Muud › Muud hagiasjad

Tsiviilasi nr 2-13-4311

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Tsiviilasi nr 2-13-4311

sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus leiab, et tlk 112 asuv kirjalik dokument ning poolte poolt kohtule avaldatu tõendavad poolte vahel lepingu sõlmimist. T. M on kinnitanud (tlk 48), et oli nõus võimalusel hagejale kompenseerima korterile tehtud kulutusi summas 2000 eurot. Samuti ei ole ta vaidlustanud enda allkirja ehtsust laenulepingul. Poolte poolt kohtule avaldatust nähtub, et algselt oli laenulepingu esemeks summa 2000 eurot, hiljem on S. S selle omakäeliselt parandanud 3000 euroks, samuti muutnud osamaksete suurusi. Muudatustega nõustumise kohta T. M allkirja laenulepingul ei ole. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seaduses ettenähtud muul alusel. T. M poolt kohtule avaldatust (tlk 48) nähtub, et ta oli nõus kompenseerima korterile tehtud kulutusi summas 2000 eurot, mitte 3000 eurot. Sinise pastapliiatsiga juurde kirjutatud muudatused on tehtud laenuandja poolt, samuti pole neile lisatud laenuvõtja allkirja. Kohtule ei ole esitatud ka muid tõendeid, millest nähtuks, et laenulepingus muudatuste tegemine oli poolte ühine tahe. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega ei ole S. S suutnud kohtule tõendada, et laenuvõtja oli muudatustega nõus ning et laenusummat ja osamakse suurust muudeti poolte kokkuleppel. Eelnevast nähtuvalt loeb kohus, et S. S ja T.M. e vahel on sõlmitud laenuleping summale 2000 eurot, tagasimakse perioodiga august 2013 kuni juuli 2014 kuumakse suurus 167 eurot, viimane kuumakse 163 eurot. Tähtsust ei ole kostja väitel, mille kohaselt oli ta laenulepingu alla kirjutamise ajal ärevas seisundis ning lähtus hageja väidetest, mille kohaselt on tegemist üksnes formaalse kinnitusega (tlk 48). Tehingu tühistamiseks oleks T. M pidanud 6 kuu jooksul TsÜS § 98 alusel esitama tühistamise avalduse S. S. Kohtule avaldatust ei nähtu, et nimetatud tähtaja jooksul oleks selline avaldus esitatud ning et kostja poolt välja toodud asjaolud oleksid pettuse alusel tehingu tühistamiseks üleüldse piisavad. Käesolevas asjas ei ole tähtsust kostja väitel, et laenulepingu alusel ei antud reaalselt raha üle. VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kostja poolt kohtule avaldatust nähtub, et ta lubas võimalusel hagejat toetada korteri akende ja uste vahetamiseks tehtud kulutuste kompenseerimisel summas 2000 eurot (tlk 48). Seega on kohtu hinnangul hageja ja kostja vormistanud kokkuleppe akende ja uste vahetamise kulutuste kompenseerimiseks laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. Kostja ei ole suutnud kohtule tõendada, et ta ei ole laenulepingu alusel saanud ei raha ega vormistanud mõnda teist kohustust ümber laenuks. Samuti ei nähtu laenulepingust asjaolusid, mis tõendaksid kostja väidet, et tagasimaksmise kohustus oli tal üksnes piisavate rahaliste võimaluste olemasolul. Seega leiab kohus, et S. S (laenuandja) ja T. M (laenusaaja) vahel sõlmiti 22.07.2013 laenuleping 2000 eurole. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 järgi kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tagastama osamaksetena hagejale 2000 eurot, esimese osamakse summas 167 eurot tähtaeg oli augustis 2013 ja viimase osamakse summas 163 eurot tähtaeg oli juulis 2014. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hagejale laenu tagastanud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2000 eurot.

Tsiviilasi nr 2-13-4311

Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise seadusjärgses määras alates 20.01.2014 kuni kohustuse täitmiseni. Kostja ei ole esitanud viivise suuruse ega viivisearvestuse alguskuupäeva osas vastuväiteid, mistõttu tuleb hageja taotlus rahuldada. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 2000 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 20.01.2014 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.