2-11-38135/57 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.15.08.2011 esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjate vastu solidaarselt võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuna võlgnik esitas nõudele vastuväite, lõpetas kohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle maakohtule hagimenetluse jätkamiseks. 19.03.2012 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostjatelt solidaarselt võlgnevuse 4293,47 eurot ja viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. 23.05.2006 sõlmisid hageja ja kostja I liisingulepingu nr 0129101L, mille esemeks oli sõiduauto Citroen Jumper HDI. Lepingu kehtivuse tähtaeg oli kuni 15.05.2010, intressimäär 5,6% aastas, viivisemäär 0,25% päevas. Sõiduki maksumuseks käibemaksuta oli 10 236,70 eurot. Lepingu lisadeks olid ka liisingulepingu üldtingimused ja maksegraafik. 13.04.2009 sõlmisid hageja ja kostja II liisingulepingust nr 0129101L tulenevate kohustuste tagamiseks käenduslepingu nr 0129101L, mille vastutuse maksimummääraks oli 12 492,65 eurot. Kostja I kui liisinguvõtja jättis lepingust tulenevad kohustused täitmata, mis moodustas 01.09.2009 seisuga võlgnevuse summas 3896,74 eurot koosnedes põhiosa- ja intressivõlgnevusest, kasko- ja liikluskindlustusmaksete võlgnevusest, dokumendivõlgnevuse trahvist ning viivistest. 01.09.2009 “Teatises lepingu ülesütlemise kohta“ hoiatas hageja kostjat I liisingulepingu ülesütlemisest ning andis alates teatise saamisest 14 päeva pikkuse tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks. Kui nimetatud tähtpäevaks võlgnevust täielikult ei kustutata, lubas hageja lepingud üles öelda ja palus tagastada liisinguesemed ja anda vara esimesel nõudmisel üle hageja esindajale. Kuna kostja I vastavat summat ei tasunud ning seega rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles alates 20.10.2009 ja palus vara tagastada. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri poole. Vara valdus saadi tagasi 09.04.2010. Hageja võõrandas vara 13.07.2010 2531,43 euroga (käibemaksuta). Vara tagastamisteenus, pukseerimine ja müügiteenus läks hagejale maksma 759,33 eurot. Vara jääkmaksumuseks lepingu ülesütlemise seisuga oli 3017,39 eurot. Tulenevalt eelmärgitust palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista 5142,03 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest (3017,39 eurot), võlgnevusest (3896,74 eurot), vara tagastamisteenusest koos pukseerimise ja müügiteenusega (759,33 eurot) ning millest on lahutatud vara realiseerimise maksumus (2531,43 eurot). Lisaks palus hageja kostjatelt välja mõista lepingus sätestatud määras tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Vastuseks kostjate vastuväidetele leidis hageja järgmist. Hageja ei nõustunud, et liisingulepingu ülesütlemise tähtpäevaks tuleks lugeda 20.02.2009, kuna kostjal puudus alus lepingu lõpetamiseks. Samuti ei nõustunud hageja kostjate märgitud väidetava vara tagastamise 2(13)

Vastuväidete kohaselt tuleb liisingulepingu ülesütlemise ajaks lugeda 20.02.2009, mil kostja I ise ütles liisingulepingu ennetähtaegselt üles. Hageja kohustus oli 20.02.2009 võtta vara enda valdusesse, kuid tegi seda alles 09.04.2010 müües vara 13.07.2010 hinnaga 2531,43 eurot. Vara väärtuseks tuleb lugeda vara tagastamise hetke väärtus, mitte müügihind ning kostjad leidsid, et vara väärtuseks tuleb lugeda minimaalselt 4000 eurot, milline oli sarnaste sõidukite keskmine müügihind 2012.a www.auto24.ee müügikuulutuste kohaselt. Kostjate hinnangul ei teinud hageja endast kõike olenevat, et müüa vara parima võimaliku hinnaga. Nimetatut ilmestab ka asjaolu, et vara müüdi vaid nädala ajaga, millest saab järeldada, et ilmselgelt alla turuväärtuse. Kuna kostjad ei saanud müügiprotsesse mõjutada, on liisingulepingu p 7.4.1. kehtetu VÕS § 42 lg 1 alusel. Hagiavalduse juures puuduvad tõendid kasko- kui ka liikluskindlustusmaksete kohta, lisaks pidi kostja tasuma liikluskindlustust vaid kuni 22.02.2009.a. Seega nõustus kostja liikluskindlustuse arvega nr 8526606236 summas 67,04 eurot (perioodi 23.11.2008– 22.02.2009 eest). Kuna hageja ei võtnud vara enda valdusesse peale kostjapoolset ülesütlemist, ei pea kostjad tasuma peale seda aega kindlustustega seotud makseid. Lisaks kahtles kostja II käenduslepingu autentsuses. Samuti palusid kostjad vähendada viiviseid miinimumini. Kostjad tegid kompromissiettepaneku, mille kohaselt tasuvad hagejale 2123,26 eurot. Ettepanekust nähtub, et kostjad tunnistavad vara jääkmaksumust summas 3017,39 eurot, tasumata arveid summas 2074,92 eurot ning nõustuvad vara tagastamise ja müügikuludega 759,33 eurot. Kostja II leidis veel, et sõiduk anti liisingulepingu sõlmimisel üle puudustega, kuna 24.03.2006 hoolduse käigus tuvastati sõidukil mitmed puudused, kuid sõiduki ajaloost ei nähtu, et need oleksid kõrvaldatud. Seega ei saa hageja ka eeldada, et sõiduk tagastatakse puudusteta. Kostja ei pidanud vajalikuks sõiduki tagastamisaegse väärtuse tõendamiseks ekspertiisi teostamist. Kostja II asus seisukohale, et käendusleping on kehtetu, kuna kostja II ei ole nimetatud kuupäeval käenduslepingut allkirjastanud. Kostja II palus jätta hagi tema osas rahuldamata. 