Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

• • • • • • • • •

• • • • • • •

piirdeaia paigaldus; elektriliselt avanevate väravate paigaldus; videovalve ja fonoluku paigaldus; garaaži ette sillutise paigaldus; disaineri juhendamisel elamu ümber kõrghaljastuse rajamine; ümber elamu kivikattega kõnniteede paigaldus; elamu esimese korruse riknenud põrandakatte asendamine parketiga; elamu tagumisele küljele juurdeehituse teostamine (basseini, talveaia ja selle kohale teise korruse ehitus); keldrikorruse väljaehitus ja viimistlus (bassein, baar, türgi saun, duširuum, WC, veevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitus, elektrijuhtmestiku paigaldus, keskkütte süsteemi väljaehitus, ventilatsiooni automaatika paigaldus); hüdrofoori ja sissetulevale veele puhastusautomaatika paigaldus; elamu tagumisele küljele rõdu väljaehitus; elamu esimesele korrusele paigaldatud automaatne õhu konditsioneerimise süsteem; elamule katuse väljaehitus (sarikad ja katusekate); elamu teise korruse väljaehitus koos küttesüsteemiga (küttekaabel), duširuum, WC, mullivann, rõdu jne; kõikide väljaehitatud ruumide siseviimistlustööde teostamine ning põrandakatete paigaldus; elamu tagaküljel asuva trepi ümberehitamine ning selle alla panipaiga väljaehitus.

2008.a lasi hageja ühendada elamu reovete kanalisatsiooni linna poolt väljaehitatud trassiga. Reovete kanaliseerimist sinna alustati sama aasta augustis. Hagejal on õigus nõuda kostjalt nimetatud töödega seotud kulutuste hüvitamist poolte vahel sõlmitud seltsingulepingu (või ühise tegutsemise lepingu) alusel. Alternatiivselt on kostja kõnealuste kulutuste arvel alusetult rikastunud, nõue võib rahuldamisele kuuluda ka käsundita asjaajamise sätetest lähtuvalt. Hageja hindas töödega seotud kulutuste suuruseks 255 646,59 eurot, millise summa väljamõistmist hageja kohtult taotles. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja esitatud võimalikud nõuded on mistahes õiguslikul alusel aegunud. Ühise tegutsemise kokkulepet ei ole poolte vahel kunagi sõlmitud. Samuti ei ole hageja tegutsenud kui käsundita asjaajaja. Tallinnas aadressil XXX XXX XX/XXXX XXX XX asuv kinnisasi kuulub kostjale. Kostja koos perekonnaga soovis kinnistut müüa. 1998. aasta teisel poolel tegi hageja kostjale kostja poja vahendusel ettepaneku kinnisasja ostmiseks (hageja ei ole kostjale isiklikult tuttav, vaid on tuttav kostja pojale). Kostja poeg usaldas hagejale kinnistul asuva elamu võtme, et viimane saaks kinnistu ja sellel asuva elamu üle vaadata. Hageja võtmeid ei tagastanud ning asus kostja kinnistut valdama, kolides kinnistul asuvasse elamusse sisse. Kinnisasja püsiva valduse ülevõtmise kohta hagejaga kokkulepet ei olnud. Hageja valdus on pahauskne (AÕS § 35 lg 2) alates kinnistu enda valdusse võtmisest. Hageja käitus kinnistu valduse saamisel nagu selle omanik, mitte kui seltsinglane või käsundita asjaajaja. Õige ei ole, et kõik hagis nimetatud tööd on teostatud hageja poolt ja tema vahendite arvel. Osa töödest on teostatud kostja poolt enne valduse kaotamist. Kostja ei ole ka aluseta rikastunud. Hagejal puudub asjale tehtud parenduste hüvitamise nõue AÕS § 88 lg 1 ja VÕS § 1042 või Eesti NSV TsK § 477 alusel (kui see nõue ka ei oleks aegunud). Praegusel

