Kohtulahend

Tsiviilasi nr: 2-13-24233 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(12)

Tsiviilasi nr: 2-13-24233 muljet, kui seda, et hagejal oli kohustus isiklikult elamust välja kolida, mis aga ei saanud kuidagi hõlmata kohustust end sealt välja kirjutada. Isikul ei ole kohustust omada sissekirjutust selles kohas, kus ta reaalselt elab. Kostjal on võimalik lasta hageja kõnealusest elamust välja kirjutada rahvastikuregistri seaduses sätestatud alusel. Hageja kolis elamust välja küll paar päeva hiljem, kuid nagu eelpool viidatud, ei kujuta see endast olulist lepingurikkumist, mistõttu on kostja väide, et hageja on kokkulepet rikkunud, alusetu. Tõendamata on kostja väited, et elamu on praeguseni hageja poolt vabastamata ning et hageja olevat kostjale lubanud, et kirjutab ennast elamust välja. Kostja vastuväited

3(12)

Tsiviilasi nr: 2-13-24233 hagejalt, kas ta on ennast elamust välja kirjutanud. Hageja vastas, et ei ole veel, aga lubas seda teha. Vahetult enne 01.05.2013.a uuris kostja Andmevarast, kas hageja on ennast elamust välja kirjutanud. Selgus, et lisaks kohustusele elamust kokkulepitud täht-päevaks välja kolida, rikkus hageja ka kohustust ennast tähtpäevaks elamust välja kirjutada. Sellest tulenevalt sai kostja teada, et hageja on pooltevahelist kokkulepet oluliselt rikkunud. Lisaks kokkuleppe rikkumisele on hageja rikkunud rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 391. 09.05.2013.a edastas hageja kostjale SMS-i küsimusega, kas kokkulepe on kehtiv. Kostja andis 09.05.2013.a hagejale SMS-i vahendusel teada, et hageja on omapoolseid kohustusi rikkunud – tähtaegselt jätnud elamust välja kolimata ja välja kirjutamata, ning seetõttu puudub kostjal alus omapoolsete kohustuste täitmiseks. Samuti andis kostja hagejale teada, et 5000 eurot, mis kostja on hagejale tasunud, on alusetult tasutud. Sellega andis kostja hagejale mõista, et lepingust taganemise korral soovib kostja alusetult makstud 5000 euro tagastamist. 15.05.2013.a edastati kostjale hageja lepingulise esindaja poolt pretensioon 11.05.2012.a kokkuleppest tuleneva 10 978,52 euro nõudes. 16.05.2013.a edastas kostja sellele vastuse ning lisaks allkirjastatud kokkuleppest taganemise avalduse, sest hageja on vastavalt VÕS § 116 lg 2 p-dele 1, 2 ja 4 poolte vahel sõlmitud kokkulepet oluliselt rikkunud. Kokkuleppe kohaselt olid pooltevahelised kohustused vastastikku seotud ehk hageja poolt kokkuleppest tulenevate kõigi kohustuste tähtaegne täitmine oli eelduseks, et kostjal tekiks kohustus oma kohustusi täita, seetõttu on selge, et hagejapoolne kokkuleppe pikaajaline rikkumine tõi kaasa kostja huvi kaotuse kokkuleppe täitmise vastu. Kostja oli nõus tasuma hagejale tingimusel, et ta täidab kõik, mitte ainult mõne või ühe kohustuse tähtaegselt. Hageja rikkus kohustust majast välja kirjutada pika aja jooksul, mistõttu tekkis kostjal mõistlik põhjus eeldada, et hageja ei täida oma kohustust ka edaspidi. Eeltoodust tulenevalt on täidetud kokkuleppest taganemiseks vajalikud eeldused. Kostja luges ennast poolte vahel sõlmitud kokkuleppest taganenuks. Kostja leidis, et hageja on rikkunud kokkuleppe p 1 kohaselt elamu vabastamise kohustust. Hageja kohustus elamu vabastama 01.06.2012.a, mis tähendab, et kõnealune kohustus muutus sissenõutavaks 01.06.2012.a möödumisel. Hageja ja kostja kokkuleppest tulenevate nõuete seotust tõendab asjaolu, et poolte nõuded teineteise vastu (v.a kostja nõue 256 euro tasumiseks) tekkisid kokkuleppe allkirjastamisel. Kohustuse täitmisest saab keelduda üksnes juhul, kui kohustus on sissenõutav ja veel täitmata. Kostja nõue elamu vabastamiseks on muutunud sissenõutavaks ning 14.02.2014.a seisuga on hageja kohustus vabastada elamu endiselt täitmata. Kokkuleppe kohaselt kohustus esmalt hageja omapoolsed kohustused täitma. Kostja asus seisukohale, et hageja on jätnud täielikult täitmata kohustuse elamu vabastada, mistõttu on kostjal õigus keelduda raha maksmisest. Lepingust taganemise vastuväite osas märkis kostja, et kui hageja teatas 31.05.2012.a, et ta on reisil ja elamust 01.06.2012.a välja ei koli, võttis kostja hagejaga uuesti ühendust 20.06.2012.a, küsides mh, kas hageja on ennast elamust välja kirjutanud. Hageja vastas, et ei ole veel jõudnud ning kostja palus hagejal seda esimesel võimalusel teha. Sellega andis kostja hagejale vastavalt VÕS § 114 lg-le 1 täiendava tähtaja elamu vabastamiseks. Kostja asus omapoolset kohustust täitma teadmisega, et hageja on ennast elamust välja kirjutanud, kuid ei ole täitnud kohustust tähtaegselt elamust välja kolida. Kostja arvas, et sellisel juhul ei ole tal õigust kokkuleppest taganeda või keelduda omapoolse kohustuse täitmisest. Kostjal ei olnud põhjust eeldada või arvata, et hageja ennast pärast vestlust 20.06.2012.a elamust välja ei kirjuta. Hageja oli kostjale lubanud, et kirjutab ennast elamust välja. Kui veebruaris 2013 saabus elamu aadressile hageja nimele trahviteade, tekkis kostjal kahtlus, et hageja on võib-olla endiselt elamusse sisse kirjutatud. Vahetult enne 01.05.2013.a uuris kostja rahvastikuregistrist, kas hageja on ennast elamust välja kirjutanud, kuid selgus, et ei ole. Hageja jättis elamu tähtaegselt vabastamata ning

