Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull
Kohtuasi
S. N. A avaldus suhtlemiskorra määruse täitmiseks alaealisele lapsele erieestkostja määramiseks ja kohustatud isiku suhtes jõu kasutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-57223
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S. N. A määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja (isa) S. N. A, esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin Puudutatud isik (laps) H. J. D. M, esindaja vandeadvokaadi abi Liis Puidak Puudutatud isik (ema) E. D. M Tallinna linn (Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsuse kaudu)
Asja läbivaatamise kuupäev
29. september 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2014. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-1357223 muutmata, kuid lisada menetluskulude jaotus ja muuta määruse põhjendusi.
2.Jätta S. N. A määruskaebus rahuldamata.
3.
Arvata S. N. A määruskaebuselt 20. märtsil 2014 tasutud kautsjon riigituludesse.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud võrdsetes osades S. N. A ja E. D. M kanda ning kassatsiooniastme menetluskulud S. N. A kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.S. N. A (avaldaja, isa) esitas 5. detsembril 2013 lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise tagamiseks avalduse, milles palus piirata E. D. M (puudutatud isik, ema) isikuhooldusõigust H. J. D. M (puudutatud isik, laps) ja isa suhtlemist puudutavates küsimustes ning määrata lapsele isaga suhtlemise korraldamiseks erieestkostja. Lisaks palus isa kohaldada lapse ema suhtes isa ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmiseks vajadusel jõudu. Samuti palus isa määrata juba
kohtumenetluse ajaks lapsele erieestkostja, et võimaldada isal lapsega kohtumenetluse ajal suhelda ja selgitada välja, kas jõu kasutamine suhtlemise korda reguleeriva kohtumääruse täitmiseks on vajalik. Avalduse põhjenduste kohaselt määras Harju Maakohus 20. veebruari 2012. a määrusega ja Tallinna Ringkonnakohus 19. märtsi 2013. a määrusega kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra kuni lapse seitsmeaastaseks saamiseni, sh määrasid kohtud kohtulahendi viivitamata täidetavaks täitemenetluse korras. Isa ja lapse suhtlemist oli kuni selle kohtulahendi tegemiseni reguleeritud mitme erineva kohtumäärusega, sh esialgse õiguskaitse korras ka selles kohtumenetluses, kuid lapse ema täitis neid kohtulahendeid osaliselt või üldse mitte. Kohtute korduvad selgitused, korduv perenõustamine, perelepitus ning Tallinna Perekeskuse kaasamine suhtluskorra elluviimisse ei ole andnud tulemusi, sest ema takistab endiselt isal lapsega suhelda. Alustatud täitemenetlus, sh täitemenetluses sunniraha määramine ei ole samuti tulemusi andnud, sest lapse ema on kohtutäiturile teatanud, et ei kavatse suhtlemist reguleerivat määrust täita. Selle tulemusena tõstatas kohtutäitur täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 3 alusel küsimuse paigutada laps vahetult enne isaga kohtumist hoolekandeasutusse, kuid Tallinna linn (Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsuse kaudu) keeldus kohtutäituri taotlust täitmast. Seega on täitemenetluse meetmed ammendumas ning kohtumääruse täitmiseks tuleb TMS § 179 lg 4 alusel lubada kasutada jõudu. Jõu kasutamise õiguseta on ka erieestkostja määramine asjatu, sest ka erieestkostja ei saaks lapse ema tegevuse tõttu oma kohustusi täita ega isa ja lapse suhtlemist korraldada. Isa ei ole ema tegevuse tõttu saanud lapsega alates 2011. a augustist kordagi kohtuda ja on selge, et äärmuslikke mõjutusvahendeid kohaldamata ei täida lapse ema suhtlemist reguleerivaid kohtumäärusi. Kohtulahendi täitmine peab olema kiire ja efektiivne, kuid paraku ei ole kohtutäitur ja kohalik omavalitsus suutnud lapse ema käitumisele alati adekvaatselt reageerida. Lapsel on õigus säilitada kontakt vanemaga ja meetmeid tuleb kohaldada viivitamata.
