Kohtulahend

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja osaühingu Shorex (kustutatud registrist 09.03.2006) vahel suuline leping selles, et hageja müüb osaühingule Shorex tuleohutusvahendeid ja osaühing Shorex tasub nende eest. Hageja andis kokkulepitud kaubad üle osaühingule Shorex, kes ei tasunud saadud kaupade eest.

Hageja esitas osaühingule Shorex järgmised arved:  20.05.2003 arve nr 713 summas 9629, 60 eurot, maksetähtaeg 31.07.2003,

millest on tasumata 3020 eurot; 09.07.2003 arve nr 1079 summas 10 298, 40 eurot, maksetähtaeg 30.09.2003, mis on senini tasumata;  23.09.2003 arve nr 1346 summas 5649, 40 eurot, maksetähtaeg 30.11.2003, mis on senini tasumata. 17.10.2003 kinnitas osaühing Shorex kirjalikult, et tasub võlgnevuse ja lisaks 10% viivist aastas. Viivised oli seisuga 07.03.2007 järgmised: arvelt nr 713 1362, 27 eurot; arvelt nr 1079 3625,60 eurot; arvelt nr 1346 1894,48 eurot. 

Osaühingu Shorex juhatuse liikmed olid kostja I (05.07.2002-06.03.2006) ja kostja II (12.10.1998-04.06.2004). Hageja tegi kostjatele korduvaid meeldetuletusi võlgnevuse tasumiseks ja kostjad on ka oma võlgnevust tunnistanud.

01.07.2005 esitas hageja osaühingule Shorex pretensiooni, adresseerides selle kostjatele kui juhatuse liikmetele. Pretensiooni käsitles hageja pankrotihoiatusena pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 kohaselt. Hageja palus osaühingul Shorex tasuda kogu võlgnevus 10 päeva jooksul, osaühing võlgnevust ei tasunud. 08.08.2005 ja 13.10.2005 toimunud nõupidamistel kostjate ja hageja esindajate vahel võimaliku kokkuleppe saavutamiseks kostjad tunnistasid osaühingu Shorex võlgnevust hageja ees täies ulatuses.

28.10.2005 esitas hageja Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-05-19375 hagi osaühingu Shorex vastu võla ja viiviste 367 991 krooni saamiseks. 24.03.2006 määrusega lõpetas maakohus tsiviilasjas nr 2-05-19375 menetluse, kuna osaühing Shorex lõppes õigusjärgluseta.

30.12.2005 esitas kostja I Pärnu Maakohtule osaühingu Shorex pankrotiavalduse, kuivõrd osaühingu netovara suurus oli langenud alla seaduses nõutava osakapitali minimaalse suuruse ning võlausaldajate nõuete rahuldamiseks puudus vara. 09.01.2006 määrusega tsiviilasjas nr 2-565-2005 otsustas Pärnu Maakohus algatada osaühingu Shorex pankrotimenetluse. 22.02.2006 määrusega tsiviilasjas nr 2-06-292 otsustas Pärnu Maakohus lõpetada osaühingu Shorex pankrotimenetluse pankrotti väljakuulutamata raugemise tõttu. Vastavast määrusest nähtus, et osaühingu Shorex majandustegevus lõppes 2004.a lõpul ning selleks ajaks moodustasid võlgniku kohustused üle 400 000 krooni, kuid pankrotiavaldus esitati alles 30.12.2005.

Kostja I ei esitanud ühtegi tõendit mõjuvate põhjuste kohta pankrotiavalduse esitamise viivitamise kohta. Seega rikkusid kostjad äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-s 51 sätestatut tahtlikult ja tegemist on raske juhtimisveaga. Osaühingu Shorex püsivat ja pikaajalist maksejõuetust kinnitas ka osaühingu volitatud esindaja SL, kes avaldas kohtutäiturile 18.01.2006, et osaühingu 2004.a majandusaasta aruandes esitatud andmed laoseisu kohta on valed. Tegelikult müüdi ladu tühjaks 2003.a lõpul. SL sõnul esitas kostja I 2004.a majandusaasta aruandes valed andmed kostja II nõul. Alates 2004.a detsembri algusest pole osaühingul Shorex tegelikku tegevust olnud ning perioodil 2004.a detsember kuni 2005.a suvi tegeles osaühingu asjadega kostja II, kes oli SL kinnitusel teadlik osaühingu makseraskustest ning tegeles osaühingu juhtimisega ka ajal, mil makseraskused tekkisid. Osaühing Shorex oli makseraskustes juba 2003, kuid vaatamata sellele võtsid kostjad osaühingule täiendavaid rahalisi kohustusi, sõlmides hagejaga lepingud, milliste eest tasuti üksnes osaliselt. Kostjad kinnitasid veel septembris 2003.a hagejale, et tasuvad võlgnevuse. Asjaolu, et äriühing ei saanud

võlausaldaja nõudeid rahuldada, viitas äriühingu maksejõuetusele. Kostjad oleks pidanud pankrotiavalduse esitama juba 2003.a, mil äriühing muutus maksejõuetuks.

Lähtudes eeltoodust esitas hageja kahju hüvitamise nõude osaühingu Shorex juhatuse liikmete vastu, kes tekitasid hagejale õigusvastaselt kahju seaduses sätestatud juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmisega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse ÄS §s 187 sätestatut. Kostjad rikkusid juriidilise isiku juhtorgani liikmele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 35 tulenevat hoolsuskohustust, kui ei taganud võla tasumist ja hoidusid sellest kõrvale. Kuigi osaühingu juhatuse liikme kohta ei ole seaduses otsesõnu nimetatud kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, nagu see on sätestatud aktsiaseltsi juhatuse kohta, siis Riigikohtu hinnangul kehtib ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud põhimõte ka osaühingu juhatuse liikmetele (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03). Kostjad ei võtnud osaühingu Shorex netovara vähenemisel tarvitusele ÄS §-s 301 sätestatud abinõusid, samuti ei esitanud juhatus kohtule ÄS § 306 lg 31 alusel pankrotiavaldust.

Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10 on rõhutatud, et kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes ühingu enda ees, on võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sh ühingu võlausaldajate kaitseks (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-79-05, p 12; ja nr 3-2-1-30-07, p 10). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel – võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7.

Osaühingu püsiv maksejõuetus kujunes välja juba 2003, mis on kooskõlas 22.02.2006 tsiviilasjas nr 2-06-292 tehtud määrusega, millest tulenes, et äriühingul puudusid rahalised vahendid ja varad võlausaldajate nõuete rahuldamiseks juba nõuete saamise ajal, s.o aastal 2003. Asjaolu, et osaühingul Shorex esines kogu 2003.a jooksul probleeme võetud kohustuste nõuetekohase täitmisega tõendasid hagi lisad ja hageja hilisemad menetlusdokumendid. Äriühingut saab käsitleda püsivalt maksejõuetuna ka olukorras, millises ta ei suuda püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Osaühingul Shorex kujunes maksejõuetus välja 2003.a sõltumata omandatud nõuetest Forpal OY vastu. Eeltoodut kinnitas ka tunnistajana ütlusi andnud hageja esindaja GM 02.10.2008 istungil. Samuti tunnistas suurte makseraskuste olemasolu kostja II 28.10.2003 kirjas hagejale.

Tutvudes osaühingu Shorex 2004.a majandusaasta aruandele lisatud bilansiga, saab järeldada, et ettevõte oli maksejõuetu hiljemalt 31.12.2003, millisest kuupäevast alates tuleks arvestada pankrotiavalduse esitamise kohustuse tähtaja (20 päeva) kulgema hakkamist. Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 29.04.2013 lahendile tsiviilasjas nr 2-1058837 ei pruugi püsiva maksejõuetuse tekkimine olla seostatav mingi konkreetse sündmuse või kuupäevaga. Lähtuda saab äriühingu majanduslikku seisundit iseloomustavatest andmetest mingi perioodi vältel. Seega oli kostjatel kohustus esitada pankrotiavaldus hiljemalt 20.01.2004.

