UAB Fokus Group LT hagi Osaühingu PAARGU vastu võlgnevuse tasumiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.06.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu PAARGU apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
23 912,70 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja UAB Fokus Group LT (registrikood 302852485, asukoht L. Giros str. 53, LT-06325, Vilnius, Leedu), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anton Sigal Kostja Osaühing PAARGU (registrikood 10260682, asukoht Fosforiidi 4, 74114 Maardu), lepinguline esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 16.06.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud Osaühing PAARGU kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
17.06.2013 esitas UAB Fokus Group LT (hageja) Harju Maakohtule hagi Osaühingu PAARGU (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja võlgnevuse põhisumma 20 940,93 eurot, hagi esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivised 1139,44 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 nimetatud määras põhisummalt alates 18.06.2013 kuni kohutuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 10.09.2012 müügilepingu nr 01-09/12, mille kohaselt kohustus hageja müüma 2012 septembris ja oktoobris kostjale 500 tonni päevalilleseemne jahu (toode), mille eest kostja kohustus tasuma 282 eurot/tonn. Müügilepingu raames sai kostja ajavahemikus 13.09.2012 kuni 20.09.2012 152,77 tonni toodet, mille tootjaks ja saatjaks oli Leedu äriühing AB Linas Agro (tootja). Tootja väljastas viidatud mahus toodet kuue veosega, millest kuuenda eest esitatud arvet kostja ei tasunud, kuigi vastavalt 20.09.2012 koostatud CMR-le nr 361 on kostja kinnitanud selle kättesaamist koguses 25,59 tonni. Vastavalt hageja poolt kostjale esitatud 20.09.2012 arvele nr 6 oli kostja kohustatud tasuma toote tarne eest 7216,38 eurot (25,59 x 282). Pärast eelnimetatut ei soovinud hageja kostjale enam ise kaupa müüa ning pooled leppisid kokku, et edaspidi hageja vahendab müügilepingu sõlmimise kostja ja tootja vahel, mille kohaselt on kauba müüjaks ja tarnijaks kostjale vahetult tootja ning hagejal on õigus saada tootja poolt tarnitud kauba pealt agenditasu, kusjuures toote lõpphind kostja jaoks võrreldes 10.09.2012 müügilepinguga ei muutu.
3.09.10.2012 allkirjastasid pooled agendilepingu nr 09/10/12-1, mille kohaselt hageja kohustus otsima kostjale tootega varustaja ning korraldama müügilepingu sõlmimise, kostja kohustus aga tasuma hagejale iga hageja vahendusel sõlmitud lepingu raames ostetud toote tonni eest 105 eurot. Samal ajal agendilepingu sõlmimisega sõlmisid pooled müügilepingu nr 28-09/12 (ekslikult dateeritud 29.06.2012). Vastavalt nimetatud müügilepingule kohustus tootja müüma kostjale 2012 oktoobris 350 tonni toodet, millise koguse fikseerimisel on lähtutud kostja ja hageja vahelises lepingus kokkulepitud toote kogumahust (500 tonni) ja lahutatud hageja poolt juba tarnitud toote kogus (ca 150 tonni). Toote hinnaks vastavalt tootja ja kostja vahel sõlmitud lepingule oli 177 eurot/tonn, st müügileping sõlmiti sellise hinnaga, et kostja tasutav kogusumma (hind + agenditasu) ühe tonni eest jääks samaks, mis kostja ja hageja vahelises lepingus (177+105=282).
4.Kostja ei ole hagejale tasunud agenditasu. Kostjale kättetoimetatava kauba hulga arvestamise aluseks olnud toote vedaja poolt koostatavate CMR-ide kohaselt on kostja tootjalt saanud toodet viiel korral kokku 130,71 tonni, millest tulenevalt pidi kostja hagejale tasuma kokku 13 724,55 eurot (130,71 x 105).
5.Hageja märkis täiendavalt, et ta ei loovutanud kohtueelselt inkassofirmale Julianus Inkasso OÜ mitte kogu nõuet, vaid ainult osa sellest (10 100,73 eurot), mille inkassofirma hiljem tagasi loovutas. Hageja leiab, et müügileping kostja ja tootja vahel sõlmiti tänu hageja vahendustegevusele ja hageja on õigustatud saama tasu hagejale reserveeritud kauba ostmise võimaluse loovutamise eest kostjale. Poolte kokkuleppe sisuks oli see, et hageja loovutab kostjale õiguse osta otse tootjalt kaupa odavamalt ning kostja tasub selle eest hagejale tasu. Agendileping oli sõlmitud ühe konkreetse tehingu jaoks ning seetõttu ei ole oluline agendi kogemus või see, mida agent lepingu sõlmimiseks tegi. Oluline on vaid see, et kostja sai ostja tootjalt kaupa odavamalt (177, eur/t), kui ta ostis enne hagejalt (282 eur/t). Hageja leidis, et poolte kokkuleppes võivad esineda ka maaklerlepingu tunnused (II tl 35-38, 62-64). Kostja vastuväited hagile
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Kostja leidis, et hageja ei ole õigustatud tarnitud/müüdud kauba eest tasu saama, kuivõrd hageja poolt tarnitud kaubal olid olulised puudused. Lõpptarbijaks olev Läti äriühing SIA
LRS Musa esitas 22.11.2012 kostjale kauba kohta kirjaliku pretensiooni, mille kohaselt kaup erines juba visuaalselt eelmistest partiidest ja tarnitud kauba valgusisaldus oli ebapiisav (pidi olema 39%, tegelikult oli 37,19 % (I tl 173-180). Kostja leidis, et toote suhtes valgusisalduse nõue 39% tuleneb hageja poolt kostjale 2011 saadetud kvaliteeditõendist (II tl 13-15) ning valgusisaldus on päevalillejahu kvaliteedi kõige olulisem parameeter, kuna seda ostetakse söödalisandina proteiinisisalduse suurendamiseks loomade söödaratsioonis.
