Kohtulahend

OTSUSE TERVIKTEKST

tuvastab, et hooned kuulusid hageja ja kostja I ühisomandisse, 6244,86 eurot. Kohtu poolt välja mõistetavalt hüvitiselt palus hageja mõista kostjalt II välja viivise seadusjärgses määras alates 17.09.2013 kuni nõude täitmiseni kostja II poolt. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. 08.05.2007 määrusega keeldus Viru Maakohus hagi menetlusse võtmisest ja edastas selle kohtualluvuse järgi Harju Maakohtule. 26.06.2007 määrusega võttis Harju Maakohus hagi menetlusse. Hagiavalduse kohaselt registreeriti hageja ja kostja I abielu 03.03.1963. Alates 27.11.1968 töötas kostja I XXXXX nimelises kalurikolhoosis ja oli kolhoosi liige. 18.10.1974 omandas kostja I oma vennalt IK-lt kinkelepingu alusel 1⁄2 mõttelist osa Vihula vallas XXXXX külas asuvast majavaldusest, mis tervikuna koosnes elamust, laudast ja saunast. Hageja oli seisukohal, et hageja ja kostja I koos nendega elavate alaealiste lastega moodustasid kolhoosipere ja kostja I andis 1974. aastal oma vennalt kinkena saadud mõttelise osa majavaldusest üle kolhoosiperele, kuna kolhoosipere asus seda ühiselt kasutama. Kostja I ja hageja abielulised suhted katkesid märtsis 1988 ning pärast seda jäid majavaldusesse edasi elama hageja, NK ja RK. Hageja märkis, et pärast kostja I lahkumist kolhoosiperest oli tal õigus nõuda kolhoosipere vara osastamist vastavalt TsK §-le 133. Antud juhul ei osalenud kostja I alates 1988 märtsist kolhoosipere majapidamises ega nõudnud kolme aasta jooksul alates kolhoosiperest lahkumisest vara osastamist. Seega kaotas kostja I oma osa kolhoosipere varast. Kuna kolhoosipere (kooseisus hageja, NK ja RK) vara jäi jagamata, muutus see vastavalt AÕSRS § 16 lg-le 1 hageja varaks. Juhul, kui hageja oleks olnud sellel ajal abielus, oleks see muutunud hageja ja tema abikaasa ühisvaraks, ent kuna hageja ei olnud enam abielus (hageja ja kostja I abielu lahutati Rakvere Rajooni Rahvakohtu 21.12.1989 otsusega), kuulus kogu kolhoosipere vara ainuisikuliselt hagejale. Kostjad abiellusid 26.04.1991. 09.10.1997 jagasid kostja I ja tema ema EK notari poolt tõestatud kaasomandis oleva vara jagamise lepinguga kaasomandina kuuluva Vihula vallas XXXXX külas asuva elamu, lautkuuri, sauna, kuuri, keldri ja kaevu, millest kostja I omandis on 1⁄2 mõttelist osa ja EK omandis oli 1⁄2 mõttelist osa, reaalosadeks. Kostja I omandisse jäi vastavalt majaplaanile elamust läänepoolne osa ruumidega nr 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, samuti laut, saun ja kaev. 01.09.1998 sõlmisid kostjad notariaalse kinkelepingu, millega kostja I kinkis kostjale II Vihula Vallas XXXXX külas asuvad hooned ja rajatised. 20.06.2001 kostja II ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu alusel on kostja II 04.10.2001 kantud kinnistusraamatusse Vihula vallas XXXXX asuva kinnistu nr 23700 omanikuna. Kinkelepingu tühisuse on tuvastanud Viru Ringkonnakohus jõustunud lahendiga asjas nr 299-64. Hageja leidis, et Vihu vallas XXXXX külas asuvad hooned ja rajatised kuulusid vallasasjadena hagejale ning kostja I tegevus 01.09.1998 sõlmitud kinkelepinguga Vihula vallas XXXXX külas asuvate elamu, laut-kuuri, sauna ja kaevu kinkimisel kostjale II tekitas hagejale kahju, kuna kostja I kinkis kostjale II hagejale kuuluva vara. Hageja oli seisukohal, et kostja I poolt omandi kaotuse põhjustamine hagejale on õigusvastane tegu, süüd välistavaid asjaolusid ei esine ja kostja I vastutab hagejale tekitatud kahju eest TsK § 448 alusel. Hageja leidis, et kostja I on kahju tekitamise tulemusena hageja arvel alusetult rikastunud ning on seetõttu kohustatud andma kahju tekitamise läbi saadu alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja leidis, et kostja II poolt hagejale kahju tekitamine seisneb selles, et kostja II, olemata ehitise omanik, kinnistas hoonete juurde kuuluva maa. 01.09.1998 sõlmitud kinkelepingu alusel sai kostja II võimaluse erastada maad hoonete juurde ühtekokku 17 815 m2. Kostja II käitumise tõttu lõppes hageja omandiõigus hoonetele ning hagejalt võeti võimalus hoonete juurde maa erastamiseks. Kostja II on hageja arvel hagejale kahju tekitamise tulemusena rikastunud. Kuna kinnistamisele eelnenud olukorda ei ole võimalik TsK § 477 lg 1 alusel

ennistada, peab kostja II hüvitama alusetult omandatud vara väärtuse rahas. Vaidlust ei saa olla selles, et kostja II pidi olema teadlik kinkelepingu tühistamise hagist viivitamatult pärast menetluse algust tsiviilasjas nr 2-99-64. Menetlus nimetatud tsiviilasjas algas 14.10.1999, so ca 2 aastat enne maa kinnistamist. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata. Kostjate vastuväidete kohaselt vaidlusaluse majavalduse 1⁄2 mõttelise osana ehitistest ja rajatistest omandas kostja I kinkena oma vennalt 1974. Kuigi omandatud abielu ajal hagejaga, ei olnud ega muutunud see ühisvaraks. Kostja I ei nõustunud hageja seisukohaga, et tegemist oli kolhoosipere varaga ning leidis, et tegemist oli tema lahusvaraga. Nii NSVL aegne (ENSV abielu- ja perekonnakoodeksi § 22 lg 1, § 27 ja TsK § 117 lg1) kui praegune seadusandlus käsitles abielupoole poolt kinkena saadud vara abielupoole lahusvarana, seda ka juhul, kui elati kolhoosiperes. Samuti leidsid kostjad, et kuivõrd hageja ei ole kunagi olnud kolhoosi liige, ei saanud ta endale mingil moel võtta kolhoosipere pea rolli. Hageja poolt esitatud majapidamisraamat on soditud ja õiendamata parandustega ja kanded sellesse on teinud sel viisil ilmselt hageja ise, mistõttu on tõend ebausaldusväärne ning sellega ei saa tõendada kolhoosipere peaks olemist. Kostja I nimi on majapidamisraamatus maha kriipsutatud. Isegi kui eeldada, et hagejal oleks mingi õigus kolhoosipere varale, siis vastavalt TsK § 134 lg-le 1 oli õigus nõuda kolhoosipere vara jagamist vaid kolhoosi täisealistel liikmetel. Hageja ei ole kunagi olnud kolhoosi liige. Hageja poolt esitatud täitevkomitee tõend nn kolhoosiperele kuuluva vara kohta aastast 1989 on tühine juba selle andmisest alates, kuna on antud väljaspool Täitevkomitee esimehe ainupädevust – puudub Täitevkomitee sekretäri allkiri. Tõend ei ole esitatud vastavuses Rajoonilise alluvusega linna-, alevi-, külanõukogu täitevkomitee asjaajamise korraldamise tüüpjuhend (kinnitatud ENSV MN asjadevalitseja poolt 26.08.1963 kooskõlas ENSV MN 22.05.1963 määrusega nr 275, p 30). Isegi kui eeldada, et mõtteline osa majavaldusest muutus kolhoosipere pea ja tema abieluvälise abikaasa ühisvaraks ning seda isegi peale kolhoosi enese lakkamist AÕRS § 16 lg-te 2 ja 3 järgi, tuleb arvestada, et selline nn ühisvara oli tekkinud pelgalt kostja II lahusomandi arvel. Eeldatav kolhoosipere pea kolhoosnik kostja I ei pidanud sel juhul oma osa eraldamist nõudma, kuivõrd majavaldus oligi juba registreeritud tema nimele ning selle omandamise aluseks olev kinkeleping oli kehtiv. Hagejal kui mittekolhoosnikul puudus õigus nõuda igasuguse kolhoosipere vara jagamist. Kolhoosiperest, kolhoosipere peast jne ei saa rääkida pärast seda, kui kolhoos ise lakkas 01.07.1991 olemast. Sellises olukorras ei ole AÕRS sätted rakendatavad ega asjassepuutuvad ning hageja väited, nagu andnuks just AÕRS § 16 lg 1 temale õigusliku baasi majavalduse omandi saamiseks, on ainetud. AÕRS § 16 sätted said puudutada kolhoosnikke, kellega seotud kolhoosid AÕRS jõustumise ajal veel olemas olid. Seesuguste kolhooside hulka XXXXX (hilisem XXXXXX) nimeline kalurikolhoos ei kuulunud. Kostjad pidasid hageja kahjunõuet ainetuks. Kuivõrd hageja möönab, et kinnistamisele eelnenud olukorda ennistada võimalik ei ole ning selle suhtes on jõustunud otsus tsiviilasjas nr 2-02-299, mis hageja vastava hagi rahuldamata jättis, ei saa tõusetuda küsimust, et seaduslikult omandatud kinnisasja edasine võõrandamine oleks hagejale kuidagi kahju tekitav. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks üldse olnud tahe oma väidetavate hoonete juurde maad erastada või et ta oleks teinud selleks mingi õigusliku tähendusega toimingu. Hageja käsitlus, et kinkelepingu sõlmimisel on keegi väidetavat kahju tekitades ka alusetult rikastunud, ei ole võimalik seetõttu, et kinkeleping on oma olemuselt tasuta tehing. Kostja I ei ole vallasomandit teisele kostjale võõrandades saanud sellest sentigi kasu ning seega ei olnud kostjal kinketehingu olemusest tulenevalt tekkinud mingit majanduslikku baasi, mille arvel

