Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-13-4311

Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Tsiviilasi nr 2-13-4311

samal päeval sularahas laenu kogusummas 29 718 eurot (s.o 465 000 krooni), sh kostjale 11 504 eurot ning A. T 18 214 eurot. Asjaolu, et hageja kui ehitusettevõtja oli laenulepingute allkirjastamise ajal rahalistes raskustes, on tänaseks leidnud kinnitust ka Riigikohtu tasandil. Nimelt on eelmises alapunktis viidatud tsiviilasja raames Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.12.2012 kohtuotsuses märkinud (otsuse p 12): Kohtud on lugenud tõendatuks, et hageja kui ettevõtja oli rahalistes raskustes, tuginedes hageja juhitud äriühingute kohta esitatud tõenditele. Kolleegium leiab, et hageja juhitud äriühingute majanduslikku seisundit iseloomustavad tõendid võivad tõendada äriühingute kui juriidiliste isikute majanduslikku seisundit, kuid need tõendid ei saa samaväärselt tõendada hageja kui füüsilise isiku majanduslikku seisundit. Need tõendid saavad ainult kaudselt tõendada hageja majanduslikku seisundit. Seejuures ei tuvastanud Riigikohus, et alama astme kohtud oleksid A.Vineri halva majandusliku seisundi tõendatuks lugemisel rikkunud mis tahes menetlusõiguse norme. Riigikohus pelgalt nendib, et nimetatud asjaolu on tuvastatud ning seda on tehtud tuginevalt kaudsetele, kuid lubatavatele tõenditele. Alama astme kohtud arvestasidki viidatud kohtuasjas A.Vineri juhitud äriühingute majanduslikku seisundit iseloomustavaid tõendeid kaudsete tõenditena A.Vineri majandusliku seisundi kohta ning tegid kogumis põhjendatud järelduse, et Ago Viner kui ehitusettevõtja oli laenulepingute allkirjastamise ajal rahalistes raskustes. Kuivõrd A.Vineri poolt juhitud äriühingud olid laenu väidetava andmise ajal rahalistes raskustes, ei saanud ka hageja enda majanduslik olukord olla sedavõrd hea, et anda samal päeval peaaegu poole miljoni krooni ulatuses laenu. Üheks hageja poolt juhitavaks äriühinguks oli OÜ Stramme Ehitus, kelle maksude ja maksete võlg seisuga 02.03.2011 oli Maksu- ja Tolliameti andmetel kokku summas 37 348.48 eurot (lisa 1). Lisaks on OÜ Stramme Ehitus suhtes on väljastatud järgmised saldoteatised (lisad 2-4): 1. Torukeskuse OÜ 30.07.2008 saldoteatis summas 11 123.80 krooni; Torukeskuse OÜ 17.12.2008 saldoteatis summas 22 382.95 krooni; 3. Grifters OÜ 06.01.2009 saldoteatis summas 130 993.85 krooni. OÜ Walton Ehitus pangatehingute väljavõttest perioodil aprill 2005 kuni juuni 2006 nähtuvad OÜ Vikermandia ülekanded selgitusega laen, laenu tagastus, laenu intressid jms. Nimelt andis OÜ Walton Ehitus OÜle Vikermandia laenu (lisa 5). OÜ Vikermandia ainuosanik ja juhatuse liige oli A.Viner (lisa 6). Seega oli ka teine A. Vineri poolt juhitud äriühing rahalistes raskustes. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et A. Vineri rahaline seis võimaldas anda laenu E. Ilvesele summas 11 504 eurot ning A. T summas 18 214 eurot. OÜ Walton Ehitus pangatehingute väljavõttest perioodil veebruar 2008.a kuni november 2008.a nähtuvad OÜ Stramme Ehitus ülekanded selgitusega laen vastavalt lepingule nr 2 22.02.2008, laenu intress, laenu lõplik tasumine ja intress jms (lisa 7). Eeltoodust tulenevalt oli OÜ Walton Ehitus ja OÜ Stramme Ehitus vahel sõlmitud laenuleping, mille alusel andis OÜ Walton Ehitus OÜ-le Stramme Ehitus laenu. OÜ Stramme Ehitus juhatuse liige on alates 2005. aastast A. Viner (lisa 8). Eeltoodu tõendab taaskord, et A. Vineri juhitud äriühing oli rahalistes raskustes. Taolises situatsioonis ei saanud A. Vineril olla piisavalt rahalisi vahendeid, et anda laenu E. Ilvesele summas 11 504 eurot. Kui A. Vineril oleksid taolised rahalised vahendid olemas olnud, siis ei oleks ta pidanud OÜ-lt Walton Ehitus OÜ-le Stramme Ehitus laenu võtma, vaid oleks saanud füüsilise isikuna OÜ-le Stramme Ehitus ise laenu anda. Hageja ei ole kunagi andnud kostjale laenu. Hageja ja kostja vahel oli töövõtuleping, mille raames kostja tellis hagejalt elamu ehitustööd. Hagiavaldusele lisatud laenuleping allkirjastati pooltevahelise töövõtusuhte raames tellija võimalike tulevaste rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja pidi 11 504 euro eest tegema ehitustöid kostjale kuuluvale majale ning 18 214 euro eest A.Tilgale kuuluvale majale (lisa 8). Kostja vastuse lisana esitatud kalkulatsioonid on koostatud E.Ilvese ja A.Tilga elumaja ehitamisega seonduvate kulude kohta. Kalkulatsioonidel on A.Vineri omakäelised märkused ja neist ühe on allkirjastanud A.Viner ise. E.Ilvese elumaja ehitamiseks planeeritavate ja veel tegemata ehitustööde maksumuseks oli 181 071 krooni, mis vormistatigi laenulepinguna. Laenuleping allkirjastati kostja poolt töövõtusuhtest tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks juhuks, kui A.Viner teostab töövõtusuhtes nõuetekohaselt tööd maksumusega 11 504 eurot. Hageja ei ole töövõtusuhtest tulenevaid kohustusi täitnud. Samasisulisi kokkuleppeid sõlmis hageja ka teiste tellijatega (sh A.Tilgaga, tsiviilasjas nr 2-10-19622). Viidatud tsiviilasja kohtuistungil selgus kostja ja tunnistaja poolt antud ütlustest, et laenulepingud allkirjastati hageja soovil, kuivõrd tal oli