2.Lapse ema vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest ei ole alust jõudu kasutada ega erieestkostjat lapsele määrata. Lapse huvides ei ole isaga praegu kohtuda ning lapsel on õigus, mitte kohustus isaga suhelda.
3.Lapsele määratud esindaja toetas avaldust isa ja lapse suhtlemise võimaldamiseks ema hooldusõiguse piiramise ja erieestkostja määramise küsimuses. Esindaja palus jätta asjas kohaldamata lepitusmenetluse, sest see ei ole asjas tulemust andnud, ning palus määrata sellise isa ja lapse suhtlemise korra, mis toetab lapse kohanemist isaga ning välistab ema õiguse viibida lapse ja isa kohtumiste juures. Jõu kasutamist lapse ema vastu võiks lubada üksnes äärmisel vajadusel ja tingimusel, et jõudu ei kasutata lapse vahetus läheduses.
4.Tallinna linn (Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsuse kaudu) (linnaosa valitsus) toetas avaldust ja palus kohtul kohustada vanemaid tegema koostööd kohaliku omavalitsuse lastekaitse töötajatega. Erieestkostjale tuleb tagada juurdepääs vanemate elukohta ning anda õigus tutvuda kõigi lapsesse puutuvate andmetega, kohtuda lapsega vajadusel privaatselt ning otsustada lapse ja lahuselava vanema kohtumise aja, viisi ja kestuse üle.
5.Harju Maakohus jättis 9. detsembri 2013. a määrusega rahuldamata taotluse kohaldada asjas
esialgset õiguskaitset, sest suhtlemist reguleeriva kohtulahendi rikkumise korral toimub kohtus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563 järgi lepitusmenetlus ning täitemenetluse toiminguid ei saa enne seda teha. Taotluse kiire iseloomu tõttu ei ole esialgse õiguskaitse korras võimalik tagada lapse heaolu sunnivahendite kasutamisel.
6.Harju Maakohus tunnistas 28. jaanuari 2014 määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, piiras ema hooldusõigust isa ja lapse suhtlemise korraldamisel kolmeks kuuks (29. jaanuar 2014 kuni 29. aprill 2014) ja määras selleks ajaks lapse erieestkostjaks lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse (lastekaitsetöötaja). Maakohus andis erieestkostjale ülesannete täitmise ajaks mh õiguse tutvuda lapse elukoha ja terviseandmetega, kohtuda lapsega vajadusel privaatselt ning otsustada lapse ja lahuselava vanema kohtumise aja, viisi ja kestuse üle. Samuti kohustas maakohus vanemaid erieestkostjaga tema ülesannete täitmisel koostööd tegema. Avalduse kohustatud isiku suhtes jõu kasutamiseks suhtlemiskorra kohtumääruse täitmisel jättis kohus läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades vanemate kanda. Maakohtu määruse kohaselt on vanemad vaielnud isa ja lapse suhtlemise korra üle alates 2008. aastast erinevates kohtumenetlustes. Praegu reguleerib isa ja lapse suhtlemist Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a määrus, mis jõustus 10. juunil 2013, kui Riigikohus ei võtnud määruskaebusi menetlusse. Isa ja lapse suhtlemist reguleerivaid kohtumäärusi ei ole õnnestunud täitemenetluses täita. Kehtiva kohtumääruse täitmiseks toimunud täitemenetlus lõpetati, sest läbimata oli lepitusmenetlus. Kuna vanemate lepitamine ja suhtlemist korraldava määruse vabatahtlik täitmine ei ole võimalik, tuleb lepitusmenetlus tunnistada TsMS § 563 lg 7 alusel ebaõnnestunuks ning asjas tuleb teha määrus, millega määrata kindlaks lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamine. Arvestades asjas esitatud tõendeid ja menetlusosaliste seisukohti, tuleb ema isikuhooldusõigust isa ja lapse suhtlemist puudutavas osas piirata ja määrata lapsele nendeks toiminguteks erieestkostja. Harju Maakohus ega Tallinna Ringkonnakohus ei ole isa ja lapse suhtlemise korra määramist menetledes tuvastanud, et isa oleks lapse või lapse ema suhtes käitunud vägivaldselt, ega seda, et