3(11)

juhul on hageja omandanud kinnistu valduse omavoliliselt AÕS § 40 lg 2 tähenduses. Samade poolte vahel on kohtuotsusega tuvastatud, et hageja valdusel puudus seaduslik alus ning hageja rikkus kostja valdust. Valduse rikkumine on kõrvaldatud jõustunud kohtuotsusega. Hageja oli pahauskne valdaja. Hageja tehtud kulutused ei ole lisaks ka vajalikud TsÜS § 63 mõttes. VÕS § 1042 lg 2 p-st 3 tuleneb, et kulutuste tegijal ei ole sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud nõudeõigust, kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu. Kuivõrd pärast valduse hõivamist hageja poolt oli selge, et hageja kinnistu eest tasuda ei kavatse, on kostja vaielnud hageja omavolilisele valdusele vastu. Hageja tehtud kulutused ei olnud kostjale vajalikud ega kasulikud. Kostja kavatses kinnistu müüa. Hageja kulud vähendasid kinnisasja likviidsust, s.t kostja võimalust kinnistut müüa, samuti vähendasid kinnistu pinnaühiku turuväärtust. Kostja andis hagejale optimaalse suurusega uue maja ning sai ligikaudu 15 aastat hiljem tagasi ebaökonoomse, ebalikviidse, amortiseerunud maja, mille amortisatsiooni kõrvaldamiseks tuleb teha kulutusi 66 604 euro eest. Elamu amortisatsiooni tuleb parenduste nõude puhul käsitleda kahjuna, mille võrra tuleks vähendada parenduste hüvitust. Kostja on teinud menetluses ka vastavasisulise tasaarvestuse avalduse summas 66 604 eurot, juhul kui kohus peaks hageja nõude olemasolu osaliselt või täielikult tunnustama. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on alates 19.12.1997 Tallinnas aadressil XXX XXX XX/XXXX XXX XX kinnistu omanik. Puudub vaidlus ka selles, et kinnisasi oli alates 1998 teisest poolest (koos sellel asuva elamuga) hageja otseses valduses. Need asjaolud on poolte jaoks siduvalt tuvastatud 26.03.2012 tsiviilasjas nr 2-08-85878 tehtud jõustunud kohtuotsusega. Selle otsusega rahuldas kohus kostja (RK) hagi hageja (OL) vastu ülalnimetatud kinnisasja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest ja 46 016,39 euro väljamõistmiseks (hüvitisena kaotatud kasutuseeliste eest perioodil 10.12.2005-10.02.2011). Nimetatud otsusest järeldub muu hulgas, et OL valdus kinnisasjale oli ebaseaduslik (AÕS § 34 lg 1) ning et valdus oli pahauskne AÕS § 35 lg 2 mõttes. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtupraktikast lähtuvalt on kohtuotsus menetlusosalistele TsMS § 457 lg 1 mõttes lisaks lahendi resolutsioonile kohustuslik ka kohtu poolt lahendis tuvastatud asjaolude osas, mis on hagi lahendamise seisukohast materiaalõiguse järgi olulised (vt nt Riigikohtu 04.01.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12911, p 14). Seega ei ole pooltel ka võimalik eelnimetatud asjaolude üle käesolevas asjas enam vaielda. Pooled vaidlesid käesolevas asjas selle üle, kas ja millises ulatuses peab kostja hüvitama hagejale viimase poolt kostja kinnistule tehtud kulutused, samuti hageja väidetavate nõuete aegumise üle. Hageja menetluses esitatud väited võimaldavad hageja nõude erinevat materiaalõiguslikku kvalifitseerimist. Tegu võib olla seltsingust või ühise tegutsemise lepingust tuleneva nõudega, valdaja AÕS § 88 lg 1 kohase kulutuste hüvitamise nõudega, käsundita asjaajamisest (sh õigustamata asjaajamisest) tuleneva nõudega või alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 21 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduse käsundita asjaajamise kohta sätestatut siiski üksnes tegudele, mis on tehtud pärast 1. juulit 2002. Enne 1. juulit 2002 tehtud tegudele tuleb kohaldada teo tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid. Kuna enne 1. juulit 2002 käsundita asjaajamise kohta sätted puudusid, võib tehtud kulutuse hüvitamise aluseks olla ikkagi TsK § 477 (vt Riigikohtu 05.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p 16).

