Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. november 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-32363
Tsiviilasi
V.B. hagi SA Ida-Viru Keskhaigla vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
10 000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 8. aprilli 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.B. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
21. oktoober 2014
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): V.B. (ik: XXX), seaduslik esindaja M.R. , lepinguline esindaja advokaat Margus Kiir Vastustaja (kostja): SA Ida-Viru Keskhaigla (rk: 90003433), esindaja vandeadvokaat Raul Ainla
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 8. aprilli 2014 otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata V.B. hagi SA Ida-Viru Keskhaigla vastu varalise kahju hüvitamise nõudes.
2.Teha selles osas uus otsus, millega rahuldada V.B. hagi SA Ida-Viru Keskhaigla vastu varalise kahju hüvitamise nõudes osaliselt ning mõista SA-lt Ida-Viru Keskhaigla V.B. kasuks välja varalise kahju katteks 1500 (üks tuhat viissada) eurot ja 33 senti.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
3.1.Rahuldada V.B. hagi SA Ida-Viru Keskhaigla vastu varalise kahju hüvitamise nõudes osaliselt ning mõista SA-lt Ida-Viru Keskhaigla V.B. kasuks välja varalise kahju katteks 1500 (üks tuhat viissada) eurot ja 33 senti.
3.2.Jätta rahuldamata V.B. hagi SA Ida-Viru Keskhaigla vastu mittevaralise kahju väljamõistmiseks.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.V.B. esitas 04.07.2013 maakohtule SA Ida-Viru Keskhaigla vastu hagi varalise kahju 10 000 eurot ja mittevaralise kahju 10 000 eurot hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt oli hageja isal, V.B. 2010. a diagnoositud kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi. 24.11.2012 kutsus V.B. kiirabi, põhjuseks teadvuse kaotus, tugev kõhuvalu, nõrkus, must roe, veriokse. Kiirabi pani saatediagnoosiks seedetrakti verejooksu. SA Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) diagnoositi nakkuslik kõhulahtisus ja gastroenteriit, patsient lasti koju soovitusega pöörduda järgmisel päeval perearsti poole. 25.11.2012 (9 tundi pärast haiglast lahkumist) kutsus V.B. uuesti kiirabi, esines veriokse ja veriroe, kiirabi diagnoosis jällegi seedetrakti verejooksu. Seekord jäeti patsient haiglasse, uuringutega leiti verejooksuga duodenaalhaavand. V.B. suri kell 14.10 erakorralise operatsiooni ajal, surma põhjuseks oli verejooksujärgne äge aneemia ning verejooksu põhjuseks kaksteistsõrmiksoole haavand. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 14.02.2013 protokolli kohaselt tuleb meditsiinilise tegevuse veaks 24.11.2012 EMO-s pidada mõõduka hemoglobiini languse ja hemotokriti väärtuste ignoreerimist. Patsiendi abikaasa ja kiirabi selgitusi ning haiguse edasist dünaamikat arvestades on tõenäoline, et EMO-s ei tehtud digitaalset rektaalset vaatlust (või tehti pealiskaudselt) ning ei arvestatud, et ägeda verejooksuga ei kaasne kohest hemoglobiini ja hemotokriti väärtuste langust. Nimetatud asjaolud tingisid arstliku eksidiagnoosi ja sellest johtunud patsiendi kojulubamise. Meditsiiniliseks veaks tuleb lugeda seedetrakti verejooksuga haige kojulubamist ning kohese kirurgilise haavandiravi võimaluse kõrvalejätmist. Anamneesi korrektsemal võtmisel, kiirabi eelneva tegevuse
