lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-12-29927/78

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 13.11.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-12-29927/78
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
13.11.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
4224
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr: 2-12-29927

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaupo Paal, Reet Allikvere, Ülle Jänes

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.11.2014.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-12-29927

Tsiviilasi

Jürgens & Jürgens OÜ hagi Gateway OÜ ja MR (R) vastu võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.05.2014.a otsus

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

Kostja I apellatsioonikaebuse hind 25 506,94 eurot Hageja apellatsioonkaebuse hind 12 782,33 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Gateway OÜ ja Jürgens & Jürgens OÜ apellatsioonkaebused

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Jürgens & Jürgens OÜ (registrikood: 11240405; asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja v/adv Marko Kaevando Kostja I (apellatsioonimenetluses apellant/vastustaja): Gateway OÜ (registrikood: 11348321; asukoht: Tartu), Kostja II (apellatsioonimenetluses vastustaja): MR (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX XXXX), esindaja v/adv Aavo Aadli

Kohtuistungi toimumise aeg

24.10.2014.a

Istungil osalenud isikud

Hageja seaduslik esindaja Anti Jürgens, hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando, kostja II esindaja vandeadvokaat Aavo Aadli

RESOLUTSIOON:

1.Harju Maakohtu 29.05.2014.a otsus jätta muutmata.

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 10.07.20262-26-114513/3Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 09.07.20262-26-113382/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
2.Apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.

1(10)

Tsiviilasi nr: 2-12-29927

3.Jätta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus muutmata. Apellantide menetluskulud jätta apellantide endi kanda. Kostja II, MR ́i apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja, Jürgens & Jürgens OÜ kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.01.08.2012.a esitas hageja kostjate vastu hagi, milles peale täpsustust palub kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 12 782,33 eurot, viivise 12 724,61 eurot ja viivise 0,15% põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 19.04.2008.a kuupäevaga dateeritud laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale I laenu 200 000 krooni, intressiga 20% aastas, tähtajaga 31.07.2010.a. Tegelikult on laenulepingu sõlmimise kuupäev 19.04.2010.a, mida kinnitavad asjaolud, et laen on kostjale I üle kantud 20.04.2010.a, kostja I on tasunud laenulepingu järgseid makseid aastatel 2010 ja 2011 ning märkinud selgitusse „vastavalt lepingule 19042010,“ ja käendusleping kostja II ja hageja vahel on sõlmitud 19.04.2010.a. Kaudselt kinnitab asjaolu, et laenuleping on sõlmitud 19.04.2010.a, ka see, et kostja II, kes on laenulepingu allkirjastanud, oli kostja I juhatuse liige perioodil 21.09.2009.a kuni 20.10.2010.a, st laenulepingu sõlmimise ajal. Seega on sõlmitud laenuleping kehtiv. Hageja ja kostja II sõlmisid 19.04.2010.a käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja II vastutama 19.04.2008.a kuupäevaga dateeritud laenulepingust tulenevate kostja I rahaliste kohustuste täitmise eest. Kostja II vastutab kostja I poolt tasumata summade ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti kostjalt I võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest. Kui võlgnik ei täida kokkuleppest tulenevaid rahalisi kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib hageja nõuda lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmist omal äranägemisel kas kostjalt I või kostjalt II või mõlemalt ühiselt. Sõlmitud käendusleping ei ole tarbijakäendusleping. Kostja II oli kostja I juhatuse liige ja seega on käendusleping sõlmitud majandus- ja kutsetegevuses. Lisaks on käenduslepingu p-s 2.1. kokku lepitud vastutuse maksimumsumma. Kostja I on jätnud laenulepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata. Kostja I on tasunud hagejale laenulepingujärgselt kokku 2010,09 eurot: 04.08.2010.a 11 726 krooni ehk 749,42 eurot, 01.11.2010.a 9643 krooni ehk 616,30 eurot ja 01.02.2011.a 644,37 eurot. Tasutud summad on hageja arvestanud intressi katteks summas 11 287,77 krooni ehk 721,42 eurot (periood 20.04.2010–31.07.2010.a) ja ülejäänud viivise katteks. Kostjal I on hagejale käesoleval ajal tasumata põhivõlgnevus 12 782,33 eurot ja viivis 12 724,61 eurot. Kostjate vastuväited
2.Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle rahuldamata.