31.01.2014 taotles kostja I kirjaliku menetluse nõusoleku tagasivõttu märkides, et menetluses on muutunud kostja poole tõendamiskoormus, kuna kostja oli endiselt seisukohal, et käendusleping on sõlmitud teise tehingu varjust temalt väljapetetuna. Lisaks on kostja I märkinud, et ei tunnista debitoorset võlgnevust, kuna see sisaldab makseid peale kostjate poolset lepingu ülesütlemist. Samuti ei tunnistanud kostja I tagastamise teenuse kulusid summas 759,33 eurot, kuna need on tehtud peale kostjate poolset lepingu ülesütlemist, millisteks aga kostjad hagejale korraldusi ei ole andnud, lisaks puuduvad sellekohaste toimingute kokkulepped lepingutes. Kostja I taotles kohtuistungi läbiviimist, tunnistajate ülekuulamist ja enda vande all ülekuulamist.

3.Harju Maakohus tegi 19.02.2014 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja liisingu- ja käenduslepingust nr 0129101L tuleneva võlgnevuse kokku 5451,40 eurot, millest põhinõue on 3714,38 eurot, intress 204,14 eurot ning viivised otsuse tegemise aja seisuga 1532,88 eurot, samuti mõistis kohus kostjatelt solidaarselt välja alates 20.02.2014 viivise protsendina VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras tasumata põhinõudelt 3714,38 eurolt kuni põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 3714,38 eurot. Menetluskulud jäid 14% ulatuses hageja ja 86% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Kohus lahendas asja seda kohtuistungil arutamata kooskõlas TsMS § 403 lg-ga 1. Hageja on nõustunud asja kirjaliku menetlusega hagiavalduses ja kostjad 06.06.2013 vastuses. Kostja II 31.01.2014 esitatud taotlused jättis kohus 06.02.2014 määrusega rahuldamata nende põhjendamatuse tõttu. Kõigepealt analüüsis kohus kostja II väidet, et hageja ja kostja II vahel 13.04.2009 sõlmitud käendusleping on tühine, kuna ei ole allkirjastatud kostja II poolt. Kostja II esitatud väide, et käendusleping ei ole tema allkirjastatud, ei ole leidnud tõendamist. Kohtu poolt määratud käekirja- ja dokumendiekspertiisid kinnitasid vastupidist. 15.10.2013 ekspertiisiakti nr 13EDK0140 kohaselt on käenduslepingu allkirjad JS nimelt kirjutatud JS ning ekspertiisiakti nr 13E-DM0036 kohaselt on käendusleping allkirjastatud JS nimelt pärast trükiteksti paberile kandmist. Seega on kostja II andnud TsÜS § 78 lg-le 1 vastava tahteavalduse, vaidlusalune tehing on kehtiv ning kehtivuse seisukohalt ei oma tähtsust lepingu allkirjastamise koht. Lisaks on kostja II asunud 31.01.2014 menetlusdokumendis väitma, et käendusleping on teise tehingu varjus temalt välja petetud. Kohtu korraldusel on kostja II täpsustanud, et vaidlusaluse käenduslepingu osas ta kohast tühistamisavaldust teinud ei ole. Seega on kostja II pettuse vastuväide ainetu. Kostjad palusid kohtul hinnata, kas liisingulepingu p 7.4.1 kui tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi ebamõistlikult kahjustav, hea usu vastane ning tühine, kuna sellega võetakse kostjatelt ära võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Üldtingimuste p 7.4.1 sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Riigikohus on seisukohal (3-2-1-33-08 p 18), et VÕS § 367 lg 3 järgi on lubatud poolte kokkuleppel lähtuda sõiduki tagastamise hetke väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast üksnes tingimusel, et müügihind ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandja teeb kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud juhul, kui hinnaerinevus turuväärtusest ei ületa 10%, mida võib lugeda mõistlikuks ja lubatavaks. Riigikohtu seisukoha järgi ei saa aga lubatuks pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi ning liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tingimuse kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise sätte puhul on tegemist ebamõistlikult kahjustava lepingutingimusega. Tõendeid selle kohta, et kõnealune lepingutingimus oli poolte vahel eelnevalt läbi räägitud või et kostjatel oli liisingulepingu sõlmides võimalus kõnealust tingimust mõjutada, hageja esitanud ei ole. Seega leidis kohus, et liisingulepingu üldtingimuste p-s 7.4.1 sisalduv kokkulepe on tühine ning lähtuda tuleb VÕS § 367 regulatsioonist. Järgnevalt analüüsis kohus lepingu ülesütlemisega seotud väiteid, kuivõrd pooled on erineval seisukohal lepingu ülesütlemise aja osas. Kostjate hinnangul on leping üles öeldud 20.02.2009,