rikastuda. Igasugused kinkelepingust tuleneva alusetu rikastumise nõuded on igal juhul aegunud, kuivõrd alusetu rikastumise nõude esitas hageja enam kui 10 aasta möödumisel kinkelepingu sõlmimisest. Kostjad palusid kohaldada aegumist. Kui lähtuda sellest, et kostja I võis võõrandada kostjale II hagejale ja kostjale I kuuluva ühisvara osa, siis vastav kahjunõue, mis hagejal oleks teoreetiliselt võimalik esitada, hakkas aeguma ajast, mil hageja võõrandamistehingust teada sai või pidi teada saama. Ka kahjunõue kostja II vastu on põhjendamatu ja aegunud. Edasine menetluse käik 03.10.2007 otsusega jättis Harju Maakohus hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja saata asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. 01.02.2008 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu 03.10.2007 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus 21.03.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi kostja I vastu osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja hüvitise summas 3750 eurot. Hagi kostja II vastu alusetu rikastumise nõudes jättis maakohus rahuldamata. Samuti jättis maakohus rahuldamata hagi kostjate vastu viivise väljamõistmise nõudes. Kostja I menetluskulud jättis maakohus 81,51% ulatuses hageja kanda ja hageja menetluskulud 18,49% ulatuses kostja I kanda. Samuti määras kohus jätta hageja menetluskulud hageja enda kanda ja kostja II menetluskulud hageja kanda. Kohus märkis otsuses tuvastatud faktilised asjaolud, mille üle pooltel vaidlus puudub ning märkis, et vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul kõigepealt tuvastada, kas kostjale I tema venna poolt 18.10.1974 kingitud Vihula vallas XXXXX külas asuv 1⁄2 elamust koos kõrvalhoonetega oli kostja I poolt antud kolhoosiperele ja tegemist on kolhoosipere varaga või oli tegemist kostja I lahusvaraga. Seejuures viitas maakohus VÕSRS §-le 2, mille kohaselt kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus tugines Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi § 22 lg-le 1, 1974 kehtinud Eesti NSV Tsiviilkoodeksi (TsK) § 117 lg-tele 1 ja 2 ja § 129 lg-tele 1-3. Kohus märkis, et TsK kommentaaride kohaselt § 129 lg-s 2 on loetletud objektid, mis võivad olla üksnes kolhoosipere liikmete ühisomanduses, mitte aga tema üksikute liikmete individuaalses omanduses. Sama põhimõtet rõhutatakse elamu suhtes § 117 lg-s 2 ja § 110 lg-s 4. TsK kommentaaride kohaselt kolhoosipere liikme isiklikud töötulu ja säästud, samuti tema poolt isiklike vahenditega soetatud, pärimise või kinke teel saadud ja kolhoosipere ühisomandusse andmata vara moodustavad kolhoosipere liikme isikliku omandi (§ 117). Ka TsK § 129 lg 3 rõhutab üleandmist kui kolhoosipere liikmete ühisomandi ja kolhoosipere liikme individuaalse omandi piiritluskriteeriumi. Üleandmise all tuleb mõista vara ühisele kasutamisele asumist, selle lülitamist ühisesse majapidamisse. Seejuures peab üleantaval varal olema kollektiivse kasutamise vorm. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-5-98 märkinud, et seadus ei määratlenud kolhoosipere mõistet ja koosseisu. Kolhoosiperena mõisteti isikute perekondlik-töist ühendust, kelle liikmetel olid omavahel varalised suhted, vastastikused õigused ja kohustused. Lisaks vähemalt ühe isiku sidemele kolhoosiga ja ühisele kooselule oli kolhoosipere kohustuslikuks tingimuseks ka ühine abimajandi pidamine. Ühise abimajandi pidamisest saadavad tulud rahana või selle ees soetatud varana moodustasid kolhoosipere ühisomandi. Kohus leidis, et väljavõttega majapidamisraamatust nr 25 ja 08.06.1989 Rakvere Rajooni Vihula Küla RSN Täitevkomitee tõendiga 105/70 09.06.1989 on tõendatud, et hageja ja kostja I moodustasid kolhoosipere alates 1972 märtsist. 1972 aastast kuulusid kolhoosiperesse nende