2(10)

Tsiviilasi nr: 2-12-29927

Kostja I vastuväidete kohaselt on hageja esitanud kohtule laenulepingu, mis on sõlmitud 19.04.2008.a ning mis on allkirjastatud kostja II poolt. Kostja II ei olnud 19.04.2008.a kostja I juhatuse liige, samuti puudus kostjal II volitus laenulepingu sõlmimiseks 19.04.2008.a. Seega on 19.04.2008.a sõlmitud laenuleping tühine. Hageja on küll väitnud, et hagejal on olemas 19.04.2010.a sõlmitud laenuleping, kuid kohtule vastavat lepingut esitatud ei ole, seega puudub selgus, kas 19.04.2010.a väidetavalt sõlmitud leping üldse eksisteerib. Kostja I raamatupidamises nimetatud kuupäeval (19.04.2010.a) sõlmitud leping puudub. Kostja II leidis oma vastuväidetes, et 19.04.2010.a sõlmitud käenduslepingu näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga. Kostja II oli laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimise ajal kostja I juhatuse liige, kuid ei olnud kostja I osanik. Seega ei seondu käenduslepingu sõlmimine kostja II iseseisva majandus- või kutsetegevusega, mistõttu on käendusleping tarbijakäendusleping. Kuna käenduslepingus ei ole kokku lepitud vastutuse maksimumsummat, siis on käendusleping tühine. Esimese astme kohtu otsus

3.Harju Maakohus tegi 29.05.2014.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hagejale välja põhivõlgnevuse 12 782,33 eurot ja viivise 12 724,61 eurot. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt I välja viivis 0,15% põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Samuti jättis kohus rahuldamata hagi kostja II vastu. Hageja menetluskulud jäid 70% ulatuses kostja I kanda ja 30% ulatuses hageja kanda, kostja I menetluskulud jäid tema enda kanda ning kostja II menetluskulud hageja kanda. Hageja nõue tuleneb 19.04.2008.a kuupäeva dateeritud laenulepingust, mille alusel hageja andis kostjale I laenu 200 000 krooni, intressiga 20% aastas, tähtajaga 31.07.2010.a (t I kd lk 6-8) ja hageja ja kostja II vahel 19.04.2010.a sõlmitud käenduslepingust, mille alusel kostja II võttis endale kohustuse vastutada kostja I poolt tasumata summade ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti kostjalt I võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest (t I kd lk 10). Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas nõude aluseks olev laenuleping sõlmiti 19.04.2008.a või 19.04.2010.a. Samuti on poolte vahel vaidlus, kas 19.04.2010.a hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping või mitte. Esmalt andis kohus hinnangu sellele, millisel kuupäeval on sõlmitud hageja ja kostja I vahel nõude aluseks olev laenuleping ning kas laenuleping on kehtiv. Kohus, hinnates esitatud tõendeid, asus seisukohale, et hageja ja kostja I vahel 19.04.2008.a kuupäevaga dateeritud laenuleping on tegelikkuses sõlmitud 19.04.2010.a. Laenulepingu p 1.3. kohaselt pidi laenuandja kandma laenusumma 200 000 krooni kostja I arvelduskontole 20.04.2010.a (t I kd lk 6), seega ei ole kohtule usutav ega veenev, et pooled sõlmivad laenulepingu 19.04.2008.a, aga laen kantakse üle kaks aastat hiljem ehk 20.04.2010.a. Lisaks on kostja I teinud hagejale laenulepingu järgseid makseid aastatel 2010 ja 2011. Kostja I on hagejale maksnud selgitusega „intressimakse vastavalt lepingule 19042010“ 11 726 krooni 04.08.2010.a, 9643 krooni 01.11.2010.a ja 644,37 eurot 01.02.2011.a (t I kd lk 38-40). Kohus toetas hageja seisukohta, et selgitusega on kostja I viidanud laenulepingu sõlmimise kuupäevale ehk 19.04.2010.a. Asjaolu, et laenuleping on sõlmitud 19.04.2010.a, kinnitab ka see, et hageja ja kostja II on sõlminud 19.04.2010.a käenduslepingu, mille p-des 1.1. ja 2.1. on viidatud hageja ja kostja I vahel 19.04.2010.a sõlmitud laenulepingule (t I kd lk 10). Kaudselt