8.Hageja ei ole osutanud kostjale agenditeenust, mistõttu ta ei ole õigustatud saama ka agenditasu. Kostjal puudus väidetava agenditeenuse järele igasugune vajadus, kuivõrd tal olid varasemast perioodist tootjaga juba ammu pikaajalised müügilepingulised otsesuhted. Samuti leidis kostja, et tema ja tootja vahel sõlmitud, 29.06.2012 dateeritud, müügilepingu puhul ei ole kuupäevaga eksitud, vaid seda on tehtud teadlikult, leppides kokku toote konkreetses tarneajas pärast saagi valmimist ja koristamist oktoobris. Samas hageja väidetud agendilepingust ei nähtu isegi see, millise konkreetse tarnelepingu alusel vahendustasu kujunema peaks.
9.Täiendavalt leidis kostja, et inkassofirma poolt hagejale tagasiloovutatud nõue on kaks korda väiksem hagis esitatud põhinõudest (vastavalt 10 100,73 eurot ja 20 940,93 eurot) ja järelikult ei saa hageja nõudeõigus olla suurem summast, mis talle tagasi loovutati. Isegi kui lugeda pooltevaheline agendileping sõlmituks, saaks see puudutada üksnes tulevasi tarnelepinguid, aga mitte kostja poolt tootjaga ajaliselt oluliselt varem sõlmitud müügilepinguid. Ühtki uut tarnelepingut ei ole pärast 09.10.2012 sõlmitud, seega ei ole hageja kostjale agenditeenust osutanud. Isegi kui lugeda tootja ja kostja vahel sõlmitud 28.06.2013 dateeritud kauba müügilepingu tegeliku sõlmimise ajaks 28.09.2012, on see ikkagi sõlmitud ajaliselt oluliselt varem kui hageja viidatud 09.10.2012 dateeringuga agendileping. Seega ei puudutaks see agendileping mingil moel varasemaid müügilepinguid, kuna agenditeenust ei ole ainuüksi teenuse olemusest lähtudes võimalik osutada tagasiulatuvalt. Samuti märkis kostja, et hagejal puudusid 2012 sügisel piisavad teadmised ja kogemused agenditeenuse osutamiseks päevalilleseemnejahu turustamise alal. Kostja ei nõustunud, et väidetava agendilepingu sisuks oli tegelikult hageja poolt nõude loovutamine kostjale. Kostja leidis, et eelnevat ei muudaks ka see, kui pooltevahelist agendilepingut käsitleda käsundus- või maaklerlepinguna (II tl 2-11, 5559, 67-69, 76-83, 90-94). Maakohtu otsus
10.16.06.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse põhisumma 20 940,93 eurot ja hagi esitamise päevaks, st 17.06.2013, sissenõutavaks muutunud viivise 1139,44 eurot, s.o kokku 22 080,37 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 nimetatud määras võlgnevuse põhisummalt (20 940,93 eurot) alates 18.06.2013 kuni võlgnevuse põhisumma täitmiseni. Kohus määras jätta 20.06.2013 määrusega rakendatud hagi tagamise jõusse. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
11.10.09.2012 müügilepingust tuleneva nõude osas märkis kohus, et poolte vahel on vaidlus selles, kas toote kvaliteet vastas lepingutingimustele (VÕS § 217) ja kas kostja teatas võimalikest puudustest toote kvaliteedis õigeaegselt (VÕS § 220).
12.Kohus leidis, et kostja vastuväited talle hageja poolt CMR nr 361 alusel müüdud 25,59 tonni toote lepingutingimustele mittevastavuse osas ei anna alust hageja vastava nõude 7216,38 eurot rahuldamata jätmiseks. Riigikohus on lahendis 3-2-1-156-11 märkinud (p 19), et müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1); puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat
kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2); ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). Samas lahendis on Riigikohus märkinud (p 27 2. lõige), et see ei tähenda, et müügieseme lepingus märgitud mõõtude või muude arvnäitajate tegelikest erinemise korral saaks alati rääkida lepingu rikkumisest. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tegemist on kokkulepitud omadusega või kas erinevusega kaasneb rikkumine muul alusel (nt VÕS § 217 lg 2 p 2 või 3 järgi). Vajadusel tuleb lepingut tõlgendada ja hinnata omaduse olulisust lepingu kontekstis.
