Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
3. november 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-4311
Tsiviilasi
Ago Vineri hagi Elar Ilvese vastu võlgnevuse, viivise, intressi ja leppetrahvi väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
23 377 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. märtsi 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Elar Ilvese apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
14. oktoober 2014
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Elar Ilves (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Vastustaja (hageja): Ago Viner (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 13. märtsi 2014 otsus muutmata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Elar Ilvese kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ago Viner esitas 28.01.2013 maakohtule Elar Ilvese vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevus 11 504 eurot, viivis 11 504 eurot, intress 50 eurot ja leppetrahv 319 eurot. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue poolte 12.10.2009 sõlmitud laenulepingust, mille alusel andis hageja kostjale 180 000 krooni (11 504,10 eurot) laenu. Kostja võttis laenulepinguga kohustuse laenusumma tagastada hiljemalt 12.10.2012. Hageja andis kokkulepitud laenusumma kostja valdusesse laenulepingu sõlmimisel, kostja on laenulepingut allkirjastades kinnitanud ühtlasi laenusumma kättesaamist. Kostja võttis laenulepinguga kohustuse tasuda iga kuu intressi ja poolte kokkuleppel loeti intressi tasumise kohustuse rikkumine aluseks laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja ei täitnud laenulepingut nõuetekohaselt, kostja ei ole tasunud mitte ühtegi intressimakset. Arvestades kostja rikkumist, ütles hageja laenulepingu 03.02.2010 avaldusega üles ning nõudis laenusumma tagastamist. Kostja ei ole laenusummat tagastanud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on laenuleping rahatu, st hageja ei ole kostjale laenu andnud ja seega ei ole hagejal kostja vastu laenulepingust tulenevaid nõudeid. Analoogses tsiviilasjas (2-10-19622) on hageja väidetavalt samuti 12.10.2009 laenanud kostja A.T. 18 214 eurot. Hageja majanduslik seisund ei võimaldanud tal sellistes summades laenu anda. Pooltel oli töövõtusuhe, mille raames tellis kostja hagejalt elamu ehitustööd. Laenuleping allkirjastati töövõtusuhte raames tellija võimalike tulevaste rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks. Samasisulisi kokkuleppeid sõlmis hageja ka teiste tellijatega (sh A. T). Hageja pidi 11 504 euro eest tegema ehitustöid kostja majale ja 18 214 euro eest A. T majale. Hageja ei ole töövõtusuhtest tulenevaid kohustusi täitnud. Tsiviilasja nr 2-10-19622 kohtuistungil selgus kostja ja tunnistaja ütlustest, et laenulepingud allkirjastati hageja soovil, kuivõrd tal oli laenu saamiseks vaja näidata, et tal on raha tulemas. Hageja on põhjendamatult rakendanud viivise arvutamisel lepingujärgset viivisemäära. Lepingu ülesütlemisega lõppes pooltevaheline võlasuhe (võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p 6). Hageja poolt kostja vastu esitatud nõuete rahuldamine eeldab kehtiva laenulepingu olemasolu. Ühtlasi taotles kostja viivise vähendamist nullini. Viivisemäär 0,3% päevas (ca 110% aastas) on ebamõistlikult suur ning hageja ei ole pärast lepingu ülesütlemist kordagi nõudnud laenusumma tagastamist. Alternatiivselt palus kostja vähendada leppetrahvinõuet, kuna kahe sama funktsiooniga kõrvalnõude esitamine on liigkasuvõtjalik ja ebaproportsionaalne.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldada 13. märtsi 2014 otsusega A. Vineri hagi E. Ilvese vastu 23 377 euro saamiseks ning mõistis välja E. Ilveselt põhivõlgnevuse 11 504 eurot, viivise 11 504 eurot, intressi 50 eurot ja leppetrahvi 319 eurot, kokku 23 337 eurot A. Vineri kasuks. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel E. Ilvese kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust, mille järgi andis hageja kostjale laenu 180 000 krooni (11 504,10 eurot) ning kostja kohustus laenusumma tagastama hiljemalt 12.10.2012. Kohus oli seisukohal, et tegemist ei ole võlakohustuse ümberkujundamisega VÕS § 396 lg 2 mõttes, vaid poolte vahel on sõlmitud laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes. Esiteks ei ole tõendatud asjaolu, et poolte vahel oleks olnud sõlmitud töövõtuleping. Hageja on vande all kinnitanud, et töövõtulepingut ei ole sõlmitud, ehitas OÜ Stramme Ehitus. Ka kostja on vande all kinnitanud, et töövõtulepingut ei olnud sõlmitud. Kostja ega tunnistaja ütlused ei tõenda asjaolu, et hageja vormistas erinevaid suhteid ümber laenulepinguteks. Esitatud kalkulatsioonid (tl 120–122) ei tõenda töövõtusuhte olemasolu füüsiliste isikute vahel, sest kalkulatsioonidel puuduvad igasugused viited töövõtusuhte pooltele või objektile. Hageja on vande all kinnitanud, et kalkulatsioonidel on hageja allkiri kinnitamaks seda, et OÜ Stramme Ehitus on raha kätte saanud ja objekt on lõpetatud. Ka laenulepingus puuduvad igasugused viited seosele väidetava töövõtusuhtega. Esitatud tõenditest ega poolte ütlustest ei nähtu, et kostja oleks püüdnud pooltevahelist laenusuhet ümber kujundada. Vastavalt hageja vande all antud seletustele oli kostjal piisavalt aega lepinguga tutvuda, kostja soovis lepingut parandada ja allkirjastamisel enam täiendusi ei soovinud. Kostja kinnitas vande all, et tal oli umbes nädal aega lepingu viimase variandiga tutvumiseks enne selle allkirjastamist. Laenulepingu allkirjastamisega võttis kostja endale riski, et hageja nõuab temalt lepingust tuleneva kohustuse täitmist. Pooled ei ole ka sõlminud lepingut laenulepingu kaitseks, millest tuleneks laenulepingu seos töövõtulepinguga. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et laenulepingu sõlmimisega on tekkinud uus kohustus, mille täitmist nõuab hageja kostjalt käesolevas tsiviilasjas. Kuna kohus on tuvastanud, et laenusuhe oli füüsiliste isikute E. Ilvese ja A. Vineri vahel, siis hageja maksevõime tõendamise seisukohast omab tema juhitud juriidiliste isikute majanduslik seisund ainult kaudset tähendust (3-2-1-145-12, p 12). Äriühingul kohustuste olemasolu on tavapärane ning Walton Ehitus OÜ pangakonto väljavõte näitab, et OÜ Stramme Ehitus oli võimeline kohustusi täitma. 02.10.2009 laenulepinguga luges kohus tõendatuks, et hageja on saanud M.P. 650 000 krooni laenu. Hageja kinnitas vande all, et on M. P saadud laenu edasi laenanud. Nimetatud leping näitab, et hagejal oli vahendeid, et anda kostjale laenu. Ülaltoodust lähtudes oli kohus seisukohal, et kostja on saanud hagejalt laenu. Laenulepingu p 1.2 järgi kohustus kostja laenu tagastama hiljemalt 12.10.2012. Kuna kostja ei ole laenu tagastanud, tuleb kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 11 504 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka leppetrahv 319 eurot. Laenulepingu p-s 1.5.4 on pooled kokku leppinud, et laenuandja ei pea leppetrahvi nõudmisest eraldi teatama. Järelikult ei pidanud hageja kostjat leppetrahvi nõudmisest eraldi teavitama ja praegusel juhul ei rakendu VÕS § 159 lg 2. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja intress 50 eurot, mis on arvestatud lepingu p 1.3.1 järgi 1,5% laenujäägilt kalendrikuus, ja viivis 0,3% laenusummast iga tagastamisega viivitud päeva eest ning vähendatuna põhinõudeni 11 504 eurot. Intressi ja viivise nõudmise eeldused on täidetud. Kohus leidis, et kostja väited ei anna alust viivise ega leppetrahvi vähendamiseks. Nii viivise kui leppetrahvi nõude alused tulenevad laenulepingust, mille täitmise kohustusest oli kostja teadlik. Selliste kõrvalnõuete sätestamine laenulepingus on tavapärane ega ole hea usu põhimõtte vastane. Samuti pidi kostja olema teadlik laenulepingu