Arvestada tuli ka kostjate kinnitusi, et majandusaasta aruandes kajastati varusid valesti ja tegelikkuses müüdi ladu tühjaks 2003.a lõpus. Juhul, kui lähtuda kostja II 15.10.2013 istungil esitatud paljasõnalisest väitest, et ladu ei müüdud 2003.a tühjaks, siis olid ebaõiged 31.12.2003 bilansis tehtud kanded nõuete kohta, kuna need kajastasid osaühingu Shorex nõudeid Forpal OY vastu, kellele anti hagejalt saadud kaubad ilma

tasu saamata üle. Kostjad ei tõendanud asjaolusid, millest nähtuks, et äriühingu maksejõuetust võis pidada ajutiseks.

Kuna pankrotiavaldus tulnuks esitada hiljemalt 20.01.2004 ja kostjad rikkusid ÄS § 180 lg-t 51, siis on võimalik nende vastutus rikkumisega tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel. Kahjuna oli käsitletav nõude väärtuse langemine kostjate õigusvastase teo tõttu, mille eest on hageja õigustatud nõudma hüvitust. Juhul kui kostjad oleksid esitanud pankrotiavalduse õigeaegselt, oleks pankrotimenetluse käigus hageja nõue saanud suure tõenäosusega rahuldatud täies ulatuses. Sel ajal oli ka viiviste summa marginaalne. Arvestada tuli mh seda, et kuna osaühingu Shorex pankrotimenetlus lõpetati raugemisega, ei tõendatud, et ajutisele haldurile esitatud teiste võlausaldajate nõuded eksisteerisid ja et need saanuks nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud. Ilmne oli ka, et kostjad eelistasid pärast püsiva maksejõuetuse ilmnemist 31.12.2003 kuni pankrotiavalduse esitamiseni 30.12.2005 osasid võlausaldajaid teistele, tehes äriühingust väljamakseid 144 995,68 krooni ulatuses.

Kuna pankrotiavalduse esitamine püsiva maksejõuetuse ilmnemisel on juhatuse liikmete ülesanne ja kostjad seadusest tulenevat kohustust ei täitnud, siis on olemas põhjuslik seos kostjate tegevusetuse ja kahju tekkimise vahel. Juhul, kui kostjad oleksid esitanud pankrotiavalduse õigeaegselt, s.o vahetult pärast lao tühjaks müümist ilma müüdud kaupade eest Forpal OY-lt tasu saamata, siis oleks pankrotimenetluses nimetatud tehing tagasivõidetud ning hagejal ei oleks kahju tekkinud.

Juhtorgani liikmete vastutus on võimalik ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, s.o heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07). Juhul, kui on alust lugeda kostja käitumine tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks, on hagejal õigus kostjalt nõuda sellise õigusvastase ja süülise käitumisega põhjustatud kahju hüvitamist, mille ärahoidmine on VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud heade kommete vastase käitumise keelu kaitse-eesmärgiga. Kostjad käitusid heade kommete vastaselt, kuna võtsid äriühingule täiendavaid varalisi kohustusi ja jätkasid peale võlgnevuse tekkimist hagejale tellimuste esitamist. VÕS 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine õigusvastane, kui tahtlikult heade kommete vastaselt käitunud isik sai aru või pidi aru saama, et tema tegu võib kahjustada kannatanut ja põhjustada õigusvastase tagajärje. Oluline on VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse eesmärk (VÕS § 127 lg 2) ja põhjuslik seos kahju ja tahtliku heade kommete vastase teo vahel (VÕS § 127 lg 4). Vaatamata korduvatele lubadustele tasuda võlgnevus hagejale, on kostjad hakanud esitama paljasõnalisi väiteid neil tekkinud kahju kohta, millise osas ei ole ühtegi tõendit esitatud.

Eriti pahatahtlikuks ning heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks võis pidada kostjate poolt 2003.a ja 2004.a majandusaasta aruannetes ebaõigete andmete esitamist. Tulenevalt ÄS §-st 179 peab osaühingu majandusaasta aruanne olema juhatuse liikmete poolt allkirjastatud, millega juhatuse liikmed kinnitavad aruandes sisalduvate andmete tõele vastavust. Kuivõrd majandusaasta aruanne allkirjastati kostja I poolt, kes kajastas ebaõigeid andmeid kostja II nõul, olid kostjad teadlikud tegelikkusele mittevastavate andmete kajastamisest majandusaasta aruannetes.

Kostjad tekitasid ettevõtte majanduslikust olukorrast ebaõige ettekujutuse. Kui hageja oleks olnud teadlik osaühingu tegelikust majanduslikust seisust ja ebaõigetest andmetest majandusaasta aruandes, oleks hageja saanud varem asuda oma nõudeid realiseerima

kohtu- või pankrotimenetluse kaudu.

Vastuolus heade kommetega oli ka kostja I tegutsemine samaaegselt osaühingu Shorex ja Forpal OY juhatuses, millistest üks on teise ainsaks kliendiks, tasaarvestades ilma õigusliku aluseta vastastikuseid nõudeid. Nimetatu rikkus hageja õigusi, kuna kostjad otsustasid müüa hageja tarnitud tulekustutid 2003 lõpus tasu saamata ja ilma tagatiseta Forpal OY-le. Eeltoodu annab alust lugeda kostjate käitumine tahtlikuks heade kommete vastaseks ja hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist.

Kostjad oleksid pidanud ostetud kaubad hiljemalt sihtkohas – Soomes – üle vaatama või laskma üle vaadata (VÕS § 219 lg-d 1 ja 3) ja oleksid pidanud koheselt teavitama kauba kättesaamise järgselt võimalikest puudustest, vaid sel juhul oleksid nad saanud kauba lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (VÕS § 220 lg-d 1 ja 3). Lisaks sisaldasid kostjate tasumata arved müügitingimuste klauslit, mille kohaselt võetakse kaebusi arvesse, kui need esitatakse nädala jooksul alates kauba kättesaamisest. Kuna kostjad tähtajast kinni ei pidanud, kaotasid nad vastuväidete esitamise õiguse. Kostjate poolne seadusest tulenev kauba ülevaatamise kohustuse rikkumine tõi kaasa ka kahju tekkimise hagejal, kes oleks saanud puudustega kauba ümber vahetada ja kostjad oleksid saanud kaubad vastavalt nende tegelikule väärtusele realiseerida.

Itaalia laboratooriumis läbiviidud testi kohaselt vastasid kõik testimiseks esitatud tulekustutite mudelid Euroopa Nõukogu kehtestatud nõuetele. Ebaõige oli kostjate väide, et neil keelati tulenevalt toote kvaliteediprobleemidest neid turustada ning selle tulemusena kandsid kostjat suurt varalist kahju. Kuivõrd Tukes võimaldas kostjatel turustada juba laos olevad 44 5 kg CO2 tulekustutit, siis jäi arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel kostjad keeldusid kolme arve tasumisest. Kuna kostjate kinnitusel müüdi kogu ladu 2003.a lõpus tühjaks, siis ei olnud 2003.a lõpus kehtestatud paarikuuline müügikeeld sama aasta algul osaühingul tekkinud makseraskuste põhjuseks. Juhul kui kostjatel oli probleeme kauba turustamisega, oleksid nad pidanud ebakvaliteetse kauba hagejale tagasi saatma ning lepingust taganema.

Pidades silmas võlausaldajate kaitseks kehtestatud normide eesmärki ning arvestades võlausaldajal tekkiva kahju iseloomu, kuulub puhtmajandusliku kahju hüvitamine deliktiõiguse normide järgi juhtorgani liikme vastutuse kohaldamisel hüvitamisele (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05). Vastutuse välistaks üksnes see, kui juhatuse liikmed tõendavad, et nad tegutsesid korraliku ettevõtja hoolsusega, st et sellises olukorras käituks keskmine heas usus tegutsev profeSS-ionaal sama moodi (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 18). VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja süüd eeldatakse. Juhatuse liige peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi (RKTKo nr 3-2-1-79-05).

Lähtudes eeltoodust, kohustuvad kostjad, kes vastustavad hageja ees osaühingu Shorex juhatuse liikmetena solidaarselt, hüvitama hagejale puhtmajandusliku kahju, mis võrdub rahuldamata jäänud nõude summaga, s.o 18 967, 80 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis 15.10.2013 seisuga 19 267, 16 eurot. Hageja palus kohtul mõista kostjatelt välja lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele viivise kuni nõude täitmiseni kostjate poolt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367).

