimisoperatsioonide intressimäära. Esimese astme kohtu otsus
10.Harju Maakohus rahuldas 17.02.2014. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis OÜ-lt Parme Trans välja hageja kasuks võla 19 918,18 eurot, 17.02.2014. a sissenõutavaks muutunud viivise 1028,94 eurot ja edasi viivise protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Nõude intressi saamiseks jättis kohus rahuldamata, menetluskulud jättis kostja kanda.
11.Poolte vahel puudus vaidlus lepingute sõlmimise fakti ja tingimuste osas. Hageja väidetel sõlmiti 27.09.2012. a kolme veoauto Mercedes-Benz ostu-müügitehingud. OÜ Parme Trans oli müüja, R.R. Putki OY ja ASC Motors OÜ olid veoautode vahendajad ja edasimüüjad ja Afganistani äriühing Ahank Wais S.Qasim veoautode lõppostja. Nimetatud autodes olnud kütusekaarte kasutati pärast ostu-müügilepingu sõlmimist 19 918,18 euro ulatuses. Kostja leidis, et tema kütusekaartide kasutamise on kohustatud hüvitama hageja. Kostja teostas 12.07.2013. a tasaarvestuse hageja nõudega tema vastu. Kostja leidis, et hageja oli ostjaks ka 4(15)
2012. a sõlmitud müügitehingutes, kuivõrd kõik läbirääkimised pidas ASC Motors OÜ juhatuse liige Andero Sõnitsar. 27.09. 2012. a sõlmitud kolme müügilepingu kohaselt Parme Trans OÜ võõrandas R.R. Putki OY-le veoautod Mercedes Benz Actros 1844. Lepingutes sisalduva müügihinna tasumise kohustuse täitis samal päeval R.R.Putki OY eest ASC Motors OÜ. Vaidlus puudus selle üle, et kostja müüjana täitis oma kohustuse müüdud sõidukid üle anda. Ostu-müügilepingu poolteks olid OÜ Parme Trans ning R.R. Putki OY. Kuivõrd kostja ja hageja vahel lepinguline suhe puudub, ei ole kostjal hageja vastu lepingust tulenevat nõuet.
12.Kostja väitis, et kütusekaardid olid sõidukite dokumentide vahel, kuna varasemalt on müüdud sõidukeid koos kütusekaardi kasutamise õigusega. Dokumente vastu võtnud hageja seadusjärgne esindaja kütusekaartide saamist ei kinnita. Hageja leidis, et kütusekaardid võisid olla autodes. Vaidlus puudus asjaolu üle, et kütusekaartide autodega koos üle andmine ei olnud poolte tahe. Asjaolu, et hageja oleks teadlik olnud kütusekaartide valduse üleandmisest, asjas tõendamist ei leidnud.
13.Kostja tugines mh asjaolule, et hageja on tekitanud talle kahju. Asjas ei leidnud tõendamist, et kostjale kuuluvaid kütusekaarte oleks kasutanud hageja. Hageja on tõenditena esitanud tema poolt Afganistani äriühingule Ahank Wais S. Quasim poolt 13.09.2012. a esitatud arved, millest nähtuvalt pidi nimetatud äriühing tasuma sõidukite eest, mis olid ka kostja ja R.R. Putki OY ning R.R. Putki OY ja hageja vahel sõlmitud müügilepingute esemeks. Hageja seadusjärgse esindaja seletuse kohaselt võtsid sõidukid vastu Afganistani ettevõtte autojuhid. Autode üleandmist ASC Motors OÜ volitatud isikutele käsitles ka kostja 03.06.2013. a kirjas. Samuti oli sõidukite üleandmise ajaks saabunud Afganistani äriühingule esitatud arvete kohane makse tasumise tähtaeg. Kuigi sõidukite dokumendid andis kostja 28.09.2012. a üle hageja esindajale ekspordiks vajalike dokumentide vormistamiseks, läks sõidukite endi valdus üle lõppostjale. Andero Sõnitsari vande all antud seletuse kohaselt andis ta kohe seejärel autode tehnilised passid ja tollideklaratsiooni dokumendid üle autojuhtidele. Pärast seda tema lahkus Madara 31 asuvalt kostja territooriumilt ja veoautod tulid tema järel välja. Seega ei ole asjas tõendatud, et kütusekaartidega oleks tankinud hageja. Samuti ei ole tuvastatav hageja üldise käibekohustuse rikkumine, mis võiks olla tema vastutuse aluseks. Hagejal puudus kohustus tuvastada, kas üle antu võis sisaldada esemeid, mille üleandmiseks müüja tahe puudus. Seega puudub tegu/tegevusetus, mis saaks olla kahju nõude aluseks. Olukorras, kus hageja ei teadnud ega pidanudki teadma kütusekaartidest, ei ole võimalik rääkida ka süüst VÕS § 1043 tähenduses. Samuti puudub kostjal alusetust rikastumisest tulenev nõue hageja vastu. Kostja kütusekaartide kasutamine hageja poolt ei ole tõendamist leidnud. Seega puudus kostjal hageja vastu nõue, mida tasaarvestada.
14.VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kostja ei ole ühte 30.05.2013. a hagejaga veoauto Mercedes-Benz Actros 1844 müügiks sõlmitud lepingut täitnud. Kostja teatas hagejale 03.06.2013. a lepingulise kohustuse täitmisest keeldumisest viitega hagejapoolsele kohustusele kostja ees. Hageja saatis kostjale 10.07.2012. a avalduse lepingust taganemiseks ning nõude lepingu alusel tasutud 22 000 euro tagastamiseks. Kohus leidis, et praegusel juhul olid täidetud lepingu taganemise formaalsed ja sisulised eeldused. Seega kuulub hageja poolt ostu-müügilepingu täitmiseks tasutud 22 000 eurot tagastamisele. Kuivõrd kostja tagastas 2081,82 eurot, tuleb hageja nõue 19 918,18 eurot rahuldada.
