Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Andres Lusmägi (Andres Lusmägi Advokaadibüroo OÜ, Keemia 23-1, 10616 Tallinn, e-post: [email protected]). kirjalik menetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud (sh kostja riigi õigusabi kulud) hageja AS XXX kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja
pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt toimus 20.03.2010.a kell 15:30 Tallinna linnas Peterburi tee 73 juures liiklusõnnetus, milles kostja alaealine poeg juhtis sõidukit Renault Master (Portalnet) registreerimismärgiga XXX ning sõitis otsa pargitud sõidukile Opel Zafira registreerimismärgiga XXX, mis saadud löögist paiskus otsa tema kõrval pargitud sõidukile Opel Frontera registreerimismärgiga XXX. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju Opel Zafira omanikule XXX ja Opel Frontera omanikule XXX. Kuna kahju põhjustanud sõiduki valdaja tsiviilvastutus oli õnnetuse hetkel kindlustatud hageja poolt väljastatud liikluskindlustuse lepinguga, siis vastavalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) käsitles juhtumit ja hüvitas tekitatud kahju kindlustusandja.
2.06.04.2010.a kinnitatud otsuse kohaselt hüvitas hageja XXX sõiduki Opel Frontera taastusremondi kulud kokku 9600 krooni (613,55 euro) ulatuses. 13.04.2010.a kinnitatud otsuse kohaselt hüvitas hageja XXX sõiduki Opel Zafira taastusremondi kulud kokku 42 000 krooni (2684,29 euro) ulatuses. Samuti on hageja kandnud seoses juhtumi käsitlemisega kulusid summas 6878 krooni (439,58 eurot).
3.Hageja märkis, et kuna kostja poeg XXX põhjustas liiklusõnnetuse juhtides sõidukit vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust omamata, tekkis hagejal kostja vastu tagasinõudeõigus. Kuivõrd kostja poeg oli õnnetuse hetkel 14-aastane, siis vastutavad vanemad tema poolt tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist.
4.Hageja lisas, et ta on 14.04.2010.a ja 10.05.2010.a saatnud kostjale tagasinõudekirjad, kuid kostja pole nõuet tasunud ega muul viisil hagejaga kohtuvälisele kokkuleppele jõudnud. Hageja leidis, et kostja vastutab oma alaealise poja eest ning hagejal on tagasinõudeõigus kostja vastu summas 3737,42 eurot.
5.Hageja täpsustas oma 23.01.2013.a menetlusdokumendis, et valdus tähendab puhtfaktilist võimu asja üle ega sõltu sellest, kas valdajal on asja valdamiseks õigus või mitte. Samuti ei ole valduse omandamiseks nõutav teovõime ning ka lapsed võivad valduse omandada. Seetõttu leidis hageja, et kuna liiklusõnnetuse hetkel juhtis sõidukit kostja alaealine poeg, siis oli tema liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki Renault Master valdajaks.
6.Hageja märkis, et ka Riigikohus on oma 14. juuni 2006. a otsuse nr 3-2-1-48-06 punktis 11 leidnud, et LKindlS § 5 lg 2 käsitab valdajana just sõidukit juhtinud füüsilist isikut ning liikluskindlustuse seaduse mõttes saab valdajaks lugeda nii isikut, kes vastab AÕS §-s 33 sätestatud valdaja tunnustele, kui ka isikut, kes teostab sõiduki üle tegelikku võimu sõltumata sellest, kas see võim kvalifitseerub valdusena asjaõigusseaduse tähenduses. Hageja leidis, et liikluskindlustuse seaduse mõttes on valdaja mõiste seega laiem kui asjaõigusseaduses. Hageja viitas, et sama seisukohta on Riigikohus kinnitanud ka 19. juuni 2006. a otsuses nr 3-2-1-55-06 ning sellest tuleneb, et õnnetuse hetkel oli sõiduki valdajaks kostja alaealine poeg, kes juhtis sõidukit.
