Hageja XXX, hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe, kostja XXX kostja lepinguline esindaja advokaat Helen Tomberg.
Juures viibis
Sekretär Triin Matteus
Resolutsioon
1.Jätta XXX hagi XXX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Rahuldada XXX taotlus 06.10.2015 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kanda protokolli järgmine parandus. Protokolli teisel (2.) leheküljel hageja lepingulise esindaja väite õige sõnastus on: „Reisi piletid osteti augustis“. Menetluskulud
4.Mõista XXXlt välja XXX kasuks menetluskulud 6354,54 eurot (kuus tuhat kolmsada viiskümmend neli eurot ja 54 senti).
5.Mõista XXXlt välja XXX kasuks menetluskuludelt summas 6354,54 eurot menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
6.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.21.03.2011 esitas XXX(hageja) hagi XXX(kostja) vastu 26 786 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel lähedane suhe, kuid pooled ei olnud abielus ega abielulises kooselus. Siiski andis kostja hagejale mõista, et on huvitatud abielulise kooselu alustamisest. Hageja tegi kostjale kuuluvale kinnistule Tallinnas XXXkulutusi ning kostja andis hagejale mõista, et eelnimetatud eluase saab nende ühiseks varaks, nimetades seda ka poolte ühiseks koduks.
2.Pooltevahelises suhtes ei olnud ühist kodust majapidamist, kuid hageja panustas kostja kinnistu ja sellel asuva hoone ja aiamaa hooldusesse ja renoveerimisse. Omamata ühist kodust majapidamist oli kostja hagejale andnud üle valduse XXXkinnistule ja selle oluliseks osaks olevale hoonele, andes hagejale vajalikud võtmed. Alates aastast 2002 kuni septembrini 2008 tegi hageja kostja elamusse investeeringuid ja panustas töiselt elamu kapitaalremonti ja renoveerimisse ning krundi haljastustöödesse. Samuti andis hageja laenu ja aitas osta kostja nimel ka sõiduautosid (Seat Toledo, Toyota RAV 4 ja Honda CR-V). Hageja tegi eelnimetatud investeeringuid kooskõlastatult kostjaga ning teadmises, et investeerib sellega oma asja, soodustades sellega tegelikult tahtmatult kostjat. Sellele, et hageja ajab oma asja, andis alust ka 2002. aasta mais kostja poolt hagejale ametiasutuses asjaajamiseks antud lihtkirjalik volitus. Hageja on seisukohal, et kostja lõi teadlikult talle väära ettekujutuse kinnisasja kuulumisest tulevikus pooltele ühiselt, mispeale tegi hageja investeeringuid teadmises, et ta investeerib oma asja.
3.09.11.2008 lõpetas kostja ilma igasuguse etteteatamise või selgituseta hageja valduse XXXkinnisasjale ja hoonele, takistades ukselukkude vahetamisega ja kõrvaliste isikute abiga hagejal sinna sisenemise. Samuti ei olnud võimalik hagejal enam kasutada sõiduautot Honda CR-V. Hageja hinnangul oli kostja hageja poolt investeeritud summas 26 786 eurot hageja arvelt alusetult rikastunud ja hageja palus selle summa kostjalt välja mõista.