arvestamisel ja hoolikamal haige uurimisel oleks olnud võimalik EMO-s määrata õige diagnoos. Hageja leidis, et haigla personal täitis oma tööülesandeid hooletult, ignoreeris patsiendi kaebuseid, jättis tähelepanuta kiirabi pandud saatediagnoosi ja ei teostanud vajalikke uuringuid. Kostja on süüdi V.B. i surmas. Hageja on V.B. i alaealine poeg. Hageja vanemate abielu oli lahutatud ja hageja elas koos emaga, kuid hagejal oli isaga tugev emotsionaalne side ning hageja elas isa surma raskelt üle. Varalise kahju suuruseks hindas hageja 10 000 eurot. Hageja saab 18-aastaseks 20.03.2016, saamata elatis perioodil detsember 2012 kuni märts 2016 (40 kuud × 200 eurot) on 8000 eurot. Lisaks maksis V.B. hageja kursuste, spordiklubide ja telefoni eest igakuiselt ca 50 eurot, mis 40 kuu jooksul moodustab 2000 eurot.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine ei ole üheselt ja selgelt tõendatud. Hageja ei ole tõendanud kostja süüd väidetava rikkumise toimepanemises ning põhjuslikku seost rikkumise ja tagajärje vahel. Samuti ei ole tõendatud, et kahju tekkimine oli kostja jaoks ettenähtav. Retrospektiivselt saab öelda, et tegemist oli eksidiagnoosiga ning ebaõige otsusega patsiendi kojulubamise osas. Samas ei ole võimalik üheselt hinnata, kas ja kuidas patsiendi kojusaatmine 24.11.2012 mõjutas 25.11.2012 asetleidnud ebasoodsat haiguse lõpptulemust, sest hemoglobiiniväärtusega 122g/l stabiilsete üldnäitajatega patsiendi puhul poleks ravitaktika oluliselt erinenud ka haiglasse jälgimisele jätmisel. Ekspertarvamusest järeldub, et musta rooja esinemine on sümptom, mille esinemisel oleks pidanud patsiendi kindlasti hospitaliseerima. Patsiendi läbivaadanud arst I.G. on kinnitanud, et patsiendi roe oli normaalne. Hageja kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 8. aprilli 2014 otsusega V.B. hagi SA Ida-Viru Keskhaigla vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata ning poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt peab võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg-test 1 ja 4 tulenevalt tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea tõendama patsient, samuti põhistama, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- või ravivea ning tekkinud kahju vahel. 24.11.2012 kiirabikaardil on V.B. i saatediagnoosiks märgitud seedetrakti verejooksu kahtlus. Kiirabikaardil on märge „must roe“. Ekspertarvamusest (tl 18-23) nähtub, et 24.11.2012 pandi patsiendile EMO-s eksidiagnoos ning vaatamata otsestele ägeda verejooksu tunnuste puudumisele EMO-s oleks retrospektiivselt hinnates siiski koos kiirabi märgitud informatsiooni arvessevõtmisega olnud otstarbekas patsiendi hospitaliseerimine jälgimiseks. Ekspertarvamusest (tl 94-97) nähtub, et 24.11.2012 võeti patsiendilt analüüsid ja teostati per rectum uuringud (väljaheide oli tavalise värvusega). Peptilise haavandi ravijuhise järgi on haavandi verejooksu kliinilisteks tunnusteks veriokse ja/või veriroe. Valvekirurgi käsiraamat lisab tunnustele kroonilise aneemiat põhjustava verejooksu. Patsiendi hemoglobiini väärtus 122 ja hematokriti väärtus 35,5 ei olnud piisavalt alarmeerivad, et tekitada kahtlust verejooksule, samuti ei viidanud sellele sümptomid. Valvearst tegi vajaliku per rectum uuringu ning tal ei olnud põhjust kahtlustada seedetrakti verejooksu. Videosalvestise ülevaatamise protokollist nähtub, et kell 20.14 EMO arst vestleb patsiendiga, võtab kindad, läheb patsiendi juurde ja sulgeb sirmi. Kell 20.17 arst väljub sirmi tagant, viskab kindad ära ning asub dokumentatsiooni täitma. Tunnistaja I. G ütluste kohaselt teostas ta patsiendi per rectum uuringu ja roe oli normaalse värvusega. Patsient ei kaevanud selle üle, et tal oleks olnud veriokse või veriroe. Kohtus eksperdina küsitletud Toomas Sillakivi selgitas, et EMO-s 24.11.2012 fikseeritud patsiendi näitajad ei eeldanud kirurgilist sekkumist ja endoskoopiat. Verejooksu
