Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
12. november 2014 Hageja lepinguline esindaja Rein XXX ja kostja lepinguline esindaja XXX
RESOLUTSIOON
Jätta Krediidikaitse Grupp OÜ hagi XXXvastu võlgnevuse summas 427.56 (põhivõlg 191.73 eurot, intress 44.10 eurot, viivis 191.73 eurot) eurot väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.
Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja esitas 04.09.2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks (tl 2-5), millele kostja esitas kogu nõude osas vastuväite (tl 19-22). Pärnu Maakohtu 12.11.2013 kohtumäärusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti avaldaja nõue võlgniku vastu üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses (tl 23). Harju Maakohtu 14.11.2013 kohtumäärusega jätkati nõude menetlemist hagimenetluses ja kohustati avaldajat esitama oma nõue ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis (tl 26).
2.Hageja esitas 20.11.2013 Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu põhivõla 191.73 eurot, intressi 44.10 eurot ja viiviste 191.73 eurot väljamõistmiseks ning menetluskulude kostja kanda jätmiseks (tl 28-30, 86). Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 13.08.2008 XXXOÜ-ga (laenuandja) laenulepingu nr XXX 3000 krooni saamiseks. Samal päeval kandis laenuandja maksekorralduse nr 705 alusel kostja pangakontole nr XXX 3000 krooni ning väljastas kostjale arve nr 16035. Vastavalt lepingule ja arvele oli kostja kohustatud laenu koos intressiga laenuandjale tagastama 12.09.2008 kuupäevaks. Nimetatud kuupäevaks kostja laenuandjale laenu ei tagastanud vaid pikendas laenu tagasimakse tähtaega 8-l korral ehk 80 päeva võrra, millest tulenevalt jäi laenu tagastamise lõplikuks tähtajaks 01.12.2008. Kostja on lepingut rikkunud, kuna on jätnud laenuandjale laenu koos intressiga tähtaegselt tagastamata. Lenulepingu p 9.7 kohaselt sõlmis laenuandja hagejaga nõude loovutamise lepingu nr XXX, mille kohaselt laenuandja loovutas 27.01.2010 kostja ja laenuandja vahelisest lepingust tuleneva varalise nõude koos kõrvalnõuetega hagejale. Vastavasisuline nõude loovutamise teade on samal päeval laenuandja poolt saadetud ka kostjale. 14.02.2013 saatis hageja kostjale võlateatise nr 1010535, millega andis kostjale täiendava tähtaja (hiljemalt 28.02.2013) võlakohustuse täitmiseks. Nimetatud tähtajaks kostja võlgnevust ei tasunud. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja võlgnevus- põhivõlg 3000 krooni ehk 191.73, intress 690 krooni ehk 44.10 eurot ja viivised 41 925.38 krooni ehk 2679.52 eurot. Viiviste arvestamise aluseks on lepinguline intressi määr, so 0.77% päevas. Hageja ei nõua viiviseid eelnimetatud suuruses, vaid vähendab viivise nõuet ja nõuab viiviseid summas 191.73 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnista (tl 52-55, 66-68, 77, 101). Kostja põhjendab enda seisukohta sellega, et XXXOÜ ja kostja vahel ei ole sõlmitud kirjalikku laenulepingut. Hagile lisatud laenuleping on allkirjastamata. Laenuleping on oluline, kuna selles sätestatakse poolte kohustused, sh laenu tagastamise tingimused, intress ja viiviste suurus. Hagile lisatud dokumendid ei tõenda lepingu sõlmimist. Kostja nõustub sellega, et ta sai XXXOÜ-lt laenu 191.73 eurot (3000 krooni). Ei nõustu sellega, et ta ei ole laenu tagastanud. On seisukohal, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja
arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks. Hageja nõue on aegunud 01.12.2011, eraldi kokkulepet aegumise osas ei ole kostja hagejaga sõlminud. Hageja seisukoht kostja vastuväidetele
4.Kostja sai laenu, see kanti kostja pangakontole. Kostja on tasunud makseid laenu tagastamise pikendamise eest vastavalt laenulepingu p-le 8.7, kuid laenu tagastanud ei ole. Ka maksekorraldustele on kostja märkinud „CreditInvest pikendamise intressimakse“. Laenulepingu p 9.11 alusel leppisid pooled kokku, et lepingust tulenevate nõutete aegumisperiood on 5 aastat ja kohustuste tahtlikust rikkumisest tulenevate nõuete aegumisperiood on 10 aastat. Seda toetab ka TsÜS § 145 lg 2. Kuna kostja pikendas laenu tagastamise tähtaega 80 päeva võrra, siis oli laenu tagastamise lõplikuks tähtajaks 01.12.2008. Seega oleks hageja nõue aegunud 30.11.2013. Hageja eistas nõude kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse korras 04.09.2013, seega ei ole hageja nõue aegunud. Kohtuistung
5.Hageja jäi enda nõude juurde. Selgitas täiendavalt, et tegemist on interneti teel sõlmitud laenulepinguga, millele tarbijakrediidilepingu sätted ei kohaldu. Lepingu sõlmimise algatajaks oli kostja, kes esitas taotluse elektrooniliselt. Isik käis ennast tuvastamas (tõendit selle kohta esitatud ei ole). Lepingul ei ole poolte allkirju. Kui isikul maksehäireid ei ole, kantakse talle raha üle ja saadetakse leping e-posti teel. Kostjale olid näha kõik hageja poolt esitatud dokumendid, kui ta logis ennast parooliga laenuandja kodulehele sisse. Kostja täitis lepingupunkte kui teostas makseid. Laenulepingu p 9.11 on laenulepingus sees, kuna hagejal on palju laenu andmisi ja lühema aja jooksul ei jõuta laenude tagasisaamisega tegeleda.