7.Täiendavalt selgitas hageja, miks ei ole võimalik esitada tagasinõuet XXX OÜ-le kui kahju tekitanud sõiduki rentnikule. Hageja on seisukohal, et XXX OÜ ei olnud õnnetuse hetkel sõiduki Renault Master valdaja. Kui sõidukit kasutab XXX OÜ töötaja tööülesannete täitmisel, on XXX OÜ sõiduki otseseks valdajaks ja töötaja valduse teenijaks. Hageja viitas AÕS § 39 lg-le 1 ja leidis, et vaidlusalusel juhul võttis sõiduki oma valdusesse kostja poeg, kes lõpetas sellega XXX
OÜ valduse. Kostja poeg oli sõiduki valdajaks sõltumata sellest, et ta oli alaealine ning tal puudus õigus sõiduki valdamiseks.
8.Faktilise võimu kaotamine valduse teenija poolt toob kaasa ka valdaja valduse kaotamise. Kui valduse teenija annab asja teisele isikule alaliselt üle nii, et teine saab valdajaks, siis senise valdaja valdus lõpeb. Hageja järeldas eelnevast et, kui XXX OÜ töötaja, kes oli õigustatud sõidukit kasutama, kaotas faktilise võimu auto üle kostja pojale, siis XXX OÜ valdus sellega lõppes ja kostja poeg sai kahju tekitanud sõiduki valdajaks.
9.Riigikohus on oma 3-2-1-10-04 otsuse nr 3-2-1-10-04 punktis 24 selgitanud, et vallasasja selle omaniku tahte vastaseks väljaminemiseks omaniku valdusest võib muuhulgas pidada ka seda, kui valduse teenija annab asja teise isiku faktilise võimu alla ilma omaniku nõusolekuta. XXX OÜ töötaja kui sõiduki rentniku valduse teenija poolt sõiduki alaealise isiku kasutusse andmine ilma rentniku nõusolekuta on käsitletav valduse üleminekuna XXX OÜ-lt kostja pojale.
10.Hageja leidis, et tal tekkis LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel tagasinõudeõigus kostja poja vastu. Kuna kostja poeg oli õnnetuse hetkel 14-aastane, vastutavad tema poolt tekitatud kahju eest vanemad. Kuna kostja vastutab oma alaealise poja poolt tekitatud kahju eest, siis on nõue esitatud temale. Hageja märkis, et kostja ei ole vastu vaielnud, et liiklusõnnetuse põhjustas tema alaealine poeg.
11.Hageja märkis oma 20.02.2013.a menetlusdokumendis, et talle jääb arusaamatuks, mille alusel kostja väidab, et hageja on seadnud end regressnõuet esitades varakahju hüvitise saajaks. Hageja selgitas, et tema tagasinõudeõigus tuleneb LKindlS § 48 lg-st 2, mis näeb ette kindlustusandja või Garantiifondi õiguse esitada tagasinõude nimetatud § 48 lõike 2 punktide 1-9 alusel. Hagejale jäi arusaamatuks, mille alusel kostja leidis, et tagasinõude esitamise aeg on 18 kuud. Hageja viitas TsÜS §-le 150 ja märkis, et nõue ei saa olla aegunud.
12.Hageja ei ole esitanud nõuet LKindlS § 48 lg 2 p-de 8 ja 9 alusel seetõttu, et sõiduki valdaja ei esitanud sõidukit ülevaatuseks ega kirjalikke dokumente. Nõue on esitatud LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel, mis ei näe piirangut tagasinõude summale, vaid lubab tagasi nõuda kogu kannatanule hüvitatud summa.
13.Hageja märkis, et käesoleval juhul ei ole tegu LKindlS § 3 lg-s 3 sätestatud eranditega. XXX OÜ territooriumil toimunud õnnetuse puhul on tegu teeliikluses toimunud õnnetusega ning kindlustusandjal tekkisid seadusest tulenevad kohustused kahjujuhtumit käsitleda ja kahju hüvitada. Kui kindlustusandjal oli kohustus kahju hüvitada liikluskindlustuse seaduse alusel, annab seadus kindlustusandjale ka õiguse tagasinõudeks, kui kahju tekitaja juhtis sõidukit ilma juhtimisõiguseta.
