Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

kaasomaniku PV kande kustutamiseks ja 2/3 mõttelises kinnistusraamatusse kande tegemiseks kohtuotsusega.”

osas

JV ́i

omanikuna

„6. Mõista välja kostjalt kinnistu asukohaga XXXX XXXX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXX, kinnistusregistriosa numbriga XXXXXX nimetusega XXXXXXXXXX XX XX väärtuse hüvitisena 175 757, 03 eurot JV (pankrotis) kasuks.”

vahenditest saanuks rahuldada võlausaldajate nõudeid ning millele on pärast kinkelepingu sõlmimist seatud hüpoteegid. 13.02.2009 kinkeleping sõlmiti 2 aastat ja 7 kuud enne ajutise halduri nimetamist ning 2 aastat ja 9 kuud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. XXXXXXX ja XXXXXXX kinnistutele seati isiklik kasutusõigus JV kasuks, mille tulemusena jätkas hageja kinnistu kasutamist. Lisaks sõlmisid JV ja PV samal kuupäeval 13.02.2009 abieluvaralepingu, milles leppisid kokku, et abikaasade ühisvaraks olnud kinnisvara jäi kostja lahusvaraks ning JV lahusvaraks jäid tema enda arveldusarved ning nendel olevad rahalised vahendid. Nimetatud tehingutega muutis JV ennast sisuliselt varatuks. Kinkelepingu ja abieluvaralepingu notari ametitoimingute registrinumbrite kohaselt on kinkeleping sõlmitud peale abieluvaralepingut, seega läks just kinkelepinguga kostjale üle viimane JV-ile kuulunud vara. 2009 alguseks oli hageja ja kostjaga seotud Premium Motors Grupp AS-i kontserni kuuluvatel äriühingutel – Premium Motors Grupp AS (emaettevõte), Premium Motors OÜ ja Premium Motors Kinnisvara OÜ – tekkinud makseraskused. 03.03.2009 esitati kohtule nende äriühingute saneerimiskava. Hageja tagas mitmete nimetatud äriühingute kohustusi ja pidi koos kostjast Premium Motors Grupp nõukogu liikmega olema teadlik JV-i käenduskohustuste realiseerumisest ning võimalikust maksejõuetuks muutumisest. Seega oli 13.02.2009 sõlmitud kinkelepingu alusel kinnistute võõrandamise eesmärgiks ilmselgelt võlausaldajate huvide kahjustamine, kuivõrd JV pidi olema teadlik enda olemasolevatest kohustustest. Kuivõrd kostja oli JV abikaasa, siis kehtib seadusest tulenev eeldus, et kostja teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga teadlikult võlausaldajate huve (PankrS § 110 lg 3). XXXXXXXXXX kinnistul lasus kinkimise hetkel hüpoteek Merita Bank Plc kasuks, kuid ei ole teada, kas see hüpoteek oli reaalse nõudega sisustatud ja kas kostjale läks üle ka mingi kohustus. XXXXXXX ja XXXXXXX kinnistud ei olnud kinkelepingu sõlmimise ajal koormatud kolmandate isikute õigustega. Pärast kinkelepingu sõlmimist on 28.07.2009 asjaõiguslepingu alusel 05.08.2009 XXXXXXX ja XXXXXXX kinnistute registriosade kolmandasse jakku kantud isiklik kasutusõigus JV, SV ja GV kasuks. Seega jätkas võlgnik nende kasutamist isiklikes ja perekondlikes huvides. 25.11.2011 on kinnistud koormatud hüpoteekidega vastavalt 30 000 eurot ja 60 000 eurot Nordea Bank Finland Plc kasuks. Kostja võõrandas XXXXXXXXXX kinnistu 25.01.2010 SV-le. Seetõttu ei saa kinnistut võlgnikule tagastada ja tuleb hüvitada saadu väärtus või selle vähenemine. Hageja palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks JV ja PV vahel 13.02.2009 sõlmitud kinkelepingu ja asjaõiguslepingud ning kohustada PV-t andma nõusolek kinnistute omandi üleandmiseks JV omandisse ning kohustada PVt hüvitama XXXXXXXXXX kinnistu väärtus mitte väiksemas summas kui 175 757, 03 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja esile toodud faktilised asjaolud ei ole piisavad võimaldamaks hagi rahuldamist. Hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Kinnistu väärtuse hüvitamise nõude korral tuleb arvestada ka PankrS § 119 lg-ga 3, s.o kas kostja teadis või pidi teadma tagasivõtmise aluseks olevatest asjaoludest. Võlausaldajate huvide kahjustamine on vaid hageja paljasõnaline väide, mille kohta tõendeid ei ole esitatud. Hageja ei ole maininud, kes on kahjustatud võlausaldajad. Ei selgu, kas ja mil moel on hageja kui füüsilise isiku pankrot seotud OÜ Premium Motors pankrotimenetlusega või kuidas tagatislepingu