Kostja I vastuväited

kanda. Hagi objektiks olevaid arveid puudutavad kaubad toimetati kätte 2003.a jooksul. Viimast kaubapartiid puudutav arve kandis kuupäeva 23.09.2003. Pärast seda ei toimunud kauplemist.

Seoses kustutite kvaliteediprobleemidega koostas 03.12.2003 J.Lankinen Ky, kes oli üks suuremaid jaemüüjaid Soomes, kirjaliku reklamatsiooni kustutite vigadest ja see saadeti Itaaliasse tehasele. Helper-kustuti müük Soomes oli 2003.a lõpuks lakanud kustuti halva maine tõttu. Osaühing Shorex maksis osa hageja arvetest ja kui olukord hageja ja osaühingu vahel muutus pingeliseks, siis osaühing lõpetas lao pidamise 2004.a algul.

Hageja ei ole oma lubadustest hoolimata soostunud korvama osaühingule Shorex põhjustatud kahju. Pankrotiavalduse esitamata jätmisel, ei olnud mingit seost sellega, et kauba hind oli maksmata.

Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks kehtiv nõue osaühingu Shorex vastu. Maakohtu 22.06.2006 määrusega, millega lõpetati pankrotimenetlus osaühingu Shorex osas, ei fikseeritud hageja nõude suurust. Määruses märgiti maksejõuetuse tekkimise põhjusena hageja tegevusest tekkinud kvaliteediprobleeme. Seega viis hageja tegevus äriettevõtte makseraskustesse, mis tingis pankrotiavalduse esitamise.

Hageja pole tõendanud, et osaühing Shorex muutus maksejõuetuks 2003.a lõpus. 2003.a majandusaasta aruanne, millest nähtus, et ettevõtte varad ületasid kohustusi, ja tõlgendus, et nimetatud bilanss ei vastanud tõele, ei ole piisav tõendusmaterjal. Seega ei saanud väita, et 2003.a lõpus pidanuksid juhatuse liikmed esitama pankrotiavalduse. Hageja ei tõendanud, millises suuruses ja kuidas oleks pankrotimenetluse kaudu tema nõue rahuldatud.

Kostja II vastuväited

Hagi esitati pahatahtlikult. Kostja II kutsuti osaühingu Shorex osaniku 21.05.2004 otsuse alusel juhatuse liikme ametikohalt tagasi alates 21.05.2004. Samal kuupäeval võõrandas kostja II oma osa kostjale I ning ei saanud enam vastutada juhatuse liikmena. Kostja II kinnitas, et kuni tagasikutsumiseni täitis ta kõiki juhatuse liikme kohustusi vajaliku hoolsusega ja osaühing oli toimiv äriühing.

Hageja ja osaühingu Shorex vahel oli sõlmitud suuline leping selles, et alates septembrist 2002.a alustas osaühing tuletõrjevahendite tarnimist Itaalia firmast Pii S.r.l ja tuletõrjevahendeid müüdi edasi Soome turule firma Forpal OY kaudu. Kuid peagi hakkasid ilmnema probleemid seoses tuletõrjevahendite kvaliteediga ning hageja poolt tarnitud kauba ebakvaliteetsus oli põhjuseks, miks toodangut ei saanud realiseerida.

Hageja väited, et 2004.a majandusaasta aruandes esitati valeandmeid kostja II juhatusel, olid alusetud. 2003.a majandusaasta aruannet kostja II ei allkirjastanud, sest ta ei olnud enam tegev juhatuse liikmena. Tõendamata oli hageja väide, et osaühing Shorex oli maksejõuetu juba 2003.a. Osaühing Shorex ei ostnud hagejalt kaupa peale 2003.a sügist põhjusel, et ilmnesid kvaliteediprobleemid. Kuna kostja II oli tagasi kutsutud juhatuse

liikme kohalt, ei saanud ta vastutada ka pankrotiavalduse esitamise eest. Kvaliteediprobleemide ilmnemisel teavitas kostja II koheselt hagejat ja juhtis seega äriühingut vajaliku hoolsusega. Hageja ei esitanud oma nõudeid õigeaegselt ning osaühingu Shorex ja hageja vahel ei olnud kokku lepitud viivist 10% aastas.

Ebaõige oli väide, et hageja andis kokkulepitud kaubad osaühingule Shorex üle, kuid viimane ei tasunud kaupade eest. Kauba saamine ja arvete tasumine kulgesid normaalselt kuni kvaliteediprobleemide tekkimiseni. Ebakvaliteetsete kaupade tarnimisega tekitati osaühingule Shorex olulist kahju, kokku 27 600 eurot. Lisaks on arve nr 713 tasumiseks tehtud 5 makset.

Alusetu on hageja väide, et seisuga 07.03.2007 oli osaühingul Shorex võlgnevus hageja ees 18 967,80 eurot. Osaühing Shorex läbis pankrotimenetluse ja kustutati registrist 09.03.2006. Pärast seda ei olnud osaühing Shorex kellelegi midagi võlgu ning hagi esitamise ajal kahju hüvitamise nõuet ettevõtte ega selle juhatuse liikmete vastu olemas ei olnud. Sellest tulenevalt oli ka viivisenõue alusetu.

Ebaõiged on kostja II suhtes väited, et kostjad tunnistasid võlgnevust ja kostjatele adresseeriti 01.07.2005 pankrotihoiatus. Kostja II ei olnud juhatuse liige alates 21.05.2004. Lisaks vaieldi 08.08.2005 ja 13.10.2005 nõupidamistel kvaliteediprobleemide üle, mistõttu ei saa väita, et kostjad tunnistasid võlga.

Kohut eksitav oli hageja väide, et maakohtu 22.02.2006 määrusest tsiviilasjas nr 2-06292 nähtus, et kostjad rikkusid ÄS § 180 lg-t 51 tahtlikult. Nimetatud määruses ei ole kostjat II kordagi mainitud.

Menetluse käik

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.09.2010 otsusega hageja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu 12.12.2008 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Esimese astme kohtu otsus

Poolte vahel puudus vaidlus, et hageja ja osaühingu Shorex vahel sõlmiti suuline leping selles, et hageja müüb osaühingule tuleohutusvahendeid ja osaühing tasub nende eest. Hageja esitas osaühingule Shorex arved nr 713, 1079 ja 1346. Osaühing maksis arved osaliselt ja võlgneb hagejale kokku 18 967, 83 eurot. Arvete maksmata jätmisega osaühingu Shorex poolt tekitati hagejale kahju. Seoses maksmisega viivitusega soovis hageja ka viiviseid 9968,30 eurot. Kokkuleppe kohaselt kohustus osaühing maksma võla osadena 3000 eurot, millele lisandub 10% summalt.

Hageja pidas pikka aega osaühinguga läbirääkimisi võla tasumise üle ja vähehaaval seda ka tehti, mida kinnitab asjaolu, et 28.04.2004 oli võlg 341 699,59 krooni. Peamiseks

probleemiks osaühingu juhatuse liikmete selgituste kohaselt oli asjaolu, et müüdud tulekustutid müüdi edasi Soome Forpal OY-le, kuid kuna Soomes tekkisid probleemid tulekustutite kvaliteediga, siis ei saanud osaühing Shorex müüdud kustutite eest raha kätte ja sellest ka viivitus maksmisel.

Kvaliteediprobleemide kohta esitasid kostjad Tukes turvatehnika keskuse kirjad, et CO2 5 kg tulekustutite müük Soomes peatati septembris 2003.a. Selleks ajaks oli saabunud vaid ühe arve tasumise tähtaeg. 22.10.2003 on Forpal OY esitanud osaühingule Shorex reklamatsiooni seoses tulekustutite halva kvaliteediga, nõudega kahju hüvitamiseks 5267 eurot. 03.12.2003 esitati teine reklamatsioon. Uus test tulekustutitele tehti detsembris 2003, kuid selleks ajaks oli osaühingu Shorex Soome partner kustutid realiseerinud väidetavalt vanaraua hinnaga, kuna neid müüa ei saanud. Läbirääkimised hagejaga võlgnetava summa ja toodete halvast kvaliteedist tekkinud kahjunõuete tasaarvestuse üle tulemusi ei andnud.