14.Hageja ei ole väitnud, nagu oleks liikluskindlustuse leping sõlmitud kostjaga või kostja pojaga. Vastavalt LKindlS §-le 2 oli kindlustatud sõidukit vallanud isiku vastutus. Vaidlusalusel juhul oli hageja poolt väljastatud liikluskindlustuse lepinguga kindlustatud kostja poja tsiviilvastutus. Kuna hageja oli kindlustanud kahju tekitanud isiku vastutuse, siis seetõttu oli just hagejal ka juhtumi käsitlemise ja kahju hüvitamise kohustus. Hagejale jäid arusaamatuks kostja viited delikti üldkoosseisul põhineva vastustuse loetelu ammendavuse kohta ning kahju põhjustaja hooletuse eelduse kohta.
15.08.05.2013.a leidis hageja, et kindlustusandjal on tagasinõude esitamise õigus kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu. Seega on kindlustusandjal kaks alternatiivset valikut, kelle vastu ta nõude esitab. Praegusel juhul on sõiduki omanikuks Danske Bank A/S Eesti filiaal. Viidates LKindlS § 5 lg-le 1 märkis hageja, et XXX OÜ oli lepingut sõlmides kindlustusvõtja esindajaks, kuid mitte kindlustusvõtjaks ehk sõiduki omanikuks. Hagejal on
regressiõigus tulenevalt LKindlS § 48 lg 2 punktist 4 kas sõiduki valdaja või omaniku vastu, kelleks on vastavalt kostja alaealine poeg või Danske Bank A/S. Seega on hagejal tagasinõudeõigus kas kostja alaealise poja XXX või Danske Bank A/S vastu, mitte üksnes lepingupoole vastu. Riigikohtu otsuses 3-2-1-4-10 esitatud seisukohad on õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel üksnes sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Järelikult ei tuleks praegusel juhul lähtuda varasemast Riigikohtu otsusest, millele kostja on oma seisukohtades viidanud.
16.Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-77-05 on samuti analüüsitud regressnõude esitamise õigust LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel. Riigikohus on öelnud nii seda, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõttes on omanik või valdaja üksnes lepingupool ja tagasinõude saab esitada üksnes lepingupoole vastu (RK TKo 3-2-1-4-10), kui seda, et valdaja vastutab üksnes siis, kui ta ei omanud vastava kategooria sõidukijuhtimise õigust ja omanik siis, kui ta andis sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõidukijuhtimise õiguseta isikule. Hageja märgib, et pole nõutud, et tegemist oleks lepingupoolega (RK TKo 3-2-1-77-05).
17.Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-77-05 järgi puuduks üldse antud juhul õigus esitada regressnõue sõiduki omaniku vastu, sest pole tuvastatud omaniku poolt sõiduki üleandmine juhtimisõiguseta isikule. Nõude saaks esitada üksnes valdaja vastu. Kuivõrd valdaja vastutuseks on nõutav, et valdaja juhtis sõidukit juhtimisõigust omamata, ei saaks esitada tagasinõuet XXX OÜ kui juriidilise isiku vastu, sest ei juriidiline isik ega tema töötaja ei juhtinud õnnetuse hetkel sõidukit. Seega eelmainitud Riigikohtu otsuse järgi ongi võimalik regressnõue esitada ainult kostja alaealise poja vastu.
KOSTJA VASTUVÄITED
18.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Sõiduki XXX (Renault Master) omanikuks on Danske Bank A/S Eesti filiaal ning sõiduki rentijaks ja kindlustusvõtjaks on XXX OÜ (registrikood XXX). Liiklusõnnetus toimus 20.03.2010.a Peterburi mnt 73, Tallinn, XXX OÜ haldusterritooriumil ning XXX OÜ renditava sõidukiga Renault Master registreerimismärgiga XXX. Sõiduki kui suurema ohu allika valdajaks oli XXX OÜ ning kindlustusandjaks oli AS XXX . Kostja selgitas, et liikluskindlustuse leping oli sõlmitud liiklusvahendi valdaja XXX OÜ poolt, mille tõttu on XXX OÜ vastutav tema poolt hallatavalt territooriumil toimuva eest. Kostja märkis, et kindlustusettevõtte põhikirjaliseks kohustuseks ongi tekkinud liikluskahjude hüvitamine kindlustusvõtjatele.
