Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Oma vastuses hageja täiendavale seisukohale märkis kostja, et 2001. aastal kostja elamu aias eeltöid ei tehtud. Kostja ostis 1⁄4 osa mõttelise osa kinnistust 05.07.2001, millega sai õiguse kasutada elamu trepikoja alumisel korrusel olnud korterit, mis oli selleks ajaks juba olulises osas renoveeritud. Kostja kolis sinna elama aprillis 2002. Teise 1⁄4 mõttelise osa kinnistust ostis kostja 19.12.2002, millele vastas sama trepikoja II korrusel asuv korter. Ülemise korruse korteri valduse sai kostja märtsis 2004. Elamu renoveerimist alustas kostja II korrusest aprillis 2004, I korruse renoveerimistööd algasid pärast II korruse lõpetamist ja III korruse väljaehitamist. Mulda lasi kostja vedada aeda alles sügisel 2002, tasudes selle eest ise. I korruse väljaehitamiseni, sh köögi väljaehitamiseni, jõudis kostja alles aastal 2006. Seetõttu ei seostu hageja poolt esitatud remondikviitungid alates 2001 kuni märtsini 2004 kostja elamuga. Kostja vaidlustas ka hageja kviitungid perioodist aprill 2004 kuni aastani 2008. Kostja väitel ei ole pooled kunagi rääkinud kooselust ega seda plaaninud. Menetluse edasine käik Harju Maakohtu 22.02.2012 vaheotsusega kohaldati hagi suhtes osaliselt aegumist ja jäeti hagi summas 13 116, 89 eurot rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 10.10.2012 otsusega maakohtu otsus tühistati ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. 23.04.2013 istungil (tl 10-13, III köide) vähendas hageja oma nõuet avariiga seotud kahju 191, 73 euro võrra („Kasko nõudest loobusime“). 08.08.2013 avalduses (tl 21-22, III köide) loobus hageja nõudest summas 1991, 64 eurot (1533,88 + 457,76), seega jäi nõudeks 24 602, 63 eurot (26 786 2183,37), kuigi 08.08.2013 kohtuistungil - tl 28, III köide - on hageja vastuseks kostjale nimetanud hagihinnaks esialgset summat miinus 1533, 88, s.o 25 252, 12 eurot (26 786-1533,88). 30.08.2013 menetlusdokumendi kohaselt on hageja täpsustatud nõudeks 24 794, 42 eurot (tl 48, III köide). 24.10.2013 avalduse kohaselt (tl 67-70, III köide) on hageja korrigeeritud nõude suuruseks 25 858, 57 eurot (arvestades hageja arvutusi nõude suurendamise ja vähendamise kohta peaks summa olema 25 393, 77 eurot - tl 67-70, III köide). Maakohtu 15.11.2013 määrusega lõpetati menetlus summas 2190, 72 eurot (191,73+1533,88+ +457,70+7,41) seoses hagist osalise loobumisega ning määrati tagastada hagejale tasutud riigilõivust 50 eurot. Kohtumäärus on jõustunud. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 29.11.2013 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 19,49 eurot, ülejäänud osas jäeti hageja nõue rahuldamata. Maakohus jättis kostja menetluskulud 99/100 ulatuses hageja kanda. Pooled vaidlesid selle üle, kas ja millisel alusel on hagejal sissenõutav nõue kostja vastu. Maakohus leidis, et pooltevahelise suhte puhul ei olnud tegemist seltsinguga, kuna pooled ei saavutanud kokkulepet rajada ühiste jõupingutuste ja panuste tegemisega kostja elamu ja krundi haljastuse väljaehitamiseks ja parendamiseks pooltele ühine kodu. Pooltevahelise suhte puhul ei olnud tegemist ka käsundita asjaajamisega, kuna hageja on korduvalt kinnitanud, et väidetavate kulutuste tegemisel kostja vara suhtes lähtus ta mitte niivõrd kostja kasust, kuivõrd omapoolsest huvist rajada kostjale kuuluva elamuosa väljaehitamise kaudu endale ja kostjale ühine kodu (ajas oma asja). Ka ei olnud hagejal väidetavate kulutuste tegemise ajal kavatsust nõuda kostjalt nende kulutuste hüvitamist, seetõttu ei ole tal võlaõigusseaduse (VÕS) § 1023 lg 3 järgi kulutuste hüvitamise nõudeõigust. Tulenevalt VÕS § 1026 lg-st 1 ei ole asjaajajal nõudeõigust ka siis, kui ta ajab võõraid asju, arvates, et tegemist on tema oma asjadega (mida hageja on kinnitanud). Maakohus leidis, et nõude tõendatuse korral oleks hagejal õigus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist VÕS § 1042 lg 1 alusel.

