Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED (I kd, tl 52-56). 07.09.2007.a sõlmisid Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja Erkki Vadi liisingulepingu nr 0176020L, mille esemeks oli sõiduauto BMW 318 CI Cabrio, 2,0, ehitusaasta 2003.a. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks Erkki Vadi valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus Erkki Vadi tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisas olevale maksegraafikule. Lepingu punkti 11.1 kohaselt kohustus kostja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste punkti 6.3 kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult kostja. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kohustusliku kaskokindlustusmaksed. Hageja saatis kostjale 14.04.2010.a teatise lepingu ülesütlemise kohta, andes võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja. Kostja võlgnevust ei kustutanud, tuginedes lepingu p-le 7.1.2 ütles hageja lepingu võlgnevuse tõttu erakorraliselt üles. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva Credit Expert OÜ poole. Vara valdus taastati 18.06.2010.a ja pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Veloor AS-le. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 14 478,63 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 12 438,67 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 1 608,81 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 408,43 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest summas 22.62 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 6 633,39 eurot (käibemaksuta). Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus 7 845,24 eurot ning viivise protsendina põhinõudest (7 822,62 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni järelmaksuga müügilepingu nr 0176020L punktis 5.1 sätestatud määras (7% aastas). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja välja mõista kostjalt menetluskuludelt viivis alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. KOSTJA, ERKKI VADI, VASTUS HAGILE (I kd, tl 103, II kd, tl 3-4). Kostja esitatud hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hageja on alusetult võõrandanud sõiduki alla selle väärtuse, mistõttu on hageja enda tegevus tekitanud hagejale kahju. Vastavalt riigikohtu praktikale tuleb kindlaks teha sõiduki väärtus selle tagastamisel ja lähtuda võimalike nõuete arvestamisel sõiduki väärtusest selle tagastamise hetkel, mitte sõiduki müügihinnast. Seega on hageja ebaõigesti lähtunud sõiduki müügihinnast. Kostja on seisukohal, et sõiduki väärtus selle tagastamisel ületas kõikvõimalikke hageja väidetavaid nõudeid, mistõttu on hageja nõue täies ulatuses alusetu. Kostja leiab samuti, et kuna kostja tagastas sõiduki hagejale ise, siis on hageja poolt nõutud tagastamisteenuse tasu põhjendamatu.

HAGEJA VASTUS KOSTJATE VASTUSELE (II kd, tl 10-11). Sõiduk tagastati hagejale tagastusteenuse pakkuja Credit Expert OÜ poolt, mille kohta on hageja esitanud kirjaliku tõendi ning mille kostja on ka allkirjastanud. Kostja jättis liisingvara tähtaegselt tagastamata, mis ongi tagastusteenuse tellimise aluseks. Kostja väide selle kohta, et ekspertiisiakti kohaselt oli sõiduki väärtuseks 10 226 eurot ja hageja müüs sõiduki hinnaga 6 633,39 eurot ei ole õige. Hagis esitatud sõiduki realiseerimishind 6 633,39 eurot ei sisalda käibemaksu. Ekspertiisiaktis märgitud hind 10 226 eurot on märgitud koos käibemaksuga. Seega tuleb ekspertiisiaktis märgitud hinnast 10 226 eurot maha arvata käibemaks, mille tulemuseks on sõiduki väärtus summas 8 521,66 eurot. Sõiduk realiseeriti 09.12.2010.a. Tähtsust omab fakt, et vastavalt eskpertiisiaktile on ekspert leidnud, et sõiduki väärtus oli 2010.a lõpus 130 000 EEK koos käibemaksuga, mis ümardades eurodesse (on 8,308.51 EUR) ja ilma käibemaksuta teeb sõiduki hinnaks ekspertiisi kohaselt 6,923,75 eurot. Seega tegelikkuses realiseeris hageja sõiduki hinnaga (6,923,75 eurot - 6,633,39 eurot =) 290,36 euro võrra soodsamalt kui eksperdi poolt määratud võimalik turuhind. Nimetatud hinna erinevus on aga igati mõistlik ja turusituatsiooni arvestav ning vastavalt Riigikohtu seisukohtadele on 10 % hinna erinevus on täiesti aktsepteeritav.

