Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

kantud kaasomaniku XXX kustutamiseks ja 2/3 mõttelises osas XXX omanikuna kinnistusraamatusse kande tegemiseks kohtuotsusega.

Esitatud asjaolud ja hagi nõuded 05.04.2012 esitas XXX(pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp Harju Maakohtusse hagi XXX vastu 13.02.2009 kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ja omandi tagasinõudmiseks ning kohustada kostjat hüvitama XXX kinnistu väärtus. Kostja hagile ei vastanud. 08.08.2012 rahuldas Harju Maakohus tagaseljaotsusega XXX(pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupp hagi XXX vastu. 31.08.2012 esitas kostja kaja, mille põhjenduste kohaselt ei ole hagiavalduses esitatud asjaolud õiguslikult veenvad, mille tulemusel poleks saanud hagi tagaseljaotsusega rahuldada ning kostja leidis, et hagiavaldus on menetlusse võetud ebaõigesti. Hageja leidis, et kaja on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. 02.10.2012 määrusega jättis kohus kaja rahuldamata ja menetluse taastamata. Tallinna Ringkonnakohus leidis 12.12.2012, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tsiviilasja nr 2-12-13895 menetlus tuleb taastada. Hagiavalduse kohaselt 13.02.2009 sõlmisid XXX ja XXX kinnistute kinkelepingu ja asjaõiguslepingud, millega XXX kinkis talle kuulunud 2/3 suuruse mõttelise osa kinnistust nimetusega XXX (edaspidi XXX kinnistu), registriosa numbriga XXX, asukohaga XXX vald, XXX küla, katastritunnus XXX, maatulundusmaa; 2/3 suuruse mõttelise osa kinnistust nimetusega XXX (edaspidi XXX kinnistu), registriosa numbriga XXX, asukohaga XXX vald, XXX küla, katastritunnus XXX, maatulundusmaa, ning kinnistu nimetusega XXX (edaspidi

XXX kinnistu), registriosa numbriga XXX, asukohaga Harjumaa, XXX vald, XXX alevik, XXX oma abikaasa XXX. Pärnu Maakohtu 26.09.2011 määrusega nimetati ametisse ajutine pankrotihaldur ja Pärnu Maakohtu 15.11.2011 määrusega kuulutati välja hageja pankrot. Pankrotiavalduse aluseks oli Swedbank AS ja XXX vahel 29.05.2007 sõlmitud laenuleping nr XXX ning 01.10.2009 sõlmitud laenuleping nr XXX. Pankrotiavalduse esitamise seisuga oli võlausaldaja Swedbank AS-i nõue XXX vastu kokku 468 262, 61 eurot, millest laenulepingu nr XXX järgne võlgnevus on 81 577, 41 eurot ja laenulepingu nr XXX järgne võlgnevus on 392 387, 58 eurot. Samas oli XXX võtnud endale suuri kohustusi Bank DNB Nord A/S ees, milles tagas käendusega OÜ XXXja OÜ XXX kohustusi. Hageja sõlmis 13.02.2009, s.o. 2 aastat ja 7 kuud enne ajutise halduri nimetamist ning 2 aastat ja 9 kuud enne võlgniku pankroti välja kuulutamist kinkelepingu oma abikaasa XXX. Kinkelepinguga kinkis hageja 2/3 suurused mõttelised osad XXX ja XXX kinnistust ning hagejale kuuluva XXX kinnistu. XXX ja XXX kinnistutele on seatud isiklik kasutusõigus XXX kasuks. Lisaks sõlmisid XXX ja XXX sama kuupäeval, so 13.02.2009 abieluvaralepingu, mille tulemusel pooled leppisid kokku, et abikaasade ühisvaraks olnud kinnisvara jäi kostja lahusvaraks ning XXX lahusvaraks jäid tema enda arveldusarved ning nendel olevad rahalised vahendid. Nimetatud tehingutega muutis XXX ennast sisuliselt varatuks. Seega oli XXX ja XXX vahel 13.02.2009 sõlmitud kinkelepingu alusel kinnistute võõrandamise eesmärgiks ilmselgelt võlausaldajate huvide kahjustamine, kuivõrd XXX pidi olema teadlik enda olemasolevatest kohustustest. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et kuivõrd kostja oli XXX abikaasa, siis kehtib seadusest tulenev eeldus, et kostja teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga teadlikult võlausaldajate huve, PankrS § 110 lg-le 3. Eeltoodu alusel palub hageja tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks XXX ja XXX vahel 13.02.2009 sõlmitud kinkelepingu ja asjaõiguslepingud ning kohustada XXX andma nõusolek kinnistute omandi üleandmiseks XXX omandisse ning kohustada XXX hüvitama XXX kinnistu väärtus mitte väiksemas summas kui 175 757, 03 eurot.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ning leiab, et kinkelepingu tagasivõitmiseks alust ei ole. Hageja poolt esile toodud faktilised asjaolud ei ole piisavad võimaldamaks hagi rahuldamist. Hageja on faktiliste asjaoludena esile toonud kõigest ühe asjaolu, so 13.02.2009 sõlmitud kinkelepingu. PankrS § 111 lg 1 p 2 (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) alusel kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb kohtul tuvastada järgmiste eelduste olemasolu: 1) kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist;