sõlmimine kahjustas võlausaldajate huve, kui sellega tagati solidaarselt äriühingute kohustusi samade võlausaldajate ees. Hageja on jätnud esile toomata ja tõendamata, kas ja milliste võlausaldajate huve on kinkelepinguga kahjustatud. XXXXXXXXXX kinnistu oli juba kinkimise hetkel koormatud hüpoteegiga Merita Bank Plc kasuks, seega ei saanud kostja kinkelepinguga kingitud kinnistuid niisama vabana mistahes kohustustest. Kostja on esitanud Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaaliga 03.09.2010 sõlmitud kolm hilisemat laenulepingut summas 62 288 eurot, 130 760 eurot ja 49 243 eurot (kokku 242 291 eurot), millega refinantseeriti kolm hageja varasemat eluasemelaenu. Laenu andmine sai võimalikuks tingimusel, et laenude tagatiseks on olemas hüpoteek XXXXXXXXXX XX kinnistul. Seega vähenesid hageja rahalised kohustused oma võlausaldaja Nordea Bank Finland ees ca 240 000 euro ulatuses ja tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. Hagi pinnalt ei või järeldada, et hageja muutus maksejõuetuks kinkelepingu sõlmimise tõttu. Tegelikult sai tänu kinkelepingule võimalikuks hageja varaliste kohustuste märkimisväärne vähenemine. Väärtuse hüvitamise nõude puhul peab kohus veenduma, et kostja teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Hageja ei ole sellele üldse tuginenud. XXXXXXXXXX kinnistu väärtuse hüvitamise nõue moodustab peamise osa hageja nõudest. Kostja ei ole teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest ning maksejõuetuks muutumisest kinkelepingu sõlmimise tõttu. Kostjale teadaolevalt on hageja võlausaldajate nõuded seotud eeskätt tema äritegevusega, millega kostjal puutumust ei olnud. Kostja ei saa vastutada kõikide võimalike äritegevuse käigus võetud kohustuste täitmise eest. Antud juhul ei ole hageja esile toonud aluseid, miks ta arvab või leiab, et kostjal on kohustus hagis nõutav tahteavaldus teha või millisest tehingust või seadusest kostja vastav kohustus tuleneks ning et kostja oleks keeldunud nimetatud tahteavalduse tegemisest. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi PankrS § 109 lg 1, § 111 lg 1 p 2, § 117 lg 1 p 3, § 119 lg 1 ja 3 alusel ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kohtule esitatud sündmuste kronoloogia tõendab, et JV kinkis oma kinnisvara abikaasale PV-le juba siis, kui tal endal olid tekkinud makseraskused laenulepingust tulenevate kohustustega. JV jättis võlausaldaja Swedbank AS ees lepingujärgsed kohustused täitmata, mistõttu tekkis võlgnevus. Arvestades laenulepingutest tulenevat kogusummat ning asjaolu, et võlgnik ei täitnud võlausaldaja nõuet pärast pankrotihoiatuse kättesaamist, leidis võlausaldaja, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Võlgnik on tõendanud, et kinkides ära oma kinnisvara jäi ta varatuks, mis ei võimaldanud tal varasemast tegevusest (st enne kinkimist) tekkinud hilisemaid maksekohustusi võlausaldaja ees täita ning seega oli muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Ei ole veenev, et kinkelepingute sõlmimine teenis pigem võlausaldajate huve. Suurte laenude võtmine, millega kaasnesid võlgnikule märkimisväärsed rahalised kohustused ning hilisema pankrotimenetluse ning tasuta võõrandamislepingu vahel on seos, millest võib järeldada, et on asutud enda vara varjama, et vältida võlausaldajate nõude täitmist. Tulenevalt eeltoodust tuleb tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks JV ja PV vahel 13.02.2009 sõlmitud kinnistute kinkeleping, millega PV omandas 2/3 mõttelise osa XXXXXXX ja XXXXXXX kinnistutest. Hageja on tõendanud, et JV-l oli kinkelepingu sõlmimise hetkel kohustusi võlausaldajate ees, kelle huvisid kinkelepinguga kahjustati. Kinnistute sisuliselt tasuta võõrandamine kahjustas teiste