lapse ja isa kohtumised võiksid last kahjustada. Vastupidi, kohtud leidsid, et lapse võõrandumine isast ei ole lapse huvides, mistõttu tuleb korraldada lapse ja temast lahus elava isa suhtlemine kohtumäärusega. Kohtud tuvastasid, et lapse ja isa omavahelist suhtlemist takistab lapsega koos elav ema, kes ei arvesta ega tee koostööd lapse isaga ega kohaliku omavalitsusega, et korraldada lapse ja isa suhtlemist. Asjas esitatud tõenditest järeldas kohus, et emal on lapse üle täielik ainuisikuline kontroll ning suur mõjuvõim, ta määrab lapse olulised huvid ja suhtlusringkonna ning suunab lapse käitumist enda huvide järgi. Kohtule esitatud arvukad tõendid kinnitavad, et laps käitubki vastavalt ema hoiakutele ja soovidele. Lapse vanemana tõlgendab ema lapse käitumist ja tervise seisundit endale sobivalt ega aktsepteeri spetsialistide hinnanguid ega soovitusi. Ema soovib lapse ja isa kohtumisi lükata võimalikult kaugele tulevikku. Praeguses asjas soovib ema lükata need edasi 2015. aasta kevadeni. Isa ja lapse suhtlemise korraldamiseks tuleb määrata lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus lapse
erieestkostjaks, kes saab välja selgitada, kas ja milliseid meetmeid on võimalik rakendada, et taastada lapse ja isa vaheline suhe, ilma et see tekitaks lapsele negatiivset stressi. Kuna isa ja lapse suhtlemise kord määrati tähtajaga kuni lapse seitsmeaastaseks saamiseni, s.o 18. septembrini 2014, aga ka erieestkostja ülesannete täitmiseks vajalikku aega, tuleb erieestkostja määrata ajutiselt kolmeks kuuks. Isa avaldus jõu kasutamiseks suhtlemiskorra täitmisel tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel läbi vaatamata, sest kohtult saab TMS § 179 lg 4 järgi nõuda kohustatud isiku suhtes jõu kasutamist kohtutäitur, mitte vanem (sissenõudja).
7.Lapse mõlemad vanemad esitasid määruskaebuse. Lapse isa palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, mis vastab TsMS § 563 lg 7 pdes 1‒3 sätestatud nõuetele, määrata erieestkostja tähtajatult või kuni 18. septembrini 2014 ja võimaldada kohtutäituril kasutada määruse täitmiseks lapse ema vastu jõudu. Alternatiivselt palus avaldaja muuta isa ja lapse suhtlemist reguleerivat Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a määrust TsMS § 563 lg 7 p 3 alusel selliselt, et anda avaldajale lapse ainuhooldusõigus või otsustusõigus lapse viibimiskoha määramise üle. Lapse ema palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega jätta avaldus läbi vaatamata või rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a määrusega kinnitatud suhtlemise korra muutmise korral palus ema peatada lapse ja isa suhtlemise kuni lapse rehabilitatsiooniplaani lõpuni 28. juunil 2015.
8.Vanemad vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.
9.Lapsele määratud esindaja toetas isa määruskaebust, palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega määrata lapsele suhtlemise korraldamisel ja suhtluskorra määruse täitmisel erieestkostja kuni 18. septembrini 2014, määrates konkreetselt, missugused õigused ja kohustused on erieestkostjal oma ülesannete täitmisel. Samuti palus lapsele määratud esindaja lubada äärmisel juhul jõu kasutamist kohustatud isiku vastu, kuid seda tingimusel, et jõu kasutamine ei toimu lapse vahetus läheduses ega kuuldes ning et jõu kasutamise järel korraldab lapse ja isa vahelist suhtlust erieestkostja. Ema määruskaebusele vaidles lapse esindaja vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
10.Linnaosa valitsus ei toetanud kumbagi määruskaebust ja palus jätta need rahuldamata või täiendada maakohtu määrust sellega, et peatada Tallinna Ringkonnakohtu määratud suhtluskorra täitmine erieestkostja volituste kehtivuse ajaks.