diagnoosimiseks peaks kasutama per rectum uuringut ning see oli arsti poolt teostatud. Uuringu detailid ei jää videosse, sest patsiendi privaatsus on kaitstud. Tsiviilasjas olevate tõendite põhjal ei ole tuvastatud, et V.B. i surma põhjustas 24.11.2012 arsti määratud diagnoos, ebapiisavad uuringud või tema kojulubamine. 25.11.2012 olid V.B. kiirabikaardi kannete kohaselt veriokse ja veriroe. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangu järgi on verejooksuga patsiendi käsitlusele kliinikus (25.11.2012) raske midagi ette heita. Ekspertarvamuse (tl 18-23) kohaselt endoskoopiline uuring (sisaldab endas nii diagnostikat kui raviprotseduuri) on teostatud küllaltki kiiresti hospitaliseerimisest alates ja adekvaatselt. Patsiendil oli verejooksu retsidiivi risk vastavalt Forrest Ia klassifikaatorile (arteriaalne verejooks), seega oli näidustatud endoskoopiline ravi. Selline patsiendi käsitlus on kooskõlas tänapäeva üldlevinud praktikaga (seedetrakti verejooksuga patsientidest ravitakse kuni 95% mittekirurgiliselt). Kuna endoskoopial õnnestus verejooks sulgeda, siis oli edasine patsiendi suunamine monitooringu võimalustega jälgimispalatisse õigustatud. Verejooksu retsidiivi tekkimise järgselt on patsient viivituseta jõudnud ka operatsioonituppa. Kuna tegemist oli fulminantse kuluga ägeda verejooksuga, siis asüstoolia ja elustamise foonil polnud ka kirurgiliselt võimalik patsienti päästa. Eeltoodu põhjal ei ole tõendatud põhjuslik seos 24.11.2012 kostjale etteheidetava ravi ja tagajärje – patsiendi surma – vahel. Põhjusliku seose puudumise tõttu jätab kohus hagi rahuldamata ning seetõttu pole mõistlik kohtupoolse hinnangu andmine kahju põhjendustele, suurusele ning kostja vastavasisulistele vastuväidetele.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.V.B. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 8. aprilli 2014 otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata hageja varalise kahju 10 000 eurot hüvitamise nõue, ning asja saatmist tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellant on seisukohal, et ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu poolt menetlusnormide rikkumisest tingitud puudusi kõrvaldada ega asuda esimesena vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid tuvastama ja tõenditele hinnangut andma. Juhul kui ringkonnakohus saadab asja uueks läbivaatamiseks, siis on vajalik teostada kohtuarstlik ekspertiis tuvastamaks, kas 24.11.2012 õige diagnoosi panemisel ning nõuetekohase ja varasema raviteenuse osutamisel oleks suudetud V.B. i elu päästa. Kohtuarstliku ekspertiisi teostamiseks on vajalik nõuda kostjalt välja meditsiinilised dokumendid, mida ei ole tsiviilasja materjalide hulka lisatud, sh: erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardid nr R421402 ja R421421; IVKH haiguslugu nr 12-14001; dr I. G 05.12.2012 seletuskiri; E-Tervise arhiiv; 26.12.2012 patoanatoomilise lahangu protokoll; üldkirurgia erialakomisjoni liikme, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgiakliiniku II üldkirurgia osakonna juhataja dr Jaan Teppi 16.01.2013 ekspertarvamus; videofail 24.11.2012 EMO-s toimunu kohta. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohaldas kohus ebaõigesti VÕS § 770 lg-t 4, jättes arvesse võtmata patsiendi kaitseks kehtestatud tõendamiskoormuse erisuse. Tsiviilasjas on tõendatud, et 24.11.2012 pandi EMO-s V.B. e eksidiagnoos ja V.B. saadeti eksidiagnoosi tõttu koju. Loetud tundide pärast V.B. suri. Kuna on tõendatud diagnoosi- või raviviga ja tervisekahju, ei pidanud hageja tõendama põhjusliku seose olemasolu (seda eeldatakse tulenevalt VÕS § 770 lg-st 4), vaid kostja pidi ilma igasuguse kahtluseta tõendama põhjusliku seose puudumise. Seda kostja teinud ei ole. Tervishoiuteenuse osutaja tõendamiskoormuse täitmiseks ei piisa, kui kostja tõendab, et kahjulik tagajärg võis tekkida ka patsiendi tervislikust olukorrast tulenevalt.