3(10)

Tsiviilasi nr: 2-12-29927 kinnitab laenulepingu sõlmimist 19.04.2010.a ka asjaolu, et kostja II oli sellel ajal (21.09.2009– 20.10.2010.a st laenulepingu sõlmimise ajal) kostja I juhatuse liige (t I kd lk 9). Seega on kohtule esitatud piisavalt tõendeid, millest nähtub, et tegelikkuses on 19.04.2008.a kuupäevaga dateeritud laenulepingu sõlmimise kuupäev 19.04.2010.a. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud (t I kd lk 9) ning puudub vaidlus, et 19.04.2010.a oli kostja I juhatuse liikmeks kostja II. Vastavalt äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1 on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. ÄS § 181 lg 1 sätestab, et osaühingut võib kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt 10.12.2013.a teostatud ekspertiisiakti nr 13E-DK0176 (t I kd lk 182-186) kohaselt on laenulepingu allkirjastanud kostja II. Seega on laenuleping kehtiv. Lisaks ei mõjuta asjaolu, et laenuleping on dateeritud vale kuupäevaga laenulepingu kehtivust. Riigikohus on märkinud, et lepingu allkirjastamine vale (varasema) kuupäevaga ei välista selles õiguslike tagajärgede tekkimist, kuna nii võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 kui ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 esimese lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel esmajoones poolte ühisest tegelikust tahtest ning VÕS § 29 lg 1 järgi ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet (vt Riigikohtu lahend nr 3-21-96-13, p 34). Puudub vaidlus ning on tõendatud, et hageja on kandnud kostja I arveldusarvele 20.04.2010.a 200 000 krooni (t I kd lk 37), millise kostja I on kätte saanud (t I kd lk 133). Kohtule ei ole esitatud tõendeid laenusumma tagastamise kohta. VÕS § 100, § 101 ja § 76 lg 1 alusel on hageja põhinõue summas 12 782,33 eurot (ehk 200 000 krooni) põhjendatud. Viivise väljamõistmise aluseks on VÕS § 113. Laenulepingus on laenusaaja ja hageja kokku leppinud viivisemäära 0,15% päevas ja arvestanud viivist summas 12 724,61 eurot (t I kd lk 41). Kohus leidis, et viivisenõue on põhjendatud – jättes laenu tagastamata, pidi kostja I arvestama, et hagejal on õigus arvestada viiviseid. Põhjendatud ei ole veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise väljamõistmine. Kohtupraktika kohaselt ei ole hea usuga põhimõttega kooskõlas viivisenõue, mis ületab põhinõuet, seega leidis kohus, et hageja nõue välja mõista viivis 0,15% päevas alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Edasi andis kohus hinnangu, kas kostja II vastutab kostjaga I hageja ees solidaarselt. Kohus viitas VÕS § 142 lg-le 1, § 145 lg-le 1, § 143 lg-le 1, §-le 34 ja tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg-le 1. Tallinna Ringkonnakohus on oma 26.06.2009.a lahendis tsiviilasjas 2-068829 märkinud, et seaduses sätestatud tarbija mõiste ei ole universaalne ning igal konkreetsel juhul tuleb kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele või mitte. Hinnangu andmisel, kas käenduse andnud füüsiline isik on tarbija või mitte, on seejuures määravaks asjaolu, kas füüsilisest isikust käendaja peab kandma ise sõlmitud lepingust tulenevaid riske. Nimetatud Tallinna Ringkonnakohtu seisukohta toetab Riigikohus oma lahendi nr 3-2-1-126-09 p-s 13 ja lahendi nr 3-2-1-148-11 p 13 4. lõikes. Kohus asus seisukohale, et käesoleval juhul käendab kostja II füüsilise isikuna kostja I tegevusest tekkinud kohustusi ning seega tuleb kostja II antud käendust pidada tarbijakäenduseks. Sõlmitud lepingu kohaselt lasub käendusega võetud kohustuste täitmise koorem isiklikult kostjal II, mitte osaühingul, mille juhatusse ta kuulus. Käenduse andmise ajal