19.Kostja leidis, et kuna nõude esitamise tähtaeg on 18 kuud, siis aegus hageja nõue 21.09.2011.a. Samuti väitis kostja, et tagasinõude maksimaalne suurus on 30% hüvitise summast, kui mitte rohkem kui 7000 krooni (447,38 eurot). Kostja oli seisukohal, et kuna sõiduki valdajaks oli XXX OÜ, siis ei ole kostja vastu esitatud hagi põhjendatud ega asjakohane.
20.15.02.2013.a leidis kostja täiendavalt, et kahju hüvitamise nõuet on õigus esitada 18 kuu jooksul ning kohtuvälised nõuete esitamised ei ole asjakohased nõuete aegumistähtaja arvutamisel. Kostja märkis, et kahju tekitati 20.03.2010.a ning nõue on aegunud. Kostja viitas LKindlS § 48 lg 2 p-dele 8 ja 9 ning leidis, et analoogiat kasutades on tagasinõude maksimaalne summa on 30% nõude summast, kuid mitte suurem kui 450 eurot.
21.Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli kostjal XXX töösuhe OÜ-ga XXX, kes andis kostjale üle auto kasutusõigused. Jääb arusaamatuks, kes oli auto tegelik valdaja ja vastutaja kinnisel territooriumil toimuva eest. Kostja leidis, et kahju hüvitamise nõue on XXX kui kolmanda isiku vastu esitatud alusetult.
22.Seadusest ei tulene, et kui kindlustusandjal on LKindlS § 48 lg 2 alusel õigus esitada regressnõue erineval alusel erinevate isikute vastu, vastutavad need isikud kindlustusandja ees solidaarselt. Hageja väide, mille kohaselt oli tsiviilvastutus õnnetuse hetkel kindlustatud kostjaga sõlmitud liikluskindlustuse lepinguga, ei vasta tõele. Samuti oli kostja seisukohal, et ei saa eeldada tema tahtlust kahju põhjustamisel, vaid hooletust. Eelnevat ei muuda asjaolu, et kostja andis autovõtmed oma pojale XXXle auto teisaldamiseks, mis oli vajalik lume koristamiseks.
23.Kostja palus kohtul lähtuda VÕS § 140 lg-st 1, kuna kostja on raskes majanduslikus seisukorras. Kostjal on mitmeid maksekohustusi, sh elatise tasumise kohustus (tsiviilasi nr 2-0850468). Kostja märgib, et tema igakuiselt kättesaadav raha on 140 eurot, kuna ülejäänud raha peab kinni kohtutäitur. Samuti on kostja alates 01.02.2013 töötu ja maksevõimetu. Kostja oli seisukohal, et seoses kindlustusjuhtumi toimumisega oli suurema ohu allika valdajaks XXX OÜ, kes pidi vastutama oma kinnisel territooriumil toimuva eest.