Hageja esitatud tõendeid hinnates leidis maakohus järgnevat: 1) Hageja poolt esitatud sularahakviitungid ajavahemiku osas 13.04.2002 - 05.10.2002, millel ostjana on märgitud erinevad äriühingud, samuti hageja poolt esitatud kviitungid perioodil 31.08.2002 - 28.08.2007, millel on ostjana viidatud kostja nimele väljaantud kliendikaardile, ei tõenda, et nimetatud kaubad oleksid ostetud hageja poolt. Paljasõnalised on hageja sellised selgitused, mille järgi kasutati materjalide ostmisel lihtsalt äriühingute ja kostja nimele väljaantud kliendikaarte, kuid tasus hageja ja kaup läks kostja elamusse. 2) Hageja pangakaardi maksekviitungid perioodi osas 07.12.2004 - 22.07.2008, mille juures puuduvad ostukviitungid konkreetsete kaupade kohta, ei tõenda hageja poolt tehtud kulutusi nagu ei ole tõenditena ka usaldusväärsed ja lubatavad TRK Timber arved (kogusummas 2211, 82 krooni ehk 141, 36 eurot), millele on ostja andmed lisatud ilmselt hageja enda poolt. 3) Hageja esitatud tellimuskirjad 02.09.2003 nr 166 ja 10.11.2004 nr 180 Ruiska Kaihin kardinate kohta kogusummas 9288, 61 krooni (593, 65 eurot) ei tõenda, et nimetatud kardinad oleksid hageja poolt omandatud kostja elamu jaoks. 4) Hageja poolt omandatud jänesekasukas (tabeli nr 181, 22.12.2007) summas 3748, 80 krooni (239, 60 eurot) ei ole kulutusena VÕS § 1042 lg 1 mõttes arvestatav. 5) Ainuüksi hageja pangakonto väljavõte hageja poolt sularaha väljavõtmise kohta Soome pangast ei tõenda hageja väidet, et summa 51 633, 78 krooni (3300 eurot) oleks hiljem läinud kostjale Toyota RAV 4 ostuks. 6) Hagejapoolsete kulutustena kostja kasuks ajavahemikul 01.05.2004 – 08.07.2008 (tabeli ridadel 188, 193-214 ja 217-219, 221-227) ning hageja Swedbanki ja Nordea Rahoitus Suomi OY pangakontode väljavõtetel (I tl 131, 140-174) nähtuvad ostud kogusummas 17 267, 51 krooni (1103, 60 eurot), ei tõenda, et need oleks tehtud kostja vara suurendamise eesmärgil, kuna pangakonto väljavõtetelt nähtub küll makse saaja ja summa, kuid mitte konkreetsed kaubad. 7) Hageja poolt omandatud mikrolaineahju osas maksumusega 1699 krooni (108, 59 eurot) leidis kohus, et tegemist oli kingitusega kostjale. 8) Tõendite 216 ning 220 puhul, kokku summas 685, 07 eurot (26.05.2006 Toyota RAV 4 remont ja hooldus summas 10 556 krooni; 16.03.2007 autovaruosa summas 163 krooni), leidis kohus, et kulutuse tagasinõue ei olnud põhjendatud, kuna hageja kasutas ka ise autosid. 9) Ainuüksi hageja pangakonto väljavõtted 22.08.2003 - 20.03.2006 (tõendid nr 185-187 ja 14.03.2008 nr 183) sularaha väljavõtmise kohta hageja pangakontodelt kogusummas 125 110, 20 krooni (7996 eurot) ei tõenda, et nimetatud summad oleksid hageja poolt edasi laenatud kostjale. 10) 10.04.2008 hagejalt saadud rahasumma 5000 krooni (nr 167) ja 07.05.2008 saadud rahasumma 4500 krooni (nr 168) (kokku 607, 16 eurot) puhul ei ole tegemist kostja vara suurendamiseks tehtud kasuliku kulutusega või laenuga. Hageja väidet, et tegemist oli laenuga, luges kohus paljasõnaliseks (rahaülekannetel on selgitused „ musi“ ja „vedeliku jaoks“). Kostja vastuväidete kohaselt sai hageja selle raha vastusoorituse, kuna kostja ostis selle eest hagejale ja tema sõpradele edasiandmiseks Eestis õlut, mis viidi laevaga Soome.