4(10)

Tsiviilasi nr: 2-12-29927 ühingu juhatuse liikme ameti pidamine ei võta füüsiliselt isikult vastutuse piiramise ja hoiatusfunktsiooni näol tarbija jaoks seadusega tagatud kaitset, kuna pelgalt juhtorganisse kuulumine ei ole iseseisev majandus- ega kutsetegevus. Asjaolu, et kostja II on võtnud kostja I kontolt 18.10.2010.a 50 000 krooni, ei tähenda, et kostjal II oli laenu saamisel vahetu majanduslik huvi kostja I majandustegevuse vastu. Muid aluseid, mis tarbijaks olemise välistaksid, ei ole hageja esile toonud. 19.04.2010.a hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingust (t I kd lk 10) nähtuvalt ei ole maksimumsummas kokku lepitud, mistõttu on käendusleping VÕS § 143 lg 2 alusel tühine ja hagi tuleb seetõttu käenduslepingul põhinevas osas kostja II vastu jätta rahuldamata. Kohus ei toetanud hageja seisukohta, et pooled on käenduslepingu p-s 2.1. kokku leppinud rahalise vastutuse summas 200 000 krooni. Kohus nõustus kostjaga II, et lepingu p-s 2.1. sõnastatut saab selle ülesehitusest tulenevalt vaadelda vaid kui põhivõlgniku kohustuse kirjeldust, milles on lisaks muudele laenulepingut identifitseerivatele tunnustele näidatud ka laenusumma suurus. Asjaolu, et vastutuse maksimumsummas ei ole kokku lepitud, näitab lisaks järgnev käenduslepingu p 2.2, kus on märgitud, et käendaja vastutab võlgniku poolt tasumata summade ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnikult võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest. Kohus leidis, et käenduslepingus ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummat, sest sellisel juhul oleks see lepingusse sõnaselgelt sisse kirjutatud. Kostja I apellatsioonkaebus

4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja I 27.06.2014 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja kostja I menetluskulud hageja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus hinnanud vääralt tõendit. Kohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata kostja I taotluse laenulepingu tegeliku sõlmimise hetke tuvastamiseks ekspertiisi läbiviimiseks. Lepingu tegeliku sõlmimise tuvastamine võimaldaks hinnata korrektselt laenulepingu kehtivust. 2008.a ei olnud kostja II kostja I juhatuse liige ega volitatud kostja I esindamiseks. Eesti Kohtuekspertiisi Instituut vastas kostja päringule ekspertiisi kohta, et dokumendi vanust on EKEI-s võimalik määrata menetluse raames. Kostja I vastava taotluse rahuldamata jätmisega on kohus jätnud kasutamata võimaluse hinnata otsest tõendit ning piirdunud kaudsete tõendite abil otsuse tegemisega, millega on läinud vastuollu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-s 1 sätestatuga. Tõendi mittetäieliku hindamise tulemusena on kohus teinud väära otsuse. Hageja apellatsioonkaebus
5.30.06.2014.a esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja II vastu ja jäeti kostja II menetluskulud hageja kanda, ning teha selles osas uus otsus, millega mõistetakse kostjalt II (solidaarselt kostjaga I) hagejale välja 12 782,33 eurot ja jäetakse kostja II menetluskulud kostja II kanda. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta samuti kostja II kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt asus maakohus menetlus- ja materiaalõigusnorme rikkudes ebaõigele seisukohale, et 19.04.2010.a käendusleping on tühine, kuna tegemist on tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 mõttes ning selles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.