pojad N (sündinud 1965) ja R (sündinud 1969) (I kd tlk 175-179). AS E 10.04.2001 tõendiga nr 5-4/60 on tõendatud, et kostja I töötas XXXXX nimelises kalurikolhoosis ja XXXXXX nimelises näidiskalurikolhoosis alates 27.11.1968 kuni 10.02.1994 ja oli kolhoosi liige alates 1969 aasast kuni XXXXXX nim. näidiskalurikolhoosi reorganiseerimiseni osaühinguks E 01.07.1991. (I kd tlk 145). Kolhoosi liikme tööraamatuga on tõendatud, et 01.06.1983 võeti NK Eesti NSV Harju rajooni Tööpunalipu ordeniga XXXXXX nimelise näidiskalurikolhoosi liikmeks ja vabastati töölt omal soovil seoses õppima asumisega K-s alates 19.08.1988. 01.09.1989 on NK kustutatud õpilaste nimekirjast (II kd tlk 254-257). Viru Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 2-99-64 18.06.2007 otsuse p-i 20 kohaselt on kostja I maakohtus istungil omaks võtnud, et alates 27.11.1968 moodustasid kostja I, hageja, NK ja RK kolhoosipere, kes elas vaidlusaluses majavalduses vähemalt alates 18.10.1974, kooselu ajal teostati alates 1974 elumaja ümberehitus, vahetati katus, ehitati juurde garaaž, ajavahemikul 1976-77 ehitati välja veetrass ja puukuur. Kostja I elas koos hageja ning poegadega majavalduses 18.10.1975 kuni 1988 märtsini, ca 13,5 aastat (I kd tlk 107). Kohus märkis, et kuigi kostjate poolt vaidlustatud Vihula Küla RSN Täitevkomitee poolt välja antud tõend 08.06.1989 nr 105/70 võib oma vormi poolest tõesti mitte vastata kostja nimetatud normatiivaktides sätestatud nõuetele, ei muuda see esitatud tõendit kehtetuks ega tõendil märgitud asjaolusid tegelikkusele mittevastavateks. Tõendil on märgitud ühise kolhoosipere olemasolu ning pere säilimine samas koosseisus tõendi väljaandmise ajani. Kohus nõustus hagejaga, et kostjale I 18.10.1974 kinkelepinguga kingitud elamuosa muutus kolhoosipere varaks vastavalt TsK § 129 lg-le 3. Seega oli Vihula vallas XXXXX külas asuvast majavaldusest 1⁄2 mõttelise osa, milline tervikuna koosnes elumajast, laudast ja saunast, näol tegemist kolhoosipere (koosseisus hageja ja kostja I ning nende lapsed) varaga. Kohus nõustus kostjate vastuväidetega selles, et hageja ei ole tõendanud temal vaidlusaluste ehitiste suhtes ainuomandi tekkimist alates 01.12.1993 vastavalt AÕSRS §-s 16 sätestatule. Vihula Küla RSN Täitevkomitee tõendist 105/70 08.06.1989, nähtub, et antud kuupäevaga kolhoosipere säilis koosseisus hageja ja kostja I koos nende poegadega NK ja RK. Rakvere Rajooni tsiviilasja nr 2-328 01.12.1989 otsuse kohaselt on lahutaud kostja I ja hageja abielu. Pärast kostja I lahkumist säilis kolhoosipere koosseisus hageja, RK ning NK. Kuna 01.06.1983 sai sama kolhoosi liikmeks ka NK, ei lakanud kolhoosipere eksisteerimast ka pärast kostja I lahkumist 1988 märtsis. Side kolhoosiga oli kuni septembrini 1989, mil NK lõpetas õpingud Kehtna ST-s ja uuesti tööd samas kolhoosis ei jätkanud. Seega eksisteeris kolhoosipere kuni septembrini 1989. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ei ole olnud kunagi kolhoosi liige. Kohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et kolhoosipere pea sai olla ainult kolhoosnik. Majapidamisraamatu kannetest perioodist 1986-1989 nähtub, et kolhoosipere pea oli hageja. Tsiviilkoodeksi kommenteeritud väljaandes TsK § 131 kohta (p-s 1) on selgitatud, et kolhoosipere kui kollektiivi esindamiseks valitakse pere liikmete hulgast kolhoosipere pea. Kolhoosiperepea võib olla iga 18-aastaseks saanud kolhoosipere liige. TsK § 129 kommentaari p 2 selgitab, et kolhoosiperesse kuuluvad kolhoosi liikmed, nende alaealised lapsed, nendega ühisesse leibkonda kuuluvad sugulased ja ka sugulussidemeid mitteomavad isikud, sõltumata sellest, kas nad on kolhoosi liikmed või mitte. Nimetatud kommentaaridest tuleneb üheselt, et hageja, olenemata kolhoosi liige, võis olla kolhoosipere pea. Küll aga ei saanud hageja olla kolhoosipere pea pärast seda kui kolhoosipere lakkas eksisteerimast, st pärast septembrit 1989. Kohus märkis, et AÕS RakS jõustati asjaõigusseadus alates 01.12.1993. Otsuses tugines kohus AÕS RakS § 2 lg-le 1, mille kohaselt kohaldatakse enne 1993. aasta 01. detsembrit tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele asjaõigusseaduse sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Samuti tugines kohus AÕS RakS § 25 lg-le 1, mille alusel tunnistati kehtetuks seni kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksi sätted, muuhulgas ka kolhoosipere liikme

isiklikku omandit reguleerinud TsK § 117 ning kolhoosipere omandit reguleerinud §-id 129136. Lisaks viitas kohus AÕS RakS § 16 lg-tele 1-3 ja märkis, et vaidlust ei ole selle üle, et kolhoosipere vara osas ei ole toimunud vara osastamist ega jagamist. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja I kaotas õiguse kolhoosipere varale TsK § 135 alusel. TSK § 135 sätestas, et pere töövõimeline liige kaotab õiguse osale pere varast, kui ta järjest kolme aasta jooksul ei võtnud oma töö või vahenditega osa pere ühisest majapidamises. 1989 detsembrikuu seisuga ei olnud möödunud veel 3 aastane tähtaeg (TsK § 135) ning samas oli kohtus 1989 ühisvara jagamise vaidlus, kus hageja märkis ühisvarana ka vaidlusaluse majaosa (I kd tlk 181-182). Pere (hageja, NK ja RK) side kolhoosiga lõppes 1989 septembrist ehk sellest ajast lakkas kolhoosipere eksisteerimast. Vara õiguslik režiim peale kolhoosipere lakkamist oli sätestatud TsK §-s 136. Antud juhul tulnuks TsK §-st 136 tulenevalt peale kolhoosipere liikmete lahkumist kolhoosist vara jagada kõigi pereliikmete vahel kolhoosipere lakkamise seisuga. Rakvere Rajooni tsiviilasja nr 2-328 01.12.1989 otsuse kohaselt on lahutud hageja ja kostja I abielu. Abielu ühisvara sõiduauto GAZ-24 z 2878 on jäetud kostja I omandisse ja kostjalt I on välja mõistetud kompensatsioon hageja kasuks 5265 rubla. Majavalduse osa jagamine ja koduse sisustuse esemete jagamine jäeti läbi vaatamata, kuivõrd tegemist on kas lahusvara või kolhoosipere varaga (I kd tlk 187-188). Eesti NSV Ülemkohtu 06.02.1999 tsiviilasja nr 2-2/110 määruse kohaselt tühistati otsus abikaasade ühisvara jagamise nõudes ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samasse rahvakohtusse. Määruse motiivide kohaselt on rahvakohus rajanud otsuse ühisvara jagamise osas poolte ütlustele auto jätmiseks hagejale ja rahalise kompensatsiooni väljamõistmiseks kostjale, kuid jätnud tähelepanuta Vihula küla RSN TK tõendi, mille kohaselt moodustavad pooled ja nende pojad ühise kolhoosipere aastast 1972. Vaidlusalune vara on soetatud pärast kolhoosipere moodustamist, kuhu kuulub neli liiget. Ühisvara jagamise nõue tulnuks eraldada eraldi protsessi ning kaasata sellesse kolmandad isikud, kelle õigusi ja kohustusi ühisvara jagamine puudutab (I kd tlk 203-204). Seega AÕS kehtima hakkamise ajal jätkus veel vaidlus hageja ja kostja I varaliste suhete osas, kuna Ülemkohtu määrusega 06.02.1990 ühisvara jagamises esimesse kohtuastmesse uueks läbivaatamiseks saadetud tsiviilasjas menetlus jätkus. Kohus oli seisukohal, et vaidlusaluse vara puhul oli perioodil 1989 september, s.o. alates kolhoosipere lakkamisest kuni 01.12.1993 tegemist kolhoosipere varaga, mis oli seoses hageja ja kostja I vahel kestva kohtuvaidlusega ühisvara üle (menetlus ühisvara jagamise vaidluses lõpetati 26.07.1994 määrusega) jäänud jagamata. Kohus nõustus hagejaga, et kostjale I 18.10.1974 kinkelepinguga kingitud elamuosa muutus kolhoosipere varaks vastavalt TsK § 129 lg-le 3. Seega oli Vihula vallas XXXXX külas asuvast majavaldusest 1⁄2 mõttelise osa, milline tervikuna koosnes elumajast, laudast ja saunast, näol tegemist kolhoosipere (koosseisus hageja ja kostja I ning nende lapsed) varaga. Kohus nõustus kostjate vastuväidetega selles, et hageja ei ole tõendanud temal vaidlusaluste ehitiste suhtes ainuomandi tekkimist alates 01.12.1993 vastavalt AÕSRS §-s 16 sätestatule. Eeltoodust tulenevalt ei nõustunud kohus hageja seisukohaga, et kuna hageja ja kostja I ei olnud enam abielus, kuulus kogu kolhoosipere vara ainuisikuliselt hagejale. Seega tuli alates 01.12.1993 vaidlusaluse vara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel lähtuda asjaõigusseaduses sätestatust. Seejuures viitas kohus AÕS § 70 lg-tele 1, 2 ja 6, § 74 lg-le 1 ja TsÜS § 66 lg-le 1 (kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 9) ning märkis, et jõustunud Viru Ringkonna 18.06.2007 otsusega tsiviilasjas nr 2-99-64 on tuvastatud kostjate vahel 01.09.1998 sõlmitud kinkelepingu, millega kingiti kostjale II Vihula valla XXXXX külas asuv elamu, laut-kuur, saun ja kaev, tühisus. Kohus märkis seoses hageja poolt kostjate vastu TSK § 448 ja 477 lg 1 alusel õigusvastsest kahju tekitamisest tuleneva alusetu rikastumise nõudega, et asjas tuleb kõigepealt tuvastada see, kas hagejal on kostjate vastu nõue deliktiõiguslike sätete järgi ning mh ka see, kas kostjad