24.Kostja märkis oma 01.04.2013.a menetlusdokumendis, et Riigikohus on 16.03.2010.a kohtuasjas nr 3-2-1-4-10 kohtuotsuse punktis 12 öelnud, et LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 eristatakse omanikku ja valdajat sõidukit juhtinud isikust. Selle sätte mõttes on omanik või valdaja isik, kes on sõlminud kindlustuslepingu, st lepingupool. Järelikult saab selle sätte järgi esitada tagasinõude üksnes lepingupoole vastu. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et kostja alaealine poeg XXX, kes juhtis sõidukit Renault Master, oleks sõlminud kindlustuslepingu, st oleks olnud lepingupooleks. Liikluskindlustuse lepingu nr XXX andmete väljatrükist nähtub, et kindlustusandjaks on hageja, sõiduki omanikuks on Danske Bank A/S Eesti filiaal, rentnikuks XXX OÜ. XXX OÜ on sõlminud kindlustuslepingu ja on lepingu pooleks, kelle vastu on võimalik esitada tagasinõue. Kostja arvates on hagi esitatud ebaõige isiku vastu ja seetõttu tuleb jätta rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
25.Arvestades hageja ja kostja seisukohti ning hinnanud kõiki tõendeid, leiab kohus, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
26.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) 20.03.2010.a toimus Tallinnas Peterburi tee 73 juures liiklusõnnetus, milles kostja juhtimisõiguseta 14-aastane poeg XXX sõitis sõidukiga Renault Master (registreerimismärk XXX) otsa pargitud sõidukile Opel Zafira (registreerimismärk XXX), mis saadud löögist paiskus otsa tema kõrval pargitud sõidukile Opel Frontera (registreerimismärk XXX); 2) kahju põhjustanud sõiduki suhtes oli sõlmitud kehtiv liikluskindlustuse leping hageja juures ning liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtis kindlustuslepingu alusel väljastatud poliis; 3) kahju põhjustanud sõiduki omanik oli Danske Bank A/S Eesti filiaal ja sõiduki rentnik XXX OÜ, kes oli sõlminud hagejaga kindlustuslepingu; 4) kostja oli kahju põhjustamise ajal OÜ XXX töötaja; 5) hageja on hüvitanud liiklusõnnetuses kannatanutele kahju summas 3297,84 eurot ja kandnud kahju käsitlemisega seotud kulusid summas 439,58 eurot.
27.Pooled vaidlevad selle üle, keda saab pidada sõiduki valdajaks õnnetuse toimumise hetkel ning kas nõue on esitatud õige isiku vastu. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas nõue on aegunud ning kas hagejal on õigus esitada kostja vastu tagasinõuet hagiavalduses toodud summas.
28.Käesolevas asjas kogutud tõendid tõendavad neid asjaolusid, milliste üle poolte vahel
tegelikult vaidlust ei ole. Liiklusõnnetuse toimumist puudutavatest tõenditest (toimiku lk 31-40) nähtub, et XXX juhitud sõiduki Renault Master sõitis 20.03.2010.a kell 15.30 otsa pargitud sõidukile Opel Zafira, mis omakorda paiskus otsa sõidukile Opel Frontera. XXX puudus sõiduki juhtimise õigus ning tagurdamisel ei veendunud ta manöövri ohutuses. Kostja on juhtunu kohta omakäeliselt koostatud kirjelduses (toimiku lk 36) avaldanud, et tema poeg sooritas avarii, proovides bussipargi territooriumil autosõitu.
29.Hagejal oli kahju põhjustanud sõiduki suhtes sõlmitud tähtajatu liikluskindlustuse leping (toimiku lk 41). Sõiduk kuulus Danske Bank A/S Eesti filiaalile. Lepingu oli sõlminud sõiduki rentnik OÜ XXX. Hageja 09.04.2010.a otsusega hüvitati kannatanule XXX sõidukile Opel Frontera tekitatud kahju summas 9600 krooni (ehk 613,55 eurot). Hüvitise väljamaksmise aluseks oli XXXOÜ remondipakkumine (tõendid toimiku lk 42-43). Hüvitis kanti üle sõiduki remontijale (maksekorraldus toimiku lk 47). Sõiduki Opel Zafira kahjustuste eest hüvitas kindlustusandja kannatanu XXX kahju summas 42 000 krooni (ehk 2684,29 eurot) samuti XXXOÜ pakkumise alusel (tõendid toimiku lk 48-54). Hüvitis kanti üle sõiduki remontijale (maksekorraldus toimiku lk 55). Käsitluskulu suurus antud juhtumi menetlemisel oli 6878 krooni ehk 439,58 eurot (tõend toimiku lk 56).
30.Kostja vaidles hagiavaldusele esmalt vastu põhjendusel, et hagejal oli tema vastu nõude esitamiseks aega 18 kuud. Kostja leidis, et hageja nõue aegus 21.09.2011.a. Hageja poolt kohtuväliselt saadetud nõuded ei olnud kostja arvates asjakohased aegumistähtaja arvutamisel. Hageja pidas neid kostja vastuväiteid asjakohatuteks ning talle jäi arusaamatuks, millisest õigusnormist tulenevalt on tagasinõude esitamise tähtaeg 18 kuud. Hageja leidis, et tema nõue ei ole aegunud.