Tunnistajana kohtus ütlusi andnud GM oma ütlustes tunnistas mõningate kvaliteediprobleemide olemasolu, kuid oli veendunud, et need kõrvaldati pärast tema Eestis käiku. 23.10.2003 sõlmiti kokkulepe võla osadena maksmiseks, st et tunnistaja hinnangul olid selleks ajaks probleemid lahendatud. 2003.a detsembris tegi Tukes uue otsuse ja lubas kustutid ära müüa, kuid neid osaühingul Shorex enam ei olnud.

Kokkuvõttes ei ole kostjad maksmata jätmist suutnud üheselt põhjendada. Ka ei ole nad esitanud nõuetekohaseid reklamatsioone ega nõuet hinna alandamiseks.

01.07.2005 esitas hageja osaühingule Shorex pretensiooni, mida käsitles pankrotihoiatusena. Hageja kohtusse pankrotiavaldust ei esitanud. 31.12.2005 esitas kostja I Pärnu Maakohtusse osaühingu Shorex pankrotiavalduse ja 09.01.2006 määrusega algatas kohus pankrotimenetluse. 22.06.2006 lõpetas kohus pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu põhjusel, et võlgnikul puudus vara pankrotimenetluse kulude katteks ning puudus vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus.

Kuna võlga ei õnnestunud välja mõista osaühingult, soovis hageja talle tekitatud kahju välja mõista osaühingu juhatuse liikmetelt kostjalt II (juhatuse liige 12.10.199804.06.2004) ja kostjalt I (juhatuse liige 05.07.2002-02.01.2006) ÄS § 187 alusel.

Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjad juhatuse liikmetena rikkusid oma kohustusi. TsÜS § 36 ja ÄS § 180 lg 51 kohaselt pidid juhatuse liikmed esitama viivitamatult kohtule pankrotiavalduse, kui ilmnes, et osaühing on muutunud püsivalt maksejõuetuks. Riigikohus on asunud seisukohale, et äriühingu juhatuse liikmete poolt seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega võlausaldajale tekitatud kahju eest võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist juhatuse liikmetelt lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamist käsitlevate sätete alusel ning et isegi kui tuvastatakse, et isik rikkus seadusest tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust, ei võimaldaks see osaühingu võlausaldajal nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju hüvitamist, kuna VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07 tehtud otsuses asunud seisukohale, et juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada ka juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta pani toime õigusvastase teo, milleks võib

olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal kahju ei tekiks. Juhatuse liikme hoolsuskohustust ettenägevate sätete kaitse eesmärk on kaitsta äriühingut mitte võlausaldajaid. Võlausaldajate ees vastutavad äriühingute juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sh ühingu võlausaldajate kaitseks. Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel (VÕS §-d 1043 ja 1045). Deliktilise vastutuse kohaldamisel tuleb arvestada ka VÕS § 127 lg-tega 1 ja 4. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise.

Hageja on kostjaid süüdistanud ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumises, millega võib kaasneda juhatuse liikmete otsene vastutus osaühingu võlausaldajate ees, nt tehingute tegemine olukorras, kus objektiivselt oli selge, et osaühingu pankrotimenetlus on vältimatu. Hageja leidis, et kostjad tekitasid kahju nii pankrotiavalduse esitamata jätmisega kui ka tegevusega, milline seisnes hoolsuskohustuse rikkumises - sõlmiti maksejõuetu äriühingu eest ja nimel hagejaga lepinguid, suutmata nende eest tasuda, samuti esitades majandusaasta aruandes ebaõigeid andmeid ettevõtte majandustegevuse kohta. Hageja leidis, et kui kostjad oleksid hagejat õigel ajal teavitanud oma majanduslikest raskustest, ei oleks hageja nendega lepinguid sõlminud.

Võlausaldaja peab tõendama, millisel perioodil või hetkel muutus osaühing püsivalt maksejõuetuks ja selle rikkumisega (pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmine) talle tekitatud kahju suurust. Õige oli, et vastavalt määrusele lõppes osaühingu Shorex majandustegevus 2004. Pankrotiavalduse esitas kostja II 31.12.2005. Kohtutäitur V.Kaasiku kirja kohaselt peatus osaühingu majandustegevus 2004 detsembrist seoses kostja II sattumisega liiklusõnnetusse. Tõendeid, mis kinnitaks pankrotiavalduse esitamata jätmise mõjuvaid põhjuseid, ei esitatud. Kohus leidis, et kostja II rikkus tahtlikult ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust, kuid ei tuvastanud, et tema tegevus oli maksejõuetuse põhjuseks PankrS § 28 lg 2 kohaselt.

Hageja oli veendunud, et osaühingu Shorex maksejõuetus kujunes välja juba 2003.a lõpuks ja hiljemalt 20.01.2004 pidid juhatuse liikmed esitama pankrotiavalduse. Selle tõendamiseks esitas hageja osaühingu majandusaasta aruande, millest selgus, et ettevõte lõpetas 2003.a kahjumiga ja oleks juba 2004 alguses pidanud esitama pankrotiavalduse. Kuriteokaebuse alusel on Põhja Politseiprefektuur alustanud kriminaalmenetlust osaühingu Shorex juhatuse liikme kostja I suhtes karistusseadustiku § 381 tunnustel. Kohtueelse menetluse käigus tuvastati, et ladu oli tühi juba 2004.a alguses. See tõendas, et tegelikult tekkisid makseraskused juba 2004.a alguses. Kuriteo toimepanemist juhatuse liikmete poolt ei tuvastatud.

Põhjendatuks ei saanud pidada hageja väidet, et kostjad sõlmisid maksejõuetu äriühingu eest ja nimel hagejaga lepinguid. Viimased arved esitas hageja kostjale 23.09.2003. Selleks ajaks oli vaid ühe võlgu oleva arve maksetähtaeg saabunud. Kaup oli üle antud Forpat OY-le ja arvetega kaetud. Seega osaühing ei olnud maksejõuetu. Küll aga kujunes maksejõuetus välja 2004.a alguseks. Kui lahutada majandusaasta aruandes kajastatud aktiva poolest ära varud, mida 2003.a lõpuks enam ei olnud, siis on ilmne, et

ettevõte oli kahjumis ja tema kohustused ületasid oluliselt varade väärtust. Seega oleksid juhatuse liikmed pidanud esitama pankrotiavalduse juba 2004.a alguses. Kuna nad seda ei teinud, rikkusid nad oma hoolsuskohustust.

Küsimus oli selles, kas kostjad jätsid pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata tahtlikult, olid raskelt hooletud ning kas mingi objektiivne asjaolu võis takistada majandusolukorra adekvaatset hindamist ja vabandaks eksimust majandusolukorra hindamisel ning ettevõtte võlgade kustutamise perspektiivi hindamisel. Selliseid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kostja I sattus avariisse 2004.a detsembris, mis maksejõuetuse hindamise seisukohalt 2004.a alguses ei oma tähendust. Kriminaalasja menetluse käigus selgus, et tegelikult teadsid juhatuse liikmed ettevõtte majandusolukorrast, kuid seda püüti aruande esitamisel näidata paremana, et mitte esitada pankrotiavaldust ja edasise tegevuse käigus leida võimalusi tegevuse jätkamiseks uutel tegevusaladel. Kostjad olid teadlikud, et ladu oli tühjaks müüdud ja ettevõte tegevus kustutite vahendamisel sisuliselt lõppenud.

Küsimus oli ka selles, kas pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmisega tekitasid juhatuse liikmed hagejale kahju. Hageja oli veendunud, et pankrotiavalduse esitamisel 2004.a alguses oleks tagasivõitmise tulemusena olnud võimalik hageja nõude rahuldamine täielikult. Kostjad kinnitasid, et bilansis näidatud kaubavaru müüdi, kuid ei ole suutnud selgitada, miks selle kauba eest hagejale ei makstud. Ka ei esitatud kvaliteedist tulenevat vastuväidet või taotlust hinna alandamiseks seoses kvaliteedi probleemidega.