õigusvastase tegevusega on põhjustanud hagejale kahju ja kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud. Käsitledes kostja I vastu esitatud nõuet, leidis kohus, viidates Viru Ringkonnakohtu jõustunud lahendis nr 2-99-64 kostjate vahel 01.09.1998 sõlmitud kinklepingu tühisuse tuvastamisele, et seega on kostja I 01.09.1998 kinkelepingu sõlmimisel kostjaga II õigusliku aluseta käsutanud hageja vara. Tuginedes TsK §-le 448 leidis kohus, et kostja I tegevus tekitas hagejale omandi kaotamise tõttu kahju, kuna kostja I kinkis kostjale II hagejale kuuluva vara. Kahju ei oleks tekkinud, kui kostja I ei oleks kinkelepingut sõlminud, seega on kostja I teo ja kahju tekkimise vahel põhjuslik seos. Seega oli kostja I poolt kinkelepingu sõlmimine õigusvastane, sest ta käsutas vara, mille üksinda käsutamiseks tal õigust ei olnud. Kohus märkis, et omandi kaotuse põhjustamine hagejale on õigusvastane tegu ning süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Seega vastab kostja I poolt kahju tekitamine TsK §-s 448 sätestatud kahju tekitamise tunnustele. Nõude aegumise osas viitas kohus enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-le 1 ja §-le 116 ning samuti VÕSRKS § 9 lgle 1 ja kehtiva TsÜS 150 lg-le 1. Samuti viitas maakohus Viru Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-99-64, millest nähtuvalt esitas hageja 14.10.1999 hagi kostjate vahel 01.09.1998 sõlmitud kinkelepingu tühistamiseks ja Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004 otsusele tsiviilasjas nr 2-2-109/04, millest nähtuvalt esitas hageja 12.02.2002 hagi Vihula vallas XXXXX külas asuva elamu läänepoolse osa ruumide omandiõiguse tunnustamiseks. Kohus leidis, et hagejale pidi vähemalt 14.10.1999 Lääne-Viru Maakohtule kinkelepingu tühisuse tuvastamise nõude esitamisel teada olema kinkelepingu sõlmimise fakt kui tehing, mille sõlmimisega on hageja väidete kohaselt hageja kaotanud omandi vallasasjast majavaldusele ja pidi seega hiljemalt 14.10.1999 olema teadlik hagejale tekkinud kahjust ja kahju tekitanud isikutest. Seega hageja kahju õigusvastest tekitamisest tulenev nõue hakkas aeguma hiljemalt 14.10.1999 ning selle aegumistähtaeg oli 10 aastat. Kohus nõustus kostjate vastuväidetega selles, et hageja ei ole tõendanud temal vaidlusaluste ehitiste suhtes ainuomandi tekkimist alates 01.12.1993 vastavalt AÕSRS §-s 16 sätestatule. Seoses hageja poolt kostja I vastu kahju tekitamisest tuleneva alusetu rikastumise nõudega viitas kohus TsÜS § 150 lg-le 2 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-45-10 p-s 10 märgitule, mille kohaselt TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Sellel nõudel on TsÜS § 150 lg 3 järgi autonoomne aegumistähtaeg, mis on kümne aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, st sama pikk kahju hüvitamise nõude maksimaalse aegumistähtajaga. Kohus leidis, et hagejale kahju põhjustanud sündmus, mis tõi kaasa hageja omandi kaotamise, toimus 01.09.1998 kinkelepingu sõlmimisel, ja sellest ajast algab kahju tekitamisega alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg. Käesolevas tsiviilasjas esitati hagi 07.03.2008 ning seega ei ole TsÜS § 150 lg-test 2 ja 3 lähtudes hageja poolt kostja I vastu esitatud alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud. Kostja I vastu esitatud hüvitise nõude osas viitas kohus TsK § 477 lg-le 1 ja märkis eelnevalt leitut, et tõendamist ei ole leidud, et tegemist oleks olnud hageja ainuomandis olevate hoonetega. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjale I 18.10.1974 kinkelepinguga kingitud 1⁄2 mõttelist osa koos kõrvalhoonetega muutus kolhoosipere varaks vastavalt TsK § 129 lg-le 3 ja alates 01.12.1993 muutus kolhoosipere vara hageja ja kostja I jagamata ühisvaraks. Hageja ei ole tõendanud, et Vihula vallas XXXXX külas asuv terve elamu oleks kuulunud hageja ja kostja I kolhoosipere vara koosseisu ja 01.12.1993 muutund kolhoosipere varaks. 09.10.1997 jagasid kostja I ja tema ema EK notari poolt tõestatud kaasomandis oleva vara jagamise lepinguga kaasomandina kuuluva Vihula vallas XXXXX külas asuva elamu, laut-kuuri, sauna, kuuri, keldri ja kaevu, millest kostja I omandis oli 1⁄2 mõttelist osa ja EK omandis oli 1⁄2