13.Kostja vastuväide nimetatud tootepartii lepingutingimustele mittevastavuse kohta põhjusel, et selle valgusisaldus erineb väidetavalt nõutust 1,81% (37,19% nõutud 39% asemel), on tõendamata. Kohus nõustus hagejaga, et kostja poolt viidatud kvaliteedisertifikaat ei ole vaidlusaluse müügilepinguga seotud, vaid puudutab varasema lepingu alusel müüdud 2011. aasta kaubapartiid (II tl 14). Samuti leidis kohus, et juhul kui kostja arvates ca 2% erinevus toote valgusisalduses kujutab endast olulist kvaliteedinõuete rikkumist, jääb arusaamatuks, miks ainult hageja poolt CMR 361 alusel müüdud partii puhul on kostja jaoks valgusisalduse nõue niivõrd oluline, et kostja on keeldunud selle eest tasumisest, samal ajal kui tootja poolt CMR-de 362, 343, 379, 299 ja 393 alusel kostjale müüdud partiide puhul kogumahus 130,71 tonni, mille osas lõpptarbija SIA LRS Musa on samuti juhtinud tähelepanu puudulikule valgusisaldusele (I tl 173-174), on kostja arved tasunud. Sellest võib järeldada, et kostja tuginemine erinevusele toote valgusisalduses on põhjusena otsitud ja küsitav. Samuti on Riigikohus lahendis 3-2-1-42-12 märkinud (p 9 2.lõige), et puudusega müügieseme müügi korral saab ostja keelduda lepinguga kokkulepitud ostuhinna tasumisest, kui ta taganeb lepingust, või kui ta alandab hinda, siis alandatud ostuhinna ulatuses. Samuti saab ostja juhul, kui müüja on talle tekitanud kahju, tasaarvestada müüja nõude oma kahju hüvitamise nõudega. Antud juhul ei ole kostja neid õiguskaitsevahendeid hageja suhtes rakendanud. Asjaolu, et kostja on nõus kompromissi korras tasuma 50% kauba maksumusest, ei ole kohtu hinnangul hinna alandamisena (VÕS § 112) samastatav. Seetõttu leidis kohus, et kostja poolt kauba ostuhinna tasumisest keeldumine ei ole lubatud.
14.Kohus märkis, et on varasemalt juhtinud kostja tähelepanu müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamisele (VÕS §-le 220). Samuti märkis kohus, et kostja sai toote väidetavatest puudustest teada 22.11.2012. Seetõttu isegi kui lugeda eelduslikult kostja väited 25,59 tonni toote ebakvaliteetsuse kohta tõendatuks, ei ole kostja tõendanud, et ta oleks teatanud hagejale toote kvaliteedi puudustest mõistliku aja jooksul peale seda, kui ta toote puudustest teada sai või pidi teada saama. Kostja väite, et ta teavitas hagejat kauba puudustest koheselt telefoni teel, luges kohus paljasõnaliseks. Kuna kostja möönab, et oma väidete kinnituseks dokumentaalseid tõendeid tal esitada ei ole, tuleb järeldada, et esmakordselt viitas kostja toote väidetavatele puudustele alles käesoleva kohtumenetluse ajal, so oma esialgses vastuses hagiavaldusele 01.08.2013. Kohus leidis, et sellist teatamist tuleb lugeda VÕS § 220 lg 1 kohaselt hilinenuks teatamiseks, mistõttu kostja vastuväide 25,59 tonni toote lepingutingimustele mittevastavuse kohta tuleb lugeda põhjendamatuks.