11.Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja saatis need TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12.Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. märtsi 2014. a määrusega mõlemad määruskaebused rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, nõustudes täielikult maakohtu põhjendustega neid TsMS § 654 lg 6 alusel kordamata. Maakohtu määrus on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu
seisukohtadega ning menetlusosaliste määruskaebustes esitatud väidetele on maakohus põhjendatult vastanud. Ringkonnakohus märkis lisaks, et maakohus piiras põhjendatult lapse ema isikuhooldusõigust ja määras lapsele erieestkostja. Alles pärast seda, kui vanemad on teinud erieestkostjaga piisavalt koostööd ja erieestkostja on saanud lapse, tema elukoha ja terviseandmetega tutvuda, saab ta teha kohtule ettepaneku kohaldada TsMS § 563 lg-s 7 (ringkonnakohtu määruses ekslikult TsMS § 652 lgs 6) nimetatud meetmeid. Pärast erieestkostja volituste lõppemist tuleb maakohtul määrata, millist meedet kohaldada. Seni tuleb maakohtul kaaluda asjas menetluse peatamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maa- ja ringkonnakohtu määruse osas, millega jäeti läbi vaatamata avaldaja nõue jõu kasutamiseks täitemenetluses, ning saata see maakohtule teises koosseisus uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohtud põhjendanud, miks tuleb avaldus jõu kasutamiseks jätta läbi vaatamata, kuigi kohtul on sellises küsimuses kõrgendatud põhjendamiskohustus. TMS §-st 179 koosmõjus TsMS § 563 lg 7 p-ga 1 tuleneb, et sunnimeetmete, sh jõu kasutamise üle saab otsustada lepitusmenetluse ebaõnnestumisel ka vanema, mitte üksnes kohtutäituri avalduse alusel. Kuna erinevad kohtuvaidlused isa ja lapse suhtlemise üle kestavad alates 2008. aastast ja selle aja jooksul ei ole suudetud tagada isa ja lapse suhtlemise korra täitmist, tuleks Riigikohtul anda selged juhised isa ja lapse õigusi rikkuva aastaid kestnud kohtuvaidluse lõpetamiseks. Kuna 18. septembril 2014 lõppes Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a määrusega reguleeritud isa ja lapse suhtlemise kord, oli isa sunnitud pöörduma uuesti avaldusega kohtu poole ja esitas
16.septembril 2014 maakohtule avalduse ainuhooldusõiguse saamiseks või suhtlemise korra määramiseks (tsiviilasi nr 2-14-57452). Juhul kui Riigikohus peab vajalikuks saata praegune asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleks asja menetleda edasi uue tsiviilasja raames.
14.Lapsele määratud esindaja toetas määruskaebust ja palus selle rahuldada, sest kohtud asusid põhjendamatult seisukohale, et sunnivahendi kohaldamise üle saab kohus otsustada üksnes kohtutäituri avalduse alusel, mitte lepitusmenetluses vanema taotlusel. Asjas on põhjendatud kohaldada äärmusliku vahendina lapse ema vastu jõudu, milleks tuleb kohtul anda täpsed juhised ning jõu kasutamine tuleb väga täpselt reguleerida, et last võimalikult vähe kahjustada.
15.Lapse ema palus jätta määruskaebuse läbi vaatamata või rahuldamata. Isa nõue on vastuolus lapse huvidega. Lapse ema suhtes jõu kasutamine kahjustab last. Lapsel on õigus keelduda isaga suhtlemast ning teda ei või sundida tema tahte vastaselt ja vägivalda kasutades teise vanemaga suhtlema. Jõu kasutamine täitemenetluses rikub lapse põhiõigusi.