Ekspertarvamuses (tl 19) on märgitud, et ei ole võimalik üheselt hinnata, kas ja kuidas patsiendi kojusaatmine 24.11.2012 mõjutas 25.11.2012 asetleidnud ebasoodsat haiguse lõpptulemust (isiku surma). T. Sillakivi ütles kohtuistungil, et ei saa väita, et 24.11.2012 vale diagnoos oli põhjus, miks patsient suri. Olukorras, kus „ei ole võimalik üheselt hinnata“, jäi üles pigem kahtlus, et isiku 24.11.2012 EMO-st kojusaatmine olukorras, kus kiirabi oli pannud õige diagnoosi (seedetrakti verejooksu kahtlus), võis siiski põhjustada isiku surma järgmisel päeval. Tulenevalt VÕS § 770 lg 4 eesmärgist ja mõttest oleks kohus pidanud hindama sellise kahtluse ülesjäämisel tõendeid hageja kasuks, mitte kostja kasuks, ning jõudma järeldusele, et ilmselgelt esineb palju suurem tõenäosus, et kui poleks olnud diagnoosi- või raviviga, siis oleks õige diagnoos pandud palju varem, õiget ravi oleks tõenäoliselt antud patsiendile oluliselt varem ning V.B. i elu oleks päästetud. Siinkohal tuleb võtta arvesse ka asjaolu, et V.B. oli kaksteistsõrmiksoole haavand diagnoositud juba 2010. a, seega oli teada, et patsiendil esineb haigus, mis võib olla verejooksu allikaks; 2) rikkus kohus selgitamiskohustust. Kohus oleks olukorras, kus oli oluline tuvastada põhjusliku seose olemasolu või puudumine (ja kus oli tekkinud kahtlus põhjusliku seose olemasolu/puudumise osas), pidanud arutama pooltega tõendamiskoormuse asjaolusid. Sellisel juhul oleks hageja saanud põhjendada, et mitte temal ei tule põhjusliku seose olemasolu tõendada, vaid kostja peab põhjusliku seose puudumise ilma kahtlusteta tõendama, ning sellisel juhul kohtu seisukoht põhjusliku seose puudumise osas ei oleks tulnud hagejale üllatusena. Ei ole välistatud, et juhul kui kohus oleks menetlusosalistega arutanud vaidlusaluseid asjaolusid, oleks tulnud ühel või teisel poolel esitada taotlus kohtuarstliku ekspertiisi määramiseks, et põhjusliku seose olemasolu või puudumist ilma kahtlusteta tõendada. Kohtuarstliku ekspertiisi vajalikkuse arutelu olnuks vajalik ka seetõttu, et Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni protokollis, Toomas Sillakivi ja Urmas Lepneri ekspertarvamuses ning Jaak Linnu (Lind) ekspertarvamuses esinevad lahknevused EMO patsiendi käsitluse osas 24.11.2012. Üheks küsimuseks on ka asjaolude tuvastamine, kas 24.11.2012 tehti EMO-s kõik selleks, et tagada nõuetekohane ja tavapärane ravi. Nimelt on ekspertkomisjoni protokollis märgitud, et ravi ja diagnostika kvaliteedi hindamisel tuleb meditsiiniliseks veaks pidada seedetrakti verejooksuga haige kojulubamist ning kohese kirurgilise haavandiravi võimaluse kõrvale jätmist. Selgelt viidatakse ka sellele, et EMO tegevus ei olnud piisavalt hoolikas ja korrektne. Ka T. Sillakivi ja U. Lepneri ekspertarvamuses on märgitud, et ei saa välistada inimlikku eksitust 24.11.2012 visuaalsel patsiendi rooja värvuse hindamisel. Lisaks märgitakse, et vaatamata otsestele ägeda verejooksu tunnuste (s.o oluline hemoglobiini langus, must roe, veriokse) puudumisele EMO-s, oleks retrospektiivselt hinnates siiski koos kiirabi märgitud informatsiooni arvesse võtmisega olnud otstarbekas patsient jälgimiseks hospidaliseerida. Ka siin on selgelt viidatud, et patsiendi kojulubamine oli vale. J. Linnu ekspertarvamuses leitakse aga, et patsiendi käsitlus ja tema kojusaatmine 24.11.2012 oli õige. Kohus oleks pidanud pooltega arutama kohtuarstliku ekspertiisi teostamist, tuvastamaks, kas ja kui palju oleks olukord, kus 24.11.2012 oleks EMO-s tehtud kõik õigesti, st pandud õige diagnoos, hakatud koheselt tegema protseduure patsiendi seisundi parandamiseks, mõjutanud ravi lõpptulemust.