Tsiviilasi nr: 2-11-38135 mil kostja II saatis hagejale kostja I nimel e-kirja sooviga liisinguleping ennetähtaegselt lõpetada. Hageja hinnangul puudus kostjatel alus lepingu lõpetamiseks. Hageja hinnangul on leping üles öeldud 20.10.2009. Hageja saatis 01.09.2009 kostjatele lepingu ülesütlemise teate, milles märkis, et juhul, kui kostjad võlgnevust 14 päeva jooksul teate kättesaamisest ei tasu, on hagejal õigus leping üles öelda. Kostja I sai teate 03.09.2009 kätte. Liisingulepingu p 16.1 kohaselt on pooltel õigus lõpetada liisinguleping ühepoolselt ennetähtaegselt, kui teine pool rikub ükskõik millist teist poolte vahel sõlmitud liisingu-, faktooringu- või muud finantseerimis- või võõrandamislepingut ja poolel tekib õigus selle lepingu lõpetamiseks. Liisinguandja õigused lepingu ülesütlemiseks on reguleeritud üldtingimuste p-s 7, liisinguvõtja osas neid eraldi kokku lepitud ei ole. VÕS § 116 lg 6 kohaselt võib kahjustatud lepingupool kestvuslepingu üles öelda VÕS § 196 sätestatule tuginedes, kui kestvuslepingut rikutakse oluliselt. Kostjad ei ole ei 20.02.2009 hagejale saadetud e-kirjas ega ka kohtule esitatud menetlusdokumentides märkinud, mis andis neile aluse leping üles öelda. Asjaolu, et kostja I saatis hagejale e-kirja tahteavaldusega lepingu lõpetamiseks, ei anna alust järeldada, et ülesütlemine oli põhjendatud. Kostjad ei ole ka väitnud ega tõendanud, et hageja oleks andnud vastava nõustumuse liisingulepingu lõpetamiseks. Seega ei ole leidnud tõendamist, et liisinguleping oleks lõppenud kokkuleppel ning kostjad ei ole esile toonud ega ka tõendanud, mis alusel oli neil õigus leping ennetähtaegselt lõpetada. Mis puutub hagejapoolsesse lepingu ülesütlemisse, siis lepingu üldtingimuste p 7.1.5 sätestab, et liisinguandjal on õigus liisinguleping üles öelda, kui liisinguvõtja hoiab kõrvale liisingulepinguga enesele võetud kohustuste täitmisest ning jätab need täitamata ka pärast liisinguandjale korduvat meeldetuletust. 01.09.2009 teatega hoiatas hageja kostjat I ja kostjat II lepingu ülesütlemisest, paludes tasuda võlgnevus hiljemalt 14 päeva jooksul teate saamisest. Hageja rõhutas, et võlgnevuse tähtaegsel tasumata jätmisel ütleb hageja lepingu üles ning palub tagastada liisinguesemed. Kostja I sai lepingu ülesütlemise avalduse kätte 03.09.2009. Kuivõrd kostjad ei ole tõendanud, et nad oleksid võlgnevuse hagejale 14 päeva jooksul, st hiljemalt 17.09.2009 tasunud, tuleb leping lugeda erakorralise ülesütlemisega lõppenuks alates 17.09.2009. Hageja nõuab kostjale I esitatud arvete alusel põhivõlana kokku 5142,03 eurot, mis tuleneb vara jääkmaksumusest 3017,39 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 2693,99 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku 759,33 eurot (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevusest 354,19 eurot ja viivisemaksete võlgnevusest 848,56 eurot, millest on lahutatud vara realiseerimise tasu 2531,43 eurot (käibemaksuta). Lisaks nõuab hageja kostjatelt tulevikus sissenõutavaks muutuvate viiviste väljamõistmist 0,25% päevas kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. Kõigepealt analüüsis kohus debitoorse võlgnevuse kujunemist, mille sisse arvestas hageja nii põhiosa- ja intressimaksed, dokumendivõlgnevuse trahvid kui ka kaskokindlustusmaksed. Hageja märkis debitoorseks võlgnevuseks 2693,99 eurot. Maakohus asus seisukohale, et liisinguleping lõppes ülesütlemisega 17.09.2009. Seega ei ole põhjendatud kostjatelt nõuda 2009.a oktoobri liisingulepingu osamakset summas 2560,38 krooni (so 163,34 eurot) (arve nr 8557648865). Seega on liisingulepingust põhiosamaksete võlgnevus liisingulepingu ülesütlemise seisuga kokku 1736,55 eurot (1899,89 - 163,34). Samuti ei ole põhjendatud arvest nr 8557648865 tulenevad intressid arvel märgitud ulatuses, kuivõrd intresse arvestatakse kuni lepingu lõppemiseni. Liisingulepingu p 2.3 kohaselt on intressi laekumise tähtpäev iga kuu 15. kuupäev. Arvel 8557648865 on märgitud intressid arvestatud 16.09.2009–15.10.2009 eest summas 230,26 krooni (so 14,72 eurot). Kuna liisingulepingu ülesütlemine toimus 17.09.2009, on põhjendatud intressid kahe päeva eest, so 16–17.09.2009 eest summas 0,98 eurot (14,72 eurot : 30 päevaga = 0,49 eurot/päevas ning 2 päeva * 0,49 eurot/päevas). Tulenevalt antud arvestusest on põhjendatud intressid kogusummas 204,14 eurot (217,86 – 13,72).