4(11)

Asjas ei ole tõendamist leidnud hageja väited, mille kohaselt on vaidlusalused kulutused tehtud poolte vahel sõlmitud ühise tegutsemise lepingu või seltsingulepingu täitmiseks. Järelikult ei saa olla hagejal ka sellisest õigussuhtest tulenevalt hüvitusnõuet. ST poolt tsiviilasjas nr 2-08-85878 antud ütlustest, mida kohus TsMS § 251 lg 2 alusel hindab ka käesolevas asjas kui tunnistaja ütlusi, järeldub, et hagejal ja (kostja pojal) AK-il olid 90-ndate aastate alguses ühised ärid ning ka Tallinnas aadressil XXX XXX XX / XXXX XXX XX asuva elamukrundi ostu kavandati algselt ühiselt nö kinnisvaraarenduse eesmärgil (II kd, tl 164-165). Samas nähtub JP ütlustest, et hageja ja AK elamut ning selle juurde kuuluvat ühiselt ei ehitanud, enne 1998 teist poolt oli ehitustööde tellijaks ja finantseerijaks AK, pärast seda hageja (III kd, tl 162). Muid tõendeid, mis hageja väiteid ühise tegutsemise kohta toetaksid, kohtu arvates ei olnud.

Samuti ei võimalda asja materjalid järeldada, et hageja tegi kinnisasjale kulutusi tahtega tegutseda kostja kasuks. Hageja on vähemalt vaidlusaluste kulutuste tegemisel tegutsenud ainult enda huvides. Seega on välistatud ka hageja käsundita asjaajamise võlasuhtest tulenev kulutuste hüvitamise nõue (VÕS § 1023 lg 1) kostja vastu. Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite, kuid kuna kohus tuvastas, et olemasolevate tõendite põhjal ei saa hagejal olla kostja vastu nõuet seltsinglepingust ja käsundita asjaajamisest, puudus menetlusökonoomia kaalutlustel vajadus analüüsida nimetatud võlasuhetest tulenevate nõuete aegumisega seonduvat. AÕS § 88 lg-st 1 tulenev ebaseadusliku valdaja kulutuste hüvitamise nõue on olemuslikult vastunõue asja omaniku vindikatsiooninõudele (AÕS § 80 lg 1). Seega saab valdaja kõnealuse nõude maksma panna alles siis, kui omanik esitab valdaja vastu asja väljaandmise nõude või kui valdaja ebaseaduslikus valduses olnud asja omanikule ise tagastab. Seega ei muutnud ebaseadusliku valdaja kulutuste hüvitamise nõue käesoleva asja materjalidest järelduvalt sissenõutavaks enne kostja poolt kinnisasja vindikatsioonihagi esitamist, mida kohus menetles ülalosundatud tsiviilasjas nr 2-08-85878. See hagi esitati kohtule 15.12.2008. AÕS § 88 lg-st 1 tuleneva nõude aegumistähtaega tuleb arvestada TsÜS § 149 esimeses lauses sätestatu järgi, mille kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Kuivõrd käsitletav nõue muutus eelmärgitut arvestades sissenõutavaks mitte enne kui 16.12.2008, ei olnud TsÜS §-s 149 sätestatud aegumistähtaeg käesolevas asjas menetletava hagi esitamise ajaks möödunud. Hageja nõue võimalikust alusetust riskastumisest tulenevast võlasuhtest on aegunud. Hageja väidete kohaselt on kostja kinnistul teinud omavahendite arvel töid aastatel 1998-2001. Lisaks on hageja väidetavalt lasknud 2008 ühendada elamu reovete kanalisatsiooni linna poolt väljaehitatud trassiga. 01.07.2002 jõustunud VÕSRS § 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui VÕSRSst ei tulene teisiti. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse alates 01.07.2002 kehtivas TsÜS-s ja VÕSs aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. VÕSRS § 9 lg-st 2 tuleneb samas, et kui 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. VÕSRS § 9 lg-st 3 tuleneb, et kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline tähtaeg lõpeks varem kui vastavalt VÕSRS § 9 lg-le 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS1994 § 113 lg-st 1 tulenevalt oli hagi aegumise üldine tähtaeg kümme aastat, v.a nõuded, mille kohta on seadusega ettenähtud lühendatud aegumistähtaeg või millele