15.Kohus leidis, et hagejal puudub seadusest tulenev õigus nõuda sama ajaperioodi eest nii intressi kui ka viivist. Nähtuvalt taganemise avaldusest andis hageja kostjale tähtaja tasutud 5(15)
summa tagastamiseks kuni 12.07.2013. a. Seega muutus tagastamise kohutus sissenõutavaks ja kostja oli ostu-müügilepingu järgi saadu tagastamisega viivituses alates 13.07.2014. a. Hagejal olnuks õigus nõuda intressi alates kostjale raha tasumisest kuni tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumiseni, kuid sellekohast nõuet hageja esitanud ei ole. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Vastavalt Ametlikes Teadaannetes 01.07.2013. a avaldatule oli Euroopa Keskpanga põhirefinatseerimisoperatsioonide intressimäär 0,5 % aastas, 02.01.2014. a avaldatu kohaselt 0,25% aastas. Eeltoodust tulenevalt on intressimäär kuni 01.01.2014. a 8,5% aastas ning alates 02.01.2014. a 8,25% aastas. Hageja kasutas oma arvestusest ebaõiget viivise määra. Arvestades viivise suuruseks 8,5 % aastas, on ühe päeva viivise suurus 0,023%. Arvestades viivise suuruseks 8,25 % aastas, on ühe päeva viivise suurus 0,022% Kostja oli hagejale kohustatud 12.07.2013. a tagastama 22 000 eurot. Kostja tasus 31.07.2013. a hagejale 2081,82 eurot. Seega tuleb ajavahemiku 13.07. – 31.07.2013. a (19 päeva) eest arvestada viivist summalt 22 000 eurot. Ühe päeva viivis rahas on 22 000 eurot x 0,023% = 5, 06 eurot. Seega on viivis 96,14 eurot. Kostja tasus 31.07.2013. a hagejale 2081,82 eurot, seega tuleb ajavahemiku 01.08.2013– 01.01.2014 (154 päeva) eest arvestada viivist 19 918,18 eurolt. Ühe päeva viivis rahas on 19 918,18 eurot x 0,023% = 4,58 eurot. Viidatud perioodi eest moodustab viivis kokku: 154 päeva x 4, 58 eurot = 705,32 eurot. Alates 02.01.2014. a on ühe päeva viivis rahas 22 000 eurot x 0,022% = 4,84 eurot. Ajavahemiku 02.01.2014. a kuni kohtuotsuse kuulutamiseni 17.02.2014 (47 päeva) eest moodustab viivis 227,48 eurot. Seega on kohtuotsuse kuulutamise ajaks muutunud sissenõutavaks viivis 1028,94 eurot (96,14+705,32+ 227,48). Apellatsioonkaebus
16.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks või jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellandi hinnangul ei ole maakohus täitnud eelmenetluse ülesandeid ja selgitamiskohustust, kohus jättis hindamata rea tõendeid, hindas valesti olemasolevaid tõendeid ning kohaldas oluliselt valesti materiaalõigusnorme. Apellant leiab, et maakohus mõistis ebaõigesti hagi osalise rahuldamise korral apellandilt välja kõik menetluskulud.
17.Kohus tuvastas valesti poolte lepingulised suhted. Pooled sõlmisid 27.09.2012. a ostumüügilepingud kolme veoauto Mercedes-Benz võõrandamiseks. Vastustaja palus, et leping sõlmitaks esmalt Soome äriühinguga R.R. Putki OY-ga, kuna vastustaja polnud end registreerinud selleks ajaks Soomes käibemaksukohuslasena. Vastustaja initsiatiivil tehingusse R.R Putki OY sissetoomise tagajärjeks oli, et vastustaja ei pidanud tasuma Eesti Vabariigile käibemaksu, mis oli üheselt vastustaja huviks, sest tema oli lõppostja. Sellest tulenevalt koostas ja esitas vastustaja seaduslik esindaja Andero Sõnitsar apellandile ostu-müügilepingud apellandi, R.R Putki OY ja vastustajaga ning küsis apellandilt volitusi apellandi eest Maanteeameti liiklusregistris (ARK) dokumentide esitamiseks ja toimingute tegemiseks. Pärast vastustaja poolt pangaülekannete laekumist apellandi kontole andiski apellant A. Sõnitsarile dokumendid ning volituse kolme veoauto suhtes vajalike registrikannete tegemiseks, mis tähendab, et vastustaja tegutses ARK-is toimingute tegemisel apellandi esindajana. Kuna R.R Putki OY esindajaks ja isikuks, kes R.R Putki OY nimel allkirjastatud dokumendid apellandile allkirjastamiseks tõi ja seejärel apellandilt dokumendid ARK-is vormistamiseks sai, oli vastustaja seaduslik esindaja A. Sõnitsar, siis esindas ta ARK-is ka R.R Putki OY-d. Apellant andis vastustaja seadusliku esindaja juuresolekul 3 veoautot üle vastustajale, kelle korraldusel sõitsid autodega minema vastustaja seadusliku esindajaga kaasas olnud autojuhid. Apellant ei olnud teadlik sellest, et vastustaja kavatseb samal päeval veoautod 6(15)
edasi müüa Afganistani firmale ega ka sellest, et vastustajaga kaasas olnud autojuhid ei pruukinud olla vastustajaga seotud. Kuigi erinevalt varasematest tehingutest olid pooled kokku leppinud, et apellant vastustajale kütusekaarte kaasa ei anna, oli apellandi konvoi ülem SB lisanud vastustaja seaduslikule esindajale üleantud autodokumentide juurde ekslikult AS24 Lietuva UAB ja DKV Euroservice GmbH kaardid. 15.10. ja 30.10.2012. a laekusid apellandile arved kütusekaartide kasutamise kohta, millelt nähtus, et vastustajale võõrandatud veoautode numbrimärkidega 046MKT ja 498MLA eest on kasutatud kütusekaarte kogusummas 19 918,18 eurot. Apellant võttis seejärel ühendust vastustaja seadusliku esindajaga, kes lubas korduvalt kahju hüvitada ning tasuda tekitatud kahju hiljemalt järgmise pooltevahelise tehingu käigus. Nimetatut on vande all kinnitanud apellandi seaduslik esindaja Juri Šiškin, kes palus vande all antud kinnituses kohtul pöörduda EMT poole kõneeristuse saamiseks. 30.05.2013. a sõlmisid pooled uued ostu-müügilepingud, mille alusel vastustaja ostis apellandilt kaks veoautot Mercedes-Benz Actros, kahe auto hind oli kokku 44 000 eurot ilma käibemaksuta, sest selleks ajaks oli vastustaja registreeritud Soomes käibemaksukohuslasena. Kuna vastustaja kõiki arveid korrektselt ei tasunud, andis apellant kahest veoautost vastustajale üle vaid ühe.