Tsiviilasi nr: 2-11-38135 Hageja on esitanud kohtule arved, mille kirjelduseks on märgitud „Lisateenused“. Kostjad on esitanud oma vastuses vastuväite kaskokindlustuse nõudele, märkides, et puuduvad tõendid kaskokindlustuse kulude väljamõistmiseks. Hageja täiendavaid tõendeid esitanud ei ole. Liisingulepingu kindlustusleppe p-s 1.11 on märgitud vaid esimese kindlustusperioodi kindlustusmakse suurus (53,05 eurot kuus) ja järgmiste kindlustusperioodide kindlustusmaksete suuruse kohta peaks olema väljastatud kindlustussertifikaat kindla kindlustusperioodiga, kuid hageja kindlustussertifikaate esitanud ei ole. Hagiavalduse juures olevad arved kirjeldusega „Lisateenused“ ei ole samuti seostatavad kaskokindlustusega, mistõttu ei pidanud maakohus hageja nõuet kaskokindlustuse osas põhjendatuks tõendamatuse tõttu. Lisaks on hageja esitanud kostjale I 04.12.2008 arve summas 1000 krooni (s.o 63,91 eurot) ja 05.08.2009 arve summas 3000 krooni (so 191,73 eurot), mis mõlemad kujutasid endast dokumendivõlgnevuse trahvi. Liisingulepingu üldtingimuste p 6.1 sätestab, et liisinguvõtja on kohustatud esitama kindlustuspoliisi originaaleksemplari 5 tööpäeva jooksul selle jõustumisest liisinguandjale. Liisinguvõtja kohustub vabatahtlikku kindlustuslepingut kuni liisingulepingu tähtajani õigeaegselt uuendama ning esitama uuendatud kindlustuspoliisi originaaleksemplari liisinguandjale hiljemalt viie tööpäeva jooksul kindlustuslepingu uuendamisest. Liisinguandjal on õigus nõuda liisingulepingu üldtingimuste p-s 6.1 nimetatud kohustuste rikkumise eest trahvi kuni 192 eurot. Kostjad ei ole nimetatud nõudele vastuväiteid esitanud ega tõendanud vastupidist, mistõttu on hageja esitatud dokumendivõlgnevuse trahvid kogusummas 255,64 eurot põhjendatud. Kokku on liisingulepingust tulenev debitoorne võlgnevus põhjendatud summas 2196,33 eurot, millest põhiosamaksete võlgnevus on 1736,55 eurot, intressimaksete võlgnevus 204,14 eurot ja dokumendivõlgnevuse trahvid 255,64 eurot. Järgnevalt analüüsis kohus hageja nõuet kindlustusmaksete võlgnevuse 354,19 eurot osas. Liisingulepingu p 11.1 sätestab, et liisinguvõtja kohustub hiljemalt järgmisel päeval pärast liisingueseme enda valdusesse saamist sõlmima liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Liisingulepingu üldtingimuste p 6.3 kohaselt tasub kindlustusmakseid ning kindlustusega seotud muid kulutusi täielikult liisinguvõtja kindlustuslepingus märgitud tähtaegadel ja summades. Hageja poolt arvete näol esitatud kindlustusmaksete võlgnevusest nõustusid kostjad võlgnevusega liikluskindlustuse perioodi 23.11.2008–22.02.2009 eest summas 67,04 eurot. Ülejäänud arveid ei pidanud kostjad põhjendatuks, kuna kostjad on liisingulepingu 20.02.2009 üles öelnud, mistõttu peale seda liisinguesemele tehtud kulutused ei kuulu enam kostjate kanda. Liisinguese anti OÜ-le Reeborn üle 09.04.2010. Kohtu hinnangul olid kostjad kohustatud kuni vara valduse üleandmiseni tasuma kohustusliku liikluskindlustuse eest, mil vara säilimise riisiko läks üle vara otsesele valdajale. Hageja on esitanud 23.03.2010 arve summas 915 krooni (so 58,48 eurot), mis sisaldas liikluskindlustuse võlgnevust perioodi 23.02.2010–22.05.2010 eest. Kuivõrd liisinguese anti hageja valdusesse 09.04.2010, siis on põhjendatud kohustusliku liikluskindlustuse makse nõudmine kostjatelt kuni selle kuupäevani. Seega on põhjendatud kohustuslik liikluskindlustus summas 44,83 eurot (ühe kuu kindlustusmakse oli 19,49 eurot (58,48 eurot : 3 kuud); aprillikuus on 30 päeva, seega ühe päeva kindlustusmakse on 0,65 eurot; üheksa päeva eest on kindlustusmakse aprillikuus 5,85 eurot; kahe kuu ja üheksa päeva kindlustusmakse kokku on 44,83 eurot). Hageja märkis, et sellest arvest on tasutud 18,22 eurot. Põhjendatud on 44,83 eurot, seega on kostjate poolt tasumata 26,61 eurot (44,83 - 18,22). Kostjate kohustusliku liikluskindlustuse võlgnevus hageja ees perioodi 23.11.2008–09.04.2010 eest kokku on 340,54 eurot. Järgmisena analüüsis maakohus viivisemaksete võlgnevust summas 848,56 eurot. Hageja esitas kohtule viivisemaksete võlgnevuse kohta arved, millest nähtub, et hageja on arvestanud