15.09.10.2012 agendilepingust tuleneva nõude osas märkis kohus, et poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on tulenevalt pooltevahelisest agendilepingust ja asjaolust, et tootja on müünud kostjale 130,71 tonni toodet, õigus saada vastavalt hageja esitatud arvetele (tl 15-19) agenditasu kokku 13 724,55 eurot (130,71 x 105). Kohus luges asjas esitatud tõendeid (hageja, kostja ja tootja esindajate e-kirju 28.09.2012-04.10.2012 I tl 204-207)
hinnates põhistatuks, et tootja ja kostja vaheline 29.06.2012 dateeringut kandev müügileping No 28-09/12 tuleb lugeda sõlmituks tootja ja kostja esindajate e-kirjade vahetamise teel tegelikult 04.10.2012 ja nimetatud lepingu sõlmimine ja täitmise esialgne korraldamine toimus hageja vahendusel (tl 204-215). Kostja selgitust, et kostja 03.10.2012 e-kirjast (mille kohaselt kostja ootab hagejalt allakirjutatud lepingut ja tema klient vajab vähemalt üht veoautot sel nädalal – I tl 205) pole võimalik aru saada, mis allkirjaga lepingut on hagejalt soovitud saada või et tegelikult soovis kostja saada hageja allkirjaga 10.09.2012 dateeringuga müügilepingut nr 01.-09/12, mis oli hageja poolt seni jätkuvalt allkirjastamata, luges kohus paljasõnaliseks. Kohtule jäi arusaamatuks, miks oli kostjale 2012 oktoobri alguses enam vajalik 10.09.2012 lepingu allkirjastamine hageja poolt (hageja ja kostja vaheline müügileping), kui selleks ajaks oli hageja poolt toimunud juba kuus kaubatarnet (13.09.2012 kuni 20.09.2012 kogusummas 152,77 tonni). Kohus pidas usutavaks, et hageja vahendusel toimus 28.09.2012-04.10.2012 tootja ja kostja vahelise müügilepingu No 28-09/12 sõlmimine. Kuivõrd vahetult pärast seda sõlmisid hageja ja kostja e-kirjade vahetamise teel 09.10.2012 agendilepinguks nimetatud lepingu, leidis kohus, et hageja ja kostja vaheline 09.10.2012 leping oli sõlmitud eeskätt selleks, et fikseerida hageja poolt tasu saamise õigus tootja ja kostja vahel sõlmitud lepingu No 28-09/12 sõlmimise korraldamise ja täitmise eest.
16.Kohus leidis, et kuigi 09.10.2012 leping on pealkirjastatud agendilepinguna, võib seda käsitleda ka maaklerilepinguna (VÕS § 658 lg 1). Õigusteooria kohaselt eristab agendilepingut maaklerlepingust eelkõige see, et agent tegutseb püsivalt käsundiandja huvides, maakler vahendab tehinguid ühekordselt, ta on võrreldes agendiga iseseisvam (VÕS III komment. v.a. lk 104). Kohtu hinnangul viitab agendilepinguks nimetatud lepingu seotusele ühekordse tootja ja kostja vahelise müügilepinguga No 28-09/12 asjaolu, et 09.10.2012 lepingus on lepingu hind seotud ainult tootja poolt kostjale tarnitava kogusega (105 eurot iga tootja poolt kostjale tarnitava toote eest). Juhul kui eeldada, et kostja sõlmis agendilepingu hagejaga põhjusel, et ta vajas 2012 sügisel oma klientidele täiendavaid lisakoguseid kaupa ja hageja lubas, et on suuteline neid koguseid Leedu turult hankima, st lepingu eesmärgiks oli klassikaline agenditeenus, so uute tarnijate leidmine ja nendega lepingute sõlmimise vahendamine, siis on kohtu hinnangul küsitav, miks on lepingus agenditasu seotud ainult tootja poolt kostjale tarnitava kauba kogusega. Samuti kui eeldada, et kostja ja tootja vaheline 29.06.2012 dateeritud leping oli sõlmitud ja selle täitmine toimus ilma igasuguse hageja vahenduseta (mille kohaselt tootja pidi tarnima kostjale 350 tonni toodet), siis on küsitav, miks nõustus kostja allkirjastama hagejaga 09.10.2012 lepingut selles sätestatud tingimusega, et ta peab tasuma 105 eurot iga tootja poolt kostjale tarnitud toote tonni eest. Eeltoodust järeldas kohus, et vaatamata lepingu pealkirjale ja selles kasutatud sõnale/mõistele „agent“, oli poolte vahel 09.10.2012 sõlmitud lepingu eesmärgiks tagada hagejale vahendustasu saamine tootja ja kostja vahelise müügilepingu No 28-09/12 sõlmimise korraldamise ja täitmise eest. Kohtu hinnangul võib tootja kinnituskirja alusel (I tl 202-203) lugeda ka usutavaks hageja põhjendust, et tootja ja kostja vahelise müügilepingu No 28-09/12 sõlmimise vahendamisega hageja sisuliselt loovutas temale tootja poolt reserveeritud kogusest (500 tonni) ülejäänud koguse osas (500-150=350 tonni) ostuõiguse kostjale.