4.Oma täiendavas seisukohas märkis hageja, et poolte vahel ei olnud tema hinnangul tegemist seltsinguga ega mingi muu lepingulise suhtega, st hageja poolt tehtud investeeringutel puudus õiguslik alus. Hageja märkis, et ka kostja on teinud Võra tee 17 kinnistusse omapoolseid investeeringuid, samas nendeks investeeringuteks võetud pangalaenu käendas samuti hageja. Väitega, et pooltevahelised suhted halvenesid juba aastal 2007 ja lõppesid mais 2008, tunnistab kostja sisuliselt üles oma tahtliku tegevuse hageja eksitamisel. Hagejale ei olnud küll tajutav, et pooltevaheline suhted ja tulevikulootused oleksid olnud võltsid ja valelikud juba aastast 2007, kuna veel septembris 2008 veetsid pooled koos puhkusereisi Kreekas ning kostja ei näidanud kuidagi välja, et tema jaoks oli suhe juba lõppenud või lõppemas. Kostja vastuväited hagile
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja hinnangul ei ole hageja oma nõuet tõendanud. Kostja märkis, et poolte vahel olid 9-10 aasta vältel - kuni maini 2008 - kujunenud lähedased isiklikud suhted ning hageja puhul oli kostja jaoks tegemist nn külastuselukaaslasega, kes elas kostja juures nädalalõppudel ja muuhulgas aitas korraldada Võra 17 elamu ehitust ja materjalide valikut. Kostja väitel ei oleks nad hagejaga päriselt kokku kolinud, kuna kostja seda ei tahtnud, samuti ei olnud neil hagejaga ühist majapidamist. Hageja ei ole teinud kostja elamusse mingeid investeeringuid, kuna kõik elamu ja haljastusega seonduvad kulutused kandis kostja, seda nii pangalaenu, oma korteri müügist saadud raha ja lotovõidu arvel. Juhul kui hageja kasutas mingite kulutuste tegemiseks oma krediitkaarti, siis on kostja nimetatud summad hagejale sularahas tagastanud. Ka sõiduauto Honda CR-V ostmiseks ei ole hageja raha laenanud. Kostja väitis, et hageja poolt kulutuste tegemise tõenditena esitatud kuluarved ja tõendid on samad, mis kadusid kostja kodust pärast seda, kui poolte suhted 2008. aastal lõppesid. Kostja ei ole hageja arvelt mingil moel rikastunud. Isegi kui hagejal oleks mingi nõue kostja vastu, siis on see aegunud.
6.Oma vastuses hageja täiendavale seisukohale märkis kostja, et 2001. aastal kostja elamu aias eeltöid ei tehtud. Kostja ostis 1⁄4 osa mõttelise osa kinnistust 05.07.2001, millega sai õiguse kasutada elamu trepikoja alumisel korrusel olnud korterit, mis oli selleks ajaks juba olulises osas renoveeritud. Kostja kolis sinna elama aprillis 2002. Teise 1⁄4 mõttelise osa kinnistust ostis kostja 19.12.2002, millele vastas sama trepikoja II korrusel asuv korter. Ülemise korruse korteri valduse sai kostja märtsis 2004. Elamu renoveerimist alustas kostja II korrusest aprillis 2004, I korruse renoveerimistööd algasid pärast II korruse lõpetamist ja III korruse väljaehitamist. Mulda lasi kostja vedada aeda alles sügisel 2002, tasudes selle eest ise. I korruse väljaehitamiseni, sh köögi väljaehitamiseni, jõudis kostja alles aastal 2006. Seetõttu ei seostu hageja poolt esitatud remondi-kviitungid alates 2001 kuni märtsini 2004 kostja elamuga. Kostja vaidlustas ka hageja kviitungid perioodist aprill 2004 kuni aastani 2008. Kostja väitel ei ole pooled kunagi rääkinud kooselust ega seda plaaninud. Menetluse käik
7.Harju Maakohtu 22.02.2012 vaheotsusega kohaldati hagi suhtes osaliselt aegumist ja jäeti hagi summas 13 116, 89 eurot rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 10.10.2012 otsusega maakohtu otsus tühistati ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
8.23.04.2013 istungil (tl 10-13, III köide) vähendas hageja oma nõuet avariiga seotud kahju osas 191, 73 euro võrra („Kasko nõudest loobusime“). 08.08.2013 avalduses (tl 21-22, III köide) loobus hageja nõudest summas 1991, 64 eurot (1533,88 + 457,76), seega jäi nõudeks 24 602, 63 eurot (26 786 - 2183,37), kuigi 08.08.2013 kohtuistungil - tl 28, III köide - on hageja vastuseks kostjale nimetanud hagihinnaks esialgset summat miinus 1533, 88, s.o 25 252, 12 eurot (26 786-1533,88). 30.08.2013 menetlusdokumendi kohaselt on hageja täpsustatud nõudeks 24 794, 42 eurot (tl 48, III köide). 24.10.2013 avalduse kohaselt (tl 67-
70, III köide) on hageja korrigeeritud nõude suuruseks 25 858, 57 eurot (arvestades hageja arvutusi nõude suurendamise ja vähendamise kohta peaks summa olema 25 393, 77 eurot tl 67-70, III köide).