16.Linnaosa valitsus ei toetanud määruskaebust ja palus jätta ringkonnakohtu määruse muutmata. Vanemate jätkuv konflikt ja jõu kasutamine ei aita kuidagi kaasa eesmärgi saavutamisele, s.o isa ja
lapse suhte taastamisele. Selle asemel, et kohtuda spetsialistidega ja õppida tundma lapse seisundit, taotleb isa jõu kasutamist. Isa ei ole selgitanud, milliseid meetmeid tuleks kasutada kohtumääruse täitmiseks puudega lapse või tema ema mõjutamiseks. Omamoodi sunnivahendiks oli ema hooldusõiguse piiramine ja erieestkostja määramine, mis olukorda arvestades oli põhjendatud. Jõu kasutamine ei muuda lapse tervist paremaks ja sellega ei saa lühendada lapse taastumisprotsessi. Parimaks võimalikuks lahenduseks on kohustada vanemaid koostööks ja lepituseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi.
18.Riigikohus kontrollib TsMS § 695 ja § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu määrust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas maakohus jättis õigesti läbi vaatamata isa avalduse kasutada jõudu lapsega suhtlemise korra täitmisel.
19.Asja materjalidest nähtub, et Tallinna Ringkonnakohus reguleeris 19. märtsi 2013. a määrusega isa ja lapse suhtlemise korda kuni 18. septembrini 2014. Selle suhtlemiskorra täitmiseks esitas isa
5.detsembril 2013 avalduse, milles palus määrata lapsega suhtlemise tagamiseks lapsele erieestkostja ja lubada suhtlemise korra täitmisel kasutada jõudu. Maakohus alustas isa avalduse alusel lepitusmenetlust TsMS § 563 tähenduses, tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, määras lapsega suhtlemise korraldamiseks lapsele kolmeks kuus erieestkostja, kuid jättis suhtlemise korra täitmisel jõu kohaldamise taotluse läbi vaatamata, asudes seisukohale, et sellise taotluse saab kohtule esitada kohtutäitur, mitte lapse isa. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega, kuid märkis lisaks, et alles pärast seda, kui vanemad on teinud erieestkostjaga piisavalt koostööd, saab teha kohtule ettepaneku kohaldada jõudu ning maakohus peab pärast erieestkostja volituste lõppemist määrama, millist sunnivahendit kohaldada. Kolleegium ei nõustu kohtute ülalmärgitud käsitlustega.
20.Ekslik on maakohtu seisukoht, et vanem ei saa suhtlemise korra rikkumise kõrvaldamiseks alustatud lepitusmenetluses taotleda kohtult lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks jõu kasutamist. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise kohta on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus erikord, mille kohaselt tuleb enne suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmist alustada TsMS § 563 järgi sellise kohtulahendi rikkumise korral kohtulikku lepitusmenetlust. Kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, saab kohus TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel mh määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks rakendada. Täitemenetlust saab TsMS § 563 lg 8 järgi alustada üksnes sellise kohtumääruse alusel, millega kohus on lepitusmenetluse ebaõnnestumise järel määranud, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada (vt Riigikohtu üldkogu 17. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 61).
21.Kolleegiumi arvates on üheks selliseks sunnivahendiks TsMS § 563 lg 7 p 1 mõttes vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmine täitemenetluses jõudu kasutades, sh ei ole seaduses sätestatud, kui täpselt tuleb kohtul jõu kasutamine määrata. TMS § 179 järgi saab kohtutäitur teha täitetoiminguid lapsega suhtlemise võimaldamiseks, sh võib kohtutäitur kasutada TMS § 179 lg 4 esimese lause järgi lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku vastu jõudu. Kuigi viidatud sätte sõnastusest võib järeldada, et vanema ja lapse suhtlemise korda täites võib kasutada jõudu nii lapse kui ka isiku (üldjuhul vanema) vastu, kes on kohustatud võimaldama lapsel suhtlemise korra alusel teise isikuga (üldjuhul teise vanemaga) suhelda, tuleb kolleegiumi hinnangul tõlgendada viidatud sätet selliselt, et lapsega suhtlemise võimaldamiseks ei saa lapse suhtes jõudu kasutada. Seega võib viidatud sätte alusel lapse suhtes jõudu kasutada üksnes lapse ühekordse üleandmise korral (nt juhul, kui laps tuleb vanemast või perekonnast eraldada lapse heaolu ohustamise tõttu PKS §-de 134 ja 135 alusel või hooldusõiguse muutumise tõttu PKS §-de 137 ja 138 alusel). Kolleegiumi arvates ei oleks lapse keeldumise korral tema vastu jõudu kasutades võimalik saavutada soovitud eesmärki, s.o lapse vahetut ja loomupärast suhtlemist selleks õigustatud isikuga (vanemaga). Küll aga saab vanem mõjutada ja veenda last suhtlemise korda täitma ega tohi teha kohtumääruse täitmiseks takistusi. Seetõttu saab lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks mõjutada sunnivahenditega nt vanemat, kes on kohustatud võimaldama lapsel kohtu määratud suhtlemise korra järgi teise vanemaga suhelda, ja kasutada vanema vastu ka TMS § 179 lg 4 esimese lause alusel jõudu.