KOHTU PÕHJENDUSED

Hageja nõue kostja vastu tuleneb Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja kostja vahel 07.09.2007.a sõlmitud liisingulepingust nr 0176020L (I kd, tl 11-14). Liisingulepingute üldtingimuste (I kd, tl 17-22) p-i 7.1.2 kohaselt liisingfirmal on õigus leping üles öelda, kui tarbijast ostja on jätnud kolme üksteisele järgneva osamakse või kahe või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Liisingulepingu üldtingimuste p. 7.2 näeb ette, et üldtingimuste punkti 7.1 alapunktides märgitud tingimustel liisingulepingu ülesütlemisest teatab liisingfirma ostjale vähemalt 14 päeva ette. Juhul, kui ostja ei täida nimetatud tähtaja jooksul kõiki lepingust tulenevaid tähtajaks täitmata kohustusi, loeb liisingfirma lepingu ühepoolselt üles öelduks. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja on edastanud kostjale 14.04.2010.a teatise lepingu nr 0176020L ülesütlemise kohta (I kd, tl 34) kostja registreeritud ja lepingus näidatud aadressile, kostja on teate isiklikult kätte saanud 19.04.2010.a (I kd, tl 36). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 4 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja öelda lepingu üles. VÕS § 196 lg 2 kohaselt kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Nähtuvalt teatistest lepingute ülesütlemise kohta on hageja andnud täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ning kuna kostja hageja poolt antud tähtajaks kohustust ei täitnud tekkis hagejal lepingu ülesütlemise õigus. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lõige 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Õiendist vara müügi ja nõude arvestuse kohta 06.10.2011.a (I kd, tl 45), nähtub, et liisingulepingu esemeks olnud vara jääkmaksumus on 12 438,67 eurot, debitoorne võlg 1 608,81 eurot, viivismaksete võlgnevus 22,62 eurot, kindlustusmaksete võlgnevus 0,00 eurot, vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 408,53 eurot, nõue kokku 14 478,63 eurot. Liisingueseme müügiprotseduuri p. 4 kohaselt (I kd, 35) liisingueseme võõrandamiseks koostatakse vastava komisjoni otsuse alusel liisingueseme müüki suunamise akt, milles määratakse kindlaks

liisingueseme müüki suunamise alghind. Sama protseduuri p 9 sätestab, et liisingueseme müügihinda alandatakse igakuiselt vastava komisjoni otsuse alusel. Antud asjas ei ole hageja kohtule esitanud sõiduauto müüki suunamiseks komisjoni otsuse alusel koostatud akti, ega komisjoni otsust sõiduki hinna alandamiseks, rikkudes seega müügiprotseduuri p-des 4 ja 9 sätestatud korda. Liisinglepingu üldtingimuste p 7.4.1 sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki ostja poolt liisingfirmale tasumisele kuuluvaid summasid, on ostja kohustatud viivitamatult tasuma liisingfirmale puudu jääva osa. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 sätestab, et kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Üldtingimuste punkt 7.4.1 kohustab ostjat hüvitama liisingfirma kulutuste ja sõiduki võõrandamisest saadud rahasumma vahe sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess toimub ja millise hinnaga sõiduk võõrandatakse. Seega võtab üldtingimuste p 7.4.1 kostjalt ära võimaluse tõendada hageja tegeliku kahju suurust, mistõttu on üldtingimuste p 7.4.1 VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. TsÜS § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvestada VÕS 367 lõikes 1 sätestatud kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega ei ole üldjuhul määrav liisingueseme tegelik müügihind, vaid selle väärtus ehk keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Hageja poolt kohtule esitatud liisingueseme sõiduauto BMW 318 CI CABRIO müüki suunamise aktis (I kd, tl 44) ja vara müügiaktis puudub hind millega hageja soovis eset müüki anda. Vara müügiakti nr 0176020L kohaselt anti sõiduauto BMW 318 CI CABRIO müüki 30.06.2010.a ja müüdi 09.12.2010.a hinnaga 6633,39 eurot (käibemaksuta, 103 790 EEK). Antud asjas määras kohus sõiduki turuväärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi ning kohtule esitatud ekspertiisiaktist (I kd, tl 147-172) nähtuvalt oli sõiduauto BMW 318 CI CABRIO, reg. märk XXXX kohalikuks turuhinnaks 2010.a juunis 10 226 eurot (160 000 krooni, koos käibemaksuga). Kuna müüki suunamise aktis ja vara müügiaktis puudub hind millega hageja soovis eset müüki anda, samuti puuduvad tõendid hinna alandamise põhjuste kohta, siis loeb kohus liisingueseme müüki andmise hinnaks 10 226 eurot (käibemaksuga). Kuna hageja on näidanud hagis oma nõuded ilma käibemaksuta, siis arvestab kohus otsuse tegemisel liisingueseme turuväärtust ja müüki andmise hinda ilma käibemaksuta, mis on 8 521,67 eurot. Arvestades eseme turuväärtust selle tagastamise hetkel 8 521,67 eurot, vara jääkmaksumust 12 438,67 eurot, debitoorset võlgnevust 1 608,81 eurot, viivismaksete võlgnevust 22,62 eurot ning auto müügist saadud summat, on kohus seisukohal, et kostjalt kuulub liisingulepingu nr 0176020L järgi väljamõistmisele 5 548,43 eurot (12 438,67 + 1 608,81 + 22,62 = 14 070,10 – 8 521,67 = 5 548,43 eurot). Kostja vaidleb vastu hageja nõudele vara tagastusteenuse kuludele, mis Credit Expert OÜ (I kd, tl 40) arve kohaselt on 159,78 eurot (käibemaksuta e. 2500,00 krooni) ja vahendustasule sõiduki realiseerimise eest, mis Amserv Auto AS arve (I kd, tl 42) kohaselt on 248,75 eurot (käibemaksuta e. 3892,13 krooni), kokku 408,53 eurot.