5(11)

aegumist ei kohaldata. Aegumistähtaja kulg algas TsÜS1994 § 116 esimese järgi üldjuhul päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 151 lg 3 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. TsÜS § 151 lg 2 järgi aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Ka enne 01.07.2002 kehtinud regulatsiooni järgi muutus alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Kohtupraktikas on leitud, et kui isik teeb seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis on ta ka koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustise rikkumisest (vt Riigikohtu 13.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-21-133-05, p 15). Seega oli varasema TsÜS § 113 lg 1 järgi alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg pikem (10 aastat) kui alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 151 lg 1 järgne aegumistähtaeg (3 aastat). Aastatel 1998-2001 tehtud kulutuste osas hakkas alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kulgema hiljemalt 01.01.2002 ning lõppenuks TsÜS1994 § 113 lg 1 järgi 31.12.2011, st hiljem kui VÕSRS § 9 lg 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg, mis hakkas kulgema 1. juulist 2002. Seega tuleb 1998-2001 tehtud kostja kulutuste osas arvestada aegumistähtaega alates 1. juulist 2002 ning aegumistähtaeg lõppes 30. juunil 2005. Hagi on esitatud järelikult pärast selle aegumistähtaja lõppu. Hageja poolt 2008 väidetavalt tehtud kulutuste osas kuuluvad kohaldamisele kehtiva TsÜS aegumist puudutavad sätted. Nende kulutuste hüvitamiseks on hagi esitatud TsÜS § 151 lg-tes 1 ja 2 sätestatud aegumistähtaegade jooksul. Ajavahemikul 1998-2001 kehtinud AÕS § 88 lg 1 redaktsioon andis valdajale (kellelt omanik asja vinditseerib) õiguse nõuda omanikult asjale ja vilja saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist vastavalt sama seaduse §-dele 25 ja 28. AÕS § 28 lg 1 järgi oli isikul, kes võõrast asja vallates on teinud sellele vajalikke kulutusi, õigus nõuda omanikult nende hüvitamist, kui kulutuste tegija ei olnud asja oma valdusse saanud kuriteoga. Lisaks oli heausksel valdajal AÕS § 28 lg 2 kohaselt õigus omanikult nõuda asjale tehtud kasulike kulutuste hüvitamist osas, mis ületab tema poolt asja viljast saadud tulu. Hüvitus ei tohtinud sama lõike järgi siiski ületada määra, mille võrra asja väärtus on kasulike kulutuste tõttu suurenenud. Alates 01.07.2003 kehtiva AÕS § 88 lg 1 redaktsiooni järgi võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda vastavalt VÕS §-le 1042 (st vastavalt alusetu rikastumise sätetele). Kuivõrd ebaseadusliku valdaja poolt asjale tehtud vajalike kulutuste osas tuleb AÕS § 88 lg-t 1 pidada erinormiks alusetu rikastumise võlasuhtest tulenevate nõuete suhtes, käsitles kohus esmalt nõuete põhjendatust sellest sättest lähtuvalt. AÕS § 88 lg-st 1 (enne 01.07.2003 koosmõjus AÕS § 28 lg-ga 1) tulenevalt saab ebaseaduslik valdaja nõuda selle sätte alusel asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Muude kulutuste hüvitamist saab valdaja nõuda üksnes vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Ilmselt saab omavoliline valdaja vastavalt alusetu rikastumise sätetele nõuda ka vajalike kulutuste hüvitamist. Kuigi enne 01.07.2003 kehtinud AÕS redaktsioonis puudus AÕS § 88 lg 1 kehtiva redaktsiooni teises lauses sisalduv norm, võis ebaseaduslik valdaja ka varasemalt nõuda muude kulutuste hüvitamist vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Sellist võimalust ei välistanud kohtu arvates ka kuni 30.06.2002 kehtinud AÕS § 28 lg 2. Asjale tehtud kulutuste liigid on defineeritud TsÜS §-s 63. Hageja poolt kostja kinnisasjal teostatud töödega seonduvad kulutused ei ole kohtu hinnangul sellised, mida saaks pidada vajalikeks TsÜS § 63 p 1 või varemkehtinud AÕS § 27 p 1 mõttes. Ehitustehniliste ekspertiiside alal riiklikult tunnustatud ekspert ÜL on enda poolt koostatud arvamuse lõppjäreldustes leidnud, et hageja poolt hagis loetletud