22.Seejuures võib kohtutäitur kasutada TMS § 179 lg 4 esimese lause järgi jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Kolleegium möönab, et viidatud sätet silmas pidades võib ka kohtutäitur täitemenetlust korraldades taotleda kohtult luba kasutada lapsega suhtlemise võimaldamiseks jõudu, nagu märkis maakohus, kuid see ei välista vanema võimalust taotleda juba enne täitemenetluse alustamist kohtuliku lepitusmenetluse ebaõnnestumise puhuks TsMS § 563 lg 7 p-s 1 sätestatud sunnivahendina täitemenetluses jõu kasutamist. Kolleegiumi hinnangul on lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks sätestatud lepitusmenetluse näol seaduses erikord eelkõige selleks, et anda vanematele võimalus leida kohtu abiga lahendus lapsega suhtlemise korra täitmiseks enne täitemenetluse alustamist ja võimalike sunnivahendite kohaldamist. Eelkõige on lepitusmenetluse eesmärgiks kõrvaldada suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise käigus ilmnenud tõrked ning võimaldada asjaolude muutmise korral kiiresti ja efektiivselt teha lapsega suhtlemise korras muudatusi, tagamaks vanema ja lapse sujuv takistusteta suhtlemine ilma täitemenetluseta. Olukorras aga, kus vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks alustatud lepitusmenetluses ilmneb, et lapsega suhtlemise korda ei asuta tõenäoliselt vabatahtlikult täitma, tuleb kohtul lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise korral võtta tarvitusele kõik meetmed, et tagada suhtlemist reguleeriva kohtumääruse kiire ja efektiivne täitmine, mh otsustada täitemenetluses jõu kasutamise võimaluse üle.
23.Jõu kasutamise üle otsustades tuleb siiski arvestada, et tegemist on seaduses sätestatud äärmusliku
meetmega. Sellest tulenevalt võib kohus TMS § 179 lg 4 teise lause järgi lubada lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vaja lahendit kiiresti täita ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada. Seetõttu tuleb kohtul lapsega suhtlemise võimaldamiseks alustatavas täitemenetluses jõu kasutamise võimaluse üle otsustades kaaluda, kas jõu kasutamine on asjaolusid arvestades proportsionaalne, mõõdukas ja eesmärgipärane. Tegemist on kohtu kaalutlusotsustusega ja jõu kasutamine on kolleegiumi arvates lubatav üksnes juhul, kui muud meetmed on ammendunud või ei viiks soovitud tulemusele ning jõudu kasutades on võimalik tagada lapsega suhtlemine last kahjustamata.
24.Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kohus otsustab üksnes jõu kasutamise võimaluse üle, st annab kohtutäiturile õiguse kasutada lapsega suhtlemise võimaldamiseks vajaduse korral seda takistavate isikute vastu jõudu. Seega jääb vahetu jõu kasutamine lõppastmes kohtutäituri otsustada, kes peab vastavalt asjaoludele ja olukorrale otsustama, kas kasutada lapsega suhtlemise võimaldamiseks jõudu (sh korrakaitse organite abil) või piisab muudest meetmetest. Meetmeid kaaludes peab ka kohtutäitur tegema kõik endast oleneva, et lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmine algaks kiiresti ja toimuks efektiivselt.