2) kinkega kahjustati võlausaldajate huve; 3) võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks; 4) kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Kinnistu väärtuse hüvitamise nõude korral tuleb arvestada ka PankrS § 119 lg 3, mille kohaselt peab teine pool hüvitama saadu väärtuse, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Asjaolu, kas kinkega kahjustati võlausaldajate huve ning kas võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks, ei ole võimalik hagiavalduse põhjalt paraku kuidagi kindlaks teha. Kostja võimalikule teadmisele tagasivõitmise alustest (PankrS § 119 lg 3 järgi ) ei ole hagis aga üldse tuginetud. Antud juhul ei ole hageja esile toonud aluseid, miks ta arvab või leiab, et kostjal on kohustus vastav tahteavaldus teha või millisest tehingust või seadusest kostja vastav kohustus tuleneks ning et kostja oleks keeldunud nimetatud tahteavalduse tegemisest. Tagasivõitmise nõude eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab olema asjaoluna kindlaks tehtav ja põhjendatud. Võlausaldajate huvide kahjustamine on seega vaid hageja paljasõnaline väide, mille kohta tõendeid paraku ei ole esitatud. Kostja on esitanud Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaaliga 03.09.2010 sõlmitud kolm hilisemat laenulepingut summas 62 288 eurot, 130 760 eurot ja 49 243 eurot (kokku 242 291 eurot), millega refinantseeriti kolm hageja varasemat eluasemelaenu. Laenu andmine sai võimalikuks tingimusel, et laenude tagatiseks on olemas hüpoteek XXX kinnistul. Seega ei kahjustatud tehinguga võlausaldajate huve. Kostja leiab, et hagi rahuldamiseks tuleb tuvastada, kas kostja teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja hinnangul ei ole hageja hagiavalduses üldse tuginenud kostja teadmisele või teadma pidamisele tagasivõitmise aluseks olevatele asjaoludele. Kostja on seisukohal, et hagi on menetlusse võetud ebaõigesti ning hagi on võimalik jätta läbi vaatamata. Hagiavalduse menetlemise korral jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

XXX(pankrotis) esindaja pankrotihaldur Martin Krupp esitas hagi XXX vastu pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kinkelepingute kehtetuks tunnistamiseks ning kohustada XXX andma nõusolek kinnistute omandi üleandmiseks XXX omandisse ning kohustada XXX hüvitama XXX kinnistu väärtus mitte väiksemas summas kui 175 757, 03 eurot. XXX sõlmis 13.02.2009 kinkelepingu ja asjaõiguslepingud abikaasaga XXX (tõestanud Tallinna notar Liivi Laos, notari ametitoimingute raamatu registri nr XXX; toimik I lk 26), millega hageja võõrandas XXX 2/3 suuruse mõttelise osa kaasomandist kinnistul nimetusega XXX, asukohaga XXX vald, XXX küla, Läänemaa, kinnisturegistriosa numbriga XXX. Ühtlasi võõrandas hageja sama tehinguga XXX 2/3 suuruse mõttelise osa kaasomandist kinnistul nimetusega XXX, asukohaga XXX vald, XXX küla, Läänemaa, kinnisturegistriosa numbriga XXX. Kinkelepingute sõlmimine toimus 13.02.2009, s.o. 2 aastat ja 7 kuud enne ajutise halduri nimetamist ning 2 aastat ja 9 kuud enne võlgniku pankroti välja kuulutamist. Lisaks sõlmisid XXX ja XXX kinkelepinguga samal kuupäeval, so 13.02.2009 abieluvaralepingu (tõestanud Tallinna notar Liivi Laos, notari ametitoimingute raamatu registri nr XXX; toimik II lk 10) mille tulemusel pooled leppisid kokku, et abikaasade ühisvaraks olnud kinnisvara jäi kostja lahusvaraks ning XXX lahusvaraks jäid tema enda arveldusarved ning nendel olevad rahalised vahendid. Nimetatud tehingutega muutis XXX ennast sisuliselt varatuks.