Arvete tasumine oli mõeldav 2004.a alguses. Samas võttis kostja I veel 2004.a ettevõttesse tööle töötajaid ja suurendas kulutusi, mistõttu 2004.a lõpuks jõuti seisu, kus puudus vara isegi pankrotimenetluse kulude katmiseks. Kui 2003.a lõpus räägiti veel nõudest Forpal OY vastu, mida esindas samuti kostja I, siis hiljem sellest nõudest loobuti. Kostjate väited Forpal OY nõuete kohta osaühingu Shorex vastu, mis tingisid tasaarvestuse, ei olnud tõendatud.

Hageja oli veendunud, et arvestades pankrotiavalduse esitamise ajal eksisteerinud nõudeid võlgniku vastu, oleks avalduse õigeaegselt esitamisel saanud hageja 284 238 krooni, mis on 97% hageja rahuldamata jäänud nõudest. Kuna pankrotimenetlus rauges ja nõuete kaitsmist läbi ei viidud, ei ole selge, kas juhatuse liikmetega seotud ettevõtete nõudeid oleks tunnustatud. Samas tehti maksejõuetuse tekkimisest 31.12.2003 kuni pankrotiavalduse esitamiseni väljamakseid, eelistades ühtesid võlausaldajaid teistele ja otsustati ka loobuda nõudest Forpal OY vastu.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03 tehtud lahendis asunud seiskohale, et pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise tulemusena võib võlausaldajatel tekkida otsene nõue äriühingu juhatuse liikmete vastu, ehk ÄS § 187 lg 2 järgi on osaühingu võlausaldajal isiklik nõue juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue osaühingu vastu (kahju). Riigikohtu lahendi kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12 võib juriidilise isiku juhatuse liige vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks saab olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral pankrotiavaldus.

Oli selge, et pankrotiavalduse õigeaegsel esitamisel oleks hageja nõue tõenäoliselt rahuldatud. Praegu tegid juhatuse liikmed pärast hagejalt saadud kaupade realiseerimist väljamakseid teistele võlausaldajatele, jättes hageja nõude rahuldamata. Pankrotiavalduse esitamise ajaks oli võlgniku vara sedavõrd vähenenud, et see ei katnud isegi pankrotimenetluse kulusid. Küsimus oli selles, kas kostjate süüd sai eeldada. Õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku vastutusele võtmiseks piisab ka hooletusest, kuid antud juhul olid juhatuse liikmed pigem tahtlikult tegutsenud selle nimel, et hageja nõue jääks rahuldamata (VÕS § 1050 ja § 104 lg 3). Kostjad ei tõendanud süü puudumist. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusevastane, kui see tekitati heade kommete vastase käitumisega. Kostjad, saanud hagejalt tuleohutusvahendid, müüsid need edasi, jättes hagejale arved osaliselt maksmata. Samas näidati bilansis saadud kaup alles laos olevana. Kostjate sellist käitumist saab lugeda heade kommete vastaseks. Kostjate käitumine põhjustas hagejal kahju tekkimise.

Eeltoodust tulenevalt oli hagi põhjendatud ja kuulus rahuldamisele põhinõude osas. Kostjad ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Viivise väidetavat kokkulepet 10% aastas hageja ei tõendanud. Seega ei saanud hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis olla suurem kui 1897, 78 eurot ning alates hagi esitamisest VÕS §-s 113 ettenähtud määras.

Kostja II apellatsioonkaebus

Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme ja jätnud otsuse olulises ulatuses põhjendamata (TsMS § 656 lg 1 p 5). Ühtlasi on maakohus ebaõigesti ja hageja poolt ära tõendamata asjaoludel tuvastanud osaühingu Shorex maksejõuetuse ilmnemise aja, mistõttu on vääralt kohaldatud ka ÄS § 180 lg-t 51. Maakohus rikkus TsMS § 328 lg-t 2, kui jättis kostjad võimaluseta esitada kirjalik seisukoht 15.10.2013 istungil hageja poolt üllatuslikult esitatud tõendile (osaühingu Shorex bilanss perioodil 31.12.200331.12.2004). Kohus ületas asja lahendamisel hageja nõude piire, rikkudes TsMS § 5 lgt 1. Hageja ei tuginenud hagis VÕS § 1045 lg 1 p-le 8. Pealegi on otsus oluliselt põhjendamata osas, mis puudutas heade kommete vastase käitumise hindamist. Maakohus rikkus selgitamiskohustust ja ei järginud ringkonnakohtu 30.09.2010 otsuses antud juhised. Kohus ei selgitanud hagejale, et temal tuleb tõendada võlgniku maksejõuetuks muutumise aeg tehingute tegemise ajal, s.o 2003.a kevadel.

Pooled vaidlevad selle üle, kas juhatuse liikmed on rikkunud õigusvastaselt seadusest tulenevat kohustust (VÕS § 1045 lg 1 p 7) ning kas juhatus vastutab osaühingu kohustuste eest, kui võlausaldaja nõue on esialgse võlgniku poolt vaidlustatud.

ÄS § 180 kohaldamisel peab hageja tõendama, et esialgne võlgnik oli lepingu sõlmimise hetkel (2003.a kevad) alaliselt maksejõuetu. Ajutise maksejõuetuse korral pankrotiavaldust esitama ei pea. Kaup müüdi osaühingule Shorex 20.05.2003,

09.07.2003 ja 23.09.2003, seega ÄS § 180 lg 51 ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks pidi osaühing olema maksejõuetu juba hiljemalt 01.05.2003 (20 päeva maksejõuetuse tuvastamisest pankrotiavalduse esitamiseks). Kohus ei ole selgitanud, et hagejal tuleb maksejõuetust tõendada ja hageja ei ole seda ka tõendanud.

15.10.2013 istungil esitatud bilansi järgi oli esialgsel võlgnikul 2003 lõpus omakapitali 65 664 krooni, kasum 30 081 krooni, käibevara 622 810 krooni ja kohustusi 557 146 krooni. Seega bilansist nähtus, et esialgne võlgnik ei olnud 2003.a lõpus püsivalt maksejõuetu ning viited ÄS § 180 lg 51 kohaldamisele 2004.a alguses ei ole asjakohased. Samuti ei olnud esialgne võlgnik püsivalt maksejõuetu 2003.a kevadel tehingute sõlmimise ajal, mistõttu on kohus vääralt kohaldanud ÄS § 180 lg-t 51.

Juhul kui hageja leidis, et osaühing Shorex oli pankrotis juba 2004.a alguses, siis oli ka hagejal võimalus esitada kohtule pankrotiavaldus (PankrS § 10). Hageja aga esitas pankrotihoiatuse alles 01.07.2005 ja sellele ei järgnenud pankrotiavalduse esitamist kohtule. Kohus võiks VÕS § 140 lg 1 alusel kahjuhüvitist vähendada, sest ka hageja aitas kaasa kahju tekkimisele. Siiski ei nõustu kostja II seisukohaga, et pankrotiavalduse õigeaegne esitamine oleks taganud kindla nõude rahuldamise.

Üllatuslikult on maakohus kostjate käitumist hinnanud VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel ja ekslikult leidnud, et kostjate tegevus oli heade kommete vastane. Isegi kui eeldada, et osaühing Shorex vahendas kaupa ja jättis bilansis kauba maha võtmata, siis raamatupidamisarvestuse puudulikkus pärast tehingu tegemist ei riku hageja õigusi. Raamatupidamiseeskirjade rikkumine ei saa olla käitumine, mis kvalifitseeruks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi heade kommete vastasena. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgsel vastutusel lasub teo õigusvastasuse tõendamise koormis kannatanul. Hageja pidi tõendama kostjate tahtluse, kuid hageja ei ole seda teinud. Kohus on põhjendamatult leidnud, et juhatuse liikmed on pigem tahtlikult tegutsenud selle nimel, et hageja nõue jääks rahuldamata. VÕS § 1050 lg 1 ei kohaldu, sest tahtlus on VÕS § 1045 lg 1 p 8 puhul õigusvastasuse element, mida peab tõendama kannatanu ja kui kahju tekitaja tahtlus on tõendatud, siis ei saa kahju tekitaja rikkumist enam vabandada hooletuse puudumisega. Lisaks pole esialgses hagis nõude alusena tuginetud VÕS § 1045 lg 1 p-le 8. Seega ületas kohus hageja poolt esitatud nõude piire.

Kostja II ei koostanud 2003.a majandusaasta aruannet, sest oli selle esitamise hetkeks juhatusest tagasi kutsutud. Seega ei saa kostja II vastutada raamatupidamisaruande õigsuse eest ning ostutehingud esialgse võlgniku ja hageja vahel olid tehtud heas usus ja lootusega teenida nendelt kasumit, kuid kauba ebakvaliteetsuse tõttu tekkis esialgsel võlgnikul kahju ja ta muutus seetõttu hiljem maksejõuetuks. Hageja ei korvanud ebakvaliteetsete toodete tõttu osaühingule Shorex tekkinud kahju. Kostja II kinnitab, et koheselt, kui ilmnesid toodete kvaliteediprobleemid, teavitati sellest hagejat. Järelikult on kostja II juhtinud äriühingut vajaliku hoolsusega. Kvaliteediprobleemide kohta esitas kostja II Tukes turvatehnika keskuse kirjad, et CO2 5 kg tulekustutite müük Soomes peatati septembris 2003. Peale seda ei olnud võimalik kustuteid müüa, kuna hävitati usaldus Helperi kustutite kvaliteedi vastu.

Esimene reklamatsioon esitati kostja II poolt hagejale juba 21.01.2003, kust selgub, et hageja tarnis nõuetele mittevastavat kaupa. 22.10.2003 esitas Forpal OY osaühingule Shorex reklamatsiooni hageja toodangu kohta. 03.12.2003 ja 16.04.2003 esitas kustutihooldus J.Lankinen reklamatsioonid, milledest nähtus samuti, et hageja tarnitud

kustuteid ei saanud kasutada, sest need ei olnud ohutud. Seega hageja tarnitud tooted ei vastanud kvaliteedile. Õiguskaitsevahendite kasutamist ei peetud vajalikuks (kerkis kohaldatava õiguse küsimus, nt raamatupidamisdokumentides on kirjas Milano kohtualluvus) ning hagejaga loodeti kokkulepped saavutada rahvusvahelises õiguses tunnustatud reklamatsioonide ja kahju määratlemise abil.

22.02.2006 määrusest tsiviilasjas nr 2-06-292 nähtus, et võlgniku tegevus sattus 2003.a üksnes raskustesse, kui peamiselt tarnijalt ostetud kaupade edasimüük põhilisele ostjale osutus raskendatuks seoses kaupade kvaliteediprobleemidega. 2004.a tulekustutite müük seiskus ning tegeldi tööjõu ja konsultatsiooni müügiga Soome. Alles 2004.a lõpus võlgniku tegevus seiskus ja oli välja kujunenud püsiv maksejõuetus, mille põhjuseks oli ebakvaliteetse toodangu müük. Kuna ettevõte kandis materiaalset kahju, tekkis osaühingul Shorex kahju hüvitamise nõue. Olukorras, kus hageja tarnis kostjate juhitud äriühingule kaupa 2003.a, ei saa väita, et ebaõiged aastaaruande näitajad viisid hageja eksitusse.

Süü vorm tuleb iga isiku puhul eraldi tuvastada ning selgitada sellise arvamuse kujunemist. Maakohus on üksnes möönnud, et juhatuse liikmed tegutsesid pigem tahtlikult. Kohus ei ole lisanud ühtki täiendavat selgitust ega põhjendust. Kohus ei ole analüüsinud kostjate välimist ja sisemist hooletust. VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 nimetatud õigusvastase teo puhul peab hageja tõendama kostja tahtluse toime panna häid kombeid rikkuv tegu. Kostjale II ei ole võimalik ette heita ühtegi väidetavat rikkumist pärast 04.06.2004, sest ainult selle ajani oli kostja II osaühingu Shorex juhatuse liige.

Seega oli nõue alusetu isegi registrist kustutatud osaühingu Shorex suhtes, rääkimata endisest juhatuse liikmest. Arusaamatu on viiviste arvestamine hageja poolt ning olukord, kus kohus toob ise esile kõik olulised asjaolud seoses hageja ebakvaliteetse toodangu ja osaühingule Shorex kahju tekitamisega, kuid samal ajal eirab seda informatsiooni asja menetlemisel täielikult.

Kostja I apellatsioonkaebus

Samuti puuduvad tõsikindlad tõendid, et osaühing Shorex muutus maksejõuetuks 2003.a lõpuks. Hageja hinnangul ei ole 2003.a majandusaasta aruanne, millest nähtus, et ettevõtte varad ületasid kohustusi, tõene. Majandusaasta aruande meelevaldne tõlgendus ei ole piisav faktiline tõendusmaterjal. Seega ei saa väita, et 2003.a lõpus pidanuksid juhatuse liikmed esitama pankrotiavalduse.

Maakohtu käsitlus pole järjekindel. Maksejõuetuse ajahetkele hinnangut andes, leidis kohus, et ettevõtte varaline seis ei vastanud bilansis kajastatule. Samas andis kohus samadele faktidele tuginedes hinnangu, et õigeaegse pankrotiavalduse esitamise korral

saanuks hageja nõue tõenäoliselt rahuldatud. Ühe fakti tõlgendamine kahe erineva asjaolu tõendamiseks ei ole võimalik. Hageja vastuapellatsioonkaebus

Otsuses on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (VÕS § 113) ja menetlusõigust (TsMS § 436 lg 1). Seadusjärgset viivist oleks pidanud arvestama alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja esitab seadusjärgse viivise arvestuse nõude sissenõutavaks muutumisest kuni 07.03.2007, milline on 6594, 89 eurot, kuid kohus mõistis nimetatud perioodi eest kostjatelt välja viivise 1897,78 eurot. Kohtul puudub õiguslik alus tõlgendada kostjate poolt allkirjastatud maksegraafikut viisil, mida kumbki pooltest taotlenud ei ole.

Kuivõrd kostjad vaidlesid vastu viivise kokkuleppele, mis tulenes kostjate poolt 17.10.2003 koostatud ja allkirjastatud võla tasumise maksegraafikust, nõudis hageja viivise tasumist seadusjärgses määras. Arusaamatu on, miks kohus arvestas viivist seadusjärgses suuruses alles hagi esitamisest ning perioodi eest – alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni – rahuldas viivisenõude üksnes 1897,78 euro ulatuses. Kohus ei saa lähtuda, et pooled leppisid kokku viivises, mille suuruseks oli vaid 10% nõudelt, kuna kostjad ei tunnista viivise kokkuleppe sõlmimist ja hageja ei ole 17.10.2003 ingliskeelsele maksegraafikule, kus on märgitud “interest of 10%” (intress 10%) ka alla kirjutanud. Seega ei ole alust rääkida pooltevahelisest kokkuleppest viivise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra. Pealegi käsitleti 17.10.2003 maksegraafikus intressi (ingl.k interest) mitte viivist (ingl.k fine for delay), seega saaks 1897,89 eurot käsitleda intressina. Viiviste osas on otsus ilma igasuguste põhjendusteta, olles vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1.

Vastused apellatsioonkaebustele

Kostja II toetab kostja I apellatsioonkaebust ning palub jätta hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda.

Kostja I toetab kostja II apellatsioonkaebust.