31.Kohus nõustub hageja seisukohtadega ja leiab, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Kohus selgitas kostjale hagi aegumisega seonduvate normide kohaldamist kohtu 02.02.2013.a pöördumises (toimiku lk 77-79), kuid vaatamata sellele kostja oma vastuväiteid ei täpsustanud. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 ega ükski teine antud seaduse säte ei näe ette, et kindlustusandja saaks tagasinõuet esitada vaid 18 kuu jooksul.
32.LKindlS § 42 lg 1 alusel on kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kindlustuslepingu alusel sama pikk kui kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kahjujuhtum toimus 20.03.2010.a ning hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule 24.09.2012.a ehk enne kolme aasta möödumist. Seega on hageja pöördunud nõudega tähtaegselt kohtusse ning tema nõue kostja vastu ei ole aegunud.
33.Järgnevalt leidis kostja, et tagasinõude maksimaalne suurus on 30% hüvitise summast. Kostja viitas LKindlS § 48 lg 2 p-dele 8 ja 9 ning leidis, et analoogiat kasutades on tagasinõude maksimaalne summa on 30% nõude summast, kuid mitte suurem kui 450 eurot. Hageja selle käsitlusega ei nõustunud. Nõue on esitatud LKindlS § 48 lg 4 p 4 alusel, mis ei näe piirangut tagasinõude summale.
34.Kohus leiab, et kostja viidatud alusel ei ole hageja soovitud hüvitise piiramine 30%-le võimalik. LKindlS § 48 lg 2 p 9 järgi on kindlustusandjal või Garantiifondil õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu 30 % ulatuses hüvitisest, kuid mitte enam kui 450 eurot, kui valdaja ei esitanud sõidukit kindlustusandja või Garantiifondi nõudel ülevaatuseks, samuti siis, kui ei esitatud liikluskahju asjaolude tuvastamiseks kirjalikult nõutud dokumente või teavet. Antud juhul ei ole hageja kostja vastu nõuet esitanud põhjusel, et sõiduki valdaja ei ole esitanud sõidukit ülevaatuseks ega esitanud kirjalikke dokumente. Hageja poolt tagasinõude esitamise aluseks on LKindlS § 48 lg 2 p 4, mis 30%-list tagasinõude piirangut ette
ei näe. Mistahes alust analoogia kohaldamiseks siin liikluskindlustuse seadus ette ei näe. Kohus selgitas kostjale nimetatud normide sisu 02.01.2013.a pöördumises (toimiku lk 77-79).
35.Järgnevalt asub kohus hindama, kas nõue on esitatud õige kostja vastu ning kas kostja on vastutav liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamise eest. Kostja leidis, et hagi on tema vastu esitatud ebaõigesti. Kostja ei ole tahtliku kahju tekitamise eest vastutav, sest ta oli hooletu, kui andis sõiduki võtmed pojale üle auto teisaldamiseks, mis oli vaja lume koristamiseks. Samuti leidis kostja, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel tuleb eristada sõiduki omanikku ja valdajat sõidukit juhtinud isikust. Selle sätte alusel on sõiduki omanik või valdaja kindlustuslepingu sõlminud pool ja ainult poole vastu saab esitada tagasinõuet. Kostja ega tema poeg ei ole kindlustuslepingu pooleks. Tagasinõue oleks tulnud esitada kindlustuslepingu sõlminud XXX OÜ vastu.
36.Hageja selle käsitlusega ei nõustunud. Kostja vastutab oma poja tegevuse eest, välja arvatud siis, kui ta tõendab, et tegi kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Valdaja määratlemisel tuleb lähtuda puhtfaktilisest valdusest ja liikluskindlustuse seaduse järgi saab valdajana kvalifitseerida isikut, kes teostas sõiduki üle tegelikku võimu. Tegelik sõiduki valdaja oli kostja poeg ning õnnetuse toimumise ajal ei olnud OÜ XXX sõiduki valdaja, sest valdus oli üle antud. Kostja poeg oli sõiduki valdajaks sõltumata sellest, et ta oli alaealine ning tal puudus õigus sõiduki valdamiseks. XXX OÜ ei olnud sõiduki omanik ja oli seega kindlustusvõtja esindaja lepingu sõlmimisel. Kostja viidatud Riigikohtu lahendist antud asjas lähtuda ei saa, sest see oli kohustuslik üksnes sama asja läbivaatavale kohtule.