Hagiavalduse kohaselt Pärnu Maakohtu 26.09.2011 määrusega nimetati ametisse ajutine pankrotihaldur ja Pärnu Maakohtu 15.11.2011 määrusega kuulutati välja hageja pankrot. Pankrotiavalduse aluseks oli Swedbank AS ja XXX vahel 29.05.2007 sõlmitud laenuleping nr XXX ning 01.10.2009 sõlmitud laenuleping nr XXX. Pankrotiavalduse esitamise seisuga oli võlausaldaja Swedbank AS-i nõue XXX vastu kokku 468 262, 61 eurot, millest laenulepingu nr XXX järgne võlgnevus on 81 577, 41 eurot ja laenulepingu nr XXX järgne võlgnevus on 392 387, 58 eurot (toimik I lk 38). Samas oli XXX võtnud endale suuri kohustusi Bank DNB Nord A/S ees, milles tagas käendusega OÜ XXX ja OÜ XXX kohustusi. Seega oli XXX ja XXX vahel 13.02.2009 sõlmitud kinkelepingu alusel kinnistute võõrandamise eesmärgiks ilmselgelt võlausaldajate huvide kahjustamine, kuivõrd XXX pidi olema teadlik enda olemasolevatest kohustustest. Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et kinkelepingu tagasivõitmiseks alust ei ole. Praegusel juhul ei ole hageja poolt esile toodud faktilised asjaolud piisavad võimaldamaks hagi rahuldamist. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja faktiliste asjaoludena esile toonud kõigest ühe asjaolu, so 13.02.2009 sõlmitud kinkelepingu. Kinnistu väärtuse hüvitamise nõude korral tuleb arvestada ka PankrS § 119 lg 3, mille kohaselt peab teine pool hüvitama saadu väärtuse, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Hageja ei ole esile toonud aluseid, miks ta arvab või leiab, et kostjal on kohustus vastav tahteavaldus teha või millisest tehingust või seadusest kostja vastav kohustus tuleneks ning et kostja oleks keeldunud nimetatud tahteavalduse tegemisest. Tagasivõitmise nõude eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab olema asjaoluna kindlaks tehtav ja põhjendatud. Võlausaldajate huvide kahjustamine on seega vaid hageja paljasõnaline väide, mille kohta tõendeid paraku ei ole esitatud. Kostja on esitanud Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaaliga 03.09.2010 sõlmitud kolm hilisemat laenulepingut summas 62 288 eurot, 130 760 eurot ja 49 243 eurot (kokku 242 291 eurot), millega refinantseeriti kolm hageja varasemat eluasemelaenu. Laenu andmine sai võimalikuks tingimusel, et laenude tagatiseks on olemas hüpoteek XXX kinnistul. Seega ei kahjustatud tehinguga võlausaldajate huve. Kostja leiab, et hagi rahuldamiseks tuleb tuvastada, kas kostja teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja hinnangul ei ole hageja hagiavalduses üldse tuginenud kostja teadmisele või teadma pidamisele tagasivõitmise aluseks olevatele asjaoludele. Kostja on seisukohal, et hagi on menetlusse võetud ebaõigesti ning hagi on võimalik jätta läbi vaatamata. Hagiavalduse menetlemise korral jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 11 lg 1 p 2 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. PankrS § 117 lg 1 p 3 kohaselt füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed on võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad. 13.02.2009 sõlmitud kinkelepingu poolteks oli XXX ja tema abikaasa XXX.