Ringkonnakohtu seisukoht

Vastavalt TsMS § 652 lg 1 p-le 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle:  Hageja ja osaühingu Shorex (registrikood 10481986; kustutatud registrist 09.03.2006; edaspidi Shorex) vahel oli sõlmitud (suulises vormis) leping, mille alusel müüs hageja Shorexile tuleohutusvahendeid ja Shorex kohustus nende eest tasuma.  Hageja on andnud tellimuse alusel kaubad Shorexile üle ning esitanud selle eest 20.05.2003 arve nr 713 summas 9629,60 eurot maksetähtajaga 31.07.2003, 09.07.2003 arve nr 1079 summas 10 298,40 eurot maksetähtajaga 30.09.2003 ja 23.09.2003 arve nr 1346 summas 5649,40 eurot, maksetähtajaga 30.11.2003. Arvest nr 713 on hagejale tasumata 3020 eurot, teised kaks arvet on senini täies ulatuses tasumata.  Kostja I oli Shorexi juhatuse liige ajavahemikul 05.07.2002-06.03.2006 ja kostja II ajavahemikul 12.10.1998-04.06.2004.  28.10.2005 esitas hageja Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-05-19375 hagi Shorexi vastu võla ja viiviste, kokku 367 991 krooni saamiseks. 24.03.2006 määrusega lõpetas maakohus tsiviilasjas nr 2-05-19375 menetluse, kuna Shorex lõppes õigusjärgluseta.  30.12.2005 esitas kostja I Shorexi seadusjärgse esindajana Pärnu Maakohtule äriühingu pankrotiavalduse. 09.01.2006 määrusega tsiviilasjas nr 2-565-2005 otsustas Pärnu Maakohus algatada Shorexi pankrotimenetluse, kuid 22.02.2006 määrusega tsiviilasjas otsustas sama maakohus lõpetada Shorexi pankrotimenetluse pankrotti väljakuulutamata raugemise tõttu.  Shorex kustutati äriregistrist 09.03.2006.

Kolleegium käsitleb järgnevalt esmalt lühidalt hageja nõude võimalikku õiguslikku alust (I) ning lähendab seejärel kostjate apellatsioonkaebused (II) ja hageja vastuapellatsioonkaebuse (III). Lõpuks teeb kohus vajalikud menetluslikud otsustused

(IV).

I. Juriidilise isiku juhtorgani liikmete, sh osaühingu juhatuse liikmete, vastutus juriidilise isiku võlausaldajate ees saab põhineda deliktiõigusel, kuna juhatuse liikmetel lepinguline suhe võlausaldajatega puudub. Osaühingu juhtorganite liikmed võivad vastutada ühingu võlausaldajate ees eeskätt juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12 või otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus VÕS §l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus nende nö isiklike deliktide järgi ka muu deliktiõiguse alusel. Seejuures võib tulla kõne alla juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-190-07, p 13).

Üheks seadusest tulenevaks kohustuseks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes on ÄS § 180 lgst 51 tulenev juhatuse liikme kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). II. Praeguses asjas tugineb hageja kahjunõue pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisele kostjate poolt. Hageja väidab, et kui kostjad oleksid esitanud ÄS § 180 lg 51 järgides õigeaegselt (hiljemalt 20.01.2004) Shorexi pankrotiavalduse, oleks hageja eelpool nimetatud arvetes kajastatud nõuded saanud vähemalt 96% ulatuses äriühingu pankrotivara arvelt rahuldatud (pankrotiavalduse tegeliku esitamise hetkel puudus aga Shorexil mistahes vara võlausaldaja nõuete rahuldamiseks). Kolleegium märgib, et ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda (vt selle kohta ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-21-188-12, p 12). Seega on hageja väidetud kahju käesoleval juhul hõlmatud ÄS § 180 lg 51 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, st kahju tekitamine võib olla VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi õigusvastane.

VÕS 53. ptk 1. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on 1) objektiivne teokoosseis; 2) õigusvastasus ja 3) süü. Seejuures toimub loetletud elementide olemasolu tuvastamine etapiviisiliselt, eespoolnimetatud järjekorras. Juhul kui ei ole täidetud objektiivne teokoosseis, puudub vajadus hinnangu andmiseks õigusvastasuse ja süü osas jne. Samas kui on ilmne, et mõni delikti üldkoosseisu elementidest ei ole täidetud, puudub vajadus ülejäänud elementide kontrollimiseks.

Pooled on vaielnud asjas eeskätt selle üle, kas kostjad on rikkunud ÄS § 180 lg 51 sätestatud kohustust esitada Shorexi pankrotiavaldus (viivitades pankrotiavalduse esitamisega). Juhul kui kostjad on nimetatud kohustust rikkunud, vaidlevad pooled edasi selle üle, kas rikkumise tagajärjel tekkis hagejale kahju ning milline on kahju ulatus.

Eelmärgitut arvestades, tuli maakohtul analüüsida esmalt seda, millal tekkis kostjatel ÄS § 180 lg 51 järgi kohustus esitada Shorexi pankrotiavaldus ja kas kostjad on seda kohustust rikkunud. Juhul kui kostjad on rikkunud ÄS § 180 lg-st 51 lähtuvat kohustust, tuli edasi hinnata seda, kas on tõendatud, et selle rikkumise tagajärjel tekkis hagejale kahju. Seejärel tuli vajadusel kontrollida õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ja kostjate süüd.

Ringkonnakohus on käesolevas tsiviilasjas 30.09.2010 tehtud lahendis selgitanud tõendamiskoormisega seonduvat. Ringkonnakohus on märkinud, et võlausaldaja, esitades nõude juhatuse liikmete vastu talle tekitatud kahju hüvitamiseks alusel, et juhatuse liikimed ei esitanud kohe pärast osaühingu püsiva maksujõuetuse ilmnemist pankrotiavaldust, peab tõendama, millisel perioodil või hetkel muutus osaühing püsivalt maksejõuetuks ning selle rikkumisega (pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmisega) talle tekitatud kahju suurust, sh tõendama, kui palju tema nõudest oleks

õigeaegselt esitatud võlgniku pankrotiavalduse korral pankrotimenetluses tõenäoliselt leidnud reaalselt rahuldamist.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus asja uuel läbivaatamisel asjas olemasolevate tõendite põhjal kokkuvõttes õigesti tuvastanud, et kostjad on jätnud äriühingu pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata ning sellega ÄS § 180 lg-st 51 tulenevalt kohutust rikkunud.

Kuni 31.12.2005 kehtinud ÄS § 180 lg-st 51 tulenes, et kui osaühing oli maksejõuetu ning maksejõuetus ei olnud tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, pidi juhatus esitama viivitamatult kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Sisuliselt sama tuleneb ÄS § 180 lg 51 esimesest lausest, mis näeb ette, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse.

Vaidlusvälistel asjaoludel esitas kostja I Shorexi juhatuse liikmetena võlgniku pankrotiavalduse kohtule 30.12.2005. Hageja arvates tulnuks pankrotiavaldus Shorexi majanduslikust seisundist lähtuvalt esitada juba hiljemalt 20.01.2004. Asjas olemasolevate tõendite põhjal nõustub kolleegium hagejaga, et 2003.a lõpuks (31.12.2003) oli Shorex muutunud püsivalt maksejõuetuks ning ÄS § 180 lg-s 51 sätestatut arvestades tulnuks pankrotiavaldus esitada viivitamatult, käesoleval juhul hiljemalt 20.01.2004. Hagiavaldusele on lisatud Pärnu Maakohtu 22.02.2006 määrus tsiviilasjas nr 2-06-292, millega on lõpetatud Shorexi pankrotiavalduse menetlus raugemise tõttu (I kd, tl 40-50). Selle määruse teisel leheküljel kajastatud võlgniku esindaja selgituste kohaselt puudusid Shorexil rahalised vahendid ja varad võlausaldajate nõuete rahuldamiseks juba ka nõuete saamise ajal, seega juba 2003.a.