4(12)

Tsiviilasi nr: 2-13-24233 vaatamata täiendavale tähtajale hageja elamut ei vabastanud, mistõttu leidis kostja, et tal on tekkinud alus kokkuleppest taganemiseks vastavalt VÕS § 116 lg 2 p-dele 1, 2, 4 ja 5. 16.05.2013.a esitas kostja kokkuleppest taganemise avalduse, sest hageja oli kokkulepet vastavalt viidatud sätetele oluliselt rikkunud ning täiendav tähtaeg elamu vabastamiseks oli möödunud. Kostja leidis, et tegi taganemise avalduse mõistliku aja jooksul (vähem kui ühe kuu jooksul) pärast seda, kui sai olulisest rikkumisest teada. Hageja nõuab kostjalt täitmist, kuigi omapoolset kohustust täitnud ei ole. Kostja ei nõustunud hagejaga selles, et poolte kokkuleppest ei tulene hagejale kohustust end 01.06.2012.a XXXXX XXX X elamust välja kirjutada. Kostja hinnangul juhul, kui kokkuleppe kohaselt oleks hageja kohustuseks olnud üksnes elamust välja kolimine, siis vastavalt oleks ka kokkuleppesse sätestatud („Hageja kolib elamust välja hiljemalt 01.06.2012.a.“) või juhul, kui kokkuleppe kohaselt oleks hageja kohustuseks olnud üksnes elamust välja kirjutamine, siis vastavalt oleks ka kokkuleppesse sätestatud („Hageja kirjutab ennast elamust välja hiljemalt 01.06.2012.a“). Antud juhul oli hagejal kohustus elamu vabastada nii kokkuleppe p-s 2 nimetatud asjadest kui enda sissekirjutusest. Ei ole võimalik rääkida elamu vabastamisest, kui tegelikkuses on hageja endiselt elamusse sisse kirjutatud. Kostja asus seisukohale, et kokkulepitud kohustus elamu vabastada hõlmas endas ka kohustust elamust välja kirjutada. Esimese astme kohtu otsus

