Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Tambet Tampuu ja Jaak Luik
Kohtuasi
Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi OÜ Nerolink ja Juri Semjonovi vastu solidaarselt 4293 euro 47 sendi ja viivise saamiseks. Swedbank Liising Aktsiaseltsi menetluskulude kindlaksmääramise avaldus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2015 määrus tsiviilasjas nr 2-11-38135
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank Liising Aktsiaseltsi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts, esindaja vandeadvokaat Piret Blankin Kostja OÜ Nerolink Kostja Juri Semjonov
Asja läbivaatamise kuupäev
9. november 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2015 määrus tsiviilasjas nr 2-11-38135. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi OÜ Nerolink (kostja I) ja Juri Semjonovi (kostja II) vastu solidaarselt 4293 euro 47 sendi ja viivise väljamõistmiseks. Harju Maakohus rahuldas 19. veebruari 2014. a otsusega hagi osaliselt ning jättis menetluskuludest 14% hageja kanda ning 86% solidaarselt kostjate kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu
otsuse muutmata. Harju Maakohtu ning Tallinna Ringkonnakohtu otsused jõustusid 8. jaanuaril 2015. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse (avaldus) ja menetluskulude nimekirja. Avalduse kohaselt olid hageja menetluskulud kokku 1443 eurot 24 senti, millest riigilõiv oli 543 eurot 24 senti ja esinduskulud 900 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista kokku 1276 eurot 19 senti. Samuti palus hageja välja mõista viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.
2.Kostjad esitasid hageja avaldusele vastuväite. Kostjad ei nõustunud hageja õigusabikulusid hüvitama, sest menetluses esindas hagejat Külli Reinfeld, kes on töölepingulises suhtes hagejaga. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit õigusabikulude kandmise kohta. Hageja esitatud tegevusaruanne ei ole menetluskulude sissenõudmise aluseks.
3.Harju Maakohus rahuldas 4. märtsi 2015. a määrusega avalduse osaliselt. Kohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetlusekulud 467 eurot 16 senti ning viivise lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on põhjendatud menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv. Esindaja tasu kohta märkis kohus, et tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja esindajateks olnud hageja enda töötajad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 2 kohaselt hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes sõidukulud. Hageja menetluskulude nimekirjast ei nähtu, et hageja sooviks esindaja sõidukulude hüvitamist. Muid kulusid ei hüvitata.
4.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldus rahuldada. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. juuni 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et õigusabikulud on põhjendamatult jäetud kindlaks määramata. Maakohus on küll ekslikult leidnud, et hageja esindaja K. Reinfeld on hageja jurist, st hageja töötaja. Sellegipoolest ei ole õigusabikulude hüvitamise nõue õigustatud. Vaatamata sellele, et hageja ja Swedbank AS on erinevad juriidilised isikud, ei saa jätta arvestamata, et hageja on Swedbank AS-i tütarettevõtjaks, mille aktsiatest kuulub 100% Swedbank AS-ile. Puudub alus arvata, et hageja õigusosakonnas töötavad juristid ei oleks võimelised käesolevas asjas hagejat esindama. Puudub põhjendatud õigustus palgata kohtumenetlusse esindajaks emaettevõtja juriste. Emaettevõtja töötaja menetlustoimingud ja sellega kaasnev menetluskulu ei pruugi olla vastaspoolele ettenähtav. Tarbetute menetluskulude kunstlik tekitamine on vastuolus tsiviilkohtumenetluse eesmärgiga tagada asja lahendamine võimalikult väikeste kuludega ja viitab menetlusõiguste kuritarvitamisele. Põhjendatud on kostjate kahtlus, kas hageja on tegelikult
TsMS § 175 lg 2 alusel hüvitamisele kuuluvaid õigusabikulusid kandnud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub määruskaebuses tühistada kohtute määrused osas, milles kohtud jätsid hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata, ning teha uus määrus, millega rahuldada avaldus kogu ulatuses, v.a hagiavalduse koostamise kulu osas. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks on laiendatud tööandja mõistet ka tegeliku tööandjaga ühte gruppi kuuluvale ettevõtjale. TsMS § 175 lg 2 sellist tõlgendust ei võimalda. Hagejal on õigus nõuda esindajakulude hüvitamist sõltumata asjaolust, et hageja on Swedbank AS-i tütarettevõtja, mille aktsiatest kuulub 100% Swedbank AS-ile. Õigusabikulude nõudmine on põhjendatud ja lubatud. Ei saa asuda seisukohale, et tegemist on kahe iseseisva juriidilise isikuga, kuid olukorras, kus tuleb hüvitada hageja kulud kohtumenetluses, saab ema- ja tütarettevõtjaid käsitada ühisena. Hagejal ei pea olema ühtegi juristi, kelle kvalifikatsioon võimaldaks kohtumenetluses esindamist. Eraettevõtjal on õigus endale esindaja palgata, et tagada oma õiguste piisav kaitse, ning esinduskulud vastaspoolelt sisse nõuda. Kohtumenetluse on eelduslikult põhjustanud pool, kes selle kaotab ja kes peab tasuma ka menetlusega seotud kulud. Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et emaettevõtja töötaja tehtud menetlustoimingud ja kaasnevad menetluskulud ei pruugi olla vastaspoolele ettenähtavad. Menetluses esitatud volikirjast nähtub, et K. Reinfeld on Swedbank AS-i jurist ja hageja lepinguline esindaja. Ka kohtud on menetluses K. Reinfeldi lugenud hageja lepinguliseks esindajaks. Seega ei saanud kostjal tekkida muljet, et õigusabikulusid ei teki. Kostja ei saa eeldada, et kohtuvaidlust kaotades ei kaasne sellega tema jaoks mingisuguseid kulutusi. Kostjad ei pea tõendama, et nad on õigusteenuse eest esindajale maksnud. Asjakohane ei ole seetõttu viide, et hageja ei ole esitanud tõendeid õigusabikulude kandmise kohta.