5(10)

Tsiviilasi nr: 2-12-29927 Kohus on õigesti tuvastanud asjaolud, et kostja II oli käenduslepingu sõlmimise ajal kostja I juhatuse liige ning et 18.10.2010.a so pärast laenulepingu sõlmimist ja laenu tagastamise tähtpäeva möödumist võttis kostja II kostja I pangakontolt välja 50 000 krooni (so 1⁄4 hageja poolt kostjale I antud laenusummast). Hageja hinnangul asus kohus neil asjaoludel vääralt seisukohale, et kõnealuse käenduslepingu sõlmimine ei seondu kostja II iseseisva majandusega kutsetegevusega. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (nt lahendi nr 3-2-1-8-06 p-s 15 ja lahendi nr 3-2-1-148-11 p-s 13), et kui osaühingu juhatuse liige sõlmib käenduslepingu ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei saa teda lugeda sellises lepingus tarbijaks ning ta ei vaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Olukorras, kus osaühingu juhatuse liige võtab pärast osaühingu nimel laenulepingu sõlmimist osaühingu rahalisi vahendeid isiklikku kasutusse, tuleb jaatada tema vahetut majanduslikku huvi nii laenulepingu sõlmimise kui ka osaühingu majandustegevuse vastu tervikuna. Seega tuleb tuvastatud asjaoludel asuda seisukohale, et 19.04.2010.a käendusleping ei ole tarbijakäendusleping. Maakohus leidis vääralt, et 19.04.2010.a käenduslepingus ei lepitud kokku kostja II vastutuse maksimumsummas. Kohus ei ole sellist järeldust tehes hinnanud käenduslepingut VÕS § 29 reeglite järgi, millega on oluliselt rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1). Kohus ei tuvastanud hageja ja kostja II ühist tegelikku tahet käenduslepingu p 2.1 sätestamisel ega hinnanud ka seda, kuidas pidanuks käenduslepingu p-s 2.1 sätestatut mõistma pooltega sarnane mõistlik isik. Otsuse põhjendustest järelduvalt rajas kohus oma seisukoha üksnes sellele, et käenduslepingu p-s 2.1 fikseeritud summa (200 000 krooni) kohta ei ole sõnaselgelt öeldud, et tegemist on kostja II rahalise vastutuse maksimumsummaga. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb käenduslepingu p-s 2.1 märgitut vaadelda kui põhivõlgniku kohustuse kirjeldust, milles on lisaks muudele laenulepingut identifitseerivatele tunnustele näidatud ka (kostjale I antud) laenusumma suurus. Käenduslepingu p.2.1 sätestab, et kostja II kohustub hageja ees vastutama 19.04.2010.a laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste, summas 200 000 krooni, nõuetekohase täitmise eest. Seega ei ole käenduslepingu p-s 2.1 tehtud viidet laenusummale, vaid selles on märgitud rahaliste kohustuste suurus, mille nõuetekohase täitmise eest kostja II vastutab. Nimelt kostja I rahalised kohustused hageja ees 19.04.2010.a laenulepingu alusel ei piirdunud laenusummaga (200 000 krooni), vaid lisaks sellele pidi kostja I tasuma hagejale intresse (laenulepingu p.1.3). Seega on ainuvõimalik tõlgendada käenduslepingu p 2.1 selliselt, et selles on fikseeritud kostja II poolt käendatavate rahaliste kohustuste suurus, st kostja II kui käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma. Nõustuda ei saa ka kohtu seisukohaga, mille kohaselt kinnitab käsitlust, et käenduslepingu p-s 2.1 ei lepitud kokku kostja II vastutuse maksimumsummas, sama lepingu p-s 2.2 sätestatu, mille kohaselt vastutab käendaja põhivõlgniku poolt tasumata summade ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnikult võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest. Käenduslepingu p-s 2.2 on fikseeritud üksnes kostja I erinevad kohustused, mille nõuetekohase täitmise eest kostja II käendajana vastutab (sarnaselt VÕS § 145 lg-le 2) käenduslepingu p.-s 2.1 sätestatud summa piires. Asjaolu, et hagis nõudis hageja kostjalt II lisaks põhivõlgnevuse 12 782,33 euro väljamõistmisele ka viiviste väljamõistmist, ei tähenda seda, et hageja oleks möönnud asjaolu, et käenduslepingu p-s 2.1 sätestatu ei ole käsitletav poolte kokkuleppena kostja II rahalise vastutuse maksimumsumma kohta. Nimelt on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-136-12 (p 15) selgitanud, et käenduslepingus fikseeritud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt II viiviseid ka käenduslepingu p-s 2.1 sätestatud kostja II vastutuse piirmäära ületavas summas.