mõttelist osa, reaalosadeks. Kostja I omandisse jäi vastavalt majaplaanile elamust läänepoolne osa ruumidega nr 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, samuti laut, saun ja kaev (I kd tlk 94-95). Kuivõrd 01.12.1993 seisuga muutus hageja ja kostja I jagamata ühisvaraks Vihula vallas XXXXX külas 1⁄2 mõttelist osa elamust 1⁄2 koos kõrvalhoonetega ja 1⁄2 mõttelist osa elamust kuulus EKle ja eeldada tuleb, et hageja ja kostja I osad ühisomandis on võrdsed, siis tuleb kostjal I TsK § 477 lg 3 alusel hüvitada hagejale 1⁄2 ühisomandi väärtusest, st 1⁄4 Vihula vallas XXXXX külas asuvate hoonete väärtusest. Kuna kohtule esitatud ekspertarvamuse nr 0703/10112 VK kohaselt XXXXX külas, Vihula vallas. Lääne-Virumaal asuvate hoonete turuväärus oli 14.09.1998 seisuga 15 000 eurot, siis oli 1⁄4 nimetatud hoonete turuväärtuseks 14.09.1998 seisuga 3750 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus kostjalt I hageja kasuks välja hüvitise summas 3750 eurot. Analüüsides kostja II vastu esitatud nõuet, leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud kostja II poolt hagejale kahju tekitamist. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostja II omandas 01.09.1998 kostjaga I sõlmitud notariaalse kinkelepinguga kostjalt I Vihula vallas XXXXX külas asuvad elamu, laut-kuuri sauna ja kaevu. 20.06.2001 kostja II ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu alusel on kostja II 04.10.2001 kantud kinnistusraamatusse kinnistu nr 23700 omanikuna. Kuivõrd tõendamist ei ole leidnud, et hageja oleks soovinud Vihula Vallas XXXXX külas asuva elamu juurde maad erastada, siis ei saanud temale kuidagi kahju tekitada asjaolu, et kostja II erastas Vihula vallas XXXXX külas asuva elamu juurde maad. Kohus on tsiviilasjas nr 2-2-299 leidnud, et maa erastamise aluseks olevad otsused ja samuti maa ostu-müügitehing, millega kostja II maa omandas, on kehtivad (I kd tlk 223-224, II kd tlk 2-21). Hageja väited sellest, et kostja II poolt Vihula vallas XXXXX külas asuva elamu juurde asuva maa erastamisel oleks kostja II tegevus olnud vastuolus hea usu põhimõttega, on paljasõnaline ja tõendamata. Kuigi hageja ja kostjate vahel on olnud kohtutes mitmeid vaidluseid, siis alles 18.06.2007 Viru Ringkonnakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-99-64 on tuvastatud kostjate vahel 01.09.1998 sõlmitud kinkelepingu tühisus. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud kostja II poolt hagejale õigusvastaselt kahju tekitamist, siis ei saa kostja II olla hageja arvel hagejale kahju tekitamise tulemusena alusetult rikastunud. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hageja poolt kostja II vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude rahuldamata. Hageja viivisenõude osas märkis kohus, et hageja õiguste rikkumine leidis aset 01.09.1998, hageja on hagi esitanud kohtule 07.03.2008, hageja on viivisenõude esitanud 16.09.2013 ja varasemalt ei ole hageja kostjatele vastu viivisenõuet esitanud. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole esitanud viivisenõuet mõistliku aja jooksul ja hageja nõudeõigus on lõppenud, millest tulenevalt jättis maakohus hageja viivisenõude rahuldamata. Samuti märkis kohus, et kõik otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotuse osas leidis kohus TsMS §-le 163 viidates, et kuivõrd kohus rahuldab kostja I vastu hagi osaliselt, kuid tunduvalt alla poole nõudest, siis ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb kostja I vastu esitatud nõudes jätta menetluskulud 18,49% ulatuses kostja I kanda ning 81,51 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 162 lg-le 1 tuginedes leidis kohus, et kuna kostja II vastu esitatud hagi jäi rahuldama, siis tuleb kostja II menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebus 24.04.2014 esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 21.03.2014 otsuse osas, millega maakohus jättis osaliselt rahuldamata hagi kostja I vastu alusetu rikastumise nõudes summas 11 250 eurot või alternatiivselt 3 750 eurot. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata hagi kostja II vastu alusetu rikastumise nõudes ja kostjate vastu viivise väljamõistmise nõudes. Hageja vaidlustab

maakohtu otsuse ka menetluskulude osas. Hageja palub teha uue otsuse, millega rahuldada hagi kostjate vastu ja jätta hageja menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 2 alusel kostjate kanda. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et vaidlusaluste hoonete näol ei olnud tegemist hageja ainuomandis olevate hoonetega, vaid perioodil 1989 september, so alates kolhoosipere lakkamisest, kuni 01.12.1993 kui jõustus asjaõigusseaduse rakendamise seadus, oli tegemist jagamata kolhoosipere varaga, mis alates 01.12.1993 muutus hageja ja kostja I jagamata ühisvaraks. Hageja märgib, et tsiviilasjas nr 2-328 (2-2/94) oli jagatavaks ühisvaraks GAZ-24 Z 2878, mitte aga vaidlusalused hooned. Seega ei ole tsiviilasjas nr 2-2/94 tehtud otsus mingil viisil seotud käesoleva tsiviilasjaga. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja saatis 19.06.1989 kohtule avalduse (kd I tlk 180), milles selgitas, et vaidlusalused hooned ei ole poolte abielu ühisvara, vaid kolhoosipere vara. Samuti nähtub Rahvakohtu esimehe 14.07.1989 saadetud kirjast vaidluse osapooltele (kd I tlk 187), et hageja oli loobunud majaosa nõudest, pidades seda kolhoosipere varaks. Rakvere Rajooni Rahvakohus on oma 21.12.1989 otsusega (kd I tlk 181) samuti jaganud ühisvarana ainult sõiduki GAZ 24, pannes kostjale I kohustuse tasuda hagejale kompensatsiooni. Eesti NSV Ülemkohtu 06.02.1990 määrus ei tõenda, et vaidlusaluste hoonete puhul oleks tegemist hageja ja kostja I ühisvaraga ja selle jagamise protsessiga. Kohus ei teinud otsust vara õigusliku režiimi osas. Ülemkohus ei ole oma määruses viidanud sellele, et tühistatud osas asja uuesti läbivaatav kohus peaks tegema otsuse ka vara osas, mille jagamist pooled ei taotlenud. Hageja hinnangul ei saanud kostja I pärast kolhoosiperest alaliselt lahkumist jääda selle kolhoosipere liikmeks, kuhu kuulusid hageja, NK ja RK. Hageja leiab, et pärast nimetatud kolhoosiperest lahkumist säilis kostjal I kolme aasta jooksul kolhoosipere varast enda osa väljanõudmise õigus vastavalt TsK §-des 133 ja 135 sätestatule. Kolmeaastane tähtaeg vara jagamise nõude esitamiseks algas kostja I kolhoosiperest lahkumise momendist ja puudutas samaks ajaks kolhoosipere omandis olevat vara. Hageja viitab TsK § 136 kommentaarile, mille kohaselt vara jagatakse kolhoosipere lakkamise momendil tema koosseisus olnud liikmete vahel, kes faktilise jagamise momendiks pole kaotanud õigust osale pere liikmete ühisvarast. Selleks, et omandada vallasvarana osa kolhoosipere varast, oleks kostja I pidanud esitama enne kolhoosiperest lahkumisele järgneva 3-aastase tähtaja saabumist osa eraldamise nõude kolhoosipere varast. Tõendatud ei ole, et kostja I oleks hiljemalt 31.03.1991 nõudnud kolhoosipere vara jagamist. Kuna vara faktilist jagamist ei toimunud enne 31.03.1991, siis kaotas kostja I õiguse nõuda oma osa eraldamist kolhoosipere varast vastavalt TsK §-dele 132 ja 135. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse jõustumise hetkeks ei omanud kostja I enam õigust osale kolhoosipere liikmete ühisvarast, st, et tema omandiõigus vaidlusalustele hoonetele oli lõppenud hiljemalt 31.03.1991. Seega oli vaidlusaluste hoonete ainuomanikuks nii kostja I ja EK vahel 09.10.1997 sõlmitud kaasomandis oleva vara jagamise lepingu kui kostjate vahel 01.09.1998 sõlmitud kinkelepingu sõlmimise ajal hageja. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid ning ebaõigesti kohaldanud TsK §-e 132, 135 ja 136, mistõttu palub hageja maakohtu otsuse tühistada. Hageja tugines kaebuses kostja I ja EK vahel 09.10.1997 sõlmitud kaasomandi reaalosadeks jagamise lepingu (kd I tlk 94-95) p-dele 1 ja 3, kostjate vahel 01.09.1998 sõlmitud (tühise) ehitise kinkelepingule (kd I tlk 14, 15), asjas esitatud eksperdiarvamusele (III kd III tlk 1-19), milles on käsitletud ainult neid hooneid, millised jäid kostjale I kaasomandi reaalosadeks jagamise lepingu sõlmimise kohaselt ning eksperdiarvamuses (lk 13) eksperdi poolt märgitule, et ta käsitleb nende hoonete väärtust, millised asusid 1998 tulevasel XXXX kinnistul. EK-ile kuulunud hoonete juurde moodustati 06.05.2003 XXXXXX kinnistu (registriosa number XXXXXXX). Hageja leidis, et eeltoodud tõenditega on tõendatud, et