11) Hageja väited kostjale 08.12.2005 Tallink aktsiate ostmiseks 12 495 krooni (kv 189-190) (798, 58 eurot) andmise kohta on tõendamata. Ainuüksi kostja poolt hagejale 22.04.2009 tehtud rahaülekandest summas 4005 krooni selgitusega „aktsiad“ seda järeldada ei saa (II tl 195). 12) Samuti on tõendamata hageja väide 3205, 52 euro saamiseks (tabel 8a summas 22 500 + 3238, 85 krooni; tabel 9 summas 24 416, 70 krooni). Kohus luges tõendatuks järgmiste tõendite alusel nõutavad summad: -hageja tõend nr 175 summas 4000 krooni; -hageja kulutused perioodil 23.08.2002 - 20.04.2008 (tabeli nr 5, 11, 12, 15, 25, 39-40, 43, 50, 53, 54, 56, 59-60, 63, 69-72, 74, 76, 79-84, 87, 88, 94-102, 107-108, 117-126, 131-140, 145-147, 154, 156-159, 160, 162-163, 164-165) kogusummas 39 220, 21 krooni; -hageja kulutused välistrepile (tabeli nr 6, 104, 114-116) perioodil 20.07.2002-26.06.2006 kogusummas 1292, 50 krooni; -hageja kulutused ajavahemikul 15.10.2002-28.08.2007 (tõendid nr 48, 64-66, 77-78, 105, 109-110, 111-113, 127-128, 148-149, 151-152, 155, 161, 172, 178-179, 180) kogusummas 12 516, 06 krooni; -hageja kulutused perioodil 15.12.2001-01.08.2006 (kv nr 55, 58, 67-68, 86, 89-90, 92-93, 103, 129130, 169, 170, 171, 174) kogusummas 23 066, 05 krooni; -hageja kulutused perioodil 03.09.2003-26.09.2005 (kv nr 57, 61-62, 153, 210) kogusummas 6319, 60 krooni; -hageja kulutused lambi (07.01.2005, kv 156, 38 krooni) ja Toyota RAV 4 autovõtme ostmisele (21.01.2005, kv 173, 2900 krooni) kogusummas 2938 krooni; -hageja kulutus keerdtrepile summas 12 000 krooni (01.07.2004 tõend nr 184). Kohus luges tõendatuks hageja poolt kostja vara suhtes tehtud kasulikud kulutused summas

252, 42 krooni (6662, 94 eurot) ja leidis, et kostja vara on selle summa võrra hageja arvel suurenenud ning kostja on vastavalt rikastunud. Ülejäänud hageja väidetavad kulutused olid kohtu hinnangul jäänud tõendamata. Kohtu hinnangul ei saanud nõude aegumistähtaeg hakata kulgema 09.11.2008, mil kostja väidetavalt keelas hagejal XXXX XXX XX-X eluruumi sisenemise. Riigikohtu 13.12.2005 otsuse nr 3-2-1-133-05 punktis 15 on leitud, et alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Kui isik teeb seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis on ta ka koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustuse rikkumisest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.12.2007 otsuse nr 3-2-1-107-07 punktis 17 on leitud, et alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suureneb soodustatu vara. Järelikult pidi hageja kulutusi tehes arvestama, et nende hüvitamise nõue aegub kolme aasta möödumisel iga kulutuse tegemisest. Hageja poolt enne hagi aegumist (kuni 21.03.2008) tehtud kulutused olid: 1) 20.04.2008 tõrvaõli ja roosiistiku ost Ehitus Service OÜ-st 305 krooni (kv 157); 2) 10.04.2008 kostjale tehtud rahaülekanne selgitusega “Musi” summas 5000 krooni (nr 167); 3) 07.05.2008 kostjale tehtud rahaülekanne selgitusega “vedeliku jaoks” 4500 krooni (nr 168); 4) 08.07.2008 puumaterjali ost Puukapo Oy-st summas 3525, 35 + 490 krooni (nr 226) ja 5) 15.06.2008 ehitusmaterjali ost Ehituse ABC-st summas 440, 60 krooni (nr 227). Kuivõrd nimetatud kulutustest luges kohus kooskõlas VÕS § 1042 lg-ga 1 mittetõendatuks kulutused nr 167-168 ja 226-227 summas 12 955, 95 krooni ja ainsa tõendatud kulutusena nr 167 summas 305 krooni (19,49 eurot), mille osas rahuldas hagi. Arvestades sellega, et hageja tegi kostja varale kulutusi omamata selleks mingeid lepingust või seadusest tulenevaid kohustusi, siis pidi ta arvestama sellega, et kulutuste hüvitamise nõue aegub kolme aasta möödumisel iga vastava kulutuse