6.Kostja jäi enda vastuväidete juurde. Selgitas täiendavalt, et kostja sai laenulepingust esmakordselt teada hagi esitamisel. Kostja ei ole lepingut allkirjastanud. Kostja registreeris ennast veebilehel, andis võlausaldajale andmed kuhu laen kanda ja sai laenu 3000 krooni. Alates raha saamisest kuni 01.12.2008 tagastas kostja laenu. Makekorralduste selgitusse kirjutas seda, mida laenuandja ütles. Raha saamise maksekorraldusel oli selgitus kirjutatud laenuandja poolt, ei tea mis see 690 krooni tähendab. Poolte vahel ei ole sõlmitud lepingut, sh ka aegumise tähtaja pikendamise osas. Hageja nõue aegus 01.12.2011. Kohtu põhjendused ja kohaldatud õigusnormid
Kohus, kuulanud pooled ära, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei kuulu rahuldamisele.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või
mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.
Hageja poolt kohtuistungil antud selgituse kohaselt oli laenuleping sõlmitud interneti teel, sidevahendit kasutades (tl 109 pöördel). Laenulepingu sõlmimist tarbijaga sidevahendi abil reguleeris 13.08.2008, s.o raha kostjale ülekandmise ajal VÕS § 410. Kuna kostja arvelduskontole on kantud 3000 krooni ehk 191.73 eurot (tl 39), ei tule aga raha kostjale ülekandmise ajal kehtinud VÕS § 410 kohaldada, sest 13.08.2008 kehtinud VÕS § 403 lg 3 p 1 kohaselt ei kohaldatud võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsiooni krediidilepingule ja krediidivahenduslepingule, mille puhul krediidi netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind on väiksem 200 eurole vastavast summast.
10.Kostja ja XXXOÜ (laenuandja) vahelist võlasuhet reguleerivad raha ülekandmise hetkel kehtinud võlaõigusseaduse lepingu sõlmimise üldsätted, arvestades VÕS § 621 järgseid arvutivõrgu abil lepingu sõlmimise erisusi. Laenuleping loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahteavaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud.
11.Kostja on menetluse väitnud, et ta ei ole laenulepingut sõlminud, laenulepingul ei ole tema allkirja ning hagile lisatud dokumendid ei tõenda lepingu sõlmimist. Kostja on kinnitanud, et registreeris ennast laenuandja veebilehel, andis võlausaldajale andmed kuhu laen kanda ja sai laenu 3000 krooni (tl 109 pöördel, 110). Kohus leiab, et kostja on laenuandjaga siiski lepingu sõlminud, kuna on väljendanud otseselt tahet laenuandjalt raha saada, esitades selleks laenutaotluse ja andes andmed rahasumma ülekandmiseks. Toimikus olevast tõendist nähtub ka, et 13.08.2008 on laenuandja XXXOÜ kandnud kostja pangakontole üle 3000 krooni maksekorralduse nr 705 alusel, mille selgitusse on märgitud „laen 3000 kr, tagasimaksmise kuupäev 12.09.08 laenusumma tagasimaksmisel koos laenutasuga on 3690 kr“ (tl 39). Seega, on tuvastatud ja tõendatud, et laenuandja on kostjale üle kandnud 3000 krooni selgitusega „laen“. Kostja ei ole raha saamise osas vastuväiteid esitanud. Samas ei tõenda raha ülekandmine ja saamine seda, et laenuandja ja kostja vahel oleks sõlmitud laenuleping sellistel tingimustel, millele tugineb hageja. Laenulepingu XXX sõlmimist ei ole hageja tõendanud. Kostja on väitnud, et ta ei ole laenulepingut saanud (tl 109 pöördel). Hageja ei ole vastupidist tõendanud, vaid on selgitanud, et kostjal oli võimalus laenulepinguga tutvuda laenuandja veebikeskkonnas (tl 110 pöördel). Kohus on seisukohal, et üksnes võimaluse andmine lepinguga tutvumiseks, ei tõenda seda, et lepingupool oleks konkreetse lepinguga tutvunud ja teadlik lepingust ja selle sisust. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks lepingu kätte saanud ja sellega turvunud. Vastupidi, hageja on avaldanud, et laenulepingul ei ole kostja allkirja, mis tõendaks seda, et kostja oleks lepinguga tutvunud ning ei ole teada ka see, kas laenulepinguga tutvumise kohta oli võimalik teha mingi muu märge (tl 109 pöördel-110). Lisaks leiab kohus, et hagiavaldusele lisatud laenulepingut (tl 32-38) tuleb tõlgendada kui laenuandja tüüptingimusi, mitte konkreetse summa laenamise kohta sõlmitud lepingut konkreetsete tingimustega. Tüüptingimused saavad lepingu osaks aga ainult juhul, kui on täidetud VÕS §-is 37 loetletud eeldused, mille kohaselt on tüüptingimus lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada
(vt Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13). VÕS § 621 lg 5 kohaselt tuleb arvutivõrgus sõlmitud lepingute tingimused, sh tüüptingimused, kliendile esitada selliselt, et tal on võimalik need salvestada ja taasesitada. Antud juhul eeltoodut järgitud ei ole ja tüüptingimused ei ole seega lepingu osaks.