5.SA Ida-Viru Keskhaigla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooniastme menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus rikkunud selgitamiskohustust. 06.01.2014 eelistungil selgitas kohus pooltele tõendamiskoormuse jaotust ning juhtis kostja tähelepanu sellele, et kostja peab VÕS § 770 lg-st 4 tulenevalt tõendama, et diagnoosiviga ja selle kahjulik tagajärg ei ole omavahel põhjuslikus seoses. Samuti küsis kohus kostjalt, kuidas viimane kavatseb põhjusliku seose puudumist tõendada, mispeale kostja esindaja selgitas, et ekspertarvamus (asjatundjate
arvamus) on seda välistav tõend. Kohus küsis ka hagejalt, kas hagejal on taotlusi, mispeale hageja juristist esindaja esitas taotluse kiirabikaartide väljanõudmiseks. Lisaks avaldas hageja esindaja, et tunnistajana peaks üle kuulama dr I. G ja ekspert T. Sillakivi. Kohus andis pooltele tõendite esitamiseks veel ühe kuu. Seega oli hagejal piisavalt aega, et esitada taotlus kohtuliku ekspertiisi määramiseks. Olukorras, kus hageja oli esitanud autoriteetsete asjatundjate (TÜK üldkirurg T. Sillakivi ja TÜK kirurgiakliiniku juhataja U. Lepner) arvamuse ning pooled olid lihtsalt erinevatel seisukohtadel selles osas, mida arvamus tõendab, polnud kohtul põhjust asuda pooli veenma, et tuleks taotleda ekspertiisi määramist. Õigeks ei saaks pidada seda, kui kohus asuks võistlevas menetluses pooli jõuliselt mõjutama, et pooled esitaks taotluse ekspertiisi määramiseks. Asjatundja arvamus ja kohtu määratud eksperdi arvamus omavad ühesugust tõenduslikku jõudu (TsMS § 232 lg 2; 3-2-1-59-06); 2) ei ole kohus vääralt kohaldanud VÕS § 770 lg-t 4, vaid kohus asus tõendite põhjal seisukohale, et põhjuslikku seost diagnoosivea ja patsiendi surma vahel pole võimalik tuvastada. Olukorras, kus põhjuslikku seost valediagnoosi ja kahjuliku tagajärje vahel pole võimalik tuvastada, tuleb asuda seisukohale, et selline põhjuslik seos puudub. Vastustaja viitab Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-161-10 ja 3-2-1-171-10 ning märgib järgmist: T. Sillakivi ja U. Lepneri ekspertarvamuses (mis menetluslikult on käsitatav dokumentaalse tõendi vormis antud asjatundja arvamusena) on leitud, et ei ole võimalik üheselt hinnata, kas ja kuidas patsiendi kojusaatmine 24.11.2012 mõjutas 25.11.2012 asetleidnud ebasoodsat haiguse lõpptulemust. Ekspertarvamusest tuleneb, et patsiendi esmakordsel toomisel EMO-sse jälgimisele jätmine ei oleks taganud patsiendi elu päästmist. Kirurgilise sekkumise vajalikkus oleks selgunud samamoodi alles siis, kui patsiendi näitajad oleksid halvenenud ja tekkinud vastav sümptomaatika. Eelmärgitut kinnitab asjaolu, et kui kiirabi tõi patsiendi teistkordselt EMO-sse, siis tema seisund suudeti stabiliseerida ning ta jäeti ikkagi lihtsalt jälgimisele. Patsiendi seisund muutus kriitiliseks alles pärast mitme tunni möödumist. T. Sillakivi märkis kohtuistungil veel, et 24.10.2012 patsiendil EMO-s fikseeritud näitajad ei eeldanud kirurgilist sekkumist ning et kuna ravitaktika ei oleks tõenäoliselt muutunud, siis ei saa väita, et diagnoosiviga oli põhjus, miks patsient suri. Hageja ei ole põhistanud (ega tõendanud), miks ta on seisukohal, et kui patsiendil oleks diagnoositud kohe esimesel haiglasse toomisel sisemine verejooks, et siis ei oleks patsient surnud. Üksnes diagnoosivea tõendamisest ei piisa. Ekspertarvamusest saab teha järelduse, et musta rooja esinemine on sümptom, mille esinemisel oleks pidanud patsiendi