5(12)

Tsiviilasi nr: 2-13-24233 oli möödunud. VÕS § 116 sätestab lepingust taganemise ja ülesütlemise regulatsiooni õiguskaitsevahendina. VÕS § 116 lg-st 1, § 118 lg-st 1 ja § 188 lg-st 1 tulenevalt peavad taganemise kehtivuse eeldustena olema täidetud vähemalt järgmised alused: 1) teine lepingupool (hageja) on oluliselt lepingut rikkunud; 2) ja teisele lepingupoolele (hagejale) on tehtud lepingust taganemise avaldus; 3) ja taganemisavaldus on esitatud teisele lepingupoolele (hagejale) mõistliku tähtaja jooksul. Siinjuures tuleb välja tuua järgmised asjaolud (VÕS § 118 alusel): a) lepingust taganemise avaldus on tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama; b) ja kostja andis hagejale VÕS § 114 kohaselt täiendava täitmise tähtaja; c) ja VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud (sh tuleb välja tuua, millal möödus kostja poolt hagejale määratud täiendav tähtaeg). Kohus on eelnimetatud asjaolude väljatoomise kohustust ja tõendamiskoormist kostjale selgitanud (t lk-d 93, 94). Pooled ei vaidle selle üle, et 16.05.2013.a esitas kostja hagejale 11.05.2012.a sõlmitud kokkuleppest taganemise avalduse, mille hageja on kätte saanud. Lepingust taganemise üheks eelduseks on see, et teine lepingupool (hageja) on oluliselt lepingut rikkunud. Kostja seisukohtadest nähtuvalt peab kostja oluliseks lepingurikkumiseks seda, et hageja ei täitnud oma kohustust ennast 01.06.2012.a elamust välja kirjutada. Kostja on esitanud kohtule tõendi, millest nähtub, et rahvastikuregistris aadressile XXXXXX XXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXX XXX X on 14.02.2014.a seisuga registreeritud elanikuks ka hageja (t lk-d 115, 116). Esmalt tuleb tuvastada, kas hagejal oli pooltevahelisest kokkuleppest tulenevalt kohustus end elamust välja kirjutada. Kokkuleppe p 1 sätestab, et „HM vabastab elamu aadressil XXXXX XXX X, XXXXXXXX XXXX, XXXXXX XXXX hiljemalt 01.06.2012.a.“. Nimetatud kokkuleppe punkt ei sätesta hagejale kohustust ennast elamust välja kirjutada. Kohtu hinnangul tuleneb eelnimetatud punktist hagejale asja (kinnisasja) tagastamise kohustus ja pärast 01.06.2012.a ei ole õiguslikku alust asja (kinnisasja) kasutamiseks. Kohtu hinnangul ei hõlma (kinnisasja) tagastamise kohustus kohustust ennast elamust välja kirjutada, sest rahvastikuregistrisse kantud andmetel on üldjuhul informatiivne ja statistiline tähendus (RRS § 6 lg 1). Kostja valdust ja omandiõigust ei piira ja ei riku asjaolu, et hageja on rahvastikuregistris registreeritud elanikuks kõnealusele aadressile. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kohus, et hagejal ei olnud pooltevahelisest kokkuleppest tulenevalt kohustust end elamust välja kirjutada. Seega ei ole hageja rikkunud kokkuleppe p-s 1 toodud kohustust. Kostja on lisaks märkinud, et kokkuleppe kohaselt kohustus hageja 1. juuniks 2012.a majast välja kolima. Kostjale teadaolevalt viibis hageja 01.06.2012.a välisriigis, mistõttu oli kostjale selge, et kolimist kokkuleppes sätestatud tähtpäevaks ei toimu ning kostja alustas kolimistöödega ise, tassides kokkuleppe p-s 2 nimetatud esemed elamust välja. Eeltoodust nähtuvalt võib kostja tugineda ka sellele, et hageja on rikkunud kokkuleppe p-st 2 tulenevat kohustust. Seetõttu tuvastab kohus, kas hageja on rikkunud kokkuleppe p 2. Kokkuleppe p 2 sätestab, et „HM-l on õigus elamust kaasa võtta: magamistoa mööbel (voodi, 2xöökapp, kummut); elutoa mööbel (3xdiivan ja sektsioon); köögilaud ja 5xköögitool“. Kohus asus seisukohale, et hageja on nimetatud lepingupunkti järgi õigustatud isik, mitte kohustatud isik. St, et nõudeõigus kuulub hagejale ja hagejal on õigus nõuda kokkuleppe p-s 2 nimetatud asjade väljaandmist. Hageja ei ole nimetatud lepingupunkti järgi kohustatud isik ehk võlgnik. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kohus, et hagejale ei tulene kokkuleppe p-st 2 kohustust kaasa võtta nimetatud esemed. Seega ei ole hageja rikkunud kokkuleppe p 2. Järgnevalt kontrollis kohus, kas kostja on välja toonud asjaolud, millest nähtub, et hageja on rikkunud kokkuleppe p 3. Kokkuleppe punkt 3 sätestab, et „HM tasub hiljemalt 20.05.2012 PLile 256 eurot, ülekandega arveldusarvele nr XXXXXXXXXX Swedbankis“. Kostja on välja