6(11)

tööde hulgas ei ole selliseid, mis oleksid olnud vajalikud XXX XXX XX/XXXX XXX XX kinnistul asuva elamu säilitamiseks või selle kaitsmiseks täieliku või osalise hävimise eest (III kd, lk 43). Tunnistaja OS ütlustest järelduvalt oli elamu olmeveekanalisatsioon ja veetrass välja ehitatud ning AS Tallinna Vesi trassidega ühendatud ajavahemikus 1998 augustist oktoobrini (III kd, tl 161-162). Ka JP ütluste kohaselt oli elamu ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitrassidega ühendatud 1998 sügisel (III kd, tl 164). Seega võis hageja 2008 reovete kanalisatsiooni liitumine olla täiendav liitumine (I kd, tl 16 ja 17). Vajadus selleks (uueks) liitumiseks oli ilmselt tingitud vahepeal toimunud elamu laiendamisest. Seda arvestades ei saa ka 2008 toimunud elamu reovete kanalisatsiooni ühendamist linna poolt väljaehitatud trassiga lugeda vajalikuks kulutuseks TsÜS § 63 p 1 mõttes. Eeltoodut arvestades ei saa hageja nõuda hagis nimetatud töödega seotud kulutuste hüvitamist otseselt AÕS § 88 lg 1 alusel, kuna tegu ei ole vajalike kulutustega. See aga ei välista põhimõtteliselt siiski hageja õigust nõuda vaidlusaluste kulutuste hüvitamist ulatuses, mille võrra on kostja nende arvel (alusetult) rikastunud. Kuivõrd tegu on ebaseadusliku valdaja vastunõudega vindikatsiooninõudele, muutus vastav nõue sissenõutavaks mitte varem kui 16.12.2008 ning ei ole seega aegunud. Seega ei oma kohtu eelnevad põhjendused alusetu rikastumise nõude aegumise kohta asja lahendamise seisukohast kokkuvõttes õiguslikku tähtsust. VÕSRS § 23 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002. VÕS § 1042 järgi võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. VÕS § 1042 lg 2 näeb ette rea juhtumeid, mil kulutuste tegijal ei ole sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud nõudeõigust. Enne 01.07.2002 kehtinud TsK asjakohased sätted ei olnud samavõrd detailsed. TsK § 477 lg 1 järgi oli isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kui vara ei ole võimalik tagastada, tuli TsK § 477 lg 3 järgi hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus ning lg 5 järgi kõik tulud, mis saadi pärast seda, kui saadi teada või oleks pidanud teada saama vara saamise alusetusest. TsK § 477 lg 6 kohaselt laienes alusetult omandatud vara tagastamise kohustus ka juhtudele, mil vara säästeti teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta. Samas on kohtute praktikas VÕS § 1042 lg-tes 1 ja 2 sätestatut põhimõtteid sisuliselt rakendatud ka TsK § 477 normide rakendamisel. Kostja ei ole hageja poolt kulutuste tegemise tagajärjel praegusel juhul rikastunud. Hinnates isiku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib eeldada, et eseme omanik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui need on põhjendatud. Kui esemele tehtud kulutused ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka omanik ise poleks neid teinud. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel tuleks võtta aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. See tähendab, et hüvitise määramisel tuleb arvestada, kas ja kuivõrd on kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab (vt nt Riigikohtu 21.09.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-11, p 12). Hageja on teinud XXX XXX XX/XXXX XXX XX kinnisasjal kulutusi eeskätt sellel asuva elamu ümberehitusteks, sh on elamu suletud netopind suurenenud 363,8 ruutmeetrilt 554,55 ruutmeetrini. Nende asjaolude üle ei ole pooltel vaidlust ning seda kinnitavad ka tõendid, sh DT kirjalik eksperdiarvamus. Tunnistajate LM ja JP ütlustest ilmneb, et XXX XXX XX/XXXX XXX XX kinnistul 1998 sügisel asunud elamu oli peaaegu valmis, ilmselt olid tegemata siseviimistlustööd osades tubades (II kd, tl 161-162 ja 167-168). Samade isikute ütluste põhjal otsustades soovis kostja