6(10)

Tsiviilasi nr: 2-12-29927 Kuna eeltoodud põhjustel tuleb hageja nõue kostja II vastu osaliselt rahuldada, tuleb vastavalt muuta otsust ka kostja II menetluskulude jaotuse osas. Samas jättis maakohus põhjendamatult kohaldamata TsMS § 169 lg 3, mistõttu tuleb kaevatav otsus kostja II menetluskulude jaotuse osas tühistada ka juhul, kui hagi kostja II vastu jääb rahuldamata. Kostja II esitas 29.08.2013.a korraldaval istungil vastuväite, et hageja nõude aluseks olevad 19.04.2010.a laenuleping ja käendusleping ei ole allkirjastatud tema poolt, ning taotles sellest tulenevalt käekirjaekspertiisi määramist. Maakohus rahuldas nimetatud taotluse 07.11.2013.a määrusega, tehes ekspertidele ülesandeks vastata küsimusele, kas 19.04.2010.a sõlmitud laenuleping ja käendusleping on allkirjastatud kostja II poolt. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 10.12.2013.a ekspertiisiaktis (t I kd lk 182-185) leiti üheselt, et kõnealused lepingud on allkirjastatud kostja II poolt (laenuleping kostja I kui laenusaaja nimelt ja käendusleping kostja II enda nimelt). Nendel asjaoludel on ilmne, et käekirjaekspertiisist tulenevad menetluskulud (sh ekspertiisitasu 282 eurot vastavalt EKI 07.11.2013.a õiendile) on tingitud üksnes kostja II põhjendamatust vastuväitest ja taotlusest ekspertiisi määramiseks. Seetõttu tuleb kõik käesolevas asjas läbiviidud käekirjaekspertiisiga seotud menetluskulud jätta TsMS § 169 lg 3 alusel kostja II kanda. Maakohus rahuldas 07.11.2013.a määrusega kostja II taotluse menetlusabi saamiseks ning vabastas ta käekirjaekspertiisi läbiviimiseks nõutava eksperditasu maksmisest. Ehkki kohus ei ole kaevatavas otsuses eksperditasu TsMS § 190 lg 5 alusel hagejalt välja mõistnud, saab kohus seda TsMS § 179 lg-te 1 ja 2 järgi teha kahe aasta jooksul pärast käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumist. Seega rikub TsMS § 169 lg 3 kohaldamata jätmine hageja õigusi sõltumata sellest, et kohus ei ole vaidlustatavas otsuses eksperditasu hagejalt välja mõistnud. Vastustajate seisukohad

6.Kostja II vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
7.Hageja vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebustes esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Esmalt käsitleb ringkonnakohus kostja I apellatsioonkaebusega seonduvat. Maakohus asus tsiviilasjas esitatud faktiväidete ja tõendite alusel õigesti seisukohale, et vaidlusalune laenuleping sõlmiti mitte 2008ndal aastal vaid 2010ndal aastal. Sellise järelduse tegemiseks oli küllaldaselt tõendeid ning maakohus tõendite hindamisel ei eksinud. Maakohtul ei olnud alust määrata täiendavat ekspertiisi tuvastamaks, kas vaidlusalune laenuleping allkirjastati 2008ndal või 2010ndal aastal. Hagilises tsiviilkohtumenetluses menetleb kohus tsiviilasja poolte poolt kohtu ette toodud asjaolude ja poolte poolt esitatud tõendite alusel. Sellest tuleneb, et selleks, et kohus saaks hagimenetluses ekspertiisi määrata, tuleb menetlusosalisel seda kohtult taotleda. Taotlust määrata ekspertiis tuvastamaks, millal vaidlusalune laenuleping allkirjastati, ei ole mitte ükski menetlusosaline kohtule esitanud. Veelgi enam, maakohtu 12.02.2014.a kohtuistungi protokollist (t II kd lk 24) nähtub, et kostja I mõistis, et valminud ekspertiisiaktist ei nähtu, millal leping allkirjastati, kuid sellest hoolimata ei taotlenud kostja I uue ekspertiisi

7(10)