Tsiviilasi nr: 2-11-38135 viiviseid kuni 01.10.2009. Viivisemääraks leppisid pooled kokku 0,25% päevas, mis on 91,25% aastas. Viivisearvetest nähtub, et liikluskindlustuse eest kostjale I esitatud arvetelt hageja viiviseid arvestanud ei ole. Maakohus arvutas välja viivise iga hageja poolt esitatud arve järgi põhivõla (osamakse või dokumenditrahvi) pealt ja leidis, et hageja nõudest viivisevõlgnevuse osas, mis tuleneb põhiosamaksete ja dokumenditrahvide tasumisega viivitamisest, on põhjendatud 784 eurot. Hageja on esitanud nõude liisingueseme tagastamise kulude väljamõistmiseks summas 759,33 eurot, mis koosneb OÜ-le Reeborn tasutud sõiduki tagastusteenuse tasust summas 222,63 eurot (käibemaksuta), sõiduki lukkude vahetusest summas 410,13 eurot (käibemaksuta) ja liisingueseme realiseerimise tasust summas 126,57 eurot (käibemaksuta). Kostjad ei ole esitanud nende kulude suuruse kohta vastuväiteid. Kostja I vastuväited sisaldavad vaid seisukohta, et nimetatud kulutuse kandmise/hüvitamise kokkulepet poolte vahel ei ole. Liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise aktis on märgitud visuaalsed puudused: auto on seisnud kaua, autol puudub aku, autol värv koorub palju, esineb roostet, tagastange defektiga, esiklaas katkine, puuduvad võtmed, kerel esinevad värvidefektid ja kriimud, esikapott defektiga, esistange defektiga. Üleandmise-vastuvõtu akti kohaselt toodi Citroen Jumper treileriga. Kohus leidis, et hageja kulutused sõiduki tagastamisele, sh treileriteenusele, summas 222,63 eurot on põhjendatud, kuna sõidukil puudus aku, milleta sõiduk ise ei tööta. Samuti on põhjendatud kulutused sõiduki lukkude vahetusele summas 410,13 eurot, kuivõrd sõidukil puudusid võtmed. Ka ca 5% sõiduki realiseerimise tasu summas 126,57 eurot on põhjendatud, kuna hageja igapäevasesse majandustegevusse ei kuulu sõidukite müük. Kohtu hinnangul on hageja esitatud liisingueseme tagastamise kulud põhjendatud vastavalt VÕS § 367 lg-le 4, need olid vajalikud ning mõistlikus suuruses. Eeltoodut arvestades on põhjendatud hageja nõue sõiduki tagastamise, lukkude vahetuse ja realiseerimise vahendustasu kulu osas kogusummas 759,33 eurot. VÕS § 367 lg 3 kohaldamise kontekstis vaidlevad pooled liisingueseme väärtuse üle selle liisinguandjale tagastamise hetkel, so 09.04.2010. Hageja võõrandas sõiduki 13.07.2010.a 47 530 krooniga (käibemaksuga 3037,72 eurot; käibemaksuta 2531,43 eurot). Kostja hinnangul oli sõiduki väärtus tagastamise hetkel 4500 eurot käibemaksuga. Sellise hinna nimetas Veho Eesti AS müügijuht kostjale II. Lisaks esitasid kostjad kaks www.auto24.ee müügipakkumise väljavõtet liisinguesemega samade parameetritega sõidukimargi osas kuupäevaga 06.05.2012, mille kohaselt on nimetatud sõidukid müügis vastavalt 4000 euro ja 5500 euro eest. Kostja II ekspertiisi teostamist mõistlikuks ei pidanud. Kohtu hinnangul ei saa võtta väärtuse tõendamisel aluseks kostjate esitatud 2012. a müügikuulutuste pakkumisi ega ka Veho Eesti AS-i müügijuhi e-kirja, kuivõrd need ei tõenda vaidlusaluse sõiduki turuhinda 2010. a aprillis, ka ei nähtu, et arvesse oleks võetud konkreetseid liisingueseme parameetreid ja puudusi, mis on fikseeritud liisingueseme tagastamise aktis. Kohtu hinnangul tuleb lugeda vara väärtuseks vara tagastamise hetkel hinda, millega sõiduk tegelikult võõrandati. Seega tuleb TsÜS § 65 tähenduses lugeda sõiduki väärtuseks 3037,72 eurot koos käibemaksuga (2531,43 eurot käibemaksuta). Kostjad märkisid, et nad viisid liisingueseme