Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

L K’i ning kolmanda isiku kostja poolel A K’i vastu maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks. Hageja taotluse rahuldamiseks kohus 20.04.2005.a. määrusega liitis tsiviilasja nr. 2-269/05 menetluses olnud tsiviilasjale nr.2-02-639. Hagiavalduses on hageja seisukohal, et L K’i omand hoonetele, mille juurde maa erastati, ei ole tekkinud õiguslikul alusel. A K hoonete omanikuna kinkis need kinkelepinguga L K’ile. Kuna A K ei olnud hoonete omanik, siis puudus tal õigus hooneid kinkida ja kinkeleping on tühine tulenevalt tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg. 2 viitega TsK §-le 259, mille kohaselt annab vara omanik tasuta temale kuuluva vara teise isiku omandisse. Hageja soovis faktilisi asjaolusid kinkelepingu tühisuse kohta tõendada kohtuotsusega tsiviilasjas nr. 2-731/99, kuid selles on menetlus veel pooleli. Kui aga kinkeleping on tühine, siis puudus L K’il õigus maad hoonete juurde erastada ja maa ostu-müügilepingut sõlmida. Hageja taotlebki, et kohus tunnistaks Eesti Vabariigi ja L K’i vahel 20.06.2001.a. sõlmitud maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisust kehtinud TsÜS § 66 lg. 2 alusel, lähtudes ka MaaRS §-st 22 lg. 2.

kinnistusraamatu kanne kuni 30. juunini 2003.a. kehtinud AÕS § 57 lg. 1 järgi ebaõige. AÕS § 57 lg. 1 sätestas, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Alates 01.juulist 2003.a. ei sätesta asjaõigusseadus enam nii selgelt ebaõige kande mõistet, kuid AÕS § 65 lg-st 1 võib järeldada, et ebaõigeks saab pidada kannet, mis ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale. Tegelikule õiguslikule olukorrale ei vasta ka kinnistusraamatu kanne, mis on tehtud tühise asjaõiguslepingu alusel. Sellisest kandest nähtuv isik ei ole tegelikult kinnisasjaõiguse omanik, sest puudus üks kinnisomandi üleandmise või koormamise eeldus asjaõigusleping (30. juunini 2003.a. kehtinud AÕS § 120 lg. 1 ja 1. juulist 2003.a. kehtiv AÕS § 641). Kinnistusraamatu ebaõige kande muutmist nõudev isik saab seega tugineda sellele, et kande aluseks olnud asjaõigusleping on tühine 30. juunini 2002.a. kehtinud TsÜS §-de 66, 69, 70, 75, 77, 78, § 93 lg. 3 või § 103 järgi. Kuna tegemist on enne 01.07.2002.a. tehtud tehingutega, siis puudub võimalus alates 01.07.2002.a. kehtiva TsÜS § 68 lg. 5 kohaldamiseks. Hageja on seisukohal, et vaatamata sellele, et L K ei olnud maa müügi ja asjaõiguslepingu pooleks on tal õigustatud huvi nimetatud lepingu tühisuse tuvastamiseks ja tal on õigus hagi esitada, sest Eesti Vabariigiga sõlmitud asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni. Hageja rõhutab, et L K ei olnud ka kinkelepingu pooleks, kuid vaatamata sellele kinkeleping tühistati põhjusel, et hagejal oli selle tühistamise suhtes õigustatud huvi. Samasisuline seisukoht on leidnud kinnitamist ka Riigikohtu lahendis 3-2-156-09, milles kohus sedastab, et „Riigikohus on 13. veebruaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 tehtud otsuse p-s 14 leidnud, et asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav.” Kinnistusraamatu kanne ei ole õige, sest õiguslik alus selle tegemiseks on tühine, seda vaatamata sellele, et Vihula Vallavalitsuse korraldus ja Lääne-Viru Maavanema korraldused maa erastamiseks L K’ile kehtivad. Seda tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr. 32-1-121-05 p.34 väljendatud seisukohast, et käesolevas vaidluses on hageja kinnistusraamatu kande aluseks oleva maa tagastamise korralduse ebaõigsust näinud selles, et seal ei ole maa tagastamiseks õigustatud isikutena märgitud need isikud, kellel oli õigus maa tagastamise nõudeõigus pärida (T. M osas), ning et pärijatevaheliste pärandiosade suurused on korralduses väljendatud ebaõigesti. Maa tagastamise korraldus kui haldusakt on suunatud omandireformiga seonduvate eraõiguslike tagajärgede esilekutsumisele, s.t on aluseks kinnistusraamatu kandele. Riigikohus leidis oma 10. märtsi 2003.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-21-17-03 (RT III 2003, 7, 80), et kohus on tsiviilkohtumenetluses pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuigi kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks. Sama on leitud Riigikohtu 13. detsembri 2004.a. otsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-141-04 (RT III 2005, 1,7). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Kohus võib asja uuel lahendamisel leida, et haldusakti andmise järgselt ilmnenud asjaoludest lähtuvalt olid akti andmise aluseks olevad asjaolud tuvastatud ekslikult, akt on formaalselt kehtiv ning akti kohaldamine loob formaalsed takistused kinnistusraamatu kande muutmiseks, samuti võib olla möödunud haldusakti halduskohtumenetluses vaidlustamise tähtaeg. Sellises olukorras leiab kolleegium, et kohus saab kinnistusraamatu kande õigsust hinnates hinnata ka kande aluseks oleva haldusakti kehtivust ja õiguspärasust. Kui kohus käesolevas asjas tuvastab, et haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud on tuvastatud ekslikult, peab kolleegium võimalikuks, et kohus oma otsusega kohustab kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kantud isikuid andma tahteavalduse kande muutmiseks, sõltumata vastava haldusakti formaalsest kehtivusest. Ka käesoleval juhul on tegemist haldusaktide formaalse kehtivusega, mida hageja, tulenevalt halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tähtaegadest lähtuvalt, vaidlustada ei saa ja millede vaidlustamine ei ole ka põhjendatud. Hageja on avaldanud soovi maad erastada, kuid tema avaldust ei ole säilinud. Isegi juhul kui kohus asub seisukohale, et avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks ei ole hageja esitanud, tuleb tugineda maareformi seaduse ja selle seaduse alusel vastuvõetud õigusaktides

sätestatule. MaaRS § 40 lg. 1 sätestab, et avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks võetakse vastu 2003.a. 31.detsembrini, kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg. Avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde, mis omandatakse vallasasjana ning mille võõrandaja pole maa erastamise avaldust esitanud, võetakse vastu kuni 2006. aasta 1.märtsini, avaldusi ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks kuni 2006. aasta 1. juunini. Ehitise, mille juurde maa erastamiseks ei ole 2006. aasta 2.juuniks avaldust esitatud, teenindamiseks vajalikule maale seatakse maavanema otsuse alusel ning Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja tingimustel hoonestusõigus. Avaldusi maa erastamiseks käesoleva seaduse § 22 lõike 12 alusel võetakse vastu 2006. aasta 1.juunini. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996.a. määrusega nr. 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise kord p 71 kohaselt, kui ehitis erastatakse või omandatakse muul viisil pärast 1. jaanuari 1998. a vallasasjana, on ehitise omandajal õigus saada maaomanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui ehitis omandatakse pärast 1.jaanuari 1998.a. vallasasjana ja: 1) ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks on 1.jaanuariks 1998.a. esitatud avaldus, milles nimetatud erastamiseks taotletava maa pindala on arvestatud kas omandaja või teiste isikute ehitiste juures erastatava maa suuruse ja piiride määramisel ning vastavate katastriüksuste moodustamine on algatatud, toimub maa ostueesõigusega erastamine 1. jaanuariks 1998. a esitatud avalduste alusel; 2) ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ei olnud 1.jaanuariks 1998.a. esitatud avaldust ja teiste isikute ehitiste juures ostueesõigusega erastatava maa katastriüksuste moodustamine on algatatud enne ehitise omandaja poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist, siis määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks 1. jaanuariks 1998.a. esitatud avalduste alusel ja pärast 1.jaanuari 1998. a ehitise vallasasjana omandanud isikule tagatakse vähemalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise võimalus; 3) ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ei oldud 1.jaanuariks 1998.a. esitatud avaldust ja pärast 1.jaanuari 1998.a. ehitise omandanud isik esitas tähtaegselt maa erastamise avalduse, jääb nimetatud avaldus kehtima ehitise iga uue omaniku suhtes. Hagejale teadaolevalt oli esialgselt esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks kolmas isik A K, 16.10.1998.a. ja 08.12.1998.a. esitas vastavad avaldused kostja L K. Korra punktis 71 lg. 3 sätestatust lähtuvalt kehtib L K’i avaldus iga ehitise omaniku, käesoleval juhul L Ki suhtes ja kostja väited, et L K ei ole tahteavaldust maa ostueesõigusega erastamiseks esitanud, on asjakohatud. Hageja peab vajalikuks rõhutada, et käesoleval juhul on Eesti Vabariik L Kile maa ostuesõigusega erastamisel ja maa müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel käitunud pahauskselt, sest maa ostueesõigusega erastamise toimikus nr.16810 on L K’i esindaja R K’i 26.02.2001.a.avaldus Lääne-Viru Maakatastrile, mille kohaselt on R.K palunud peatada L K ́i poolt Xxxx maaüksuse erastamine asukohaga Xxxx, kuna antud maaüksusel asuvate hoonete omandisuhe on vaidlustatud kohtus. Sellele avaldusele on lisatud L K’i poolt R K’ile väljastatud volikiri ja Lääne-Viru Maakohtule esitatud hagiavaldus kinkelepingu tühistamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise toimikust ei selgu, kas L K’i esindaja taotlusele vastati ja kui vastati, siis kuidas. Samuti ei selgu, millisel põhjusel siiski maa müügi- ja asjaõigusleping vaatamata lisatud hagiavaldusele sõlmiti. Hageja jääb oma esitatud nõuete juurde ja palub 1) tunnistada ebaôigeks kinnistusraamatu kanded, mille kohaselt L K on Lääne-Viru Maakohtu kinnistustusameti Lääne-Viru Kinnistusjaoskonnas registriosas nr. xxxx kantud kinnistusraamatusse kinnistu, asukohaga Xxxx, katastritunnustega 88703:001:3046 ja 88703:001:3047 suurustega 944 m2 ja 7640 m2 omanikuna, ning registriosas nr. xxxx kantud kinnistusraamatusse kinnistu, asukohaga Xxxx, katastritunnustega 88703:001:3048 suurusega 990 m2 , omanikuna 2) parandada Lääne-Viru Maakohtu kinnistusameti registriosa nr. xxxx esimese jao kannet nr.2, mis puudutab elamumaad Xxxx katastritunnustega nr. 88703:001:3046 ja 88703:001:3047 suurusega 944 m2 ja 7640 m2 ning teise jao kannet nr.1 selliselt, et kinnistusraamatusse kantakse selle maatüki omanikuna Eesti Vabariik ning Lääne-Viru Maakohtu kinnistusameti registriosa nr. xxxx teise jao kannet nr. 1, mis puudutab elamumaad xxxx katastritunnustega 88703:001:3048 selliselt, et Xxxx asuva xxxx kinnistu omanikuna kantakse kinnistusraamatusse Eesti