Tsiviilasi nr: 2-12-29927 määramist ning nõustus hiljem ilma sellesisulise ekspertiisi määramiseta, kui kostja I nägi, et kohus ekspertiisi ka omal algatusel ei määra, asja arutamise lõpetamisega. Alles apellatsioonkaebuses taotles kostja I vastavasisulise ekspertiisi määramist, kuid vastavasisuline taotlus tuli ringkonnakohtul jätta rahuldamata, sest ringkonnakohtu poolt taotluse rahuldamine, mida kostja I oleks saanud esitada maakohtus, kahjustanuks lubamatult hageja huve. Tsiviilkohtumenetluses on pooled võrdsed ning kohtul ei ole õigust eelistada ühte poolt teisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt võib menetlusosaline lähtuda sellest, et vastaspool peab kõik taotlused esitama maakohtus, ning et uusi asjaolusid ja uusi tõendeid saab ringkonnakohus arvestada ja vastu võtta üksnes seaduses ammendavalt loetletud erandjuhtudel, ning et juhul kui selliseid erandlikke aluseid ei esine, kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja teeb seda maakohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel, mitte ei asu uute asjaolude alusel uut või edasiarendatud vaidlust lahendama.

10.Ringkonnakohus rõhutab veel, et kostja I ei ole viidanud asjaoludele, millest saaks järeldada, et maakohus oleks rikkunud menetlusnorme. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka muudest tsiviilasja materjalidest. Seda, et maakohus oleks rikkunud menetlusnorme, ei saa järeldada ka sellest kostja I poolt apellatsioonkaebuses esitatud väitest, et väidetavalt olla maakohus kostjale I teatanud, et dokumendi allkirjastamise aja osas ekspertiisi Eestis teha ei saa, et seda saavat teha üksnes Rootsis, ning et see pidavat olema väga kallis. Esiteks ei ole selline väide tõendatud ning sellise väite paikapidavuses ei saa toimikumaterjalide alusel veenduda. Istungitel toimunut saab tõendada üksnes protokolli põhjal ning protokollist sellised asjaolud ei nähtu. Teiseks, juhul, kui kohus olekski selgitanud kostjale I, et sellist ekspertiisi saab Rootsis teostada, oleks kostja I saanud lähtuda sellest, et sellise ekspertiisi määramine on põhimõtteliselt võimalik ning kostja I oleks saanud väljendada soovi sellise ekspertiisi määramiseks. Isegi, kui kohus oleks väitnud, et ekspertiisi tegemine on Rootsis väga kallis, oleks kostja I saanud paluda kohtul välja selgitada, kui kallis see konkreetselt on ning kostja I oleks saanud vajadusel taotleda näiteks menetlusabi.
11.Ringkonnakohus ei nõustu hagihinna määramise osas tehtud kriitikaga. Hagihinda ei määratleta mitte kostjalt välja mõistetava rahasumma järgi vaid selle järgi, mida hageja kohtult taotleb.
12.Järgnevalt käsitleb kohus hageja apellatsioonkaebusega seonduvat. Maakohtu järeldus, et kostjaga II sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping, on õige. Lepingut tuleb kvalifitseerida selle sõlmimise ajal kehtinud seaduse redaktsiooni alusel. Selle järgi on kostjaga II sõlmitud käendusleping tarbijakäendus juhul, kui kostja II tegutses lepingut sõlmides tarbijana ehk siis juhul, kui kostja II poolt käenduslepingu sõlmimine ei seondunud iseseisva majandustegevuse läbiviimisega (vt VÕS § 143 lg 1 ja § 34 19.04.2010.a redaktsioonis). Kostja II puhul on tegemist füüsilise isikuga, kes käendas äriühingu poolt sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kostja II ei olnud põhivõlgnikust äriühingu osanik. Asjaolu, et kostja II oli laenulepingu sõlmimise ajal kostja I juhatuse liige, ei muuda kostja I poolt laenulepingu sõlmimist kostja II majandustegevuseks ega loo hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu ja kostja II majandustegevuse vahele sellist seost, et laenulepingu käendamist kostja II poolt saaks seostada kostja II poolt majandustegevuse läbiviimisega. Asjaolu, et kostja II võttis viis kuud peale laenulepingu sõlmimist kostja I pangaarvelt välja 50 000 krooni ehk neljandiku kogu laenatud summast, ei anna alust järeldada, et laenulepingu sõlmimine viis kuud varem kujutaks endast kostja II majandustegevuse läbiviimist. Juhul, kui kostja II sooviski laenulepingut sõlmida selleks, et kostja I poolt laenatud raha endale võtta, oleks eelduslikult kostja II, kostja I juhatuse liikmena laenuraha juba varem kostja I arvelt endale võtnud. Viis kuud hiljem