kohus on kostjalt I väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel vääralt võtnud arvesse enne 09.10.1997 EK-ile kuulunud kaasomandi osa hoonetest. Selles osas palub hageja maakohtu otsuse tühistada. Juhul kui kohus tuvastab, et tegemist oli hageja ainuomandis olevate hoonetega, palub hageja kostjalt I välja mõista hüvitise, mis on võrdne hoonete väärtusega seisuga 14.09.1998, s.o summas 15 000 eurot. Kui kohus tuvastab, et tegemist oli hageja ja kostja I ühisomandis oleva varaga, palub hageja kostjalt I välja mõista hüvitise, mis on võrdne poolega hoonete väärtusest, summas 7500 eurot. Seoses kostja II vastu esitatud nõudega peab hageja kummastavaks kohtu etteheiteid, et hageja ei ole tõendanud kostja II poolset kahju tekitamist, et hageja ei ole tõendanud oma soovi Vihula vallas, XXXXX külas asuvate hoonete juurde maa erastamiseks ja et hageja poolt on tõendamata kostja II käitumine vastuolus hea usu põhimõttega. Kõigis maakohtule dokumentaalsete tõenditena esitatud lahendites nr 2-02-299 (kd II tlk 72-105), nr 2-99-64 (ringkonnakohtu lahend kd I tlk 99-113, maakohtu lahend kd II tlk 164-176) ja nr 2-2-109/04 (kd I tlk 11-13) on hageja eesmärgiks olnud omandiõiguse saamine kas hoonetele või siis juba hoonete juurde erastatud maa kinnistamise järgselt tekkinud kinnisasjale. Hageja leiab, et kostja II, olles teadlik tsiviilasjas nr 2-99-64 pooleliolevast kohtumenetlusest, millise esemeks oli hoonete omandiõiguse kuuluvus, oleks pidanud loobuma maa ostueesõigusega erastamisest või paluma menetluse peatada. Kostja II jätkas erastamisemenetlust, esitades seejuures erastamismenetluse läbiviijatele vääraid andmeid hoonete kuuluvuse kohta. Väärate andmete alusel viidi erastamisemenetlus lõpuni ning toimus vaidlusaluste hoonete juurde maa kinnistamine, millega võeti hagejalt lõplikult võimalus saada hoonete juurde erastatava maa omanikuks. Kostja II on oma tegevusega tekitanud hagejale kahju. Samuti on kostja II hageja arvel rikastunud nii maa erastamise tagajärjel kinnisasja omanikuks saamisega kui hilisemalt kinnistu jagamise tulemusel tekkinud kinnistute võõrandamisel. Hageja märgib, et ka kehtiva maa võõrandamise tehingute alusel ei ole välistatud võimalus, et lepingu pooleks mitteolevale isikule on kahju tekitatud või on toimunud tema arvelt rikastumine. Kohus, asudes tõendeid hinnates seisukohale, et kostja II ei ole hagejale kahju tekitanud, on hinnanud tõendeid vääralt ning kohaldanud ebaõigesti TsK § 448 lg-t 1. Hageja viivisenõude rahuldamata jätmise osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg-le 1. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-70-03 ei sisaldu maakohtu otsuses märgitud seisukohta. Kohus ei ole välja toonud nõude rahuldamata jätmise õiguslikku alust. Kuna kostjad tuginesid oma 20.02.2014 dokumendis viivisenõude hea usu põhimõtte vastasusele, saab hageja vaid eeldada, et kohus on sellel alusel jätnud viivisenõude rahuldamata. Hageja ei ole käitunud hea usu põhimõttega vastuolus olevalt. Kuigi hageja oleks saanud 17.09.2010 asemel esitada viiviseõude alates hagi esitamisest, on hageja arvestades kostjate rikkumist ja hagejale tekitatud kahju tegelikkuses käitunud hoopis kostjaid säästvalt. Kostja I apellatsioonkaebus 25.04.2014 esitas kostja I apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja hüvitis summas 3750 eurot ja jäeti hageja menetluskulud osaliselt tema kanda ja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on jätnud tuvastamata olulise asjaoluna selle, kas väidetav kahju tekitaja on väidetava kahju kannataja arvel alusetult rikastunud. Vaidlus puudub selles, et 01.09.1998 kinkelepinguga andis kostja I majavalduse kostjale II selle eest tasu või vastusooritust saamata. Hageja ega maakohus ei ole esile toonud, et viidatud tehinguga omandanuks kostja I hagejalt üldse midagi. Maakohus on valesti kohaldanud TsÜS § 150 lg-t 2, andes sättele

tagasiulatuva jõu. Tuginedes VÕSRS §-dele 9 ja 11 leiab kostja I, et seega ei saanud maakohus TsÜS § 150 lg-t 2 kohaldada enne 01.06.2002 tekkinud võlasuhtele. Kohus ei saanud tuvastada, et hagejal on kostjate vastu erilaadne deliktiline rikastumisnõue täiendavalt kahju hüvitamise nõudele, kuivõrd ajal, mil väidetav kahju tekitamise ja rikastumise sündmus toimus, ei võimaldanud kehtiv õigus seesugust erilaadset nõuet. Samuti kohaldas maakohus valesti TsK § 477 lg-t 3, kuivõrd norm määratleb vara alusetult omandaja kohustused õigustatud isiku ees. Hagejale väidetavalt kahju tekitamine ei tähenda samas seda, et võimalik kahju tekitaja oleks automaatselt sellesama tehingu läbi kohe ka alusetult rikastunud. Isegi juhul, kui möönda kostja I vastutust hageja ees, pidanuks maakohus jätma hagi kostja I vastu rahuldamata, kuna kahju hüvitamise nõue oleks aegunud. Lisaks on maakohus jätnud käsitlemata kostja I vastuväited temal igasuguse süü puudumisest väidetava kahju tekitamises (kostjate 25.09.2013 menetlusdokumendi p 9). Maakohus on kostja I süü küsimuse otsustamisel rikkunud TsMS § 442 lg-t 8. Kostja I hinnangul ei oleks maakohus tohtinud menetleda hageja nõudeid, mis sisaldasid omandiõiguse tuvastamise nõuet. Kohus tuvastas väljaspool kaevatava lahendi resolutiivosa õigusvastaselt hageja omandiõiguse teatud hoonetele. Maakohus jättis kohaldamata TsMS § 376 lg 1, rikkudes sellega menetlusõigust. Maakohus oleks pidanud tuvastama, et antud menetluses ei ole võimalik võtta seisukohta maa ega hoonete omandiõiguse küsimustes, kuivõrd sellised küsimused on pooltevahelistes kohtumenetlustes varasemalt ammendavalt lahendatud. Olemata õigustatud võtma seisukohta hoonete või maa omandiõiguse küsimuses hageja nõuete alusel, ei saanud ka tekkida olukorda, kus võiks üldse kõne alla tulla kahjunõude või alusetu rikastumise nõude rahuldamine. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud arvestamata tsiviilasja nr 2-02-299 lahendiga kui dokumentaalse tõendiga, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 8. Nimetatud tsiviilasjas on kohus jätnud rahuldamata hageja nõuded kinnistusraamatu kannete ebaõigeks tunnistamiseks ja väidetavalt ebaõigete kinnistusraamatu kannete parandamiseks. Antud tõendiga ei oleks võimalik käesolevas vaidluses tuvastada, et kostja I oleks hagejale kuidagi kahju tekitanud või hageja arvel alusetult rikastunud. Maakohus on Viru Ringkonnakohtu lahendile nr 2-99-64 viidates leidnud, et kostja I on õigusliku aluseta käsutanud hageja vara, kuid viidatud lahend ei sisalda tuvastust sellest, et vara oleks kuulunud hagejale. Kostjad osundasid sellele, et viidatud lahend on vastuoluline ja selle arvestamine dokumentaalse tõendina ei ole seetõttu võimalik, kuid maakohus ei ole kostjate argumentidele tähelepanu pööranud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 8. Samuti osundasid kostjad kohtu tähelepanu, et vaieldavuste tõttu ei ole tõendina asjakohane ega usaldusväärne ka tsiviilasja nr 2/69/02 (teine nr 2-2-109/04) lahendi motiveeriv osa. Maakohus oleks pidanud tuvastama õigussuhted ja asjaolud poolte esitatud põhistuste, tõendite ja õigusnormide alusel, mitte varasemate kohtulahendite tuvastuste või Nõukogude õiguse kommentaaride alusel. Menetlusõigust rikkudes on maakohus jätnud tähelepanuta kogu kostjate argumentatsiooni kolhoosipere moodustamise võimalustest, kostja I lahusvara tekkimisest ja selliste käsitluste õiguslikest alusest. Eelkõige on põhjendamatult ja õigusvastaselt tähelepanuta jäetud kogu ulatuses kostjate 29.05.2013 menetlusdokument (ka 17.04.2012 menetlusdokument), kus on nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendatud kostjal I lahusvara tekkimine ja säilimine majavaldusele. Maakohus on otsuse tuvastuste aluseks võtnud asjas vaidlustatud tõendid, mh majapidamisraamatu väljavõtte, millise tõendi ebausaldusväärsus on leidnud kohtute poolt tõendamist varasemates menetlustes. Ometigi on maakohus just sellele tõendile tuginedes leidnud, et hageja, olemata kolhoosipere liige ja vaatamata õiguslike aluste puudumisele, on saanud kolhoosipere peaks. Vaidlus puudub selles, et majapidamisraamatu vormistas hageja oma käega, st tõmbas kostja I nime maha, kirjutas oma nime asemele ja kinnitas selle oma