võlausaldajate huve esiteks seetõttu, et teised võlausaldajad kaotasid võimaluse oma nõude rahuldamiseks selle kinnistu arvel, ning teiseks seetõttu, et kinnistu võõrandamise arvel ei ole võimalik teha pankrotimenetlusega seotud väljamakseid vastavalt PankrS § 153 lg-le 1. Kuivõrd kostja PV oli JV abikaasa, siis kehtib seadusest tulenev eeldus, et kostja teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga teadlikult võlausaldajate huve (PankS § 110 lg 3). Pankrotimenetluses tekib kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe. Kuivõrd kinkelepingu esemeks olnud XXXXXXXXXX kinnistu on edasi võõrandatud SV-le, ei ole nimetatud kinnistut võimalik pankrotivarasse tagastada ning sellest tulenevalt nõuab hageja XXXXXXXXXX kinnistu väärtuse hüvitamist VÕS § 1032 lg 2 alusel. Hagiavalduse kohaselt on XXXXXXXXXX kinnistu väärtus 175 757,03 eurot. Kuna kohus tunnistas 13.02.2009 sõlmitud XXXXXXX ja XXXXXXX kinnistute kinkelepingu kehtetuks, on kostja kohustatud kinkelepingu esemeks olevate kinnistute omandi JV-le tagasi kandma. KRS § 341 lg 1 kohaselt on kinnistusraamatu kande tegemiseks nõutav puudutatud isiku (notariaalselt kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud) nõusolek. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Apellatsioonkaebus Kostja palub jätta hagiavaldus läbi vaatamata. Hagi menetlemise korral tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Hagis pole märgitud, kes on need võlausaldajad, kelle huve on kinkelepingu sõlmimisega kahjustatud ja kuidas on tehing põhjuslikus seoses võimalike kahjulike tagajärgedega. Otsus ei põhine asjas esitatud tõenditel, vaid vastaspoole väidetel. Võlausaldajate huvide kahjustamist ei saa tuletada ka asjaolust, et pankrotiavalduse aluseks oli lisaks ka 29.05.2007 antud laen. Nimelt oli 29.05.2007 antud laenu tagatiseks seatud ühishüpoteegid kokku kahele korteriomandile asukohaga XXXXXXX X-XX ja XXXXXXX X-XX Tallinn ning sinna juurde kuuluvale parkimiskohale nr 32. Nimetatud korteriomandid ei olnud aga 13.09.2009 kinkelepingu esemeks. Seega ei saanud 13.02.2009 kinkelepingu sõlmimine kuidagi kahjustada võlausaldajate (täpsemalt Swedbank AS) huve. Võlausaldajate huvide kahjustamise puudumist kinnitab asjas ka see, et kinkelepingu esemeks olnud vara oli samuti koormatud hüpoteekidega, mistõttu ei oleks ükski teine võlausaldaja nii ehk nii saanud hakata realiseerima vara, mis oli koormatud hüpoteekidega teiste, pankrotimenetluse väliste võlausaldajate kasuks. Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaaliga 03.09.2010 sõlmiti kolm hilisemat laenulepingut kogusummas 242 291 eurot, millega refinantseeriti kolm hageja varasemat eluasemelaenu. Laenu andmine sai võimalikuks tingimusel, et laenude tagatiseks on olemas hüpoteek XXXXXXXXXX XX kinnistule. Seega vähenesid hageja rahalised kohustused oma võlausaldaja Nordea Bank Finland ees ca 240 000 euro ulatuses. Võlgnik oli kinkelepingu sõlmimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks selle lepingu sõlmimise tagajärjel. Võlgniku maksejõulisus on tõendatud ajutise pankrotihalduri aruandega. Aruandes sisalduvate andmete kohaselt võib asuda seisukohale, et võlgnevuse põhjuseks on Premium Motors Grupp AS kohustuste ülevõtmine pankrotivõlgniku poolt. Kuid need kohustused seonduvad JV ja Swedbank vahel hiljem, 01.10.2009 sõlmitud laenulepinguga. Lisaks andis Swedbank AS 01.10.2009 JV-le tagatiseta lühiajalist laenu summas 351 739 eurot, mis kinnitab veenvalt, et JV ei