täitmise tähtajast. Viivisenõue ei ületa põhinõuet, seega tuleb viivisenõuet pidada kohtupraktika valguses mõistlikus suuruses olevaks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.E. Ilves esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 13. märtsi 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) asus kohus menetlusõiguse norme rikkudes ja tõendeid ebaõigesti hinnates seisukohale, et töövõtusuhe oli kostja ja OÜ Stramme Ehitus vahel, mitte kostja ja hageja vahel. Kohtu järeldus saab põhineda üksnes hageja vande all antud seletustel, mille kohus on lugenud põhjendamatult usaldusväärseks. Kohtu etteheide kalkulatsioonidelt puuduvate andmete kohta on põhjendamatu, kuivõrd hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et kalkulatsioonid kajastavad tunnistaja ja kostja elamute ehitustööde finantseerimise arvestusi. Hageja väitel tegutses ta rahaliste vahendite vastuvõtmisel OÜ Stramme Ehitus esindajana, teisalt ei olnud hageja võimeline vastama elementaarsele küsimusele, kas summad sisaldasid käibemaksu. Samuti puudub dokumendil viide äriühingule ning sellel on üksnes hageja allkiri. Kostja andis vande all seletuse, et tema suhtles eraldi hagejaga, kes ei rääkinud OÜ-st Stramme Ehitus. Kostjale arusaadavalt oli tal kokkulepe elamu ehitamiseks hagejaga. Kellele kuuluvaid vahendeid või missuguse äriühingu töötajaid hageja ehitustööde teostamiseks kasutas, oli hageja otsustada. Kuivõrd OÜ Stramme Ehitus tegutseb elamute ehitamisel majandus- ja kutsetegevuses, ei ole usutav ega käibemaksuseaduse nõuetele vastav see, et töid tehakse hinnapakkumiseta, suulise lepingu alusel ja arveid esitamata. Kohtu seisukoht, et ka kostja on vande all kinnitanud, et töövõtulepingut ei olnud sõlmitud, on kontekstiväline. Kostja selgitas, et kirjalikku lepingut ei olnud tal ei hageja ega hageja äriühinguga, kostja tellis hagejalt elamu ehitustööd ning muud dokumentatsiooni peale kohtule esitatud kalkulatsioonide selle kohta ei olnud. Kostja vande all antud seletustega mittearvestamine on põhjendamatu ja vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1; 2) jättis kohus 12.10.2009 allkirjastatud lepingu tegeliku sisu tuvastamata ega hinnanud dokumentaalseid tõendeid kogumis kostja vande all antud seletuste ja tunnistaja ütlustega. Poolte ühiseks tahteks oli vormistada töövõtulepingu alusel kostja poolt tasumisele kuuluv ettemaks laenuna (VÕS § 396 lg 2). Kohtuotsusest ei selgu, millele tuginedes on kohus vastavale seisukohale jõudnud, samuti ei nähtu otsusest, et kohus oleks selgitanud välja poolte tegeliku tahte laenulepingu sõlmimisel. Kohus on rikkunud VÕS § 29 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt ei saa lepingu tõlgendamise aluseks olla ebaõige lepingu tähistusviis, vaid lähtuda tuleb poolte tegelikust ühisest tahtest lepingu sõlmimisel. Teiseks ei ole kohus hinnanud kõiki tõendeid. Hageja avaldas, et tl 120 olevad arvestused on seotud kostja elamu ehitamisega. Seega puudus vaidlus, et kalkulatsioon puudutab kostjale kuuluva elamu ehitust ning nimetatud dokumendis on fikseeritud kostja poolt töövõtulepingu alusel tasutud ja tulevikus tasumisele kuuluma pidanud summad. Kalkulatsioonilt nähtuv töövõtulepingu alusel kostja poolt tasumisele kuuluv summa ühtib laenulepingus sätestatud laenusummaga. Tunnistaja A. T ütluste kohaselt rakendati sama skeemi ka temaga, kasutades selleks kostjaga sõlmitud lepinguga identset laenulepingut ning põhjendades laenulepingu sõlmimise tarvidust samuti muuhulgas vajadusega näidata ennast kolmandate isikute ees maksejõulisena. Hageja väide, nagu oleks nii kostjal kui A. T tekkinud ühel ajal vajadus hagejalt raha laenata, on eluliselt ebausutav. Kolmandaks ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et töövõtusuhe oli kostja ja hageja poolt juhitud äriühingu vahel. Samuti pole usutav hageja väide, nagu kajastuks kogu OÜ Stramme Ehitus raamatupidamine juhusliku lehe alläärde kritseldatud märkmetel; 3) rikkus kohus hageja leppetrahvi ja viivisenõude rahuldamisel materiaalõigust. Kohtuotsusest jääb ebaselgeks, missugusel materiaalõiguslikul alusel on kohus hagi rahuldanud. Laenulepingu