kindlasti hospitaliseerima. Dr I. G kinnitas tunnistajana ülekuulamisel visuaalse roojauuringu läbiviimist ja seda, et patsiendi roe oli normaalne. T. Sillakivi ütles I. G tegevusele hinnangut andes, et ei hemoglobiin ega hematokrit ei näita kindlalt verejooksu. Seega ei olnud arstil alust patsienti hospitaliseerida. Asjatundjate arvamuses pole peale eksidiagnoosi välja toodud mingit muud etteheidet arstide tegevusele. Ühegi tõendi põhjal ei saa väita, et arsti tegevus ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele ning et ta oleks hooletult või tahtlikult määranud vale diagnoosi või ravi. Tõendite põhjal saab ka väita, et arst ei näinud patsiendi surma ette, seega ei saaks kostja sõltumata muudest asjaoludest niikuinii vastustada patsiendi surmaga kaasnevate tagajärgede eest. Apellandi väide, et kostja oleks pidanud esitama tõendeid, mis oleks veel kindlamalt tõendanud põhjusliku seose puudumist diagnoosivea ja patsiendi surma vahel, ei ole põhjendatud. Meditsiinis ei saa asjatundjad kunagi teha 100%-liselt kindlaid järeldusi. Samas asjatundjad ei ole oma arvamuses põhjusliku seose esinemise kohta esitatud küsimusele vastates märkinud, et nad saa küsimusele vastata või et neil ei ole võimalik tuvastada, et põhjuslik seos puudub, vaid nad on vastanud, et põhjuslikku seost diagnoosivea ja patsiendi surma vahel ei ole võimalik tuvastada. Sellisest järeldusest piisab, et põhjusliku seose puudumine tõendatuks lugeda;
3) ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et V.B. oleks hageja ülalpidamisest osa võtnud. Seega hüvitise suuruse osas tuleks lähtuda elatise miinimumsummast ning tulenevalt VÕS § 127 lg-test 1, 5 ja Riigikohtu seisukohtadest lahendis nr 3-2-1-64-03 kuuluvad väljamõistetavast hüvitisest mahaarvamisele hagejale makstava toitjakaotuspensioni summad. VÕS § 136 lg 2 järgi tuleks hüvitis välja mõista igakuiste maksetena.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata varalise kahju hüvitamise nõue summas 10 000 eurot ning jäeti hageja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu vaidlustatud otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja varalise kahju hüvitamise nõue, tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel teeb ringkonnakohus asjas uue otsuse, millega rahuldab osaliselt hageja varalise kahju hüvitamise nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju summas 1500,33 eurot. Apellandi taotluse, saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, jätab ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et maakohus on rikkunud asja läbivaatamisel selgitamiskohustust.
8.Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt leidis maakohus õigesti, et hageja kahju hüvitamise nõue tuleb lahendada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätete järgi. Samuti on maakohus õigesti viidanud, et vastavalt VÕS §-le 762 peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Hageja väidete kohaselt seisnes kostja poolt lepingu rikkumine haigla personali poolt oma kohustuste hooletus täitmises ja patsiendi kaebuste ignoreerimises, kiirabi poolt pandud saatediagnoosi tähelepanuta jätmises ning vajalike uuringute tegemata jätmises. Meditsiiniliseks veaks on ebaõige diagnoosi määramine 24.11.2012. a ning seedetrakti verejooksuga patsiendi kojulubamine ja kohese kirurgilise haavandiravi kõrvalejätmine. VÕS § 770 lg-st 1 tulenevalt vastutab tervishoiuteenuse osutaja mh diagnoosi ja ravivigade eest.