muutunud maksejõuetuks vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimise tagajärjel. Tagasivõitmise eeldused PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi pole seega täidetud. Kohus on ebaõigesti kohaldanud ka PankrS § 110 lg-t 3. Kuivõrd PankrS § 109 lg 1 on üldnorm PankrS § 110-114 suhtes, siis saab seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on hageja väidetud asjaoluna kindlaks tehtud. Võlausaldajate huvide kahjustamist tõendatud ei ole. Samuti on kostja ära näidanud, et võlgnik ei muutunud maksejõuetuks kinkelepingute sõlmimise tõttu. Hagi rahuldamiseks tuleb tuvastada, kas kostja teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja väitis maakohtule esitatud vastuses hagile, et tema arvates ei ole hageja hagiavalduses üldse tuginenud kostja teadmisele või teadma pidamisele tagasivõitmise aluseks olevatele asjaoludele. Kohtumenetlus on dispositiivne menetlus. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 68 lg-t 5. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud aluseid, miks ta arvab või leiab, et kostjal on kohustus vastav tahteavaldus teha või millisest tehingust või seadusest kostja vastav kohustus tuleneks ning et kostja oleks keeldunud nimetatud tahteavalduse tegemisest. Lisaks ei oleks kohtuotsus sellisel kujul täidetav, kuivõrd kinnistu aadressid on otsuse resolutsiooni p-des 4 ja 5 identsed, kuigi tegelikult on tegu erinevate kinnistutega. Kohtuotsuse resolutsioonis on kohus välja mõistnud XXXXXXXXXX XX kinnistu väärtuse hüvitisena „mitte väiksemas summas kui 175 757,03 eurot“. Otsus ei ole sellisel kujul täidetav. Lisaks ei ole kohus otsuses viidanud ka tõenditele, mis kinnitaks XXXXXXXXXX XX nimetatud kinnistu väärtust mitte väiksemas summas kui 175 757,03 eurot. Hageja poolt esile toodud faktilised asjaolud ei ole piisavad võimaldamaks esitatud kujul hagi rahuldamist ning kostja taotles sellest tulenevalt hagi läbivaatamata jätmist. Kohus selle taotluse osas senises menetluses seisukohta ei võtnud. Nii hageja kui kostja taotlesid asja arutamist kohtuistungil. Kohus seevastu lahendas asja kirjalikus menetluses, rikkudes sellega õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldama. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid selle põhjendusi tuleb täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 2l). I Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, menetledes asja kirjalikus menetluses ja lahendades asja, viitamata tõenditele ning tegemata neist järeldusi. Tõendite analüüsi otsuses ei asenda kohtu sedastus, et kohus on uurinud tõendeid ja hinnanud neid kogumis. Maakohus ei andnud pooltele võimalust esitada oma väiteid ja arutada asja suulisel istungil, kuigi suulise istungi toimumist olid pooled soovinud. Nimetatud menetlusõiguse normide rikkumised saab ringkonnakohus kõrvaldada. Ringkonnakohus võtab arvesse kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud uued asjaolud ja tõendid. Poolte võrdse kohtlemise eesmärgil arvestab ringkonnakohus ka vastustaja seisukohtadega nendele.