9.Maakohtu 15.11.2013 määrusega lõpetati menetlus summas 2190, 72 eurot (191,73+1533,88+ +457,70+7,41) seoses hagist osalise loobumisega ning määrati tagastada hagejale tasutud riigilõivust 50 eurot. Kohtumäärus on jõustunud.
10.Harju Maakohtu 29.11.2013 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 19,49 eurot, ülejäänud osas jäeti hageja nõue rahuldamata. Maakohus jättis kostja menetluskulud 99/100 ulatuses hageja kanda.
11.Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2014 otsusega tühistati Harju Maakohtu 29.11.2013 otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue 21 653, 62 euro ulatuses ning jaotati menetluskulud. Tsiviilasi saadeti tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Ülejäänud osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma otsuses, et maakohtul tuleb asja uuesti arutamisel võtta arvesse, et poolte vahel võis olla tegemist seltsingulepinguga ning lahendada küsimus seltsingulepingu kestvusest. Kohtuotsuse põhjendused
12.Kohus, kuulanud pooled kohtuistungil ära ja uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
13.Käesolevas asjas on Tallinna Ringkonnakohus teinud 05.11.2014 otsuse, milles on asunud seisukohale, et asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kaaluda võimalust, et poolte vahel võis olla seltsinguleping. Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2013 otsuse näol on tegemist jõustunud kohtulahendiga ning selles välja toodud seisukohad on maakohtule TsMS § 658 lg-st 2 tulenevalt kohustuslikud.
14.Lähtuvalt Tallinna Ringkonnakohtu juhistest kaalub kohus esmalt, kas hageja ja kostja vahel võis olla sõlmitud seltsinguleping. Seoses seltsingulepinguga on Riigikohus andnud põhjalikud juhised seltsingulepingu tunnuste osas lahendis nr 3-2-1-109-14 punktis 14, mis on tehtud pärast Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2014 lahendit. Riigikohus on selgitanud, et kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu kolleegiumi arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma.
15.Kohus on seisukohal, et tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendist ei ole võimalik asuda seisukohale, et käesoleval juhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud seltsinguleping. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et pooltel oli abieluna mitte registreeritud lähedane suhe, kuid Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-14 selgitanud, et sellisest suhtest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, s.o võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja vahel oli kokkuleppe, mis oli suunatud ühisele majanduslikule eesmärgile ning pooltel oli kokku lepitud panuste tegemise nõue, juhtimise korraldus, orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sätestatud aruandluse
nõuded. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud seltsingut VÕS § 580 lg 1 mõttes, kuna antud asjas ei ole esitatud asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada, et täidetud olid Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-109-14 nimetatud seltsingulepingu tunnused.
16.Hageja on väljendanud ka seisukohta, et hageja ja kostja vahel oli vaikiv seltsing VÕS 610 mõttes. VÕS § 610 lg 1 kohaselt kohustub vaikiva seltsingu lepinguga vaikiv seltsinglane tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panusele vastava osa kasumist. Kohus leiab, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele ka vaikivat seltsingut käsitlev VÕS § 610 lg 1. Nimelt on antud sättes üheselt välja toodud, et üks osapooltest panustab ettevõttesse või selle osa majandamisse ning ettevõte omakorda tasub panustanud osapoolele osa kasumist. Kohus märgib, et antud juhul ei ole kostja näol tegemist ettevõttega, mille majandamisse hageja oleks panustanud. Kostja on füüsiline isik. Samuti ei teeni kostja oma majandustegevuses kasumit, millest osa oleks kostjal võimalik hagejale tasuda. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud vaikiva seltsingu lepingut VÕS § 610 mõttes.