Samuti on asja materjalide hulgas Shorexi 2004.a majandusaasta aruandele lisatud bilanss (IV kd, tl 132), millelt nähtuvad äriühingu varad ja kohustused ka 31.12.2003 seisuga. Käibevara suuruseks 31.12.2003 seisuga (mis moodustas ka kogu aktiva) on selles bilansis märgitud 622 810 krooni, ka passiva suuruseks oli bilansi järgi 622 810 krooni. Samas nähtub hageja taotlusel käesoleva tsiviilasja materjalide juurde võetud kriminaalasja materjalide hulgas olevas SL’u ülekuulamise protokollist (kriminaalasja toimik, lk 41-42), et nimetatud isik on andud tunnistajana ütlusi, mille kohaselt 2004.a lõpuks oli Shorexi ladu tühi ning kaup oli varem edastatud Soome. 2004.a majandusaasta aruandes oli märgitud, et Shorexi laos on müügiks ostetud kaubad vääruses 228 035 krooni, tegelikult seda kaupa polnud. Eelnimetatud asjaolusid teab SL samast protokollist nähtuvalt kostjatelt suuliselt saadud info põhjal. SL ütluste kohaselt oli SS (kostja II) öelnud, et laos ostetud kaubad olid majandusaasta aruandes kajastatud selleks, et näidata osaühingu majandusseisu paremana, et netovara püsiks seaduses sätestatud tasemel. SL on enda sõnade järgi hiljem ka ise veendunud, et raamatupidamisdokumentide kohaselt sellises määras laos kaupa ei pidanud olema. Sisuliselt samu asjaolusid on SL kinnitanud 18.01.2006 kirjas kohtutäitur Veiko Kaasikule (I kd, tl 55). Kostja I on kriminaalasjas andnud kahtlustatavana ütlusi, mis olulises osas riimuvad SL ütlustega. Kostja I ütluste kohaselt müüdi kaubad Soome 2003.a lõpus või 2004.a alguses (madalama hinnaga) ning tema Shorexi 2004.a majandusaasta aruandega sisuliselt tutvuda ei saanud (kuna ei valda piisavalt eesti keelt) ja üksnes allkirjastas selle (kriminaalasja toimik, lk 43-44). Ka eelpool viidatud Pärnu Maakohtu 22.02.2006 määrusest tsiviilasjas nr 2-06-292 nähtub võlgniku (Shorexi)

esindaja selgitus, mille kohaselt kajastas 2004.a majandusaasta aruanne varusid summas 228 035 krooni valesti ning tegelikkuses polnud neid juba ammu.

Eelpool käsitletud tõendid kogumis võimaldavad ka kolleegiumi hinnangul järeldada, et Shorexi 2004.a majandusaasta aruanne kajastas äriühingu majandusseisu tegelikust paremana. Määravat tähtsust ei ole siinkohal asjaolul, et tõendina on esitatud Shorexi 2004.a majandusaasta aruandele lisatud bilanss. See dokument kajastab majandusnäitajaid ka 31.12.2003 seisuga (võrrelduna 2004.a majandusaasta näitajatega). Majandusseisu õigeks kajastamiseks tuleks käibevara summast 622 810 krooni bilansis märgitud varud (müügiks ostetud kaubad) summas 228 035 krooni maha arvata. Sellisel juhul jääks Shorexi aktiva suuruseks 31.12.2003 seisuga ainult 394 775 krooni. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest võiks järeldada, et passiva tegelikuks suuruseks polnud 31.12.2003 seisuga 622 810 krooni. Käsitletavas bilansis kajastatud kohustused (557 146 kr) olid seejuures kõik lühiajalised kohustused (st kohustused, mille maksetähtpäev saabub 12 kuu jooksul bilansipäevast).

Eeltoodust tuleb kolleegiumi arvates järeldada, et juba 2003.a lõpus ei katnud Shorexi tegelik vara tema kohustusi. Seejuures olid Shorexil juba 2003.a teises pooles ilmselgelt ka likviidsusprobleemid. Hageja poolt esitatud 16.07.2003 ja 30.07.2003 kirjadest (I kd, tl 34 ja 36, tõlked tl 35 ja 37) ilmneb, et Shorexil esinesid makseraskused hageja poolt esitatud arvete tasumisega juba 2003.a alguses, kostjad Shorexi esindajatena palusid hagejalt korduvalt maksetähtaegade pikendamist makseraskuste tõttu. Samuti on kostja II 28.10.2003 hagejale saadetud kirjas möönnud Shorexi rasket majanduslikku olukorda (kuid lubanud, et kohustused hageja ees saavad täidetud) (I kd, tl 181, tõlge tl 182). Shorexil juba 2003.a tekkinud raskusi arvete tasumisega kinnitavad ka tsiviilasjas tunnistajana üle kuulatud GM ütlused (II kd, tl 4-5). Asjas olemasolevate tõendite põhjal otsustades polnud Shorexi juhatuse liikmetel 2003.a lõpu seisuga põhjendatud alust arvata, et taoline seisund (kus vara ei kata kohustusi) oli ajutine. Tõenditest ei nähtu, et osanikud oleks teinud ühingusse 2003.a lõpus või 2004.a alguses täiendavaid investeeringuid või et oli oodata taoliste investeeringute tegemist kolmandate isikute poolt, samuti ei ole asjas esitatud ühtki lepingut, äriplaani vms, millisest nähtuksid reaalsed väljavaated ettevõtte majandusliku olukorra ja maksevõime parandamiseks.

Pärnu Maakohtu 22.02.2006 määrusest tsiviilasjas nr 2-06-292 ja SL 18.01.2006 kirjast kohtutäitur Veiko Kaasikule järeldub, et 2004.a Shorexi majandustegevus (vähemalt mingi ajaperioodi jooksul) jätkus. See seisnes konsultatsiooniteenuse osutamises Soome äriühingule Forpal OY. Vaidlusväliste asjaolude kohaselt suutis Shorex pärast 31.12.2003 täita ka osa kohustusi võlausaldajate ees, sh tasus Shorex 2004.a jooksul hagejale 6609,60 eurot arve nr 713 eest. Need asjaolud praegusel juhul siiski ei välista kolleegiumi hinnangul järeldust, et Shorex oli 2003.a lõpuks püsivalt maksejõuetuks muutnud.

Kostjad on menetluses väitnud, et võõrandasid 2003.a lõpus kõik laos olnud kaubad Soome äriühingule Forpal OY-le, milline müüs need väidetavalt edasi utiili hinnaga. Neid asjaolusid kinnitab ka SL ülalviidatud 18.01.2006 kiri. Seda arvestades pidid kostjad juhatuse liikmetena olema teadlikud, et Forpal OY-le väljastatud arvete alusel saadavad summad ei ole ilmselt piisavad kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Aja materjalidest ei nähtu, et kostjad Shorexi juhatuse liikmetena oleksid asunud 2004.a jooksul Shorexi nõudeid Forpal OY vastu realiseerima, nt esitanud kohtuväliselt nõudeavalduse, hagiavalduse vms. Pärnu Maakohtu 22.02.2006 määrusest tsiviilasjas

nr 2-06-292 võib hoopis järeldada, et lõpuks on Shorex otsustanud loobuda nõuetest Forpal OY vastu ning tasaarvestada need Forpal OY väidetavate nõuetega.

Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et 2003.a lõpuks oli Shorex tegelikult sattunud olukorda, kus ühingu vara ei katnud tema kohustusi. Lisaks oli juba varasemalt kujunenud olukord, kus Shorexi äritegevusest saadavad tulud ei olnud pikema aja jooksul olnud piisavad võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Seega oli tekkinud Shorexil püsiv maksejõuetus nii PankrS § 1 lõike 2 kui sama paragrahvi lõike 3 mõttes ning juhatuse liikmed pidid sellest mõistlikult aru saama. Järelikult on kostjad rikkunud ÄS § 180 lg 51 tulenevat kohustust, jättes pankrotiavalduse hiljemalt 20.01.2004 esitamata.

rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest

30.09.2010 tehtud otsuses märkinud, et juhatuse liikme konkurentsikeeldu sätestava ÄS § 185 kaitse eesmärk kaitsta osaühingut, mitte võlausaldajaid. Sellele viitab osaühingu õigus nõuda keelatud tegevus lõpetamise, sellest saadud tulu väljaandmist ning kahju hüvitamist. Seetõttu on ringkonnakohus pidanud hageja viiteid kostja I konkurentsikeelu rikkumise kohta asjakohatuteks. Ringkonnakohus jääb oma varasemas otsuses väljendatud seisukoha juurde. Käesolevas asjas puuduvad kolleegiumi hinnangul tõendid otsustamaks lõplikult Forpal OY nõude õigusliku põhjendatuse (või põhjendamatuse) üle. Ühe võlausaldaja eelistamine teisele ei ole tingimata heade kommete vastane (vastasel juhul puuduks mh vajadus pankrotiseaduses sisalduva tagasivõitmise regulatsiooni järele). Eelistamine küll võib olla heade kommete vastane, kuid see sõltub eelistamisega taotletavast eesmärgist.

teadmistega esindaja (vandeadvokaat), ei pidanud maakohus ringkonnakohtu 30.09.2010 otsuse sisu arvestades materiaalõiguse kohaldamisega seonduvat üksikasjalikult enam hageja poolele selgitama.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.