03.05.2011 esitas võlausaldaja Swedbank AS Pärnu Maakohtu haapsalu kohtumajale avalduse XXX pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse aluseks oli Swedbank AS ja XXX vahel 29.05.2007 sõlmitud laenuleping nr XXX ning 01.10.2009 sõlmitud laenuleping nr XXX. Pankrotiavalduse esitamise seisuga 03.05.2011 oli võlausaldaja Swedbank AS-i nõue XXX vastu kokku 468 262, 61 eurot, millest laenulepingu nr XXX järgne võlgnevus on 81 577, 41 eurot ja laenulepingu nr XXX järgne võlgnevus on 392 387, 58 eurot (toimik I lk 38). XXX ei vaidlustanud avaldust, et nõue on ebaselge, vaid tal ei ole tahtmist ega tervist sel teemal vaielda ning tal puuduvad rahalised vahendid kohtusse tulekuks. Kohus kuulutas 15.11.2011 välja XXX pankroti, kuna tuvastas XXX maksejõuetuse. Otsus 15.11.2011 tsiviilasjas nr 211-20438 jõustus 01.12.2011. Samas oli XXX võetud eelnevalt suuri kohustusi Bank DNB Nord A/S ees, kus 11.08.2008 käenduslepingu alusel XXX käendajana tagas XXX OÜ ja XXXOÜ kohustusi panga ees. Käendaja XXX vastutuse rahaliseks maksimumsummaks oli 192 000 eurot. Esitatud sündmuste kronoloogia tõendab, et XXX kinkis oma kinnisvara abikaasale XXX juba siis, kui tal endal olid tekkinud makseraskused laenulepingust tulenevate kohustustega. XXX jättis võlausaldaja Swedbank AS ees lepingujärgsed kohustused täitmata, mistõttu tekkis võlgnevus. Arvestades laenulepingutest tulenevat kogusummat ning asjaolu, et võlgnik ei täitnud võlausaldaja nõuet pärast pankrotihoiatuse kättesaamist, leidis võlausaldaja, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Kohus, uurinud kohtule esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab, et võlgnik XXX on tõendanud, et kinkides ära oma kinnisvara jäi ta varatuks, mis ei võimaldanud tal varasemast tegevusest (s.t. enne kinkimist) tekkinud hilisemaid maksekohustusi võlausaldaja ees täita ning seega oli muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Siinkohal märgib kohus, et kinkelepingu ja abieluvaralepingu notari ametitoimingute registrinumbrite kohaselt on kinkeleping sõlmitud peale abieluvaralepingut, seega läks just kinkelepingutega kostjale üle viimane XXX kuuluv vara. Kohtule ei ole veenev, et kinkelepingute sõlmimine teenis pigem võlausaldajate huve. Suurte laenude võtmine, millega kaasnesid võlgnikule märkimisväärsed rahalised kohustused ning hilisema pankrotimenetluse ning tasuta võõrandamislepingu vahel on seos, millest võib järeldada, et on asutud enda vara varjama, et vältida võlausaldajate nõude täitmist. Riigikohus on märkinud lahendis nr 3-2-1-41-13 punktis 13, et tagasivõitmise puhul on seadusandja eesmärgiks olnud kaitsta sissenõudja, mitte aga kingisaaja huvisid. Seega on tagasivõitmise eesmärk kaitsta võlausaldajaid võlgniku vara kõrvaletoimetamise eest. Tulenevalt eeltoodust tuleb tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks XXX ja XXX vahel 13.02.2009 sõlmitud kinnistute kinkeleping, millega XXX omandas 2/3 mõttelise osa XXX ja XXX kinnistutest. Riigikohus on selgitanud lahendis 3-2-1-90-08 p-s 12, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega olla tegemist siis , kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha saab järeldada tema tahtest. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise

ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu , mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Seadusandja eesmärk on vältida sellist olukorda, kus võlgnik tegutseb teadlikult oma vara kõrvaletoimetamisega ja sellisel viisil kohustuste täitmisest hoiduda, kahjustades sellega võlausaldajate huvisid. Võlausaldajate huvide kahjustamise eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust (Riigikohtu 23.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-08 p 11). Hageja on tõendanud, et XXX oli kinkelepingu sõlmimise hetkel kohustusi võlausaldajate ees, kelle huvisid kinkelepinguga kahjustati. Kinnistute sisuliselt tasuta võõrandamine kahjustas teiste võlausaldajate huve esiteks seetõttu, et teised võlausaldajad kaotasid võimaluse oma nõude rahuldamiseks selle kinnistu arvel, ning teiseks seetõttu, et kinnistu võõrandamise arvel ei ole võimalik teha pankrotimenetlusega seotud väljamakseid vastavalt PankrS § 153 lg 1. PankrS § 119 lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljadega ja muu kasuga. Sama § lg 3 sätestab, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustamise korral, väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kuivõrd kostja XXX oli XXX abikaasa, siis kehtib seadusest tulenev eeldus, et kostja teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga teadlikult võlausaldajate huve (PankS § 110 lg 3). Lähikondsete vahel kinkelepingu sõlmimise korral ei pea hageja tõendama seda, et kostja teadis võlausaldajate kahjustamisest, vaid lähikondse puhul eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamisest teadmist. Kohus on jõudnud järeldusele, et võlgniku XXX abikaasa teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Pankrotimenetluses tekib kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib pankrotiseadus. Alusetu rikastumise regulatsioon on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) §§ 1028 jj. Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära (VÕS § 1028 lg 1). VÕS § 1032 lg 2 annab nõude ulatuse - kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõude õiguse tekkimise ajal. Kuivõrd kinkelepingu esemeks olnud XXX kinnistu on edasi võõrandatud XXX, ei ole nimetatud kinnistut võimalik pankrotivarasse tagastada ning sellest tulenevalt nõuab hageja XXX kinnistu väärtuse hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt on XXX kinnistu väärtus 175 757, 03 eurot. Tagamaks lepingu eseme omandi tagasikandmist hagejale, palub hageja asendada kostja tahteavaldused. Kuna kohus tunnistab 13.02.2009 sõlmitud XXX ja XXX kinnistute kinkelepingu kehtetuks, on kostja kohustatud kinkelepingu esemeks olevate kinnistute omandi XXX tagasi kandma. Seega määratleb kohus sellekohase kostja toiminguna kohustuse tagastada kinkelepingu esemeks olnud kinnistud pankrotivarasse. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 kohaselt on kinnistusraamatu kande tegemiseks nõutav puudutatud isiku (notariaalselt kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud) nõusolek.

Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Eeltoodust tulenevalt peab kostja tegema tahteavalduse TsÜS § 68 lg 5 mõttes ja andma nõusoleku Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Lääne jaoskonna kinnistu nimetusega XXX, asukoht XXX vald, XXX küla, Läänemaa, kinnistusregistriosa numbriga XXX kantud kaasomaniku XXXkustutamiseks ja 2/3 mõttelises osas XXX omanikuna kinnistusraamatusse kande tegemiseks kohtuotsusega. Ühtlasi peab kostja tegema andma nõusoleku Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Lääne jaoskonna kinnistu nimetusega XXX, asukoht XXX vald, XXX küla, Läänemaa, kinnistusregistriosa numbriga XXX kantud kaasomaniku XXXkustutamiseks ja 2/3 mõttelises osas XXX omanikuna kinnistusraamatusse kande tegemiseks kohtuotsusega. Kohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks XXX(pankrotis) ja XXX vahel 13.02.2009 sõlmitud kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingud, millega XXX omandas 2/3 suuruse mõttelise osa kaasomandist kinnistul nimetusega XXX, asukoht XXX vald, XXX küla, Läänemaa, kinnisturegistriosa number XXX ning 2/3 suuruse mõttelise osa kaasomandist kinnistul nimetusega XXX, asukoht XXX vald, XXX küla, Läänemaa, kinnisturegistriosa number XXX. Kohus kohustab kostjat tegema tahteavalduse TsÜS § 68 lg 5 mõttes ja anda nõusolek Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Lääne jaoskonna kinnistu nimetusega XXX, asukoht XXX vald, XXX küla, Läänemaa, kinnistusregistriosa numbriga XXX kantud kaasomaniku XXXkustutamiseks ja 2/3 mõttelises osas XXX omanikuna kinnistusraamatusse kande tegemiseks kohtuotsusega. Ühtlasi kohustab kostjat tegema tahteavalduse TsÜS § 68 lg 5 mõttes ja anda nõusolek Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Lääne jaoskonna kinnistu nimetusega XXX, asukoht XXX vald, XXX küla, Läänemaa, kinnistusregistriosa numbriga XXX kantud kaasomaniku XXXkustutamiseks ja 2/3 mõttelises osas XXX omanikuna kinnistusraamatusse kande tegemiseks kohtuotsusega. Mõista välja kostjalt kinnistu asukohaga XXX vald, XXX küla, Harjumaa, kinnistusregistriosa numbriga XXX nimetusega XXX väärtus hüvitisena mitte väiksemas summas kui 175 757, 03 eurot XXX(pankrotis) kasuks. Menetluskulud Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, siis jäävad poolte menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.