tegemisest. Kõik hageja poolt tehtud ja tõendatuks loetud kasulikud kulutused, mis on tehtud varem kui kolm aastat enne hagi esitamist, s.o kuni 21.03.2008, luges kohus aegunuks. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha vaidlustatud osas asjas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 22 936, 38 eurot ning juhul kui maakohtu arvutused osutuvad õigeks, siis 22 471, 67 eurot. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas: 1) millega kohus ei lugenud tõendatuks hageja poolt tehtud kulutusi sularahakviitungite alusel perioodil 13.04.2002-05.10.2002 kogusummas 119,31 eurot, millel on ostjana märgitud erinevad äriühingud (tõendid nr 16, 34, 7, 35-38, 44, 45); 2) millega maakohus ei lugenud tõendatuks kulutusi: hageja tabel 8a summas 1645, 01 eurot; tabel 9 summas 1157, 87 (tabelis 9 nimetatud summast 1560, 51 eurot tuleb pidada tõendatuks EO töötasu 402, 64 eurot), seega kokku summas 2802, 88 eurot. Kokku ei vaidlusta hageja maakohtu otsust summas 2922, 19 eurot. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, kuna ei ole motiveerinud, miks ta eelistab kostja paljasõnalisi ja tõendamata väiteid hageja väidetele. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse järgnevalt: 1) Kohus ei ole motiveerinud, miks hageja poolt esitatud kviitungid perioodil 31.08.200228.08.2007, millel on ostjana viidatud kostja nimele väljaantud kliendikaardile (tabeli nr 41, 106, 113, 116, 119, 127, 148 -151 kogusummas 45,19 eurot (peaks olema 45,22 eurot), ei tõenda nimetatud kaupade ostmist hageja poolt. Samuti ei ole kohus motiveerinud, miks ei ole arvestatud hageja selgitust, et materjalide ostmisel kasutati kostja nimele väljaantud kliendikaarte, kuid tasus hageja ja kaup läks kostja elamusse ning miks selline hageja selgitus on paljasõnaline. Maksed sooritas hageja ja selle kohta on toimikus maksmist tõendavateks tõenditeks nr 60, 63, 67, 69, 70, 72, 89-93, 97, 103, 104, 111, 114, 118, 120-126, 129, 131, 133, 135, 136, 138, 147, 171, 173 ja 188. Kohus sellega ei ole arvestanud ja on tõendeid ebaõigesti ja hageja kahjuks hinnanud. 2) Kohus ei ole põhjendanud, miks ta eelistab kostja paljasõnalisi vastuväiteid hageja pangakaardi maksekviitungite osas perioodil 07.12.2004-22.07.2008 (tõendid nr 75, 85, 91, 177) kogusummas 141, 36 eurot (tegelikult 88, 74), mille juures puuduvad ostukviitungid konkreetsete kaupade kohta. Hageja on viinud maksekviitungid kokku objektile ostetud asjadega, maksekviitung tõendab maksmist, maksmise kuupäeva ja näitab kellele on makstud. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et nimetatud asjade võrra on teda rikastatud, ta ei esitanud ühtegi kviitungit ega muud tõendit tõendamaks, et ta on üldse XXXX XXX XX-X eluruumi renoveerimisse mingeid investeeringuid teinud. 3) Kohus ei põhjenda otsuse p-s 23, miks ta leiab, et hageja esitatud tellimuskirjad 02.09.2003 nr 166 ja 10.11.2004 nr 180 Ruska Kaihdin kardinate kohta kogusummas 593, 65 eurot ei tõenda, et nimetatud kardinad oleksid hageja poolt omandatud kostja elamu jaoks. 4) Jänesekasuka (tõend 181, 22.12.2007 summas 239, 60 eurot) puhul ei olnud tegemist kingitusega, kostja soovis seda endale ise osta ja hageja toetas kostjat selles rahaga. 5) Kohus ei põhjenda, miks ta ei nõustu, et hagejapoolsed kulutused ajavahemikul 01.05.200408.07.2008 (tabeli ridadel 188, 193-214, 217-219, 221-227) ning hageja Swedbanki ja Nordea Rahoitus Suomi OY pangakontode väljavõtetel (tl 131, tl 140-174, I köide) nähtuvad ostud kogusummas 1103, 60 eurot (puudub Eesti Energiale tasutud summa 301, 66 eurot, mistõttu on kohtu arvutused ebatäpsed), ei tõenda, et need oleksid tehtud kostja vara suurendamise eesmärgil.