juba 20.02.2009 autode müügiga tegelevale müügiplatsile, kuid vara müüa ei õnnestunud. Hagejal õnnestus vara müüa 13.07.2010, st umbes nädal pärast hagejapoolset vara müüki panemist. Selleks hetkeks olid kostjad vara edutult müünud juba aasta aega, mistõttu leidis kohus, et pigem saab vara võõrandamishinda pidada turuhinnaks, kuivõrd selle hinnaga õnnestus auto tegelikult realiseerida. Kohus luges vara väärtuseks vara tagastamise ajal 2 531,43 eurot käibemaksuta. Sõiduki liisingulepingujärgse jääkväärtuse määramise aluseks tuleb võtta tasumata osamaksete saldo liisingulepingu ülesütlemise seisuga, so 17.09.2009, mis vastavalt maksegraafikule moodustas 3153,75 eurot. Arvestades ülaltoodut kuuluvad hagejale vastavalt VÕS § 367 lg-tele 1 ja 4 hüvitamisele liisinguesemega seoses kantud kulud 6474,62 eurot (liisingueseme

Tsiviilasi nr: 2-11-38135 jääkmaksumus lepingu ülesütlemisel 3153,75 eurot + debitoorne põhiosamaksete võlgnevus 1736,55 eurot + intressimaksete võlgnevus 204,14 eurot + dokumendivõlgnevuse trahvid 255,64 eurot + liikluskindlustuse maksete võlgnevus 340,54 eurot + viivisevõlgnevus 784 eurot) ning liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud 759,33 eurot (sõiduki tagastusteenuse tasu 222,63 eurot + sõiduki lukkude vahetus 410,13 eurot + liisingueseme realiseerimise tasu 126,57 eurot), kokku seega 7233,95 eurot. Nimetatud summast tuleb maha arvata 2531,43 (so sõiduki väärtus selle hagejale tagastamise hetkel, käibemaksuta), mille põhjal kujuneb võla lõplikuks suuruseks 4702,52 eurot. Lisaks asusid kostjad seisukohale, et hageja on andnud liisingueseme kostjate valdusesse lepingutingimustele mittevastavalt. Kostjad märgivad, et on ise parendanud sõidukit vastavate remonttöödega, mistõttu on hageja viited sõiduki tagastamise hetkel selle puudustele, et sõiduk ei vastanud tagastamisel lepingutingimustele, asjakohatud, kuivõrd liisinguese ei vastanud juba lepingu sõlmimisel kostjatele üleandmisel lepingutingimustele (nt roolilati vahetamise vajadus). Liisingulepingu p 8.3 kohaselt loetakse liisingueseme vastuvõtt vaikimisi toimunuks 30 kalendripäeva möödumisel pärast müüja poolt liisingueseme esitamist liisinguvõtjale üleandmiseks, kui liisinguvõtja ei teata kirjalikult liisinguandjale hiljemalt 3 tööpäeva jooksul alates müüja poolt liisingueseme esitamist liisinguvõtjale üleandmiseks liisingueseme normaalset ekspluateerimist takistavatest puudustest, ei esita sõltumatu ekspertiisi läbiviimise taotlust liisingueseme tehnilise seisundi kindlaks tegemiseks ega kirjuta alla liisingueseme üleandmise-vastuvõtu aktile. Kuna kostjad ei ole esitanud tõendeid, et nad oleks eelnimetatud tähtaja jooksul teatanud hagejale liisingueseme puudustest selle valduse saamisest, on kostjad antud vastuväite esitamise õiguse minetanud. Hageja on palunud kostjatelt solidaarselt välja mõista ka viivis põhinõudest 0,25% päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leidis, et viivist saab nõuda viivise seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 alusel. Viivist saab arvestada liisinguvõtja kohustustelt, mis olid lepingu ülesütlemise ajaks muutunud sissenõutavaks. Hagi esemeks olev põhinõue lepingu ülesütlemisel sissenõutav ei olnud ega muutunud sissenõutavaks ka lepingu ülesütlemisel. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-33-09 p-s 10 selgitanud, et liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustus muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Hagejal on õigus nõuda viivist vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule. Hagejal on õigus saada viiviseid kahjunõudelt summas 3714,38 eurot alates 15.08.2011 (maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest TsMS § 486 lg 2 alusel), selle kuupäeva võttis kohus arvesse viiviste arvestamisel. Lõpp-päev Alguspäev Põhivõlg (€)