7(11)

perekondlikel põhjustel kinnisasja siiski võõrandada. Tal endal puudus sellel hetkel kavatsus kinnisasja, sh sellel paiknevat elamut, parendada ja selleks veel täiendavaid kulutusi teha. Ütluste põhjal otsustades puudusid nii temal kui tema pereliikmetel selleks ka rahalised vahendid. Kohtule avaldatu kohaselt soovib kostja kinnisasja jätkuvalt võõrandada. Ekspert DT kirjalikust arvamusest ilmnevalt on kinnisasja väärtus hageja kuluste tulemusel hinnanguliselt küll suurenenud 107 000 euro võrra (29.07.2013 seisuga). Samas on ekspert 13.-14.03.2014 istungil selgitanud, et asja niigi madal likviidsus on nende kulutuste tulemusena tõenäoliselt veelgi vähenenud ning kinnistu prognoositav müügiperiood on aasta või enam (III kd, tl 157-158). Kuivõrd kinnisasjaga seoses peab kostja müügiperioodi jooksul tegema jooksvalt kulutusi (riiklikud maksud, kulud küttele jms), on kostja poolt hageja kulutustest saadav tegelik kasu kohtu hinnangul küsitav. Elamu ümber- ja juurdeehitustega seotud kulutused on kohtu arvates majanduslikult põhjendamatud. Puudub alus arvata, et kostja oleks selliseid kulutusi ise teinud. Samuti on osad väidetavad kulutused (nt kulutused vee puhastusautomaatikale, ruumide siseviimistlustöödele) otsese valduse tagasisaamise ajaks (2013 lõpus) ennast ka suuremas osas ammendanud (st hageja oli need kulutused ise ära tarbinud). Lisaks välistaks hageja nõudeõiguse praegusel juhul VÕS § 1042 lg 2 p-s 2 sätestatu, mille kohaselt ei ole kulutuste tegijal sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud nõudeõigust, kui kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud. TsK § 477 normide rakendamisel oleks selline piirang õiguste teostamisel kohtu arvates tuletatav üldisest hea usu põhimõttest. Kohtule ei ole asja materjalide põhjal teada asjaolusid, mis takistanuks hagejal kostjat kulutuste tegemise kavatsusest eelnevalt teavitada. Ometigi pole hageja tõenditest nähtuvalt kostjat kulutuste tegemise kavatsusest teavitanud. Kuna hageja ei ole kohtu arvates käsitletav heauskse valdajana, puuduks tal õigus nõuda kasulike kulutuste hüvitamist ka enne 01.07.2003 kehtinud AÕS § 28 lg 2 alusel. Eeltoodud kaalutlusi arvestades jättis kohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses, hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Tsiviilasja nr 2-08-8587 materjalidega on tõendamist leidnud asjaolu, et hageja ei kolinud majja ebaseaduslikult, vaid ta sai võtmed ning vastavalt kokkuleppele hakkas pooleli oleva elamu ehitamist lõpetama, elades samal ajal selles elamus. Jääb selgusetuks, miks kohus loeb pea 10 aastat toimivaid kommunaalteenuste lepinguid ebapiisavateks tõenditeks asjaolust, et ta elas kinnistul asuvas elamus hageja teadmisel ja loal. Kohus on põhjendamatult nõustunud kostja paljasõnalise väitega, et ta ei teadnud 10 aasta jooksul, et hageja ehitas lõpuni kinnistul asuva elamu ja et AK oli selleks andnud oma heakskiidu. Vaidluse all ei ole kunagi olnud asjaolu, et kostja poeg on olnud tema esindajaks. Õige on AK-i ütlus, et ema (kostja) ei olnud tegelik maja omanik, et maja on ema nimel formaalselt. Tsiviilasja nr 2-08-8587 materjalidest nähtub, et 23.03.2010 esitas kostja kohtule avalduse lepingu ülesütlemiseks ja kinnistu tagastamiseks. Seega kostja on ise tunnistanud, et hageja valdus on olnud kuni 23.03.2010 täiesti seaduslik. Seega on õige hageja väide, et omandiõiguse üle puudub poolte vahel käesolevas kaasuses igasugune vaidlus. Õige ei ole kohtu seisukoht, et hageja poolt tehtud kulutused ei olnud kostjale kasulikud, vaid viisid selle likviidsuse alla. Kohus ei ole põhjendanud, millest ta sellise järelduse tegemisel lähtus. Ka ekspert ei ole aruandes märkinud, et tänu hageja tehtud kulutustele muutus elamu ebalikviidseks.