Vabariik. 3) tuvastada Eesti Vabariigi ja L K’i vahel 20.06.2001.a. sõlmitud asjaõiguslepingu tühisus. II. Kostja kirjalik vastus. Kostja L K ja kolmas isik kostja poolel A K kohtule 29.10.2002.a. saabunud kirjalikus vastuses hagi ei tunnista järgmistel asjaoludel: hageja ei ole tõendanud, et on vaidlusalustel kinnistutel asuvate hoonete omanik; kinnistud ja nendel asuvad hooned kuuluvad kostjale ja hooned kuulusid kostjale ka enne kinnistusraamatusse kandmist; hageja viited AÕS §-le 57 ei ole asjakohased. Kanded olid tehtud õiguslikul alusel ja see alus ei ole ka hiljem ära langenud ning kannet ei ole ka hiljem valesti muudetud ega hoopis kustutatud. Asjatundmatu on hageja viide AÕS §-le 65 lg. 1. Selle sätte järgi pidanuks hageja kande muutmiseks või kustutamiseks saama L K’i nõusoleku ja nõusoleku mittesaamisel pöörduma hagiga kohtusse ühe kuu jooksul. Hageja pole seda teinud ja möödunud on rohkem kui aasta. Seega on viimane hagi aegunud. Arusaamatu on hageja viide Riigikohtu 02.10.2000.a. lahendile, sest hageja ei ole olnud ehitise omanik, tal ei ole olnud õigust maa ostueesõigusega erastamiseks, ta ei ole kunagi esitanud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks hoonete juurde, mida ta on väidetavalt lugenud enda omaks, ta ei ole vaidlustanud väidetavalt seadusevastast vallavalitsuse korraldust maa ostueesõigusega erastamise kohta, registriosa avamise õiguslik alus ei ole ära langenud. Viidatud riigikohtu lahendis on tegemist õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega selle endisele omanikule, milles käesolevas tsiviilasjas küsimust pole. See lahend ei ole vaidlusaluses tsiviilasjas kohaldatav mitte ühelgi etapil. Kostja ja kolmas isik paluvad jätta hagi rahuldamata ja lõpetada menetlus teistes tsiviilasjades. Kostja L K kohtule 17.12.2008.a. saabunud kirjalikus vastuses üldjoontes jääb esimese vastuse juurde, kuid peab õigeks täpsustada vastust seoses menetluse käigus muutunud faktilise ja õigusliku olukorraga. Hagi ei saa rahuldada, kuna hageja ei ole vaidlustanud Vihula Vallavalitsuse 22.11.2000.a. korraldust nr. 712. Vaidlustatud maa ostu-müügi ja asjaõigusleping viitab alusena Lääne-Viru maavanema 14.06.2001.a. korraldusele nr. 1027-m, mis samuti on kehtiv. Mõneti on muutunud ka kohtupraktika. Hageja võib küll väita, et on olemas tema poolt vajalikuks peetud moel hagemisõigust toetav praktika Riigikohtu lahendi nr. 3-2-1-121-05 näol, kuid kostja palub kohtul arvestada sellega, et viidatud lahendi p. 33 nähtub, et üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud kande aluseks olev haldusakt. Erandina oli tsiviilkolleegiumi arvates võimalik kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid. Selliseks juhtumiks oli Riigikohtu arvates maa tagastamise nõudeõiguse pärimine enne maa tagastamist. Sellise erisuse tingib kostja arvates asjaolu, et pärimise korral on kinnistamisavaldus reeglina ühepoolne. Antud juhtum on mitmes aspektis teistsugune. Kostja ei ole maad ega nõudeõigust pärinud ega teinud ühepoolset kinnistamisavaldust. Kostja on maa ostueesõigusega erastanud. Seesugune juhtum kvalifitseerub hoopis nö üldjuhtumiks sarnaselt Riigikohtu lahendis nr. 3-2-1-37-02 käsitletuga ning maa erastamise toimingute aluseks olnud haldusaktide mittevaidlustamise tõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja osundab ka, et viidatud asjas nr. 3-2-1-37-02 oli nõudja kandvaks väiteks, et kuivõrd teisel isikul hoonele omandiõigust ei tekkinud ei saanud see isik maad erastada. Haldusaktide vaidlustamise õigus ei ole käesoleva ajal enam objektiivselt realiseeritav. Puudus ja puudub praegugi hageja legitiimne tahteavaldus ise maad erastada. Samuti puudub üleüldse kehtiva õigusruumi võimalusi arvestav hageja käsitlus tema mingi õiguse realiseerimise perspektiividest, mis aga on oluline hageja subjektiivse õiguse rikkumise võimalikkusele hinnangu andmisel. Kui hageja sooviks praegu või peale temale soodsa kohtulahendi jõustumist ja täitmist on maad erastada, siis käesoleval ajal ei ole hagejal see võimalik sarnastel alustel ega ka mahus kui seda sai teha kostja. Hageja, väidetavalt seadusvastast maa ostueesõigusega erastamise korraldust vaidlustamata, on ise samas avaldanud, et teda tuleks panna võimalikult sarnasesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui väidetavalt seadusevastast maa ostueesõigusega erastamise korraldust ei oleks tehtud.

Hageja ei ole selgitanud, kuidas oleks osundatu praktiliselt teostatav. Kuid hageja peab arvestama, missugusesse olukorda ta satub siis, kui tema kasuks tehtav võimalik positiivne kohtulahend jõustub. Arvestades MaarS § 40 ning asjaolu, et ta ei ole erastamiseks avaldust esitanud, ei saa eeldada, et hageja saaks täna või tulevikus õiguse vaidlusaluse maa erastamiseks. Samuti hageja peab sellisel juhul tõendama Eesti Vabariigile, et ta on Eesti Vabariigi maal asuvate ehitiste omanik. Kostja leiab, et hageja poolt taotletav olukorra muudatus, et Eesti Vabariik peaks saama maa omanikuks, ei vii eeldatavalt mingi hagejapoolse õiguse realiseerumiseni. Kui kohus tuvastab, et nõudest tulenev võimalik kohtulahend ei võimalda hageja subjektiivsete väidetavate õiguste realiseerimist, saab hagi jätta rahuldamata. Esmalt aga peab hageja oma õiguste rikkumise põhistama. Hagejale ei saa anda õiguseid, mida ta pole taotlenud või mida ta ei saa taotleda. Asjaolu, et tsiviilasjas nr. 2-99-64 on kohtu 18.06.2007.a. lahendis leitud, et üks kostja ja kolmanda isiku vaheline tehing on tühine, ei tähenda antud tsiviilasjas automaatselt seda, et kostja ei oleks muutunud nende vallasasjast hoonete omanikuks, mille omand kunagi temale üle anti. Kinkelepingu tühisuse tagajärjeks võib olla vaid restitutsioon, kuid antud juhul sedagi vaid siis, kui tehinguosalised ise seda taotlevad. Mingit kostja, hageja või kolmanda isiku tehingujärgset või tehingueelset mingi vara osas omanikuks olemist või mitteolemist kohtulahendi resolutsiooniga ei ole tuvastatud. Puudub vaidlus selles, et kohus on jätnud resolutsiooniga rahuldamata hageja nõude tunnustada tema omandiõigust vaidlusalustel kinnistutel asuvatele ehitistele ja rajatistele. Viru Ringkonnakohtu kohtulahendi 2-99-64 p.-st 21 nähtub, et selle vaidluse eseme omandi üleandmist kostjale lahendi resolutiivosa ei tohiks puudutada. Vallasomand tekkis AÕS § 92 lg. 1 kohaselt vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Võõrandamislepingu kehtetus iseenesest ei too kaasa asjaõigusliku omandiõiguse üleandmise kokkuleppe kehtetust, mis AÕS § 92 lg. 1 kohaselt on omandamise aluseks. Seega, kui kostja kinnistu Eesti Vabariigilt omandas, oli ta kinnistul asuvate hoonete omanik. Ka hoonete endine omanik A K oli need saanud seaduslikul teel, kinkena majavalduse mõttelise osa vormis oma vennalt I K’ilt ning reaalosana läbi kaasomandi lõpetamise E K’iga, kes oli kolmanda isiku ema. Ka kolmanda isiku vend I K oli majavalduse osa saanud seaduslikult, pärimise teel, oma vanaemalt E Llt. Olenemata sellest, et kolmas isik omandas hooned abielu ajal hagejaga, ei olnud need ühisvara ei siis, kui need omandati, ega ka praegu. Nii NSVL aegne ENSV APK § 22 lg. 1 kui ka praegune seadusandlus käsitleb abielupoole poolt kinkena saadud vara abielupoole lahusvarana. Pärast vara omandamist kinkena oli vara kolmanda isiku omandis mõttelises osas kuni vara reaalosadeks jagamiseni teise kaasomaniku E K'iga, seega 8 aastat peale abielu lahutamist. Pealegi oli L K abielu ühisvara jagamise nõudest kolmanda isiku vastu loobunud, mille kohta on olemas Lääne-Viru Maakohtu 27.07.1994.a. kohtumäärus. Kuna kohtuasja menetlemise kestel on kohtupraktika menetlusseaduse kohaldamise küsimustes mõneski aspektis muutunud, siis osundab kostja sellele, et vastavalt kehtiva TsMS §-dele 6 ja 457 lg. l on pooltele kohustuslik vaid kohtulahendi resolutsioon. Kostja osundab Riigikohtu 05.12.2007.a. lahendile 3-2-1-109-07, mille p.-s 25 kolleegium selgitab järgmist: "TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leidis õigesti, et seda sätet kohaldatakse ka asjas dokumentaalse tõendina esitatud kohtuotsuse osas, mis on tehtud enne l. jaanuari 2006.a, mil jõustus uus (praegu kehtiv) tsiviilkohtumenetluse seadustik. Kuna maakohus tegi praeguses asjas otsuse 2006. aastal, tuli maakohtul lähtuda kehtivast tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Järelikult ei ole alust lugeda rendilepingu kehtivuse küsimust poolte jaoks lahendatuks varasema kohtuotsusega. Ringkonnakohus järgis TsMS §-s 6 sätestatut, mille kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kohtuotsuse tegemine on menetlustoiming. Kohus hindab tõendeid otsuse tegemisel ja saab seda teha otsuse tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Iseenesest on õige, et menetlusnormid muutusid käesoleva tsiviilasja lahendamise ajal, kuid kuna need menetlusnormid muutusid kõigile menetlusosalistele ühetaoliselt, ei ole õige kostja I väide menetlusõiguse muutumisest

tema kahjuks. Menetlusnormide muutumise järel oli pooltel õigus esitada täiendavaid seisukohti ja tõendeid. Seda ei saa pidada menetlusosalisi koormavaks ja õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus olevaks." Osundatust nähtub üheselt, et Riigikohus ei pea varasemate jõustunud kohtulahendite põhjendavas osas sisalduvaid tuvastusi eraldi kaitstavaks hüveks isegi siis, kui seesugused lahendid jõustusid varasema menetlusseaduse kehtivuse perioodil, ning kui menetlusosalised seoses kohtu menetluses oleva oma nõudega esitavad teatud faktiväiteid, lasub neil vaidluse korral tõendamiskoormis vastavalt kehtivale seadusele. Kostja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja on esitanud kohtutesse mitmeid üksteisele vastukäivaid avaldusi ja nõudeid, mille koos edasimenetlemine kohtutes ei ole võimalik, sest seadusega ei ole ette nähtud riigipoolne samaaegne õiguskaitse üksteist välistavate mittealternatiivsete nõuete esitamisele. Harju Maakohtu menetlusse on 26.06.2007.a. võetud tsiviilasi nr. 2-07-17664 L K’i hagis kostja ja kolmanda isiku vastu alusetust rikastumisest tuleneva kahjuhüvituse saamiseks summas 2 550 000 krooni. Kuivõrd nõuded tsiviilasjas 2-07-17664 võeti kohtu menetlusse hiljem kui käesoleva asja nõuded, saab kostja teha mõistliku ja loogilise järelduse, et hilisem hagiavaldus on hageja viimane seisukoht vaidlusaluses küsimuses ja eelduslikult tähendab vaidluse puudumist vaidlustatud kinnistutel asuvate hoonete omandiõiguse üle. Kostja palub kohtul menetluse antud tsiviilasjas lõpetada ja kohtukulud jätta hageja kanda. Aga juhul, kui kohus siiski menetlust ei lõpeta, tuleb hagi jätta rahuldamata ja kohtukulud jätta hageja kanda. Kostja Eesti Vabariik Vabariik kohtule 28.05.2009.a. saabunud kirjalikus vastuses ja 11.09.2009.a. saabunud täiendavas kirjalikus vastuses pärast hagiavalduse lõplikku redaktsiooni on seisukohal, et 1) L K ́ile xxxx maa erastamisel (katastritunnustega nr 88703:001:3041; 88703:001:3042; 88703:001:3043, 88703:001:3044) tehtud Lääne-Viru Maavalitsuse maareformi toimingud, maavanema korraldus 14.06.2001 nr 1027-m „Maa ostueesõigusega erastamise tingimuste kohta", maa ostu-müügi ja asjaõigusleping 20.06.2001.a. nr. T-16810 on õiguspärased, kooskõlas maareformi seaduse ja teiste õigusaktidega. Vabariigi Valitsuse määruse 6.11.1996.a. nr. 267 "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punkt 11 alapunkt 1 (kuni 31.12.2003 kehtinud redaktsioonis) loetles maa erastamisel ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid, nende hulgas hooneregistri teatis.Hooneregistril ei olnud õigust nõuda täiendavat inventariseerimist. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus oleva Lääne-Viru Hooneregistri maakonnatalituse tõendiga on tõendatud, et hoonete omanik on L K, kes on hooned omandanud kinkelepinguga 01.09.1998.a. nr. 4774. Maa erastamise praktikas vahetult enne lepingu sõlmimist kontrolliti andmed omandiõiguse kohta Hooneregistris üle, et veenduda kas andmed ei ole vahepeal menetluse ajal muutunud. Maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingus 20.06.2001.a. nr. T-16810 p. 1.4 ostja kinnitustes alapunktis 2 kinnitab ostja L K, et kõik erastataval maatükil asuvad ehitised kuuluvad talle. Viru Ringkonnakohtu otsus, millega on tuvastatud A K’i ja L K’i vahel 01.09.1998.a. sõlmitud kinkelepingu tühisus, on Lääne-Viru maavanema korraldusest 14.06.2001.a. nr 1027-m ja 20.06.2001.a. sõlmitud maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingust ajaliselt kuus aastat hilisem. Lääne-Viru maavanema korraldus maa erastamisel 14.06.2001.a. nr 1027-m „Maa ostueesõigusega erastamise tingimuste kohta" ja Vihula Vallavalitsuse 22.11.2000.a. korraldus nr. 712 "Maa ostueesõigusega erastamine L K ́ile" on kehtivad haldusaktid. Maavanema korralduse ja vallavalitsuse haldusaktide vaidlustamiseks oleks olnud võimalus esitada kaebus halduskohtule selleks ettenähtud tähtaja jooksul, kuid seda ei ole L K teinud. Hageja oli maa erastamisest teadlik juba 2002.aastal, kui 04.10.2002.a. esitas hagi kinnistusraamatu kande ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõige kande parandamiseks. Lääne-Viru maavanema korraldusele 14.06.2001.a. nr. 1027-m on viidatud maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingus 20.06.2001.a. nr. T-16810 p. 1.1., lepingu tühisuse tuvastamiseks esitas hageja kohtule hagi 2005.a. VÕSRakS § 7 kohaselt saab enne 01.07.2002.a. tehtud tehingu pärast 01.07.2002.a. tühistada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras. Tühistamise aluste suhtes

kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Vaidlustatud asjaõiguslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS (kuni 01.07.2002 kehtinud) § 66 lg. 1 sätestas, et tehing, mis on vastuolus põhiseadusliku korra või heade kommetega, on tühine. TsÜS § 66 lg. 2 sätestas, et seadusega vastuolus olev tehing on tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Vaidlustatud asjaõiguslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 tühisuse alused puuduvad. 2) kostja ei pea õigeks hageja väiteid, mille kohaselt Eesti Vabariik on L K’ile maa ostueesõigusega erastamisel ja maa müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise käitunud pahauskselt, kuna Maa ostueesõigusega erastamise toimikusse on lisatud ka L K’i esindaja R K’i avaldus Lääne-Viru Maakatastrile, kuid puudub vastus. Kostja selgitab, et kuna tõkendit hagi tagamise näol kohtu poolt ei kohaldatud, puudus alus maa ostueesõigusega erastamise toimingute peatamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise toimikusse lisatakse aga ainult kindlad dokumendid vastavalt Vabariigi Valitsuse 6.11.1996.a. määrusele nr. 267 "Maa ostueesõigusega erastamise korra" ja maa erastamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 5.01.1999.a määrusega nr. 7 kinnitatud Katastrimõõdistamise korrale. Toimikut ei koormata muu kirjavahetusega. See, et vastust ei ole toimikus, ei anna alust järeldada, et avaldusele ei ole vastatud. Kui antud juhul on lisatud toimikusse ka L K’i esindaja R K’i avaldus, milles on informeeritud menetluses olevast kohtuasjast, näitab see, et informatsiooni on peetud oluliseks ja jälgitud, kas kohtu poolt kohaldatakse esmast õiguskaitset või mitte. Kinnistamine avalikustatakse Ametlikes Teadaannetes, see teade on ilmunud 04.07.2001.a. Isikud, kelle õigusi vastavate katastriüksuste kinnistusraamatusse kandmine riivab, võisid teatada oma vastuväidetest kirjalikult Lääne-Viru Maakohtule ühe kuu jooksul. Hageja ei ole seda võimalust kasutanud. 3) Kinnitusraamatu kanded vaidlusaluste maaüksuste osas on tehtud õiguslikul alusel ning õiguslikud alused ei ole ära langenud. Olukorda, millal kinnistusraamatu kanne parandatakse ja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse riik, reguleerib AÕS RakS § 11 lg. 5, mis jõustus 29.03.2001.a. Viidatu sätestab, et kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Antud juhul ei saa rakendada AÕSRakS § 11 lg. 5, kuna maa erastamise aluseks olnud otsused on kehtivad ja nende vaidlustamiseks on möödunud tähtaeg ning tegemist ei ole esmakinnistamisega. Kinnistusraamatu andmetel on toimunud Xxxx kinnistu registriosa nr. xxxx31 jagamine ja eraldatud on kinnistud nr xxxx, xxxx ja xxxx. Neist kinnistutest on üks kinnistu võõrandatud ja sellel on praegu uued omanikud (kaasomand) ning teise kinnistu puhul toimunud võõrandamine ja pärast seda veel uued omanikud. Üks hoonetest - laut-kuur -jääb katastriüksustele 88703:001:3044-3045, kinnistule Xxxx, registriosa nr. xxxx, mis praegu kuulub S R B -1/2 kaasomandist ja P F M B - 1/2 kaasomandist. 4) Puudub võimalus maareformi eelse olukorra ennistamiseks ja maareformi toimingutega uuesti alustamiseks. Hagejal ei oleks võimalik saada maa omanikuks samadel tingimustel, kui seda on kostja. Hageja on esitanud nõude maa asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks kogu asjaõiguslepingu osas, millega on lepitud kokku sisse kanda kinnistusraamatusse 17815m2 suurune Xxxx maaüksus. Hageja ei ole selgitanud, millega on kaitstud kinnistu praeguste omanike õigused maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise korral. Riigikohus otsuses nr. 3-2-1-26-03 p.-de 14 ja 16 on olnud seisukohal AÕS RakS § 10 lg 5 rakendamise kohta, et kui maa tagastamise aluseks olnud linna-või vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, selle 29. märtsil 2001.a. jõustunud normi kohaselt õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Samal ajal jõustus ka KRS § 72 lg 2, mis kehtestas, et avalik õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kohta avatud registriosa suletakse omaniku lihtkirjaliku avalduse alusel, kui kinnisasja kinnistusraamatusse kandmine ei ole käesoleva

seaduse § 8 3. lõike järgi kohustuslik ning kinnisasi ei ole koormatud piiratud asjaõigustega ega antud teise isiku valdusse. Kui kinnisasi on edasi võõrandatud või koormatud kolmanda isiku kasuks piiratud asjaõigustega, siis on isikul, kelle õigust ebaõige kandega rikuti, võimalus tõendada kinnisasja või piiratud asjaõiguse omandaja pahausksust ja nõuda kande kustutamist. Kui kinnisasja järgmine omandaja või piiratud asjaõiguse omaja on heauskne, siis jäävad nende õigused püsima. Viimasel juhul ei saa registriosa KRS § 72 lg. 2 alusel sulgeda. Kui registriosa selle normi kohaselt sulgeda ei saa, siis ei ole võimalik hagejale rikkumiseelset olukorda ennistada. Järjelikult puudub sellisel juhul ka alus riigi omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks AÕS RakS § 10 lg 5 alusel. 5) AÕSRakS § 11 lg. 5 loeb kande ebaõigeks maa erastamise aluseks oleva haldusakti tühistamisega, kande parandamisel kantakse omanikuna sisse riik. Riigikohus otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-37-02 p. 12 on olnud seisukohal, et "....AÕS RakS § 11 lg 5 kohaselt, kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et kuna kinnistusraamatu kande aluseks olnud haldusakti ei ole tühiseks tunnistatud, ei ole kande alus ära langenud..." Kostja ei pea õigeks hageja väidet, et kinnistusraamatu kanne ei ole õige, kuna tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse 3-2-1-121-05 p.-s 34 väljendatud seisukohast on õiguslik alus kande tegemiseks tühine vaatamata sellele, et Vihula Vallavalitsuse korraldus ja Lääne-Viru maavanema korraldused maa erastamiseks L Kile kehtivad. Hageja poolt viidatud Riigikohtu lahendis ja selle p.-s 33 kirjeldatud juhtumist ja seisukohast on käesolev juhtum mitmes osas erinev, sest kostja L K ei ole maad ega nõudeõigust pärinud ega teinud ühepoolset kinnistamisavaldust. 6) Haldusaktide tühistamise nõue on HKMS § 3 lg 1 p 1 kohaselt halduskohtu pädevuses. Viru Ringkonnakohtu 18.06.2007.a. jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr. 2-9964 on otsustatud tühistada Viru Maakohtu 14.09.2006.a. otsus tsiviilasjas nr 2-99-64 ja rahuldada L K’i hagi. Tuvastada A K’i ja L K’i vahel 01.09.1998.a. sõlmitud kinkelepingu, millega kingiti L K’ile Xxxx asuv elamu, laut-kuur, saun ja kaev, tühisus. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustes p. 19 on ringkonnakohtu seisukoht, et võlaõiguslik kinkeleping, millest tekkinud võlasuhte osaliseks hageja ei ole, ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega-kohustusi. Samas sisaldas nimetatud kinkeleping kahte tehingut: võlaõiguslikku käsutustehingut (kinge) ja asjaõiguslikku käsutustehingut (kinke eseme üleandmine). Punktis 21 ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kinkelepingu tühisus ei too kaasa kinkelepingu võlaõigusliku käsutustehingu tühisust. Ringkonnakohus on seisukohal, et A K, omamata AÕS § 74 lg. 1 tulenevalt õigust vaidlusaluse majavalduse võõrandamiseks ilma teiste kaasomanike nõusolekuta (vastava kaasomanike kokkuleppeta), rikkus oluliselt AÕS § 74 lg. 1 sätestatut ning seega on 01.09.1998.a. sõlmitud kinkeleping tühine. Seega on tegemist olukorraga, kus kinkeleping on tühine kinkija A K'i süül, kuid hageja on pöördunud kohtusse nõudega kingisaaja vastu. 7) Hageja L K ei ole vaidlustatud asjaõiguslepingu pooleks ja ei saa seda vaidlustada. Kostja on seisukohal, et L K’i omandiõigus hoonetele on tõendamata. Hageja on esitanud L Ki omandiõiguse kohta erinevaid väiteid. 28.01.2009.a. esitatud täiendavas seisukohas kohtule väidab hageja, et kinkelepingu tühisuse tagajärjeks on endise olukorra ennistamine- hooned kuuluvad L K'ile, kui isikule, kes oli peale kolhoosipere lõppemist kolhoosipere peaks. 12.juuni 2009.a. eelistungil on hageja seisukohal, et siis, kui kinkeleping sõlmiti oli tegemist L K’i ja A. K’i kaasomandiga. Kohtu menetluses on olnud L K’i hagi A K’i vastu, kolmas isik L K, omandi tunnustamise hagis. Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004.a. otsusega tsiviilasjas nr. 2-2-109/04 otsustati jätta Lääne-Viru Maakohtu 17.12.2003.a. otsus L K’i hagi rahuldamata jätmiseks muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohtu seisukohas on toodud, et maakohus on oma otsuses tuvastanud, et otsuse tegemise ajaks elamuosa kui tsiviilkäibes vallasasjana olev ehituse alune maa on kinnistatud. Ehitise muutumisega kinnisasja oluliseks osaks vallasvara hävib, hävimisega aga omand vallasasjale lõpeb, kuna ei

ole säilinud ühtegi AÕS §-is 68 lg. 2 omaniku õigust (valdamine, kasutamine, käsutamine). Ringkonnakohus jättis hagi omandiõiguse tunnustamiseks rahuldamata omandi lõppemise tõttu ja märkis, et oma huve saab hageja edaspidi kaitsta kohustusõigusliku hagiga, näiteks kas kahju hüvitamise või alusetust rikastumisest tulenevate sätete alusel. Kostja leiab, et hagi esitamine Eesti Vabariigi vastu on alusetu, hagi tuleb jätta rahuldamata kõigi nõuete osas ja kohtukulud tuleb jätta hageja kanda. A K kolma kolmanda lmanda isikuna isikuna kostja poolel kohtule 22.09.2009.a. saabunud arvamuses toetab kostjate Eesti Vabariigi ja L K’i taotlust jätta hagi rahuldamata ning selgitab tema isikuga ja vaidlustatud kinnistutel asuva majavaldusega seonduvaid asjaolusid järgmiselt:.

Kohtuotsuse motiividel oli Xxxx asuva majavalduse puhul tegemist hageja ja kolmanda isiku kaasomandiga, mida ühel kaasomanikul ei olnud võimalik võõrandada teise kaasomaniku hageja nõusolekuta. Kuna seda tehti, on tegemist seadusega vastuolus oleva tehinguga, mis on kehtetu selle algusest peale Kohtuotsus on jõustunud. Eelnevalt jättis Viru Ringkonnakohus 04.05.2004.a. tsiviilasja nr. 2-2-109/04 rahuldamata L K’i hagi, milles viimane taotles omandiõiguse tunnustamist elamule, saunale, garaažile, ja põhistas hagi rahuldamata jätmist asjaoluga, et ehitis on muutunud kinnisasja oluliseks osaks, mis on sama õigusliku tähendusega kui vallasasja hävimine. Ringkonnakohus põhistas, et A K lahkus 1988.a. kolhoosiperest, peale tema lahkumist jäi kolhoosipere eksisteerima, kuid leidis, et hagi omandiõiguse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et omand on lõppenud seoses maa kinnistamisega ning hagejal on võimalik oma õigusi kaitsta kas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise nõudes esitatud hagiga. Kohtuotsus on jõustunud. Lisaks käesolevale hagile kahe kinnistusraamatusse tehtud kande, registriosa nr. xxxx, suurus 944 m2, ja 7640 m2, ning xxxx suurus 990 m2, ebaõigeks tunnistamiseks ja vastavate kannete parandamiseks ning kannete aluseks oleva maa asjaõiguslepingu 20.06.2001.a. tühisuse tuvastamiseks, on Harju Maakohtu menetluses hageja hagi L K’i ja A K’i vastu kahju hüvitamiseks, milles lahend puudub. Käesolevaks ajaks on seega välja kujunenud selline õiguslik olukord, et kinkeleping, mille alusel L K omandas elamu ja kõrvalhooned vallasasjana, on tühine. Seega L K ei ole saanud vallasasjana olnud hoonete omanikuks, kuna asjaõiguslik leping on tühine ja seega kehtetu algusest peale. Võlaõiguslik kinkeleping tähendab üksnes A K’i tahet vara üle anda ja L K’i tahet vara vastu võtta, kuid sellest ei piisa omaniku õiguste tekkimiseks. Kuna kohtuotsuse kohaselt 1998.a. kinkelepingu sõlmimise ajal oli kingitud vara A K’i ja L K’i kaasomandis, seda võis, tulenevalt AÕS § 74 lg. 1 sätestatust, võõrandada kõigi kaasomanike nõusolekul, L K’i nõusolek võõrandamiseks puudus, siis TsÜS § 66 lg. 2, kuni 01.07.2002.a. kehtinud redaktsioonis, oli tegemist tühise tehinguga. TsMS § 272 lg. 2 kohaselt on kohtuotsus käsitletav dokumentaalse tõendina. Hageja on seisukohal, et käesolevas vaidluses ei oma tähendust, et hageja hagi omandiõiguse tunnustamiseks ehitistele jäeti rahuldamata, sest otsust hinnates nähtub sellest, et hagi jäeti rahuldamata üksnes seetõttu, et seda vara esitatud kujul ei olnud olemas. Seega kostjate soov tõendada oma vastuväiteid üksnes kohtuotsusega, millega L K’i hagi omandiõiguse tunnustamiseks jäeti rahuldamata, ei ole põhjendatud ja õige. Ajal, kui hagi omandiõiguse tunnistamiseks jäeti rahuldamata, ei olnud jõustunud otsus kinkelepingu tühisuse tunnistamiseks. Kui L K ei saanud kinkelepingu kaudu hoonete omanikuks, siis ei olnud tal õigust maa ostueesõigusega erastamist taotleda ning kohalikul omavalitsusel ei olnud võimalik otsustada L K’ile maa ostueesõigusega erastamist ja riigil ei olnud õigus temaga vastavat lepingut sõlmida. Järelikult on maa ostueesõigusega erastamine, maa asjaõiguslepingu sõlmimine ja kinnistamine ebaõiged, ning ebaõiged on nende lepingute alusel kinnistusraamatusse tehtud kanded. Tühine tehing on kehtetu algusest peale ja seega ei toonud kinkeleping kaasa õigust omanikuõigusi teostada ning L K ei saanud maad ostueesõigusega erastada. Olukorras, kus maa omanikuks on saanud selleks õigustamatu isik, tuli esitada hagi kinnistusraamatu kannete ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõigete kinnistusraamatu kannate parandamiseks. Kande tegemise ajal kehtinud AÕS § 57 lg. 1 kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta, see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Esindaja kordab Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-128-03 p.-s 11 sedastatut ja lisab, et kuna tegemist on enne 01.07.2002.a. tehtud tehingutega, siis puudub võimalus alates 01.07.2002.a. kehtiva TsÜS § 68 lg. 5 sätestatu kohaldamiseks. Hageja esindaja selgitab, et L K on seisukohal, et vaatamata sellele, et tema ei olnud maa müügi- ja asjaõiguslepingu pooleks, on tal õigustatud huvi selle lepingu tühisuse tuvastamiseks, sest Eesti Vabariigiga sõlmitud asjaõigusleping mõjutab hageja asjaõiguslikku positsiooni. Hageja rõhutab, et L K ei olnud ka kinkelepingu pooleks, kuid vaatamata sellele kinkeleping tühistati põhjusel, et hagejal oli selle tühistamise suhtes õigustatud huvi. Samasisuline seisukoht on leidnud kinnitamist ka Riigikohtu lahendis nr. 3-2-1-56-09, milles kohus sedastab - „Riigikohus on 13.veebruaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 tehtud otsuse ps 14 leidnud, et asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse

tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav." Arvestada tuleb ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr. 3-2-1-17-03, et kohus on tsiviilkohtumenetluses pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuigi kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks, ning otsuses nr. 3-2-1-121-05 väljendatud seisukohta, et kohus võib asja uuel lahendamisel leida, et haldusakti andmise järgselt ilmnenud asjaoludest lähtuvalt olid akti andmise aluseks olevad asjaolud tuvastatud ekslikult, akt on formaalselt kehtiv ning akti kohaldamine loob formaalsed takistused kinnistusraamatu kande muutmiseks, samuti võib olla möödunud haldusakti halduskohtumenetluses vaidlustamise tähtaeg. Sellises olukorras leiab kolleegium, et kohus saab kinnistusraamatu kande õigsust hinnates hinnata ka kande aluseks oleva haldusakti kehtivust ja õiguspärasust. Kui kohus tuvastab, et haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud on tuvastatud ekslikult, on võimalik, et kohus oma otsusega kohustab kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kantud isikuid andma tahteavalduse kande muutmiseks, sõltumata vastava haldusakti formaalsest kehtivusest. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist Vihula Vallavalitsuse ja Lääne-Viru Maavanema haldusaktide formaalse kehtivusega, mida hageja tulenevalt halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tähtaegadest vaidlustada ei saa ja millede vaidlustamine ei ole ka põhjendatud. Hageja on avaldanud soovi maad erastada, kuid tema avaldust ei ole säilinud. Isegi juhul kui kohus asub seisukohale, et avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks ei ole hageja esitanud, tuleb tugineda maareformi seaduse ja selle seaduse alusel vastuvõetud õigusaktides sätestatule ning lugeda, et L K on A K'i kui kaasomaniku poolt 1994.a. esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse kaudu oma tahet avaldanud. MaaRS § 40 lg. 1 sätestab, et avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks võetakse vastu 2003.aasta 31.detsembrini, kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg. A K oli esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks juba 29.07.1994.a. ja kuna tegemist oli L K’i ja A K’i kaasomandiga, siis on avaldus esitatud ja formaalsed tingimused maa erastamiseks, muulhulgas L K’ile, täidetud. See avaldus kehtib ning kostja väited, et L K ei ole tahteavaldust maa ostueesõigusega erastamiseks esitanud, on asjakohatud. Hageja peab vajalikuks rõhutada, et käesoleval juhul on Eesti Vabariik L K’ile maa ostueesõigusega erastamisel ja maa müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel käitunud pahauskselt, sest maa ostueesõigusega erastamise toimikus nr. 16810 on L K’i esindaja R K’i avaldus Lääne-Viru Maakatastrile 26.02.2001.a., mille kohaselt on viimane palunud peatada L K'i poolt Xxxx maaüksuse erastamine asukohaga Xxxx, kuna antud maaüksusel asuvate hoonete omandisuhe on vaidlustatud kohtus. Sellele avaldusele on lisatud L K’i poolt R K’ile väljastatud volikiri ja Lääne-Viru Maakohtule esitatud hagiavaldus kinkelepingu tühistamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise toimikust ei selgu, kas L K’i esindaja taotlusele vastati või kuidas vastati ning millisel põhjusel siiski maa müügi- ja asjaõigusleping vaatamata lisatud hagiavaldusele sõlmiti. Hageja palub hagi rahuldada ja tunnustada kostjate vahel sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust, kuna maa ostu-müügilepingut hageja vaidlustada ei saa. Kostja L. Ki Ki esindaja jääb esitatud kirjalike teeside juurde ja selgitab täiendavalt, et kostja on hooned omandanud heas usus. Olukorras, kus tema hooned omandas, ei olnud mõistlik eeldada, et A K’il puudunuks omandiõigus või omandi üleandmise õigus. Vallasvarast majavaldus, mille kostja kinke kaudu omandas, kuulus kinketehingu tegemise ajal kolmandale isikule A K’ile ja oli tema lahusvara, sest A K oli vara algselt omandatud kinkena oma vennalt. Hageja kinkelepingu pooleks ei olnud. Seega kolmandate isikute vahelise tehingu tühisuse tuvastamise tagajärjeks ei ole hagejal mingite hoonete kui vallasvara suhtes omandiõiguse tekkimine, isegi kui selline tehing on teatavas osas kohtu poolt tühisena tuvastatud. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks olnud mingi vara kaasomanik ja ka praegu on ta selles küsimuses ebakindel. Hageja poolt väidetavale asjaolule, et kogu majavalduse omand kuulub tegelikult ainuüksi temale, ja sellisest õigusest tulenevatele nõuetele, ei ole kohtud tunnustust avaldanud. Kostja on seisukohal, et hagejale ei saa anda tema väidetavate õiguste rikkumise

aja seisuga erinevaid õiguseid. Olukord on muutunud. Kohtupraktika, mida hageja esile tõi oma kohtukõnes, et haldusaktide vaidlustamine ei ole nõutav, antud asja lahendamisel ei ole kohaldatav. Kui kohus hakkab vaagima varasemat kohtupraktikat, kui pretsedentide kohaldamist, siis tuleb vaadelda asjaolusid, milles need Riigikohtu lahendid tehti, samuti neid nõudeid, mida asjades lahendati. Antud juhtum on teistsugune. Kohaldatav on Riigikohtu lahend 3-2-1-37-02, mis on sarnane antud kaasusega, sest seal oli ka nõude kandvaks väiteks, et teise isiku hoonetele omandit ei tekkinud, mistõttu ei saanud ka maad erastada ja nõue jäeti rahuldamata. Käesolevas asjas on menetlusosaliste ring teine ja seetõttu selle asja tõendamiskoormise ring on ka laiem. Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004.a. ja 18.06.2007.a. otsustest nähtuvalt pidas hageja L K end ilma mingite mööndusteta ainuomanikuks, nüüd aga leiab, et tema omandiõigus vallasvarale on tuvastatud nii Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004.a. kui 18.06.2007.a. otsustega. Kohtuasjades läbivalt hageja L K ei ole tunnistanud ei ühise ega kaasomandi olemasolu A K’iga. Kohus sai teistes tsiviilasjades menetleda ja otsuseid teha vaid nende L K’i nõuete osas, mis olid esitatud. Nõue tsiviilasjas nr. 2-99-64 seisnes 01.09.1998.a. kinkelepingu tühisuse tuvastamises. Kindlasti ei saanud kohus lahendada nõudeid, mida ei olnud esitatud, ega tuvastada asjaolusid, mille osas pooltel puudus vaidlus. Kohus ei saa hinnata mingit asjaolu erinevalt mõlemast poolest ega tugineda asjaolule, millele tuginemisest pool ise kohtumenetluse kestel oli loobunud. Ringkonnakohtu 18.06.2007.a. otsuse põhjendamisel on rikutud TsMS § 436 lg. 3 ja 4 ning kohaldamata on jäetud TsMS § 432 nõuded. Seega tuleb käesolevas asjas kriitiliselt hinnata tsiviilasja nr. 2-99-64 otsuse motiveerivas osas p. 20 ja p. 21 kajastamist leidnud asjaolusid nii osundatud fakti kui ka õigusliku aluse puudumise tõttu ehk siis seda, mis võimaldaks sedastada, et A K’i poolt L K’ile 01.09.1998.a. kingitud vara osas oli tegemist A K’i ja L K’i kaasomandiga, ning sellest edasi sedastada L K’i kui väidetava kaasomaniku omandiõiguste rikkumist, millest omakorda kinkelepingu tühisust. Ringkonnakohtu osundatud sedastus on vastuolus Ringkonnakohtu sellesama otsuse p. 20 märgituga, mille kohaselt "alates 01.12.1993 muutus kolhoosipere vara L K ja A K jagamata ühisvaraks". Kaasomand eeldab teatavasti omandi jagatust, sest AÕS § 70 lg. 4 kohaselt ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Sama Ringkonnakohtu otsus on ka muus osas vastuoluline. Osundatust tuleneb, et rikutud on TsMS § 436 lg. 1 nõudeid. Nii on Ringkonnakohtu otsuse p. 19 sedastatud, et L K soovis oma haginõudes kinkelepingu tühistamist nii võla- kui asjaõiguslike kokkulepete osas. Samas seesama Ringkonnakohus ise otsuse p. 21 eristas põhimõtteliselt õigesti võlaõigusliku ja asjaõigusliku kokkuleppe kehtivust, märkides, et kinkelepingu tühisus ei too kaasa kinkelepingu võlaõigusliku käsutustehingu tühisust. Olles teinud sedalaadi tuvastuse, on aga sellesama kohtuotsuse resolutiivosa, millega tuvastati kinkelepingu tühisus, vastuolus Ringkonnakohtu poolt tuvastatud eelnimetatud asjaoluga. Tuleb märkida, et olles sedastanud L K’i ja A K’i nn kaasomandi olemasolu, kuigi vastuoluliselt ja menetlusnorme rikkudes, oleks kinkeleping igal juhul pidanud kehtima osas, milles A K’ile Ringkonnakohtu poolt omistatud kaasomandi osa võõrandati, kuivõrd kohus ei tuvastanud, et A K’i käsutusõigused oleksid milleski olnud piiratud oma väidetava kaasomandiosa võõrandamise tehingu tegemisel. Seesuguste vastuolude tõttu ei ole tsiviilasjas nr. 2-99-64 tehtud Ringkonnakohtu lahendi motiveerivat osa võimalik käsitleda dokumentaalse tõendina käesolevas kohtuasjas ning kohtulahendi vastavad osad tuleb jätta tähelepanuta. Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004.a. otsuse motiveeriva osa hindamisel tuleb aga arvestada, et tsiviilasja nr. 2-2-109/04 toimikust puudub kolhoosi põhikiri, mistõttu kohus ei ole otsust tehes saanud sellele tugineda ega ole seda maininud. Ilma kolhoosi põhikirjata aga ei saanud kohus asja lahendada. Kolmas isik A K on alati käitunud vaidlustatud kinnistutel asuvate hoonete suhtes kui omanik. Omand, mille kolmas isik võõrandas kostja L K’ile, tekkis temal reaalosana siis, kui kolmas isik A K ja E K jagasid lepinguga neile kaasomandina kuulunud majavalduse reaalosadeks. Varasemalt pole kohtud A K’il omandi reaalosa tekkimise suhtes üldse mingit seisukohta võtnud. Hageja käsitlust mööda, milles ta järjekindel pole, sai väidetav omand temal tekkida mitte pärast 1993-ndat aastat. Kolhoosipere pea sai olla juba olemuslikult vaid kolhoosi liige. Kolhoosi liige ja kolhoosipere pea oli enne AÕS RakS kehtestamist A K. Hageja L K seisuga 01.12. 1993.a. ei olnud kolhoosipere pea abikaasa, sest

01.12.1993.a. oli A K’i abikaasa L K. L K kui kolhoosipere pea endine abikaasa oma osa, kui see isegi oli, eraldamist ei nõudnud ja loobus ka ühisvara jagamise hagist. Nii jäi registrites pikkadeks aastateks omanikuks A K. Kolhoosipere oli majanduslik kategooria ühismajapidamise vorm-, milles polnud kohta perekonnaõiguslikele institutsioonidele nagu abielu ja abikaasa, välja arvatud juhul, kui selline õiguslik olukord ENSV APK sätete järgselt olemas oli. Individuaalne omand elamule, majavaldusele, tekkis ENSV TsK alusel kindlate protseduurireeglite järgi, samuti nagu ka abikaasade ühisomand ENSV APK kindlate normide järgi. Tinglikult saab möönda selleaegse õiguse kohaselt võimalust kolhoosiperel tehinguvälise ühisomandiõiguse tekkimist individuaalelamule vaid ENSV TsK § 109 lg. 2, § 129 lg. 2 ja ENSV APK § 27 regulatiivses ja teatud faktiliste asjaolude koostoimes. Selliseks faktiliseks asjaoluks võis olla vaid kolhoosi põhikirja säte, mis ei võimaldanud individuaalset omandit teatud liiki varale. Kostja on esitanud kohtule selle kolhoosi põhikirja, mille liikmeks kolmas isik oli. Selles põhikirjas puudub individuaalelamu kui teatud vara välistus selle vara hulgast, mis võis kuuluda vaid kolhoosiperele. Põhikiri viitab vaid, et selline võimalus on olemas. Võimalus ei ole välistus. Sedalaadi käsitluse võimalusele ja õiguspärasusele viitab ENSV APK kommenteeritud väljaanne, milles § 27 esimene kommentaar märgib, et kolhoosipere liikmed, olles ENSV TsK § 129 loetletud kolhoosiperele kuuluva vara ühisomandiõiguse subjektid, võivad samaaegselt omada isiklikus omanduses, kooskõlas ENSV TsK § 109, mitmesugust muud vara, mis ei kuulu kolhoosipere ühisvara koosseisu. ENSV TsK § 109 loetelust on sel juhul välistatud need esemed, mis kooskõlas antud kolhoosi põhikirjaga aga võivad kuuluda ainult kolhoosiperele. Lisaks nõustub kostja kolmanda isiku 21.09.2009.a. arvamuse punktides 1 ja 2 toodud käsitlustega. Kostja L K seletab, et 1991.a. abiellus ta A.Kga, 1998.a. kinkis A vara ja polnud võimalik arvata, et tal kuskil veel pere on. See, kuidas hoonetele omand tekkis, selle kohta on tõendid toimikus olemas. Kostja ütleb, et maamaksud on maksnud tema, mitte L K, mistõttu ei saagi aru, kas ta on omanik või kaasomanik. Eesti Vabariigi Vabariigi esindaja jääb varem kirjalikult esitatud seisukohtade juurde, mis on kirjas 28.05.2009.a. vastuses ja 11.09.2009.a. täiendavas vastuses ning ütleb, et vastata saab ainult selles osas, mis puudutab Eesti Vabariiki ja nõuet asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise osas. Kostja on seisukohal, et L K’ile Xxxx, xxxx maa erastamisel tehtud LääneViru Maavalitsuse maareformi toimingud, maavanema 14.06.2001.a. korraldus nr. 1027- M „Maa ostueesõigusega erastamise tingimuste kohta“, maa ostu-müügi ja maa asjaõigusleping 20.06.2001.a. nr. T-16810 on õiguspärased, kooskõlas maareformi seadusega ja teiste õigusaktidega. VV määrus 06.11.1996.a. nr. 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p.11 alapunkt 1, kuni 31.12.2003.a. kehtinud redaktsioonis, loetles maa erastamisel ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid, nende hulgas hooneregistri teatise. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus oleva Lääne-Viru Hooneregistri maakonnatalituse tõendiga on tõendatud, et hoonete omanik on L K, kes on hooned omandanud 01.09.1998.a. kinkelepinguga nr. 4774. Maa erastamisel vahetult enne lepingu sõlmimist kontrolliti andmeid omandiõiguse kohta Hooneregistris üle, et veenduda, kas need ei ole menetluse ajal muutunud. Lääne-Viru maavanema 14.06.2001.a. korraldus nr. 1027-M kui ka Vihula Vallavalitsuse 22.11.2000.a. korraldus nr. 712 „Maa ostueesõigusega erastamisega L K’ile“ on kehtivad haldusaktid. Nende vaidlustamiseks oleks olnud võimalus esitada kaebus halduskohtule selleks ettenähtud tähtaja jooksul, kuid seda tehtud ei ole. Maa erastamisest oli hageja teadlik juba 2002.a., kui esitas hagi kinnistusraamatu kande ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõige kande parandamiseks. Maavanema korraldusele 14.06.2001.a. nr. 1027-M on viidatud maaostu-müügi ja asjaõiguslepingus 20.06.2001.a. nr. T-16810 p.1.1. Lepingu tühisuse tuvastamiseks esitas hageja kohtule hagi 2005.a. Seega vaidlustatud asjaõiguslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 tühisuse alused puuduvad. Ei pea õigeks hageja väiteid, et Eesti Vabariik on L K’ile maa ostueesõigusega erastamisel ja maa müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel käitunud pahauskselt. Nagu materjalidest on näha, esitati hagi L K’i poolt kohtule 14.10.1999.a. Vallavalitsuses sel ajal juba toimusid maareformi toimingud, maa erastamine. Vallavalitsuse korraldus oli välja antud hagejale detsembris 1998.a, mille L K halduskohtus

vaidlustas. Teine korraldus anti 2000.a. L K ei taotlenud esmase õiguskaitse kohaldamist, mistõttu kehtiv õiguskaitse puudus ning on alusetu süüdistada maavalitust maareformi toimingute tegemisel. L K esindaja avaldus menetluse peatamiseks Maakatastrile, kes on hoopiski teine riigiasutus, ei olnud aluseks, et erastamine peatada. Peatamise aluseks oleks olnud kohtu poolt tõkendi kohaldamine, kuid seda polnud. Kinnistamine avalikustatakse ja kinnistamisteade on avaldatud Ametlikes Teadaannetes 04.07.2001.a. Isikud, kelle õigusi katastriüksuste kinnistusraamatusse kandmine riivab, võisid teatada oma vastuväidetest 1 kuu jooksul, teate avaldamisest AT-s. Hageja ei ole seda võimalust kasutanud. Keelumärge on kinnistule kantud 08.10.2002.a. hagi tagamise määruse alusel alles 10.10.2002.a. Olukorda, millal kanne parandatakse ja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse riik, reguleerib AÕSRakS § 11 lg. 5. Riigi omanikuna kandmine registrisse saab kõne alla tulla siis, kui on võimalik maareformi eelse olukorra taastamine, kui on võimalik registriosa sulgemine. Kostja on seisukohal, et antud juhul ei saa AÕSRakS § 11 lg. 5 rakendada, kuna puudub võimalus maareformi eelse olukorra ennistamiseks ja maareformi toimingute alustamiseks, maa erastamise aluseks olnud otsused on kehtivad ja nende vaidlustamiseks on möödunud tähtaeg ja tegemist ei ole esmakinnistamisega. Oluline on ka see, et AÕSRakS § 11 lg. 5 loeb kande ebaõigeks maa erastamise aluseks oleva haldusakti tühistamisega, kande parandamisel kantakse omanikuna sisse riik. Haldusakte saab tühistada halduskohtu menetluses, mistõttu ei ole põhjendatud hageja väited haldusaktide vaidlustamise kohta käesolevas menetluses ega ka edasises haldusmenetluses. Hagejal ei oleks võimalik saada maa omanikuks samadel tingimustel, kui on saanud maaomanikuks praegu kinnistusraamatus omanikuna olev L K. L K’i omandiõigus hoonetele on tõendamata. See, kas asjaõigusleping mõjutab asjaõiguslikku positsiooni, eeldab, et enne oleks tõendatud omandiõigus hoonetele L K’i poolt. Omandiõiguse küsimus on esmane. Tõendamist ei ole leidnud, et hageja oleks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse ja põhjendatud ei ole hageja väide, nagu oleks hageja sellekohane tahe väljendatud A K’i 1994.a esitatud avaldusega. Põhjendatud on kostja L K’i esindaja viiteid TsK §-le 117, mis reguleeris kolhoosipere omandit. Selle hagi esitamise eelduseks üldse on, et kas need kinnistusraamatu kanded rikuvad hageja õigusi või ei riku. Kuna maa erastamise aluseks olevad otsused on kehtivad, AÕSRakS § 11 lg. 5 ei ole rakendatav, siis hagi ei kuulu rahuldamisele. Kostja esindaja palub jätta hagi rahuldamata, hagi rahuldamise korral aga kohtukulud välja mõista teiselt kostjalt, kuna Eesti Vabariik ei ole siin kostjana, kes on kantud kinnistusraamatusse ja kellelt saaks nõuda nõusolekut kande parandamiseks, ja nende kulutuste tekkimine ei ole põhjendatud Eesti Vabariigi tegevusega. Kolmas isik A.K jääb kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ja ütleb, et lisada ei ole midagi. IV. Maakohtu otsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, vaadanud läbi toimikus olevad hagiavalduse, dokumentaalsed tõendid ja poolte kirjalikud seisukohad, tuvastas:

majaplaanile, laut, saun ja kaev. Kolmas isik oli omandanud oma osa enne jagamist kinke teel, E K pärimise teel.

alusel kooskõlas maareformi seadusega ja teiste õigusaktidega. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus oleva Lääne-Viru Hooneregistri maakonnatalituse tõendiga on tõendatud, et hoonete omanik oli maa ostmisel L K, kes on maal asuvad hooned omandanud 01.09.1998.a. kinkelepinguga nr. 4774. Maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu eelduseks olevaid toiminguid käsitlevad haldusaktid on kehtivad. 4) Maa erastamise aluseks olevad haldusaktid ja nende kehtivus ei ole samastatavad hoonete võõrandamise kinkelepingu ja selle kehtivusega. Võlaõiguslikust kinkelepingust tekkinud võlasuhte osaliseks hageja L K ei ole, mistõttu kinkelepingu tühistamine ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega -kohustusi. Nagu maa ostu-müügileping nii ka kinkeleping sisaldab kahte tehingut - võlaõiguslikku käsutustehingut (kinge) ja asjaõiguslikku käsutustehingut (kinke eseme üleandmine), millest kinkelepingu tühisus ei too kaasa kinkelepingu võlaõigusliku käsutustehingu tühisust. Asjaõiguslepingu kehtivus ei puuduta hageja asjaõiguslikku positsiooni, kuivõrd vaidlusalune asjaõigusleping tühisuse tuvastamine ei anna hagejale õigust ega võimalusi nõuda vaidlusaluse kinnisasja omandi talle üleandmist kummaltki kostjalt. Järelikult ei ole hagejal õigust hageda vaidlusaluse kinnisasja omandi üleandmise asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist või tunnustamist. 5) Vaidlust pole, et vallasasjana olnud ehitised on muutunud kinnisasja oluliseks osaks, mis on sama õigusliku tähendusega kui vallasvara hävimine. Kinkelepingu objektiks olnud ehitise kui vallavara muutumisega kinnisasja oluliseks osaks omand vallasasjale lõpeb, kuna ei ole säilinud ühtegi AÕS § 68 lg. 2 omaniku õigust (valdamine, kasutamine, käsutamine). Et vallasvara puhul oleks tegemist hageja ja kolmanda isiku kaasomandiga või et hageja oleks olnud kogu vallasvara ainuomanik, on tõendamata. Seega vallasasja omand hagejal puudub hoolimata sellest, et kinkeleping A K’i ja L K’i vahel on tühine. Asjaolu, et hageja vallasasja ja edasi kinnisasja valdas ja valdab, ei tee teda omanikuks. Pole teada, et hageja sooviks saada kaasomanikuks. Ja õige on kostja L K’i väide, et kohus käesolevas asjas ei saa otsusega luua hagejale õigust, mida tal olla ei saa. Järelikult tuleb jätta hagi ajaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks kostja L K’i vastu rahuldamata. 6) AÕSRakS § 11 lg. 5 kohaselt, kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Õige on Eesti Vabariigi väide, et viidatud seadusesätet rakendada ei saa, sest maa erastamise aluseks olevad otsused kehtivad ja puudub võimalus maareformi eelse olukorra ennistamiseks ning maareformi toimingutega uuesti alustamiseks. Hagejal ei oleks võimalik saada maa omanikuks samadel tingimustel kui seda on kostja ja õige on kostja L.K’i väide, et menetluses olevatest nõuetest ning TsMS § 5 lg. l tulenevalt ei saa kohus antud asjas otsustada midagi maa omandiõiguse osas. Järelikult tuleb jätta hagi ajaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks kostja Eesti Vabariigi vastu rahuldamata. 7) Kuna kinnisasi tekib kinnistusraamatusse kandmisega, kinnistusraamatu kande aluseks on kehtiv asjaõigusleping, ei ole kinnistusraamatu kande muutmiseks alust. Hageja viidatud AÕS § 57 lg 1 kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta, see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Selliseid asjaolusid ei tuvastatud. Kuni kinnistusraamatusse tehtud kande õiguslik alus ei ole ära langenud, on kanne kehtiv. Kande muutmise aluseks ei saa olla ka kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kinkelepingu tühistamine, kuivõrd sellest hagejale ikka ei teki asjaõiguslepingu tühiseks tunnistamise eeldusi ega õigust. Kinnistusraamatu kanded vaidlusaluste maaüksuste osas on tehtud õiguslikul alusel ja tõendatud pole õiguslike aluste äralangemine. Seega tuleb hagi kinnistusraamatu kannete tühistamise ja parandamise osas jätta tervikuna rahuldamata. 8) TsMS § 230 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg. 1 ja 2 järgi tuleb tõendeid hinnata kogumis ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kehtinud TsÜS § 66 lg. 1 kohaselt tehing, mis on vastuolus põhiseadusliku korra või heade kommetega, on tühine. Lg. 2 kohaselt seadusega vastuolus olev

tehing on tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Hageja ei ole tõendanud ühtegi viidatud alust, millest lähtuvalt oleks võimalik tuvastada Eesti Vabariigi ja L K ́i vahel 20.06.2001.a sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust ei tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg. 2 alusel ega ka võttes aluseks MaaRS § 22 lg. 1 sätestatut. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsÜS § 64 lg. 1 kohaselt lähtuti tehingu tegemisel eelkõige tehingu teinud isikute tegelikust tahtest. Hageja ei tõendanud, et kostjate vahel sõlmitud asjaõiguslepingu sõlmimisel oleks olnud muusugune tahe, kui Eesti riigilt maaomand üle anda ja kostja L K’i poolt vastu võtta. Hageja viidatud asjaolu, et maavalitsus pidanuks maa ostu-müügitoimingud peatama R.Kütt’i avalduse alusel, ei ole hinnatav ega arvestatav käesolevas tsiviilasjas. 9) Kuivõrd L K taotleb kostjate vahel sõlmitud asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist, tunnustamist, siis ei ole oluline hinnata hageja viidatud Viru Ringkonnakohtu otsuseid. Pealegi on kostja L.K’i esindaja piisavalt analüüsinud ringkonnakohtu otsuste sisemisi vastuolusid ja põhistava osa puudulikkust, samuti võimalust seadusest tulenevalt käsitleda tõendina vaid kohtuotsuse resolutiivosa, mistõttu neid põhjendusi siinkohal ei korrata. Tuleb lisada, et vähemalt 1994.a., kui hageja loobus ühisvara jagamise nõudest seoses vara jagamisega kokkuleppel, olid talle teada loobumise tagajärjed. Kui tegemist olnuks kolmanda isiku ja hageja ühisvaraga, saanuks hageja oma osa määratleda veel 1997.a., kui toimus kaasomandi reaalosadeks jagamine. 10) Õiged ega asjakohased ei ole hageja poolt repliigi korras esitatud väited, sest hagi tagamise taotlust nagu mis tahes muud taotlust võis kohtus esitada asja menetluse igas staadiumis. Seega, kui kohus jättis ühel korral hagi tagamise taotluse rahuldamata, oli võimalik taotlust uuesti esitada. Kui haldusmenetlust takistas asjaolu, et hageja polnud hooneregistris omanikuna kirjas, siis tulnuks oma omand varasemalt määratleda või tuvastada. Seda hageja ei teinud. Avaldus maa erastamiseks pidi toimuma seadusega sätestatud korras, mida hageja ise on nimetanud, ja pole võimalik väita, et hageja on oma tahte väljendamist teostanud kelle tahes muu isiku, olgu või oma endise abikaasa toimingute läbi. Kolmanda isiku avaldus õue-aiamaa ostmiseks on koostatud 29.07.1994.a. ehk kolm päeva pärast ühisvara jagamise nõudes menetluse lõpetamist, mistõttu ei saa seda käsitleda L K’i tahte väljendusena. Lähtuvalt tuvastatust kohus leidis, et hagi tuleb jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata tervikuna hageja kõigis nõuetes. 01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagiavaldused on saabunud kohtule 08.10.2002.a. ja 14.04.2005.a. Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg. 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast hagejale või kuni 5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale, hinnaga hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Menetluses on kaks hagi, üks lepingu tühisuse tuvastamise nõudes, lepingu hind 7 319 krooni, ja teine hinnata hagi. Kohus leidis, et kuna hagid jäävad rahuldamata, tuleb hagejalt L K’ilt kostja L K’ile välja mõista õigusabikulude katteks 30 584 krooni, mis on olnud vajalikud ja põhjendatud, kuivõrd hagisid on menetletud aastaid ja hageja on oma nõudeid muutnud, mistõttu on kostja pidanud oma seisukohti ja vastuväiteid hagidele korduvalt ja uuesti põhjendama. TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on põhjendatud jätta kõik menetluskulud hageja kanda. TsMS § 178 lg. 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 386 lg. 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine Lääne-Viru Maakohtu 08.10.2002.a. määruse alusel, millega kohaldati võõrandamise keelumärget L K’i kasuks L K’ile kuuluvatele kinnistutele nr. xxxx (uus nr. xxxx) ja nr. xxxx (uus nr. xxxx), tühistada kohtuotsuse jõustumisel. TsMS § 434 kohaselt kohtuotsus on kohtumenetluse tulemusena Eesti Vabariigi nimel tehtud kohtulahend, millega asi otsustatakse sisuliselt. TsMS § 632 lg. 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kohus kohaldas TsÜS § 66, AÕS § 57, 65 lg. 1, AÕSRakS § 11 lg. 3, 5 sätteid ning juhindus TsMS §-de 230, 441 lg. 1, § 442, § 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik:

/allkiri/

Ärakiri õige Nooremreferent

Sirja Tooming

Lea Herne

Viru Maakohtu 15.12.2009 vea parandamise määruse

RESOLUTSIOON:

Parandada tsiviilasjas nr. 2-02-299 10.12.2009.a. tehtud kohtuotsuse lehel 20 motiveerivas osas otsuse alt neljas lõik ja lugeda see õigeks järgmiselt: „TsMS § 386 lg. 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine Lääne-Viru Maakohtu 08.10.2002.a. määruse alusel, millega kohaldati võõrandamise keelumärget L K’i kasuks L K’ile kuuluvatele kinnistutele nr. xxxx (uus nr. xxxx) ja nr. xxxx (uus nr. xxxx), tühistada kohtuotsuse jõustumisel.“ Kohtunik: Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirja Tooming

Lea Herne

Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2010

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 10.12.2009. a otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Välja mõista L Xxxxlt maakohtus kantud kulude katteks 30 584 (kolmkümmend tuhat viissada kaheksakümmend neli) krooni ja apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks 10 000 (kümme tuhat krooni, millele lisandub käibemaks) kr, L K kasuks.

Kohtuotsus jõustus 08. detsembril kohtumäärusega, detsembril 2010. a. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärusega millisega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Nooremreferent Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.