8.1.Asja materjalidest nähtuvalt oli V.B. 2010. a diagnoositud kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni 14.02.2013 protokollist nr 30 (t.l 13-15) nähtuvalt tuleb ravi ja diagnostika kvaliteedi hindamisel meditsiiniliseks veaks pidada seedetrakti verejooksuga haige kojulubamist ja kohese kirurgilise haavandiravi võimaluse kõrvalejätmist. Anamneesi korrektsemal võtmisel, kiirabi eelneva tegevuse arvestamisel ja haige hoolikamal uurimisel oleks olnud võimalik EMO-s määrata õige põhihaiguse diagnoos, kuna õige kliiniline diagnoos oli pandud juba haiglaeelsel etapil. T. Sillakivi ja U. Lepneri poolt koostatud ekspertarvamuse (t.l 18-23) kokkuvõttest nähtuvalt jäi 24.11.2012 IVKH EMO-s õige diagnoos määramata ning haige hospitaliseerimata. Koostöö erinevate struktuuride vahel jättis soovida, kiirabi ja EMO parema koostöö korral oleks olnud võimalik ka varasem õige diagnoosi määramine. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et T. Sillakivi ja U. Lepneri ekspertarvamuse aluseks oli muu hulgas J. Linnu poolt koostatud ekspertarvamus (t.l 94-97). Arvestades eelnevat ning asjaolu, et J. Lind töötas IVKH Kirurgiakliiniku juhatajana, ei ole usaldusväärne J. Linnu seisukoht tema enda koostatud
ekspertarvamuses (t.l 94-97) selles, et antud juhtumi käsitlemisel puuduvad arstliku vea tunnused. Oluline on märkida siinjuures veel seda, et vastates Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni liikme R. Truve küsimusele osakonna tavalise ravipraktika kohta verejooksuga patsiendi puhul, on J. Lind vastanud järgmiselt: „Opereerime kohe.“ (Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 14.02.2013 protokoll, t.l 14). Ülaltoodu alusel on tõendatud kostja poolt lepingust tuleneva kohustuse rikkumine 24.11.2012 ning kostja peab hüvitama hagejale diagnoosi- ja raviveast tingitud kahju juhul, kui see on põhjustatud diagnoosi- ja/või raviveast.
8.2.Maakohus leidis, et puudub põhjuslik seos 24.11.2012 kostjale etteheidetava rikkumise ja tagajärje (patsiendi surma) vahel ning põhjusliku seose puudumise tõttu jättis maakohus hageja nõuded rahuldamata. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. VÕS § 127 lg 4 järgi isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millele tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Sellest tulenevalt peab tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga olema põhjustanud patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud. VÕS § 770 lg 4 kohaselt kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Viidatud sätte järgi peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel. Riigikohus on mitmetes lahendites (näiteks 03.10.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-78-06; 26.09.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06) asunud seisukohale, et kui hageja tervisekahjustus võis alternatiivselt tekkida ravivea või muu asjaolu tõttu, mille eest arst ei vastuta, tuleb põhjuslikku seost ravivea ja kahju vahel eeldada, st hageja ei pea tõendama, et muu asjaolu polnud kahju põhjuseks. Kui hageja tervisekahjustuse ja kahju põhjuseks oli nii raviviga kui muu(d) asjaolu(d), mille eest arst ei vastuta, siis ei vabasta see kostjat vastutusest, sest ka tema tegu põhjustas kahju. T. Sillakivi ja U. Lepner on ekspertarvamuse kokkuvõttes (t.l 21) leidnud, et kuigi puudub 100% põhjus-tagajärg seos haigusjuhu hilisema lõpptulemusega, on selliste verejooksuga patsientide hospitaliseerimine näidustatud. Eelnevast järeldub, et kui seedetrakti verejooksuga patsienti oleks 24.11.2012 hospitaliseeritud ning alustatud koheselt tema haavandiravi, oleks olnud võimalik patsiendi elu päästa. Nähtuvalt ekspertide arvamusest (t.l 20) oli V.B. i otseseks surma põhjuseks äge verekaotusest põhjustatud aneemia ning põhihaiguseks krooniline kõhunäärmesse ulatuva põhjaga kaksteistsõrmikhaavand verejooksuga. Kuna kostja ei ole tõendanud, et tema tegu (lepingu rikkumine) ei põhjustanud kahju, siis vastutab ta kahju eest. Kostja poolne lepingu rikkumine ei ole vabandatav ning kostja seisukoht, et VÕS § 127 lg 3 järgi ei pea ta hüvitama kahju, kuna ta ei näinud seda lepingu rikkumise võimaliku tagajärjena ette, on paljasõnaline.