ülesütlemisega 03.02.2010 lõppes VÕS § 186 p 6 kohaselt pooltevaheline leping, mistõttu ei saa lepingu ülesütlemise järgselt kohalduda kostjale lepingus sätestatud intressimäär. Kohus, rahuldades viivisenõude lepingus sätestatud määras, on teinud VÕS § 113 lg-ga 1 vastuolus oleva kohtuotsuse. Kohus eksis ka viivise alandamise taotluse lahendamisel. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (3-2-1-66-05). Maakohus on diskretsiooniõigust rikkunud. Kohus jättis hindamata, kas lepingus ettenähtud viivisemäär (0,3% päevas ehk ca 110% aastas) on asjaolusid arvestades mõistlik ja proportsionaalne. Poolte huvide kaalumine viivise alandamisel ei saa seisneda nentimises, et kostja on viivisemääraga nõustunud ning pidi olema teadlik sellega kaasnevatest riskidest. Eelnevat seisukohta toetas ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12. Muuhulgas ei ole kohus arvestanud asjaoluga, et kuivõrd M. P ei ole hagejalt viimase kinnitusel laenu tagasi nõudnud, ei saa hagejale olla laenu tagasimaksmise kohustuse rikkumisest kahju tekkinud. Lisaks jättis kohus analüüsimata kostja taotluse leppetrahvi vähendamiseks põhjusel, et kahe sama funktsiooniga kõrvalnõude esitamine on liigkasuvõtjalik ja ebaproportsionaalne.
5.A. Viner vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole asjas võimalik järeldada, et pooled oleksid sõlminud füüsiliste isikutena töövõtulepingu kostja elamu ehitamiseks. Hageja vande all antud seletuse kohaselt ei olnud töövõtulepingut hageja kui füüsilise isiku ja kostja vahel – kostja elamu ehitajaks oli OÜ Stramme Ehitus. Kostja väitis 15.10.2013 istungil samuti, et tema kodumaja ehitajaks oli OÜ Stramme Ehitus. 04.02.2014 kohtuistungil on kostja ka vande all mitmel korral viidanud OÜ-le Stramme Ehitus kui maja ehitajale. OÜ Stramme Ehitus ja kostja vahel töövõtusuhte tuvastamine ei ole asjas olulise tähendusega. Kohus on pidanud oluliseks seda, et tõendatud ei ole kostja vastuväide poolte, st füüsiliste isikute vahelise töövõtulepingu olemasolust. Esitatud kalkulatsioonid ei tõenda töövõtusuhet füüsiliste isikute vahel, sest kalkulatsioonidel puuduvad viited töövõtusuhte pooltele või objektile. Tartu Ringkonnakohus on 30.04.2013 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-19622 juba andnud hinnangu nendele kalkulatsioonidele, leides samuti, et kalkulatsioonidel puuduvad viited objektile, koostajale ja koostamise ajale. Toonase kostja väitel oli tegemist kahe elamu ehitamiseks koostatud kalkulatsiooniga, praegune kostja väidab, et dokument puudutab vaid tema elamut. Hageja on vande alla kinnitanud, et kalkulatsioonid puudutavad OÜ-d Stramme Ehitus ning ajaliselt 2008 septembrit ja oktoobrit, laenuleping sõlmiti 2009 sügisel. Samas isegi kui töövõtulepingu olemasolu oleks tõendatud, siis puuduvad tõendid selle kohta, et laenuleping oleks sõlmitud töövõtulepingu tagamiseks. Laenulepingus puuduvad viited seosele töövõtusuhtega. Sellises olukorras ei saanud pooltevaheline laenuleping omada puutumust OÜ-ga Stramme Ehitus sõlmitud töövõtulepinguga; 2) puuduvad viivise vähendamiseks VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud alused. Kostja ei ole laenu tagasi maksnud, kostjal on ilmselt hea majanduslik olukord ja arusaamatuks jääb tema õigustatud huvi olukorras, kus viivis on juba kaua aega põhinõudega võrdsel tasemel ning hageja ei ole saanud aastaid endale kuuluvat raha kasutada; 3) on intressi arvestatud laenulepingu järgi kuni lepingu lõpetamiseni. Intressi ja leppetrahvi osas on vastuväited uudsed ning ka seetõttu lubamatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
13.märtsi 2014 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis
nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.