4.Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi rahuldati ja saata asi uueks lahendamiseks, sh tõendite kogumiseks ja hindamiseks, tagasi maakohtule. Kostja II esitas 31.01.2014 menetlusdokumendis taotlused pidada muutunud menetlusliku olukorra tõttu kohtuistung ehk kostja II võttis tagasi nõusoleku kirjalikuks menetluseks, ning kuulata kostja II üle vande all. Kostja II on seisukohal, et enne kohtuotsuse tegemist 19.02.2014 kohus kostja II taotlusi ei lahendanud, kuivõrd kohtutoimikust ei nähtu määrust taotluste rahuldamata jätmise osas. Toimikus esineb vaid 06.02.2014 kiri, mille olemasolust kohus kostjaid ei teavitanud ning enne lahendi tegemist ei olnud see kostjatele kättesaadav. Seega on kohus rikkunud TsMS § 436 ja § 438. Isegi kui lähtuda asjaolust, et kohus lahendas 06.02.2014 kirjaga kohtuistungi taotluse, pole lahendatud kostja II taotlust ütluste andmise kohta. Seega on kohus takistanud kostjatel tõendite esitamist, mis on oluline menetlusnormide rikkumine, kuna selliselt on rikutud menetlusosaliste võrdsuse printsiip ja poolte tõendite esitamise õigust. Kohus on hinnanud ekslikult kostja I poolset liisingulepingu ülesütlemist. Hageja esindaja teatas liisingulepingu lõpetamise soovist kostjatele 28.01.2009, mille kohta kostjatel oleva info kohaselt edastati ka kirjalik tahteavaldus, kuid see ei jõudnud kostjateni. Kostja II ütles seejärel hoopis ise liisingulepingu üles 20.02.2009, kui saatis hagejale kostja I nimel e-kirja sooviga leping ennetähtaegselt lõpetada. Samas on hageja jäänud seisukohale, et tema ütles lepingu üles 20.10.2009. Liisinguvõtjale kehtivaid aluseid liisingulepingu ülesütlemiseks eraldi kokku lepitud ei ole, mistõttu võisid kostjad VÕS § 116 lg 6 kohaselt kestvuslepingu üles öelda VÕS § 196 alusel. Kostja II on kostja I nimel korduvalt teavitanud hagejat puudustest asjal, mistõttu oli hageja reageeringu puudumisel põhjendatud liisingulepingu ülesütlemine. Kohus ei ole menetluses tuvastanud ega hageja tõendanud, kas hageja on vaidlustanud kostjate nimel tehtud 20.02.2009 ülesütlemist. Asjaolu, et kohus käsitles hageja huvides kostjate ülesütlemise kehtivust ilma hagejapoolse asjakohase taotluseta viitab kohtupoolsele hagi piiridest väljumisele, mis on menetlusnormide oluline rikkumine. Kohus on lahendis asunud seisukohale, et kostjad nõustuvad hagis esitatud nõuetega ja et kostjad pole esitanud kulude suuruse kohta vastuväiteid. Kostja II viimases menetlusdokumendis on selgelt leidnud kajastamist kostjate seisukoht, et nad hageja nõudeid ei tunnista. Seega on kohus vääralt tuvastanud asjaolusid ja kajastanud kostjate seisukohti. Kostjad on seisukohal, et kohus on tuvastanud tõendamata asjaolusid. Kohus on analüüsinud käenduslepingu tühisust, jõudes järeldusele, et leping on kehtiv vaatamata asjaolule, et tuvastamata on sõlmimise olulised asjaolud (aeg, koht ja lepingu koostanud ja kostjale esitanud isik) ning kostja II poolne tahe olla nimetatud lepinguga seotud peale endapoolset (20.09.2009) liisingulepingu ülesütlemist. Kostja väitis 31.01.2014 menetlusdokumendis, et käendusleping on teise tehingu varjus temalt välja petetud. Kuigi kohus märkis, et kostja II ei ole käenduslepingut tühistanud, ei pea kostja II seda vajalikuks, sest õigusvastasel viisil ja tuvastamata asjaoludel sõlmitud/väljapetetud käendusleping on seadusega vastuolus ja algusest peale tühine. Kostjad ei nõustu kohtu tuvastusega, et autol oli rida kahjustusi. Esiteks puuduvad menetluses tõendid, et auto tagastamisel oleks ülevaatus tehtud kostja juuresolekul, teiseks on autol esinevaid puudusi hinnanud konkureeriva automargi esindaja, mitte Citroeni esindaja või maaletooja. Eelnev on viinud olukorrani, kus kontrollimata pädevusega isik on hinnanud endale sobivalt auto väärtust moonutatud turu olukorras.