Tsiviilasi nr 2-13-4311

täiendava laenu saamiseks vaja omakorda näidata, et tal on raha tulemas (kostja 07.03.2013 menetlusdokumendi nr 2/88 lisa nr 4). Poolte vahel ei ole ega ole olnud laenusuhet. Kostja hinnangul on hageja põhinõue tõendamata. Poolte vahel ei ole laenusuhet, kuna A. Viner ei ole andnud E. Ilvesele laenu summas 11 504 eurot. Kuivõrd hageja ei ole kostjale andnud laenu summas 11 504 eurot, ei ole kostja kohustatud tagastama laenu põhiosa, maksma intressi laenu kasutamise ega viiviseid või leppetrahvi. Kostja leiab, et hageja on põhjendamatult rakendanud viivise arvutamisel lepingujärgset viivisemäära. Lepingu ülesütlemisega lõppes pooltevaheline võlasuhe (VÕS § 186 p 6). Hageja poolt kostja vastu esitatud nõuete rahuldamine (nii laenulepingust tuleneva põhikohustuse täitmise nõue kui ka laenulepingujärgse viivitusintressi tasumise nõue) eeldab kehtiva pooltevahelise laenulepingu olemasolu. Kuivõrd laenuleping on üles öeldud, ei ole poolte vahel kehtivat lepingulist suhet. Ühtlasi taotleb kostja VÕS § 113 lõikele 8 ja §-le 162 tuginedes viivitusintressi vähendamist. Laenulepingus märgitud viivisemäär (0,3% päevas, s.o ca 110% aastas) on ebamõistlikult suur. Hageja ei ole ka kordagi nõudnud laenusumma tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Kostja palub Tartu Maakohtul vähendada hageja viivisenõue nullini.