6(12)

Tsiviilasi nr: 2-13-24233 toonud, et 14.02.2014.a seisuga on hageja õigeaegselt täitnud kohustuse tasuda kostjale 256 eurot (t lk 107). Seega puudub vaidlus selles, et kokkuleppe alusel on hageja tasunud kostjale 256 eurot. Seega ei ole hageja rikkunud kokkuleppe p-s 3 toodud kohustust. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kohus, et hageja ei ole pooltevahelist kokkulepet rikkunud. Kuivõrd hageja ei ole kokkulepet rikkunud, ei saa kohus hinnata VÕS § 116 tähenduses olulise lepingurikkumise olemasolu. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja kasutada lepingust taganemist õiguskaitsevahendina, sest ei ole täidetud selle õiguskaitsevahendi kohaldamise eeldused. Kostjapoolne lepingust taganemine ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Kuigi kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ei ole pooltevahelist kokkulepet rikkunud, asus kohus lisaks seisukohale, et kostja ei ole taganemisavaldust hagejale esitanud ka mõistliku tähtaja jooksul, mistõttu ei ole täidetud lepingust taganemise kolmas eeldus (eeldus: taganemisavaldus on esitatud hagejale mõistliku tähtaja jooksul, vt ka eeltoodud lepingust taganemise eelduste loetelu). VÕS § 118 lg-le 1 tuginedes peavad olema täidetud vähemalt järgmised alused: 1) lepingust taganemise avaldus on tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. – Kohus selgitas kostjale, et kostjal tuleb välja tuua, millal sai kostja olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama ja selgitama, kas kostja tegi lepingust taganemise avalduse hagejale mõistliku aja jooksul. Kohus selgitas kostjale, et kohus peab kindlaks määrama mõistliku aja, mille jooksul võis kostja lepingust taganeda. Kohus arvestab, et mõistlik aeg peab sisaldama rikkumise või tähtaja möödumise teadvustamist, oma võimaluste kaalumist ja hindamist, alternatiivide otsimist lepinguga saavutada soovitu asendamiseks jne (vt kohtu selgitused kostjale – t lk-d 93, 94).; 2) ja kostja andis hagejale VÕS § 114 kohaselt täiendava täitmise tähtaja. – Kohus selgitas, et kostjal tuleb välja tuua, millal andis kostja hagejale täiendava tähtaja ja millise tähtaja kostja hagejale määras (t lk-d 93, 94).; 3) ja VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. – Kohus selgitas, et kostjal tuleb välja tuua, millal möödus kostja poolt hagejale määratud täiendav tähtaeg (t lkd 93, 94). Kostja tõi välja järgmised asjaolud. Kostja võttis hagejaga 20.06.2012.a ühendust ja küsis mh, kas hageja on ennast elamust välja kirjutanud. Hageja vastas, et ei ole veel jõudnud ning kostja palus hagejal seda esimesel võimalusel teha. Kostja leidis, et sellega andis ta hagejale vastavalt VÕS § 114 lg-le 1 täiendava tähtaja. Veebruaris 2013 saabus elamu aadressile hageja nimele trahviteade, mistõttu tekkis kostjal kahtlus, et hageja on võib olla endiselt elamusse sisse kirjutatud. Vahetult enne 01.05.2013.a uuris kostja rahvastikuregistrist, kas hageja on ennast elamust välja kirjutanud, kuid selgus, et ei ole. Hageja jättis elamu tähtaegselt vabastamata ning vaatamata täiendavale tähtajale hageja elamut ei vabastanud, mistõttu leidis kostja, et tal on tekkinud alus kokkuleppest taganemiseks. Kostja leidis, et täiendav tähtaeg elamu vabastamiseks oli möödunud ning et ta tegi taganemise avalduse mõistliku aja jooksul (vähem kui ühe kuu jooksul) pärast seda, kui sai olulisest rikkumisest teada. Eeltoodust nähtub, et kostja võis hagejapoolsest rikkumisest teada saada 20.06.2012.a, kui kostja hagejaga ühendust võttis ja veebruaris 2013, kui saabus elamu aadressile hageja nimele trahviteade, mistõttu tekkis kostjal kahtlus, et hageja on võib-olla endiselt elamusse sisse kirjutatud ja vahetult enne 01.05.2013.a, kui kostja sai rahvastikuregistrist teada, et hageja ei ole ennast elamust välja kirjutanud. Kohtu hinnangul tuleb lugeda, et kostja sai rikkumisest teada 20.06.2012.a. Hilisemad asjaolud (mis ilmnesid veebruaris 2013 ja vahetult enne