6) Hageja ei nõustu, et mikrolaineahju ostmisega summas 108, 59 (tõend 215 27.12.2005) on tegemist kingitusega. 7) Hageja ei nõustu, et kulutuste tagasinõue summas 685, 07 eurot (mis hageja tegi autodele) ei ole põhjendatud, sest hageja kasutas ka ise autosid (tõend 216 ja 220, 26.05.2006 Toyota RAV 4 remont ja hooldus, 16.03.2007 autovaruosa). 8) Kohus ei põhjenda, miks ta ei nõustu hageja väidetega, et hageja pangakonto väljavõtted 22.08.2003-20.03.2006 (tõend nr 185-187 ja 14.03.2008 nr 183) sularaha väljavõtmise kohta hageja pangakontodelt kogusummas 7996 eurot, ei tõenda, et nimetatud summad oleksid hageja poolt edasi laenatud kostjale. 9) Samuti ei ole kohus motiveerinud, miks ta leiab, et hagejalt 10.04.2008 (nr 167) ja 07.05.2008 (nr 168) saadud summade (kokku 607, 16 eurot) puhul ei ole tegemist kostja vara suurendamiseks tehtud kasuliku kulutusega või laenuga ning miks ta loeb hageja väited paljasõnalisteks. 10) Samuti ei nõustu hageja, et hageja poolt kostjale 08.12.2005 Tallinki aktsiate ostmiseks 798, 58 euro (kv 189-190) andmine on tõendamata. Hageja tõi välja konkreetsed kuupäevad, millal tehingud on tehtud, kuid kohus ei motiveerinud, miks ta nende väidetega ei nõustu. 11) Tabelis 9a tuleb pidada tõendatuks tunnistaja EO tunnistust, et ta sai ühel korral hagejalt töötasu 402, 64 eurot. Hageja hinnangul on maakohus eksinud hageja nõude õigusliku aluse määramisega. Hageja on hagiavalduses toetunud VÕS §-le 1026 ja § 1024 lg-le 1, mitte alusetule rikastumisele nagu leidis maakohus. Hageja ei tegutsenud kostja soodustamise eesmärgiga, vaid hageja soodustas kostjat tahtmatult. Seetõttu ei saanud hageja olla koheselt teadlik hüvitisenõudest ja selle täitmata jätmisel kohustuse rikkumisest. Hageja ei saanud teadlik olla sellest, et ta peaks pikaajalise lähedase suhte tingimuses iga kulutuse tegemisel hakkama arvet pidama kulutuste hüvitamise nõude aegumise üle. Kohus ei ole motiveerinud, miks ta ei nõustu hageja arvamusega, et hageja nõude aegumistähtaja alguseks tuleb lugeda 09.11.2008, mil kostja keelas hagejal XXXX XXX XX-X asuvasse eluruumi sisenemise. Hageja hinnangul ei ole nõue aegunud. VÕS § 1042 lg 1 ega VÕS § 1026 ei sätesta kolmeaastast aegumistähtaega, vaid VÕS § 1026 puhul tuleb rakendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 149 sätestatud aegumistähtaega, milleks on kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Seetõttu ei ole ka TsÜS § 151 lg 1 antud juhul rakendatav. Kohus ei tuvastanud, kas kostja tegutses tahtlikult hagejat pooltevahelise suhte perspektiividest eksimuses hoides, mis on olulise tähendusega aegumistähtaja arvestamisel. Kui tegemist olekski lühendatud kolmeaastase tähtajaga, siis ei saaks seda rakendada kostja pahatahtliku käitumise tõttu. Kohus ei arvestanud hageja esitatud täpsustatud nõuet. Hageja täpsustas menetluse uuendamisel nõuet ning lõplikuks nõude suuruseks oli 25 858, 57 eurot. Kohus määras tsiviilasja hinnaks aga hoopis 25 393, 86 eurot ning ei motiveerinud, miks ta tsiviilasja hinda muutis. Hageja hinnangul ei ole tunnistajate EO ja AS ütlused asjakohased, kuna nad pidid tunnistust andma ehitustegevuse ja selleks soetatud materjalide kohta, mitte hageja ja kostja vahelise suhte kohta. Kohus on jätnud tähelepanuta hagiavaldusele lisatud tõendi, milles kostja ise nimetab kooselu lausa abieluks ja rajatavat kodu ühiseks koduks, kuid hiljem kohtuprotsessis sellisest arvamusest loobub. Samuti on jätnud kohus tähelepanuta hageja taotlused kostjalt tõendite väljanõudmiseks. Ainus