7.Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kohus ei ole lahendanud kostjate 31.01.2014 esitatud taotlusi, ei ole tõene. 06.02.2014 kohtu kirja puhul on tegemist määrusega TsMS § 463 mõttes ja seega on maakohus õiguslikult korrektselt jätnud kostjate taotlused määrusega rahuldamata. Kohtuasja materjalidest nähtub, et maakohus on selle kirja/määruse edastanud kostja I ja kostja II tehingulisele esindajale, kes on selle kättesaamist ka kinnitanud. TsMS § 319 lg 1 kohaselt loetakse menetlusdokument saajale kättetoimetatuks, kui see on kätte toimetatud tema poolt selleks volitatud isikule, käesoleval juhul kostjate tehingulisele esindajale Mehis Adamsonile. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kohus ei teavitanud selle kirja olemasolust kostjaid, ning et see polnud kostjatele kättesaadav. Apellandid ei ole kaebuses esile toonud ka asjaolusid, millest saaks järeldada, et juhul, kui nad oleksid oma taotluste rahuldamata jätmisest teadnud varem, oleksid nad käitunud menetluses kuidagi teisiti. 06.02.2014 määrusega lahendas maakohus kostjate taotlused ning jättis need rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja II taotluses esile toodud asjaolud ei anna alust järeldada, et menetluslik olukord oli muutunud. Kuivõrd käekirjaekspertiisi tulemus selgus juba 2013. aasta oktoobris, oleksid kostjad saanud oma seisukoha tõendamiseks vajalikke tõendeid ja taotlusi esitada varasemalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et tegemist ei olnud menetlusliku olukorra olulise muutumisega TsMS § 403 lg 2 mõttes ja seega ei saanud kostjad nõusolekut kirjalikuks menetluseks tagasi võtta. Läbiviidud käekirjaekspertiis näitab, et vaidlusalune käendusleping on allkirjastatud JS enda poolt pärast trükiteksti paberile kandmist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles osas, et käenduslepingu sõlmimise asukoht ei olnud Rakvere. Kuigi kostjad väitsid, et soovivad tunnistajate ütlustega ja poole vande all antavate seletustega tõendada seda, et käenduslepingul olev kostja II allkiri peteti kostjalt II välja, ei saa see väide tingida apellatsioonkaebuse rahuldamist. Kohus võtab vastu üksnes sellise tõendi ja korraldab üksnes sellise tõendi kogumise, mis on asjassepuutuv. Asjassepuutuv on selline tõend, millega soovitakse tõendada asjaolu, mille olemasolu või puudumise korral tuleks kohtul lahendada asi teisiti. Kostjad kinnitasid nii maakohtus kui ka apellatsioonkaebuses, et nad ei ole teinud käenduslepingu

12.Kostjad tõid apellatsioonkaebuses välja, et maakohus pole tuvastanud liisingulepingu eseme turuväärtust nõuetekohaselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on tuvastanud sõiduki väärtuse nõuetekohaselt selle liisinguandjale ehk hagejale tagastamise hetkel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kostjate poolt esitatud tõendid ei tõenda liisinguobjekti turuväärtust selle tagastamise hetkel, sest neist ei nähtu, et oleks arvesse võetud konkreetseid liisingueseme parameetreid ja puudusi, mis on fikseeritud liisingueseme tagastamise aktis. Liisingulepingu eseme turuväärtust selle tagastamise hetkel ehk 09.04.2010 tõendab eelkõige hind, millega sõiduk tegelikult 13.07.2010 võõrandati. Sõiduki võõrandas professionaalne automüüja, kellel on oskused ja kogemused hindamaks, mis on sellise sõiduki väärtus ja turuhind, millel esinevad sellised puudused, nagu on välja toodud liisingueseme tagastamise aktis. Kostjad on märkinud, et viisid ise liisingueseme juba 20.02.2009 autode müügiga tegelevale müügiplatsile, kuid ligi aasta jooksul vara müüa ei õnnestunud. Kostjad ei ole esitanud sellekohaseid tõendeid, mis hinnaga auto müügis oli. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on järeldanud õigesti, et pigem saab vara võõrandamishinda pidada sõiduki turuhinnaks, kuivõrd selle hinnaga õnnestus auto tegelikult realiseerida. Ka on ringkonnakohus seisukohal, et vaidlusaluse Citroen Jumper HDI (2002) väärtust ei saa võrrelda teiste sarnaste puudusteta sõidukitega ning nende võimalike turuväärtustega 2009. aasta aprillis, kuivõrd vaidlusalusel sõidukil esines palju puudusi ja vigastusi. Ka ei saaks võrrelda selle sõiduki hinda tolle aja erinevate müügipakkumistega, kuivõrd need näitavad pakkumishinda, mitte aga tegelikku tehinguhinda. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, mis näitaksid, et 09.04.2010 seisuga oli vaidlusaluse sõiduki turuväärtus kõrgem. Hageja esitas liisingueseme tagastamisaegse väärtuse tõendamiseks tõendi, millel on tõendi väärtus, selle tõendi kõrvalejätmiseks alust ei ole. Maakohus leidis õigesti, et kostjate poolt esitatud tõendid ei anna alust hageja poolt esitatud tõendi kõrvalejätmiseks või hageja poolt esitatud tõendist nähtuvast väärtusest erineva väärtuse tuvastamiseks. Mitte ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab tõendeid oma siseveendumuse kohaselt. Ringkonnakohus saab sekkuda maakohtupoolsesse tõendite hindamisse üksnes juhul, kui maakohus on tõendite hindamisel ületanud diskretsiooni piire. Sellise järelduse tegemiseks aga kostjate poolt kaebuses esitatud asjaolud alust ei anna. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on tuvastanud sõiduki turuväärtuse nõuetekohaselt.