18.Maakohus ei ole hinnanud apellandi seisukohta, et apellant teostas tehingud vastustaja seadusliku esindaja vahendusel vastustajaga. Vastustaja kohus oli tõendada asjaolu, et autojuhtidel ei olnud vastustajaga mitte mingisugust seost. Vastustaja kohtule veenvaid tõendeid veoautode võõrandamise kohta ei esitanud. Seejuures palus apellant kohtul koguda tõenditena vastustajalt isiku fotot sisaldavate isikut tõendavate dokumentide koopiad autojuhtidelt, keda vastustaja kasutas veokite väidetaval ekspordil Afganistani. Apellant esitas maakohtule taotlused koguda tõendina Maanteeameti liiklusregistrist vastustaja ja S.Q vahel veoautode 044MKT, 046MKT ja 498MLA osas sõlmitud müügilepingud; Maanteeameti liiklusregistrist andmed veokite 044MKT, 046MKT ja 498MLA väljastatud transiidimärkide kohta; A-tolliagentuuri OÜ-st ja/või Maksu- ja Tolliametist veoautode 044MKT, 046MKT ja 498MLA ekspordideklaratsioonid ning vastustajalt isiku fotot sisaldavate isikut tõendavate dokumentide koopiad autojuhtidelt, keda vastustaja veokite Euroopa Liidust eksportimisel kasutas. Maakohus leidis, et kuna vastustaja on võtnud omaks seisukoha, et eksport oli vastustaja ülesanne, siis tuleb jätta taotlus rahuldamata. Samas asus maakohus kummastavale seisukohale, et sõidukite valdus ei läinud kordagi üle vastustajale, tuvastamata seejuures veoautot juhtinud isikud ning vastustaja vastutust tulenevalt ekspordi teostamisega.
19.Kohus jättis tähelepanuta apellandi poolt menetluse vältel järjekindlalt esitatud kinnituse, et ta ei teadnud midagi sellest, et vastustaja võõrandas veoautod Afganistani ettevõttele ja kohtumenetluses leidis kinnitust, et transiitmärgid väljastati omanikule, kelleks oli ASC Motors OÜ. Maakohus leidis, et kuigi sõidukite dokumendid andis apellant 28.09.2012. a üle vastustaja esindajale, läks sõidukite endi valdus üle otse lõppostjale. Samas ei selgu maakohtu otsusest, milline õiguslik suhe võis esiletoodud asjaoludest tekkida ja kas need asjaolud on tõendatud. Maakohtu järeldusest saab apellant aru nii, et kohus on pidanud 27.09.2012. a sõlmitud tehingut komisjonilepinguks. Apellant sellega ei nõustu ning leiab, et tegemist oli tavalise ostumüügilepinguga apellandi ja vastustaja vahel. Komisjonieseme omandi ülekandmine komisjonärile pole välistatud. Omandi üleminekus lepitakse tavaliselt komisjonäri õiguste tagamiseks kokku siis, kui komisjonär teeb komitendile ettemakse tulevikus saadava ostuhinna eest. Kuigi sellisel juhul on poolte õigused ja kohustused sarnased müügilepingu poolte põhikohustustega, on komisjonilepinguga tegemist siiski üksnes juhul, kui pooled on sõlminud kokkuleppe eseme edasimüümise kohta komitendi poolt määratud tingimustel. Käesolevas asjas aga puudub vaidlus selles, et pooled ei ole milleski sellises kokku leppinud ning maakohtus tuvastatud asjaolude alusel ei saa lugeda müügilepingut komisjonilepinguks. Seega väljus maakohus, lugedes müügilepingu komisjonilepinguks, hagi piiridest. 7(15)
20.Maakohus keeldus tõendeid vastu võtmast selle kohta, et omand läks üle vastustajale, pidades vastustajat seejuures vaid vahendajaks ning eksporti teostas vastustaja, keeldus tunnistajat SB-it üle kuulamast, kes oleks saanud anda asjas määrava tähtsusega ütlusi selle kohta, et kütusekaardid anti koos dokumentidega vahetult vastustajale üle. Seega ei ole maakohus loonud asja lahendamiseks vajalikku konkreetsust ja selgust ning on käitunud kohtumenetluses erapoolikult, mh on kohtuotsuses täielikult jäetud analüüsimata kostja esitatud video, mille kohta andis kostja seaduslik esindaja vande all ütlusi, et tanklavideos nähtavate autodega on tegemist nende müüdud veoautodega, mis kasutasid apellandi kütusekaarte.
21.Apellant esitas kohtule 13.01.2014. a menetlusdokumendi, milles oli antud põhjendus ja lisatud OÜ Parme Trans kolonniülema SB-i poolt 12.12.2013. a koostatud kirjalikud seletused. Kuna kostjat ei esindanud maakohtus advokaat, tõlgendas nende esindaja TsMS § 33 lg 1 sätestatud tõlkekohustuse eeldust vaid tingimusel, kui seda nõuavad teised menetlusosalised, sest pidas vajalikuks kohtule esitada originaaldokumendi. Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et tegemist on tõlkimata dokumendiga, mida kohus vastu ei võta kuni 03.02.2014. a toimunud kohtuistungini, mil jättis taotluse seletuse tõendina vastuvõtmiseks rahuldamata põhjusel, et see on venekeelne ja teiseks, et tsiviilkohtumenetlus ei tunne tõendi liiki nagu seletus. Samas keeldus kohus põhjust nimetamata SB-i ülekuulamiset tunnistajana. SB-i poolt vande all antud ütlustega oleks apellant tõendatud asjaolu, et kütusekaardid olid vastustaja seaduslikule esindajale üleantud dokumentide vahel ning et apellant ei olnud dokumentide üleandmisel teadlik vastustaja poolt väidetud tehingust Afganistani firmaga ja selle autojuhtidest.
22.Maakohus ei kõrvaldanud ebaselgust selles osas, kas pooled olid lepingulistes suhetes või mitte. Kohus on lakooniliselt selgitanud, et kuna ostu-müügilepingud olid sõlmitud apellandi ja R.R Putki OY vahel ning R.R Putki OY ja vastustaja vahel, puudusid apellandi ja vastustaja vahel lepingulised suhted. Samas on apellant korduvalt selgitanud, et poolte tegelik tahe oli sõlmida lepingud omavahel ning tehingud R.R Putki OY -ga olid sõlmitud üksnes põhjusel ja vastustaja palvel, et vastustaja ei peaks tasuma Eesti Vabariigile käibemaksu. Isegi kui kohus peaks leidma, et apellandi ja R.R Putki OY-i vaheline tehing ei olnud näilik, on maakohus jätnud tuvastamata, et vastustaja seaduslik esindaja esindas veoautode ostu-müügilepingute tegemisel ühtlasi ka apellanti. Vaidlus puudub selles, et A. Sõnitsar koostas ostumüügilepingud ning oli volitatud tegema apellandi eest toiminguid ARK-is ning seega ka apellandi veoautode omandiomandiõiguse vormistamisel vastustaja nimele. Kuivõrd A. Sõnitsar tegutses ARK-is üksi, saanuks ja pidanuks kohus tuvastama, kas A. Sõnitsar oli ka R.R Putki OY esindaja. Kuivõrd asjas puuduvad tõendid selle kohta, et R.R Putki OY oleks teinud toiminguid enda nimel, oli A. Sõnitsar volitatud tegema asjaõiguslikke tehinguid kuni vastustaja poolt veoautode omandiõiguse tekkimiseni. Seejuures ei ole oluline, et A. Sõnitsar oli vastustaja seaduslik esindaja. Antud juhul puudus vaidlus selles, et apellandi tahe ei olnud anda koos veoautodega edasi ka kütusekaarte. Seega juhul kui eeldada, et Afganistani firma oli olemas, vastustaja tegi temaga tehingu, olles ise üksnes vahendaja apellandi, keda ta esindas ja Afganistani firma vahel, tuleb TsÜS § 130 lg 1 alusel vastustajal kanda Afganistani autojuhtide poolt tekitatud kahju. Vaidlus puudus selles, et autode eest tasuti vastustaja kontolt ning ostumüügi kirjalikud lepingud on sõlmitud üksnes apellandi, R.R Putki OY ja vastustaja vahel.
23.Vastustaja kohtule tema ja S.Q vahelisi ostu-müügilepinguid ei esitanud, väites, et need sõlmiti suuliselt. Apellant sai esmakordselt teada sellest, et vastustaja on veoautod edasi võõrandanud kolmandale isikule, alles 06.06.2013. a vastustaja vastusest ning Afganistani ettevõttest Ashank Wais S.Qasim esmakordselt hagiavaldusest. Seejuures on vastustaja esitanud kohtule üksnes S.Q-le esitatud arve, s.o ühepoolse tahteavalduse, mis ei tõenda seda, et S.Q ka tegelikult autod võõrandas ning nende eest maksis. Kohus on üksnes vastustaja poolt 8(15)
koostatud arve valguses asunud arutlema, et selleks ajaks pidi S.Q-lt raha vastustajale olema laekunud ning veoautode transporti viisid läbi Afganistani autojuhid. Seejuures jättis kohus rahuldamata taotluse ARK-ist dokumentide väljastamiseks. Nimetatud väidet oleks saanud kontrollida Maanteeameti liiklusregistrist vastustaja ja S.Q vahel veoautode müügilepingute osas asjaolude selgitamisega. Seejuures on kohus nõustunud, et masinate eksport oli vastustaja ülesanne. Eeltoodust jääb arusaamatuks kohtu lõppjäreldus, et kütusekaarte kasutasid Afganistani autojuhid ning kütusekaartidega ei ole tankinud vastustaja, kui kohus ei ole tuvastanud, kes masinad väidetavalt Afganistani eksportisid. Eeltoodust tulenevalt ei ole leidnud, et apellant oleks teadnud, et vastustajaga kaasas olnud autojuhid ei olnud vastustajaga seotud. Kuna apellandi tahe on olnud kogu aeg suunatud sellele, et veoautod anti üle lõppostjale, s.t vastustajale, on kohus andnud veoautojuhtidega seonduvale ebaõige õigusliku hinnangu.
24.Apellant leiab, et on tõendatud, et vastustaja sai 28.09.2012. a apellandi omandis olevate kütusekaartide otsese valduse, nende kasutamine vastustajale müüdud autode valdajate poolt on tõendatud 19 918,18 euro eest. Apellant on tasaarvestanud samaliigilise nõude vastustajaga ja tasunud pärast tasaarvestamist tasaarvelduse jäägi 2081,82 eurot. Seejuures on apellant käitunud heas usus ja mitte nõudnud vastustajalt viivist, milleks ta oli õigustatud.
25.Kohus andis vale õigusliku hinnangu, et apellant oli müüja, vastustaja vahendaja ning S.Q oli lõppostja. Kohtu poolt otsuses apellandi ja vastustaja vahelise lepingu eitamine oli üllatuslik. R.R Putki OY kasutamine käibemaksu tasumisest hoidumiseks on vähemalt varasemalt olnud vastustaja tavaline praktika. Vastustaja ei ole seda kogu menetluse jooksul maakohtus ka eitanud. Samas lepingueelseid läbirääkimisi R.R Putki OY vahendusel autode ostmiseks pidasid apellant ja vastustaja otse. Seega oli poolte tegelik tahe erinevate ostu-müügitehingute läbiviimisel olla lepingute poolteks. Kõigi vastustaja poolt koostatud ostu-müügilepingute alusel on p-s 1 selgitatud, et müüja kohustub ostjale üle andma ning ostja kohustub sõiduki vastu võtma, millest tulenevalt on pooled leppinud kokku veoautode valduse üleminekus apellandilt vastustajale. Kuivõrd vastustaja ei ole tänaseni vaidlustanud omandi üleminekut ning pooled ei ole lepingus kokku leppinud, et vastustaja oleks üksnes vahendaja, läksid kõik õigused ja kohustused üle apellandilt vastustajale. Olukorras, kus kohus on ühest küljest lähenenud apellant - R.R Putki OY - vastustaja lepingulistele suhetele formaalselt, leides, et apellandi ja vastustaja vahel ostu-müügileping puudub ning teisest küljest tõlgendanud samade lepingute valguses apellandi poolt valduse mitteüleandmist vastustajale, pole kohus sellise lähenemisega käitunud erapooletult. Seejuures ei ole kohus üldse tuvastanud lõppostjat. Vastustaja poolt kohtule esitatud tema enda poolt koostatud arved nr 17-19 Afganistani firmale Ashank Wais S.Quasim ei tõenda vastustaja ja S.Q vahelise tehingu toimumist. Nimetatud arvetega ei saa tõendada, et veoautode omand või valdus oleks üle läinud S.Q-le, et S.Q oleks vastustajale veoautode eest maksnud või S.Q oleks nimetatud arveid kunagi üldse aktsepteerinud. Nimetatud arved ei tõenda üldse, et Afganistani autojuhid oleksid veoautod eksportinud Afganistani või et Afganistani autojuhid oleksid kasutanud kütusekaarte. Vastustaja ei ole kuni tänaseni avaldanud, kes oli S.Q kontaktisik, kellega ostu-müügileping sõlmiti ning millistel tingimustel ostu-müügileping sõlmiti. Vastustaja esindaja ei ole isegi avaldanud nende autojuhtide nimesid, kelle ta lennujaama järgi läks. Kohus keeldus rahuldamast apellandi 13.01.2014. a taotlust esitada kohtule autojuhtide nimed, keda vastustaja apellandilt ostetud veokite Euroopa Liidust väljaviimiseks kasutas. Eeltoodust tulenevalt on apellant veendumusel, et sellisel kujul, nagu on vastustaja seda kohtule serveerinud, ei ole tehingut vastustaja kunagi toimunud. Nimetatud asjaolu tõendavad vastustaja poolt ARK-i esitatud taotlused vastustaja omandis olevatele veokitele registreerimismärkidega 044MKT, 046MKT ja 498MLA transiitmärkide väljastamiseks ning 28.09.2012. a maksekorraldus nr DE4AC, mis tõendab A. Sõnitsari poolt riigilõivu tasumist vastustaja omandis olnud nimetatud 9(15)
veokitele transiitmärkide eest. Seega veoautode transpordil Euroopa Liidust välja olid veoautod jätkuvalt vastustaja omandis ning seda on vastustaja esindaja oma allkirjaga tõendanud.
26.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kütusekaardid läksid kaduma veoautode ja nende päraldiste üleandmisel 28.09.2012. a. Kuivõrd veoautode eksport oli teostatud vastustaja kui veoautode omaniku poolt ja korraldusel, pidid autojuhid, olenemata oma päritolust, olema vastustajaga lepingulistes suhetes ning täitma vastustaja poolt antud korraldusi. Seega oli vastustaja kohustuseks hoolitseda ka selle eest, et veoautode eksport viidaks läbi nõuetekohaselt. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, kas vastustaja seaduslik esindaja kasutas kütusekaarte, mis ei olnud veoautode ostu-müügi esemeks, isiklikult, vaid seda tegid käsundit täites autojuhid. Kohus on jätnud hindamata, et vastustaja seaduslik esindaja on kinnitanud, et vastustaja volitatud isikute poolt apellandi kütusekaartidega teostatud kütuse ost kompenseeritakse apellandile. Kohus jättis täielikult tähelepanuta, s.t hindamata, apellandi poolt maakohtule esitatud video ja apellandi seadusliku esindaja vande all antud ütluse selle kohta, et vastustajale üle antud autod osalevad 02.10.2012. a tankimisel apellandi poolt vastustaja seaduslikule esindajale 28.09.2012. a üle antud kütusekaartidega.
27.Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata apellandi taotluse kuulata apellandi konvoiülema SB-i tunnistajana vande all üle. Lisaks jättis maakohus rahuldamata apellandi taotlused kohtul koguda tõendina Maanteeameti liiklusregistrist vastustaja ja S.Q vahel veoautode 044MKT, 046MKT ja 498MLA osas sõlmitud müügilepingud; andmed veokite 044MKT, 046MKT ja 498MLA väljastatud transiidimärkide kohta; A-tolliagentuuri OÜ-st ja/või Maksu- ja Tolliametist veoautode 044MKT, 046MKT ja 498MLA ekspordideklaratsioonid ning vastustajalt isiku fotot sisaldavate isikut tõendavate dokumentide koopiad autojuhtidelt, keda vastustaja veokite Euroopa Liidust eksportimisel kasutas. Maakohtu menetlusõiguse rikkumine kostja taotluse lahendamisel on mõjuvaks põhjuseks sama taotluse esitamiseks ringkonnakohtule. Vastustaja seisukoht
28.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
29.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on hagi osalist rahuldamist puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Apellatsioonkaebus on põhjendaud menetluskulude jaotust puudutavas osas ning selles osas saab ringkonnakohus teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse.
30.Vastavalt TsMS § 652 lg 1 p-le 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle:
Hageja ja kostja on 30. mail 2013. a. sõlminud kaks ostu-müügilepingut veoautode Mercedes Benz Actros ostuks. Mõlema veoauto hinnaks oli 22 000 eurot.
10(15)
Kostja on esitanud 30. mail 2013. a hagejale kaks arvet, kumbki summas 22 000 eurot. Hageja maksis 30. mail 2013. a veoautode eest 44 000 eurot. Kostja on kahest ostetud veoautost hagejale üle andnud ühe veoauto. Teise veoauto üleandmisest on kostja keeldunud. 10. juuli 2013. a. avaldusega taganes hageja poolte vahel 30. mail 2013. a MercedesBenz Actros 1488 registreerimismärgiga 096 AZN, VIN kood WDB9340321L165112 ostuks sõlmitud lepingust. Hageja nõudis kostjalt auto eest makstud 22 000 euro tagastamist. 12. juuli 2013. a avalduses teavitas kostja hagejat tasaarvestusest summas 19 918,18 eurot (tl 36, I kd).
31.juulil 2013.a. tagastas kostja hagejale 2081,82 eurot (tl 38, I kd), tagastamata jäi 19 918,18 eurot.
Kostja ei ole iseenesest lepingu tagasitäitmise võlasuhtest tulenevale raha maksmise kohustusele vastu vaielnud, kuid on esitanud tasaarvestuse vastuväite. Kostja tasaarvestab kahju hüvitamise nõude summas 19 918,18 eurot hageja nõudega. Tasaarvestuse õiguse puhul on tegemist tasaarvestuse õigust omava isiku kujundusõigusega ning tasaarvestuse eeldusteks on tasaarvestuse õiguse tekkimine e tasaarvestuse olukorra eksisteerimine (VÕS § 197 lg 1) ja tasaarvestuse avalduse esitamine (VÕS § 198). Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) 197 lg-le 1, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kostja väitel kasutab ta tasaarvestuseks kahju hüvitamise nõuet, mis oli kostjal tekkinud hagejale 28. septembril 2012. a kolme veoauto müügitehingute alusel koos autodega üle antud kütusekaartide ebaseadusliku kasutamise tulemusel hageja poolt ning kostja kahjuks on kaartidega ostetud kütuse eest kostja poolt kütusemüüjatele makstud raha summas 19 918,18 eurot. Kuivõrd pooled ei vaidle, et tasaarvestuse avalduse esitamisega on tasaarvestuse formaalne eeldus täidetud, tuli maakohtul hinnata tasaarvestuse materiaalset põhjendatust.
31.Kolleegium käsitleb järgnevalt esmalt lühidalt kostja tasaarvestuseks kasutatava nõude võimalikku õiguslikku alust esitatud asjaoludel, vastab apellatsioonkaebuse väidetele ning teeb vajalikud menetluslikud otsustused. Kohtule esitatud ja vaidlustamata asjaoludest, et kostja tahe ei olnud hagejale kütusekaarte koos autodega üle anda ega ka hageja ei olnud kütusekaartide osas mingit tahet avaldanud, ei ole alust järeldada kütusekaartide osas kokkuleppe sõlmimist ning kostja ei ole ka väitnud, et kahju kütusekaartide kasutamisest tekkis mingi hagejapoolse lepingurikkumise tagajärjel. Seega tuli kontrollida, kas hageja vastutab kostjale tekkinud kahju eest deliktiõiguslikul alusel võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 jj ning põhjendamatu on kostja etteheide justkui jätnuks maakohus välja selgitamata, kas pooled olid lepingulises suhtes või mitte. Maakohus on arutanud pooltega võimalikke kostja nõude aluseid (tl 125 pöördel, tl 126, I kd). Maakohus on õigesti tuvastanud, et vaidlusaluste autode, mille valduse kostja hagejale andis, müügilepingu poolteks olid kostja ja R.R. Putki OY, kellest viimane müüs samad veoautod edasi hagejale. Hageja väitel müüs ta need veoautod edasi Afganistani äriühingule Ahank Wais S. Quasim. Seega ei oma kolleegiumi hinnangul tähendust kostja väide justkui ei oleks hageja ja R.R. Putki OY vahelised veoautode müügilepingud näilikkuse tõttu kehtivad (TsÜS § 89) ning et tegelikkuses oli 27. septembri 2012. a leping veoautode müümiseks sõlmitud poolte vahel, sest kostja ei ole kahju hüvitamise nõude alusena tuginenud hageja poolt lepingu rikkumisele tuues ise esile, et kütusekaartide osas poolte vahel kokkulepet ei olnud. Maakohus on põhimõtteliselt õigesti leidnud, et kuivõrd kostja ja hageja vahel lepinguline suhe puudub, ei ole kostjal hageja vastu lepingust tulenevat nõuet ning kontrollinud, kas hageja vastutab lepinguväliselt. 11(15)
Kolleegium märgib, et hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta oli vaidlusaluste veoautode omanik vahetult enne nende müümist Afganistani äriühingule Ahank Wais S. Quasim, mistõttu ei oma tähendust kostja apellatsioonkaebuses esitatud etteheited käsitlusele, et hageja puhul oli tegemist vahendajaga, kuna hagejal pidi autode edasiseks õiguspäraseks müümiseks enne omand tekkima ning kuna kostja hagejale lepingurikkumist ette ei heida, ei oma tähtsust, kellega sõlmitud lepingu alusel hagejal õigus omandit nõuda tekkis. Eeltoodud põhjusel ei ole asjakohane ka kostja tõlgendus justkui oleks maakohus hinnanud 27. septembri 2012. a tehingut komisjonilepinguks. Maakohtu otsusest vastavat seisukohta ei nähtu.