Pooled vaidlevad, kas JV lahusvaraks olnud kinnisasjade kinkelepingu sõlmimisega J ja PV vahel kahjustati võlausaldajate huve ja kas võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks. Apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud väite kohaselt säilis võlgniku maksejõulisus ka ilma talle kuuluva kinnisvarata. II Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve, kuna kinnistutele seati isiklik kasutusõigus JV-i kasuks. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et tegemist ei olnud kinkega või kinke iseloomuga tehinguga, sest kostja tegi kingi saajale vastusoorituse. PankrS § 109 lg-st 1 ja § 111 lg 1 p-st 2 tulenevalt peavad kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel olema täidetud järgnevad eeldused: - tehing peab kahjustama võlausaldajate huve; - lepingu näol on tegemist kinkelepinguga või vähemalt kinke iseloomuga lepinguga; - kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole vääralt tõlgendanud ja kohaldanud PankrS § 109 lg-s 2 sätestatut koostoimes PankrS § 110 lg-s 3 sätestatuga. Maakohus on õigesti leidnud, et tagasivõitmise hagi rahuldamise eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Mida mõista võlgniku poolt teadlikult võlausaldajate huvide kahjustamise all, on Riigikohus sisustanud mitmetes lahendites ja maakohus on õigesti viidanud sellega seoses lahendi 3-2-1-39-08 p-le 12 ja lahendi 3-2-1-87-08 ple 11. Lisaks on Riigikohus märkinud, et kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Hinnates tehingu tagajärgi võlausaldajatele, ei ole määrav, et võlgnik just sellist konkreetset negatiivset tagajärge soovis, mis tehinguga saabus (vt lahend 3-2-1-62-12, p 10). III Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et hagile lisatud tõenditest ei nähtu JV-i poolt võetud kohustused Bank DNB Nord A/S ees. Hageja tugines asjaolule, et JV-il olid kinkelepingu sõlmimise hetkel kohustused AS Swedpanga ees 29.05.2007 sõlmitud laenulepingust ja Bank DNB Nord A/S ees solidaarne kohustus OÜ-ga Premium Motors ja OÜ-ga Premium Motors Kinnisvara (võlgnik tagas käendajana äriühingute kohustusi). Käenduslepingu sõlmimine 11.08.2008 Bank DnB NORD A/S ja võlgniku vahel maksimumsummas 192 000 eurot on tõendatud käenduslepinguga nr TAL085/70 (II kd, tl 28-29), laenulepingu sõlmimine AS-ga Hansapank (praeguse nimega Swedbank AS) laenulepinguga nr 07-097254-EV (II kd, tl 30-36). Hageja on tuginenud asjaolule, et JV-iga seotud äriühingutel, kelle kohustusi ta käendas, olid tekkinud 2009 aasta esimestel kuudel olulised makseraskused ja nende saneerimismenetlust ei alustatud. Nimetatut tõendab Premium Motors Grupp AS, Premium Motors OÜ ja Premium Motors Kinnisvara OÜ saneerimiskava (II kd, tl 37-71). Hageja ei pidanud hagis selgitama, kas ja mil moel on hageja kui füüsilise isiku pankrot seotud OÜ Premium Motors pankrotimenetlusega või kuidas tagatislepingu sõlmimine kahjustas võlausaldajate huve. Samuti ei saanud hageja tõendada negatiivset asjaolu, et kinkelepingu tagajärjel jäi kostja varatuks, mis ei võimaldanud tal varasemaid, so enne kinkimist kokkulepitud kohustusi täita. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et hagimaterjalide hulgas ei ole abieluvaralepingut. Nimetatu sisaldub teise köite lehekülgedel 10-27. Hageja on esile toonud, et pankrotiavalduse esitamise seisuga oli võlgnikul 29.05.2007 ja 01.10.2009 sõlmitud lepingutest tulenevalt Swedbank AS ees kohustusi 468 262.61 eurot. Vaidluse lahendamisel