7(12)

Tsiviilasi nr: 2-13-24233 01.05.2013.a) saavad vaid kinnitada rikkumise olemasolu, kuid ei loo uut teadasaamist rikkumisest. Kohtu hinnangul ei ole kostja hagejale ka täiendavat tähtaega määranud. Tähtaeg tuleb määrata selliselt, et lepingut rikkunud poolele oleks üheselt arusaadav, milline tähtaeg on talle rikkumise kõrvaldamiseks antud ja et täiendava tähtaja tulemusteta möödumisega võib teine lepingupool kasutada seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid (nt lepingust taganeda). Kostja ei ole välja toonud, millise tähtaja kostja hagejale määras ja millal möödus hagejale määratud täiendav tähtaeg. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et ei ole täidetud lepingust taganemise eeldused. Kostjapoolne lepingust taganemine ei oma õiguslikku tähendust. Kostja on esitanud kohustuse täitmisest keeldumise vastuväite. Seetõttu selgitas kohus kostjale VÕS §-des 110 ja 111 sätestatud täitmisest keeldumise aluseid ja (t lk-d 93, 94). VÕS §-le 100 tuginedes peavad olema täidetud vähemalt järgmised alused: 1) kostjal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh tuleb välja tuua nõude sissenõutavaks muutumise aeg ja hageja poolt täidetava kohustuse sisu ja kohustuste rikkumise fakt); 2) hageja ja kostja nõuete vahel peab olema piisav seos, st nõuded peavad olema seotud. Kohus on eelnimetatud asjaolude väljatoomise kohustust ja tõendamiskoormist kostjale selgitanud (t lk-d 93, 94). Eelnevalt tuvastas kohus, et hageja ei ole pooltevahelist kokkulepet rikkunud. Hageja on kokkuleppest tulenevad kohustused täitnud. Kohus asus seisukohale, et kostjal ei ole VÕS § 110 järgi alust hageja ees 10 978,52 euro tasumise kohustuse täitmisest keeldumiseks. VÕS §-le 111 tuginedes peavad olema täidetud vähemalt järgmised alused: 1) vastastikuse kehtiva lepingu olemasolu, millest tulenevad pooltele vastastikused põhikohustused; 2) vastastikused kohustused on täitmata (kohustus peab olema sissenõutav ja veel täitmata); 3) vastastikused kohustused tuleb täita samaaegselt või täitmisest keelduda sooviv pool peab täitma kohustused pärast teist poolt. Kohus on eelnimetatud asjaolude väljatoomise kohustust ja tõendamiskoormist kostjale selgitanud (t lk-d 93, 94). Kostja tõi välja järgmised asjaolud. Hageja ja kostja vahel sõlmiti vastastikuste kohustustega kokkulepe, mille kohaselt hageja põhikohustuseks oli tähtaegselt elamu vabastada ning kostja kohustuseks talle elamu vabastamise eest tasuda. Kostja nõue elamu vabastamiseks on muutunud sissenõutavaks ning 14.02.2014.a seisuga on hageja kohustus vabastada elamu endiselt täitmata. Kokkuleppe kohaselt kohustus esmalt hageja omapoolsed kohustused täitma. Kostja leidis, et hageja on jätnud täielikult täitmata kohustuse elamu vabastada, mistõttu on kostjal õigus keelduda raha maksmisest. Kohtu hinnangul ei ole täidetud VÕS §-s 111 sätestatud alused kohustuse täitmisest keeldumiseks. Hageja nõude aluseks on kokkuleppe p 4, mille kohaselt on kostja kohustatud hagejale tasuma teostatud tööde katteks kahes osas vastavalt määratud kuupäevadel. Pooltevahelisest kokkuleppest ei tulene pooltele vastastikuseid kohustusi (vt kohtuotsuse p-s 10 väljatoodud lepingutingimused). Vastastikused kohustused peavad olema soorituse ja vastusoorituse kujul, näiteks võib lepingupool keelduda kaupa üle andmast, kuni ostja on talle selle eest maksnud. Lisaks tuvastas kohus eelnevalt, et hageja ei ole pooltevahelist kokkulepet rikkunud. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kostjal ei ole VÕS § 111 järgi alust hageja ees 10 978,52 euro tasumise kohustuse täitmisest keeldumiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 10 978,52 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 113,15 eurot ja viivise alates 17.05.2013 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse kohase tasumiseni. Kohus selgitas, et hageja on hagiavalduses ekslikult märkinud sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 113,50 eurot. Kuivõrd hageja on selgelt