allkirjaga. Hageja ei ole tõendanud, et teda valiti väidetava kolhoosipere peaks. Vaidlustatud tõendiks antud menetluses oli ka Vihula küla täitevkomitee tõend 105/70, 08.06.1989, mis oli tühine, kuna oli antud pädevust ületades ainuisikuliselt täitevkomitee esimehe poolt. Maakohus ei ole arvestanud kostjate esile toodud õiguslikke aluseid ega Riigikohtu praktikat, mis andsid aluse pidada täitevkomitee tõendit tühiseks. Lisaks on kostjad korduvalt osundatud, et seesama tõend tugineb majapidamisraamatule, mis on omakorda vaidlustatud ja ebausaldusväärne tõend. Kostja I märgib, et kuivõrd kostja I oli kolhoosi liige juba 1968, elades samaaegselt kolhoosnik IK majavalduses ning olles juba 1963 abielus hagejaga, ei saa kuidagi olla tõene hageja esitatud 08.06.1989 Vihula küla RSN tõend kolhoosipere moodustumise kohta alates 1972. Maakohtu selline tuvastus on vastuolus ka maakohtu tuvastatud vaidlusvälise asjaoluga selles, et hageja ja kostja I koos perega elas IK majavalduses alates 1964. Maakohus on otsuses põhjendamatult viitega tsiviilasja nr 2-99-64 otsuse p-le 20 leidnud, et kostja I on midagi maakohtu istungil omaks võtnud. Lisaks sellele, et seesugune omaksvõtt on oma sisus vastuolus maakohtu poolt tuvastatud vaidlusväliste asjaoludega (elamine majavalduses tegelikult tunduvalt varem, abielu hagejaga ehk perekonna moodustamine tegelikult tunduvalt varem), on kostjad maakohtule 29.05.2013 dokumendis ka selgitanud, et kolhoosniku pere ja kolhoosipere on erinevad mõisted. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohus oleks pidanud arvestama, et kolhoosipere (kui selline üldse eksisteeris) vara jagamisel ei saanud TsK § 134 lg-st 1 tulenevalt osaleda isik, kes ei olnud kolhoosi liige, kuivõrd sellel isikul puudus vastav protsessiteovõime. Nõudeõiguse puudumise tõttu ei saanud hageja olla ka vara jagamisel mingilgi moel õigustatud subjektiks. Puuduvad tõendid, et ükski kolhoosi liige oleks algatanud väidetava kolhoosipere vara jagamise menetlust või et selleks oleks üldse olnud alust või vajadust. Samuti leiab kostja I, et kostja I lahusvara (majavalduse) kolhoosiperele üleandmise tuvastamine TsK kommentaaride lausel on õigusvastane. Väljaspool TsK kommentaare ei anna ükski maakohtu poolt osundatud õigusnorm alust järeldada, et majavaldus võiks maakohtu poolt osundatud ühisele kasutamisele asumisega minna üle väidetavale kolhoosiperele. Sealjuures on maakohtul jäänud käsitlemata kolhoosi põhikiri, milles ei olnud sätestatud, et majavalduse näol oleks olnud tegu sellise varaga, mis võiks kuuluda vaid kolhoosiperele. Kostja I hinnangul on maakohus TsK kommentaaridele tuginedes oluliste tuvastuste tegemisega rikkunud VÕSRS §-i 2, mille puhul on silmas peetud konkreetseid õigusnorme, mitte aga erinevate Nõukogude õiguse tõlgendajate kommentaare. Kostja I vaidleb vastu TsK kohaldamisele kohtute poolt ja leiab, et kohtud peaksid tegema lahendi Eesti Vabariigi nimel, mitte aga vastavalt Nõukogude õiguse omaaegsele praktikale või selle ajastu kommentaari autori arvamuse alusel. Kostja I hinnangul ei ole maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1 rikkumine) ning tuvastus, nagu oleks kostja I andnud majavalduse üle kolhoosiperele, on tehtud nii materiaal- kui menetlusõigust oluliselt rikkudes, sest asjaolu on tõendamata, ei ole kooskõlas objektiivse tegelikkusega ega õigusnormidega. Vastused apellatsioonkaebustele Hageja palub jätta kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja I apellatsioonkaebuse menetlemisel kostja I kanda. Kostjad paluvad jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus, leiab, et Harju Maakohtu 21.03.2014 otsus tuleb tühistada tõendite ebaõige hindamise tõttu osas, millega maakohus mõistis kostjalt I välja 3750 eurot. Selles osas on võimalik teha uus otsus. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel ning kuna ringkonnakohus nõustub täielikult nende põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja läbivaatamise käigus rikkunud menetlusõigust tõendite hindamisel ning sellest tulenevalt kohaldanud õigesti materiaalõigust. Apellatsioonkaebustes kordavad nii hageja kui ka kostja I juba maakohtus esitatud seisukohti. Maakohus on otsuses neile hinnangu andnud, millega ringkonnakohus nõustub täielikult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kostjale I 18.10.1974 kinkelepinguga kingitud elamuosa muutus kolhoosipere varaks vastavalt TsK § 129 lg-le 3. Seega oli Vihula vallas XXXXX külas asuvast majavaldusest 1⁄2 mõttelise osa, milline tervikuna koosnes elumajast, laudast ja saunast, näol tegemist kolhoosipere (koosseisus hageja ja kostja I ning nende lapsed) varaga. Maakohus nõustus kostjate vastuväidetega selles, et hageja ei ole tõendanud temal vaidlusaluste ehitiste suhtes ainuomandi tekkimist alates 01.12.1993 vastavalt AÕSRS §-s 16 sätestatule. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja nõustunud maakohtu eelnimetatud seisukohaga. Ringkonnakohus leiab, et kaebuses toodud väited ei anna alust otsuses nimetatud tõendite alusel jõuda teistsugusele järeldusele. Maakohus nõustus põhjendatult kostjate vastuväidetega selles, et hageja ei ole tõendanud temal vaidlusaluste ehitiste suhtes ainuomandi tekkimist alates 01.12.1993 vastavalt AÕSRS §-s 16 sätestatule. Hageja ei ole tõendanud, et on AÕSRS § 16 lg 2 või 3 korras taotlenud oma osa eraldamist. Seega muutus vaidlusalune vara endise kolhoosipere perepea ja tema abikaasa ühisvaraks. Nimetatud asjaolu on tuvastanud ka juba Viru Ringkonnakohus 18.06.2007 otsuses (otsus jõustunud), kus osalesid samad menetlusosalised. Mingeid uusi asjaolusid ega tõendeid hageja esitanud ei ole. Tuginedes TsK §-le 448 leidis maakohus põhjendatult, et kostja I tegevus tekitas hagejale omandi kaotamise tõttu kahju, kuna kostja I kinkis kostjale II hagejale kuuluva vara. Kahju ei oleks tekkinud, kui kostja I ei oleks kinkelepingut sõlminud, seega on kostja I teo ja kahju tekkimise vahel põhjuslik seos. Seega oli kostja I poolt kinkelepingu sõlmimine õigusvastane, sest ta käsutas vara, mille üksinda käsutamiseks tal õigust ei olnud. Kohus märkis, et omandi kaotuse põhjustamine hagejale on õigusvastane tegu ning süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Seega vastab kostja I poolt kahju tekitamine TsK §-s 448 sätestatud kahju tekitamise tunnustele. Nõude aegumise osas viitas kohus enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-le 1 ja §-le 116 ning samuti VÕSRKS § 9 lg-le 1 ja kehtiva TsÜS 150 lg-le 1. Samuti viitas maakohus Viru Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-99-64, millest nähtuvalt esitas hageja 14.10.1999 hagi kostjate vahel 01.09.1998 sõlmitud kinkelepingu tühistamiseks ja Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004 otsusele tsiviilasjas nr 2-2-109/04, millest nähtuvalt esitas hageja 12.02.2002 hagi Vihula vallas XXXXX külas asuva elamu läänepoolse osa ruumide omandiõiguse tunnustamiseks. Kohus leidis, et hagejale pidi vähemalt 14.10.1999 Lääne-Viru Maakohtule kinkelepingu tühisuse tuvastamise nõude esitamisel teada olema kinkelepingu sõlmimise fakt kui tehing, mille sõlmimisega on hageja väidete kohaselt hageja kaotanud omandi vallasasjast majavaldusele ja pidi seega hiljemalt 14.10.1999 olema teadlik hagejale tekkinud kahjust ja