Tsiviilasi nr 2-13-4311

Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole tegemist võlakohustuse ümberkujundamisega VÕS § 396 lg 2 mõttes, vaid poolte vahel on sõlmitud laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes. Esiteks ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendatud asjaolu, et hageja ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud töövõtuleping. Hageja on vande all kinnitanud, et töövõtulepingut ei ole sõlmitud, ehitas Stramme Ehitus OÜ (tl 143 pöördel). Ka kostja on vande all kinnitanud, et töövõtulepingut ei olnud sõlmitud (tl 145 pöördel). Kostja ega tunnistaja ütlused ei tõenda asjaolu, et hageja vormistas erinevaid suhteid ümber laenulepinguteks. Ka kostja esitatud kalkulatsioonid (tl 120122) ei tõenda töövõtusuhte olemasolu füüsiliste isikute vahel, sest kalkulatsioonidel puuduvad igasugused viited töövõtusuhte pooltele või objektile. Hageja on vande all kinnitanud, et kalkulatsioonidel on hageja allkiri kinnitamaks seda, et Stramme Ehitus OÜ on rahad kätte saanud ja objekt on lõpetatud (tl 144 pöördel). Pooltevahelises laenulepingus puuduvad ka igasugused viited seosele väidetava töövõtusuhtega. Kohtule esitatud tõenditest ega poolte ütlustest ei nähtu, et kostja oleks püüdnud pooltevahelist laenusuhet ümber kujundada. Vastavalt hageja vande all antud seletustele oli kostjal oli piisavalt aega lepinguga tutvuda, kostja soovis lepingut parandada ja allkirjastamisel enam täiendusi ei soovinud (tl 145). Kostja kinnitas vande all, et tal oli umbes nädal aega lepingu viimase variandiga tutvumiseks enne selle allkirjastamist (tl 146). Kohus leiab, et laenulepingu allkirjastamisega võttis E. Ilves endale riski, et A. Viner nõuab temalt lepingust tulenevat kohustuse täitmist. Pooled ei ole ka sõlminud lepingut laenulepingu kaitseks, millest tuleneks laenulepingu seos töövõtulepinguga. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et laenulepingu sõlmimisega on tekkinud uus kohustus, mille täitmist hageja nõuab kostjalt käesolevas tsiviilasjas. Kostja on tuginenud sellele, et laenu mittesaamist võib laenaja tõendada asjaoluga, et laenuandjal ei olnud laenamiseks raha, mida laenajale üle anda (RKTKo 3-2-1-145-12, p 12). Kuna kohus on tuvastanud, et laenusuhe oli füüsiliste isikute E. Ilvese ja A.Vineri vahel, siis A.Vineri maksevõime tõendamise seisukohast omab tema juhitud juriidiliste isikute majanduslik seisund ainult kaudset tähendust (RKTKo 3-2-1-145-12, p 12). Walton Ehitus OÜ pangakonto väljavõttelt nähtuvalt on Stramme Ehitus OÜ olnud 2008. a olnud võimeline tagastama Walto Ehitus OÜ-le laenu ja tasuma arveid (tl 118). Äriühingul kohustuste olemasolu on tavapärane ning eeltoodud väljavõte näitab, et Stramme Ehitus OÜ oli võimeline neid kohustusi täitma. 02.10.2009 laenulepinguga (tl 79) loeb kohus tõendatuks, et hageja on saanud M.P laenu 650 000 krooni. Hageja ja kostja vaheline laenuleping sõlmiti 12.10.2009, seega pärast eelnimetatud laenulepingut. Hageja on vande all kinnitanud, et on M. P saadud laenu edasi laenanud (tl 144). Ehkki puuduvad muud tõendid peale hageja ütluste selle kohta, et M. P saadud laenusummast laenas hageja osa kostjale edasi, näitab eelnimetatud leping seda, et hagejal oli vahendeid, et anda kostjale laenu. Seega ei ole tõendatud, et laenuandjal ei olnud laenamiseks raha. Järelikult ei ole kostja tõendanud laenu mittesaamist. Ülaltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et kostja on saanud hagejalt laenu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 järgi kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Laenulepingu p 1.2. järgi kohustus kostja tagastama laenu 180 000 krooni (11 504 eurot) hiljemalt 12.10.2012. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hagejale laenu tagastanud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 11 504 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka leppetrahv 319 eurot. Laenulepingu p 1.5.4. kohaselt leppisid pooled kokku, et laenuandja ei pea leppetrahvi nõudmisest eraldi teatama (poolte suhtele ei rakendu VÕS § 159 lg 2). Järelikult ei pidanud hageja kostjat leppetrahvi nõudmisest eraldi teavitama ja käesoleval juhul ei rakendu VÕS § 159 lg 2.

Tsiviilasi nr 2-13-4311

Hageja on palunud mõista kostjalt välja laenulepingust tulenev intress 50 eurot, mis on arvestatud vastavalt lepingu p-le 1.3.1. 1,5 % laenujäägilt kalendrikuus, ning viivis 0,3 % laenusummast iga tagastamisega viivitud päeva eest ning vähendatuna põhinõudeni 11 504 eurot. Intressi ja viivise nõudmise eeldused on käesoleval juhul täidetud. Kostja on tuginenud viivise vähendamisele ja alternatiivselt leppetrahvi vähendamisele. Kohus leiab, et kostja esitatud väited ei anna alust viivise ega leppetrahvi vähendamiseks. Nii viivise kui leppetrahvi nõude alus tulenevad laenulepingust, mille täitmise kohustusest oli kostja teadlik. Selliste kõrvalnõuete sätestamine laenulepingus on ka tavapärane ega ole käesolevas olukorras kohtu hinnangul hea usu põhimõtte vastane. Samuti pidi kostja olema teadlik laenulepingu täitmise tähtajast. Antud juhul ei ületa viivise nõue ka põhinõuet, seega tuleb viivisenõuet pidada väljakujunenud kohtupraktika valguses mõistlikus suuruses olevaks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada täielikult ning mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue 11 504 eurot, viivis 11 504 eurot, intress 50 eurot ja leppetrahv 319 eurot.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.