17.Kuivõrd kohtu hinnangul hageja ja kostja vahelise 09.10.2012 lepingu sisuks ei olnud tegelikult klassikaline agenditeenus (VÕS § 670 jj), vaid maaklerlepingule sarnaselt (VÕS § 658 jj) hageja kui tootja ja kostja vahelise müügilepingu No 28-09/12 vahendaja tasu arvestuse fikseerimine, ei ole kohtu hinnangul tähtsust ka asjaoludel, kas hagejal olid sel ajal piisavad teadmised ja kogemused agenditeenuse osutamiseks päevalilleseemnejahu turustamise alal (tulenevalt asjaolust, et hageja oli kantud äriregistrisse 03.09.2012 –I tl 8), et tootja ja kostja on pärast hageja vahendusel müügilepingu No 28-09/12 sõlmimist ja täitmise esialgset korraldamist
(ettemaksuarvete/maksekorralduste edastamine kostjale) juba iseseisvalt, ilma hageja vahenduseta, jätkanud lepingu täitmist (II tl 16-27), leppinud kokku kolmanda isiku ItOil OÜ osavõtul lepingu No 28-09/12 pikendamises novembri lõpuni 2012 (II tl 30-33) ning seejärel lugenud 21.11.2012 siiski lepingu lõppenuks (II tl 28-29). Kuivõrd asjas on väljaspool vaidlust, et pärast 09.10.2012 lepingu sõlmimist tarnis tootja lepingu No 2809/12 alusel kostjale 130,71 tonni toodet, siis kohtu hinnangul on hagejal õigus saada selle lepingu vahendajana (maaklerina) ka tasu - 105 eurot tonni eest, so kokku 13 725,55 eurot (130,71 x 105). Asjaolu, et pooled on käsitlenud 09.10.2012 lepingut agendilepinguna, ei takista kohtul TsMS § 436 lg-st 7 tulenevalt faktilisi asjaolusid hinnates lugeda sellest lepingust tulenevat pooltevahelist õigussuhet sarnaseks maaklerlepingule ja rahuldada hagi sellest tuleneva nõude osas maakleri tasu käsitlevate sätete alusel (VÕS § 658 lg 1, § 664 lg 1, § 665, § 76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1).
18.Seoses kostja vastuväitega, et hageja nõue ei saa ületada Julianus Inkasso poolt hagejale tagasi-loovutatud nõuet 10 100,73 eurot, nõustus kohus hageja põhjendusega, et hageja poolt loovutati Julianus Inkassole 15.11.2012 vaid osa hageja nõudest (2884,35 + 7216,38 = 10100,73 eurot I tl 129-130,135), loovutamata jäi hageja 3 arvest 15.11.201221.11.2012 tulenev nõue kogusummas 10 840,2 eurot (I tl 15-17), mistõttu pärast Julianus Inkasso poolt nõude 10 073,73 euro tagasiloovutamist (tl I 150-151) oli hagejal õigus esitada ka nõue loovutamata 10 840,2 euro osas. Apellatsioonkaebus
19.16.07.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 16.06.2014 otsuse ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
20.Kostja leidis, et kohus on toote kvaliteedi lepingutingimustele vastavuse hindamisel andnud väära hinnangu kostja esitatud tõenditele ega ole arvestanud tõendamiskoormise võimalikku ümberpöördumist. Põhjendatud ei ole maakohtu järeldus, et kostja vastuväide tootepartii lepingutingimustele mittevastavuse osas on tõendamata. Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et hageja ei ole õigustatud tarnitud/müüdud kauba eest müügilepingu alusel tasu saama, kuivõrd tarnitud kaubal eksisteerisid olulised puudused. Kostja esitas oma väidete kinnituseks ka 25.11.2013 menetlusdokumendiga tõendid (kd I tl 173-180), mistõttu ei ole kauba puudused tõendamata. Kohus on nimetatud tõendeid hinnanud vääralt ja teinud selle pinnalt väära järelduse, et kostja vastuväide erineva valgusisaldusega seonduvalt on otsitud ja küsitav. Nimelt puudutab hagejat vaid esimene, pretensioonis CMR nr 361 all 20.09.2012 tarnitud kaup koguses 25,590 tonni. Ülejäänud hageja tarned toimusid enne 20.09.2012, mida tuvastas ka kohus. SIA LRS Musa pretensioonis loetletud ülejäänud CMR-d 362, 343, 379, 299 ja 393 koguses 130,71 tonni on kõik pärit hilisemast perioodist ega puuduta enam hagejat, kuna need tarned teostas hoopis kauba tootja, mitte hageja. Seega on põhjendamatu kohtu järeldus, nagu pidanuks kostja ka nende partiide osas esitama oma pretensioonid hagejale.
21.Kostja kordab, et konkreetse kauba puhul on just valgusisaldus see, mille alusel hinnatakse kauba kvaliteeti ning kui valgusisaldus ei vasta ka minimaalsetele parameetritele, siis tähendab see kauba sisulist ebakvaliteetsust sõltumata sellest, mitu protsenti valgusisaldus nõutavast väiksem on. Valgusisalduse nõue pärines kauba kvaliteedisertifikaadist, mille esitas kostjale hageja ise (kvaliteedisertifikaat koos tõlkega ning saatmist kinnitava e-kirjaga esitatud 11.03.2014 kostja menetlusdokumendi lisana nr 1). Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et see tõend ei ole asjakohane, kuna puudutab 2011. aastal aset leidnud tarneid. Sertifikaadi edastas kostjale hageja 17.09.2012 just 2012 aset leidnud tehingute kontekstis. Vaatamata sellele, et müügilepingus endas viidet kvaliteedisertifikaadile ei ole, ei tähenda, et kvaliteedisertifikaati ei tuleks kauba
kvaliteetsuse hindamisel arvestada. Kostja märgib, et müügilepingus puudus peale kauba nimetuse üldse mistahes viide kauba kvaliteedi hindamise kriteeriumitele, mistõttu tuleb lähtuda sellele tavaliselt esitatavatest nõuetest ja/või vastaval kutsealal kehtivatest reeglitest (VÕS § 23 lg 1).