8.3.VÕS § 129 lg 3 kohaselt kui isikul, kelle surm põhjustati, oli surma ajal seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada, peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik maksma sellele isikule mõistliku rahalise hüvitise, mis vastaks ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel sellele isikule andnud. Hagiavaldusest nähtuvalt nõudis hageja varalist kahju VÕS § 129 lg 3 järgi kokku 40 kalendrikuu eest (alates 2012. a detsembrikuust kuni tema täisealiseks saamiseni 20.03.2016), lähtudes elatise suurusest 200 eurot kuus. Lisaks nõudis hageja täiendavate kulude (kulutused poja kursuste, spordiklubide ja telefoni eest) hüvitamist summas 50 eurot kuus. Kostja on nimetatud kahju suurusele vastu vaielnud ning leidnud, et kuna elatise maksmine summas 200 eurot kuus pole tõendatud, siis tuleb varalise kahju nõude rahuldamise korral lähtuda elatise miinimummäärast ning kahju suuruse kindlakstegemisel arvestada hagejale makstavat toitjakaotuspensioni. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud V.B. i poolt talle elatise maksmist summas 200 eurot kuus ega täiendavate kulutuste hüvitamist summas 50 eurot kuus, siis tuleb kahju suuruse kindlakstegemisel lähtuda elatise miinimummäärast. Kahjust tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata hagejale makstav toitjakaotuspension. Sotsiaalkindlustusameti vastuse (t.l 119) kohaselt on M. R`le makstud V.B. eest toitjakaotuspensioni alates 25.11.2012 kuni 31.03.2013 127,83 eurot kuus ja alates 01.04.2013 134,18 eurot kuus. Varalise kahju arvestus on järgmine: 2012. a detsember 145-127,83=17,17 eurot 2013. a jaanuar-märts 160-127,83=32,17x3=96,51 eurot 2013. a aprill-detsember 160-134,18=25,82x9=232,38 eurot 2014. a 177,50-134,18=43,32x12=519,84 eurot 2015. a 177,50-134,18=43,32x12=519,84 eurot 2016. a jaanuar-veebruar 177,50-134,18=43,32x2=86,64 eurot 2016. a märtsikuu 20 päeva eest 114,52-86,57=27,95 eurot. Kokku on kahju suurus 1500,33 eurot. Ringkonnakohtu arvates on mõistlik nimetatud kahjuhüvitis VÕS § 136 lg 1 alusel mõista kostjalt välja ühekordse maksena. VÕS § 136 lg 4 sätestab, et kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Kuigi ringkonnakohus mõistab kostjalt välja kahjuhüvitise ühekordse maksena, on pooltel VÕS § 136 lg 4 alusel õigus taotleda väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse muutmist ja seda eelkõige juhul, kui muutub elatise miinimummäär või hagejale makstav toitjakaotuspensioni suurus.
9.Hageja varalise kahju nõue rahuldati 1500,33 euro ulatuses (15% ulatuses) ning mittevaralise kahju nõue jäeti rahuldamata. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
Arvestades käesoleva vaidluse tehiolusid on mõistlik ja põhjendatud jätta poolte menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus täielikult poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.