25.Ülalmärgitud põhjendustel asus maakohus vääralt seisukohale, et vanem ei saa lepitusmenetluse ebaõnnestumise puhuks taotleda kohtult suhtlemise korra täitmisel jõu kasutamist, ning jättis vääralt isa avalduse läbi vaatamata. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et koos lapsega suhtlemise võimaldamiseks lapsele erieestkostja määramisega ei saa taotleda jõu kasutamist. Kolleegiumi arvates saab kohus lubada vastavalt vajadusele ja asjaoludele jõu kasutamist ka siis, kui lapsega suhtlemise võimaldamiseks määratakse lapsele erieestkostja. Seejuures saab kohus lubada kasutada suhtlemist takistava isiku vastu jõudu nii erieestkostja abil lapsega suhtlemise võimaldamiseks kui ka määrata, et jõudu võib kasutada pärast seda, kui erieestkostja vahendusel ei ole teatud aja jooksul õnnestunud lapsega suhelda. Ebaselge ja vastuoluline on ringkonnakohtu käsitlus võimalusest esitada pärast eeskostja volituste lõppemist jõu kasutamise taotlus. Ühest küljest nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et isa taotlus kasutada suhtlemise korra täitmisel jõudu tuli jätta läbi vaatamata. Teisalt möönab ringkonnakohus, et sellise taotluse saab esitada pärast erieestkostja volituste lõppemist ja siis saab maakohus TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel otsustada sunnivahendite kohaldamise üle. Samuti soovitas ringkonnakohus maakohtul menetluse peatada. Ringkonnakohus on seda tehes jätnud tähelepanuta, et maakohus tunnistas määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ning juba tegi TsMS § 563 lg 7 alusel vajalikud otsustused, st lepitusmenetlus lõpetati.
26.Hoolimata ülalmärgitud põhjendustest ei ole kolleegiumil siiski alust maa- ja ringkonnakohtu määruse resolutsiooni kassatsiooniastmes vaidlustatud ulatuses tühistada, sest praegu ei saa kohus enam isa esitatud taotlust sisuliselt lahendada, kuna kohtu määratud lapsega suhtlemise kord, mille täitmiseks praegust lepitusmenetlust alustati, on lõppenud ja seda ei saa enam täita, sh täitmisel jõudu
kohaldada. Neil põhjustel ei saa kolleegium rahuldada ka isa taotlust saata asi maakohtule teises tsiviilasjas läbivaatamiseks. Seega ei ole isa esitatud avaldusega võimalik enam soovitud eesmärki saavutada.
27.Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata avaldaja määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
28.Kassatsioonimenetluse kulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et ringkonnakohus ei ole määruses apellatsiooniastme menetluskulude jaotust märkinud. Kuna TsMS § 173 lg 1 esimese ja teise lause järgi peab kohus menetlust lõpetavas määruses märkima menetluskulude jaotuse ning asja järgmisena menetlev kohus peab märkima kogu seni kantud menetluskulude jaotuse, tuleb ringkonnakohtu määrust täiendada ja märkida määruses ka apellatsiooniastme menetluskulude jaotus, sh tuleb TsMS § 173 lg 1 kolmanda lause järgi märkida vajaduse korral menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa. Maakohus jättis TsMS § 172 lg 1 alusel menetluskulud võrdsetes osades vanemate kanda, arvestades asjaolu, et isa avaldus rahuldati osaliselt, aga ka seda, et kohtusse pöördumise põhjustas lapse ema. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse nii lapse ema kui ka isa. Kuna ringkonnakohus jättis mõlemad määruskaebused rahuldamata, tuleb kummagi määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võrdsetes osades määruskaebuste esitajate kanda. Kolleegium selgitab, et menetlusosalisel on käesoleva määruse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Malle Seppik, Henn Jõks, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.