22.Kostja on tõendamiskoormise kauba puuduste osas täitnud ja kostja esitatud tõenditega on ümber lükatud kohase täitmise eeldus. Lisaks pöördub sellega uuesti ümber ka tõendamiskoormis ja hageja on kohustatud omakorda tõendama, et tema poolt tarnitud kaup oli kvaliteetne. Kostja ei ole ebakvaliteetse kauba tarnet aktsepteerinud, kuna keeldus omapoolse õiguskaitsevahendina kauba eest tasumisest. Kauba kvaliteetsust pidanuks sellises olukorras täiendavalt tõendama hageja, kes mingeid tõendeid kohtule ei esitanud.
23.Kohus on vääralt leidnud, et hageja tasunõue on õigustatud. Kohus on rikkunud VÕS § 658 lg-t 1, asudes seisukohale, et poolte vahel on sõlmitud maaklerleping ning et hageja on osutanud kostjale maaklerteenust. Ükski tõend ei kinnita, et hageja oleks reaalselt osutanud agenditeenust või maaklerteenust. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t
2.Kohtu otsus rajaneb vaid hageja enda väidetel ning kohus on jätnud sisuliselt hindamata kostja argumendid, et talle pole teenust osutatud. Kostja leiab, et keskseks küsimuseks ei ole mitte see, kas agendileping on käsitletav mõne muu lepinguna, vaid poolte vahel on vaidlus selles, kas poolte vahel sõlmitud lepingu alusel on teenust ka reaalselt osutatud. Kostja leiab, et hageja ei ole talle osutanud teenuseid ei agendi-, käsundus- ega ka maaklerlepingu alusel.
24.Kostja märgib Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-10-14 viidates, et hagejal puudusid 2012 sügisel piisavad teadmised ja kogemused agenditeenuse osutamiseks päevalilleseemnejahu turustamise alal, mida kinnitab veenvalt ainuüksi fakt, et hageja asutati ja kanti äriregistrisse alles 03.09.2012, s.t vaevalt kuu enne agendilepingu vormistamist. Samuti on kostja jätkuvalt seisukohal, et ühtki uut tarnelepingut pärast 09.10.2012 ei sõlmitud ning seega ei ole kostjale agenditeenust osutatud. Kostjal oli tootajaga 29.06.2012 sõlmitud lepingu alusel otsesuhe, mis loeti 21.11.2012 kokkuleppe sõlmimisega lõppenuks. Ka kõik rahalised arveldused kauba eest toimusid tootja ja kostja vahel otse. Isegi kui pidada vastavalt hageja väidetule müügilepingul märgitud kuupäeva eksituseks ja lugeda selle sõlmimise ajaks 28.09.2012, on see sõlmitud oluliselt varem kui hageja viidatud agendileping. Seega ei puudutaks 09.10.2012 dateeringuga agendileping mingil moel varasemaid müügilepinguid. Kostja leiab VÕS § 678 lg-le 1 viidates, et seega ei saaks agent nõuda väidetavat agenditasu selliste lepingute eest, mis on ajaliselt sõlmitud oluliselt varem kui agendileping ise. Agenditasu olemus seondub tasuga lepingu enda sõlmimise eest.
25.Tulenevalt asjaolust, et kohus kvalifitseeris agendilepingu omal initsiatiivil ümber maaklerlepinguks, ei ole kohus arvestanud ega sisuliselt hinnanud kostja esitatud tõendeid, mis kinnitasid agenditeenuse puudumist ning kostja ja kauba tootja vahelist otsesuhet. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sisalduvat tõendite analüüsimise kohustust. Kostja hinnangul tõendab otsesuhet kostja ja kauba tootja vahel hagi lisana nr 4 esitatud tootja ja kostja vahel 29.06.2012 sõlmitud müügileping, millest nähtub selgelt, et tootja kohustub kostjale müüma 350 tonni päevalilleseemne jahu hinnaga 177 eurot/tonn ning tarneajaga oktoobris 2012. Lisaks tõendab tootja ja kostja vahelist otsesuhet 2012 mõlema lepingupoole faktiline tegevus kauba tarnimisel ja hilisemal arveldamisel. Kooskõlas 29.06.2013 sõlmitud müügilepinguga tarniski tootja kostjale oktoobris 2012 kokkulepitud koguse kaupa. Kauba tarnet kinnitavatest saatelehtedest nähtuvalt on kauba saatjaks tootja ning neis puudub mistahes viide muudele vahendajatele. Lisaks esitas tootja nende samade tarnete eest kostjale pärast tarne teostamist ka arved vastavalt algsele müügilepingule. Lisaks sõlmisid tootja ja kostja 21.11.2012 sama müügilepingu (lepingu nr 28-09/12) lõpetamise kokkuleppe seoses
asjaoluga, et tootja ei suutnud algselt kokkulepitud kogust (350 tonni) kostjale tarnida. Nimetatud tõend kinnitab kostja väidet, et tootja ja kostja vahel oli otse lepinguline suhe ning puudus vajadus agenditeenuse järele. Tootja tasus kostjale tarnimata kauba eest kompensatsiooni 17 543,20 eurot (80 eurot iga tarnimata tonni kohta). Samuti kinnitab tõend kostja hinnangul, et mitte kostja pea maksma hagejale täiendavaid summasid, vaid kauba tootja ise tasus kostjale kompensatsiooni (80 eur/t).
26.Tulenevalt asjaolust, et kohus kvalifitseeris lepingu maaklerlepinguks, on kohus jätnud tähelepanuta kostja esitatud muud tõendid ja argumendid seoses agenditeenuse puudumisega, mis võimaldavad veenduda hageja nõude alusetuses. Samuti on kohus kostja hinnangul vääralt hinnanud tootja kinnituskirja sisu, pidades sellele tuginedes usutavaks hageja põhjendust, et müügilepingu sõlmimise vahendamisega hageja sisuliselt loovutas temale tootja poolt reserveeritud kogusest osa koguse ostuõiguse kostjale. Kohus ei ole võtnud seisukohta kostja esitatud väidete osas, et nimetatud kiri on sisult eksitav ja vastuolus muude tõenditega (TsMS § 442 lg 8). Hagejal õigusvõime puudumine juunis 2012 näitab, et kinnituskirjas esitatud faktilised andmed on ebaõiged ja seega ebausaldusväärsed. Müügijuhi kinnituskiri ei tõenda ka seda, kas ja millisel kujul osutas hageja kostjale agenditeenust. Kinnituskiri on sisult eksitav ja vastuolus muude tõenditega, mistõttu tuleks jätta kohtu poolt tähelepanuta.
27.Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt oli poolte kokkuleppe sisuks see, et hageja loovutab kostjale õiguse osta otse tootjalt kaupa odavamalt ning kostja tasub selle eest hagejale tasu. Kostja leiab, et see käsitlus kinnitab kostja väidet, et agenditeenust ei osutatud ning samuti läheb see käsitlus otseselt vastuollu nii agendilepingu olemuse kui ka asjas esitatud tõenditega. Hageja väide reserveeritud koguste väljaostuõiguse loovutamise kohta on ka sisulises mõttes vastuoluline. Kuivõrd hageja õigusvõime tekkis alles 2012 sügisel registrisse kandmisega, et saanud hageja 2012 kevadel sõlmida mingeid lepinguid. Isegi kui hageja osanik Eitvydas Lubys omas 2012 juunis mingit broneeringut kaupadele tootjaga, ei puuduta see õiguslikus mõttes hagejat. Eitvydas Lubys ei saanud juunis 2012 üle anda või loovutada enda nimel olevat broneeringut hagejale, keda ei olnud õiguslikus mõttes olemas. Eelnev kinnitab veelgi, et hageja ei ole kostjale agenditeenust osutanud. Hageja lihtsalt ei suutnud täiendavat kaupa tarnida/vahendada. Seetõttu ei ole õiguslikku alust maksta talle vahendustasu 105 eurot/tonni pealt kauba eest, mida ei ole saadud või tarnitud/vahendatud. Vastus apellatsioonkaebusele
28.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
29.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
30.Vastuseks apellatsioonkaebuses maakohtu lahendile tehtud etteheidetele märgib kolleegium esmalt, et jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt on kostja kaotanud õiguse tugineda hagejalt ostetud kauba väidetavale kokkulepitust madalamale kvaliteedile, kuna kostja ei ole puudustest mõistliku aja jooksul teatanud (VÕS § 220 lg 1 ja 3). Maakohus on käsitlenud nimetatud osas nõude maksmapaneku eeldusi ning selgitanud vajaliku põhjalikkusega, miks ei saa kostja etteheitega hagi rahuldamise otsustamisel arvestada. Kuna VÕS § 220 lg 3 kohaselt vabaneb müüja vastutusest puuduste eest juhul, kui ostja ei teata puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai puudustest teada või pidi teada saama, on kohus jätnud põhjendatult kostja kauba
kvaliteeti puudutavate vastuväidetega otsust tehes arvestamata. VÕS § 220 lg-te 1 ja 3 rakendamise kohta Riigikohtu poolt tsiviilasja nr 3-2-1-50-06 tehtud otsuse p-s 19 ja otsuse nr 3-2-1-13-105 p-s 13 antud selgitusi silmas pidades on käesoleva vaidluse seisukohast oluline, et kostja on tuginenud väitele, et toote viimase partii kvaliteetsus oli lõpptarbija SIA LRS Musa pretensiooni kohaselt juba esmasest visuaalsest vaatlusest alates küsitav.