12.Laenusuhte tingimusi on võimalik hinnata maksekorralduse nr 705 alusel. Nimetatust nähtub, et selle selgitusse on märgitud „laen 3000 kr, tagasimaksmise kuupäev 12.09.08 laenusumma tagasimaksmisel koos laenutasuga on 3690 kr“ Toimikus olevatest tõenditest (tl 41-43) nähtub, et kostja on teinud makseid laenuandjale, mida kostja ise tõlgendas kui laenu tagastust ja väidab, et selgitustesse kirjutas seda, mida laenuandja ütles (tl 109 pöördel). Hageja seisukoht on, et kostja ei tagastanud laenu, vaid tegi intressimakseid laenu pikendamise tarbeks, mis ka omakorda näitab seda, et kostja oli teadlik lepingust ja selle sisust (tl 110). Kohtu hinnangul tuleb kostja poolt tehtud makseid tõlgendada kui laenu tagastamise tähtaja pikendamise makseid, kuid see asjaolu ei kinnita seda, et kostja tegi makseid sel viisil, kuna oli tutvunud lepingu ja selle sisuga. Ka maksekorraldusel olevate rekvisiitide alusel oli kostjal võimalik teha tagasimakseid laenuandjale. Kohus ei ole tuvastanud kas ja mil viisil toimus poolte suhtlus selles osas, mida tuli maksekorraldustes selgitustesse märkida, kuid see ei oma ka käesoleval juhul olulist tähtsust. Maksekorralduselt nähtub laenu tagastuse tähtaeg, so 12.09.2008. Hageja on leidnud, et laenu tagastamise tähtaeg pikenes kuni 01.12.2008 tulenevalt sellest, et kostja tasus makseid laenu pikendamise eest (tl 43). Kostja ei vaidle vastu, et laenu tagastamise lõplik tähtaeg oli 01.12.2008 (tl 109 pöördel). Kohus leiab, et sellega on kostja tegelikkuses omaks võtnud, et ta ei ole laenu tagastanud, vaid on tasunud laenu tagastamise tähtaja pikendamise eest muid, näiteks intressimakseid. Nimetatud tähtajad on seostatavad maksekorraldusest nr 705 ja maksekorraldustest (tl 41-43) nähtuvalt. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, mis kuupäev oli lõplikuks laenu tagastamise tähtajaks, siis loeb kohus laenu tagastamise tähtajaks 01.12.2008.
13.Kostja on esitanud vastuväite aegumise kohaldamiseks ja leidnud, et hageja nõue on aegunud 01.12.2011. Hageja on leidnud, et Laenulepingu p 9.11 alusel leppisid pooled kokku, et lepingust tulenevate nõutete aegumisperiood on 5 aastat ja kohustuste tahtlikust rikkumisest tulenevate nõuete aegumisperiood on 10 aastat. Seda toetab ka TsÜS § 145 lg 2. Seega oleks hageja nõue aegunud 30.11.2013. Hageja eistas nõude kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse korras 04.09.2013, seega ei ole hageja nõue aegunud. Kohus hageja käsitlusega ei nõustu. Kuivõrd kohus on ellnevalt tuvastanud, et laenulepingust lähtuda ei saa, millest tulenevalt ei kuulu kohaldamisele ka laenulepingu p 9.11 ning nõude aegumise osas tuleb lähtuda TsÜS § 146 lg 1. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 ja 2 tulenevalt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Käesoleval juhul tuleb vastavalt TsÜS § 147 lg 1 ja 2 TsÜS § 146 lg 1 kohase 3-aastase aegumistähtaja algust arvestada 02.12.2008 kella 00.00 ning nõude aegumistähtaeg lõppes seega 01.12.2011 kell 24.00. Hageja on esitanud nõude avaldusena maksekäsu kiirmenetluse korras Pärnu Maakohtule 04.09.2013, seega aegumistähtaega ületades. Eeltoodust tulenevalt, tuleb Krediidikaitse Grupp OÜ hagi XXXvastu võlgnevuse summas 427.56 eurot väljamõistmiseks, jätta rahuldamata.
14.Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega tuleb jätta menetluskulud hageja kanda.
TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Menetlusosaline võib taotleda Harju Maakohtult tulenevalt TsMS § 174 menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 alusel lisatakse avaldusele menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.