8(11)

Arusaamatu ja kohtu poolt põhjendamata on järeldus, et hageja on kõik tema ehitatud väärtused ära kasutanud. Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-08-8587 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja kasutuseelise eest üle 46 000 euro, leidmata, et nõue tuleks osaliselt jätta rahuldamata, kuna hageja tehtud ehituslikud tööd on ära kasutatud. Ekspert DT leidis ekspertiisihinnangus, et teostatud tööd tõstsid kinnistu hinda 107 000 eurot. Ekspert ÜL arvamusel kulutas hageja ehituseks oma vahendeid 95 644 eurot. Mõned AK-i poolt teostatud tööd ei vii seda hinda allapoole. Selgusetuks jääb, kuidas saab hageja ära tarbida tema poolt teostatud ehitustööd - haljastus on siiani kinnistul, väravad töötavad, garaaž on alles ja funktsioneerib, sama kehtib ka katusekorruse suhtes jne. Kohus on arvestanud ainult kostja paljasõnaliste väidetega, et pooltel puudus ühise tegutsemise kokkulepe, kuigi tõendamist leidis, et nii AK kui ka OL tegid kinnistule kulutusi, mille eesmärgiks oli peale elamu valmimist kinnistu realiseerida. Kohus jäi uskuma, et kostja ja hageja vahel oli justkui sõlmitud suuliselt kinnistu ostuleping, kuigi eelmainitud fakti ei ole ühegi dokumentaalse tõendiga tõendatud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ning tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses on apellant esitanud samad väited, mis ta esitas maakohtule, ja maakohus on otsuses neid käsitlenud. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Maakohus on hageja nõude lahendamisel õigesti kohaldanud AÕS § 88 lg 1 ning leidnud, et hagejal on õigus nõuda üksnes vajalike kulutuste hüvitamist. Vajalikud kulutused on TsÜS § 63 p 1 järgi need, millega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Muude kulutuste hüvitamise osas on maakohus kohaldanud VÕS § 1042. Kolleegium leiab, et ebaõiged on apellandi väited, mille kohaselt tsiviilasja nr 2-08-8587 materjalidest tulenevalt oli hageja valdus kostja kinnisasja suhtes seaduslik. Kolleegium nõustub maakohtuga, et apellandi poolt viidatud tsiviilasjas tehtud otsusest tuleneb just vastupidine. Harju Maakohtu 26.03.2012 otsusega on kostjale kuuluv kinnisasi Tallinnas XXX XXX XX/XXXX XXX XX välja nõutud hageja ebaseaduslikust valdusest. Nimetatud otsus on jõustunud ja TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagiga või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel. Eelviidatud tsiviilasjas tehtud otsuses on tuvastatud, et

