Kohtulahend

Asjaolud Harju Maakohtu menetluses oli hageja hagi kostja vastu kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks (tagasivõitmiseks). Harju Maakohtu 23.10.2013 otsusega rahuldas kohus hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2014 otsusega jättis ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.10.2013 otsuse lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu täiendusi. Ringkonnakohus jättis poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus PV kanda. Riigikohus jättis oma 26.05.2014 määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ning jättis kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Harju Maakohtu 23.10.2013 ja Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2014 otsused jõustusid 26.05.2014. Hageja esitas kohtule 10.06.2014 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, 11.06.2014 täpsustas menetlusdokumendiga menetluskulude kindlaksmääramise avaldust. Hageja menetluskulud on järgmised: hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 8308,51 eurot, hagi tagamise avalduselt tasutud riigilõiv summas 28,76 eurot ja õigusabikulu 5523,96 eurot (sh käibemaks 920,66 eurot). Esindustasu suuruseks oli 100 eurot (käibemaksuta) tunnis. Hageja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane ning nimetatud kulutused on seotud käesoleva tsiviilasja menetlemisega. Hageja palus määrata kindlaks hageja menetluskulud kogusummas 13 861,23 eurot. Kostja seisukoht Kostja vaidles menetluskulude hüvitamisele vastu. Hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu määras, mille Riigikohus on tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks. Kostjalt ei saa nõuda põhiseadusega vastuolus oleva lõivu hüvitamist. Antud juhul oli tegemist tagasivõitmise hagiga, mille esitamise võimalus tuleneb pankrotiseadusest ja mida saab pankrotimenetluse raames pidada tavapäraseks. Tegemist on halduri poolt talle seadusega pandud ülesannete täitmisega, milleks ei olnud halduri enda tegutsemiskohaks oleva õigusbüroo kaasamine vajalik. Halduri tasu küsimus oma ülesannete täitmise eest tuleb lahendada eraldi pankrotiseaduse alusel. Hageja leidis, et õigusabikulud ei ole reaalselt kantud. Arve adressaat JV on pankrotis, mistõttu ilmselt ei ole ta ka suuteline neid kulusid kandma. Hageja vaidlustas üksikute menetlustoimingute tegemiseks kulunud aja. Maakohtu määrus Maakohus mõistis välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud summas 13 080,87 eurot (TsMS § 175 lg 1 alusel). Kohus analüüsis esindaja tunnihinda ja leidis, et asja mahtu ja keerukust arvestades oli tunnihind 120 eurot (koos käibemaksuga) põhjendatud. Tsiviilasi nr 2-12-13895 oli tavapärasest keerukam ning hageja oli õigustatud kasutama lepingulist esindajat. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega pankrotiseadus ei välista pankrotihalduri õigust kasutada kohtumenetluses õigusabi. PankrS § 62 lg 1 annab pankrotihaldurile õiguse kasutada kolmandate isikute abi. Õige ei ole arusaam, et õigusabikulusid ei tule välja mõista, kuna kostja ei ole tegelikult õigusabikulusid kandnud. Hageja pidi tõendama üksnes lepingulise esindaja kulu tekkimist ning kulu tekkimist summas 5523,96 tõendavad arved nr 140122 ja nr 140121. Seejuures ei oma arvete koostamise aeg menetluskulude kindlaksmääramisel tähendust. Arvete spetsifikatsioonide puudumine ei välista kulude põhjendatuse sisulist kontrollimist kohtu pool, kuna hageja on esitanud detailse lepingulise esindaja kulude ajalise arvestuse menetluskulude kindlaksmääramise avalduses.

2(4)