7.1.Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt on apellant jätkuvalt seisukohal, et 12.10.2009 allkirjastatud leping ei ole laenuleping, vaid poolte ühiseks tahteks oli vormistada töövõtulepingu alusel kostja poolt tasumisele kuuluv ettemaks laenuna (VÕS § 396 lg 2). Ringkonnakohus apellandi selle seisukohaga ei nõustu. Maakohus on hinnanud õigesti kogutud tõendeid ning jõudnud õigele järeldusele, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ning kuna kostja ei ole laenu tagastanud, kuulub hageja nõue rahuldamisele. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et poolte vahel ei olnud sõlmitud töövõtulepingut, mida laenuks ümber kujundada, ning nimetatud maakohtu seisukoht ei põhine üksnes hageja vande all antud seletusel. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja 15.10.2013 kohtuistungil kinnitanud, et ehitajaks oli OÜ Stramme Ehitus. Samuti on tunnistaja A. T kinnitanud 04.02.2014 kohtuistungil, et ehitajaks oli OÜ Stramme Ehitus. 04.02.2014 kohtuistungil on kostja vande all mitmel korral viidanud OÜ-le Stramme Ehitus kui elamu ehitajale. Eelnimetatud tõendid on kooskõlas hageja vande all antud seletusega, mille kohaselt tema ei ole töövõtulepingut kostjaga sõlminud ning 2008. a oli kostja elamu ehitajaks OÜ Stramme Ehitus. Hageja vande all antud seletusest nähtub veel, et toimikulehtedel 120-122 asuvad tõendid kinnitavad tööde tegemist ja raha kättesaamist 2008. a OÜ Stramme Ehitus poolt tehtud tööde eest. Poolte ühist tahet sõlmida nimelt laenuleping kinnitab ka asjaolu, et laenulepingus puudub viide kostja poolt väidetud töövõtulepingule ning kostja vande all antud seletusest nähtuvalt oli tal piisavalt aega lepinguga enne allkirjastamist tutvuda. Maakohtu otsuse kohaselt on kostja laenu tagastamata jätmisel rikkunud lepingu p-i 2.1, milles on viidatud laenusaaja kohustusele tagastada kõik maksed lepingus ettenähtud korras. Nimetatud lepingu punktis ettenähtud laenusaaja kohustus tuleneb VÕS § 396 lg-s 1 sätestatud laenusaaja kohustusest ning põhjendamatu on apellandi väide, et talle on arusaamatu, millise õigusnormi alusel on hageja nõue rahuldatud.
7.2.Ekslik on apellandi seisukoht, et kuna laenulepingu ülasütlemisega lõppes pooltevaheline leping, ei saanud maakohus viivisele kohaldada lepingust tulenevat viivisemäära. VÕS § 195 lg 2 kohaselt jäävad lepingu ülesütlemise korral lepingust juba tekkinud õigused ja kohustused kehtima, st säilivad ka lepingu rikkumisest tulenevad nõuded (näiteks viivise nõue) ja seda lepingus kokkulepitud määras. Hagiavalduse põhjendustest nähtuvalt on kostja alates 11.02.2010 olnud viivituses põhivõlgnevuse 11 504 euro tasumisega ning hagi esitamise aja seisuga on viivise suuruseks 37 272 eurot. Hageja vähendas viivise summat ning palus kostjalt välja mõista viivis võrdeliselt põhivõlgnevuse summaga, s.o 11 504 eurot. Maakohus ei ole hageja viivisenõude rahuldamisel diskretsiooniõigust rikkunud ning on põhjendatult leidnud, et põhivõla suurusega võrdne viivise suurus ei ole ebamõistlikult suur ja puudub alus selle vähendamiseks. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et kuna hageja nõudis viivist põhivõlaga võrdses suuruses, siis oli apellandi kohustus tõendada, et hageja poolt nõutud viivise summa oli ebamõistlikult suur. Apellant on jätnud omapoolse tõendamiskoormise täitmata ega ole esitanud asjaolusid, millised kinnitaksid temalt väljamõistetud viivise ebamõistlikku suurust. Pooled on lepingu p-s 1.5.4 leppinud kokku leppetrahvi juhuks, kui laenusaaja rikub laenusumma või intressimakse maksmise tähtaega. Ringkonnakohus leiab, et kuna leppetrahvi
kokkulepe summas 319 eurot oli poolte tahe, siis ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et leppetrahvi nõudmine (lisaks viivisele) on ebaproportsionaalne.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.