võimalus tõendada, et hageja väited on tõesed ja kostja vastuväited paljasõnalised, olnuks kostjalt välja nõuda nimetatud dokumendid. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kaevatavas osas tühistada, s.o hagi summas 21 673, 11 eurot rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas (hageja ei vaidlusta maakohtu otsust summas 2922, 19 eurot, 19, 49 eurot osas on kohus hagi rahuldanud). Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 tuleb tühistatud osas saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja pöördus hagiga kohtusse, soovides saada kostjalt hüvitist kostjaga kooskõlastatult tehtud investeeringute eest: kuna kostja andis hagejale üle oma kinnistu valduse, arvas hageja ekslikult, et tema tehtud kulutused on suunatud ühise kodu rajamisse (sama puudutab ka rahalist panust sõidukite soetamisel, mida hageja kasutas Eestis olles kui oma asju). Omamata küll ühist kodust majapidamist, on hageja panustanud ajavahemikus 2002 kuni septembrini 2008 nii rahaliselt kui töiselt kostja kinnisasja renoveerimisse ja haljastustöödesse, samuti andis hageja laenu, aidates osta kostja nimele kolme sõiduautot. Hageja väitel andis kostja talle igati mõista, et on huvitatud abielulisest kooselust, 17.05.2002 volikirjaga volitas ta hagejat tegutsema XXXX XXX XX-X asuva kinnisasjaga seotud toimingutes (ning veel 16.02.2011 kirjas hagejale nimetas kostja poolte suhet abieluliseks). Hagiavalduses on hageja tuginenud VÕS § 1042 lg-le 1, mille kohaselt soovib ta kostja kasuks tehtud kulutuste hüvitamist, sest tegutsedes enda huvides, on ta tahtmatult kostjat soodustanud (mis selgus 09.11.2008, kui kostja keelas hagejal oma valdustesse sisenemise), viidates samaaegselt ka kahju hüvitamise õiguslikule põhjendusele. Kuigi 20.05.2011 esitatud täiendavas seisukohas on hageja rõhutanud, et pooltel puudus ühine majapidamine, millest tulenevalt ei olevat tegemist seltsinguga ega muu lepingulise suhtega, tuli kohtul lähtuda siiski neist asjaoludest, mis olid hageja poolt kohtu ette toodud, mitte aga õiguslikust kvalifikatsioonist. Kostja on oma vastustes heitnud hagejale põhjendatult ette nõude õigusliku aluse märkimisel ebajärjekindlust ja vastuolulisust, kuid samas vaielnud vastu hageja väitele tema kinnistusse ja muusse varasse panustamise kohta, väites, et hoopis kostja on hagejat soodustanud, samuti esitas kostja aegumise vastuväite. Muu hulgas vaidlesid pooled hageja esitatud tõendite asjakohasuse üle, kusjuures 24.10.2011 kuupäeva kandvas menetlusdokumendis on hageja vastanud kostja konkreetsetele tõenditega seotud väidetele ning selgitanud, mis otsustarbeks mingi konkreetne summa on kulutatud. Samas menetlusdokumendis (tl 48, II köide) on hageja esitanud taotluse nõuda kostjalt välja arved, mille tasumist kostja väidab, ning Tallinki aktsiatega sooritatud tehingute dokumendid, samuti kostja pangakonto väljavõtte dokumendis loetletud kuupäevade kohta, millest nähtuks, et eelnimetatud tehingutega samaaegselt on kostja arvele raha kantud. Kohus ei lahendanud hageja taotlust tõendite väljanõudmiseks, vaid leidis, et otstarbekas on lahendada enne küsimus aegumise suhtes vaheotsuse tegemiseks (25.10.2011 eelistungi protokoll - tl 49-50, II köide). 22.02.2012 otsusega jättis maakohus hagi seoses aegumisega osaliselt rahuldamata, leides, et hageja nõuded, mis on seotud kulutustega enne 21.03.2008, on aegunud. Tallinna Ringkonnakohtu 10.10.2012 otsusega tühistati maakohtu otsus ning tsiviilasi saadeti uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule. Ringkonnakohtu suuniste kohaselt tuli esimese astme kohtul otsustada esmalt nõude kvalifikatsiooni üle ning alles seejärel lahendada kostja vastuväide nõude aegumise kohta. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette, et otsuses ei ole põhjendatud, miks kohus ei nõustu hageja