ei oma tähendust võlgniku subjektiivne arvamus oma tulevaste kohustuste täitmise võimalikkuse kohta. Seetõttu ei ole oluline, kas võlgnik pidi ette nägema, et tema solidaarselt äriühingutega võetud kohustused võivad jääda äriühingute poolt täitmata või Swedbank AS-ga sõlmitud ja hüpoteekidega tagatud laenukohustuse täitmiseks ei piisa hüpoteekide realiseerimisest saadavast rahast. Kuigi kohus ei ole andnud hinnangut kostja vastuväitele, et 29.05.2007 antud laenu tagatiseks olid seatud ühishüpoteegid kokku kahele korteriomandile asukohaga XXXXXXX X-XX ja XXXXXXX X-XX Tallinn ning sinna juurde kuuluvale parkimiskohale nr 32, ei muuda see otsust lõppjärelduses ebaõigeks. Asja lahendamisel ei omanud tähendust, kas hüpoteekide seadmise aja seisuga olid korterid piisavad tagatised tagamaks 29.05.2007 sõlmitud laenulepingut. Arvestades laenulepingu sõlmimise ajal 2007 valitsenud kinnisvarabuumi ja 2009 saabunud majanduslangust, võis tagatisvara väärtus oluliselt muutuda. Nimetatu nähtub ka PV-i nõudeavaldusest koos lisadega JV-i pankrotimenetluses, mille kohaselt müüdi Swedbank AS nõuet tagavad korteriomandid 141 244.74 euro eest (II kd, tl 119122). Nimetatud tõenditest nähtub, et hüpoteekide realiseerimisega ei rahuldatud võlausaldaja 2007 ja 2009 aastal sõlmitud laenulepingutest tulenevaid nõudeid. Vaidlust ei ole selles, et 03.09.2010 sõlmis kostja 3 laenulepingut Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga kolme erineva hageja laenukohustuse refinantseerimiseks, lepingutes lepiti kokku seada XXXXXXXXXX kinnistule I, II ja III järjekoha hüpoteegid panga nõuete tagamiseks (I kd, tl 125139 ja II kd, tl 85-88). 03.09.2010 sõlmitud laenulepingud võlgniku erinevate laenude refinantseerimiseks ei tõenda, et kinkelepinguga võlausaldajate huve ei kahjustatud. XXXXXXXXXX kinnistule kinkelepingu sõlmimise järgselt seatud hüpoteegid tagasid vaid ühe võlausaldaja huve. Tagasivõitmise hagi esitamiseks võib puududa õigustatud huvi, kui selle alusel ei ole võimalik pankrotivarasse midagi tagasi saada või kui tagasisaadav vara on väärtusetu. Kinkelepingu esemeks olnud vara oli hüpoteekidega koormatud vaid XXXXXXXXXX kinnistu osas (II kd, tl 85-88). Kostja pole tõendanud, et XXXXXXX ja XXXXXXX kinnistutel lasusid kinkelepingu sõlmimise ajal hüpoteegid. Notariaalse kinkelepingu p-de 1.1. ja 1.2. kohaselt XXXXXXX ja XXXXXXX kinnistutel IV jaos hüpoteegikanded puudusid (I kd, tl 26-33). Hilisemate laenulepingute sõlmimine 03.09.2010 Nordea Bank Finland PLC-ga ja täiendavate hüpoteekide seadmine XXXXXXXXXX kinnistule viitab asjaolule, et kinnistu väärtus ületas Merita panga kasuks seatud hüpoteekide väärtust. Raske on nõustuda apellandi arutluskäiguga, et kuigi pooled sõlmisid kinkelepingu, võttis kostja üle hagejaga seotud äriühingute kohustused AS Nordea Finance Estonia ees, seda kohustust refinantseeriti omakorda laenulepinguga, mida omakorda refinantseeriti järgmise laenulepinguga. Asjaolust, et kostja andis erinevate laenude tagatiseks kinkelepingu teel omandatud kinnistu, ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada võlausaldajate huvide teenimist. IV Asjaolu, et ajutise pankrotihalduri aruandes (I kd, tl 14-17) ei ole viidatud maksejõuetuse põhjusena kinkelepingule, ei muuda maakohtu järeldust ebaõigeks. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ettemääratud tähendust ja kohus hindab tõendeid nende koosmõjus. Arvestada tuleb asjaoluga, et ajutine pankrotihaldur annab oma arvamuses hinnangu võlgniku maksejõuetuse põhjustele, kuid see hinnang võib hilisema pankrotimenetluse käigus muutuda või täpsustuda. Võlgniku maksejõulisust pankrotiseaduse mõttes ei tõenda ka tagatiseta laenu andmine võlgnikule Swedbank AS poolt 01.10.2009 summas 351 739 eurot. Apellant tugineb asjaolule, et laenutoimikust nähtuvalt hindas pank JV-it maksevõimeliseks (II kd, tl 143- 153).Vastustaja on õigustatult juhtinud