kahju tekitanud isikutest. Seega hageja kahju õigusvastest tekitamisest tulenev nõue hakkas aeguma hiljemalt 14.10.1999 ning selle aegumistähtaeg oli 10 aastat. Kohus nõustus kostjate vastuväidetega selles, et hageja ei ole tõendanud temal vaidlusaluste ehitiste suhtes ainuomandi tekkimist alates 01.12.1993 vastavalt AÕSRS §-s 16 sätestatule. TsÜS, VÕS ja RES RakS § 9 lg 1 ning 2 kohaselt tuleb arvestada hagi aegumistähtaega 3 aastat tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel alates 01.07.2002.a. Eeltoodu alusel leidis maakohus õigesti, et õigusvastaselt kahju tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtajaks on 01.07.2005.a. Hagi on aga esitatud 04.05.2007, mistõttu on õigusvastasest kahju tekitamisest tulenev nõue aegunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, kus maakohus seoses hageja poolt kostja I vastu kahju tekitamisest tuleneva alusetu rikastumise nõudega viitas TsÜS § 150 lg-le 2 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-45-10 p-s 10 märgitule, mille kohaselt TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Sellel nõudel on TsÜS § 150 lg 3 järgi autonoomne aegumistähtaeg, mis on kümne aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, st sama pikk kahju hüvitamise nõude maksimaalse aegumistähtajaga. Kohus leidis, et hagejale kahju põhjustanud sündmus, mis tõi kaasa hageja omandi kaotamise, toimus 01.09.1998 kinkelepingu sõlmimisel, ja sellest ajast algab kahju tekitamisega alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg. Käesolevas tsiviilasjas esitati hagi 07.03.2008 ning seega ei ole TsÜS § 150 lg-test 2 ja 3 lähtudes hageja poolt kostja I vastu esitatud alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud. Maakohus märkis õigesti, et seoses hageja poolt kostjate vastu TSK § 448 ja 477 lg 1 alusel õigusvastsest kahju tekitamisest tuleneva alusetu rikastumise nõudega, tuleb asjas kõigepealt tuvastada see, kas hagejal on kostjate vastu nõue deliktiõiguslike sätete järgi ning mh ka see, kas kostjad õigusvastase tegevusega on põhjustanud hagejale kahju ja kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud. Käsitledes kostja I vastu esitatud nõuet, leidis maakohus, viidates Viru Ringkonnakohtu jõustunud lahendis nr 2-99-64 kostjate vahel 01.09.1998 sõlmitud kinklepingu tühisuse tuvastamisele, et kostja I on 01.09.1998 kinkelepingu sõlmimisel kostjaga II õigusliku aluseta käsutanud hageja vara. Tuginedes TsK §-le 448, leidis maakohus, et kostja I tegevus tekitas hagejale omandi kaotamise tõttu kahju, kuna kostja I kinkis kostjale II hagejale kuuluva vara. Kahju ei oleks tekkinud, kui kostja I ei oleks kinkelepingut sõlminud, seega on kostja I teo ja kahju tekkimise vahel põhjuslik seos. Seega oli kostja I poolt kinkelepingu sõlmimine õigusvastane, sest ta käsutas vara, mille üksinda käsutamiseks tal õigust ei olnud. Maakohus leidis põhjendatult, et omandi kaotuse põhjustamine hagejale on õigusvastane tegu ning süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Seega vastab kostja I poolt kahju tekitamine TsK §-s 448 sätestatud kahju tekitamise tunnustele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on aga põhjendamatult hagi rahuldanud osaliselt ja mõistnud kostjalt I välja 3750,00 eurot. Selles osas on võimalik teha uus otsus. Põhjendatud on hageja seisukoht, mille kohaselt on ekspert hinnangu andnud vaid kostjale I peale kaasomandis oleva vara jagamise lepingut kuuluvale reaalosale (t.l. 2-14, III kd). Eksperthinnangust nähtub, et hinnatavaks objektiks on hoonestatud XXXX kinnistu XXXXX külas, Vihula vallas, Lääne-Virumaal (t.l.3, III kd). Kuna XXXX kinnistu on moodustatud peale kaasomandis oleva vara jagamise lepingu sõlmimist 09.10.1997.a, siis puuduvad toimikus igasugused tõendid selle kohta, et hilisemalt oleks kostja I saanud lisaks veel mingeid täiendavaid hooneid EL-lt (t.l.94, I kd). Puuduvad ka igasugused tõendid selle kohta,

nagu oleks kostja I kinkinud 01.09.1998.a LK-le ka EK-le kuuluvaid hooneid (t.l. 14, I kd). Eksperthinnangu kohaselt oli nimetatud kinnistul asuvate hoonete turuväärtus 14.09.1998.a seisuga 15 000,00 eurot (t.l. 14, III kd). Rohkem tõendeid vaidlusaluste hoonete kohta asjas esitatud ei ole. Eeldada tuleb, et hageja ja kostja I osad ühisomandis on võrdsed, siis tuleb kostjal I TsK § 477 lg 3 alusel hüvitada hagejale 1⁄2 ühisomandi väärtusest, st 7500,00 eurot. Hageja viivisenõude osas summas 4004,08 eurot märkis maakohus, et hageja õiguste rikkumine leidis aset 01.09.1998, hageja on hagi esitanud kohtule 07.03.2008, hageja on viivisenõude esitanud 16.09.2013 ja varasemalt ei ole hageja kostjate vastu viivisenõuet esitanud. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole esitanud viivisenõuet mõistliku aja jooksul, mistõttu on hageja nõudeõigus lõppenud ja sellest tulenevalt jättis maakohus hageja viivisenõude õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kostja II vastu jättis maakohus põhjendatult hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt maakohus kõiki tõendeid kogumis hinnates leidis, et hageja ei ole tõendanud kostja II poolt hagejale kahju tekitamist. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostja II omandas 01.09.1998 kostjaga I sõlmitud notariaalse kinkelepinguga kostjalt I Vihula vallas XXXXX külas asuvad elamu, laut-kuuri sauna ja kaevu. 20.06.2001 kostja II ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu alusel on kostja II 04.10.2001 kantud kinnistusraamatusse kinnistu nr 23700 omanikuna. Kuivõrd tõendamist ei ole leidnud, et hageja oleks soovinud Vihula vallas XXXXX külas asuva elamu juurde maad erastada, siis ei saanud temale kuidagi kahju tekitada asjaolu, et kostja II erastas Vihula vallas XXXXX külas asuva elamu juurde maad. Ülaltoodu alusel tuleb hageja apellatsioonkaebus apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

rahuldada

osaliselt.

Kostja

I

Menetluskulud LK menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel LK kanda. Kuivõrd hageja alternatiivne nõue kostja I vastu on rahuldatud täies ulatuses ja rahuldamata jäi viiviste nõue, siis tuleb jätta LK menetluskulud 60% ulatuses AK kanda ja AK menetluskulud 40% ulatuses LK kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.