väitega, et kostja võimaldas tal tehtud investeeringuid kasutada ja kokkuleppel pidi see toimuma nii ka tulevikus ning et kostja omandisse kuuluva vara kasutamise võimalus lõppes hagejal 09.11.2008. 19.04.2013 menetlusdokumendis on hageja kirjeldanud üksikasjalikult kulutuste kohta esitatud tõendite sisu („kviitungite analüüs“ tl 184-193, II köide), korrates ühtlasi oma varasemat taotlust kostjalt tõendite nõudmiseks. Kuigi hageja heidab kostjale ette, et viimane on püüdnud kohut veenda, et poolte vahel oli lepinguline suhe, ei saa sellist suhet siiski eitada, sest hagi aluseks olevatest asjaoludest nähtub üheselt, et hageja nõue tervikuna tugineb lepingulisele suhtele: hageja väitel tegi ta väidetavaid kulutusi kokkuleppel kostjaga. Kuigi kulutuste tegemises ja poolte vahelise suhte olemuses ei ole pooltel ühist seisukohta, nähtub hagi aluseks olevatest asjaoludest, et hageja nõudel on seltsingulepingust tulenevale nõudele iseloomulikud tunnused. Hageja väite kohaselt oli tegemist panustamisega ühise eesmärgi nimel. Kui kostjal olid muud kavatsused, siis hageja väitel ei olnud ta neid avaldanud (eksitas hagejat, nagu hageja on menetluses end korduvalt väljendanud). Seltsinguleping ei eelda ühist majapidamist, nagu arvab ekslikult hageja. Kohtu ette toodud elulised asjaolud viitavad üheselt poolevahelisele pikaajalisele (lepingulisele) suhtele, sõltumata sellest, kuidas kumbki pool selle suhte eesmärke tõlgendab. Kolleegium ei nõustu apellandi jätkuva õigusliku käsitluse ja hinnangutega, heites maakohtule ette alusetu rikastumise sätetele viitamist, samas soovides ise samuti neid sätteid kohaldada (VÕS 52. peatükk tervikuna reguleerib alusetut rikastumist). Õige on see, et alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Kui isik teeb seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis on ta ka koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustuse rikkumisest (alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suureneb soodustatu vara). Järelikult pidi hageja kostja varale kulutusi tehes arvestama, et kulutuste hüvitamise nõue aegub kolme aasta möödumisel iga vastava kulutuse tegemisest. Kuna praegusel juhul on aga hageja menetluses läbivalt kinnitanud, et ta ei oleks nõudnud mingite kulutuste hüvitamist, kui poolte vaheline suhe oleks jätkunud, viitab see üheselt asjaoludele, mis ei ole olemuslikult iseloomulikud alusetule rikastumisele. Seega, sõltumata hageja (tema esindaja) õiguslikest väidetest, vajas hageja nõude kvalifikatsioon täpsustamist. Kohtul tuli hageja esile toodud asjaolude alusel tema nõue kvalifitseerida. Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Samas kohtuasjas tehtud varasemas lahendis on kolleegium sellele maakohtu tähelepanu juhtinud ning selgitanud, et õiguse kohaldamine on kohtu ülesanne, kusjuures kohus ei ole seotud otsust tehes poolte esitatud õiguslike väidetega. Analoogset seisukohta on Riigikohus korduvalt rõhutanud, samuti seda, et sama nõue kehtib ka ringkonnakohtu kohta, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioon-kaebuse õigusliku põhjendusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu õiguslik hinnang tuvastatud asjaoludele ja poolte õigussuhtele ei ole antud nõuetekohaselt. Olukorras, kus nõuet võib olla võimalik kvalifitseerida ka mitmeti, oleks kohus pidanud, enne aegumise vastuväite