17.Kohus on pooltele 06.10.2015 toimunud kohtuistungil selgitanud, et tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu antud juhistest kaalub kohus võimalust, kas poolte vahel võis olla sõlmitud seltsinguleping, kuid kohus on ühtlasi juhtinud tähelepanu asjaolule, et lähtuvalt eelviidatud Riigikohtu lahendist on tõenäosus, et poolte vahel on võimalik tuvastada seltsingulepingu o tunnused, vähene. Kohus on täiendavalt selgitanud, et kui poolte vahel lepingulist suhet tuvastada ei ole võimalik, lahendab kohus hageja nõude alusetu rikastumise sätete alusel (kd IV lk 165 pöördel).
18.Alusetut rikastumist käsitleva VÕS § 1042 lg 1 kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Antud asjas puudub vaidlus, et Võra teel 17-1 Tallinnas asuv kinnistu kuulub kostjale ning hageja on kulutusi teinud. Pooled vaidlevad, kas hagejal on alus nimetatud kulutuste hüvitamist nõuda.
19.Kostja on hageja nõudele esitanud aegumise vastuväite, mistõttu kohus analüüsib esmalt, kas hageja on oma nõude esitanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Riigikohus on asunud lahendis nr 3-2-1-180-14 p-s 12 seisukohale, et TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. Kohus selgitab, et tulenevalt TsÜS § 151 lg-st 1 ja eelviidatud Riigikohtu lahendist on hagejal õigus nõuda üksnes nende kulutuste hüvitamist, mida hageja on teinud kolme aasta jooksule enne hagiavalduse esitamist. Võttes arvesse, et hageja on hagi esitanud 21.03.2011, on hagejal õigus nõuda tagasi kulutusi, mida hageja on teinud pärast 21.03.2008.
20.Maakohus on pärast 21.03.2008 hageja poolt tehtud kulutusi analüüsinud 29.11.2013 otsuses. Kohus on selgitanud, et lähtuvalt hageja esitatud tõenditest on enne hagi aegumist (so pärast 21.03.2008) tehtud hageja järgmised kulutused: 1) 20.04.2008 kv 157 (ost tõrvaõli ja roosiistik) Ehitus Service 305 krooni; 2) nr 167 10.04.2008 kostjale tehtud rahaülekanne selgitusega “Musi” summas 5000 krooni, 3) 07.05.2008 nr 168 summas 4500 krooni rahaülekanne selgitusega “vedeliku jaoks”; 4) nr 226 08.07.2008 XXX Oy-st puumaterjali ost summas 3525,35 +490 krooni ja 5) nr 227 15.06.2008 Ehituse ABC-st ehitusmaterjali ost summas 440,60 krooni.
21.Maakohtu 29.11.2013 otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kulutuse nr 157 summas 305 krooni e.19,49 eurot ning maakohtu otsus on nimetatud osas jõustunud, mistõttu kohus antud kulutust täiendavalt ei käsitle.
22.Hageja on 10.04.2008 teinud kostjale rahaülekande selgitusega “Musi” summas 5000 krooni ja 07.05.2008 summas 4500 krooni selgitusega “vedeliku jaoks”. Hageja väidete kohaselt oli tegemist kostjale antud laenuga ja kostja vara suurendamiseks tehtud ülekannetega. Kohtu hinnangul ei ole hageja oma väiteid tõendanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus märgib, et ülekannete selgitustest ei ilmne, et tegemist oleks laenuga. Kostja on selgitanud, et ostis hagejale selle raha eest õlut, mis tähendab, et hageja poolt kostjale kantud summade arvelt ei ole toimunud kostja vara suurenemine. Kohus jätab hageja nõude 10.04.2008 ja 07.05.2008 tehtud kulutuste osas rahuldamata.