37.VÕS § 1053 lg 2 näeb ette, et vanemad või eestkostja vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14–18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kostja poeg XXX oli õnnetuse põhjustamise ajal 20.03.2010.a 14 aastane. Seega vastutas kostja tema tegevuse eest sõltumata süüst ning kostja ei saa vastutusest vabanemiseks väita, et ta vastutab vaid tahtluse korral. Kostja ei ole käesolevas asjas tõendanud, et ta tegi kahju ärahoidmiseks kõik, mida oleks saanud mõistlikult oodata. Vastupidi, käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kostja ise andis sõiduki võtmed üle oma pojale. Juhtumi järgselt kirjutatud seletuses väitis kostja (toimiku lk 36), et ta poeg proovis õnnetuse toimumise ajal autosõitu. Seega oli kostja täielikult teadlik oma poja tegevusest ja ta tegi autoga sõitmise pojale ise võimalikuks, teades seejuures, et pojal puudub sõiduki juhtimisõigus. VÕS § 1053 lg 2 alusel on kostja oma poja tegevuse eest vastutav.
38.LKindlS § 5 lg 1 järgi on kindlustusvõtja sõiduki omanik. Kaasomandis oleva sõiduki suhtes sõlmitava lepingu kindlustusvõtja on üks kaasomanikest. Kindlustusvõtja esindajana on sõiduki suhtes lepingut volitatud sõlmima sõiduki registreerimistunnistusele kasutajana märgitud isik, volikirja alusel sõidukit kasutama volitatud isik ning samuti lepingu sõlmimiseks kirjalikult volitatud muu isik. LKindlS § 5 lg 2 sätestab, et sõiduki valdaja on kindlustatu sõltumata sellest, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik. Sõidukit vallanud isik on kindlustatu vaatamata sellele, kas ta on teada või mitte.
39.Riigikohus on leidnud, et LKindlS § 5 lõikes 2 käsitletakse sõiduki valdajana just sõidukit juhtinud füüsilist isikut ning selles mõttes on sõiduki valdaja mõiste liikluskindlustuse seaduses laiem kui asjaõigusseaduses (RK TKo 3-2-1-55-06, p 12). Viidatud Riigikohtu seisukohast tuleneb eeskätt see, et kui sõidukit faktiliselt juhtinud isik põhjustas kindlustatud sõidukiga kellelegi kahju, on ta kindlustatuks sõltumata sellest, kas ta oli sõiduki omanik või õigustatud kasutaja või mitte.
40.Tagasinõude õiguse esitamist kindlustusandja või Garantiifondi poolt reguleerib LKindlS § 48, mille lõikes 2 on loetletud juhtumid, mil kindlustusandja võib tagasinõude esitada. LKindlS § 48 lõikes 2 on ammendavalt loetletud erinevad juhtumid, millal ja kelle vastu saab tagasinõuet esitada. Hageja on esitanud kostja vastu nõude § 48 lg 2 p 4 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib
tagasinõude esitada kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.
41.Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et LKindlS § 48 lg 2 reguleerib erinevatel juhtudel, kas või kelle vastu nõuet esitada saab (RK TKo 3-2-1-55-06, p 12, 3-2-1-48-06, p 11). Kohustusliku vastutuskindlustuse puhul ei omanda kindlustusandja pärast kahju hüvitamist kannatanu õiguslikku positsiooni ning ta saab tagasinõude esitada vaid selgelt seaduses sätestatud alustel ja seaduses nimetatud isikute vastu (RK TKo 3-2-1-48-06, p 11).