8(12)

Tsiviilasi nr: 2-13-24233 välja toonud, et viivis alates 01.09.2012.a kuni 16.05.2013.a on 78,65 eurot ja viivis alates 01.05.2013.a kuni 16.05.2013.a on 34,50 eurot (78,65+34,50=113,15), lähtus kohus sellest, et sissenõutavaks muutunud viivise summa on 113,15 eurot. Eelnevalt tuvastas kohus, et täidetud on kokkuleppe p-s 4 sätestatud alused nõuda kostjalt 10978,52 euro tasumise kohustuse täitmist. Samuti tuvastas kohus, et hageja ei ole pooltevahelist kokkulepet rikkunud, mistõttu kostjapoolne lepingust taganemine ei oma õiguslikku tähendust. Samuti tuvastas kohus, et kostjal ei esine hageja ees kohustuse täitmisest keeldumise aluseid. Eeltoodust ja VÕS § 8 lg-st 2, § 76 lg-st 1 ja § 101 lg 1 p-st 1 tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele. Kostja on hagejale tasunud 5000 eurot. Seega on kokkuleppe alusel tasumata 10 978,52 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 113,15 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva seadusest tuleneva viivise. Kostja ei ole hageja poolt hagis toodud viivise suuruse ega kujunemise osas vastuväiteid esitanud. Hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Apellatsioonkaebus

9(12)