Lepingu nr 0176020L üldtingimuste punkt 7.5 kohaselt lepingu ülesütlemisel kohustub kostja viivitamatult eseme valduse üle andma liisingfirma volitatud esindajale, vastavalt liisingfirma poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Punkt 7.5.1 kohaselt kui ostja ei täida nõuetekohaselt lepingu üldtingimuste punktis 7.5 sätestatud eseme üleandmise kohustust ning liisingfirma kannab seoses eseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on ostja kohustatud eeltoodud kulutused liisingfirmale hüvitama. Tagastusteenuse kulud tuleb välja mõista lisakuludena VÕS § 367 lg 4 alusel. Hageja on saatnud kostjale 14.04.2010.a teatise lepingu nr 0176020L ülesütlemise kohta (I kd, tl 34), kus muuhulgas palus liisingueseme tagastada hiljemalt 06.05.2010.a. Kohus on tuvastanud, et kostjale on tahteavaldus kätte toimetatud ning seega teadis kostja liisingueseme tagastamise kohustusest. Sõiduki-üleandmis vastuvõtuaktist nähtuvalt on kostja eseme üle andnud 18.06.2010 (I kd, tl 37). Kohus leiab, et kostja jättis oma kohustuse sõiduki tagastamiseks mõistliku aja jooksul täitmata ning hagejal on õigus nõuda sellega seoses tekkinud kulude hüvitamist. Hageja on Credit Expert OÜ 21.06.2010.a arve nr 02215 (I kd, tl 40) alusel tasunud tagastusteenuse eest ning kostjal tuleb nimetatud kulu VÕS § 367 lg 4 alusel hüvitada. Kohus leiab, et igasuguse võõrandamisteenusega kaasnevad kulud ning hagejal ei olnud kohustust tegelda sõiduki võõrandamisega ise. Kuna hageja on tasunud Amserv Auto AS poolt esitatud arve alusel (I kd, tl 43), siis kuulub nimetatud summa kostjalt väljamõistmisele. Ülaltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele kokku 5956,96 eurot (5 548,43 + 159,78 + 248,75). TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. TsMS § 367 alusel mõistab kohus kostjalt välja viivise 7% aastas põhinõudest, 5956,96 eurolt, alates hagi esitamisest 18.07.2012.a kuni põhivõla tasumiseni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lõike 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda , kes kompromissiga ei nõustunud. Kuna kostja on olnud nõus sõlmima kompromissi summas 5579,31 eurot ning hagi rahuldati summas 5956,96 eurot, siis on põhjendatud jätta TsMS § 163 lg 2 alusel menetluskulud hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.