9(11)

hageja valdus oli ebaseaduslik (AÕS § 34 lg 1). Eeltoodu tõttu ei pidanud maakohus käesolevas tsiviilasjas enam hindama hageja väiteid selle kohta, et ta valdas kostjale kuuluvat kinnistut seaduspäraselt. Apellatsioonkaebuses toodud väited valduse seaduslikkuse kohta ei saa kummutada tsiviilasja nr 2-08-8587 otsuses toodud järeldusi. Kolleegium leiab, et maakohtu hinnang, mille kohaselt ei olnud hageja poolt tehtud kulutused vajalikud, on õige ja selles osas ei ole apellant maakohtu otsust selgesõnaliselt ka vaidlustanud ega selgitanud, milliste kulutuste osas on maakohtu järeldus olnud ebaõige. Apellant leidis, et maakohus on ebaõigesti hinnanud hageja poolt tehtud kulutuste kasulikkust ja seetõttu jätnud ebaõigesti rahuldamata alusetu rikastumise nõude. Kolleegium selle väitega ei nõustu. Maakohus on nõuet lahendades kohaldanud nii TsK sätteid kui ka VÕS § 1042, kuna kulutusi on tehtud alates 1998-ndast aastast. VÕS § 1042 lg 1 järgi on nõude üheks eelduseks see, et isik, kelle esemele kulutusi tehti, peab olema seeläbi rikastunud. Maakohus on õigesti kostja rikastumise hindamisel arvestanud kostja kavatsustega kinnistu suhtes ja sellest lähtudes hinnanud, kas kulutused olid kostjale majanduslikult kasulikud ja põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja sooviks oli ja on jätkuvalt kinnistu võõrandada, kuid hageja poolt tehtud kulutused on kinnistu likviidsust pigem vähendanud. Õige on apellandi väide, et ekspert DT arvamuse kohaselt on hageja poolt tehtu tõttu kinnistu väärtus 107 000 euro võrra tõusnud, kuid apellant on jätnud tähelepanuta, et elamu ümberehitamine viisil, kus on ca 200 m2 võrra suurenenud elamu netopind, muudab elamu müügiperioodi oluliselt pikemaks ja müümise raskemaks. Maakohus arvestas ka seda, et enamus ümberehitusi on hageja poolt tehtud üle kümne aasta tagasi ja muist tehtud töödest on ennast valduse üleandmise ajaks ammendanud. Ebaõige on apellandi poolt käesoleva hagi seostamine tsiviilasjas nr 2-08-8587 hagejalt kostja kasuks väljamõistetud kasutuseelise väärtusega. Kasutuseelise väärtus mõisteti kostja kasuks välja hagejalt kui ebaseaduslikult valdajalt ja see ei ole seotud sellega, kas hageja on teinud kostja kinnistule kulutusi ja/või kas muist hageja poolt kinnistul tehtud parendustest oli valduse üleandmise ajaks ennast ammendanud. Maakohus on kulutuste hüvitamise nõude tulenevalt alusetut rikastumist reguleerivatest sätetest jätnud rahuldamata ka põhjusel, et nõude rahuldamise välistab VÕS § 1042 lg 2 p 2, kuna hageja ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu kostjale kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud. See, et kostja võis aimata, et hageja teeb kulutusi kinnistul paikneva hoone ümberehitamiseks, ei tähenda, et hageja oleks täitnud teavitamise kohustust. Hageja väidet, et käesoleva vaidluse poolte vahel oli seltsinguleping või ühise tegutsemise leping, on maakohus käsitlenud ja leidnud, et hageja väide ei ole tõenditega kinnitust leidnud. Kolleegium nõustub maakohtuga ja peab maakohtu otsuse sellekohaseid põhjendusi piisavaks, mistõttu neid ei korda. Ebatäpne on apellandi väide, et maakohus on tuvastanud, et pooltel oli sõlmitud suuliselt kinnistu müügileping. Maakohus sellist asjaolu tuvastanud ei ole. Maakohus on tuvastanud, et pooled pidasid läbirääkimisi elamu müügi osas ja seoses sellega anti kinnistul paikneva elamu võtmed hagejale. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta apellandi (hageja) kanda. Maakohus on seoses hagi rahuldamata jätmisega põhjendatult jätnud TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud hageja kanda.

10(11)

14.07.2014 määrusega rahuldas ringkonnakohus apellandi taotluse menetlusabi saamiseks ja vabastas ta riigilõivu 2500 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, siis tuleb riigilõiv TsMS § 190 lg 4 sätestatud põhimõtte kohaselt välja mõista riigituludesse.

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.