Tsiviilasi nr: 2-13-24233 tõendab, et on elamu ehitustöödega seoses kulutusi teinud. Kohus on kõnealuse asjaolu otsuse tegemisel tähelepanuta jätnud. Seega hageja nõue kulutuste hüvitamiseks on alusetu. Kohtu hinnang, et kostja ei ole taganemisavaldust esitanud hagejale mõistliku tähtaja jooksul, kuna tuleb lugeda, et kostja sai rikkumisest teada 20.06.2012.a, on väär. Kohus on seisukoha võtmisel kohaldanud valesti materiaalõigusnormi ja jätnud vajaliku õigusnormi kohaldamata. Antud juhul on kohus tuvastanud, millal kostja võis kokkuleppe rikkumisest teada saada, kuid on jätnud tuvastamata, millal sai kostja kokkuleppe olulisest rikkumisest teada. Kostja kinnitas, et sai kokkuleppe olulisest rikkumisest teada veebruaris 2013, hageja kõnealust väidet maakohtus vaidlustanud ei ole. Kostja leiab jätkuvalt, et esitas taganemisavalduse mõistliku aja jooksul peale kokkuleppe olulisest rikkumisest teadasaamist. 2 kuud taganemise otsuse tegemiseks on mõistlik tähtaeg, kostja taganes kokkuleppest 16.05.2013.a. Kostja ei nõustu ka maakohtu hinnanguga, et kostja ei ole hagejale täiendavat tähtaega määranud. 20.06.2012.a andis kostja hagejale täiendava tähtaja elamu vabastamiseks, paludes elamu vabastada esimesel võimalusel. Ajamäärang „esimesel võimalusel“ tähendab viivitamata, millise sõna tähendus peaks hagejale arusaadav olema, kuna tegemist on käibesõnaga. Hageja ei kirjutanud ennast elamust välja ka täiendava tähtaja jooksul, millest kostja sai teada alles veebruaris 2013. Kostja hinnangul on seega kokkuleppest taganemise materiaalsed eeldused täidetud. Isegi, kui väita, et kostja hagejale täiendavat tähtaega rikkumise kõrvaldamiseks ei andnud, pole kohus põhjendanud, miks kostjal pole õigust kokkuleppest taganeda VÕS § 116 lg 2 p 2 alusel, kuigi kostja on alternatiivselt kõnealusele punktile tuginenud. Eeltoodust tulenevalt omab kostjapoolne kokkuleppest taganemine õiguslikku tähendust, kuna hageja ei täitnud kohustust vabastada tähtaegselt vaidlusalune elamu, arvestades seejuures asjaoludega, et elamust kolis hagejale kuuluvad vallasasjad sh kokkuleppe p-s 2 nimetatud esemed välja kostja ning vaatamata kostja poolt antud täiendavale tähtajale jättis hageja ennast elamust välja kirjutamata ja pole seda 14.02.2014.a seisuga teinud. Vastustaja seisukoht

10(12)

Tsiviilasi nr: 2-13-24233 lepingu p-s 2 nimetatud mööbliesemed, mille kaasavõtmise õigus hagejal lepingus kokku lepiti. Pooltevahelises lepingus on selgesõnaliselt määratletud, et kostja maksab hagejale 15 978,52 eurot elamus teostatud tööde katteks. Seega määratleti poolte kokkuleppes see, kui suures ulatuses tuleb kostjal hüvitada hagejale elamus tehtud tööd ning elamus tehtud tööde hüvitamiseks sõlmiti ka kõnealuse raha maksmise kohustus. Seega, isegi siis, kui hageja oleks pannud toime lepingurikkumise sellega, et ei vabastanud väidetavalt elamut õigeaegselt ning isegi siis, kui hagejapoolset väljakirjutamata jätmist saaks käsitleda lepingurikkumisena, ei vabastaks see kostjat elamule tehtud kulutuste hüvitamise kohustusest. Kuivõrd kostja leppis hagejaga kokku, et kostjal tuleb hüvitada hagejale elamus tehtud kulutuste katteks konkreetne rahasumma, tulnuks kostjal tõendada, et hageja elamus töid ei teinud ning sellega seoses kulutusi ei kandnud või kandis kulusid väiksemas summas. Käesoleval juhul võib kokkulepet käsitleda kostja poolt võla tunnistamisena, mille üheks tagajärjeks on, et selleks, et kostja vabaneks võla tasumise kohustusest, tuleks tal tõendada, et hageja elamule kulutusi ei teinud, või et hageja tegi elamule kulutusi väiksemas ulatuses. Tegemist ei olnud tasuga väljakolimise eest.

11(12)

Tsiviilasi nr: 2-13-24233

allkirjastatud digitaalselt Reet Allikvere

allkirjastatud digitaalselt Ülle Jänes

allkirjastatud digitaalselt Kaupo Paal

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.