32.VÕS § 1043 järgi peab kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse järgi. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS 53. ptk 1. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on 1) objektiivne teokoosseis; 2) õigusvastasus ja 3) süü. Seejuures toimub loetletud elementide olemasolu tuvastamine etapiviisiliselt, eespoolnimetatud järjekorras. Juhul kui ei ole täidetud objektiivne teokoosseis, puudub vajadus hinnangu andmiseks õigusvastasuse ja süü osas jne. Samas kui on ilmne, et mõni delikti üldkoosseisu elementidest ei ole täidetud, puudub vajadus ülejäänud elementide kontrollimiseks. Kostja nõue kahju hüvitamiseks oleks vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p-ile 5 ja §-ile 1050 kostjate suhtes põhjendatud juhul, kui oleks tõendatud, et kostja kahju on tekkinud hageja toime pandud teoga, mis on kahjuliku tagajärje põhjustanud ning võib kaasa tuua kahju hüvitamise. Kostja heidab ette, et hageja on kasutanud kostja nõusolekuta viimasele kuuluvaid hageja valdusse sattunud AS24 Lietuva UAB ja DKV Euroservice GmbH kaarte, mis olid maksevahenditeks, veoautode kütusega tankimiseks ja teede maksu tasumiseks kokku summas 19 918,18 eurot, mis on ühtlasi kostja kahjuks. Seega tulnuks kostjal praegusel juhul objektiivse teokoosseisu täitmiseks tõendada, et hageja kasutas kostja kütusekaarte, andis kütusekaardid teadlikult üle kolmanda(te)le isikutele, kelle õigusvastaselt tekitatud kahju eest ta vastutab nagu enda tekitatud kahju eest või eksisteeris mingi käibekohustus, mida hageja rikkus. Maakohus on õigesti leidnud, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et kostjale kuuluvaid kütusekaarte oleks kasutanud hageja. Apellatsioonkaebuses on kostja väitnud, et kuigi seekord oli poolte vahel kokkulepe (erinevalt varasematest tehingutest), et kostja hagejale kütusekaarte kaasa ei anna, oli kostja konvoi ülem SB lisanud hageja seaduslikule esindajale üle antud autodokumentide juurde ekslikult ka kostja AS24 Lietuva UAB ja DKV Euroservice GmbH kütusekaardid. Kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik ainuüksi asjaolust, et kütusekaardid justkui sattusid hageja valdusse (kostja avaldatud positsioon [tl 140, I kd]) võimalik omistada hagejale kütusekaartide kasutamist tema enda või tema töötajate poolt. Kuigi kostja on rõhutanud, et tema pidas vaatamata kirjaliku ostu-müügilepingu sõlmimisele kolmanda isikuga (R.R. Putki OY), vaidlusaluste autode ostjaks hagejat ning ta ei teadnud viimase tehingust Afganistani firmaga, ei ole kostja näidanud, kuidas see määravat tähtsust omab, sest kostja ei ole menetluses väitnud, et tal puudunuks tahe lepingu eseme valduse üleandmiseks ning ta oleks veoautode ja nende dokumentide üleandmisel käitunud sel juhul teisiti. Hageja on omakorda pidanud ennast veoautode edasimüüjaks, millest saab järeldada, et ta pidi nende omanikuks saama saades eelnevalt ka veoautode valduse (AÕS § 92 lg 1). Seega oli hagejal õigus lepingu esemeks olnud asju ka edasi käsutada kohustuseta sellest asjade eelmist omanikku teavitada. Nagu käesoleva kohtuotsuse p-is 31 on märgitud, on hageja on menetluses väitnud, et müüs vaidlusalused autod edasi Afganistani äriühingule Ahank Wais S. Quasim ning veoautosid saabusid ära viima välisriigist pärinevad autojuhid, kellele autod koos võtmete ja dokumentidega 28. septembril 2012. a üle anti. Maakohtus on õigesti tuvastamist leidnud, et 12(15)
kostja andis sõidukite dokumendid 28. septembril 2012. a üle hageja esindajale ekspordiks vajalike dokumentide vormistamiseks, hageja seaduslik esindaja andis kohe seejärel autode tehnilised passid ja tollideklaratsiooni dokumendid üle autojuhtidele, misjärel lahkuti kostja territooriumilt. Antud asjaoludest saab järeldada, et hageja sai küll veokite üle tegeliku võimu, kuid ta andis oma valduse kohe edasi järgmisele omandajale. Kostja ei ole väitnud, et hagejal puudunuks veoautode võõrandamiseks käsutusõigus, mistõttu võis ta ka autod uuele omandajale üle anda või anda enda nimel kostjale korralduse autode üleandmiseks, mistõttu on põhjendamatu kostja käsitlus justkui oleks hageja autosid edasi müües tegutsenud kostja või R.R. Putki OY esindajana. Kuivõrd hageja võis autosid käsutada ja tuvastamist on leidnud, et ta oli autod koos dokumentidega, mille vahel olid vaidlusalused kütusekaardid, kolmandatele isikutele üle andnud, ei ole võimalik teha järeldust, et kütusekaardid jäid hageja valdusse ja ta kasutas neid.
33.Apellatsioonkaebuse väitel ei teadnud kostja, et hagejaga kaasasolnud autojuhid ei olnud hagejaga seotud pidades neid hageja poolt volitatud juhtideks s.o. hageja autojuhtideks. Isik vastutab teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest tsiviilseadustiku üldosa seaduse TsÜS § 132 lg 1 järgi, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. VÕS § 1054 kohaselt, kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Hageja deliktilise vastutuse tekkimiseks antud asjaoludel pidi kostja tõendama, et kütusekaarte kasutanud isikud olid hageja töötajad või et kasutab sõidukeid ära viima tulnud välisriigist pärit autojuhte pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Kostja vastupidine seisukoht hageja tõendamiskoormise osas on ekslik, sest delikti üldkoosseisust tuleb objektiivse teokoosseisu esinemist tõendada kannatanul. Kostjal tulnuks objektiivse teokoosseisu täitmiseks mh tõendada, et kahju põhjusena märgitud teo on toime pannud kostja töötajad või kasutas hageja neid mingi muu lepingu alusel, mis võimaldanuks hagejal nende isikute tegevust kontrollida. Maakohus on ka õigesti leidnud, et antud juhul ei ole tuvastatav mingi hageja poolne käibekohustuse rikkumine, mis võiks vastutuse aluseks olla, sest hageja ei ole kohustatud lepingu täitmise käigus üle antud eset läbi otsima eesmärgiga avastada sealt võimalikke müüjale kuuluvaid asju, mille üleandmiseks viimasel tahet ei olnud.
34.Kuivõrd kostja kahju tekkimine tema väidetud kahju põhjusena hageja teo tagajärjel ei ole tõendatud, puudub vajadus täiendavalt analüüsida seda, kas esinevad VÕS § 1045 lg-s 2 või lgs 3 nimetatud asjaolud, mis välistaksid kostjate rikkumise õigusvastasuse. Samuti puudub vajadus hinnata kostjate süüd (VÕS § 1050 lg-d 1 ja 2).