tähelepanu laenutoimiku andmete puhul asjaolule, et JV-i puhul hinnati tema konto käivet laenutaotlusele eelneva kuue kuu lõikes, mitte tema maksejõulisust pankrotiseaduse mõttes. Laenutoimiku leheküljel 3 on laenu saaja tuginenud oma sissetulekute määratlemisel laenu tagasimaksele Premium Motors OÜ-lt, abikaasa sularaha ülekannetele 259 600 kr ja võlgniku enda sularaha sissemaksetele ja ülekannetele oma kontole 416 000 kr. 2009 aasta keskmine laekumine kontole on 75 332 kr laenu tagasimaksetelt ja 75 066 kr abikaasa/enda sissemaksetelt. JV maksevõimeks on pank hinnanud 150 388 krooni võlgniku enda esitatud andmete alusel. Konto käibe näitajad on kõikuvad ja miinimumsaldo on märtsist-augustini keskmiselt 3 268, kusjuures neto käive sisse on väiksem kui käive välja. Kohustuste poolelt nähtuvad igakuised kohustused summas 198 592.44 krooni. Arvestades, et kohustused ületavad sissetulekuid, varad peale arvelduskonto puuduvad, ei lükka antud tõend ümber hageja väidet, et võlgnik oli kinkimise ajal maksevõimeline, kuid muutus maksejõuetuks kinkimise tõttu. V Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse seisukoht, et hageja ei tuginenud kostja teadmisele tagasivõitmise eeldusest ja pidi rahalise nõude esitamisel tõendama kostja vastava teadmise. Rahalise nõude esitamine on olnud tingitud asjaolust, et kostja on vaidlusaluse kinkelepingu alusel saadu edasi võõrandanud. Hageja on tuginenud kinkelepingu puhul PankrS § 110 lg-s 3 sätestatud eeldusele. Tegemist on erinormiga võlgniku lähikondse suhtes ja hageja ei pidanud tulenevalt PankrS § 119 lgst 3 täiendavalt tõendama PV-i teadlikkust tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja väidete kohaselt olid hageja kohustused tekkinud eeskätt tema äritegevusest, samuti on kostja hageja võlausaldajatele vastu tulnud ja hageja kohustusi üle võtnud. Nimetatust ei saa järeldada kostja mitteteadmist tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest, põhistusega ei ole võimalik ümber lükata PankrS § 110 lg-s 3 sätestatud eeldust. Kuivõrd võlgniku lähikondse puhul eeldatakse võlausaldajate huvide teadlikust kahjustamisest teadmist, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, milliste Premium Motors Grupp AS, Premium Motors OÜ ja Premium Motors Kinnisvara OÜ organite liikmed J ja PV olid. Seetõttu jätab ringkonnakohus analüüsimata vastavate äriühingute äriregistri andmed (II kd, tl 72-84). PV võõrandas XXXXXXXXXX kinnistu SV-le, kes on kantud kinnistusraamatusse omanikuna 25.01.2010 kinnistamisavalduse alusel (II kd, tl 85-88). Pankrotimenetluses kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tekib tehingu järgi saadu tagastamise osas alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib pankrotiseadus. Kinkelepingu kehtetuks tunnistamisel tekib kostjal võlaõiguslik kohustus kinnistud hagejale tagasi anda. Maakohus on seetõttu õigesti kohustanud kostjat omandi üle andma ja vastavad tahteavaldused tegema (KRS § 34l lg 1, lg 8, TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 alusel). Kostja keeldumine tahteavalduse tegemisest järeldub kostja vastuväidetest hageja nõudele. Seoses hagi rahuldamisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega puuduvad alused hagi läbivaatamata jätmiseks. VI TsMS § 447 lg 2 tuleb parandada viga maakohtu otsuses ja lugeda resolutsiooni punktis 3 ja 5 õigeks kinnistu asukohaks XXXXXX XXXX, XXXXXXXX XXXX (vastavalt hageja täpsustatud nõudele I kd, tl 200). Samuti tuleb parandada ebatäpsus kohtuotsuse resolutsiooni p-s 6. Hageja täpsustas 11.02.2013 menetlusdokumendis oma nõuet ja palus mõista välja kostjalt 175 757.30 eurot (erinevalt esialgse hagiavalduse ja kohtuotsuse resolutsiooni sõnastusest „mitte vähem kui 175 757.30 eurot“). Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Tiit Kollom

Ele Liiv

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.