Kuna pankrotihaldur oli pankrotivara puudutavas vaidluses menetlusosaliseks võlgniku asemel, täites pankrotihalduri seadusest tulenevaid ülesandeid, on põhjendamatu kostja vastuväide, et hageja esitatud arved on adresseeritud JV-le, kuid JV (pankrotis) ei ole asjas menetlusosaliseks. Maakohus analüüsis erinevate menetlustoimingute vajalikkust ja sellele kulunud aja põhjendatust ning leidis kokkuvõttes, et hageja esindaja põhjendatud ajakulu oli kokku 39 tundi ja 32 minutit, so 39,53 tundi. Seega hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud summas 39,53*120=4743,60 eurot. Kostja vastuväited hageja tasutud riigilõivu kohta ei pidanud kohus põhjendatuks ja leidis, et kuna konkreetne riigilõivu määr tunnistati põhiseaduse vastaseks pärast selle tasumist, tuleb hageja tasutud riigilõiv kostjalt välja mõista. Lisaks esitas hageja 05.04.2014 hagi tagamise avalduse, millelt tasus 05.04.2014 kehtinud RLS § 57 lg 4 järgi riigilõivu summas 28,76 eurot. Seega on hagi tagamise avalduselt tasutud riigilõiv summas 28,76 eurot hageja põhjendatud menetluskulu. Eelnevast tulenevalt hageja menetluskulud on põhjendatud summas 4743,60 + 8308,51 + 28,76 = 13 080,87 eurot. Seega tuleb nimetatud summa välja mõista kostjalt hageja kasuks. Määruskaebus Kostja palub tühistada määruse osas, millega maakohus rahuldas hageja taotluse. Maakohtu määrus on õigusvastane osas, mis puudutab kostja vastuväite rahuldamata jätmist seoses riigilõivu välja mõistmisega kostjalt ulatuses, milles see ületab põhiseadusega kooskõlas olevat riigilõivu määra. Kostjalt ei saa nõuda põhiseadusega vastuolus oleva riigilõivu hüvitamist. Õiglaseks riigilõivu suuruseks käesoleval hetkel kehtiva riigilõivuseaduse lisaga 1 kehtestatud riigilõivu määr, milleks on (hagihinda 179 139,24 arvestades) 1800 eurot. Käesolevas kohtumenetluses oli tegemist tagasivõitmise hagiga, mille esitamine kuulub PankrS § 118 lg 1 alusel pankrotihalduri tavapäraste seadusest tulenevate pankrotimenetlusega seotud kohustuste hulka. Pankrotihaldurilt eeldatakse seadusega sellise tasemega õigusalaseid teadmisi, mida pankrotihalduril on vajalik oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Järelikult eeldatakse pankrotihaldurilt ka selliseid õigusalaseid teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud pankrotimenetluse raames algatatavas tagasivõitmise kohtumenetlustes osalemiseks. Lepingulise esindaja kasutamine on õigustatud vaid väga erandlikel asjaoludel. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et pankrotihalduri poolt esindaja kasutamine terve kohtumenetluse vältel on kooskõlas PankrS § 62 lg-ga

3(4)

lg 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 159 779,12 kuni 191 734,94 eurot tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 8 308.51 eurot. Riigilõivu põhjendatud määra hindamisel juhindub ringkonnakohus Riigikohtu praktikast. Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegium on otsuses 18.12.2012 p-s 30 märkinud, et enne 01.01.2009 kehtinud riigilõivud tagasid võrreldes 01.01.2011 kuni 30.06.2012 kehtinud lõivudega samal määral menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgid, kuid koormasid selle juures vähem kohtusse pöörduvaid isikuid (Riigikohtu üldkogu 29.11.2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-22-11, punktid 31.1 ja 31.4; 06.03.2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punktid 27.3 ja 27.6). Seega põhiseaduspärase riigilõivu suuruse määramisel tuleb lähtuda kuni 31.12.2008 kehtinud riigilõivuseaduse lisast 1, mille alusel tuli 179 139,24 euro suuruse hagihinna korral tasuda riigilõivu 4 537,73 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja tasunud riigilõivu enam 8 308,51-4 537,73= 3 770,78 eurot ja seda summat ei saa kostjalt välja mõista. Hagejal on õigus taotleda enamtasutud riigilõiv tagasi TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel. Määruskaebus ei ole põhjendatud osas, milles kostja vaidlustab pankrotihalduri õiguse kasutada õigusabi tagasivõitmise hagi esitamisel ja selle kohtus menetlemisel. Määruskaebuse väide, et esindajat ei oleks tulnud võtta kogu kohtumenetluseks, on üldine ega võimalda hinnata, millisteks toiminguteks ei pidanud kostja arvates hagejal esindajat olema. Asjaolu, et esindaja asub halduriga samas tegevuskohas, ei anna põhjust välistada menetluskulude hüvitamist hagejale. Maakohus on hinnanud, miks oli asja sisu ja keerukust arvestades vajalik hagejal esindaja olemasolu. Tegemist on maakohtu diskretsiooniga, millesse ringkonnakohus ei sekku, kuna diskretsiooni piire ei ole ületatud. Seega tuleb määrus tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja menetluskulud 9 310,09 eurot ületavas osas.

Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.