lahendamist, hindama kohtu ette toodud asjaolusid ka neist hageja väidetest lähtuvalt, millega hageja seostas hagemisõiguse tekkimist 09.11.2008 (nõude sissenõutavaks muutumist). Kolleegiumi hinnangul võib pooltevahelises suhtes näha eelkõige seltsingu (sh vaikiva seltsingu) elemente (VÕS § 580 lg 1). Seltsingulepingu osas võib teha järeldusi nii hageja väidetest kui asjaolust, et kostja ei ole lepingulist suhet eitanud, väites küll suhte lõppemise ajaks hagejast erinevat aega. Kui pooltel oli kokkulepe, et hageja osales oma panusega kostja vara suurendamisel (kaevatava otsuse kohaselt on kulutuste tegemine osaliselt ka tõendatud)

ja algseks eesmärgiks oli ühise kodu loomine (edaspidine vara ühine kasutamine), kuid kostja esines väljapool pooltevahelist suhet vara omanikuna, võib see viidata vaikivale seltsingule (VÕS § 610 lg 1). Ka sellisel juhul tuleb suhte lõppemisel panus tagastada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lahendada küsimus seltsingulepingu kestuse kohta ning sellest lähtuvalt võtta seisukoht nõude aegumise suhtes. Praegusel juhul on hageja ise seostanud oma nõude tekkimist ajaliselt sellega, mil kostja tegi hagejale väidetavalt takistusi siseneda Võra tee 17 asuvasse elamusse (lepingu ülesütlemine tegudega), nimetades vastavaks kuupäevaks 09.11.2008. Kui asja uuel läbivaatamisel kohus ei tuvasta varasemat pooltevahelise suhte lõppemise aega, tuleb seltsinguleping lugeda lõppenuks sellest kuupäevast. Sel juhul ei saanud hagi aegumise tähtaeg ka varem kulgema hakata. Kuna maakohus jättis hagi vaidlustatud osas rahuldamata aegumise tõttu, ei ole ringkonnakohtul endal võimalik asja lõplikult lahendada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul väljendada selgelt oma seisukoht hageja väidetud kulutuste kohta, hinnates ja analüüsides seejuures mõlema poole väiteid ja esitatud tõendeid, vajaduse korral teha pooltele ettepanek täiendavate tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on eksinud hagihinna määramisel, kuid ei nõustu käsitlusega, mille kohaselt oli hageja nõude lõplikuks suuruseks 25 858, 57 eurot. Samas on mõistetav kohtu raskus määrata hagihinda, sest hageja on oma menetlusdokumentides korduvalt esitanud uusi raskesti jälgitavaid väiteid nõude suuruse kohta, sh märkides mõne nõude positsiooni osas summa, millest loobub, teise osas aga summa, millest ei loobu („jääb üles“). Kuna hageja on väljendanud oma nõudeid hagihinda puudutavas osas äärmiselt ebakorrektselt ja eksitavalt (näiteks on 08.08.2013 menetlusdokumendi esitamisega samal ajal toimunud kohtuistung, kus hageja väitis nõude suuruseks erineva summa, kui seda kajastas dokument), on kohus ka eksinud. Antud asjas oli hagi esitamisel hagihinnaks 26 786 eurot ning seoses hagist osalise loobumisega lõpetas kohus menetluse 2190, 70 euro osas, jäi hagihinnaks 24 595, 30 eurot (hageja ei ole menetluses oma nõuet seaduse kohaselt suurendanud). Seega tuleb nimetatud summa lugeda õigeks hagihinnaks Vastavalt seadusele on ringkonnakohtul õigus hagihinda vajadusel muuta (TsMS § 137 lg 11). Tulenevalt eelnevast ning sellest, et maakohus rahuldas hagi 19,49 euro ulatuses ning hageja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses kohtuotsust osas, millega jäeti nõue summas 2922, 19 eurot rahuldamata, on kaebuse hinnaks 21 653, 62 eurot. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel ja lahendamisel maakohtus.

(allkirjastatud digitaalselt) Ü. Jänes

(allkirjastatud digitaalselt) U. Loonurm

(allkirjastatud digitaalselt) I. Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.