7.Kostjad ei ole määruskaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 järgi tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga, et kohtud on põhjendamatult leidnud, et hageja lepinguline esindaja oli hageja töötaja TsMS § 175 lg 2 mõttes. Menetlusõiguse normi väära tõlgendamise tõttu tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 175 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes
sõidukulud. Töölepingu seaduse § 1 lg 1 järgi on töötaja töölepingu alusel teisele isikule (tööandja) tööd tegev füüsiline isik. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hagejat menetluses esindanud isik ei olnud hageja töötaja (ringkonnakohtu määruse p 17). Seda seisukohta ei ole kostjad määruskaebemenetluses ka vaidlustanud, mistõttu lähtub sellest ka kolleegium (TsMS § 688 lg 4, § 695). TsMS § 175 lg 2 sätestab erandi TsMS § 175 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt tuleb menetluskuludena hüvitada mh lepingulise esindaja kulud. Tegemist on kahju hüvitamise erikorraga (vt Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09, p 18). TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. Riigikohus on selgitanud, et kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused omistatavad emaettevõtjale (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-15, p 11). Kolleegium leiab, et eelviidatud lahendis võetud seisukoht on kohaldatav ka menetluskulude kindlaksmääramisel. Seega ei olnud ringkonnakohtul alust keelduda lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisest seetõttu, et hageja lepinguline esindaja oli hageja emaettevõtja töötaja.
10.Ringkonnakohus leidis, et puudub alus arvata, et hageja õigusosakonnas töötavad juristid ei oleks võimelised käesolevas asjas hagejat esindama. Kohus ei pidanud vajalikuks ega põhjendatuks hageja lepingulise esindaja kulude hüvitamist (ringkonnakohtu määruse p-d 17-18). Kolleegiumi arvates ei välista lepingulise esindaja kulude hüvitamist ainuüksi asjaolu, et õigustatud poole ettevõttes töötavad juristid. Muuhulgas on Riigikohus asunud näiteks seisukohale, et juriidilise isiku seaduslik esindaja võib tegutseda lepingulise esindajana, kelle esinduskulud tuleb hüvitada (Riigikohtu 18. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p-d 13-14). Õigusabikulude hüvitamist ei välista ka asjaolu, et menetlusosalisele osutas õigusabi tema poeg (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, p 13). Eelnevast lähtudes ei ole alust välistada lepingulise esindajana tegutsenud emaettevõtja juristi esinduskulude hüvitamist menetluskuludena. Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu väitega, et emaettevõtja töötajaga seotud kulu ei pruugi olla vastaspoolele ettenähtav. Toimikust nähtub, et vaidlusalust juristi käsitati menetluses läbivalt hageja lepingulise esindajana. Sellises olukorras jääb arusaamatuks, millele ringkonnakohtu järeldus tugineb.
11.Ringkonnakohus ja kostjad on avaldanud kahtlust, kas hageja on tegelikult hüvitamisele kuuluvaid õigusabikulusid kandnud. Käesoleval juhul ei ole kohtud hinnanud, kas, kellele ja missugusel õiguslikul alusel on hageja menetluskulude nimekirjas nimetatud õigusabikulud tasunud või kellele ta peab need tasuma. TsMS § 6 lg 1 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 12. jaanuaril 2015. Avalduse esitamise ajal kehtinud TsMS § 176 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.
TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Näiteks juhul, kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, siis võib kolleegiumi hinnangul eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS § 176 lg 6 esimest lauset kohaldamata. Samasugune regulatsioon oli sätestatud enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 174 lg-tes 3 ja 5. Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18), siis peab õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi (samuti enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 174 lg 5 järgi) õigusabi eest tasumise kohustuse olemasolu. Kui ringkonnakohtul tekib asja uuel läbivaatamisel kahtlus, kas hagejal on tegelikult kohustus õigusabikulusid kanda, siis peab ta määrama hagejale TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi tähtaja kuludokumentide esitamiseks (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11509, p 9). Kolleegium juhib tähelepanu, et enne 1. jaanuari 2006 kehtinud regulatsiooni järgi oli poolel kohustus esitada kuludokumendid koos kulude nimekirjaga, st tõendada avalduse esitamisel kulude tasumise kohustuse olemasolu. Sellises olukorras pidas Riigikohus piisavaks tõendiks õigusabi osutamise eest esitatud arvet või õigusabi eest tasumist tõendavat dokumenti (vt Riigikohtu
1.oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01). Kolleegiumi hinnangul on sama seisukoht kohaldatav ka kehtiva TsMS-i järgi lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel (vt ka Riigikohtu
14.oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, p 13).
12.TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
13.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.