31.Kuna kostja vastuväide müügihinna tasumisele tuleb jätta kauba mittevastavusele tuginemise õiguse puudumise tõttu arvestamata, osutub vaidluse lahendamisel liigseks võtta seisukoht küsimuse osas, kas kostjale müüdud toode oli ka tegelikult puudustega ehk kas hageja müügilepingut rikkus või mitte. Sellele vaatamata jagab kolleegium ka kauba väidetava puuduse tuvastamist puudutavaid maakohtu sisukohti ja nõustub maakohtu järeldusega, et kauba ebakvaliteetsus on kostja poolt tõendamata ning sellekohased väited näivad seetõttu otsitutena. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 6, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi vastavas osas pikemalt korrata.
32.Kaebuse väide, et kauba kvaliteedi küsimuse osas oleks tõendamiskoormis pidanud olema Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-129-13 p-i 25 järgi kõnealusel juhul ümberpööratud, ei ole õige. Kostja on jätnud tähelepanuta, et res ipsa loquitur doktriin, millele Riigikohus nimetatud lahendis viitab, rakendub eelkõige deliktilise kahju põhjustamise olukordades, kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all ning tõendama kohustatud poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ning vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Tegemist on deliktidega, kus asjaolu, mis kahju tekitas, kuulub kahjutekitaja mõjusfääri ning kus õnnetus peab olema sellise iseloomuga, mis asjade loomuliku käigu korral ei saa juhtuda ilma hooletuseta. Tõendamiskoormis lasub sellisel juhul kahjutekitajal, kes peab tõendama, et asjade kulg oli siiski teistsugune ning et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Praegusel juhul põhineb kostja vastuväide kauba puuduse kohta müügilepingu rikkumisel ning kostja poolt tõendite esitamise võimatus ei ole mitte objektiivne, vaid tuleneb kostjale subjektiivselt omistatavatest asjaoludest, st eelkõige otsusest jätta tõendid hageja väidetava rikkumise kohta varumata. Õige on hageja märkus, et kostja ei ole toonud esile ka asjaolusid, kuidas hageja käitumine menetluses takistas kostjal kasutada võimalust oma väiteid kauba kvaliteedinõuete ja hageja poolt müüdud kauba mittevastavuse kohta dokumentaalsete tõendite puudumisel tõendada teiste lubatavate tõenditega, nt asjatundja arvamuse või tunnistajate ütlustega.
33.Kolleegium jagab maakohtu seisukohti samuti osas, mis puudutab hageja nõuet 09.10.2012 agendilepingu nime kandva kokkuleppe alusel. Ringkonnakohus nõustub, et nimetatud lepingu mõistmisel tuleb lähtuda selle sisust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja lähenemine, mille kohaselt tuleks jätta hagi rahuldamata, kuna tuvastatud asjaolud ei võimalda teha järeldust, et hageja oleks täitnud kostja huvides agendi ülesandeid, ei ole õige. Maakohus on tuvastatud asjaolude pinnalt teinud põhjendatud järelduse, et tegemist ei olnud kokkuleppega, mille järgi pidi hageja kostjale alates lepingu sõlmimisest uusi kauba müüjaid leidma. Sõlmitud kokkuleppe eesmärgiks oli tasuda hagejale ühekordselt selle eest, et kostja sai osta toodet, mille hageja oli kavatsenud algselt ise tootjalt osta. Õige on maakohtu käsitlus, et selline toote ühekordne vahendamine sarnaneb kõige enam VÕS § 658 lg-s 1 silmas peetud maaklerilepingu tunnustele. Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et hageja on vahendanud kostjale kaupa, mille ta esialgse plaani järgi kavatses tootjalt kostjale edasi müügi eesmärgil osta. Pooled on leppinud kokku, et kostja ostab tootjalt kaupa koguses, mis oli jäänud poolte varasemate 10.09.2012 lepingul põhinenud ostu-müügi suhete katkemise tõttu veel tootja poolt hagejale müümata. Silmas on peetud lõppkogust 500 tonni ja ühe tonni hinnaks on ka 09.10.2012 vahenduslepingu järgi kujunenud 282 eurot. Vaatamata võlasuhte ümberkujundamisele on soovitud saavutada sarnast tulemust, mida pooled esialgselt
09.10.2012 lepinguga silmas pidasid – kostja on saanud kokku 500 tonni kaupa ja hageja on teeninud tootjalt kostjani liikunud kauba igalt tonnilt 105 eurot. Kuna maakohus on otsust selles osas piisava selgusega põhjendanud ja kostja kõigile vastuväidetele vastanud, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu arutluskäiku ka selles osas uuesti esitada. Asjaolu, et kostja kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja tehtud järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et kohus oleks vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel või materiaalõiguse kohaldamisel eksinud.
34.Kaebuse väide, et maakohus ei oleks tohtinud lepingule antud õiguslikku kvalifikatsiooni muuta, ei ole õige, kuna vastavalt TsMS § 436 lg-le 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Asjakohane on hageja viide sellele, et maakohus on kvalifikatsiooni muutmise kavatsusest pooli teavitanud ning kostja on oma 05.06.2014 seisukoha p-s 8 leidnud, et lepingu ümberkvalifitseerimine ei muudaks vaidluse sisu.
35.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu, ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.