42.LKindlS § 48 lg 2 p 4 tõlgendamisel on Riigikohus leidnud, et nimetatud alusel tagasinõude esitamise üheks eelduseks on sõiduki juhtimise üleandmine isikule, kellel ei olnud juhtimisõigust. Riigikohus rõhutas, et § 48 lg 2 p 4 kehtestas sõiduki valdaja vastutuse, kui ta ei omanud vastava kategooria sõidukijuhtimise õigust ja sõiduki omaniku vastutuse, kui viimane andis sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõidukijuhtimise õiguseta isikule. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kostja ei ole sõiduki omanik ning sõiduki omanikuks olev Danske Bank A/S Eesti filiaal ei andnud sõiduki juhtimist üle juhtimisõigust mitteomavale alaealisele.
43.Täiendavalt on Riigikohus rõhutanud (RK TKo nr 3-2-1-4-10 p 12), et LKindlS § 48 lg 2 punktis 4 eristatakse omanikku ja valdajat sõidukit juhtinud isikust. Selle sätte mõttes on omanik või valdaja isik, kes on sõlminud kindlustuslepingu, see tähendab lepingu pool. Järelikult saab selle sätte järgi esitada tagasinõude üksnes lepingu poole vastu. Vaidlus puudub selle üle, et kostja ei olnud kindlustuslepingu pooleks. Kindlustuslepingu pooleks oli sõiduki omaniku esindajana sõiduki valdaja XXX OÜ.
44.Kostja oli üksnes sõidukit juhtinud isiku lapsevanem. Tulenevalt Riigikohtu praktikast ning LKindlS § 48 sõnastusest ei saa kohtu arvates kindlustusandja mitte alati esitada soovitud isiku vastu tagasinõuet siis, kui liiklusõnnetuse põhjustas juhtimisõigust mitteomav isik. Tagasinõude esitamisel ei saa kohtu hinnangul pidada sõiduki valdajaks selle faktilist valdajat ning sõiduki valdaja mõiste sisustamisel tuleb eristada küsimust, kas nimetatud isiku vastutus oli kindlustatud või kas nimetatud isiku vastu saab esitada tagasinõuet. Kohus leiab, et kuigi kostja poja tsiviilvastutus oli kohustusliku kindlustusega kindlustatud ning selles mõttes oli ta sõiduki faktiline valdaja ja kindlustatu, ei saa ainuüksi sellest tulenevalt kindlustusandjal tekkida kostja vastu tagasinõude õigust. Kohus kordab, et kohustusliku liikluskindlustuse puhul ei asu kindlustusandja hüvitise väljamaksmisel kannatanu positsiooni, vaid ta saab tagasinõuet esitada vaid seaduses sätestatud alustel ja seaduses selgelt sätestatud isikute vastu.
45.Viidatud seaduse sätte mõte tuleneb otseselt ka LKindlS § 48 lg 2 punkti 4 sõnastusest, kuna punktis 4 eristatakse selgelt sõiduki valdajat ja omanikku sõidukit juhtinud isikut. Kui sõidukit valdaja kindlustuslepingu poole mõistes annab sõiduki valduse üle juhtimisõigust mitteomanud isiku vastu, saab tema vastu esitada tagasinõuet. Teiste isikute vastu ja teistel asjaoludel tagasinõude esitamist antud säte ette ei näe ning selline käsitlus ei tulene ka Riigikohtu praktikast.
46.Eeltoodu tõttu on kohus seisukohal, et hageja on oma nõude esitanud ebaõige isiku vastu, mistõttu hagiavaldus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus selgitas hagejale LKindlS § 48 lg 2 punktile 4 antud tõlgendust, kuid hageja ei esitanud kohtule taotlust kostja asendamiseks. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud, et XXX OÜ oleks andnud sõiduki juhtimise üle juhtimisõigust mitteomavale XXX . Asjas kogutud tõenditest nähtub, et XXX andis juhtimisõiguse üle tema isa XXX, mitte lepingu sõlminud XXX OÜ.
47.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
Kuivõrd kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus andis kostjale 06.03.2013.a määrusega riigi õigusabi kohustuseta hüvitada õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Seega tuleb kostja riigi õigusabi kulud jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.