8(10)

Tsiviilasi nr: 2-12-29927 juhatuse liikme poolt endale tasu väljamaksmine, jääb liiga kaugeks, et seda seostada laenulepingu sõlmimise huviga ning laenulepingu sõlmimise ja selle käendamise põhjusena.

13.Maakohus leidis õigesti, et kostjaga II sõlmitud käenduslepingus ei ole kokku lepitud käenduse maksimummäära. Seda, et kostjaga II sõlmitud käenduslepingus oleks käenduse maksimummääras kokku lepitud, saaks järeldada siis, kui see tuleks piisavalt selgesti ja arusaadavalt käenduslepingust esile, st juhul, kui käenduslepingu teksti pinnalt saaks üheselt järeldada, et lepingu alusel oleks selgesti välistatud, et kostjalt II saaks nõuda rohkem, kui mingi konkreetne summa. Sellist järeldust käenduslepingu pinnalt teha ei saa. Esiteks ei kasutata käenduslepingus sellist väljendit nagu käenduse maksimummäär, maksimumsumma, piirmäär vms. Käenduslepingu sõnastusest ei tulene selgesti, et käendaja ei vastuta põhivõlgniku kohustuste eest mitte rohkem, kui mingis konkreetses määras. Teiseks, käenduslepingu sõnastus viitab otseselt sellele, et käendaja peab vastutama kõikide laenulepingust tulenevate kohustuste eest. Sellele viitab otseselt käenduslepingu p 2.3., millest tuleneb selgesti, et pooled leppisid kokku, et juhul, kui näiteks suurendatakse põhivõlgniku rahaliste kohustuste summat, vastutab käendaja ka muudatustest tulenevate kohustuste täitmise eest. Põhivõlgniku kohustuste eest vastutamise maksimumsummat ei tulene ka käenduslepingu p-st 2.1., sest seal viidatakse, millise laenulepingu kohustuste täitmise eest käendaja vastutab ning seejuures märgitakse, millised rahalised kohustused laenulepingust tulenevad, kuid sellele lisaks märgiti käenduslepingu p-des 2.2. ja 2.3., et lisaks põhivõlale (käenduslepingu p-s 2.1. märgitud 200 000 krooni) vastutab käendaja ka viiviste, leppetrahvi, võla sissenõudmisega seotud kulutuste, rahalise kohustuse suurendamisest tulenevate kohustuste jms eest.
14.Maakohus ei eksinud ka menetluskulude jaotamisel. Kuigi, juhul, kui kostja II ei oleks väitnud, et ta ei kirjutanud lepingule alla, ei oleks kohus pidanud allkirja ekspertiisi määrama, ei muuda see käesoleval juhul menetluskulude jaotust, sest hageja esitas kostja II suhtes tühisest käenduslepingust tuleneva nõude ning hagi kostja II suhtes oleks tulnud jätta rahuldamata ka siis, kui kostja II ei oleks allkirjaga seotud vastuväidet esitanud. Seda, et käendusleping oli tühine, oleks hageja saanud ja pidanud järeldama sõltumata allkirja kehtivusest. Seega esitas hageja kostja II suhtes alusetu hagi allkirja õigsusest sõltumata. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

15.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Seoses apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisega tuleb apellantide menetluskulud jätta nende endi kanda. Kostja II menetluskulud tuleb jätta hageja kanda, sest hageja taotles otsuse tegemist, millega oleks hagi ka kostja II osas rahuldatud. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

9(10)

Tsiviilasi nr: 2-12-29927

Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 08.07.20262-26-107585/9Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 08.07.20262-26-110489/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja