AS INGES KINDLUSTUS hagi AR vastu kahju hüvitamiseks Harju Maakohtu 14.06.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS INGES KINDLUSTUS apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3737,42 eurot
Istugi toimumise aeg
13.10.2014
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS INGES KINDLUSTUS (registrikood 10089395), lepinguline esindaja Moonika Möller Kostja AR (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi
Resolutsioon
1.Rahuldada apellatsioonkaebus. Tühistada Harju Maakohtu 14.06.2013 otsus ja rahuldada AS INGES KINDLUSTUS hagi AR vastu. Mõista välja AR-lt 3 737.42 krooni AS INGES KINDLUSTUS kasuks.
2.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad AR kanda.
3.Jätta rahuldamata AS INGES KINDLUSTUS ringkonnakohtule esitatud taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu
tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.20. märtsil 2010 kell 15.30 toimus Tallinna linnas Peterburi tee 73 juures liiklusõnnetus, milles kostja alaealine poeg juhtis sõidukit Renault ning sõitis otsa pargitud sõidukile Opel Zafira, mis saadud löögist paiskus otsa tema kõrvale pargitud sõidukile Opel Frontera. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju Opelite omanikele. Kuna kahju põhjustanud sõiduki valdaja tsiviilvastutus oli õnnetuse hetkel kindlustatud hageja väljastatud liikluskindlustuse lepinguga, siis liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) kohaselt käsitles juhtumit ja hüvitas tekitatud kahju hageja. Hageja hüvitas sõidukite taastusremondi kulud 9600 krooni (613 euro 55 sendi, Opel Frontera) ja 42 000 krooni (2684 euro 29 sendi, Opel Zafira) ulatuses. Samuti on hageja kandnud juhtumi käsitlemise kulud 6878 krooni (439 eurot 58 senti). Kuna kostja poeg põhjustas liiklusõnnetuse, juhtides sõidukit vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust omamata, tekkis hagejal kostja vastu tagasinõudeõigus. Kuivõrd kostja poeg oli õnnetuse hetkel 14-aastane, siis vastutavad vanemad tema tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kuna liiklusõnnetuse hetkel juhtis sõidukit kostja alaealine poeg, siis oli tema liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki valdajaks. OÜ Kemmerling kui kahju tekitanud sõiduki rentnik ei olnud õnnetuse hetkel sõiduki Renault valdaja. Kui sõidukit kasutab OÜ Kemmerling töötaja tööülesannete täitmisel, on OÜ Kemmerling sõiduki otseseks valdajaks ja töötaja valduse teenijaks. Sõiduki võttis oma valdusesse kostja poeg, kes lõpetas sellega OÜ Kemmerling valduse. Hageja nõue on esitatud LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel, mis ei näe piirangut tagasinõude summale, vaid lubab tagasi nõuda kogu kannatanule hüvitatud summa. OÜ Kemmerling territooriumil toimunud õnnetuse puhul on tegu teeliikluses toimunud õnnetusega ning kindlustusandjal tekkisid seadusest tulenevad kohustused kahjujuhtumit käsitleda ja kahju hüvitada. Kui kindlustusandjal oli kohustus kahju hüvitada liikluskindlustuse seaduse alusel, annab seadus kindlustusandjale ka õiguse tagasinõudeks, kui kahju tekitaja juhtis sõidukit ilma juhtimisõiguseta. Hagejal on regressiõigus tulenevalt LKindlS § 48 lg 2 p-st 4 kas sõiduki valdaja või omaniku vastu, kelleks on vastavalt kostja alaealine poeg või Danske Bank A/S. Seega on hagejal tagasinõudeõigus kas kostja alaealise poja või Danske Bank A/S vastu, mitte üksnes lepingupoole vastu. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Sõiduki Renault liikluskindlustuse lepingu oli sõlminud liiklusvahendi valdaja OÜ Kemmerling, mille tõttu on viimane vastutav tema hallataval territooriumil toimuva eest. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et kostja alaealine poeg, kes juhtis sõidukit Renault, oleks sõlminud kindlustuslepingu, st oleks olnud lepingupooleks. Kuna nõude esitamise tähtaeg on 18 kuud, siis aegus hageja nõue 21. septembril 2011. Tagasinõude maksimaalne suurus on 30% hüvitise summast, kuid mitte rohkem kui 7000 krooni (447 eurot 38 senti). Kostja palus kohtul lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 lg-st 1, kuna kostja on raskes majanduslikus seisukorras. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus jättis 14. juuni 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Liiklusõnnetuse toimumist puudutavatest tõenditest nähtub, et kostja poja juhitud sõiduk Renault sõitis
otsa pargitud sõidukile Opel Zafira, mis omakorda paiskus otsa sõidukile Opel Frontera. Kostja pojal puudus sõiduki juhtimise õigus ning tagurdamisel ei veendunud ta manöövri ohutuses. Kostja on juhtunu kohta koostatud kirjelduses avaldanud, et tema poeg tegi avarii, proovides bussipargi territooriumil autosõitu. Hagejal oli kahju põhjustanud sõiduki suhtes sõlmitud tähtajatu liikluskindlustuse leping. Sõiduk kuulus Danske Bank A/S Eesti filiaalile. Lepingu oli sõlminud sõiduki rentnik OÜ Kemmerling. Maakohus leidis, et nõue ei ole aegunud. Samuti leidis maakohus, et hageja soovitud hüvitise piiramine 30%-le ei ole võimalik. Kostja poeg oli õnnetuse põhjustamise ajal 14-aastane. Seega vastutas kostja tema tegevuse eest sõltumata süüst ning kostja ei saa vastutusest vabanemiseks väita, et ta vastutab vaid tahtluse korral (VÕS § 1053 lg 2). Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi kahju ärahoidmiseks kõik, mida oleks saanud mõistlikult oodata. Vastupidi, ei vaieldud selle üle, et kostja ise andis sõiduki võtmed üle oma pojale. Riigikohus on leidnud, et LKindlS § 5 lg-s 2 käsitletakse sõiduki valdajana just sõidukit juhtinud füüsilist isikut ning selles mõttes on sõiduki valdaja mõiste liikluskindlustuse seaduses laiem kui asjaõigusseaduses (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-06). Viidatud seisukohast tuleneb eeskätt see, et kui sõidukit faktiliselt juhtinud isik põhjustas kindlustatud sõidukiga kellelegi kahju, on ta kindlustatuks sõltumata sellest, kas ta oli sõiduki omanik või õigustatud kasutaja või mitte. Hageja on esitanud kostja vastu nõude § 48 lg 2 p 4 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib tagasinõude esitada kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõiduki juhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Kohustusliku vastutuskindlustuse puhul ei omanda kindlustusandja pärast kahju hüvitamist kannatanu õiguslikku positsiooni ning ta saab tagasinõude esitada vaid selgelt seaduses sätestatud alustel ja seaduses nimetatud isikute vastu (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-06). LKindlS § 48 lg 2 p 4 tõlgendamisel on Riigikohus leidnud, et nimetatud alusel tagasinõude esitamise üheks eelduseks on sõiduki juhtimise üleandmine isikule, kellel ei olnud juhtimisõigust. Riigikohus rõhutas, et § 48 lg 2 p 4 kehtestas sõiduki valdaja vastutuse, kui ta ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust, ja sõiduki omaniku vastutuse, kui viimane andis sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Kostja ei ole sõiduki omanik ning sõiduki omanikuks olev Danske Bank A/S Eesti filiaal ei andnud sõiduki juhtimist üle juhtimisõiguseta alaealisele. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi LKindlS § 48 lg 2 p 4, mis tõi kaasa ebaõige lahendi. Nimetatud sättest tuleneb kaks alternatiivset võimalust tagasinõude esitamisele: esiteks on võimalik esitada regressnõue sõidukit juhtimisõiguseta juhtinud isiku elik faktilise valdaja vastu; teiseks on kindlustusandjal õigus esitada regressnõue isiku vastu, kes andis sõiduki juhtimise üle juhtimisõiguseta isikule. Isikuks, kes juhtimise üle andis, saab pidada sõiduki valdajat, kes vahetult võimaldas juhtimisõiguseta isikul rooli istuda. LKindlS § 5 eristab ning sisustab mõisteid valdaja ning omanik. LKindlS § 48 lg 2 reguleerib olukordi, millal on kindlustusandjal või garantiifondil õigus esitada tagasinõue sõiduki valdaja ja/või sõiduki omaniku vastu. Kohustatud isikute ringi tuleb nimetatud lõikes ühtsena tõlgendada, s.t valdaja mõiste ei saa olla § 48 lõike 2 erinevates punktides erineva sisuga. Liikluskindlustuse lepingu pooleks saab
LKindlS § 5 lg 1 ja VÕS § 522 lg 1 kohaselt olla ainult sõiduki omanik. Sõiduki valdaja saab olla lepingu pooleks ainult siis, kui ta on sõiduki omanik. Mõistet “valdaja” tuleb LKindlS § 48 lg 2 kontekstis tõlgendada vastavalt LKindlS § 5 lg-s 2 antud definitsioonile. Vastustaja, kes oli Kemmerling OÜ töötaja, kellele oli antud õigus sõiduki kasutamiseks tööülesannete täitmisel, andis sõiduki valduse üle oma alaealisele pojale. Kuigi pojal polnud õigust nimetatud sõidukit vallata ja ta oli alaealine, siis oli sõiduk tema tegeliku kontrolli all ning seega saab teda pidada ka sõiduki valdajaks. Tagasinõue isiku vastu, kes andis sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule, on realiseeritav juhul, kui juhtimise üleandjaks on sõiduki omanik või valdaja. Analoogselt LKindlS § 48 lg 2 p-s 3 kirjeldatud juhtimise üleandmisega peaks ka käesoleval juhul olema tegemist vähemalt hooletu üleandmisega. Sõiduki omanikuks oli Danske Bank A/S Eesti filiaal. Sõidukit rentis Kemmerling OÜ. Kemmerling OÜ ei andnud sõiduki juhtimist üle alaealisele isikule. Sõiduk oli antud tööülesannete täitmiseks kasutada vastustajale, kes sel ajal faktiliselt ka sõidukit valdas. Liiklusõnnetuse hetkel sõidukit juhtinud RR oli sõiduki rooli lubanud tema isa, sõiduki valdajaks olnud vastustaja AR. Seega on tõendatud lisaks sõiduki juhtimisele ilma juhtimisõiguseta ka vastustaja poolt sõiduki juhtimise üleandmine juhtimisõiguseta isikule. Järelikult tekkis apellandil õigus esitada tagasinõue nii vastustaja alaealise poja vastu, kes juhtis sõidukit vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust omamata, kui ka vastustaja vastu, kes valdas sõidukit ja andis juhtimise üle juhtimisõiguseta isikule. Kuivõrd kostja poeg oli õnnetuse hetkel 14-aastane, siis VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vastutavad vanemad tema poolt tekitatud kahju eest. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik
6.30.12.2013 lahendiga jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu lahendi muutmata. Hageja esitas ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus oma 14.mai 2014 otsusega rahuldas ja saatis asja sisuliseks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab asjas teha uue lahendi (TsMS § 657 lg 1 p 2). Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. I
8.Käesolevas asjas tehtud lahendis on Riigikohus asunud õiguse tõlgendamisel seisukohale, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõtteks ei ole see, et kindlustuslepingu sõlminud pool võtab ainuüksi lepingu sõlmimisega enda kanda need kohustused, mis võivad tekkida võimaliku liikluskahju tagajärjel, mille tekitab sõiduki üle tegelikku võimu teostav isik. Teiselt poolt ei saa olla tagasinõudeõiguse välistamise aluseks see, kui sõiduki juhtimise õiguse alaealisele üle andnud isik ei ole lepingupoolena osalenud kindlustuslepingu sõlmimises. Samale seisukohale on Riigikohus LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldamisel jõudnud ka 12. septembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-77-05 tehtud otsuses. Nimetatud otsuse p-s 14 leidis Riigikohus, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel ei teki omaniku vastutust siis, kui ta ei ole sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isikule üle andnud.
Eelmise seisukoha juures on oluline arvestada, et LKindS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude. Näiteks juhul, kui sõiduki juhtimise üleandmine vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule ei tooks kaasa deliktiõiguslikku vastutust üleandjale, ei oleks võimalik üleandja vastu tagasinõuet LKindS § 48 lg 2 p 4 alusel esitada. Praeguses asjas võib kostja teo õigusvastasus tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja lgst 3 ning liiklusseaduse § 202 lg-st 1, mis näeb ette rahatrahvi mh mootorsõiduki omanikule või valdajale vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku mootorsõidukit juhtima lubamise eest. II
9.Ringkonnakohtu istungil selgitas apellant, et hagi esitamisel ei olnud hagejale teada, kuidas sattusid autovõtmed kostja poja kätte. Nimetatu selgus esmakordselt kostja 15.02.2013 menetlusdokumendi pst 9. Kostja selgitas, et andis autovõtmed seoses lumekoristuse vajadusega pojale auto ümberteisaldamiseks. Toimikust nähtub, et hageja nimetatud asjaolu oma edaspidistes menetlusdokumentides otsesõnu ei rõhutanud, samas ei vaielnud ta vastu kostja esitatud väitele ja tugines nimetatud asjaolule apellatsioonkaebuse õigusnormi tõlgendamise küsimust analüüsides. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et kostja andis võtmed üle oma alaealisele pojale. Nimetatust nähtub, et hageja tugines ka nimetatud väitele. III
10.Maakohus tuvastas õigesti kahju tekkimise asjaolud ja suuruse. Õige on maakohtu seisukoht, et nõue ei olnud aegunud ja puuduvad piirangud kostja tagasinõude suurusele. Seega puudusid alused hüvitise piiramiseks. Nimetatud osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ja neid ei korda. IV
11.Juhtimisõiguse üleandmine juhtimisõiguseta isikule on seadusest tuleneva kohustuse rikkumine, tegemist on kaitsenormiga ja sellisel juhul saab rääkida sellest, et kostja kui sõiduki valdaja rikkus oma lepinguvälist kohustust hageja kui võlausaldaja ees, kui lubas oma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta poja autot juhtima (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3, liiklusseaduse § 202 lg 1).
12.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja vastutab VÕS § 1053 lg 2 alusel kui lapsevanem sõltumata oma süüst 14-18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui ta ei tõenda, et on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekkimist. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja poeg oli õnnetuse hetkel 14-aastane ja kostja ei toonud esile asjaolusid, mida ta tegi kahju ärahoidmiseks. Seega tuleb kostjalt välja mõista LiKS § 48 lg 2 p 4 alusel 3 737.42 eurot hageja kasuks. V
13.Seoses maakohtu otsuse tühistamisega tühistab ringkonnakohus ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse ja jätab menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jäävad tulenevalt apellatsioonkaebuse rahuldamisest kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
14.Ringkonnakohtul puudub seadusest tulenevalt alus määrata lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka nende suurus, kuna käesoleval juhul ei ole tegemist TsMS § 1741 lg-s 1 märgitud kohtulahendiga. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1).
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Otsus parandatud 05.11.2014 määrusega
RESOLUTSIOON
1.Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2014 otsuse resolutsiooni punktis 1 esinev ilmne ebatäpsus ja lugeda õigeks järgmine sõnastus: „ Rahuldada apellatsioonkaebus. Tühistada Harju Maakohtu 14.06.2013 otsus ja rahuldada AS INGES KINDLUSTUS hagi AR vastu. Mõista välja AR-lt 3 737.42 eurot AS INGES KINDLUSTUS kasuks. “
2.Toimetada määrus kätte kõigile isikutele, kellele on kätte toimetatud 19.10.2014 kohtuotsus (TsMS § 447 lg 3).
3.Käesoleva kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes vandeadvokaadi vahendusel 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest (TsMS § 447 lg 4).
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.