23.Seoses hageja nõudega, mis puudutab 08.07.2008 XXX Oy-st puumaterjali ostu summas 3525,35 +490 krooni ja 15.06.2008 XXX-st ehitusmaterjali ostu summas 440,60 krooni, on hageja jätnud maakohtu otsuse, millega hageja nõue rahuldamata jäeti, vaidlustamata. Hageja on maakohtu seisukohaga nimetatud küsimuses nõustunud ning maakohtu lahend on antud nõude osa jõustunud. Seega kohus seda täiendavalt ei käsitle.
24.Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja nõue on kuni 21.03.2008 tehtud kulutuste osas aegunud ning seoses kulutustega, mida on hageja on teinud pärast 21.03.2008 ning mille osas ei ole Harju Maakohtu 29.11.2013 otsus jõustunud, ei ole hageja nõue tõendamist leidnud. Seega jätab kohus esitatud hagi rahuldamata.
25.TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Hageja on esitanud taotluse 06.10.2015 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Protokolli on märgitud, et hageja lepinguline esindaja on rääkides Rhodose reisist väitnud, et reisi piletid on ostetud kevadel. Hageja protokolli parandamise taotluse kohaselt rääkis hageja esindaja tegelikkuses sellest, et kevadist broneerimist ei toimunud ja reisi piletid osteti augustis. Kostja on esitanud hageja protokolli parandamise taotlusele vastuväite ja asunud seisukohale, et hageja ei ole kunagi väitnud, et piletid osteti augustis, vaid et nende eest maksti augustis. Kohus märgib, et TsMS § 53 alusel on poolel õigus taotleda kohtuistungi protokolli parandamist. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja esindaja on 06.10.2015 kohtuistungil tegelikkuses selgitanud, et reisi piletid osteti augustis ning protokolli kantud märge, et hageja esindaja väitel osteti piletid kevadel, on ekslik. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja taotluse protokolli parandamiseks ja teeb TsMS § 53 lg 4 alusel protokolli paranduse, millest tulenevalt loeb 06.10.2015 kohtuistungi
protokolli 2. leheküljel hageja lepingulise esindaja väite õigeks sõnastuses „reisi piletid on ostetud augustis“.
26.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 lg 1 alusel on hagihind 21 653, 62 eurot. Menetluskulud
27.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Antud asjas on hageja esitanud algselt nõude 26 786 euro väljamõistmiseks, kohus on hageja hagi 29.11.2013 otsusega rahuldanud 19,49 euro osas. Seega on hageja esialgne hagi rahuldatud 0,07% osas. Kohus ümardab selle täisarvuni, mis on 0% ning asub seisukohale, et käesolevas menetluses tuleb menetluskulud tervikuna hageja kanda jätta.
28.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
29.Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskulud kokku 6354,54 eurot. Hageja on esitanud kostja menetluskulude nimekirjale oma seisukoha, milles on märkinud, et hageja ei vaidle kostja menetluskulude nimekirjale vastu, kuna menetlus on kestnud neli aastat ja kostja esindaja on vastavad menetlustoimingud teinud.
30.Kohus märgib, et TsMS § 175 lg 11 kohaselt, kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Võttes arvesse, et hageja ei ole kostja menetluskulude suurusele vastu vaielnud, asub kohus seisukohale, et kostja menetluskulud on põhjendatud neid täiendavalt läbi analüüsimata. Kohtu hinnangul kinnitab kostja esindaja menetluskulude põhjendatust ka asjaolu, et hageja enda kulutused lepingulise esindaja tasule käesolevas tsiviilasjas olid 8597,51 eurot. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 6354,54 eurot.
31.Kostja on esitanud ka taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 4 tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt summas 6354,54 eurot välja mõista menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.