35.Maakohtu otsuses on õigesti leitud, et kostjal puudub ka alusetust rikastumisest tulenev nõue hageja vastu, sest kostja kütusekaartide kasutamine hageja poolt ei ole tõendamist leidnud.
36.Kuivõrd tõendamist ei leidnud, et poolte vahel oleks mingi võlasuhe, millest tulenevat nõuet saanuks kostja tasaarvestuseks kasutada, ei saanud hageja esitatud lepingu tagasitäitmisest tulenevat nõuet tasaarvestuse tõttu lõppenuks lugeda ning kohus on õigesti hagi osaliselt rahuldanud.
37.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium veel, et kahju hüvitamise aluseks ei saa kohtu arvates olla muud kahju hüvitamist nõudva isiku poolt esile toodud asjaolud. Pärast kostja vaidlusaluste kütusekaartide õigustamatu kasutamise avastamist toimunud võimalikud läbirääkimised hagejaga ei anna kolleegiumi arvates alust lugeda kahju 13(15)
hüvitamise nõude eeldusi täidetuks. Igal isikul on õigus enda seisukohtadele õiguslike vaidluste lahendamisel ja see, et hageja seaduslik esindaja väidetavalt lubas alguses kahju hüvitada, ei ole aluseks edaspidisele varalise kahju nõudmisele.
38.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus SB-i tunnistajana ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusnorme rikkunud. Vastavalt TsMS § 329 lg-le 1 peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Sama paragrahvi 2. lõike järgi kui asi lahendatakse kohtuistungil, peavad menetlusosalised esitama oma põhiväited ja -taotlused enne kohtuistungit. Antud asjas 5. detsembril 2013. a toimunud korraldaval istungil leidis maakohus, et asjas võib omada tähendust, kelle valduses olid kütusekaardid ja autod tankimise ajal ning määras pooltele tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks 13. jaanuariks 2014. a ning uue istungiaja 3. veebruariks 2014. a. Kostja esitas taotluse SB-i tunnistajana ülekuulamiseks 3. veebruari 2014. a kohtuistungil pärast seda, kui poolte juhatuse liikmed oli vande all seletuse andnud (tl 166-167, I kd). Apellatsioonkaebuse kohaselt pidi tunnistaja andma ütlusi selle kohta, et kütusekaardid anti koos dokumentidega vahetult vastustajale üle olukorras, kus hageja seaduslik esindaja oli vande all seletanud, et kostja kontoris anti talle üle autode tehnilised passid. Seega leidis maakohus kolleegiumi arvates õigesti, et taotlus on esitatud hilinemisega ning ka seda, et asjaolu kohta oli kogutud juba piisavalt tõendeid. Kostja on apellatsioonkaebuses rõhutanud, et SB-i ütlused kütusekaartide koos dokumentidega vahetult vastustajale üleandmise kohta olnuks määrava tähtsusega, kuid ei näita, kuidas neist ütlustest oleks võimalik teha järeldusi selle kohta, et hageja neid kütusekaarte kasutas.
39.Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega justkui vastutaks hageja kostjal tekkinud kahju eest TsÜS § 130 lg 1 alusel, sest kostja on ise väitnud, et pooled kütusekaartide osas tahet ei avaldanud, kaardid olid jäänud ekslikult autodokumentide vahele, mistõttu ei ole üheselt mõistetav, mil viisil saanuks hageja, isegi kui teda käsitleda kostja esindajana, teha mingeid vaidlusaluste kaartide üleandmisele suunatud tehinguid olukorras, kus kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja teadis või pidi kütusekaartide üleandmisest teadma. Samuti ei ole kostja näidanud, kuidas vastutab hageja kütusekaartide kasutamise eest asjaolul, et ta korraldas müüdud veokite eksporti Euroopa Liidust ning liiklusregistris vajalike toimingute tegemist. Tähtsust ei oma, kelle nimel oli liiklusregistris vaidlusaluste autode osas omaniku registrikanne, sest AÕS § 92 lg 1 kohaselt on vallasomandi tekkimiseks vaja kokkulepet ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet.
40.Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebust põhjendatuks siiski menetluskulude jaotust puuduvas osas. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et maakohus on hagi osalisel rahuldamisel viidates TsMS § 163 lg-le 1 jätnud ebaõigesti menetluskulud täielikult kostja kanda, sest osundatud norm sellist menetluskulude jaotust hagi osalisel rahuldamisel ei võimalda. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt (summas 20 947.12 eurot), mis on haginõudest tulenevalt ca 98 % (20 947.12x100%:21 439.16), tuleb menetluskulud 98% ulatuses jätta kostja kanda ja 2% ulatuses hageja kanda. Kuna apellatsioonkaebus on põhjendatud üksnes menetluskulude jaotust puudutavas osas, peab kolleegium õigeks jätta TsMS § 171 lg 1 alusel 98% käesolevas apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludest kostja ja 2% hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi 14(15)
jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
41.TsMS 639 lg 1 järgi kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kohta kehtivaid sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti või esimese astme kohtu menetluse kohta sätestatu ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemusega. Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused.
42.Kostja on esitanud 24.10.2014 TsMS § 53 lg-le 2 tuginedes taotluse ringkonnakohtu 21. novembri 2014. a istungi protokolli parandamiseks. Hageja on esitanud taotluse osas oma seisukohad. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul vastab protokoll TsMS § 50 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Kooskõlas TsMS § 53 lg 4 teise lausega lisatakse hageja protokolli parandamise taotluses esitatud vastuväited protokollile.
43.19. veebruaril 2014. a käesolevas asjas tehtud määrusega on Harju Maakohus rahuldanud hageja avalduse hagi tagamiseks ning arestinud kostja Nordea Pank PLC eesti filiaalis pangakonto nr EE541700017000447533 Harju maakohtu 17. veebruari 2014. a kohtuotsusega väljamõistetud põhinõude (19 918,18 eurot) ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude (1028,94 eurot) ulatuses, kogusummas 20 944,12 eurot (tl 188-189, I kd). Kuna maakohtu otsus jääb selles osas muutmata, tuleb hagi tagamise abinõu kehtima jätta.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.